Tõde ja õigus IV/VI
VI.
Järgnevad päevad polnud Karinit peaaegu näha ega kuulda — kodu nimelt. Äriasjad ja seltskondlikud kohustised, nagu ta ise ütles, röövisid temalt kogu aja. Hommikuti magas ta enamasti keskpäevani ja kui ta tõusis, oli tal ikka pöörane rutt, et õigeks ajaks kohvikusse jõuda. Sest ennem võis trammile või raudteerongile hilineda kui kohvikusse, seda teadis Karin sama hästi kui iga teinegi seltskonnaproua: kohvikusse hilineda tähendas niiöelda oma seisusest loobumist, rongile hilinemine selle vastu ei tähendanud midagi muud kui ainult hilinemist.
„Lapsed väsitavad ära,“ kurtis Karin kohvikus sõbrannadele. „Eriti just viimasel ajal. Nad hakkavad mul hirmsasti närvide peale.“
„Arushaadav!“ hüüdis proua Meeli, rõhutades tugevasti sõna kolmat silpi, ja lõi selle juures lõua nõksti! allapoole, nii et ta muidu ei saanud oma kaaskõnelejaile otsa vaadata, kui pidi silmad hästi ülespoole keerama — silmaterad kadusid peaaegu värvitud ripsmete alla ja silmavalged pääsesid kogu oma mõjuga maksvusele. Proua Meeli oli nimelt kaks välismaareisi oma mehega kaasa teinud ja sealt selle kena võtte ühes toonud, mis pidi tähendama ilmsüütust. Et aga meil oli neid vähe, kes olid välismail käinud, siis ei teatud, mis oli ilmsüütus, ja sellepärast peeti proua Meelit tema pilgu pärast kas luuleliseks või eksalteerituks, mis tähendaks lõpuks ühte ja sedasama. „Aga minu Loolu ei hakka mulle phõrmugi närvide peale,“ jätkas proua Meeli. „Thema on tõepoolest üks fhääga mõistlik khoer. Theie ei või omale ettegi kujutada, khui mõistlik.“
„Lapsed võivad õrna närvidega inimese otse hulluks ajada,“ ütles proua Horst asjatundlikult, kuigi avalikud kohustused polnud tal võimaldanud ühtegi last kasvatada. Nagu öeldu kinnituseks ta vajutas oma paberossiotsa tuhatoosis kägarasse kokku, nii et ainult pisitillukene suitsujuga pääses väriseva halli leegina sellest energilisest muljumisest. „Näe Saksamaal või Ungaris, ei mäleta hästi, kus see oli, lehest lugesin, igatahes kusagil vanal kultuurimaal, on üks ema iseoma käega oma kolm last ära tapnud ja siis ka iseendale silmuse kaela pand. Mis te arvate, teeb üks naisterahvas seda nalja pärast!“
„O, armuline proua!“ hüüdis ajakirjanik Sutt, kes tuli sel silmapilgul siia lauda, sest prouadega lobisedes kogus ta seltskondlikke uudiseid. „Mis puutub laste tapmisse, siis selleks ei vaja me enam välismaa eeskuju. Lapsi võib nimelt tappa ilma välisvaluutata. Kindlasti! Nõnda on kõige soodsam, sest siis ütlevad kõik advokaadid ja kohtunikud, et mis see vaene tüdruk pidi siis tegema, tal polnud ju meest, kes muretseks välisvaluutat.“
Seda öelnud, Sutt välgutas oma prilliklaase kordamööda kõigile lauasistujaile, nagu küsides: noh, kuidas meeldis? ja võttis siis asjalikult oma taskuraamatu, et sinna midagi tähendada. Oma pika ja sihvaka kasvu, puhtaks aetud valge näo ja lühikese piibuga hambais peeti teda väga mõjuvaks, isegi elegantseks, hoolimata tema pisut lamedast ninast, paksuhuulisest suust, kollastest hammastest ja pisikestest silmadest.
„Härra ajakirjanik,“ ütles proua Itam, kes istus Suti vastas teisel pool lauda, „teie süüdistate vaeseid naisi, aga kus on siis nende laste isad õnnetuse silmapilgul?“
Need sõnad räägiti imeõrna ja -maheda häälega, nagu tahetaks kõnesolevaid isasid paitada, sest proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna.
„Kanad munevad ka ilma kuketa,“ vastas Sutt ja meelitas sellega kõigi nägudele naeru. „See on esimeseks,“ jätkas ta. „Teiseks aga — isad aitavad emadele tänapäev truult kaasa õnnetuses, nagu teie seda nimetate.“
Need sõnad said üldise ja nii valju kiiduavalduse osaliseks, et teiste laudade äärest lendasid pilgud siiapoole.
„Just nagu kristlikus abieluski,“ lõpetas Sutt oma mõtte.
„Küll olete teie kuri ja häbemata,“ ütles Karin, kellele Sutt imponeeris, sest ta oskas väga nooblilt piipu hammaste vahel hoida. Nõnda suitsetavad ainult välismaalased, oli proua Meeli tema kohta öelnud, ja see pidi ometi asja tundma.
„Härra Sutt tahab teravmeelne olla,“ tähendas proua Horst, kes hindas mehes üle kõige vaimu ja kes ei võinud anduda tegelikule lapsekasvatusele just sellepärast, et lapsel pole veel vaimu, vaid ainult hing, nagu ta ütles.
„Kuis nii?“ küsis Sutt piipu toppides. „Ega siis eesti mehed ometi kõik korraga pole suguvõimetuks jäänud, et enam lapsi ei tule. Perekonnad on harilikult kolmeliikmelised — mees, naine ja…“
„Majasõber,“ ütles proua Itam, „nii arvate teie.“
„Eksite!“ hüüdis Sutt, nagu kõneleks ta kogu kohvikule.
„Tasa, tasa!“ vaigistasid prouad mitmelt poolt korraga peaaegu värisevate südametega, sest jutt oli kaldunud ainuhuvitavale alale. Sutt pistis täistopitud piibu hambaisse, laskis rinnuli lauale, nii et pea ulatus naiste peade ligi, mis ka kummardusid ettepoole, ja ütles siis saladuslikult:
„Mitte majasõber, vaid koer. Kolm perekonna liiget: mees, naine ja koer. Majasõber on Prantsusmaal, Eestis on selle asemel koriseva kõhuga peni. Mäletate Visnapuud? See on see mõte. Just kui sigitaks eesti abielud inimlaste asemel kutsikaid. Sellepärast arvataksegi tulumaksus laste peale nii väikene summa.“
„Kuis nii sellepärast?“ küsis proua Horst arusaamatuses.
„Väga lihtsalt,“ vastas Sutt ja puhus suitsu lakke: „seltskonnas on mõte liikuma pandud, et naiste toa- ja sülekoerad võetakse ühes lastega tulumaksus arvesse, s. t. nende heaks arvatakse teatud summa tulust maha. Seaduseprojekt esitatakse riigikogule lähemal ajal. Nii et koerad ja lapsed kui perekonnaliikmed üheõiguslikeks, siis pole kellegil nurisemist, olgu perekonnas mees, naine ja laps või mees, naine ja koer. See on selleks, et oleks rohkem kristlikke abielusid loorberipuude ja mirdipärgadega. Majasõber jääb esiotsa tulumaksuseadusest välja. Aga kui meil tuleb välismaa eeskujul kord ka läbikäigumaks, siis sinna võetakse ta tingimata sisse.“
„The võite ironiseerida, niipalju kui tahate, aga minu Loolu on thõepoolest mõistlikum kui nii mõnigi laps,“ ütles nüüd proua Meeli ja laskis oma ilmsüütu või luulelise pilgu Sutil viibida.
„Teil on peaaegu õigus, armuline proua,“ vastas Sutt, „sest viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub.“
„See pole sugugi nii,“ ütles Karin nüüd ägedalt.
„Armuline proua, teie mõtlete ebapeeneid perekondi,“ lausus Sutt ja vedis piipu.
„Kas te ei ütleks, härra Sutt, mitu last teil omal on?“ küsis proua Horst.
„Kõige pealt peab mehelt küsima, mitu naist tal on,“ vastas Sutt. „Sest kui mehel on palju naisi, siis ei või temalt ometi keegi enam lapsi nõuda.“
„No näete,“ ütles proua Horst nüüd, „nõnda ütlevad kõik mehed ja peavad laste asemel mitu naist ülal.“
„Pole parata, seltskond kohustab,“ lausus Sutt alistunult. „Igal korralikul abielumehel peab vähemalt ükski kõrvalhüpe olema, muidu satub ta iseomagi naise naeru alla, teistest seltskonnainimestest rääkimata.“
„Härra Sutt, te olete vist millalgi õnnetult armastanud,“ ütles proua Itam oma maheda häälega paitavalt ja kaastundlikult ning ulatas oma paberossiotsa üle laua proua Horstile, paludes: „Ole pai, kustuta ära, sinu käes käib see nii hästi. Mina kohe ei saa. Kodus kustutab mul mees. Mina suitsetan, tema kustutab. Samuti kui kahekesi kalalgi: mina õngitsen, tema paneb sööda ja võtab kalad otsast ära. Mul jooksevad judinad seda nähes üle selja. Paberossiotsaga samuti.“
Seda kõike rääkis ta nii kenasti ja veenvalt, et kui oleksid laua ümber istunud noormehed, siis oleksid armuleegid tõusnud suitsutiinesse õhku, aga naiste silmist välgatas ainult tuld ja jõhker targutaja Sutt küsis nöökavalt:
„Aga kes teil kanu tapab?“
„Seda ma ei tea,“ vastas proua Itam. „Aga kui ma oma meest paluksin, siis teeks ta seda hea meelega. Siiski, kuis jäi teie õnnetu armastusega? Te ei vastanud mulle esteks?“
„Mina armastan ikka õnnetult,“ ütles Sutt.
„Praegu ka?“ küsis proua Meeli.
„Praegu ka,“ kinnitas ajakirjanik ja vaatas proua Itamile tungivalt silma.
„Te vaesekene!“ lausus see paitavalt ja jättis oma sinised rõngassilmad vastupuiklematult mehe vaadelda, nagu valdaks teda südamlik kaastundmus.
„Siis õnnetu armastuse pärast polegi teil lapsi,“ muigas proua Horst ajakirjanikule ja saavutas üldise naeru.
„Just!“ kinnitas Sutt. „Sest mõelge ometi, milline tragöödia: mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot.“
„Oh jaa!“ ohkas proua Meeli südamest, nii et kogu laudkond purskus naerma.
„Näete ja kuulete,“ ütles Sutt ja tõusis lauast, vabandudes ametikohustega.
Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea, kuigi õhk oli lokaalis vintske, et keeruta kas või köit.
Räägiti viimasest ooperietendusest teatris, kuid siin koondus peaaegu kõigi huvi ühisesse tulipunkti: kuis olid istunud meesnäitlejail püksid? Karin mäletab, et tema polnud sellest ükskord põrmugi aru saanud, mispärast teda siis nimetatud lapseks. Nüüd polnud ta enam niisuke laps.
Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi omale keegi tellib ning mis see maksma minevat. Imestuti, kust üks või teine proua selle hirmsa raha välja võtab, mis ta oma tualettidele kulutab, ja viibati saiakesi allikaile.
Meeste rahaallikate kallal nii väga pead ei murtud, isegi siis mitte, kui mõni peen noorhärra kurameeris tões ja vaimus kellegi rahatuusa tüseda teispoolega.
„Mis ta, vaene poiss, peab siis tegema,“ öeldi noorhärra kohta vabandavalt, „ta on ju, teate, preili N. järele kui hull ja sel käib peigmees ülikoolis, kus värvid nõuavad palju raha.“
Nõnda või midagi muud, mis sobis viisakale ja haritud noormehele.
Iga tulijat ja minejat lasti pilkudega nagu kadalippu joosta. Tundus, nagu ootaksid kõik midagi harukordset, aga nagu ikka, ei tulnud midagi. Tulid harilikud ja igapäevased inimesed, keda nähtud kuni tüütuseni. Tuli muu seas ka kunstnik Mägar, kes jäädvustas oma pintsliga seltskonnaliikmeid, eriti mõjuvate daamide ja nende tütarde „maisi olendeid“, nagu ta ise oma tegevust nimetas.
Temal kui kunstnikul oli seltskonnas üpris hea „mark“ ja tema vaated ning põhimõtted leidsid suurt poolehoidu. Tema arvas nimelt — eriti kui asi puutus „kogu olendisse“, — et mitte ilme pole nii väga tähtis, isegi mitte sarnasus, vaid ilu. Pilt olgu ilus. Sest ilu on pildis paratamatu näht, kõik muu juhuslik: kunst peab ju ilustama. Ilme olgu inimeses, seletas Mägar, mitte pildis, sest ilme on üürikene, pilt igavene. Aga kõige mõttetum olevat ilmet otsida veel sellises pildis, mis maalitud ilmetu inimese järele, sest pilt peab olema loomutruu.
Loomutruu ja ilus, nii et tal oleks jäädav väärtus. Aga mitte kõik inimesed pole nii ilusad, et neil oleks jäädav väärtus. Sellepärast siis mitte ainult ei või, vaid isegi peab inimest pildil pisut ilustama, et ta saaks kui mitte just päris igaveseks, siis natukenegi igaveseks. Nii et kui majaproual olid jämedamad jalad ja suuremad käed kui igavikule ja ilule sobiv, siis oli Mägar valmis proua jalgu maalima preili jalgade järele ja preili jalgu ümmardaja jalge järele, nagu olud seda nõudsid.
Ei tähendanud midagi, et mõned imestusid, kuis küll nii peened jalad suudavad kanda selliseid tüsedaid „olendeid“. Mägar jäi üsna rahulikuks ja ütles, et, kallid suguvennad, oodake vähemalt sada aastatki ja tulge siis küsima ning seletama. Sest mis tähendab kunstis täna?! Ega ometi selleks maksa lõuendit määrida, et arvestada tänast maitset või arusaamist. Tema, Mägar, mõtlevat vähemalt tuhat aastat maalides ette.
Seega olid kõik nöritsemised kõrvaldatud. Ainult kujur Soobik, kes nägi „olendeid“ aina igaveses kivis, mitte aga „ehvemäärses“ värvis, tähendas kord filosoofilise halvakspanuga:
„Tuhande aasta pärast pole Mägari lõuendeist räbalatki järele, sellepärast on ükskõik, kuidas ta neid tänapäev määrib.“
Ent selles filosoofias ei nähtud niipalju vastuväidet kui ametivennalikku võistlust ja kadedust.
Sellele mehele meie prouad saatsidki nüüd oma kutsuvad pilgud, oodates teda oma lauda.
Aga Mägarit pilkudega kutsuda oli kaunis täbar, sest ta kandis prille, hoidis silmad maateral ja liikus nii paksus suitsuvinas, et palavamgi pilk takerdus sinna nagu päikesekiir tihedasse uttu. Ometi õnnestus lõpuks see, mida nii väga sooviti.
„Rääkige midagi pikantset,“ palusid prouad Mägarilt, sest nende arvates pidi kunst kui ka kunstnik olema pikantne.
„Kannatust, mu armulised,“ vastas Mägar iseteadvalt ja jäi oma tooli taha seisma, et pühkida prille. Pealegi, nõnda pidid kõik teda tähele panema ja nägema, kuidas tema seisab ümbrusest kõrgemal.
Kui Mägar lõpuks prillid ette sai ja toolile istus, laskis ta oma silmad prouade nägudel ümber käia ja ütles imestledes:
„Kogu meie kultuur ja kunst koos!“
„Mis te sellega mõtlete?“ küsis proua Itam maheda häälega.
„Jumala eest!“ imestles Mägar edasi. „Ainult minusugune asjatundja näeb, kus lõpeb loodus ja algab kunst.“
„Härra kunstnik, teie lähete täna kohe häbematuks,“ ütles proua Horst.
„Ei sugugi,“ vaidles Mägar vastu. „Mina olen tõepoolest veendunud, et kui meil iseseisvuse ajal üldse keegi ilusate kunstide alal midagi on teinud, siis just meie naised. Milline maalilikkus! Oleme tõusnud otse euroopalikule tasapinnale. Sest pidage meeles; mina ei kuulu nende kilda, kes arvavad, et inimene ei tohi enese ilustamiseks midagi teha. Ennast ilustada, tähendab — ennast lähendada igavikule.“
„Minu mees ütleb, et näojumestus ja käsiküür — nõnda nimetab ta maniküüri — olevat sama hea kui pihil- ja laualkäimine,“ tähendas Karin.
„Üsna õige,“‘ kinnitas Mägar. „Sest milleks käiakse pihtimas ja laual? Et saada igaveseks, eks. Ja mille kaudu? Hinge kaudu. Aga inimene võib enda igavestada ka ilu kaudu, sest ilu on samuti igavene nagu hingki. Seda on meie daamid aimanud loomusunniliselt. Sellepärast pole ime, kui kirikud kipuvad tühjaks jääma: mehed palvetavad börsil, naised mani- ja pediküüril, ripsmete ja huulte värvimisel. See on uus usk, usk värvide ja ilusate kunstide igavikku, lühidalt — võõbatud igavikku. Nõnda läheneme uuesti loodusele ja loomale, kellest kristlik ebakultuur meid eraldanud. Sest öelge ometi, mu daamid, miks ei tohi õige kultuuri-inimene end värvida, kui seda teeb iga metslane, loom ja taimgi? Tummad kaladki muudavad värvi, kui saabub igaviku silmapilk, s. t. kudemine, mis tähendab sigitust, aga inimene ei või? Kultuuri-inimene ei tohi? Miks siis mitte? tahaksin teada. Või on veel kusagil mõni hull, kes arvab, et meie ei kuulu loomariiki? Euroopas ei kahtle selles enam keegi. Ainult Ameerikas mõni. See on sellepärast, et seal leidub veel Darwini järelkäijaid, kes õpetas, et inimene on arenenud loomast. Tõepoolest on aga tõde vastupidine: inimene arenes jumalast, loom inimesest, taim loomast, muld taimest, kivi mullast, nagu telliskivigi saadakse savist. Ja ongi loomulik, et mitte arutu loom ei pea püüdma inimese poole, vaid aruga inimene looma poole, et oleks ühine jumala tapatall.“
„Ma palun mitte tapmisest rääkida,“ lausus Karin.
„Aga kuidas siis saab loomanahku värvida, kui ei tapa?“ küsis proua Meeli.
„Teil on täiesti õigus,“ ütles Mägar. „Inimest võib elusalt värvida, aga looma ei saa, sest temal pole aru. Loom ei mõista, et värv on igavikupasun. Ainult ühes tuleb ka inimesel arust puudu: tema arvab, et igavikku võib värvida ainult näos. Aga uskuge, mu daamid, see on eksitus, eriti teie suhtes. On ilusamaid kehaosi, kui on seda naise silm ja nägu, ainult kui õpiksime neid eelarvamusteta nautima.“
Karin tundis, et temal jooksid imelikud külmad judinad mööda selga alla, aga ta ei saanud hästi aru, oli see hea või halb. Proua Meeli vaatas oma ilmsüütu või eksalteeritud pilguga nagu kaugusse, kus sinendas tubakasuits. Proua Horst muljus jällegi paberossiotsa tuhatoosis nässu, kuna proua Itam üsna rahulikult kunstnikule otsa vaatas ja oma maheda häälega küsis:
„Millises naise kehaosas peitub teie kui kunstniku arvates kõige rohkem ilu?“
Kogu laudkond peaaegu võpatas. Prouade Meeli ja Horsti silmis välkus kadedus. Ikka pidi see proua Itam oma peaaegu lapsehäälega seda söandama, mida teised ainult ihaldasid!
„Igas kehaosas,“ vastas Mägar valmilt. „Absoluutselt igas! Kas olete silmas pidanud, mida kinodiivad oma ilust õnnetuse vastu kinnitavad? Kõike! Käsi, käsivarsi, kaela, selga, jalgu — kõike. Muidugi, möönan, üsna kõike nad veel kinnitada ei saa, sest kristliku ebakultuuri prüderii ja koketerii on takistuseks. Just — koketerii! Aga mina olen veendunud, et see ebakultuur varsti kaob ja et haritud inimene muutub varsti sama ilmsüütuks, nagu on seda loomgi. Sest kui mõelda, kuidas inimene on õppinud lühikese aja jooksul tapma, kas ta siis tõesti ei suuda õppida eelarvamusteta elama, nagu loom või taim. Kindlasti suudab! Ja siis võivad kinodiivad ning ka teised naised hakata kõike ilustama ja kinnitama, absoluutselt kõike. Siis saabubki aeg, kus me oma silmaga näeme, et kreeklaste Venus või isegi Venus Kallipygos on eesti naiste kõrval lihtsalt lehmaliisu.“
„Mis tähendab Kallipygos?“ küsis Karin.
„Seda on kõige parem kodus sõnaraamatust järele vaadata,“ arvas proua Horst.
„Parem küsin oma mehelt, tema on ladina keelt õppinud,“ ütles Karin.
„See on vist kreeka keeli, sest Venus oli kreeklanna ja rääkis kreeka keelt,“ seletas Mägar.
„Ei tee viga,“ muheles proua Horst, „proua Paasi mees on vist ka kreeka keelt õppinud.“
„Mis aitavad need surnud keeled,“ rääkis Mägar, nagu ei märkaks ega taipakski ta sõnadesse peidetud nöökamisi, „oma silmaga peab nägema. Astuge millalgi minu ateljeesse, seal mõistate kõik ilma kreeka ja ladina keeleta.“
Nende sõnadega kunstnik tõusis lauast, et siirduda mujale, sest tal oli ka teiste laudade juures õiendamist, kus istus daame. Teda huvitasid eriti kas üsna noored tüdrukud, kelles võis sütitada uudishimu ilusate kunstide vastu, või küllaldaselt juba elurõõmu maitsnud daamid, kes ihkasid uusi elamusi. Kõik, mis kordub, muutub igavaks, aga Mägar kinnitas, et kunst ei kordu kunagi ja sellepärast leidus nii mõnigi, kes läks seda kunsti vaatama, mis ei kordu kunagi.
Kui inimpere sai juba hõredamaks ja õhk tubakasuitsust pisut lahedamaks, tahtsid ka meie prouad lahkuda. Aga viimasel silmapilgul tähendas proua Horst.
„Näe, isand Pilu istub alles omal paigal.“
Kogu laudkonna pilgud pöördusid teatud nurka. Ja et seal alles tõepoolest istus kirjanik Pilu, siis jäid ka meie prouad veel istuma, et mitte lahkuda ühes äriilma esindajatega, kel polnud kunagi aega millessegi süveneda. Neil oli ju aega ja nemad võisid süveneda, nagu vaimsed harrastajad kunagi.
„Töötab vaenekene,“ lausus proua Itam kaastundlikult.
„Jah, tema ütles mulle kord vene saatkonnas,“ seletas proua Meeli, „et temal ei tule muidu kuidagi mõtted, kui peab nägema enda ees karja mõttetuid nägusid. Mina panin seda siis naljaks, sest saatkondades heidetakse üldse väga teravmeelselt nalja, aga kes teab, ehk rääkis ta ometi tõtt. Keegi seletas mulle, et mõned luuletajad nuusutavad mädamune, kui tahavad luuletada.“
„Mädand õunu ikka,“ parandas proua Horst.
„Ei, mädamune,“ vaidles proua Meeli vastu, „ma mäletan seda kindlasti.“
„Härra Pilu ütles mulle kord, et tema mõtted tulevad vanade kollaste saabaste haisust,“ seletas nüüd Karin, et näidata — ka temal on vaimseist harrastusist aimu. Aga teised pidasid tema sõnu kas pilkeks või naljaks ja sellepärast rääkis ta edasi: „Tõsi jutt, just nõnda ütles ta mulle. Vanu kollaseid saapaid pole vaja nii sagedasti puhastada kui musti, aga sagedane saabaste puhastamine peletab mõtted, sest nemad on kui kärbsed — armastavad mustust ja raibet. Ta ütles veel midagi, aga seda ei või ma korrata.“
„Miks mitte, kallis?“ küsis proua Itam.
„See on ropp, sellepärast,“ seletas Karin.
„Palun, ütle, ma tahan seda kuulda,“ mangus proua Meeli ja vaatas Karinile oma ilmsüütu või luulelise pilguga otsa.
„Roppu ei ole, on ainult pikantne,“ arvas proua Horst, „pealegi oleme isekeskis.“
Nõnda siis Karin rääkis edasi:
„Enne arvatud et inimene mõtleb… aga ei, parem ma ei ütle,“ lõpetas Karin.
„Proua Paas loodab vist, et meie jutustame meestele, kui naiivne ja rikkumata tema on, sellepärast ta mängib nõnda oma roppusega, sest meestele meeldib, kui keegi on rikkumata,“ ütles proua Horst nöökavalt.
„Kallis, ükski naine, kes abielus, pole rikkumata,“ lausus proua Itam õrnalt.
„Karin, räägi,“ painas proua Meeli, „ma armastan roppust, kui mehed ei kuule.“
„Enne arvatud, et inimene mõtleb seemnega,“ ütles Karin nüüd peaaegu sosinal, millele teised vastasid heleda naeruga, küsides:
„Ah see oligi teie suur roppus?“
Ja muidugi, see oli Karini suur roppus, nii et nüüd võis ta edasi seletada:
„Aga see olevat eksitus.“
„Mis on eksitus?“ küsisid teised.
„Et inimene mõtleb sellega, mis ma ütlesin,“ vastas Karin. „Aga inimene mõtleb ka emakojaga, ütles kirjanik Pilu, ainult kui ta ei vaheta liig sagedasti oma kingi ega puhasta neid, nii et nad ei haise.“
„See on ju paljas nali, aga mädamunade nuusutamine on fakt,“ ütles proua Meeli nüüd.
„Mitte mädamunade, vaid mädand õunte nuusutamine,“ parandas proua Horst.
„Mädand õunad ei ju aita,“ vaidles proua Meeli vastu. „Luuletaja vajab tingimata midagi vängemat ja pikantsemat.“
Nüüd kaldus vaidlus ainest pisut kõrvale, nimelt: kas vänge võib olla ka pikantne? Kogu lahkheli lõpetas proua Itam, kes ütles oma pehme häälega:
„Kallid! Milleks vaielda, kas vänge või pikantne. Te olete ju kõik ühes nõus: peab olema midagi haisevat, muidu ei saa mõelda ega luuletada. Sellepärast minu mees ütlebki, kui tahan lugeda mõnda eesti raamatut: lemmik, ära seda puutu, see haiseb.“
Selle otsusega tõusti lauast. Aga kirjanik Pilu töötas oma nurgas täie hooga edasi, lastes ainult harva pilgu lokaalis ümber lennata, et sealt tabada, mis tabada on. Muidugi, proua Meelile räägitud põhjus kohvikus töötamiseks oli ainult teravmeelne nali. Aga tõeline tuum seisis selles, et Pilu arvates kirjanik on ühiskondlik loom, nagu iga teinegi inimene, ja tema tegevus ühiskondlik tegevus, nagu vekslile allkirja nõutaminegi. Kui nüüd teised ühiskonnaloomad on hakanud oma asju ajama kohvikus, siis peab seda tegema ka kirjanik, mille õilsaks eeskujuks olevat kogu Euroopa. Ei ole paremat vastumürki vaimuinimese individualistlikule eraldumisele kui kohvikus töötamine: nõnda muutud tõelikuks ühiskonnaloomaks kogu oma olemusega. Pealegi arvas Pilu, et olevat võimata seltskonnast ja seltskonnale kirjutada, kui pole midagi haisevat nina all.