Tõde ja õigus III/XXXIV
XXXIV.
Esiteks mõisa sõites Indrek oli näinud ristteel nimelauda, mis juhatas lähemasse raudteejaama, sinnapoole ta nüüd seadis oma sammud. Aga kui ta jõudis juba soovitud teele ja hakkas nagu kergendatud südamega minema, nägi ta tulekuma vastu helkivat mingisugusel punasest telliskivist korstnal ja kuulis leekide praginat. Ning ta isegi ei teadnud, miks või milleks ta kargas üle maanteekraavi ja läks lausa mööda mõisa põldu, põiki lendlevate sädemete ja tulelontide alt läbi. Pimeduses sattus ta viljaväravate juurde, läks neist esiteks mööda, aga istus siis ometi nende alumisele pulgale, selg maantee poole.
Tema ees kusagil kaugel tundus olevat mets, sest tule heledamail loidanguil helkis seal midagi suurt ja musta. Aga sädemeist ja tulelontidest ei jõudnud ükski sinnamaale, kõik kustusid ammu enne. Nad ei jõudnud õieti Indrekunigi, sest enne mahalangemist kadusid nad kõik silmist, nagu istuks Indrek kustuvate tähtede saju all. Teda ümbritses juba pilkane pimedus, nii et ükski neist, kes tõttasid mööda teed kiirel sammul mõisa poole, ei võinud näha teda. Indrek kuulis vahetevahel ainult nende astumist, kui saapakonts tõukas vastu kivi. Inimesed olid nähtavasti nagu liblikadki, neid meelitas valgus kokku, mis kumas kõrgel taeva all, kuhu poole sööstsid pragisevad leegid esiaegse hiigeleluka punaselt nilpava keelena. Raagus puud, mis ümbritsesid põlevat härrastemaja, joonistusid heledate leekide tagapõhjal musta võrgustikuna, mis tumenes või kustus vahetevahel ähmaseisse suitsupahvakuisse. Seda vahelduvat valguse ja pimeduse mängu vaadeldes Indrekule meenus ei tea miks linnast lahkumise silmapilk, kus nad ei saanud Kristiga teineteisest kuidagi lahti ja lõpuks põgenesid igaüks isekülge. Ka nüüd oli Indrekul tundmus, nagu ei saaks ta sellest praksuvast tulest ja neist juhuslikest viljaväravaist muidu lahti, kui peaks jooksma, põgenema, kuni jääb hing rinnus kinni. Ja siis kuulis ta äkki iseoma häält ja sõnu: „See on kuri inimene, kes seda tegi.“ Kes kordas hiljuti neid sõnu? Eks olnud see Kristi, kellest ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Võib-olla see oli just nende sõnade pärast nõnda, ainult tol silmapilgul Indrek ei teadnud seda. Ta ei teadnud seda sellepärast, et ta uskus muud, uskus suurt ja ilusat, uskus ülevat ja ideaalset, uskus ohvritoomist ja ristikandmist inimessoo parema tuleviku nimel. Ta ei teadnud isegi õieti, mida ta siis uskus või mida lootis, ta ainult tahtis uskuda ja loota, sest muidu polnud nagu elul mõtet. Aga tema usk oli teostunud hoopis teisiti kui ta oletanud ja sellepärast ta istub nüüd ihuüksi siin viljavärava alumisel pulgal, ilma et õieti teaks, mis edasi teha või kuis olla. Teised, tema kaaslased, usuvad ja loodavad nähtavasti teisiti kui tema ja sellepärast lähevad nemad edasi ja ei jää kuhugi istuma ega mõtlema. Nemad on temast õnnelikumad, sest nemad ei mõtle enam, kui nad usuvad. Nende usk pühitseb nende teod, muudab nad õigeks ja õiglaseks, muidu poleks arusaadav ei see lähedane ega ka need kauged tulekumad, mis tõusid taeva alla juba mineval ööl ja tõusevad ka täna.
Indrek laskis silmil ümber käia, ta tõusis isegi värava pulgalt ja astus jalaga sinna peale, et nõnda paremini näha. „Üks, kaks, kolm,“ luges ta. „Tähendab, kolm ja meie oma neljas.“ Neli usuleeki, neli meeletut kireleeki! Neli suurt lootust, neli hirmsat häda! Neli arutut vihaloitu, neli kättemaksu tuleriita! Neli pöörast karjatust taeva poole mineviku ja oleviku pärast ning tuleviku nimel!
On ükskõik, mil määral need inimesed, kes tuld toovad või tuld näevad, mõistavad, mis nad õieti teevad või mis nad näevad. Mõistmine tuleb hiljem, mõte saab selguse ehk alles siis, kui kõik tuled on juba kustunud, kõik söed kurdunud. Arusaamine tärkab alles siis, kui istud üksinda, nagu Indrek teeb seda siin keset mõisapõldu, mille kohal kõrgel lendavad sädemed ja tulelondid, kustudes nagu langevad tähed.
Kui kaua ta õieti siin istus, seda ta pärast ei teadnud, aga tuli jäi pikkamisi väiksemaks ja kuma tõusis aina kõrgemale, nagu põletaksid leegid augu taevasse. Juba tulid mõned inimesed mõisa poolt tagasi. Enamasti kõnelesid nad eneste vahel nii tasa, et raske oli sõnadest aru saada. Aga oli ka neid, kes rääkisid suure hääle ja täie rinnaga.
„Vahvad poisid,“ kiitis keegi, „oleks niisukesi rohkem, saaksime sakstest mõne päevaga lahti.“
„Ära usu,“ vaidles teine vastu, „pole neist enne saand ega saa ka nüüd. Küll nad omale Peeterburist abi muretsevad, ega keiser neid hädasse jäta. Hooned neil tule vastu kinnitud, tõmmavad veel toredamad häärbärid üles.“
Aga esimene arvas, et neid hooneid ei jõua ükski kinnitusselts välja maksta, mis nüüd maha põletatakse, ja sellepärast tulevat ikkagi mõisadele lõpp. Teine vaidles ka sellele väitele vastu, ja nõnda kadusid nad kuulmisringist.
Natukese aja pärast kostis kellegi noor ja kõlav hääl:
„Oleks mina sel ajal mõisas olnud, siis oleks kohe kaasa sõitnud, ilma pikema jututa. Mõtle ometi, see ongi nüüd see mäss ja revolutsioon, mida pole kunagi enne meil olnud ja mis ei tule ehk enam kunagi meie päevil. Mina oleks tingimata läinud vaatama.“
„Ei tea, mis nad sest vanast krahvihärrast kaasa vedasid,“ ütles teine vanem hääl, „see on ju küll rahva vastu hea olnd.“
„See on nõnda mässu ja revolutsiooni plaani sees, sinna ei või ükski midagi parata,“ seletas kolmas.
„On see sakstegi asi hull küll,“ kostis naise hääl, „mõis rahvast täis, aga ükski ei liiguta kätt ega jalga, kui võõrad inimesed möllavad.“
„Aga mis nad siis paljakäsi pidid tegema, kui teistel olid revolvrid ja püssid,“ ütles vanem mehe hääl.
„Kui on mäss ja revolutsioon, siis ei või ükski midagi,“ arvas kõlav noormehe hääl.
Peale seda oli tükk aega vaikust. Siis hakkas jällegi kostma mõisa poolt kõnekõma, aga enne kui Indrek jõudis midagi kuulda, vaikis see ja noore neiu hääl hakkas täie hooga laulma: „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?“ Sellega seltsis varsti mehe hääl ja nõnda lauldes nad möödusidki Indrekust.
Hääled, kuigi tugevad ja kõlavad, langesid nagu lauljate eneste jalge ette maha, ilma et oleksid kandunud või kostnud kuhugi kaugemale, sest õhk oli sumpas ja raske. Ta oli nagu pehmeks puuvillataoliseks massiks kokku rõhutud, mis ei lase püssikuuligi läbi, veel vähem siis midagi nii jõuetut kui on inimese hääl. Aga Indrekuni tungis laul siiski ja tema ei mäletanud, et ta oleks kunagi kuulnud midagi imelikumat, peaaegu jubestavamat aga ka köitvamat ja kaasakiskuvamat kui see laul keset seda rõsket pimedust, kui taeva all kumas tulikahi ja heitis oma helki ikka veel mingisugusele kaugemalseisvale korstnale.
Indrek tundis äkki, et temal on külm ja tema südant läbib värin. Ta tõusis püsti ja katsus end raputada, nagu teevad seda hobused, kui tõusevad piherdamast. Siis tõstis ta palitukrae üles, pani ülemise nööbi kinni, surus käed tasku ja hakkas maantee poole tagasi minema, et rutata järele häälele, mis jätkas laulu. Tahtis ta ehk seda lähemalt vaadelda, kes võis täna nõnda laulda? Ei, ta ei tahtnud midagi muud kui ainult minna, rutata, et saaks sooja, sest hilissügisene külm niiskus oli tunginud nagu luini ja üdini. Ta oleks ehk viljavärava alumisel pulgal võinud istuda kangestumiseni, kui poleks tulnud seda noort elurõõmsat häält oma kevadelauluga. Tema oli tundnud istudes nagu mingit lõppu, elumõtte lõppu, sest kõik läheb siinilmas teisiti kui oletad, unistad, mõtled, kavatsed. Igast kõige ilusamast kujutlusest saab teostusel ikka midagi väga inetut, iga kõige mõistlikumgi mõte võib muutuda kõige pöörasemaks tõsiasjaks. Aga kuis siis veel mõelda või teotseda? Parem juba ainult istuda ja suikuda nagu poolunes, et poleks enam mõtet ega tegu, unistust ega kavatsust.
Sellesse meeleolu oimetusse lõikaski see jubestav laul, värske ja hoolimatu nagu elu ise. Ja äkki Indrek taipas, kui mõttetu on istuda nõnda siin viljavärava alumisel pulgal ja vahtida põleva mõisahoone kumasse, kui võidakse veel nõnda laulda, nagu oleks ilm täis kevadet, luulet, armastust ja unistust. Nagu võlutuna läks ta laulvale häälele järele. Aga kui see pöördus mõne aja pärast maanteelt kõrvale kuhugi pimedusse, kust vilkusid akendest kauged punased tulukesed ja kust kostis koerte haukumine, sammus Indrek nagu soojendatud südamega üksinda edasi, sest ta oli kindel, et sündku, mis iganes sünnib, kusagil leidub ikkagi veel mõni, kes avab suu kas või pilkases pimeduses ja laulab, kui ümberringi kumavad kohutavalt õudsed tuled.
Puruväsinult Indrek jõudis raudteejaama, kuid küllalt õigel ajal, et saabuda öisele rongile, mis tuli linna poolt. Vagunid olid rahvast täis, vaevalt leidis ta omale ruumi. Inimesed vahtisid akendest välja ja näitasid üksteisele tulekumasid pimeduses.
„Mõelge ometi, tükki kümme on meie kätte paistnud, õudne!“ ütles keegi naisterahvas.
„See on turul tapmise ja sõjaseaduse eest, mis muud,“ lausus keegi mees vaikselt, nagu mõttes, ja tema hääles polnud ei imestust, viha ega hukkamõistmist, vaid lihtsalt tõsiasja toonitamine. „Kuidagi peab see ometi kusagilt välja lööma.“
„Aga ega see teiseltki poolt selleks jää,“ arvas teine mees, „täna on juba dragunisi ja kasakaid maale saadetud ja küllap saadetakse veelgi. Nüüd põlevad mõisad, varsti leegitsevad talud.“
„Muidugi,“ oli esimene mees nõus, „aga mis sinna parata, see on ikka nõnda olnud.“
„See on lihtsalt hässitus, muud midagi,“ seletas keegi kolmas mees vahele.
„Hässitus muidugi ka,“ oli esimene mees sellegagi nõus, „aga kas te arvate, et on võimalik sütitada, kui pole kuiva materjali, mis tuld võtab?“
„Toored lepadki põlevad reheahjus,“ sähvas kolmas mees.
„No näete,“ naeratas esimene, „kui põrgu küllalt palav, süttivad kividki, eks ole?“
Keegi ei lausunud siin enam sõnagi, nagu poleks enam midagi öelda või nagu võiks nüüd ainult veel midagi selletaolist väljendada, mida ei tohi kuulda juhuslikud kõrvad. Aga samas vagunis paar vahet edasi süttis natukese aja pärast ei tea millest äge vaidlus.
„Te hädaldate — tuli, tuli!“ karjus keegi noormees, „aga suuruke on siis tulehäda, iseasi kui voolaks juba veri. Tuld tühja ei maksa rääkidagi. Vaat’ meil Mandžuurias: kõige pealt inimesed maha — kõik: mehed, naised ja lapsed, noored ja vanad ning alles siis tuli otsa. Tuli üksi pole midagi, ajab ainult vihale. Küll te näete, selle eest, et ei tapeta, maksavad mõisnikud kõige hirmsamini kätte. Sõjas on ikka nõnda.“
„Ega siis meil pole sõda,“ vaidles keegi vastu.
„Mis see mäss siis on, kui põle sõda. Mäss on sõda iseoma riigi vastu ja sõda on mäss võõra riigi vastu, see on kõik. Üks ja seesama nottimine ja põletamine puha ja sellepärast ei tähenda paljas tuli midagi. Vaat’ kui meie, kes me Mandžuuriast läbi käind, mässuotsa lahti teeks, küll te siis näeks alles, mis on mäss ja revoluutsia. Aga meie ei tee, sest meie teame, et pane talle nimeks mäss, revoluutsia ehk sõda, üks tapmine ja põletamine ta kõik. Ja sõjas on ikka nõnda, et täna mina tapan ja põletan teist, homme tapab ja põletab teine mind. Aga mõnikord on ka nõnda, et kes täna tapab ja põletab, teeb homme dai boh noogi ja siis tapetakse ja põletatakse ülehomme seda, kes pole ei tapnud ega põletanud, vaid ainult paigale jäänud. Sest kui kedagi on tapetud ja põletatud, siis tahab ta tingimata vastu tappa ja põletada, et oleks maksetud vorst vorstiga. See on niisuke sõjaseadus Mandžuurias ja mujal. Ja mis sa hing teed, kui ei saa seda kätte, kes sind on enne tapnud ja põletanud? Pole muud kui poo ja pussita seda, kes iganes pihku puudub, sest muidu jääb sõjaseadus täitmata. Aga seadust peab täitma, muidu see ilmakord jalul ei seisa. Hiinlastega oli nõnda, et kui meie andsime armu, siis jaapanlased tegid maatasa, aga kui nemad andsid armu, siis tegime meie maatasa, sest kui sõjas antakse kellelegi armu, siis on see äraandja ning äraandjaga pole muud kui maatasa. Sellepärast ütlen mina: kui põletada, siis juba kõik, muidu teed inimese äraandjaks.“
„Jätke niisuke hirmus jutt,“ manitses sõdurit keegi vanem naisterahvas.
„Nüüdu mul hirmus!“ hüüdis mees. „Sõda isegi põle kuigi hirmus, ainult peab temaga harjuma. Esteks olnd Mandžuurias küll hull, aga kui mina sinna sain, siis oli juba kõigil amet selge, põlnd muud kui dai boh noogi. Sõjas ja revoluutsias on ikka nõnda, et kes seda ei mõista, sel läheb räbalasti. Mõisnikud teavad seda, nemad pistsid kõik tuhknai linna poole ja kui tuleb kord meie kätte, siis on mees, kes teeb ka tuhknai dai boh noogi.“
„Ei õige hõlma hakka keegi kinni,“ ütles vanamehe hääl veendunult.
„Näha kohe, et te pole ei sõjas ega revoluutsias olnd!“ hüüdis sõdur. „Õige hõlma see just hakataksegi kinni, sest õela hõlm ei puudu pihku. Mis te arvate, et need mõisnikud, kellele nüüd itsi tehakse, on need kõige kurjemad ja õelamad? Need on kõige paremad, kes teadsid, et nad pole kellelegi kurja teind ja jäid julgelt oma mõisa. Ja nüüd? Nüüd on mässajatel nagu pirukas peos. Ja need kurjad ning õelad? Need tegid hirmuga dai boh noogi ja lillutavad nüüd linnas. Samuti oli ka Mandžuurias…“
„Mõisnikud on kõik ühesugused, kõik on nad meie kaelalõikajad,“ rääkis keegi vahele, sest ei tahetud enam Mandžuuriast kuulda. „Kõik nad kisuvad eneste poole, kõik!“
„Nemad eneste poole, meie eneste poole,“ ütles sõdur. „Just nagu Mandžuuriaski! Kollanägu ja kõõrdsilm oma poole, meie oma poole. Nõnda see sõda ja revoluutsia käibki. Aga kel juba sõda selge, sel pole sest õhkagi: täna paneb tema mulle pirni, homme mina temale. Ikka kordamööda ja nõnda seni, kui ükskord tehakse rahu, siis on see sõda ja revoluutsia mööda ja võib hakata uut ootama ning selle vastu valmistama. Just nagu Mandžuurias lahingutega! Saad täna ühega läbi, lidud mõne hea päeva, aga siis on viimaks stopp ja juba hakatakse uuega peale. Käib kui käki tegu. Inimene on ikka nõnda: saab sellel luual võrud peale, kohe uus luud käsile, et saaks ka sellele võrud peale. Ja kui tuleb raagudest puudu, siis pole muud kui muretse juurde. Nagu Mandžuurias püssidegagi! Sõdisime, sõdisime ja lidusime, lidusime ning siis tuli neist puudus kätte. Aga muretseti uued, ikka muretseti uued! Ja kui mul poleks jalad nõnda alt ära läind, siis oleks nad mulle kuni sõjalõpuni aina uue püssi muretsenud, kindlasti! Aga nüüd põlnd enam tarvis. Sest kui sõjamehel pole enam jalgu all, mis sõjamees ta siis veel on. Sellepärast ütlesin mina Mandžuurias ja ütlen ka siin, et seni kui inimene võib öelda dai boh noogi, pole tal häda veel midagi. Ja ka siis, kui tal pole enam dai boh noogi ega kedagi, pole tal ikkagi häda midagi. Sest põletakse, mis põletakse, tapetakse, mis tapetakse, kõike ei jõuta ometi põletada ega tappa. Kunagi ei jõuta kõike põletada, midagi jääb ikka järele. Ja tapa, mis tapad, ega sa igat inimest ikkagi tapa. Mõni jääb ikkagi kuhugi järele. Nagu Mandžuuriaski: tapsime meie, tapsid jaapanlased, tapsid hunhuusid, aga põlnd asigi, inimene elas edasi. Inimene elab ikka edasi, tulgu, mis tuleb. Võta loomal jalad alt ära, viskab vedru, aga võta inimesel, hakkab luudi tegema, pastlaid lappima või saapaid tallutama. Ainult raod ja nahatüki peavad teised kätte tooma. Ja lõõtsmoorikut käristan nagu muistegi, muud kui tantsida, pratt, netu nihtsuviil! Plotski mekib veel paremini kui enne, aga kärakest, sindert, ei kanna enam kuigi palju, sest nüüd läheb teine, ligund, kohe pähe, aga enne läks jalgadesse. Tema, niru, pärast on mul jalgadest kõige enam kahju. Linnas öeldi mulle, et me paneme sulle uued jalad alla, kapsid kui kukk künnisel, aga mina ütlesin, et aitab mulle karkudestki, sest ega niisukesi jalgu ikka enam saa, mis selle va elutilga endasse kaaniksid, nii et pea hakkaks jälle rohkem teda, põrgulist, kandma. Jah, nõnda nende inimeste tarkusega on, jalad oskavad sul ilusasti alt ära võtta küll, aga uusi alla panna ei oska. Ehk kuigi panevad, siis niisukesed, et viina vastu pole neist kasu. Sellepärast ütlen mina, et olgu keiser mõisnikkude poolt kas või süle ja seljaga, mis ta ikka võib. Mõisadega on samuti kui minu jalgadega: põletada oskab neid igaüks, aga üles ehitada ei keegi. Mis teeb keiser? Kas tema hakkab uusi mõisasid ehitama? Ei seda ole. Tema annab ainult käsu neid põletada, kes enne põletanud. Aga kui neil midagi põletada ei ole, mis siis? Siis tehakse samuti, nagu meie tegime Mandžuurias: põletakse neil, kel midagi põletada on, et aga oleks põletatud ja sõjaseadus täidetud, sest seadust peab täitma, kui keiser käseb ja mõisnikud paluvad…“
Jalutu sõdur rääkis lõpuks peaaegu ainuüksi, vahel harva tegi mõni teine paarisõnalise märkuse. Vaguniakendest helkivad tulekumad tegid meeled raskeks ja köitsid keelepaelad. Pealegi oli suurem hulk nähtavasti sõduri suhtes samal arvamusel, nagu see mees, kes lausus Indreku läheduses:
„Selle mehe pea pole jalgade kaotusega mitte ainult viina vastu nõdraks läind.“
Ja ometi mõjus selle nõdrapealise väsimatu rääkimine Indrekusse kuidagi nagu lohutavalt. Ta tekitas tundmuse mingisugusest suurest paratamatusest, millega peab tahes või tahtmata leppima, kui tahad elada. Aga kui juba kord kuhugi ei pääse, eks ole siis parem alistuda rõõmuga kui noruspäi. Eks ole kergem laulda, nagu see neiu seal rõskes pimeduses, kui veeretada muremõtteid. Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret. Ja äkki Indrekut rabas aimus, nagu kõneleks jalutu sõdur sellest samast, millest laulis see neiugi. Veel hiljemgi, kui ta üksinda sammus pimeduses Vargamäe poole, tuikas see tundmus tal meeles. Aga kui tuleks keegi, kes annaks sõdurile tema endised jalad tagasi, nii et pea kannaks jällegi viina, kas ta ka siis kõneleks ilmaasjust nõnda, nagu ta teeb seda nüüd? Või kui tuleks uus suur õnnetus, mis rööviks temalt ka käed, et ta oleks kui ussike siin maa peal — veel viletsam kui ussike, — milliseks kujuneks tema maailmasuhtumine siis? Kas võiks ehk inimese õnnetuste ja loobumiste kaudu juhatada uuesti Eedenisse? Ehk oleks võimalik saavutada suurt rahuldust, suurt õnne ainult seega — nagu Indrek kusagilt lugenud, — et kõik vormid taanduvad algvormile — pallile, kerale. Sellistena liiguvad lugematud taevakehad lõpmatus ruumis, selliseks püüab iga silmapisar, iga vihmatilk. See ongi ehk selle päris paratamatuse, päris rahulduse, päris õnne algkuju, millest kõik unistavad ja räägivad. Sõdur kaotas jalad ja sai ümmarikumaks ning õnnelikumaks, kaotab ta ka käed, siis saab ta veel ümmarikkust ja õnne juurde, aga kui läheks kaduma ka pea, siis oleks see päris õnn käes. Seda mõelnud, Indrek kuulis selja taga kauget kapjade plaginat, mis lähenes, ja enesele aru andmata kargas ta käsikaudu üle maanteekraavi ning läks metsa, kus kükitas jämeda puu taha, nagu võiks teda keegi sinnamaale pimedas näha. Natukese aja pärast kihutas temast mööda tubli salk ratsanikke. „Tähendab, rahustajad,“ mõtles Indrek maanteele tagasi tulles ja jälle minema hakates. Ja siit saadik muutus ta hoopis ettevaatlikuks. Paarist külast, kust kostsid nagu kahtlased hääled, möödus ta suure ringiga mööda põldusid. Samuti ta talitas ka ühe teeäärse mõisaga, sest ta oletas siin rahustajate tugipunkti ja kartis salajast valvet.