Tõde ja õigus IV/XXXI
XXXI.
Karin lahkus Köögertali juubelilt ühes Itamitega. Nad tegid seda tasa ja targu, sest muidu oleks võidud neid takistada. Röneest oli Karin ilusasti vabanenud, sest see oli kuski kõrvalruumis otseti maas ja „mammi“ talitas hoolitsedes tema ümber. Oli ka teisi — mehi kui ka naisi, — kes vajasid tuttavate või teenijaskonna abi. Aga juubelil ei võinudki see teisiti olla, nii et kõik oli kõige paremas korras.
Väljas oli jahe kevadehommik algava koiduga. Merel puhus mingisugune laevatoru jämedalt ja pehmelt, nagu ohkaks keegi suur ja vägev sügavast südamepõhjast. Millegi pärast nööris see Karinil hinge rinnas kinni: tema ei võinud kunagi rahuliku südamega kuulata ei vedurivilet ega ammugi mitte laevatoru, nagu ta ei võinud ka näha väljasõitvat rongi ega lahkuvat laeva, ilma et ta poleks tundnud südames pitsitust ja kurgus valu, nagu kipuks tal nutt peale. Eriti oli see kevadeti ja sügisel nõnda, kui tulid või läksid linnud, kui pakatasid pungad või langesid kollased lehed.
Karin peaaegu kahetses praegu, et ta polnud üksi, sest siis oleks ta vististi laevatoru kuulatades seisatanud ja nutma hakanud ning nuttes pärast kodu poolegi läinud, tundes oma palavaid pisaraid püha pesemisena, mis puhastab tema hinge ja keha kõigest saastast. Sest väljas karges ilmas tundis ta end äkki rüvetatuna, nii et tal oli piinlik ja pisut nagu vastikki oma nahas olla. Ilma vähemagi tarbeta tegi ta oma mantlihõlmad lahti, sest ta tahtis, et puhas ja karske hommikuõhk pääseks tubakasuitsu ja viinaauruga läbiimbunud rõivaile ning kehale lähemale.
„Karin, kallis, sa külmetad enda ära, pane hõlmad kinni,“ ütles Kitty. Aga Karin ei võtnud seda kuuldavakski ja lehvitas endiselt oma mantlit hommikuses tuules.
„Kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis rabab ta tema mõistust,“ lausus härra Itam nagu endamisi.
„Ära saa ometi häbematuks, sa pole ju nii purjus,“ manitses Kitty meest. Aga see küsis arusaamatuses:
„Kuis nii? Arvad sa tõesti, et Köögertalil on täis aru peas?“
„Ah sa räägid Köögertalist,“ naeris Kitty. „Mina arvasin Karinit, sest tema ei pane oma mantlihõlmu kinni, aga õhk on jahe.“
Nüüd Itam pöördus Karini poole ja lausudes: „Lubage, proua“ mässis tema mantlisse ning pani nööbid kinni. Karin laskis seda vastupuiklemata sündida, kuna Kitty seisis natukese maa peal ja vaatas toimingut pealt. Karinil hakkas nii hea ja kodune tundmus, kui kellegi käed tulid ja talitasid tema kallal. Talle oleks veel rohkem meeldinud, kui need käed oleksid ta võtnud ja kuhugi viinud, kuhugi asetanud, nii et temal endal poleks olnud vaja ei mõelda ega oma jõudu pingutada. Ja nagu mõistaks Itam tema tundmusi, ütles ta lõpuks:
„Teid ei peaks üksi kodust välja lastama, proua.“
Need sõnad mõjusid praegu Karinisse veel enam kui esiteks jäme ja mahe laevatoru ja ta suutis vaevalt nuttu tagasi hoida, peites näo mantlikraesse. Aga teised ei pannud seda tähele, sest nemad pöördusid oma endise kõneaine juurde tagasi.
„Huvitav, kui kaua see nõnda tal kestab,“ lausus Kitty.
„Kui kaua meil kõigil nõnda kestab,“ ütles Itam.
„Aga oma naist armastab ta,“ arvas Kitty imeõrnalt.
„Kuis nii?“ küsis Itam üllatunult. „Majade pärast või? Enne võeti ju kõvad vekslid või tehti obligatsioonid, kui majad kirjutati naise nimele.“
„Nii et sel pole võimalust temast lahti saada ega mõtet end lahutada lasta,“ järeldas Kitty.
„Vähe küll,“ vastas Itam.
„Siis on see lihtsalt kelmus,“ arvas naine.
„Ei,“ vaidles Itam vastu, „ainult äri ja ettevaatus. Iga mees peaks nõnda talitama, muidu on ta sees.“
Sellega lõppes see varahommikune kõnelus ja nüüd astusid need kolm vaikides mööda tühje tänavaid, kõigil pisut sumisevad pead otsas. Itam kõndis kahe naise vahel, hoides paremaga Kittyl ja pahemaga Karinil käe alt kinni, seades samme nii lühikesiks, et nad kõlaksid kokku naiste omiga.
Itamid tahtsid maksku mis maksab Karini koju saata, aga see polnud sellega milgi tingimusel nõus, sest siis nad oleksid pidanud tegema suure ringi. Samuti ei nõustunud ta autovõtmisega, vaid tahtis tingimata minna jala. Nõnda nad siis lahkusid tänavanurgal, kust Karinil kõige lühem tee koju.
Üksi jäänud, Karin tõmbas kergendatult hinge tagasi. Nüüd ta võis rahulikult anduda oma tundmustele ja mõtetele. Ka tänini polnud ta õieti kuulanud, millest rääkisid teised, aga ometi segas teda nende kõnelus, paljas ligioleminegi.
Karin oli juba ette otsustanud, et kui ta jääb üksi, siis ta tahab siinsamas tänaval hea peatäie nutta, kas või suure häälega karjuda, aga nüüd olid pisarad silmist ja kurgust kadunud ja neid polnud enam kuskilt võtta. Karin katsus ja katsus endale kurba meelt saada, aga ta muutus aina ükskõiksemaks, nii et ta lõpuks endamisi lausus:
„Hea küll! Kui nii, siis nii. Mis teha, kui inimese kurbus on nii üürike.“
Aga kui ta oma majaukse ette jõudis ning võtme lukuauku pistis, tuli tal äkki meelde, et see võti kriiksus just sama häälega, kui ta avas temaga selle ukse esimest korda. Samuti meenusid talle kõik tollekordsed teised seigad. Võti oli nimelt Indreku taskus ja tema, Karin, käskis ukse avada, aga Indrek ei teinud seda, vaid pakkus võtit temale, öeldes: „Sinu maja, sina ka avad esimeseks.“ Veel praegu on Karini südames selle tänuliku tundmuse kaja, mis täitis tol korral nende sõnade pärast kogu tema olendi ja läbematult langes ta siinsamas avatud ukse lävel Indrekule kaela ja oleks tahtnud, et see tema siinsamas oma suudlustega lämmastaks. Samal ajal läks neist paar inimest mööda, üks jäi isegi silmapilguks seisatama, et näha, kes on need, kes peavad tarvilikuks teineteist sülelda avatud uksel päise päeva ajal. Aga Karin ei pannud neid tähele, sest tema ei kuulunud sel hetkel siia ilma; alles pärast kuulis ta seda Indrekult ja siis ta naeris südamest kõige üle.
„Nad pidasid meid muidugi hulludeks,“ ütles ta.
„Ei, vaid armunuiks,“ vastas Indrek.
„Aga meie oleme juba mitu kuud abielus,“ rääkis Karin.
Nõnda oli siis, kui ta pistis esimest korda selle kriiksuva võtme lukuauku ja avas ukse. Täna olid võti ja lukk endised, kriiksusidki endiselt, ainult nemad Indrekuga… Sinnamaale oli Karin oma mõttega jõudnud, kui ta tahtis astuda üle läve. Aga äkki peatus tema mõte, peatus ka jalg ja ta toetus õlaga vastu ust ning jäi lävele seisma, selg väljapoole, nagu ootaks ta ka täna kellegi lämmastavat suudlust. Aga selle asemel kargasid tal silmad valusaid pisaraid täis ning ta nuttis tükk aega oma majauksel, ilma et ükski oleks mööda läinud või teda vaadelnud.
Kui Indrek praegu oleks teadnud ja tahtnud tulla vaatama, kuidas tema naine seisab ukselävel ja nutab, kui ta oleks tulnud mööda treppi alla ja sõnalausumatagi viinud nutja tuppa, siis oleks võib-olla kõik olnud hea. Praegu Karin poleks ehk suudlusi nõudnudki, nagu esimesel korral, ta oleks leppinud palju vähemaga. Aga Indrekul polnud vähematki aimu, mis sündis all lävel, ja kuigi tal oleks olnud, siis võib-olla ta süda poleks nõrkunud, sest ta oleks oma naise pisarad pannud ehk mõne muu põhjuse arvele, mitte aga sellele, et tal tuli meelde esmakordne majavõtme kriiksumine. Oleks sündinud see, mis kordub nii sagedasti: mees poleks mõistnud naist või oleks mõistnud teda võõriti ja nõnda oleks ikkagi jäänud kõik tulemata, mis oleks pidanud tulema, et ei saabuks midagi halvemat.
Nõnda siis seisis Karin kogu oma nutu aja ihuüksinda ukselävel ja kui tundis, et nüüd juba aitab, avas ta oma käekoti, võttis sealt lõhnava rätiku ja kuivatas pisarad. Aga tema süda oli läinud äkki kõvaks ja kuivaks, nagu oleks temast mahl välja pigistatud pisarate näol, ja ta läks tasa-tasa mööda treppi üles ning avas toaukse sellise ettevaatusega, nagu katsuks ta minna võõrasse korterisse vargile: ta ei tahtnud enam, et Indrek teda kuuleks, sest ta ei tahtnud talle näidata oma nutetud silmi.
„Ta ei ole seda väärt,“ lausus ta endamisi ja samal silmapilgul nägi mehe suud, mis helepunast verd täis. Aga praegu oli see Karinile peaaegu ükskõik. Tal tuli ainult meelde, et ka mujal nägi ta millalgi verd. Jah, tuhatoosis, paberossiotstel. Need olid tema, aga veri mitte. Veri oli ka siis mehe oma, nii et mehed veristuvad sagedamini ja kergemini kui naised.
Need mõtted panid ta silmapilguks peatuma. Tal tuli tuju Indreku tuppa minna, aga see oli ainult silmapilguks, siis oli ta süda jällegi kõva ja kuiv. Sest kui Indrekut ei huvita, kust ja kuidas tema tuleb hommikul kella nelja, viie ajal, miks siis tema peaks esimese sammu astuma. Ennem võiks Indrek tema kas või läbi kloppida, kui et ta nõnda ükskõikselt pealt vaatab tema pöörast elu ja toimingut. Aga muidugi, Indrekul peavad olema omad asjad, omad saladused, miks ta muidu põgenes Karini toastki. Sest Karin ei ajanud ju teda, jumala eest ei ajanud, ta ainult nokkis Indrekut, ise oodates tema lähenemist. Ja see! See kahmis oma riided ning läks, läks tänapäevani. Nüüd teeb Tiina talle õhtuti aseme. Tiina! See on nende abielu kirstunael, seda usub Karin, aga ta ei aja teda majast välja, nagu teevad seda sellistel juhtudel teised prouad, sest ta näitab, et ta ei karda oma ümmardaja võistlust. Las olla Tiina noorem, las olla tal see imelik kõnnak, mida näevad kõigi meeste silmad, ikkagi Karin ei karda. Ainult ühte tunneb ta, nimelt: kui see tõesti nõnda peaks olema ja minema, et Tiina astub tema asemele, siis hävitab ta tema kas või rotimürgiga ning ütleb peale seda Indrekule: „Säh, võta ta nüüd, nüüd on ta sulle paras.“ Just nõnda teeb ta, ainult esiteks ta pisut ootab ja vaatab.
Kogu see aeg, kus Karinil jooksid peas need mõtted, seisatas ta esikus. See vältas tegelikult ehk ainult üürikese silmapilgu, aga ometi otsustati selle ajaga võib-olla kolme inimese elusaatus. Samal ajal Indrek kuulatas oma toas, sest ta oli juba sedagi tähele pannud, kui Karin avas altukse. Ta ainult imestus ja murdis pead, miks ei sule ta ust uuesti ja miks ei tule ta mööda treppi ükskord ometi üles. Seda oodata venis igavikuks ja nõnda oli Indrekul ainukeseks järelduseks: Karin pole üksi, vaid teda saadab keegi, sellepärast viibib ta terve igaviku all uksel. Ja muidugi! Nad on ehk kahekesi pimedas kojas, vististi on nad seal. Indrek tahaks heal meelel asemelt tõusta ja akna alla vaatama minna, kas ta ehk midagi ei näe. Aga õigel ajal meenuvad talle tema omad sõnad, mida ta nii sagedasti Karinile korranud, nimelt: „Ükski mees ei suuda oma naist valvata, kui naine ise ennast ei valva“ või „Iga naine riivab oma tegudega kõige pealt iseenda au, alles teises järjekorras tulevad mees ja lapsed, kui nad üldse tulevad“ ja nõnda saab ta endast võitu ja jääb vaiba alla lamama ning kärsitult ootama, et lõpeks igavik ja Karin tuleks mööda treppi üles. Aga veel enne kui see sünnib, Indrek jõuab vaiba all mõelda: „Tähendab, on õige, et koer läheb oma okse kallale ja pestud emis oma porilompi tagasi. Kes ütles nõnda? Õige! Isal oli viisiks Vargamäel nõnda öelda ja Indrek jahmatab, et ta kordab oma isa sõnu. Ja kelle kohta? Karini, oma naise, oma laste ema kohta.“
Tal hakkab millegi pärast piinlik ja valus, valus sellepärast, et ta oleks nagu langenud tagasi Vargamäe radadele. Eks ole ta siis ise see oksendaja koer ja pestud emis, kes on püüdnud jumal teab kuhu ja kes ometi läheb sinnasamasse tagasi, kust ta tulnud? Ta on nagu eksija või metsloom, kes käib ringi, tulles ikka vanale paigale. Ainult murdjad talitavad teisiti, nemad ei pöördu tagasi, vaid jooksevad otse edasi. Aga ei, ka nemad jooksevad paratamatult ringi, sest maakera on ju ümmargune. Jajah, kõik on siin-ilmas ümmargune — maa, kuu, päike ja taevatähed, isegi taevas.
Sel silmapilgul Karin avas välisukse ja astus sisse, Indrek polnud põrmugi märganud, millal ta tuli trepist üles. Aga selle eest kuulatas ta nüüd iga tema liigutust, jalaastumist, riiete kahinat, hingust, seisatust, eriti viimast, sest siis pidi Karin mõtlema, aru pidama. Mida või kellest ta mõtles? Sellest, kes saatis ta koju ja kellega ta seisis terve igaviku all kojas? Mis nad seal tegid, millest nad rääkisid? Temast, Indrekust? Lollus! Naine ei räägi kunagi omast mehest, ammugi mitte teisele mehele, või kuigi, siis naeruks ja pilkeks. Just nõnda — naeruks ja pilkeks! Olgu, nüüd on see peaaegu ükskõik, mis ta temast räägib või mõtleb.
Karin läks esikust ära, vististi magamistuppa ja Indrek pööras teise külje. Ta katsus uuesti uinuda, aga uni ei tulnud ja kuigi viimaks tuli, siis ühes igasuguste võimatute nägemustega, mis väsitasid rohkem kui valvamine. Talle ilmus kaks korda mingisugune inetu, suur ja must ning kondine käsi, mis ajas oma konksus sõrmed nagu kulliküüned laiali ja ähvardas temal, Indrekul, haarata randmest kinni. Korraks õnnestuski see tal, ja siis oli Indrekul tundmus, nagu kägistaks keegi teda kõrist.
Virgudes Indrek katsus mõista, millest või kust see nägemus, ja lõpuks meenus talle pilt, mida ta näinud punaseil päevil, siis kui ta ise katsus olla maksku mis maksab punane, nähes selles kõigi inimlikkude vooruste panti. Jah, siis oli ta pildil näinud kondist ja lihaselist kätt, mis tõusis kohutavas jõus ja suuruses üle kõrgete vabrikuhoonete, isegi üle tossavate vabrikukorstnate vastu tontlikku taevast, tõmbudes seal ähvardavalt rusikasse, nagu tahaks ta kogu selle suitseva ja tahmase kivirägu rabada pihuks ja põrmuks. Kahtlemata oli tema nägemus sealt pärit. Aga miks ilmus ta temale just täna ja miks esimest korda alles nii kaua aja pärast? Ja miks polnud see käsi rusikas, nagu pildil nähtud, ja miks meenutasid need konksus sõrmed nüüd ennem mõne vana eide kui vabrikutöölise omi?
Indrek tõusis asemelt ja laskis köögis kraani all endale jääkülma vett pähe, et uhtuda kehast roidumus ja peast öiste uneluste jäljed. Tahes või tahtmata pidi ju edasi elama ja edasi töötama, tulgu ükskõik mis. Juba Karini esimese kõrvalhüppe ajal Indrek oli end harjutanud mõttega, et mees ei pea kunagi oma viimast eluõnne või elusaatust siduma naisega, sest naine ja armastus on kui mere lainetus või tuulehoog, mille kohta ükski, ka naine ise mitte, ei või öelda, kuhu ta pöördub järgmisel silmapilgul. On vaid tähtis, et sa ise oleksid armastanud, et sa armastaksid veel siiski, kui on ammugi kustunud vastuarmastus. Nõnda võid rahu ja rõõmuga minna oma teed, sest sinul on su varandus.
Hommikul Karin ennast ei näidanud ja kui Indrek tuli lõunaks koju, jooksid lapsed talle kisaga vastu, mamma olevat haige. Kui Indrek Tiinalt lähemat teada tahtis, ei võinud see midagi muud öelda, kui et proua on voodis ning et tal on palavik. Indrek pidi esiteks magamistuppa minema, aga siis mõtles ta ümber: ta läheb ainult siis, kui teda kutsutakse, kui Karin ise kutsub. Aga see ei teinud seda ja nõnda jäigi Indrekul minemata. Kui lapsed teda kutsusid, vastas ta neile, et mammat ei tohi segada, sest tema vajab rahu, aga ta nägi väikese Tiki silmist, et see teda ei uskunud, vaid et ta oletas ja aimas midagi hoopis muud.
„Kas sa siis ka mamma juurde ei tule, kui ta surema hakkab?“ küsis ta.
„Ega ta ei hakka ju,“ vastas Indrek.
„Aga kui ikkagi hakkab?“ ajas Tiki peale.
„Eks me siis näe, mis me siis teeme,“ seletas Indrek.
„Aga kui ära sureb, mis siis?“ painas Tiki endiselt, nagu oleks surm mingisugune mängukann, mille võib pühadeks mõnekümne või mõnesaja sendi eest osta.
„Surm ei tule heast-paremast,“ vastas Indrek.
„Kust ta tuleb?“ huvitus Tiki.
„Tema ei tule, tema on alati meie juures,“ seletas Indrek.
„Kus ta siis elab, kui ta ei tule?“ päris Tiki. „Mina pole veel surma näinud.“
„Mina ka ei ole,“ vastas Indrek. „Tema ei näita end elavatele, tema hoiab elavate eest kõrvale. Lapsi ta isegi kardab, kui nad on terved.“
„Aga kui nad on haiged?“ küsis Tiki.
„Kui nad on väga haiged, siis ta tuleb,“ ütles Indrek.
„Mina tahan väga haige olla, siis ma näen teda,“ ütles Tiki nüüd.
„Ei sa näe teda, armas laps,“ seletas Indrek, „ta ei tule enne kui surub lastel silmad kinni.“
„Aga Tiki teeb silmad jälle lahti, teeb salaja, nii et näeb, misuke ta on.“
„Ei saa, lapsuke. Silmad, mis surm kinni surub, ei lähe enam kunagi lahti.“
„Aga kuis siis saab surma näha?“ küsis nüüd Miia, kes senini ainult kuulanud.
„Kasvage suureks, lapsukesed, küll siis õpite surma nägema.“
Nõnda lõppes jutt haigusest, surmast ja tema nägemisest, lõppes sama tühiselt, nagu ta alanudki. Kogu see jutt oleks võinud tulematagi jääda, sest sellega poleks keegi midagi kaotanud, tõusis ju Karin juba järgmisel päeval voodist, nagu poleks ta kunagi haige olnudki. Talle tuli isegi külaline ja see viibis selle ajani, kus Indrek ilmus töölt koju. Külaline ja Karin olid mõlemad heas tujus, sest esimene laulis peaaegu vahetpidamata, nagu oleks ta mõni lõoke taeva all või kuldnokk pesakastipulgal. Ainult vahetevahel leidis ta pisut aega nagu puhkuseks juttu vesta ja Karini küsimustele vastata. Sellest selgus, et Paralepp olevat kaotanud ühe esimese hamba ja saanud lõhkise pealmise huule, millele jääb eluaegne arm.
„Mehed võtavad asja kohe hirmus tõsiselt,“ tähendas Karin selle kohta.
„Ega see sellega jää,“ arvas Rönee.
„Mis siis veel tuleb?“ küsis Karin.
„Minul tuleb nüüd valvel olla,“ seletas noormees.
„Te ajate mulle hirmu peale,“ ütles Karin ja tundis kogu kehas värinat, nagu tuleks tal palavik uuesti tagasi. Tõepoolest oli aga see mingisugune magus judin, mis tekkis teadmisest, et mehed seisavad vastamisi tema pärast. Kõige parema meelega oleks ta aga seda näinud, et Indrek oleks selle noormehe nii või teisiti uksest välja küütinud. Kuid Indrek mängis üliviisakat majaperemeest, küsis isegi, kas härra kunstnik ei sooviks lõunaks nende juurde jääda. See oli Karinile liig ja ta tõttas seletama:
„Ma juba palusin, aga härra Vagur ütleb, et temal pole kuidagi võimalik.“
Nüüd kinnitas ka noormees, et temal pole kuidagi võimalik lõunaks jääda, vaid et tema astunud ainult silmapilguks sisse ja peab kohe minema. Nõnda jättiski ta siinsamas jumalaga ja lahkus. Karin läks teda altuksest välja laskma, sest see seisis alati lukus. Enne aga kui ta jõudis ukse avada, haaras noormees tema ümbert kinni ja tahtis teda suudelda. Ta tegi seda selja tagant, surudes tugevasti Karini pihta ja niudeid endale vastu keha ja ahmides teda nagu oma käte ja jalgadega ning väänates tema pead ja kaela hoolimatult tagaspidi. Karin viskles ja pöörles ussina, kuid noormehe jõud oli üle, ja viimases hädas Karin tarvitas viimast abinõu: kargas mehele kuhugi hammastega kinni, nii et see karjatas ja tema lahti laskis, omal hambajäljed lõual.
„Te olete hull!“ kähises Karin oma juukseid korraldades. „Te mõelge ometi, mis minust saab, kui mees oleks praegu ülal ukse avanud.“
„Te ajate ju hulluks,“ vastas Rönee ja lisas: „Ma suren armastuse kätte.“
Aga nüüd Karin hakkas naerma ja ütles:
„Sest pole ühti, see on magus surm. Aga näidake oma lõuga. Nojah, hambajäljed on näha. Pisut verdki ühes kohas. See on tarkusehambast, sest see on pikem kui teised. Andke, ma imen välja, minu hambad olla mürgised, mu mees ütles.“
Ja ta astus noormehe ligi, et oma kavatsust teostada, kuid see haaras ta uuesti kinni ja surus oma suu tema huulile. Aga see kestis ainult silmapilgu, siis Karin kiskus enese noormehe kätest lahti, avas ukse ja lükkas ta välja.
„Lõuale pange piiritust,“ ütles ta temale samal ajal tasakesi, „muidu saate verekihvtituse.“