Tõde ja õigus IV/XXIX
IXXX.
Linnaservale jõudnud, Karin saatis oma kaaslase mingil ettekäändel minema, sest ta tahtis olla üksi oma valu ja vaevaga. Ta lonkis noruspäi pikkamisi koju poole ja süvenes sel määral oma mõtetesse, et tõukles vastutulijate ja möödaminejatega ning pääses kuski tänavanurgal vaevu veoauto rataste alt, millest tal oli peaaegu südamest kahju. Jah, see õnnelikult möödunud õnnetus viis ta mõttele, et kui ta oleks osanud, siis oleks ta nüüd ise meelega kustki surma otsinud, et oleks kõigel lõpp. „Küll ta siis teaks,“ lausus ta sellejuures endamisi, mõeldes Indrekut.
Aga siis meenus talle, et kui ta tõesti oleks jäänud auto rataste alla ja saanud surma, siis oleks kõik näinud selles ainult lihtsat ja igapäist õnnetust ja Indrek oleks ehk nagu ikka öelnud: „Tuult sa külvasid, tormi sa lõikasid.“ Ja see oleks ehk kõik olnud. Ainult lapsed! Aga lapsedki on alles liiga väikesed ja rumalad selleks, et õieti mõista, mis on ema ja mis on surm. Nemad unustaksid ta vististi üsna varsti. Nemad unustavad ta elusanagi peaaegu; kui nendega on Tiina, kel jätkub nende tarvis palju rohkem kannatust ja püsi.
Jah, Tiinal on lastega palju rohkem kannatust kui Karinil endal, seda tunneb ta praegu peaaegu valusalt ja sellepärast tekib tal paratamatult küsimus: miks on see nõnda? miks on Tiinal tema lastega niipalju kannatust, et see paistab peaaegu armastusena? Millest see armastus võõraste laste vastu? Kas see pole parimaks tõestuseks Karini kahtlustele, mis tärkasid täna uue hooga, kui Rönee jutustas Meleski lugu? Tiina on tingimata Indreku seikluste kaasteadja ja ta salgab ning valetab nagu Indrekki. Nad salgavad ja valetavad kahekesi kokkulepitult ning veavad teda, Karinit, ninapidi. Nemad petavad teda mitte ainult Meleski asjas, vaid ka kõiges muus. Kõiges, kõiges, kõiges! Neid sõnu endamisi korrates Karin pidi hambad tugevasti kokku suruma, sest muidu oleks ta keset tänavat purskunud nutma.
Oma maja juurde jõudes tal oli äkki tundmus, nagu läheneks ta võhivõõrale paigale. Ta isegi viivitas ukseavamisega, nagu peaks ta tõsiselt aru, kas astuda sisse või pöörduda tagasi. Issand jumal! mis minuga ometi on, lausus ta endamisi aru pidades. Aga ta isegi ei teadnud õieti, mis temaga on. Tõepoolest oleks ta pidanud oma südamepõhjas rõõmutsema, sest ta oli kuulnud, milline hädaoht oli varitsenud Indrekut ja kui imelise õnnega see temast möödunud. Aga selle asemel tundis ta ainult viha ja valu, nagu oleks keegi raisanud tema eluõnne.
Oma esimese ägeda vihahoo ta puistas Tiinale. Ta masendas tüdruku kuulmatute süüdistuste ja ähvardustega. Ei aidanud selle kinnitused, et tema ei tea midagi rohkem, kui ta viimati rääkinud, ei aidanud ka tema pisarad: kõik mõjus aina vastupidi. Sest Karin mõtles: asi peab olema väga tõsine, kui tüdrukul nutt nii näpu otsas ja ise ometi nii kramplikult salgab. Sellepärast ütles ta lõpuks:
„Ma pole tänini hoolinud, kui teised prouad kinnitavad: ära võta kunagi noort tüdrukut majja, olgu ta inetu või ilus. Meestel ei ole silma ega maitset, neil on ainult teadmine, et tüdruk on noor. Nüüd on mul see noorus käes: tüdruk rikub mehega abielu mu oma silma all.“
Need sõnad mõjusid Tiinasse imelikult. Sest kui ta enne oli nutnud, siis tõmbusid ta silmad nüüd äkki kuivaks ja ta jäi laial, hirmunud pilgul Karinile otsa vahtima, nagu ei saaks ta õieti aru, mis temale öeldakse. Alles natukese aja pärast hüüdis ta:
„Armuline Jumal! Kas proua tõesti seda härrast arvab?!“
„Ma räägin teist, mitte härrast!“ hüüdis Karin tüdrukule vastu.
„Aga, proua, ma ei saa ju üksinda abielu rikkuda,“ ütles tüdruk nagu õnnetult.
„Te ju ise ütlesite kord mulle, et nüüd püüavad naised mehi, mitte mehed naisi,“ seletas Karin. „Aga naine on naine ja mees on mees, sest temal pole emakoda.“
Karin märkas, et ta korranud Indreku sõnu, ja tal hakkas millegi pärast iseenda ees piinlik. See sütitas temas nagu uut viha.
„Kas siis mehed võivad abielu rikkuda?“ küsis tüdruk.
„Ärge tehke end rumalamaks kui te tõepoolest olete,“ vastas Karin ägestudes. „Härra pole teie tegudele kilbiks ja pealegi on ta aastailt teie isa.“
„Nii et kui inimene saab vanemaks, siis…“ tahtis tüdruk öelda.
„…võib ta abielu rikkuda, eks?“ jätkas Karin kärsitult. „See on teie arvamine, seda tahate öelda? Aga mina ütlen teile: teie olete idioot, Tiina! Teie koht on kusagil mujal, mitte siin.“
„Eks ma lähe siis sinna, kus mu koht on,“ ütles Tiina alistunult, pisarad uuesti silmas.
Aga need nukrad sõnad ärritasid Karinit veel rohkem. Sellepärast hüüdis ta tulises vihas:
„Muidugi, nüüd pistke kärmesti minema! Nüüd on õige aeg, sest ma sain teie suurel saladusel sabast kinni. Nüüd minge mujale, et oleks parem härraga salajas kokku saada, sest siin olen ju mina ja on ka lapsed tüliks! Aga mitte kuhugi ei lähe te, mitte kuhugi! Kiuste ei lähe! Paigale jääte! Ma teile veel näitan, mis on abielurikkumine! Ma kütan teile niisukese põrgu, et teil kaob igaveseks himu lastelt nende isa üle lüüa.“
„Proua, kui te mu paigale jätate, siis võite m’uga teha, mis iganes tahate, ma olen kõigega rahul,“ rääkis Tiina rõõmsalt ja nagu tänulikult.
Tüdruku rõõm mõjus prouasse, nagu oleks härjale näidatud punast rätikut. Ta vahtis peaaegu hullunud pilgul ümber, nagu otsiks ta midagi, millega rabada tüdrukut pähe. Aga see seisis naeruse näoga tema ees ja silmad hakkasid tal ikka rohkem särama, sest tema peas oli tekkinud hea mõte.
„Kui proua mu paigale jätab,“ rääkis tüdruk, „siis ma toon tunnistuse, et ma pole härraga abielu rikkunud. Lähen arsti juurde ja toon. Lähen sellesama juurde, kuhu proua mu siis viis, kui ma siia tulin. Sest ega ju neitsid abielu riku, ega?“
Kui Karin oli hullunud pilgul asja otsinud, millega tüdrukut pähe rabada, siis oli ta just ise selle hoobi nüüd saanud — tüdruku sõnadega nimelt. Karin lõi peaaegu jalul tuikuma. Tiina oli imelise mõtte rääkinud sellise lihtsusega, nagu oleks ta alles laps või elukogenud tark. Mängis ta nii hästi oma osa? Aga kui ta mängis, kelleks pidas ta siis Karinit? Ning kui ta ei mänginud, kelleks pidi Karin siis ise end pidama? Ta ei leidnud vastust ja sellepärast ütles ta ülitargalt:
„Neitsid rikuvad abielu oma südames.“
„Proua, oma hingeõnnistuse juures…“ hakkas Tiina palavalt.
„Jätke see sõnakõlks!“ hüüdis Karin vahele. „Mulle on tüdrukud vandunud iseenda ja oma ema hingeõnnistuse juures, aga mees, kelle nad läbi akna sisse lasksid, oli neile ikka kallim kui see või teine õnnistus.“
„Need vandusid siis muidu, ise ei uskunud,“ ütles Tiina.
„Kas teie usute?“ küsis Karin. „Aga mis te siis kaardimoori juurde otsite, kui te usute?“
„Miks siis mitte?“ küsis Tiina imestunult vastu. „Kust see kaardimoorgi kõik teab, kui mitte jumala vaimu läbi.“
„Te olete tõepoolest põrund, Tiina!“ hüüdis Karin.
„Aga kuis ta siis muidu kõik õieti teadis, kui mitte püha vaimu läbi?“ küsis tüdruk. „Kuis ta võis muidu teada, et minul on hinge peal suur saladus?“
„Teil pole enam mingit saladust,“ ütles Karin.
„On, proua,“ kinnitas Tiina. „Sest kui proua arvab, et abielurikkumine oli minu saladus, siis pole see õige, sest mina pole abielu rikkund ja ei tahagi rikkuda. Mina tahan muidu kaardimoori ettekuulutuse järele elada ja õnnelikuks saada. Ja kui ma nõnda käin, nagu ma käin, siis mitte, et abielu rikkuda, vaid et see on minu viga.“
„Küll oled sina alles laps, Tiina!“ hüüdis Karin. „Sa ei tea veel sedagi, et meestele meeldivad just meie vead, mitte voorused, sellepärast olemegi kõik nii halvad.“
„Ah nii,“ imestus Tiina ja lisas: „Sellepärast siis ongi prouad kõik nii kurjad. Nüüd ma mõistan: mehed valivad kõige pealt omale need välja, kel miski viga, ja kui neist ei jätku, siis alles tuleb paremate kätte kord. Aga miks siis mind ükski mees pole tänini tähele pannud, mul on ju ka viga?“
„Küll olete teie, Tiina, kaval,“ ütles Karin. „Rumal ja kaval. Teete süütu näo, nagu poleks teil aimugi, et härra algusest saadik teie kõnnakut tähele paneb — teie viga, nagu te ise ütlete.“
„Issand jumal!“ hüüdis Tiina pooleldi nagu karjatades, aga nii ebamääraselt, et raske oli mõista, kõlas tema hääles rõõmus üllatus või rabav hirm.
„Mängige aga mängige, mind te sellega enam ei peta,“ ütles Karin halvakspanevalt ja nagu etteheitvalt ning lahkus köögist. Tiina aga, niipea kui jäi üksinda, istus nagu lõdvalt järile, mis seisis köögilaua ees ja jäi sinna tükiks ajaks. Ta oleks ehk veel kauemgi istunud, kui mitte mingisugune keedunõu poleks hakanud üle ajama ja teda tema unelusest äratanud. Kogu tema kehas ja hinges voogas midagi magusat ja uimastavat. Milline õnn, et proua lahkus köögist, muidu poleks ehk tema, Tiina, suutnud vastu pidada ja oleks kuidagi oma saladuse avaldanud! Ta tundis oma puusades ja niuetes peaaegu kõrvetavat kuumust, mis lõõmas ja pakitses. Kõrvus tõusis kerge kohin ja silmalaud muutusid raskeks, nagu peaks ta siinsamas langema sügavasse unne. Kõik kokku oleks nagu eelaimdus ilmatusuurest õnnest, mis saabumas. Tiinal on peaaegu nagu hea meel, et see õnn pole veel käes, sest võib olla ei suudaks ta seda praegu veel taluda, olles selleks alles liiga rumal. Tal on sellestki küll, et ta teab — härra on teda tähele pannud, nagu proua ütleb.
Ka Karinit valdab mingisugune eriline uim, kui ta istub mehe kabinetis sohval, põledes ärevast ootusest, millal see küll tuleb, et võiks oma hinge tühjaks rääkida — kas või tühjaks karjuda ja nutta. Aga kui mees oma tulekuga viibib, hakkab Karin ajaviiteks mõttes arutama, kuidas ja millega teha algust, et rabada meest kõige enam. Ta valib sõnu ja lauseid ning kujutleb, mis võiks Indrek neile vastata. Nõnda vaidleb ja arutab ta kogu asja lugematu hulk kordi lugematuis teisendeis läbi, kuni oletatud sõnad ja mõtted muutuvad ükskõikseiks ning lõpuks vastikuiks. Ainult üks jääb järele, millel on tõepoolest mõte: kellegi murdvad käed ümber piha ja kellegi hingelämmastav suu valusail huulil. Ah, sellest peaks Indrekule rääkima, küll ta siis teab! Peaks rääkima, milline õnn, kui keegi sul nõnda ümbert kinni hoiab, nagu tahaks ta su surnuks suudelda. Jah, seda peaks rääkima, sest see ongi kogu asja salajane tuum.
Aga kui Karin nõnda tasumisihas põleb, tunneb ta äkki, et selles on tõepoolest suur õnn, kui sind nõnda hoitakse, nagu tegi seda Rönee seal metsas männi all. Karin taipab seda õieti alles siin sohval lebades ja Indrekut oodates. Ent kui see oleks nii, milleks peaks ta siis oma õnnest kohe jutustama Indrekule? milleks peaks ta tarvitama oma ihatud õnne selleks, et kellegile kätte maksta? On õnn veel õnn, kui ta tehakse abinõuks? On kättemaks õige kättemaks, kui seda toimetatakse sõnadega? Need on rasked ja keerulised küsimused, mida Karin ei suuda lahendada. Õieti öelda, ta ei püüagi neid lahendada, vaid küsib ja arutab muidu niisama, et viibida mõtete ja tundmustega võimalikult kaua selle juures, mis sündis metsas männi all. Seal tundus see ainult kättemaksuna, siin tagant järele peaaegu palja himutsemisena ja võimatu oli otsustada, kus eksitus, kus tõde.
Nõnda kestis see, kuni saabus Indrek, siis näis äkki otsustuvat kõik: Karin ei öelnud temale midagi, põgenes isegi tema eest, kui kuulis samme trepil. See äratas Tiinas suure imestuse. Millest see rahu ja vaikus? Indrek aimas loomusunniliselt, et Kariniga on midagi sündinud, aga ta ei mõistnud, miks ta vaikib. Peaaegu oleks ta tahtnud küsida. Siiski, kui vaikib Karin, pidi ka vaikima tema ise, sest võib-olla talitas naine just tema nõuande järele: katsus omal jõul endaga toime saada. Ometi — mis see küll võiks olla? Meleski lugu? Aga selle mõtte segas Karin pärast lõunat, küsides Indrekult raha, mida sel muidugi ei olnud.
„Kas sa ei oleks nüüd nõus obligatsiooniga?“ küsis Karin.
See pani Indreku mõtlema. Alles natukese aja pärast vastas ta:
„Kui ma teaks, milleks sa raha vajad…“
Seda vastust Karin oli oodanudki, sest kogu kõnelus oli just selleks alustatud, et võida nüüd vastata:
„Seda ei või ma öelda, ennem muretsen ise kuidagi.“
Sellega jutt seks korraks lõppeski. Aga Indrek tundis südames imelikku rahutust ja veel samal päeval katsus ta endist kõnelust jätkata, kuid nüüd Karin tegi näo, nagu ei huvitaks see küsimus teda enam põrmugi. Nõnda jäigi kogu asi nagu õhku rippuma ja Indrek ei saanud maast ega taevast aru, mis see kõik tähendab. Ainult ühte pani ta tähele: Karin muutis äkki oma eluviisi. Kui ta viimasest suurest patutunnistusest saadik oli saanud koduseks ja ei läinud kuhugi ilma teatamata, siis nüüd näis, nagu oleks ta jällegi tagasi langenud vanadele teeradadele. Hommikuti, kui Indrek läks tööle, jäi Karin magama, ja lõunal, kui Indrek tuli koju, siis oli Karin juba välja läinud. Lõunasöögile jäi ta sagedasti hiljaks ja istus sellepärast üksinda lauas või ei söönud seda kodu üldse mitte. Õhtud veetis ta kinodes, teatrites, kontsertidel või lokaalides, kus mängis moodne muusika ja keerlesid tantsupaarid. Koju ilmus enamasti ikka pärast keskööd. Nõnda kordus see päevpäevalt.
Ühel ööl ilmus ta alles kella kahe ja kolme vahel, olles ülilõbusas tujus. Indrek, kes ta sisse laskis, kutsus teda kabinetti, et temaga rääkida, aga Karin ütles, et tema tahab praegu ainult magada, rääkinud olevat ta niikuinii üleliigagi täna. Et see vastus Indrekut millegi arusaamatuga riivas, siis haaras ta temal käsivarrest kinni ja tahtis teda vägivallaga oma töötuppa juhtida. Aga nüüd Karin sai äkki hirmus ägedaks, tõstes häält ähvardas ta kogu maja kokku karjuda, kui Indrek ei jäta oma maamatsi võtteid.
„Sa oled tõepoolest aru kaotanud,“ tähendas Indrek selle peale ja vabastas naise käe.
„Sinuga elades võib hullukski minna,“ vastas Karin.
„Ma ei saa sinust põrmugi aru,“ ütles Indrek.
„Mina sinust ka mitte,“ hüüdis Karin vastu.
„Kas sa ei ütleks mulle, mis sul ometi on?“ küsis Indrek.
„Sa tead seda ilma minu ütlematagi.“
„Ma ei tea midagi.“
„Seda parem. Siis on ju kõik korras,“ vastas Karin ja läks Indrekust mööda magamistuppa. Indrek seisis natukene aega esikus, kustutas siis naksatades tule — jah, täna pani ta tule naksatamist kustutades ebaloomulikult selgesti tähele — ja läks Karinile järele. Ilma et nad oleksid sõnagi vahetanud, vabastasid nad endid rõivaist ja pugesid igaüks oma voodi. Indrek sai sellega palju rutem toime, kuna Karinil oli endaga rohkem tegemist. Näis, nagu viivitaks ta meelega oma öösise tualetiga, võimalik ometi, et see Indrekule ainult nõnda paistis. Kui tuba juba pime, söandas Indrek küsida:
„Karin, võin ma sinu juurde tulla, mul on üksinda hirmus külm?“
„Kabinetis oleks sul palju soem, kui sa külma kardad,“ vastas Karin üsna ükskõikselt.
„Võin ma sinna minna?“ küsis Indrek.
„Palun,“ lausus Karin.
Ja nõnda tõusis Indrek voodist, kahmis kaenlasse vaiba, linad ja padja, võttis teise käega toolitoelt oma riided, kobas sängi alt saapad ja lahkus toast, ilma et oleks lausunud veel sõnagi. Ta läks ja tegi aseme sohvale. Hommikul ta pesi end köögis, seletades seda Tiinale Karini magamisega, kelle rahu ta ei tahtvat rikkuda, pääses ju vannituppa läbi magamistoa. Aga nagu Indreku seletuse kiuste Karin tõusis täna just vara ja ilmus õigel ajal hommikueinele.
„Kuidas minu härra abikaas ja isand suvatsesid täna öösel puhata?“ küsis ta Indrekult pilkavalt.
„Ja armuline proua?“ küsis Indrek samuti vastu.
„Tänan,“ vastas Karin. „Suurepäraselt! Mul oli oivaline uni.“
Aga kui Indrek talle pilgu näkku heitis, arvas ta järeldada võivat, et vaevalt oli Karin üldse silma kinni saanud. Ta oli vististi nagu Indrekki vaevanud oma südant ja pead pööraste tundmuste ja mõttetute mõtetega. Nad jätkasid seda piinavat toimingut laua ääreski sellise innuga, et unustasid toidu või kui pistsidki endale midagi suhu, siis tundus see kõrvetavalt kuumana või purukuivana, nii et ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna. Indrek tõusis lõpuks sõnalausumata lauast, et kooli minna. Kui Tiki talle lävele järele jooksis ja jumalagajätuks musi nõudis, ütles ta sellele:
„Papal pole aega, mine mamma juurde, küll tema annab sulle musi.“
Aga need sõnad ärritasid millegi pärast Karinit hirmsasti. Ta kargas mürinal lauast, tormas uksele ja hüüdis:
„Ah nüüd hakkad sa ka lapsega! Sellest pole veel küll, mis minuga! Sa oled lihtsalt toores!“
Muide, Indrek polnud oma sõnadega lapse suhtes midagi erilist mõelnud, ta oli isegi valmis tema soovi täitma, aga kuuldes Karini häält ja nähes tema nägu, otsustas ta vastupidi: ta avas ukse, et minna. Aga vaevalt oli ta selle enda järel sulgenud, kui ta kuulis Tiki nuttu ja haledat kaebust emale:
„Papa ei annud musi!“
„Papa päh!“ vastas Karin Tikile hukkamõistvalt ja halvakspanevalt.
„Papa pai,“ ütles Tiki vastuvaidlevalt.
Seda kuuldes Indreku jalad pöördusid nagu iseenesest trepil ümber ja viisid ta tuppa tagasi.
„Tiki, tule siia, papa annab sulle musi,“ hüüdis ta last, ja kui see juurde jooksis, endal silmad alles märjad, ja kui Indrek ta üles tõstis ja teda suudles, nägi ta samal ajal, kuis köögiuks silmapilguks ettevaatlikult praokile läks, mille vahelt välgatas Tiina uuriv pilk. Selleski oleks nagu hiilanud pisar.
„Sa ei oska üldse muud teha, kui teisi piinata…“ rääkis Karin, kui Indrek last suudles. „Aja enne laps nutma, siis on aega, muidu ei ole. Egoist niisuke!“
Indrek ei vastanud. Ta pani lapse põrandale ja läks uksest välja. Aga trepist alla astudes ja veel tänavalgi tundis ta, et tal sees midagi värises, ilma et ta isegi oleks osanud õieti seletada, mis teda sel määral oli erutanud. Paar esimest tundigi möödusid ärevuses ja hajameelsuses, mida märkasid lapsedki, sest nad muutusid kohe vallatumaks ja kaotasid huvi ning tähelepanu oma õppeaine vastu. Suure vaevaga Indrek võitis viimaks tasakaalu tagasi, sest ta kinnitas endale iga natukese aja pärast, et erutuseks pole ju mingit põhjust. Mitte vähimatki! Karinit on tabanud mõni hull tuju, ei muud midagi, varsti laheneb kõik, nagu see sündinud varemaltki. Talle peab ainult aega andma, küllap ta siis juba õige tee leiab koju tagasi. Neid mõtteid Indrek kordas peaaegu vahetpidamata, nagu vaidleks ta kellegagi, kes väidab vastupidist.