XV
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare
XVII

XVI.

Kus on see, kel oleks küllalt võimas silm ja aru, et näha ja mõista ühel hoobil kõik, mis sündis sügiseõhtu tihenenud videvikus keset linna toimetatud tapatalgul niihästi nendega, keda tapeti, kui ka nendega, kes tapsid ja kes käsutasid tapma ning kes nägid tapmist või ainult kuulsid seda, ilma et oleksid aimanud, et nõnda kuuldaksegi tapmist? Ehk kus on see, kes oleks suutnud näha ja mõista, mis sündis pärast seda paigal, kus oli just praegu tapetud, mis sündis linnas, kogu maal, kuhu ulatus sõnum teostunud tõsiasjast, ja mis sündis inimeste südameis? Jah, kus ta on?

Aga nõnda on küsitud juba tuhanded aastad ja sellest küsimusest on tekkinud ajalugu, lugu, jutt, muinasjutt, mis tõendab lugematud korrad uuesti, et sellist silma ja aru ei ole olnud, ei ole ja võib-olla ei tulegi. Kui hiljutine jube sündmus korduks täpselt uuesti, siis ka sellest poleks vististi mingit erilist kasu, sest ka nüüdki saaksime temast sama tumeda ja hajuva pildi, nagu saadi esimene kordki.

Inimene on olnud, on ja võib-olla jääbki nõdrakeseks vaatlema ja tähele panema seda, mis ta teeb ise või mis teevad tema kaaslased. Sajad ja tuhanded aastad ta kobab oma meeltega kõige igapäevasemate nähtuste keskel, enne kui hakkab neid pisutki taipama. Kui polekski tema meeltel muud takistust teel, siis ometi jääb uudishimu, mõni eriline kalduvus, tuju või kirg, mis piirab võimed — kui poleks muud, siis jääks ometi hirm, meeletu loomalik hirm isegi neil juhtumeil, kus sellel pole vähimatki alust ega mõtet. Hirmul öeldakse olevat küll suured silmad, aga ometi ei näe need midagi või nad näevad võõriti ja mingi vägi ei suuda neid selles veenda.

Seda oma võimete nõtrust on inimene juba ammugi märganud ja sellele abi otsinud masinas, aparaadis, mingisuguses riistapuus, millel puuduks tundmus, elu. Inimene loob asja ja see on täpsem ja usaldatavam kui tema ise. Loodu on loojast ees, parem. Kas ehk ka jumal ei loonud inimese ainult selleks, et pisutki aimu saada maailmast, ja et pisutki teada, mis temas sünnib? Sest kui juba inimene, kes ise olevat loodud loom, niiöelda jumala riistapuu või aparaat, ei suuda midagi ilma uute aparaatideta, mida peaks siis suutma veel jumal, keda keegi pole valmistanud ega loonud ja kellel puudub sellepärast otstarve? Jah, oleksid tapatalgul inimeste, s. t. jumala riistapuude asemel maas äganud mingisugused riistapuud, siis oleksime sellest sündmusest tingimata saanud tõenäolikuma ja usutavama pildi kui nüüd. Või kuigi inimene ise, see jumala püha lojus, oleks pidanud kõigeväelise armunõul lamama, visklema ja surema tuimaks tümmitatud sõduri püssikuuli ees, siis oleks pidanud vähemalt mõni tema aparaat või riistapuu hõljuma õhus tema piinapaiga kohal, et külmalt ja ükskõikselt ning täpselt panna kirja kõik, mis sünnib inimesega — aparaadi loojaga, aparaadi jumalaga — tema hirmu- ja kannatusagoonias.

Aga polnud midagi selletaolist. Oli ainult inimene, see jumala riistapuu, oli paljas inimene, kes maha jäetud oma jumalast kui ka aparaatidest. Nõnda ta siis lamas õnnetus- ja viletsushunnikuna seal maas, ümber terve linn teisi inimesi, pea kohal tumehall, ähmane ja tumm sügisetaevas ning varjavaks katteks ainult tihenev videvik, millest lõikas läbi üdi ja konte põrutav ragin, liha ja luid lömastav metall.

Ainult verest ei saadud võitu, sellest mitte, see üksi jooksis elavana edasi, täites lohud ja immutades maapinna. See üksi jäi sinna, kui koristati purustatud liha ja lömastatud luud. Ei aidanud vesigi, millega ujutati paika, veri oli, on ja jäi sinna, kuhu ta jooksis elavana, kui liha ja luud värisesid surmahirmus või kui nad surid. Ta oli seal järgmisel päeval elavate inimeste ja hobuste tallata, ta oli seal järgmisel nädalal, järgmisel kuul, aastal, aastakümnel, inimespõlvel, julgustavaks ja kihutavaks mälestuseks kõigile, kel kipub värisema luu ja liha. Kui poleks olnud seda julget verd, siis poleks suurem hulk inimesi ei linnas ega maal üldse saanud teada, mis sündis sel sügiseõhtul nii hirmsa raginaga. Aga nüüd nad teadsid, nüüd nad mäletasid ja võisid jutustada ka oma lastele.

„Ma nägin iseoma silmaga verd,“ kinnitasid mehed ja naised, noored ja vanad, kui sõitsid linnast koju. Ja päevade kaupa otsiti ikka ja jälle uuesti keset linna turuplatsil inimesvere jälgi ning sosistati olevaid ja olematuid, võimalikke ja võimatuid asju. „Need on saksad, kes seda tegid, nemad!“ öeldi. „Nemad käskisid, soldatid lasksid,“ seletati. „Nemad ise need laskjadki olid, soldatiriided seljas,“ sosistati. „Saksad ja nende sabarakud!“ kinnitati. „Saksad ja õpetajad!“ täiendati.

Ja leidus hulgana neid, kes teadsid kas või oma hingeõnnistuse juures vanduda, mis öelnud see või teine mõisnik, see või teine õpetaja, ning mehed sülitasid ja tõotasid, et samuti, nagu ta ei võta oma sülge enam teist korda suhu, ei lähe ta ka kirikusse ega võta üheltki jumalasulaselt karikat ega armuleiba vastu. „Mul pole enam vaja Kristuse verd, aitab vendadegi verest, mis jalge all,“ arvati. Ja nõnda sündis uus usk — usk vendade veresse. Selles oli uus unistus, uus hingeõnnistus ja lunastus. Ja ei olnud päevade, nädalate ja aastate vältel muud juttu kui vendade verest, mis voolanud kõigi tallamiseks keset linna. See sõi kõigi südameid, nagu rooste rauda ja kõik uskusid, see ei või nõnda jääda, nüüd enam ei või. Oli küllalt neid, kes vandusid ära sakste jumala ja usu, kuid kes ometi uskusid mingisugust teist jumalat ja lootsid sellelt õigust — lootsid niiöelda sakste jumala vastutuselevõtmist, kaakitõmbamist.

Õnnetu jumal! Temale ei tahtnud keegi armu heita inimeste tegude pärast. Paremal korral vabandati teda ainult sellega, et meie, inimesed, ei saa temast aru, kuid see oli ju sama hea, nagu oleks öeldud, tema ei saa inimestest aru, ning kaheldi, kas sellist jumalat üldse vaja.

Isegi emand Lohu usuasjad jumalaga kippusid sassi minema, kui talle kanti haavatud ja üleni verine tütar äkki uksest sisse, nagu rabataks teda piksega selgest taevast. Aga mis pidi tegema vaene Passelmanni „naesterahvas“, see hellitatud sülekoer, kes läks välja ühes oma mehega ja tuli koju ainult laibaga? Kas teda suutis lohutada see, et emand Lohk andis talle nüüd andeks kõik tema patud, tõotas teda prouatada kuni surmani ja käis ühes teiste naistega tal abiks nutmas? Või mis pidid tegema veel need, kes otsisid oma lapsi mööda surnukuuri või haigemaju? Mis pidid tegema need naised, kel polnud enam meest ega tütart, need mehed, kel polnud enam naist ega poega, ja need lapsed, kel polnud enam isa ega ema? Need käisid kui ogarad, kui nõdrameelsed paigast paika, karjusid, murdsid käsi või seisid tuimalt kusagil nurgas või rahvamurrus, mis koosnes enamikus uudishimulistest, sest inimene armastab näha kaasinimeste valu ja vaeva nagu mõnda jubedat näitemängu. On nii imeline osa saada teiste kurvastusest, teades, et see kurvastus ei puutu tõelikult sind ennast. Teise rõõm võib teha su kadedaks ja nõnda on võimata kaasa rõõmutseda, teise kurvastust võid aga maitsta puhtast, otse süütust südamest. Sellepärast peab iga korralik inimene oma kaasinimeste eest varjama rõõmu või muidu mõjub ta demoraliseerivalt — kadedust kasvatavalt, aga oma kurvastuse ja leinaga esinedes peab ta nagu suurt paastujutlust, mis arendab avameelset ja otsekohest kaastundmust, kaasakurvastust, edendades nõnda ligimeste kõlblust. Siit see loomulik põhjus leinalintide kandmiseks ja pärgade panemiseks haudadele, mitte mõrsjate pähe.

Aga imelikul viisil ilmnes nüüd kummaline nähtus, mida poldud juba ammu, ammu tähele pandud ja mida mõned pidasid peaaegu ebaloomulikuks, isegi ebainimlikuks: leidus inimesi, kellesse peaaegu poole linna lein ja kurbus, mida saatis peaaegu kogu linna kaaslein ja kaaskurbus, ei mõjunud põrmugi niiöelda moraalselt, nagu oleksid lein ja kurbus, valu ja vaev äkki kaotanud kõlbliselt kasvatava mõju. Kuid need, kes olid ilmas kaua elanud ja inimese vooruste ning pahede üle järele mõelnud, arvasid, et leina ja kurbusega kordub sama lugu, mida on tähele pandud rõõmugagi: teda ei jätku kõigile siinilmas. Vaesed ja rõhutud olid seekord oma kätte kiskunud mitte ainult kogu linnas ja maal saada oleva leina ja kurbuse, vaid ka kaasleina ja kaaskurbuse, nii et rikastel polnud ka kõige paremal tahtel kusagilt võtta tsipakestki ei leina ega kurbust, ei kaasleina ega kaaskurbust, ei põrmukestki lihtsat inimlikku kaastundmustki.

Niisugust pöörast puudust pidid noil päevil kannatama rikkad vaeste pärast, kes olid oma ahnuses eneste kätte kiskunud kõik need vooruslikud tundmused. Oli arusaadav, kui ilma jäeti need, kes olid tapnud või kes olid käskinud tappa, sest neil poleks praegu niikuinii aega leidunud ükskõik millise kaastundmusega jännata, pidid nad ju kartma, et tapmisele võidakse vastata tapmisega, purustamisega või põletamisega, nii et neil oli ainult üks mure: hoida sõjariistad kõvasti peos ja olla valvel. Aga ilma jätta kaastundmusest need, kes polnud ise tapnud ega käsutanud ka teisi tapma — see oli kõige julmem vägivald inimeslikkude õiguste vastu. Ometi sündis see lausa päeva ajal ja kõik kinnitasid — selline on revolutsioon.

Aga juba järgmisel päeval võisid kõik näha ja kuulda, et revolutsioon on ka teissugune: sündmused lasksid veel kord pöörase kukerpalliga paista, kui muutlikud on selle ilma rõõm ja mure. Vaesed polnud veel õieti saanud leinama hakatagi, sest kõik polnud veel jõudnud omakseid surnukuuridest ja haigemajast üleski leida, ja rikkad polnud veel õieti rõõmu maiku suhu saanud, kui jõudis teade, et kõigile on kuulutatud vabadus ja inimeslikud õigused, isegi neile, kes on surnud, ainult kahju, et nemad on juba surnud ja ei saa enam kasutada neile määratud õigusi ja vabadusi.

Nüüd oli jällegi vaeste käes kord rõõmutseda ja rikastel põhjust muretseda, nii et kõik võisid otse iseoma silmaga näha, kuidas rõõmust ega murest ei jätku ühel hoobil rikastele ja vaestele. Rikkad ütlesid üsna lihtsalt: kust võeti need vabadused ja õigused, mis jagati vaestele? eks ei ole need meie omad? eks ei ole meie neid sajad aastad kogunud kui kallimat varandust ja nüüd võetakse ja heidetakse nad vaeste kätte, kel pole neist arusaamist. Ennem võib pärlid heita sigade ette, kui jagada õigused ja vabadused vaeste vahel. Ennem oleksid võinud hukkuda kõik vaesed, ainult et aga õigused ja vabadused oleksid jäänud.

Linn oli muutunud peaaegu hullumaja taoliseks. Ka kõige kainemad kippusid kaotama tasakaalu. Kõigile oleks nagu vaheldamisi kaela kallatud kuuma ja külma vett. Alles eile õhtul ragisesid soldatite püssid ja voolas veri ning surijate valukisa kostis nagu üle kogu linna, aga täna lähevad inimesed samadele soldatitele vastu ja hõiskavad neile: „Elagu vabadus!“ millele soldatid vastavad laia naeratusega ja ohvitser käe kõrva äärde tõstmisega. Inimesed raputavad tuttavate käsi ja sülelevad sõpru isegi õieti teadmata, miks või milleks. Indrek nägi noormeest ja neidu, kes läksid vanale kordnikule vastu, teda tervitades vabadusega, ja ilma pikema arupidamiseta langes neiu vanamehele kaela ja suudles teda mitu korda. Siis pöördusid mõlemad oma teed, ilma et kumbki oleks õieti vaadanudki, mis nägu teine oli. Aga kui Indrek jõudis sama kordniku juurde, pöördus see häbelikult kõrvale, sest tal olid silmas pisarad. Oli isegi nii kergemeelseid, kes hüüdsid vastutulevaile sõdureile, et nad visaku oma relvad kus seda ja teist, sest rahu- ja vabaduspäevad olevat käes. Oli lihtsameelseid vanakesi, kes arvasid puhtast südamest, et nüüd olevat siis keiser ometi kord murdnud mõisnikkude võimu. Eilne tapatöö olnud see viimne ja küllap see avanudki lõpuks keisri silmad, nii et ta andis rahvale tema vabadused ja õigused kätte, mida mõisnikud hoidnud kogu aeg oma peos, muidugi keisri salaja. Ning nüüd tahtis see õnnis vanakene rahulikult surra, sest tema silmad on näinud Issanda õnnistust ja keisri armu. Aga kahju, see vanakene pidi seni elama, kuni keiser jõudis neid soldateid, kes laskmisest osa võtsid, truu teenistuse eest tänada.

Kristi, kes pidi lamama kõhuli, sest nõnda oli tal haavade pärast kõige parem, ütles, et tema saab nüüd terveks paljast rõõmust. Ta näitas Indrekule oma kinnimässitud jalasäärt, mille sääremarja kuul riivanud, ja lisas seletuseks juurde, et teine haav olla pisut halvem, kuid seda ei võivat ta näidata, ei, seda mitte. Isagi ei olevat seda haava näinud, ta ainult teab, kus ta on. Ka Indrekule võivat Kristi seda öelda, kui ta väga tahab.

„Las ta paraneb enne ära, öelge siis,“ naeratas Indrek haavatule.

„Hea küll, las ta paraneb enne ära,“ oli see punastudes nõus.

„See kõik on minu süü,“ ütles Indrek. „Mul on nii kahju, et ma ei lasknud teid koju tulla, vaid mangusin koosolekule.“

„Aga mul on peaaegu juba hea meel, et see nõnda läks,“ seletas Kristi. „Nüüd ma ometi tean, mis on tõsine hirm, eks? Õnneks pääsime kergelt, teie jäite päris terveks ja minul ainult need kaks kriimustust.“

„Või kriimustust,“ lausus Indrek. „Aga verd olid kõik kohad täis.“

„Teie ise olite ju veel hullemini verine,“ vastas Kristi. „Ja oma saapast jäite ka ilma, see on jälle minu süü.“

„See oli saapa süü, sest miks oli ta nii vana ja miks kummid nii väljaveninud,“ seletas Indrek.

Vana Lohk ise oli laskmise eest õigel ajal putku pistnud ja ka Käba ning paar teist meest endaga kaasa viinud. Tema ütles Indrekule:

„Lollid, jäävad teised nagu oinad püsside ette, just kui poleks kellelgi silmi peas, et soldatid seavad end laskevalmis.“

„Aga meie ei näinud ega kuulnud ju midagi,“ ütles Indrek, „seisime rahva varjul ning oli juba üsna pime.“

„Hea küll, et teie ei näinud, aga teised, kes soldatite lähedal seisid?“ küsis Lohk. „Ning kõneleja tünni otsas, kas see ka ei näind, mis sündis? Lollid! arvavad, et soldatid tulevad nalja pärast. Aga nüüd teavad, nüüd muidugi. Mina ka enne ei uskund, aga kui sain oma noosi kätte, siis oli asi klaar. Üleüldse, ütlen ma, on lollus nõnda oma nahka turule viia, pidage seda meeles, noorhärra. Mina tunnen seda mässuasja, tean kõik krutskid, kudas seda tehakse. Sina mine tulle, aga tema ise ei lähe; tema vaatab kõrvalt, kudas sina lähed ja misukese nahaga sa välja tuled. Tean! Tunnen nagu haisust! Tundsin ka eile. Muidugi, mis viga kindral olla, liiatigi veel naiste ja lasteta. Kui vaja, aura ära, kui paras aeg, ilmu uuesti. Aga kuhu mina auran oma naise ja lapsega? Kuhu aurab Käba, kui laste kõhud mängivad kodus marjaasi? Ja kes kannatasid eile? Ikkagi minu ja Käba taolised. Kas on ükski teistsugune hulgas? Eks oota!“

„Räägitakse, et…“ tahtis Indrek vahele öelda, kuid Lohk jätkas kõrgendatud ja ärritatud häälel:

„Räägitakse, õige, et keegi naine, noor tüdruk… Tähendab, lolla on ka mujal, mitte ainult meiesuguste seas. Loll on igaüks, seni kui ta pole targaks saand. Mõistate? Ja mitte kõigil pole niipalju õnne kui teil. Te pidite küll kusagil nõos lamama, seal on niisukesed kohad, muidu on uskumata. Muidugi, ka minu tütrel oli õnne, et pääsis nii kergelt…“

„Isa, mul oli hirmsasti õnne!“ hüüdis Kristi vahele. „Nüüd ma tean, mis on revolutsioon.“

„Need teavad veel paremini, kes surnukuuris,“ vastas isa pilkavalt, „nii et sul on veel õppida küll. Aga ütle mulle, tüdruk, mis lehed sul eile seal linna taga koosolekul käes olid?“

„Mul oli ainult üks leht, lendleht, see on vist praegu mul taskus,“ seletas Kristi.

„Nõnda võid sa luisata mõne teisele, mitte minule,“ ütles isa. „Mina tean päris kindlasti, et sul oli terve kahlak lendlehti ja et sa viskasid need rahva sekka laiali? On see nii või ei ole?“

Kristi ei vastanud, mispärast isa jätkas:

„Näed nüüd, kui lühikesed on sinu vale jalad. Aga pea meeles, tüdruk, see läheb sul lõpuks kalliks maksma. Praegu sa lamad lahas, aga varsti võid sa istuda trellide taga.“

„Ise ütlete, et vabadus on juba välja kuulutatud,“ ütles Kristi.

„Mõni teab, kuniks seda,“ arvas isa ja lisas juurde: „õigust öelda, mina ei usu mingit vabadust, lihtsalt ei saa uskuda.“

Aga Indrek ja Kristi uskusid, Indrek sellepärast, et ta oli oma silmaga näinud liigutavaid stseene, Kristi — et Indrek kõigest nähtust temale oli nii usutavalt jutustanud. Pealegi, nad uskusid sellepärast, et nad nii väga tahtsid uskuda, sest nad unistasid vabadusest, ehk nad küll õieti ei mõistnud, mis see sõna sisuliselt tähendab. Kui neilt või nende taolisilt äkki oleks küsitud, mis on vabadus, siis oleksid ühed vastanud: vabadus on, kui tohib keelatud kirjandust lugeda; teised: vabadus on, kui tohib jumalasse mitte uskuda ja teda teotada; kolmandad: kui tohib salajasi koosolekuid avalikult ja ilma politseita pidada; neljandad: kui võib kirjutada ja kõnelda, mis süda kutsub; viiendad: kui saab palka juurde ja võib juhatajale, meistrile või õpetajale vastu hakata; kuuendad: kui võib vabriku üle võtta ja kommuuna sisse seada, nagu seda olevat suure eduga juba tehtud Inglismaal, Ameerikas või Jaapanis; seitsmendad: kui saad oma maalapikese või olevale lapikesele pisutki lisa ning seda võimalikult odava hinna eest, isegi üsna muidu. Aga oli ka neid, kes mõistsid vabadust kui piiramatut võimalust teha, mis süda kutsub, kas või põletada, lõhkuda, lihtsalt mürgeldada, teisi inimesi tülitada ja ikka aina vabaduse lipu all. Kui teine seda pahaks pani, siis öeldi ülalt alla:

„Ä’ä ole ikka naljamees! Vabadusepäevad, aga sina niisuke pirts. Tead, nüüd võib ühe vastu tattigi anda, ilma et keegi aevastaks.“

Muidugi, vabadusest arusaamine ei piirdunud ainult sellega. Oli neid, kes kehitasid õlgu ja ütlesid: „vabadus on see, mis temaga mõistetakse,“ ja jätsid targu seletamata, mida mõistavad siis nemad vabadusega. Mõned kinnitasid põlgliku huulte vingutamisega: „Iga vabadus on ainult selleks paras, et tema varjul suurema vabaduse heaks võidelda“ ja nad rääkisid relvade ja dünamiidi muretsemisest ning pommide valmistamise tarvidusest. Leidus ka selliseid, kes vangutasid pead ja ütlesid: „Vabadus! Mis on vabadus? Vaba võib olla ainult üksik, mitte hulk. Mida rohkem vabadusvõitlejaid, seda vähem vabadust.“ Vabrikutööline Käba, kes nurus vürtsipoodnikult oma lastele leiba võlgu, sest vabadusepäevadel pole ju „polutskat“, targutas vabadusest nõnda:

„Nad ütlevad: vabadus. Noh, hea küll, vabadus. Aga mis teeb vaene inimene vabadusega? Täidab ta mu enese, mu naise või mu laste kõhtu? Ei ju täida. Nüüd on: mina olen küll vaba, vedelen mööda neid kõnesid ja koosolekuid, aga naine? See on ju hullemini ikkes kui enne vabadust. Nii et kui asja õieti võtta…“

„Mehe sõna,“ kinnitas poodnik, „et kui õieti võtta, siis — kel vabadus, kel vangipõli. Mina siin näituseks olen ükskord õieti vaba inimene — oma pood, oma kaup, oma raha, sest võlga mul ei ole, võlga ma ei armasta. Niiöelda puhas sott ja puhas amet, elan nagu kulduurainimene muistegi. Aga kas ma võin öelda, et homme hommikul ma ei tõuse kella viiest, sest nii ja naa, vabadusaeg ja muud sellesarnast? Ei või, sest ukse taga kolistab piimamees. No mis pagana vabadus see siis on, kui piimamees kolistab juba kella viiest sul ukse taga? Ja pühapäeva hommikul rabab teine, kuramus, sutt-sutt veelgi varem, sest — täna nagu pühapäev ja kõik — ütleb ta. Või kui küsida õige põhjusmõtteliselt: kas ma võin heast-paremast piimatoobile simutada, ütleme, kas või üheainsa kopika juurde, sellepärast et nüüd on vabadus? Jälle ei või, sest teine, siin kõrval, katsub nagu kiuste ennem kopika alla lasta kui juurde lisada. Noh, öelge nüüd vägede Jehoova enese nimel, kus on see kiidetud vabadus, kui ma ei või iseoma rahaga ostetud piimatoobile poolt kopikatki juurde lisada? Muidugi, odavamalt müüa, seda võib, selleks on vabadus. Aga see vabadus oli mul ka enne. Siis veel: kas ma võin nüüd, kus on vabadus, võmmu ilma jätta? Kus sa sellega, siis on mõni protokoll varsti kaelas. Ja nüüd ütle veel Käba, sa näljakoi ja sitavares, kas ma võin su lapsed ilma leiva ja kartuliteta…“

„Ei, kartuleid mul on veel,“ pistis Käba siinkohal vahele.

„Aga leib ja silgud?“ küsis kaupmees.

„Need on läbi,“ ütles Käba. „Viimased merimõrtsukad pistsid poisid ilma leivata kinni, ütlesid, et nõnda on süda tahedam, võib vett peale kaanida ja kõhtu saab ikkagi asja. Ainult suurem poiss ütles, et — vesi ju loksub, sinder, kõhus, ei saa hästi joosta. Mis sa siis, pime, ikka na ühtepuhku traavid, vastab talle naisterahvas, kauake see vesi nõnda sul sees seisab, keskpaik jällegi varsti hele.“

„Noh näed,“ ütles poodnik, kes ootas kärsitusega Käba jutu lõppu. „Sul on kõik otsas ja mina pean andma, eks.“

„Jah, ole meheks,“ lausus Käba, tõusis püsti, avas välisukse ja sülitas tänavale, millist viisakust ta tunnustas ainult majandusliku kriisi ajajärkudel. „Küllap lõpevad ka vabadusepäevad ja siis tulevad jälle polutskad, sest ega siis vabadus igavesti või kesta, inimesed surevad tema kätte nälga.“

„Mehe sõna!“ kinnitas kaupmees: „vabaduse kätte sureme nälga. Ja tead, mis mina sulle ütlen: sind ja su lapsi ma esiotsa nälga ei jäta, aga pillamiseks pole ka minul. Sinule annan muidu, teistele litsun tasapisi hinda juurde. Sest kust siis mina võtan. Ei kusagilt mujalt, kui litsun juurde, litsun juurde.“

Emand Lohul oli vabadusest niisugune arusaamine, et tema sagedasti seisis silmad peos, veel sagedamini aga ohkas sügavast südamest. Ja kui Kristi tahtis teada, miks ta nii ohkab, siis vastas ema:

„Sa küsid veel! Isal on käsi otsast, sinul peaaegu et oleks läind jalg alt! Ja kui sa veel ise näeksid, mis on sinu parema näksiga, kes sind nõnda tahab.“

„Aga keegi ei tea ju, mis temaga on, kui meie ise ei räägi, keegi ei ju saa seda eluilmas teada,“ kinnitas Kristi.

Ema vaatas nukra naeratusega tütrele otsa, nagu tahaks ta öelda: laps, küll oled sa alles rumal, kuid tõelikult vastas ta tütrele:

„Kuis sa siis sauna lähed? Riides või? Küll seal juba nähakse, ja need, kes kadedad, tõmbavad kohe suurekella külge. Või arvad, et poe Hilde oma suu seob, nii pea kui teada saab? Nüüd närib su käte kallal, siis hakkab näksidega. Kus selle häbi ots!“

„Noh, siis ma enam sauna ei lähe,“ ütles Kristi.

„Seal on sul siis see vabadus, ei saa enam saunagi. Jumal seda küll teab, mis sellest kõigest tuleb!“ ohkas emand Lohk.

„Usu, ema, nüüd on kõik mööda,“ õpetas Kristi elutargalt. „Vabadus on kerge, ainult vabadusevõitlus on raske.“

„Ei mina seda usu,“ ütles ema. „Mina arvan, et kui inimesed ilma vabaduseta võtavad teistel aina käsi ja jalgu otsast, siis vabadusega tuleb kord peade kätte. Seda kardan mina.“

„Ema, sa kardad tühja,“ seletas Kristi. „Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.“

„Vabad on need, kel suud juba mulda täis,“ vastas ema tütre seletusele. „Vabad on inglid taevas.“