Tõde ja õigus IV/XXXVII
XXXVII.
„Tähendab, ka vanad teavad, kuis me elame,“ lausus Indrek troskas endamisi, mõeldes Vesiroosi joobnud sõnadele. Muidugi, teavad vanad ja teab pool linna, aga kõik teevad näo, nagu poleks kellelgi millestki aimu. Ainult purjus peaga lõdvenevad inimestel keelepaelad ja siis avaneb neil suu. Kui võiks kogu linna täis joota ja kui võiks siis tema kõnelust pealt kuulata, vististi oleks väga huvitav.
Aga mis võiks purjus linn või poollinna temast, Indrekust, rääkida? Ei, temast oleks kõigil üsna vähe öelda, ja seegi, mis öeldaks, ei huvitaks peaaegu kedagi. Ainult naeru kihistataks, seda küll, sest kuidas ei peaks meest naerma, kel on niisuke naine, nagu temal. Teda, Indrekut, naeraksid vanad ja noored, mehed ja naised. Kõik oleksid ühisel arvamusel: abielus on naeru- ja põlguseväärt mitte petja, vaid petetu. Abielus sünnib nagu diplomaatiaski: võidutsevad ainult kavalad. Kui aga veel seda teataks, et Karin ajab oma asju üsna avalikult, peaaegu mehe silma all, siis leiduks viimase tarvis ainult haletsust, mitte kaastundmust.
Indrek teadis, miks see kõik nõnda oli ja mitte teisiti, ometi tekkis sügaval südamepõhjas mingisugune seletamatu kibedus, tekkis võib-olla just sellepärast, et ta teadis. Miks pidi minevik just teda sel määral oma raskusega painama ja miks võisid teised inimesed elada, nagu poleks neil minevikku olemaski? Miks sõitis ta praegu oma kodu poole, mille ta pool tundi tagasi nagu alatiseks maha jätnud? Miks vaevas ta oma südant laskeriista pärast, millega temal polnud põrmugi rohkem tegemist kui Karinil, ennem vähem, sest mitte tema polnud mõttele tulnud, teda osta, vaid just Karin, sest tema oli see, kes arvas, et igaks juhuks olgu majas laskeriist. Kui nõnda, siis las revolver jääda sinna, kus ta on, sest sellega ei sünni midagi muud, kui teostub Karini soov: igaks juhuks on laskeriist majas. See osteti ju niiöelda mitte inimestele, vaid majale või neile inimestele, kes elavad selles majas, kus elas kord ka Indrek. Aga temal ei ole enam maja, tema on peavarjuta ja koduta, vähemalt esiotsa. Temal on ainult kott seljas ja paar raamatut ning mõni vahetus pesu, milleks vajab siis tema laskeriista?
Aga need arutlused ja põhjendused jooksid Indrekul kui hane seljast vesi maha. Kogu see mõttevool nagu ei puutunudki temasse või mõtteil polnud tema eluga mitte midagi tegemist, need kaks asusid nagu igaüks omal pinnal, omal planeedil, kus valitsevad mõlemal oma eritingimused, eriseadused. Sellepärast Indrek võis kogu aeg loogiliselt seletada, kui hirmus mõttetu ja otstarbetu on tema sõit, samal ajal ta sõitis aga üsna rahulikult edasi, tõstis jalagi põlvele, et oleks mugavam sõita. Ta nagu tahtis iseendale näidata, et inimene võib ka loogika- ning mõttevastaselt talitada ja et sellisel talitusviisil on mõnikord rohkem mõtet kui kõigel mõistusepärasel toimingul. Elan kordki loomusunni ajel, mõtles ta, vaatame ometi, mis sellest välja tuleb. Elan lihtsalt, nagu tuju tõmbab, hullemat ei või tulla, kui on olnud. Aga äkki ütles ta endale kuuldavalt, nagu ajaks ta voorimehega juttu:
„Võib minna veelgi hullemaks.“
„Just nii,“ kinnitas noor voorimees ja pöördus pukil ümber, et sõitjale otsa vaadata, „heinte ja kaerte hind võib veelgi tõusta.“
„Ah nii!“ hüüdis Indrek voorimehele vastu, nagu ärkaks ta uinakust.
„Aga mis teie siis arvate,“ ütles voorimees. „Praegu simutavad kõik hinda juurde.“
„Kas revolvrite hinnad ka peaksid olema tõusnud?“ küsis Indrek.
„Kuis nii?“ küsis voorimees arusaamatuses, sest ta ei taibanud, millises ühenduses hobuse heinad ja kaerad seisavad revolvritega.
„Ma ehk pean endale ostma, sellepärast küsin,“ seletas Indrek. „Teie ostate heinu ja kaeru, mina revolvreid.“
„Mõistan,“ ütles voorimees. „Ajate äri?“
„Ajan äri,“ vastas Indrek, „aga tasapisi, saate aru. Kas tahate, ma müün teile revolvri?“
„Ei ole raha kaasas,“ vastas voorimees.
„Ma müün võlgu,“ ütles Indrek. „Tahate?“
„Enne peaks nägema,“ arvas voorimees.
„Pidage kinni ja oodake siin,“ ütles Indrek ja kargas sõidukilt, kui see alles liikus.
„Ei, härra, makske enne see sõiduraha ära, siis ootan,“ vastas voorimees otsustavalt ja tahtis Indrekule järele kihutada, sest ta arvas, et ootamatu revolvrimüümine pole midagi muud kui mõni uus vemp, millega tahetakse „sääred teha“, et poleks vaja maksta.
„Viidate mu kallist aega,“ rääkis Indrek etteheitvalt ja kiskus koti seljast ning ulatas selle voorimehe kätte, lisades: „Sõiduraha eest ma seda teile ei jäta.“
Samas arvamuses oli ka voorimees, sest kott tundus üsna raskena, ja sellepärast laskis ta Indreku minna. See lipsas ümber lähedase nurga ning oli mõnekümne sammuga oma maja ees. Voorimehega lõpuni sõita ei tahtnud ta sellepärast, et mitte tähelepanu äratada, kui keegi peaks olema vaheajal koju tulnud. Ja voorimehe ta jättis ootama selleks, et temale tõepoolest oma revolver müüa, kas või pooleldi kinkida või muidu anda, et aga oleks temast lahti. Sest Indrek ise polnud teda osta tahtnud ja sellepärast ei taha ta teda enam kanda. Jah, seni kui oli abielu, oli ka revolvril mõte, aga kui vaene inimene on ihuüksi, milleks temal siis revolver, kui ta pole röövel ega põrandaalune ja kui tal pole ka midagi, mille peale ihub hammast röövel või põrandaalune.
Nõnda mõtles Indrek, kui ta lähenes oma majale, mille ukse ta avas nii tasa ja targu, nagu oleks ta hiiliv varas. Ta ise uskus küll kindlasti, et maja on praegu tühi, s. t. korter, aga ometi talitas ta nõnda, nagu ei usaldaks ta põrmugi oma usku. Usule võib ehitada sama vähe nagu naistele, targutas ta endamisi, kui astus tasahilju mööda treppi üles. Usk aitab vähem kui kummitallad, mõtles ta, kui pani tähele, et tema sammud olid nii vaiksed, et ta isegi neid ei kuulnud. Ja et puutreppi hoida nagisemisest, katsus ta oma keharaskust seega vähendada, et toetus kätega kõigest jõust kõrvaspuile.
Korteriukse taha jõudnud, ta vaatas trepile tagasi ja hingas sügavasti, nagu oleks tal jumal teab kui raske ülesanne selja taga. Varastel on vististi kõigil kummitallad, lausus ta endamisi, aga tegi seda nõnda, nagu ei mõtleks ta ise põrmugi sellele. Siiski, uskuma peab varaski, mõtles ta edasi, sest mis kasu oleks kummitaldadest, kui pole usku, et vargus õnnestub. Peaksid olema ka kummivõtmed, mis ei kõliseks, kriiksuks ega ragiseks, mõtles ta, kui toppis oma vaskvõtit ettevaatlikult lukuauku, kummivõtmed ja kindel usk, seda oleks vargale vaja.
Ta astus sisse ja kuulatas. Vaikus. Ukse jättis ta lahti ja mõtles selle sulgeda alles siis, kui läheb tagasi välja. Nüüd pole mõtet, arutas ta, sest altuks on kinni ja niikuinii jään ma ainult silmapilguks. Kabinetiukse ees peatus ta veel korraks, nagu katsuks ta kuulatada, aga tõepoolest oli tema tähelepanu juhitud mitte kabineti, vaid teiste ruumide poole. Tal tuli meelde, et kui kabinetiukse käerauda pikkamisi maha vajutada, siis kriiksub see. Sama lugu oli ukse avamisega. Pidi toimima ruttu ja järsku, nagu tahaks sa kedagi mingilt teolt tabada. Siis teeme seda nii, ütles Indrek iseendale, nagu poleks ta äkki enam üksi, vaid vähemalt kahekesi. Mängime oma mängu lõpuni, lausus ta just sel hetkel, kus vajutas käeraua maha ja lükkas ukse lahti. Aga ta põrkas jahmunult tagasi, sest tema kõrvu lõikas hele kiljatus, mis oli nagu tuttav, aga samal ajal ka võõras. Oli see pingutatud närvide tühipaljas kujutlus? Ah ei! Sest kui Indrek järgmisel silmapilgul uuesti toibus ja üle läve sisse astus, nägi ta, et Karin ja tuttav noormees istuvad sohval ning et neil mõlemail on veel enam nõutumad näod kui hiljuti all kojas, kui ta avas seal ootamatult ukse. Indrek tundis äkki, kuidas tal hambad kippusid suus logisema. Ta tundis seda siis, kui ta pidi Karinile vastama, kes ütles:
„Mis sa ometi hiilid nagu varas.“
„Vabandust,“ lausus Indrek, ja nüüd ta tundiski, kuidas tal hambad lõgisesid suus. Silmiski virvendas tal, nii et ta nägi Karinit ja tema kaaslast nagu läbi virvendava vee, mis muudab kõige kõvemad ja rabedamadki asjad nagu plisseeritud riideks — nagu soetud linapeoks, mille ema millalgi ammu Vargamäel murdis mitmekordselt kahe käe vahel kokku, enne kui hakkas temast tegema koonalt. Otse naljakas oli oma virvendavate silmadega vaadata, milliseks linapeoks olid muutunud need kaks inimest seal sohval, püüdes nagu midagi varjata ja midagi häbeneda.
Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, ainult kümnendiku silmapilku, siis läks Indrek laua juurde, avas sahtli, mis oli ometi lukus, ja võttis revolvri. Ta mõtles seda teha nõnda, et Karin ei taipaks, mida tema võtab, aga kuna tal kogu keha ja käed värisesid, siis ei saanud ta revolvrit sahtli taguotsast kohe kätte, vaid ajas teda niiöelda mööda sahtlipõhja kolinal taga. Sahtlid peaksid olema kummist, nagu saapatallad, siis ei koliseks, mõtles ta ise samal ajal ja küsis nagu endale vastu vaieldes: aga kuhu jääb usk, et vargus õnnestub? Ometi õnnestus temal lõpuks ilma usutagi revolver kätte saada ja tasku pista, mispeale ta pöördus ukse poole, et lahkuda. Pean ma ta voorimehele andma laengus või tühjalt? arutas ta endamisi minnes, nagu oleks ta need kaks, kes istusid soetud linapeodena sohval, sootuks unustanud. Aga parajasti sel silmapilgul, kus Indrek haaras uksekäerauast kinni, küsis Karin:
„Keda sa nüüd tapma lähed?“
Sellele järgnes kõik nii peadpööritava kiiruse ja ootamatusega, et ei nüüd ega ka hiljem ükski asjaosalistest osanud õieti seletada, mis või kuidas kõik oli sündinud. Karin polnud veel õieti oma sõnugi lõpetanud, kui Indrek tõmbas käe ühes revolvriga taskust ja hakkas laskma — hakkas nagu pimesi tulistama, ilma et ta isegi teaks, milleks ta seda teeb või kuhu ta sihib. Juba esimese paugu järele Karin langes põrandale, kas tabatuna või muidu niisama, kas kogemata või täie teadmisega, et pääseda kuulide eest või et käpuli maas ronida mehe juurde andestamist ja armu paluma, nagu ta ise pärast kõigi jumalate ja isegi oma surnud poja hinge juures kinnitas, selle kohta ei saadud kunagi veenvat selgust. Ainult niipalju arvasid lõpuks kõik kolm mäletada võivat, et laskmise ajal olevat keegi meeletult karjunud:
„Indrek, kallis, ära tee mulle haiget, ma armastan ainult sind!“
Seegi oli kõigile meelde jäänud ainult sellepärast, et neid sõnu oli karjutud mitu korda, kui mitu, seda ei teadnud keegi. Aga ei need sõnad, ei karjuja meeletu hääl ega tema põrandal pöörlemine — sest esialgne roomamine oli varsti muutunud mõttetuks pöörlemiseks — suutnud takistada tulistamist: pauk kõlas paugu järele, kuni vereojad ilmusid põrandale ja naise keha muutus liikumatuks, ainult teine jalg tõmbus veel lõpuks kõverasse, nii et sukaga kaetud põlv tuli lühikese kleidi alt nähtavale. Seda põlve Indrek märkaski kõige enne ja tal tuli meelde, et just sel põlvel on see pisitillukene märk pruunide karvaudemetega, mida ta millalgi suudelnud, mitte himutsedes, vaid püha kire harduses. Ja samal silmapilgul taipas ta õieti, mis ta teinud. Ta tahtis visata revolvri sohvale — sinna nimelt sellepärast, et ta ei koliseks — ja tahtis põlvitada Karini juurde kas või otseteed tema verre, mida nirises ikka rohkem ja rohkem põrandale, aga sel silmapilgul kerkis kellegi pea sohvaotsa tagant ning vahtisid hirmust jõllitavad totrad silmad. See muutis Indreku meele. Ta tõmbas käe revolvriga tagasi, pöördus ümber, jättes kõik sinna paika, nagu ta oli, läks kabinetiuksest välja, läks ka läbi kojaukse, mille ta esiteks jätnud lahti, astus mööda treppi alla, ilma et murraks veel oma pead, kas ta teeb sellega müra või kas trepp kipub nagisema, avas all pahema käega välisukse, keerates sõrmedega ameerika lukul riivi eest ja vajutades samal ajal küünarnukiga uksekäerauda, astus tänavale ja hakkas tuldud teed kiirel sammul tagasi minema, hoides revolvrit ikka veel nagu laskevalmis peos.
Esimesena tuli talle vastu keegi naine, kes hoidis midagi söögipoolist käes. Nähes Indrekut revolvriga, ta põgenes hirmul jalgteelt kõrvale, aga pöördus peale seda kohe ümber ja läks revolvrimehele silmnäos järele, unustades nähtavasti sootuks selle, milleks ta välja tulnud ja mis ta hoiab käes, surudes seda kohmakalt paberisse mässituna vastu rindu. Naisega seltsis siinsamas paar poissi, siis keegi keskealine mees, kes ka tõttas kuhugi, aga kes ometi jättis oma kavatsuse kus seda ja teist, kui nägi, et südapäeval inimene kõnnib tänaval, laskeriist käes, nagu läheks ta kedagi tapma.
Kui Indrek jõudis sinna tänavanurgale, kus teda ootas voorimees, oli tal saatjaks juba suur summ inimesi — mehi ja naisi, vanu ja keskealisi, noori ja lapsi. Nähes, et sõitja ei tee temast enam väljagi, nagu oleks ta tema sootuks unustanud, voorimees hüüdis Indrekule midagi, aga see kas ei kuulnud seda või ainult teeskles kuulmatust. Voorimees tahtis veel midagi hüüda, aga keegi naine takistas teda, öeldes:
„Hull loom, mis sa karjud, eks sa ei näe, et tal revolver käes!“
Ja nõnda ei öelnudki voorimees enam midagi, vaid andis hobusele piitsa ja läks rahvahulgaga kaasa, mis kasvas nagu mäelt veerev lumepall. Oli isegi neid, kes jooksid paljaspäi ustest välja ja läksid ühes hulgaga. Summa seas paistis rätsep, kel mõõdurihm kaelas ja peaga nõelad huulte vahel, mis ta sülitas lõpuks siiasamasse tänavale inimeste jalge alla. Valges kitlis juuksur jooksis rahvahulgast mööda, et revolvrimehele näkku vaadata, aga keegi vanem mees haaras tal kitlist kinni ja ütles ähvardavalt:
„Kuhu te jooksete? Ärge ometi segage!“
Kuid kitlimees arvas, et kellelgi pole õigust teda takistada, ja nõnda ähvardas tekkida tüli. Lendasid teravad sõnad, tõusid vehklevad käed, aga see sündis nõnda, nagu oleks kõigil pisut hirm ja õudne.
Jõudnud laiemale tänavale, Indrek sattus kokku kordnikuga, kes taipas kohe, et on sündinud midagi erakordset. Ta astus ligi, nagu mõtleks ta Indrekul käe alt kinni võtta, kuid see karjus äkki kähiseval häälel ähvardavalt:
„Ära puutu! Ma lähen ise!“
„Palun, härra,“ vastas kordnik nõus olles, aga lisas kohe juurde, kuna ta ise pidas Indrekuga sammu: „Aga ehk annate revolvri minu kätte.“
Sõna lausumata Indrek täitis kordniku soovi ja see peitis tuleriista tasku. Nüüd sammusid nad üsna rahulikult ja korralikult politseijaoskonna poole edasi, milleni polnud kuigi palju maad. Aga sest saadik, kus Indrek ilma vastupanuta loobus revolvrist, muutusid lapsed tema vastu kohe julgemaks. Nad peaaegu piirasid ta sisse ja sulgesid tal tee, sest igaüks tahtis seista temale kõige lähemal, et vahtida talle otsa. Poleks nüüd olnud kordnikku, siis oleks võinud juhtuda, et rahvahulk oleks Indreku siinsamas ümber piiranud ja temalt võitmatus uudishimus aru pärinud, mis ta teinud. Aga nüüd ta saatis teda ainult politseijaoskonna ukseni, nagu tahaks ta sellega avaldada talle oma poolehoidu ja erilist lugupidamist.
Jaoskonda pääses mõneastmelise trepi kaudu, sest majal oli poolkeldrikord all. Aga kui Indrek tahtis mööda treppi üles astuda, lõi ta tuikuma, nagu käiks tal pea ringi, ja kui siis politseinik võttis tal toetuseks käe alt kinni, laskis ta seda vastupuiklemata sündida. Nõnda nad astusidki sisse, kuna rahvahulk jäi tänavale ootama. Nad läksid kahest ruumist läbi ja kordnik koputas kolmanda toa uksele, mille tagant keegi midagi vastas. Kordnik avas ukse, viis Indreku sisse, pani ta toolile istuma, võttis revolvri taskust ja raporteeris. Ametnik võttis revolvri ja leides, et sellest viis laengut hiljuti välja lastud, ta pöördus Indreku poole ja küsis:
„Mis te olete teinud?“
„Ma tapsin oma naise,“ vastas Indrek. „Ma tapsin oma laste ema,“ kordas ta ja langes nuuksudes toolil kokku.