Tõde ja õigus III/XXXII

XXXI
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare

XXXII.

Kusagil linnaservas oli niiöelda eelkogumispaik, sest need, kes olid ümbrusega tuttavad, võisid minna otseteed linnast välja ja oodata seal teatud paigas, kuni jõuavad kohale ka teised. Indrek läks eelkogumiskohale, sest ka Meigas lubas sinna ilmuda. See oli üksik, uuesti rajatud tänav, kus ääres ühel pool mõned harvad majad, teisel pool muu seas mingisugune puuladu, mis piiratud planguga. Plangu äärt mööda seisid kõrged munakivikuhjad, oodates nähtavasti tänavasillutamist. Just need kivihunnikud olidki paigaks, kus pidi kokku saama.

Indreku sinna jõudes Meigas oli juba kohal ja temaga kaasas kolm teist meest, nähtavasti ka vabrikutöölised, keda Indrek ei tundnud. Kokkuleppe kohaselt oodati veel paarkümmend minutit. Selle aja jooksul saabus veel kaks meest, nii et kõiki kokku oli seitse, kui nad hakkasid minema. Nende tee viis neid suuremast ja elavamast ning juba sillutatud tänavast üle. Aga enne kui nad jõudsid sinnamaale, kostis sealt hobusekapjade plagin kividel. Nad jäid kuulatama ja vahtima, et näha kauges laternahelgis, kes seal liigub. Natukese aja pärast laususid paar meest tasakesi:

„Kasakad! Laseme nad mööda minna.“

Aga kui nad natukene aega olid oodanud ja kapjade plagin oli jõudnud juba nende tänavaotsa kohta, vaikis äkki kõik.

„Pöörasid siia,“ sosistas Meigas. „Tagasi!“

„Oota, kuulame!“ vastas teine ja kõik jäid silmapilguks uuesti seisatama.

„Tulevad,“ oli nüüd kõigi ühine arvamus ja sellepärast pöördusid kõik tagasi, esiteks kiirel käigul, varsti aga joostes, kuni jõuti vanale paigale.

„Üle plangu!“ käsutas Meigas, kes etendas nagu juhi osa ja ronis esimesele kivihunnikule ning sealt plangule. Teised talitasid tema eeskujul. Aga vaevalt oli Meigas sisse saanud, kui tema kraes oli kinni juba öövaht ja hakkas karjuma. Tema hääl lõigati kui noaga pooleks, sest Meigas oli talle revolvri otsaette surunud ja kohe lasta ähvardanud, kui ta silmapilk ei vaiki.

„Tola,“ ütles Meigas öövahile, „ega me ometi mõned vargad ole. Kuuled, sealt tulevad kasakad, kui sa praegu julged piiksatadagi, siis oled surnumuld. Aga oota, las kasakad lähevad mööda, siis kaome, nagu tulimegi. Istu!“

Vanamees istus kuhugi pakule. Ka teised võtsid tema ümber aset ja ootasid vaikides kasakate möödumist. Kui see sündinud, küsis keegi öövahilt:

„Kas ei ole siin redelit?“

Ei, redelit ei olnud, aga selle asemel leidus mingisugune pukk, millelt sai kerge vaevaga plangule. Nõnda kadusid mehed üksteise järele ööpimedusse.

„Pea meeles, vanamees,“ ütles Meigas üle plangu tagasi, „mitte sõnagi kellegile meist, kui sul on elu armas.“

„Mis sa vanainimesest tühja hirmutad,“ sõitles keegi Meigast, kui nad olid uuesti tänaval.

„Parem on parem,“ vastas Meigas, „mõni aegki peab ehk suu kinni.“

Nüüd jõudsid nad ilma mingisuguse segaduseta linnast välja maanteele. Seal peatusid nad kokkulepitud paigal ja Meigas vilistas. Silmapilk vastati tee kõrvalt pimedusest samasuguse vilega ja natukese aja pärast ilmusid mustad kogud teele. Pimeduse tõttu oli raske aru saada, mis mehed need õieti olid, aga Indreku arvates oli ootajate hulgas niihästi linna- kui ka maamehi — vististi nende seast, kes olid linna kokku tulnud ja siin kinnivõtmisest pääsenud.

Karjas plärtsiti mööda keset porist maanteed linnatuledest kaugemale, mis paistsid lõpuks ainult üldise kumana taeva all, kuni tuhmus kõik ühiseks läbipaistmatuks sumedaks ja rõskeks sügisööks.

Räägiti vähe, nagu oleks kõigil iseenesega küllalt tegemist või nagu kannaksid mehed üksteise peale mingit vimma. Aga sammu aina lisati, nii et Indrek pidi peagi palituhõlmad nööpidest päästma ja mütsi kuklasse lükkama.

Nõnda velgiti tundi kaks suurema arupidamiseta, sest kõigil oli ju teada, kuhu ja milleks mindi. Kõik olid veendunud, et ei kunagi varem ega ka praegu pole niipalju tegemist vene valitsusega kui oma mõisnikkudega: nemad pidid olema kogu maa ja rahva õnnetuse alus. Põlvest põlve oli see sel määral kõigile verre ja närvikavva läinud, et kuigi keegi oleks tahtnud praegusel äreval silmapilgul vastupidist tõendada, siis poleks ta peale iseenda kahtlustamise midagi muud saavutanud. „Sakste poolt ära ostetud!“ oleks talle vastu karjutud ning juurde lisatud: „Maha, maha!“ ja peale seda oleks päevakorras edasi mindud.

Ka Indrek ei teinud sel sügiseööl midagi muud, kui astus päevakorras edasi. Sakslased olid rahvale sõjaseaduse ja kõik muud hädad kaela tõmmanud, ja nemad kuulutasid sakstele sõja, see oli lihtne ja loogiline. Nemad ei jäänud ootama, et oleks kokku tulnud suur malev, ei, vaid nemad asusid lihtsalt sõjaretkele, lootes, et vägi kasvab käigul iseenesestki. Neid oli üldiselt ainult mõnikümmend hakkajat meest, kes mõistsid silmapilgu nõuet ja ei kõhelnud, nagu seda tegi suurem hulk, aina mõeldes, aina arutades. Nende otstarve oli lihtne ja arusaadav: Vene tagurlise valitsuse ja tema ustavate kannupoiste mõisnikkude vastu tuli võidelda elu ja surma peale, seda olid nad mitmel-setmel korral tõotanud kui truud seltsimehed, kes seisid ühenduses kogu suure ilmariigi vabadusvõitlejatega. Selleks võitluseks oli vaja raha ja sõjariistu, palju raha ja häid sõjariistu. Nende arvates oli ainsaks paigaks, kus pidi leiduma üht kui ka teisi — mõisad, vihasemate vaenlaste kuldsed kodud. Sellepärast siis võimalikult ruttu, nii ruttu, et siia komandeeritavad väed ei jõuaks segama, niiöelda tuulekiirusega üle kogu maa laiali ning mõisad tühjendada rahast ja relvadest. Iga silmapilk viivitust võis põhjustada kogu ettevõtte nurjumise. Mehed ülepeakaela salkadesse ja linnast välja maale, iga salk iseteed.

Indrek ei tundnud oma salgas peale Meigase kedagi. Attila oli määratud kuhugi teise salka, sest ei ju tahetud, et samas salgas oleks rohkem inimesi, kelle võimed tundmata ja proovimata ja kes ei tea õieti isegi, mis nad tahavad või suudavad. Indreku salga teiste meeste hulgas leidus neid, kes olid juba mõni nädal varemalt teinud väikese retke maale, nagu Indrek seda taipas mõnest langetatud sõnast. Need olid niiöelda salga au ja uhkus, tema vana kaardivägi.

Võis olla möödunud tundi kaks, kui pahemal pool kõrval tõusis eemal kaugel punane kuma taeva alla. Mehed jäid silmapilguks seisatama. Indrekul käis jube värin südamest läbi, sest talle meenusid lapsepõlve pimedad sügiseõhtud, kus nad käisid õues või õueväravas samasuguseid kohutavaid kumasid vaatamas. Pärast istusid nad küdeva reheahju ees, küpsetasid pihlakamarju ja arutasid, kui kaugel küll üks või teine kuma võiks olla. Ka nüüd lapsed käivad kusagil, võib-olla ka Vargamäel, samuti tulekahjukumasid vaatamas ja istuvad pärast reheahju paistel, ainult mina olen ühes teistega siin teel, mõtles Indrek. Aga tema mõtteid segas keegi sõnadega:

„Näete, seltsimehed on meist ette jõudnud.“

„Arvad sa tõesti?“ kahtles teine.

„Kindlasti, ei see muud ole,“ ütles esimene. „Ühe mõisa toss tõuseb juba taeva poole.“

Sellele ei vastanud enam ükski midagi. Kõik pöördusid minema ja sammusid veel südimalt ja suurema hooga kui tänini. Indrekul käis nagu külm tuul südame alt läbi. Mis see siis tähendab? mõtles ta. Võitlus? Ei saadud muidu jagu? Ei pääsetud raha ja relvade jaole? Ja kui ta tüki aja pärast sattus Meigase kõrvale, kelle ta pimeduses tundis, küsis ta:

„Milleks nad põletavad?“

„Ei ju tea õieti, mis tuli see on,“ vastas see. „Võib-olla lihtsalt õnnetus.“

„Jah,“ oli ka Indrek nõus, „sest mis mõtet oleks meelega. Varandus on varandus ja kui uskuda võitu, siis on see ju lõpuks kogu rahva varandus. Ning kui võitu mitte uskuda, mis mõte oleks üleüldse sellel kõigel.“

„Mõte oleks siiski, kui lihtsalt itsi teha,“ arvas keegi pimedusest kähiseva häälega, nagu oleks ta mõni ülemaalise kongressi saadik.

„Mõte on hirmu nahka ajamiselgi,“ arvas teine. „Esimene kord peletasime valitsuse palja streigiga, aga nüüd muidugi see enam ei aita, sellega ollakse harjunud. Nüüd peaks võtma tule ja vere abiks. Valitsus on küllalt valanud süütut verd, poleks halb kui nüüd hakataks valama süüdlaste verd. Et linnas seltsimeestel käsi vabastada, selleks peab väed maale meelitama. Aga millega siis meelitada, kui mitte tulega? On seda parem teha verega? Mis te arvate, seltsimehed, kummaga on kergem?“

„Tulega ikka,“ arvas keegi. „Paistab kaugemale.“

„Ja inimlikum ka kui verega,“ ütles teine.

„See on ju nii, seltsimehed,“ rääkis nüüd Meigas, „aga koosolekul leppisime ju muus kokku. Koosolek otsustas nõutada ainult raha ja sõjariistu. Me lubasime seda ja selleks asusime teele. Seda otsust tuleb täita, arvan mina.“

„Mina arvan sedasama?“ ütles nüüd ka keegi teine.

„Ka mina tulin ainult selleks välja,“ ütles Indrek.

Sellega arvamuste vahetamine seks korraks lõppeski. Ükski ei vaielnud enam vastu, nagu oleksid kõik sellega päri, et üheskoos tehtud otsust tuleb ka üksi-kaksi täita. Aga ometi Indrek ei pääsenud kuidagi aimusest, et salgas leidub küllalt mehi, kes ei pane tehtud otsust mikski, vaid kellel on täiesti oma isiklikud arusaamised ja kavatsused.

Esimeseks peatuti kusagil kroonuviinapoe juures, mis piirati sisse. Otsustati müüja äratada ja temalt kassa nõuda. Aga samal ajal, kui ühed läksid seda teostama, murdsid teised viinamüügiruumi akende eest luugid puruks, milliseks tegevuseks olid nähtavasti nõutavad riistad kaasa võetud, löödi aknad sisse ja roniti tuppa, kus süüdati põlema laelamp ja algas purustamine. Terved riiuli- ja kastitäied pudeleid lendas hirmsa mürina, kolina ja klirinaga põrandale ja mehed plärtsisid saabastega lausa viinas. Mida ei saadud hulgaviisi maha lükata, see purustati malakaga või pilluti läbi akna välja. Isegi tühjadele pudelitele ei antud armu. Purustajad sattusid nagu marru ja nad oleksid tahtnud hävitada kõik — mitte ainult täied ja tühjad pudelid, vaid ka kastid, riiulid, lauad, toolid, uksed ja aknad.

Mis Indrekut selle juures kõige rohkem rabas, oli see, et isegi palja pealtvaatamisega valdas ka teda mingisugune imelik ärevus ja tung, ühes lõhkujatega tegevusse astuda. Kui poleks olnud paari maameest ja Meigast, kes jäid kogu aeg rahulikuks pealtvaatajaks, siis Indrek oleks vististi ka läbi akna sisse karanud ja ühes teistega asunud hävitustööle, niisuke imeline ihk sündis tal kogu kehas, kuulates purunevate pudelite klirinat.

Veel rabas tema tähelepanu asjaolu, et lõhkusid, mis lõhkusid, ikka leidus veel kusagil mõni terve pudel katkiste seas, mis polnud purunenud isegi ülalt kõrgelt riiulilt kukkudes. Kuis oli see olnud võimalik? Keegi poleks võinud seda seletada, kuigi oleks tahtnud, aga praegu polnud siin peale Indreku vist ainustki, kelle tähelepanugi see oleks köitnud, sest inimene on sellega harjunud, et ilmas sünnib igapäev asju, mida ei saa seletada, ehk olgu siis et räägitakse juhusest või jumala tahtmisest. Just see viimane meenus Indrekule, kui ta kuulis purustajaid vanduvat, et ikka olevat veel mõni pudel terve, ja kui ta nägi nende kasvavat viha jumala tahtmisest säilinud pudelite vastu. Inimene oma aru ja jõuga võitles jumala kaitsva tahtmise vastu, sest ta ei leppinud, et pääseks ainuski tilk uimastavat ainet hävitamisest. Aga lõpuks mehed kaotasid nagu lootuse, et jõuaksid purustada viimse pudeli, sest äkki hüüdis keegi:

„Tuli kuradile otsa, muud midagi!“

„Õige, tuli otsa!“ karjusid teised vastu.

„Mehed, välja, väljast pistame tule, muidu kõrbeme ise ühes, saapad lähvad jalas põlema.“

Ja üksteise järele kargasid purustajad aknast välja. Samal ajal panid kõik korraga tähele, et müüja eluruumides karjub laps, ei — et seal karjub kaks last, üks suurem, teine väiksem, hoopis väikene. Millegi pärast mõjus see kainestavalt, tõi purustajad nende tuhinast argiellu tagasi.

„Jätke tuli, seltsimehed,“ ütles Meigas, „kuulete, lapsed karjuvad.“

Uksele ilmusid mehed, kes olid käinud kassa järele.

„Müüjat ennast pole kodu, ainult naine kahe lapsega ja keegi vanainimene,“ seletasid nad.

„Kassa käes?“ küsis Meigas.

„Ainult mõnikümmend rubla,“ vastati temale.

„Hea seegi,“ arvati vastuseks ja asutati minema. Aga siis märgati äkki, et öist taevast valgustab juba kaks kohutavat kuma. Kõik seisatasid silmapilguks.

„Need on signaalituled meie seltsimeestelt,“ ütles keegi.

„Me peaksime ka märku andma, et meiegi ei maga,“ arvas teine.

„Jätke naised ja lapsed rahule,“ manitses Meigas ja teda toetasid mõned teised hääled.

Nõnda siis sammuti edasi. Aga enam ei olnud seda vaikust, mis valitses meeste keskel enne. Näis, nagu oleks pudelite purustamine kõigisse mõjunud erutavalt või nagu oleksid kõik sattunud rõõmsamasse tujju selle mõnekümne rubla pärast, mis saadi viinapoe kassast. Aga nagu hiljem selgus, siin oli mängus juhus või jumala tahtmine: neist pudeleist, mis pilluti suures tuhinas läbi akna välja, olid mõned jäänud imelikul viisil terveks ja olgugi et käsk oli kõike purustada, libistati ometi ööpimeduses tervelt tasku paar pudelit, kust rüübati vaheldamisi juba viinapoe juures ning hiljem ka teel. Ainult Meigas kõndis paari teisega endistviisi vaikselt ja vahtis ajuti uurival pilgul pimedusse. Äkki tegi ta tugeva hüppe ja siis lendas midagi klirinal kuhugi kivi vastu puruks.

„Mis, kurat, peab siis see tähendama?!“ karjus keegi kähiseva häälega.

„See peab tähendama, et ei jooda ennast purju, kui ollakse tõsise asja pärast väljas,“ vastas Meigas.

„Seda öelge oma linnameestele, aga mitte minule,“ kähises hääl pimedusest vastu.

Aga nüüd hakkas mitu häält korraga rääkima ja kõik nad manitsesid kähisevat vaikimisele, seletades, et Meigasel on tingimata õigus. Pealegi lisasid nad lohutuseks:

„Oleme ju oma tipsud saanud ja aitab, muidu läheb tõepoolest liiale.“

„Ükskõik,“ vastas kähisev hääl, „aga mis õigusega mul pudel peost puruks lüüakse? Ma oleks ta isegi kraavi võinud visata, kui seda nii väga tahetakse.“

„Ma ju pimedas ei seletanud, arvasin, et mõni oma mees,“ vabandus nüüd Meigas, et asjale lepitavat lõppu saada.

Teatud määral oli tema vabandus usutavgi, sest pudelist olid maitsnud nii hästi maa- kui ka linnamehed. Küsimus oli nüüd veel ainult selles, kas purustatud pudel oli viimne või ehk leidus mõnel taskus veel midagi. Selle küsimuse otsustamiseks pidid kaasa aitama kõik süütud, s. o. need, kes polnud ühestki pudelist maitsnud. Ka Indrek kuulus nende sekka ja sellepärast pidi ta Meigase kõrvalt lahkuma ja teiste seltsi otsima, et seal silmas pidada, kas tuleb kusagilt veel mõni pudel nähtavale. Aga salajane valve ei andnud mingeid tulemusi — meeste kurgud jäid kuivaks, nii et pidi järeldama — nende taskud olid tühjad. Varahommikuks, kui nad jõudsid esimese mõisa juurde, oli kõigil kerge alkoholiuim kadunud ja kõneainet leidus nüüd sama vähe nagu õhtulgi, kui nad lahkusid linnast.

Esimeseks astuti sisse valitseja juurde, kes polnud veel magamast tõusnud. Nõuti silmapilkset ukse avamist, vastasel korral ähvardati sissemurdmisega. Kui uks lahti, käsutati valitsejal käed üles ja nõuti niihästi relvade kui ka mõisaraha väljaandmist. Valitseja oli kõhukas sakslane, kes kandis Vilhelmi eeskujul üleskeeratud vuntse, aga praegu rippusid nad sorus allapoole ja värisesid ühes kahekordse lõuaga, nagu oleks neid äkki tabanud külmatõve valing. Siin said mehed teada, et härrastemaja on tühi, sest saksad on sõitnud linna. Samuti said nad juhatusi metsaülema asukoha leidmiseks, mis seisis mõisast vahest pool kilomeetrit eemal metsa ääres. Sinnapoole asus ajaviitmata teele viis meest, kuna ülejäänud salgaliikmed läksid härrastemaja juurde, kus löödi ilma pikema arupidamiseta või ootamiseta välisuks eest maha.

Mehed käisid kogu kahekordse ruumika härrastemaja tuba toalt otsast otsani läbi, hoides revolvreid igaks juhuks laskevalmis käes. Tühi mis tühi, kusagil mitte hingegi! Aga kui nad otsaga alumistesse ruumidesse tagasi jõudsid, oli juba avatud uksest mõisa moonamehi ja teisi töölisi härrastemajja tunginud, sest sõnum mässajate ja vabaduskuulutajate tulekust oli edasi lennanud elektrisädemena. Ka need hakkasid oma mudaste jalgadega, olgu nad kaetud saabaste või pastaldega, mööda parketti ja vaipu päterdama. Inimesed olid siin sündinud, kasvanud ja vanaks saanud, aga nende silmad polnud kunagi näinud neid ruume, mööbleid, pilte, ehteid, nüüd oli ometi paras juht saabunud, et oma uudishimu vaigistada.

„Kae kuradit, kuis siin elatakse,“ vandus keegi nässis vanamees, kel sasis habemes juba tublisti hõbedat, mida ta nagu märkas alles täna esimest korda siin suure punasest puust raamis peegli ees. „Aga kui mina tahtsin valitsejalt paari lauaotsa, et oma toapõrandat paigata, siis ei täinud mulle sedagi anda, ütles, et ei või, sest siis tulevad teised ja tahavad ka.“

Nõnda endamisi rääkides ja oma karvast, peaaegu nagu mõne looma nägu peeglis vahtides vanamees märkas äkki, et tema räpases ja kühmus kujus on midagi halatsemisväärset, kui ta seisab keset selle ruumi toredust ja hiilgust, ning temas tõusis hirmus viha kõige vastu, mis helkis peeglist. Enesele aru andmata tõstis ta korraga parema käe rusika ja parema porise jala, nagu tahaks ta peeglit äiata ülalt ja alt korraga. Seda liigutust nähes Indrek tahtis haarata tema ülestõstetud käe, aga enne kui ta jõudis oma kavatsuse teostada, peatus rusikas iseenesestki vanamehe pea kohal, kuna jalg jäi kuidagi töllakile vastu teist jalga. Nõnda seisatas ta hetkeks, tuletades kuidagi meelde linnukoera, kes haistab äkki linnu lähedust ja kes kardab, et see võiks tema süü pärast enne lendu tõusta, kui kütt jõuab ligi. Kartis ehk vanamees midagi? Ei, tema ei kartnud. Tema ei võinud praegu hirmu tunda, sest tema vihavaling oli selleks liig suur. Temal oli üsna ükskõik, mis temaga oleks sündinud pärast kavatsetud tegu, sest ta aimas nagu äkki millegi pärast, et pole enam mingit mõtet elamiseks, kui on kusagil läheduses selline ümbrus, nagu piirab tema räpast kuju peeglis. Ainult ühel tingimusel võiks ta veel edasi elada ja endiselt hommikust õhtuni rähelda: kui ta teaks, et enam ei ole seda hiilgust ja toredust, mis paistab peeglist. Et ta siiski peeglit ei saanud rünnata, tuli sellest, et ta tundis, nagu peaks ta iseennast ründama, iseenesele rusika ja jalaga virutama — iseennast oma käega kavatsetava teo pärast juba ette karistama. Midagi selletaolist liikus tema tuimas peaajus.

Tema rünnakut ja ülalhoitavat rusikat oli keegi linnamees tähele pannud. See astus vanamehe juurde ja ütles naerdes:

„Ajas hirmu nahka, mis? Ei julge, ega? Vaata, kuidas sellega peab tegema.“

Siniste silmadega ja kõrgete õlgadega ning paksude mustade juustega noormees lähenes peeglile küljelt ning ootamata ja ettevalmistamata andis ta temale nii tugeva tõuke, et peegel lendas täie hooga raginal põrandale, purunedes tuhandeks tükiks. Noormees ise läks naeratades minema, nagu kuuluks tema tegu kõige harilikumate kilda. Vanamees vaatas talle lollakalt järele, aga tema silmis süttis imelik tuluke, mis lõi kord-korralt ikka tugevamalt leegitsema. Seesama tuluke süttis pikkamisi ka teistes, nagu oleks peeglikildudest lennanud lugematu hulk sädemeid igale poole. Kõiki valdas nagu hullustushoog, mis oli ammugi olemas, kuid ei leidnud enne pääseteed, kui purustati esimeseks peegel, millele järgnes üldine metsik ja meeletu purustamine ja hävitamine. Ei aidanud mingisugused manitsused ega kellegi keelamine, inimesed olid kaotanud arusaamise ja otsustusvõime. Möllas kirg, mis tõusis joobumuseni, ekstaasini. Meigas käsutas omad mehed viinavabrikusse ja -keldrisse, lootes nõnda hullustusele piiri panna, aga ta karjus kurtidele kõrvadele, sest kõik ihkasid rüüstamisele kaasa elada, olgu osavõtjate või pealtvaatajatena, nagu oleks just see kogu revolutsiooni peamõte.

Indrekki tundis kogu selles purustusmöllus midagi ahvatlevat ja hurmavat. See oli midagi sellist, mis pani unustama viha, tasumishimu, kahju, eesmärgi ja mõtte, ainult kui võiks purustada ja hävitada, et joovutada teisi ja joobuda ka ise. On lõpuks ükskõik, kellele kuulub hävitatav varandus, joobumus hävituses on seda suurem, mida kallim varandus hävineb. Inimene muutub nagu lapseks, kes ehitab ja ehitab plokkidest või papitükkidest mingit majakest ja hävitab lõpuks kogu oma saavutise ainsa käe- või jalahoobiga.

Seisis kusagil saalinurgas raske ovaalne punasest puust laud pärsia vaibal. Sama vanamees, kes peatus hiljuti ülestõstetud rusikaga iseenda peeglikuju ees, nägi praegu kurja vaeva, et seda lauda purustada. Ta otsis parajat löögiriista, aga ei leidnud. Ta katsus lauda puruks murda, aga jõust ei piisanud selleks. Ta kahmas kolm neli tugitooli üksteise järele ja tappis nendega lauda, aga laud oli tugevam kui toolid: tal pudenesid küll punased killud, aga ise jäi hea tervise juurde. Vanamees tõstis laua suure vaevaga üles ja viskas ta prantsatades põrandale, kuid laud jäi ikkagi terveks. Hakkas otse kahju sellest vaesest vanamehest. Ta oleks võinud minna tuua kive, aga nähtavasti ei läbenud, tahtis rutemini lauast võitu saada ja nõnda heitles ta temaga, kuni sai jämedad higitilgad otsaette. Siis jättis ta äkki laua sinna paika ja kargas vaiba kallale, et seda, otsa jala alla pannud, puruks käristada, aga ka see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Lõpuks puutusid talle silma vaasid ja iluasjakesed ahjusimsil, ta tormas nende juurde ja peksis nad murdunud toolijalaga puruks. Kõrvaltoast leidis ta raamatukapi, silmapilguga tõukas ta selle suure mürinaga ümber. Paari tõmbega olid aknakardinaist järele jäänud ainult närud.

Samuti talitasid ka kõik teised, kes ruttasid toast tuppa ja saalist saali, purustasid, käristasid, lõikasid nugadega, raiusid mingisuguse vana mõõgaga, mille nad kusagilt kätte saanud, tõukasid ümber, mida võimalik tõugata, murdsid kõik sahtlid ja uksed lahti ning pildusid sisemuse mööda põrandat laiali. Magamistoast leitud lõhnaõli kallati riietele, pähe, kätele, isegi poristele jalanõudele ja nii mitmedki olid hiljem surmahirmus neid saatva lõhna pärast. Voodivaibad käristati siiludeks või nende otsas trambiti jalgega. Patjade suled lendasid mööda tube, hakkasid inimeste riietesse, juustesse, habemesse, tungisid ninasse, suhu ja silmi, ning kui aknad purustati, siis kandis tuul nad välja, kus nad lendlesid kogu mõisa õuel, pargis puude vahel ja isegi kaugel väljade kohal.

Keegi vanamees haaras tüseda pakkjalgse eide kaenlasse, tõmbas ta pehmele vedrumadratsile ja kiikus seal. Siis aga kargasid kaks poissi jaluli samasse voodisse ja püüdsid hüpates vedrusid purustada, kuid katse ei õnnestunud ja nõnda hüplesid nad nagu kummipallid voodis. Viimaks tüdinesid nad, kargasid põrandale ja lükkasid voodi ühes eide ja taadiga ümber, kes langesid naerdes põrandale just sel silmapilgul, kui mees ütles naisele:

„Mis oleks, eit, kui me ühegi lapse oleks võind muretseda niisuksel asemel.“

Aga enne kui need sõnad jõudsid lõpule, nad lamasid juba põrandal, nii et naine võis õigusega mehele vastata:

„Meil kodus omal parem ase, seal on õlekott külje all.“

Kuid pikkamisi vaibus ometi hullustushoog ja selle asemele asus viha, miks ei saa ühel hoobil kõike hävitada, lihtsalt olematuks teha, sest kõik, mis siin silmaga näha, tuletas meelde, mis tänini olnud, ja andis ennustavalt mõista, et see on ka tulevikus samuti, kui ei tehta kõigele lõppu. Ja lõpu võis tuua ainult üks abinõu — tuli, mis mõlkus kõigil meeles. Ja nõnda ei teadnud lõpuks keegi, kes oli asunud üldise mõtte teostamisele, tunti ainult äkki suitsuhaisu.

„Kusagil põleb!“ hüüdis Meigas Indrekule vastu tulles, ja nad jooksid kahekesi üheskoos tuld otsima. Kui nad ta leidnud, tõmbas Meigas kuue seljast ja hakkas sellega kustutama; tema eeskujul talitas ka Indrek. Aga nad olid alles natukene aega töötanud ning polnud veel kaugeltki tulest võitu saanud, kui Indrekule lendas midagi rasket ja kõva vastu külge, lüües ta peaaegu hingetuks. Meigas sai millegagi hoobi pähe, nii et lõi jalul tuikuma.

„Kuradi kaagid!“ kirus ta läbi hammaste ja pöördus ümber. Tema ees seisid mõisa moonamehed.

„See on meie tuli, teil pole sellega asja!“ ütles üks neist.

„See on meie mõis, meie võime temaga teha, mis tahame, teie pidage oma näpud rahu,“ ütles teine.

Aga Meigas astus, revolver käes, meestele vastu ja ütles:

„Esimese, kes julgeb tulekustutust takistada, lasen kui koera maha, pidage seda meeles!“ Ja revolvrit uuesti tasku pistes pöördus ta uuesti tuld kustutama. Neile abiks ilmusid varsti mõned linnamehed ja paar talupoegadest, kellega nad linnast üheskoos tulnud. Ühisel jõul said nad viimaks tulest võitu.

Härrastemaja oli otsast otsani, katusealusest kuni keldriruumideni läbi käidud ja otsitud. Raha ei leitud peaaegu sugugi ja relvadena saadi ainult mõned jahipüssid ning paar revolvrit. Üks neist anti laetult Indrekule, sest tema oli tänini ilma. Vahepeal olid ka need mehed tagasi jõudnud, kes olid käsutatud metsaülema majja. Need tõid kaasa paar püssi, revolvri ja suurema summa raha.

Nüüd oli aeg minekut teha, sest väljas oli juba lai valge. Ühed hobused lasti rakendada parimate sõidukite ette, teised pandi sadulasse, et jätkuks ruumi kõigile, kes lähevad kaasa. Indrek pidi istuma sadulasse, sest parteimehed olid võtnud sõidukid oma alla, kandes sinna ka mingisugused täidetud kotid. Indrek oleks hea meelega visanud sadula kus seda ja teist, sidunud oma märale ainult mõne riidetüki selga ja sõitnud nõnda, sest sadulat polnud ta tänini kunagi ratsutades tarvitanud. Aga polnud parata, sadulata ei andnud moodi välja, sest tema tundis äkki, et tema on ühes tõllassõitjatega pealtvaatajate silmis tähtis isik — mässaja ning vabaduslevitaja — ja tähtsad isikud sõidavad ikka sadulaga. Nõnda siis tuli sellega leppida.

Mõisast lahkuv salk oli siiatulnust palju perekam. Oli neid, kes sõitsid ise vabatahtlikult kaasa, oli ka neid, keda pidi manitsema kaasa minekule, tuletades meelde igaühe pühi kohuseid revolutsiooni vastu. Sest kes on revolutsiooni poolt, see on ka rahva poolt, ja kes on revolutsiooni vastu, see on ka rahva vastu. See oli asjade lihtne loogika. Ja kes julges või tahtis noil päevil saada revolutsiooni ja rahva vastaseks? Ei keegi, või ta oli mõisnikkude sõber, valitsuse kannupoiss.

„Poisid, lähme ühes itsi tegema, saab nalja!“ kuulis Indrek kedagi poisikeseohtu noormeest ütlevat oma kaaslastele, ja nõnda läksidki paljud kaasa, et saaks „nalja“, nagu oleks see, mis sündis siin või mis sünnib ka edaspidi, ainult tühipaljas tembutamine ja rumal veiderdus.

Kui nad olid mõne kilomeetri edasi sõitnud, tegi tee pöörangu, nii et mahajäänud mõis osutus paremal pool kõrval. Indrek pööras siin pead ja vaatas tagasi. Ta jahmatas ja peatas hobuse, et oleks parem vaadata: mõisa härrastemaja kohal keerles suits pakseneva joana taeva poole. Indrek kihutas tuhatnelja sõidukeile järele ja karjus niipalju kui hääl suutis:

„Mõis põleb!“

„Las uurgab!“ hüüdis keegi naerdes vastu.

Indrek kihutas selle sõiduki kõrvale, milles istus Meigas, ja kordas ka temale oma endisi sõnu, nagu tahaks ta temalt teada, kas peab tagasi pöörduma tuld kustutama või sõitu jätkama. Aga Meigas ei vastanud sõnagi, ta lõi ainult nagu lootusetult käega. Seda nähes Indrek tundis äkki, kuidas tema südame ümbert muutus nagu külmaks. Ta jäi oma hobusega sõidukitest ja ratsanikest pisut maha, et olla iseendaga üksinda, ja puudus vähe, siis oleks ta üksinda ümber pöördunud ja põleva mõisa poole tagasi kihutanud, sest tal oli äkki naljakas tundmus, et mõtteta on edasi sõita, kui selja taga põleb nõnda inimeste peavari ja hävineb varandus, mis kogutud aastakümnete, võib-olla sajandite jooksul. Jah, nagu esimest korda taipas ta praegu õieti, et see oli inimeste varandus, mida tema oma silma all nõnda meeletult hävitati. Ja uuesti ilmus ei tea kust silma ette rabava selgusega see sasis habemega ja hallide juustega vanamees seal kõrge peegli ees ning hiljem lauda purustades ja põrandavaipa käristades. Aga ta nägi ka seda siniste silmadega noormeest, kes tõukas peegli ümber ja päästis seega kõigis meeletu kire valla. Sel noormehel näis üldse olevat ainsaks tungiks kõik ümber tõugata, kõike kukutada, nagu oleksid need sõnad ja mõisted sööbinud tema närvikavva ja peaajju politilistest brošüüridest ja lendlehtedest, kus räägiti aina kukutamisest ja ümbertõukamisest. Indrek nägi, kuidas see noormees kõndis toast tuppa ja otsis, mida ta võiks ümber tõugata. Raamatukogutoas pidi ta peaaegu elu ohverdama oma kirele, sest vähe puudus, siis oleks raske ja kõrge täiskiilutud raamatukapp ta matnud enese alla. Mitte tema, see noormees, ei karanud jaluli lamavatele kappidele, et neid sisse tallata, mitte tema ei olnud see, kes tarvitas hiljem aknate purustamiseks raskeid saksa-, prantsuse-, ja venekeelseid raamatuid, mis lendasid läbi klirisevate ruutude raagus ja nõres põõsastesse, ei, seda tegid juba teised, tema tõukas ainult ümber, sünnitades seega nagu kahuripauke ja pannes ajuti kogu maja kuni alusteni värisema.