Tõde ja õigus III/XIX
XIX.
Tapatalgu ohvrite matuspäev kujunes esimeseks tõelikult suureks vabaduspäevaks. Niipalju oli selles üldises leinas rõõmusädet. Aga ilm oli hilissügiseselt tume, ähmane, räidinud, rõske. Kauguses kõik hallis udus. Tinased pilved lasusid raskelt ja süngelt kogu linna kohal. Tundus tuult, mis püüdis nagu pilvi peletada päikese eest, kuid niiskusekude oli visa, sitke, kärisematu: varasest hommikust kuni hilise õhtuni mässis ta lakkamatult ja armutult kõik endasse. Linnatornid ja kaugemate raagus puude ladvad paistsid valendavas aurus, mis väljus nagu neist enestest. Igas tornitipus, igas peenimaski vitsaraos peitus nagu oma aurukoda.
Selles üldises ähmuses ja sünguses hakkasid juba hommikul aegsasti liikuma rahvahulgad, mis ehk sama ähmased ja sünged nagu neid ümbritsev õhustikki. Keegi ei teadnud, kes nad olid ja kust nad tulid või kuhu nad ükskord jälle kaovad, nähti ainult, et nad tulid ja olid, nagu oleks mingi eriline võlukepp nad meelitanud maa alt. Ja kõik, mis elas ja liikus, voolas täna turuplatsi poole, kuhu pidid saabuma langenute puusärgid. Aga vool oli nii püsiv ja tugev, et ta lõpuks uputas mitte ainult laia turu, vaid täitis ka ümbritsevate majade aknad, rõdud, katused, vanad, jändrikud, harulised puud — üldse kõik, kus inimese jalg leidis kuidagi peatust ja kus inimese silm küündis midagi nägema. Inimesed olid pannud seisku kõik oma askeldused, kõik oma igapäevased elumured ja tahtsid täna ainult leinata või näha, kuidas küll leinatakse, kui kantakse kalmule korraga nii palju vabaduse vereohvreid. Nad tahtsid nagu leinasuurusest teha õigeid järeldusi vabaduse väärtuse kohta, millest nad niipalju kuulnud ja millest nad ise laulnud juba aastakümned, kuid millest nad ometi ei saanud õiget taipu. Täna nad ehk saavad, täna tingimata, sest täna on nii hirmus pikk rida puusärke, nii õudselt pikk rida, nagu nad pole kunagi varem näinud ega saa ka tulevikus enam näha. Ainult keegi vigane, kes jaapani sõjast osa võtnud, seletas kaunis suure häälega oma lähedastele:
„Oh, see pole veel miski, vaat’ kus meil Mandžuurias! Kui te oleks seda näind! Meil polndki seal muud kui ainult surnud. Ja kõik ilma puusärkideta! Isegi riideid polnud ümber, sest kes elas, see tegi surnu lagedaks — kas või viimase lõngani, kui aga sai mahti. Jah, seal maksis vaadata, aga see siin!…“
„Aga Mandžuurias polnud ju pärgi ja linta, mis seal siis vaadata,“ vaidles keegi vanem naisterahvas vastu. „Inimesest endast pole ju elusaltki jumal teab mis vahtida, veel vähem siis surnult.“
„Oleks see minu teha,“ rääkis vigane sõdur endisest vaiksemalt, „siis oleksin pärgade ja lintide rahaga ostnud sõjariistu ja neile, kuraditele, näidanud, kuidas jaapanlane sõdib. Ma poleks puusärkagi ostnud, kõik raha ainult sõjariistadeks.“
„Aga kuidas sa siis oleks neid taht matta, kui puusärka poleks olnd?“ küsis naisterahvas imestuva õudusega.
„Kuidas? Sa võid veel küsida! Samuti nagu Mandžuuriaski,“ vastas sõdur.
Aga ei vanaldane naine ega teised ümberseisjad polnud sellega nõus, et surnud oleks meil maetud samuti nagu Mandžuuriaski. Kõik tahtsid, et oleksid puusärgid, pärjad ja lindid. Eriti ilusad olid need täna, sest igal pool säras nii palju punast, veripunast, nii et ajas peaaegu hirmuvärinad kehale, sest ta tuletas meelde verd, mis oli voolanud mõni päev tagasi siinsamas ja immutanud maamulla. Aga ta tuletas ka seda meelde, et see on vabadusvärv, tänini kõvasti keelatud värv, mida ei kannata ükski härg ega võmm, ainult kes saab kindrali ausse, see võib teda kanda mantlivoodris. Täna, vabaduse kurval leinapäeval, veretasid pärjad, mis tulnud ligidalt ja kaugelt, maalt ja linnast, teistest linnadest, veretasid pärgade lindid, veretasid korrapidajail märgid rinnas, veretasid krepiga kaetud leinasidemed inimestel ümber käiste. Kui heita äkiline pilk kogu lõpmatule rahvamurrule, siis viirastus, nagu oleks kogu maailm kastetud punasesse. Tõmbuvad pisut nagu punakaks ähmased kaugusedki virvendava pilgu ees, kui sinna valgub pisar.
Et poleks kellelgi midagi ütlemist vereva punase pärast, siis ei liigu rahvameres ainustki kokardi, ainustki pagunit ega relva, sest rahvas tahab oma esimesel suurel vabaduspäeval ise pidada korda. On jäänud ilmumata ka kõik need, kes on ikka toetunud kokardile, pagunile ja relvale. Õieti on neist kahju, sest nüüd ei saa nad kunagi teada, kuidas maitseb vabadus, kui tema ohvritena liigub kalmule nii pikk rida puusärke ning kui nende ümber on nii arutu palju nutetud silmi, kurdunud südameid, närbunud hingi. Nad ei saa ka seda näha, kui hirmus palju võib olla meie linnas inimesi, liiatigi kui lisa tuleb ümberkaudselt maalt, kes kõik tõtanud imetlema verevat vabadusvärvi. Nad näeksid seda ehk oma kivimajade katustelt, kuid need on nii järsud, et sealt libiseks iga jalg, mis püüaks leida tugipunkti. Võiks ainult istuda kaksiti katuseharjale, kuid see pole viisakas nii paljude elavate ja surnute silma all. Õnnetud inimesed! Nad jäävad kõige inimeslikumast ilma! Ajalugu läheb nende silme eest mööda, aga nemad ei näe seda. Nad kannavad viha, kui aitaks ainult armastus, mis tekitab vastuarmastuse. Nad hauduvad kättemaksu, kui pääsemine on ainult leppimises.
„Kahju,“ ütles Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, „et ma õigel ajal heale mõttele ei tulnud. Oleks pidanud lehes kuulutama, kas ei leidu vähemalt ühtegi sakslast, kes aitaks meil leinata ja kelle kaudu saaksid ka teised tema suguvennad meie leinast osa. Kui poleks leidunud rikast, siis oleks ju võinud leppida mõne vaesegagi. Mina isiklikult oleks nõus olnud kas või mõne ehtsa kadaka kaasleinaga, et aga mitte seda rahvaosa üldisest leinast päris ilma jätta.“
Viljasoo heitis muidugi võrukaelset nalja, aga Indrekule muutus see mingisuguseks kibedaks tõeks. Talle tuli meelde tema lapsepõli Vargamäel. Ka seal valitses alaline viha ja vaen, aga suuril leina- ja isegi rõõmupäevil tuldi ometi ühiselt kokku, et nutta oma nutud ja naerda oma naerud ja et viha ning kurjuse pärast mitte katkestada inimeslikke sidemeid. Aga siin oli teisiti, siin oli hoopis teisiti. Siin ei ühendanud inimest inimesega enam miski. Elasid teised ühisel maalapil, nagu „kärbsed s…ahunniku otsas“ — just nõnda oli saunaonu ikka öelnud, Indrek mäletas seda nii selgesti — ja neil ei olnud muud oma naabrist, kui et ta küttis sinus ainult kurjust, tulist viha, kättemaksu. Ei tehtud kahasse ühtegi teed, ei kaevatud ühtegi kraavi, vaid kui üks hakkas tegema silda, siis teine kaevas koopa ette, kui üks kaevab kraavi, siis teine ehitab kohe tammi, et vesi ei pääseks jooksma.
Muidugi, tänase suure leinaga oli pisut teisiti kui Vargamäe leinadega. Seal oli sagedasti leina nii hirmus palju, et oma pere ei saanud temaga kuidagi hakkama, pidi tahes või tahtmata väljast abi kutsuma, nagu peetaks leinatalguid. Siin aga oli imelikul viisil nõnda, et kuigi leina oli kümme korda rohkem kui Vargamäel, siiski ei jätkunud temast kõigile, sest tahtjaid oli nii päratult. Võib isegi öelda, et õiget leina oli selle rahvamere kohta nii armetult vähe, et temast sai nagu tilgast veest kuumale kivile. Kui Indrekul oleks olnud juhus, siis ta oleks võinud vigase soldati eeskujul öelda: „Mõni lein ka! Tulge Vargamäele, vaadake seal. Seal nutavad lapsedki rohkem kui siin vanad.“ Aga tal ei olnud juhust ja nõnda jäi kõik ütlemata. Ometi mõistis nii mõnigi ilma ütlemata, et siin oli rohkem vaadata, kui et oleks aega õieti leinata. Siin polnudki nagu peaküsimus leinas, vaid leinademonstratsioonis, mis muutus peaaegu paratamatult vabaduse ja inimesõiguste demonstratsiooniks. Lein summutati temas idaneva rõõmuga. Leinast sai parteimeeste käes politiline lööknumber. Sellepärast ei suutnud langenute omaste pisarad, meeltheitev karjumine, nõrkemine ja minestamine kuigi palju. Oleksid pidanud ehk esinema sajad nutunaised ja leinamehed kogu oma meelirabava kunstiga, kui oleks tahetud saada nõutav hulk masendavat leina. Oli unustatud isegi kabeli kellamehele ütlemast, et ta peab täna helisema panema kõik oma kellad ja lööma neid kas või nelja käega. Alles viimasel silmapilgul märgati eksitust ja rutati seda heaks tegema.
Leinarong venis nagu päratu muinasjutuline meremadu läbi linna. Kui esimene ots oli jõudnud juba agulimajakeste vahele, polnud saba saanud veel liikuda paigalt.
Ja ometi polnudki kõik langenud koos. Puudus Passelmanngi, sest tema naine ei tahtnud teda ühes teistega matta, nagu ei kuulukski ta vabadusohvrite hulka. „Nende kaakide kätte ma oma meest vintsutada ei vii,“ ütles ta kibedas vihas, nagu oleksid matjad ise ka mõrtsukad, ja toimetas oma mehe üksinda ning eraldi maamulda.
Oleks võinud peaaegu arvata, et matuserongil ei tulegi lõppu, sest tagapool taotakse vahetpidamata uusi naelu uutesse puusärkidesse, kuhu asetatakse ikka veel uusi langenuid, sest veel pole vabadus täiesti lunastatud. Vabadusjumal on sama täitmatu ja verejanuline kui sõjajumalgi. Ei olnud sellepärast õigus neil, kes panid oma pärjalindile sõnad: „Vägivalla viimastele ohvritele.“ Palju paremini tundsid vabadus jumalat need, kes laususid oma lindiga: „Teie veri on õli püha vabaduse tulesse,“ sest ei ju vaibu kunagi vägivald ega tohi sellepärast ka kustuda vabadustuli. Vabadus on see imelik taim, mis sööb iseenda — sööb vägivallaks. Kus on need vabad, kes ei usuks ainult vägivalda ega küsiks imestusega: mis on vabadus? Iga ori usub ainult vabadust, — iga vaba ainult vägivalda ja mõlemad talitavad sellekohaselt. Aga ajakeerus võib igast orjast üleöö saada vägivalla-apostel ja igast vägivallajüngrist vabaduspreester. Nii see oli olnud tänini ja nii see oli ka nüüd. Ühe vabadus on teisele vägivald ja mõlemad on teineteisele tummad ning kurdid. Vabadusjumal on kahepalgene nagu sõjajumalgi. Ühel pool vaimustus, ekstaas ja imeline ihk, teisel pool julmus, jõhkrus, raudne järeleandmatus, ükskõikne hoolimatus. Kes sulatab need kaks vastandit üheks, see on saanud inimessoo õnnesepaks.
Tänases päratus leinarongis ei mõelnud keegi sellest, nagu ka mitte need, kes istusid kodu ja hoidsid relvu käes. Vabadusjumal oli alles selgesti kahepalgene ja vastandite vahel polnud lepitust loota. Seda toonitasid oma hauakõnedes kõik, isegi need omal viisil, kes on kutsutud ilmale õpetama ainult armastust, halastust ja lunastust. Igavene vanne ja needus ning hukkamõist vägivallale, igavene närtsimatu mälestus vabaduse vereohvritele. Ja tõotus: meie ei puhka, enne kui see saavutatud, mille eest me seltsimehed, vennad ja õed langesid. Aga kes on meile juhiks selles raskes võitluses? küsib üks kõneleja langenute ühishaual. Proletariaat! vastab ta ise. Proletariaat olgu meile juhiks, sest tema on inimessoo kõrgemate ideaalide kandja, ilusamate unistuste teostaja. Ja kõik uskusid seda tol silmapilgul, uskusid juba ainult sellepärast, et vereohvrite läheduses oli ihk vabaduse järele kuni pisarluseni suur. Ja kes võitleb kõige paremini vabaduse eest? See, kel teda kõige vähem. Sellepärast, kes tahab võidelda vabaduse eest, mingu orjadega kaasa.
Ilm oli juba üsna pime, kui hakati haudu kinni ajama. Ei jõutud kuidagi kõike öelda, mis öelda taheti. Isu kasvab söömisega, sõnadevool kõnelemisega. Ja oli nii ahvatlev rääkida, kui polnud kuulamas politseid, sest vabadus oli alles nii värske, et tal verelõhn küljes. Nuhid olid vististi väljas, aga nendele ei pandud suuremat rõhku. Viljasoo arvas isegi, et on väga hea see nende väljasolemine, sest esiteks saavad nad mõistlikke kõnesid kuulda, mis oma mõju ei jäta avaldamata, teiseks aga on nemad ainuke lüli selles suures leinas rahva ja valitsuse vahel. Jah, nii imelik kui see ka on, aga nuhkide kaudu saavad ehk isegi sakslased rahva leinast pisut osa, arvas Viljasoo nina kirtsutades. Ja kui Indrek tähendas, et vaevalt neid rahva lein huvitab, ehk olgu siis, et rõõmustuvad, siis vastas Viljasoo sootuks tõsiselt:
„Hea seegi! Ikka enam kui ei ühtigi. Kõige hullem, kui inimene on ükskõikne. Siis ei tee temaga midagi. Aga kui ta veel nii või teisitigi sinu elust osa võtab, siis võib tast ajajooksul asja saada. Sest kui oleks kindel, et keegi igakord rõõmutseb ja jumalat tänab, kui sina kurvastud ja sedasama jumalat oma hingeahastuses palud, mis sul siis viga oleks, teie vahel oleks kontakt kindel. Tahad, et saks naeraks, tee nutunägu ja lase tönn lahti. Tahad tema nuttu, aja hambad irevile, muud midagi. Lihtne, mis?“
Väsinult plärtsisid nad läbi pori ühes teistega linna poole, aga teel kadusid pikkamisi teised, jäädes maha, jõudes ette või pöördudes kõrvale. Lõpuks olid nad kahekesi. Polnud kuulda enam samme ega kõnekõminat. Oli vaikus ja rahu. Ainult tuul hakkas nagu kord-korralt aina kõvemini kohisema teeäärseis puis. Äkki jäid nad mõlemad kuulatades seisma.
„Keegi nagu nutaks,“ ütles Indrek.
„Seal ju vana tönn ise lahti,“ vastas Viljasoo ja lisas juurde: „Lähme vaatame, kes seal nõnda pimedas töinab.“
Nad läksid üle maanteekraavi ja nüüd hakkasid seletama männijändriku all mingit ähmast kogu, millest sai lähenemisel noorevõitu naine kahe lapsega, mõlemad tüdrukud, kes roninud peadpidi ema mantlihõlmade alla ja uinunud seal magama. Ema, kes nõnda tedrena soojendas oma poegi, oligi see nutja. Mehi nähes kohkus ta, pühkis kärmesti silmi, tõmbas nina ja hakkas lapsi äratama.
„Miks te nutate siin?“ küsis Viljasoo.
„Tulime surnuaialt, tahtsime minna koju, aga näe lastel hakkas külm ja mina mõtlesin neid natukene soendada, aga nad jäid magama ja ei ärka enam. Ma ei saa neid kuidagi koju.“
„Miks te siis nii hiljaks jäite,“ ütles Viljasoo nagu etteheitvalt.
„Lapsed ei taht ju enne ära tulla kui isa mulla all. Aga see võttis kaua aega, et läks sootuks pimedaks. Ei ju mõistnud arvata, et see nii kaua tuurib, võtsin lastele liig vähe leiba kaasa, kõhud läksid teistel heledaks, väsisid ära, sellepärast see külmgi kallale kargas.“
Sõnalausumata ajas Viljasoo oma poole reieni ulatuva laheda pintsaku maha, mille alla ta oli pannud mingi sooja vammuse, ja küsis naiselt:
„Teie ise käia jaksate?“
„Mina?“ imestus naine. „Küll juba mina jäksan, kui aga saaks lapsed kuidagi…“
„Mina mässin ühe oma pintsakusse…“ ütles Viljasoo.
„Teise võtan mina,“ lausus Indrek, kes ka tõmbas omal pintsaku seljast ja pani palitu vesti peale.
Nõnda said magavad lapsed omale soojemad riided ümber ja ühe neist võttis Viljasoo, teise Indrek sülle. Nüüd võis minna. Kõik sündis peaaegu sõnalausumata. Alles siis, kui nad olid juba maanteel, ütles naine nagu vabandudes:
„Teise oleks ma võinud ju isegi võtta.“
„Teie kätte tuleb kord, kui meist üks või teine väsib,“ vastas talle Viljasoo, ja nõnda jätkati vaikides teed. Aga natukese aja pärast kuulsid mehed, et naine, kes kõndis nende kannul, nutab jällegi.
„Ärge tühja nutke, ega see midagi ei aita,“ ütles Viljasoo.
„Ega ta muidugi ei aita,“ nuuksus naine, „aga pisut kergem on ikkagi. Päris jumalamuidu olla on veel raskem.“
„Kuidas see teil siis nõnda tuli, et?…“ tahtis Indrek küsida, ilma et oleks mõistnud lõpetada.
„Ei kedagi, lihtsalt,“ seletas naine. „Seisime seal mehega, lapsed ka, sest mul pole ju neid kuhugi panna ega jätta, kui lähen ise välja, pean ka nemad kaasa võtma. Nüüd on juba ikka kergem, jooksevad teised oma jalaga, ainult täna… Nii et seisime seal, kui tulid soldatid. Meie tahtsime küll kohe ära minna, kartsime, et kes teab mis, aga siis öeldi, et jääge aga paigale, meil on kuberneri luba. Mina tahtsin ikkagi minna, aga mees ütles, et kui jäävad teised, kuhu siis meiegi jookseme, ja nõnda lõpuks jäimegi. Selle järele see siis kõik hakkaski. Mõned pistsid nüüd jooksu, aga suurem hulk heitis pikali maha. Meie ka — mees laskjate poole, tema taha mina ja lapsed minu kõrvale — nõnda käskis tema. Ta ütles veel: „Pead maha!“ See oli tema viimane sõna, siis polnud muud kui see ragin ja karjumine. Ei mina mäleta õieti, kas mees ennast vahepeal liigutas või ei, häält igatahes ei teinud ta mitte, aga kui ragin lõppes ja kõik hakkasid tõusma, siis tõusin ka mina ning lapsed ühes minuga. Väiksem küsis veel, et, ema, kas lähme nüüd koju. Nüüd alles nägin, et mees lamab endiselt, ja mõistsin kõik. Lapsed ütlesid pärast, et ma olla äkki hirmust häält teind ja siis maha langend. Nõnda oli see…“
Jällegi läksid kõik vaikides, kostsid ainult sammud ja naise nutt.
„Nii et nüüd olete lastega lagedal,“ lausus Viljasoo natukese aja pärast.
„Täitsa lagedal,“ vastas naine. „Kahe nädala pärast saab korteris kuu täis ja siis tuleb välja kolida.“
„Kaks nädalat on pikk aeg, seniks leiame nõu,“ ütles Viljasoo. „Langenute perekondade heaks korjatakse andeid, ma katsun rääkida.“
„Oleme lastega kerjused,“ ütles naine.
„Te peaksite uuesti mehele minema,“ arvas Viljasoo.
„Ärge rääkige patujuttu,“ vastas naine talle etteheitvalt.
„Jätame patu pappide hooleks,“ rääkis Viljasoo. „Kui vana te olete?“
„Mu jumal, kui hirmus kole on see kõik!“ ohkas naine.
„Ega te üle kolmekümne veel ei ole?“ jätkas Viljasoo oma juttu. „Mina olen pisut üle neljakümne.“
Aga naine ei lausunud enam sõnagi, nii et Viljasoo algas veidikese viivitades uuesti:
„Kui vana see minu süles on? Seitse või kaheksa?“
„Seitse,“ ütles naine, „ja teine ajab kuue ligi. Nääpsukesed mõlemad, pole ju teistel õiget ninaesist.“
„Nii, nii,“ lausus Viljasoo. „Aga annab siiski kanda. Ja nimed?“
„Vanem Hildegard, noorem Kunigunde,“ ütles ema.
„Hirmus uhked nimed!“ hüüdis Viljasoo.
„See on mehe tahtmine,“ seletas naine, „sest tema ütles, tütardest peavad saama prelnad ja siis olgu uhked nimed, et poleks teiste prelnade ees häbi.“
„Ja ema nimi?“ päris Viljasoo.
„Marie.“
„Noh, vaadake, Marie, Hildegardi ja Kunigunde eest ärge esiotsa muretsege, küll mina juba toimetan. Mina olen nimelt õnnis vanapoiss, nii et minul pole miskit muret. Ja mina olen iseendale vandunud, et mina omale naist ja lapsi ei muretse. Aga et nüüd on revolutsiooni aeg, siis teen ka mina iseendale revolutsiooni ja võtan omale mured kaela…“
Siinkohal tahtis naine midagi vahele öelda ja ka Indrek katsus tähendada, et igal naljal ja lõõpimisel on omad piirid, kuid Viljasoo kõrgendas häält ning seletas julgesti ja kindlasti edasi:
„Ma ei nõua teilt ju praegu midagi, ma ainult ütlen, mis ma teen, nii et teil poleks vaja nii väga oma laste ulualuse ja kõhuvarju pärast muretseda. See võib ju minust olla väga rumal, aga minul tuli äkki see mõte ja mina tahan ta teostada. Iseasi kui te just mul ära keelate, siis muidugi ei või ma midagi parata…“
„Mis nüüd sellest keelata või,“ lausus naine nagu sõnu otsides, „aga see on kõik nii hirmus imelik, et kohe ei tea, mis öelda.“
„Siis ärge öelge midagi, teeme ainult. Aga minul juba nahk liimendab seljas, kas teie ise veel sugugi jäksate oma Hildegarti kanda?“ Nende sõnadega pöördus Viljasoo lapsega ema poole. Ka Indrek peatus, et teistest mitte eralduda.
„Andke see vänts siia,“ ütles ema. „Magades teine ju vedel nagu soolikas, see teebki raskeks. Ei tea, mis selle teise mehe särk seljas ütleb?“
„Tema eest ärge muretsege,“ seletas Viljasoo, „tema on ju palju noorem kui mina ja jäksi küll.“
Indrekul aga polnud meeldegi tulnud tähele panna, mis särk tal seljas ütleb, sest kogu asi oli muutunud pimeduses nii kummaliseks, et terve tema tähelepanu oli pööratud sellele.
„Hildegardil on sinised silmad?“ küsis Viljasoo.
„Mõlemil,“ vastas ema.
„Mulle meeldivad sinised,“ ütles Viljasoo ja lisas järeldavalt juurde: „Nii et emal ka sinised?“
Naine nagu naeratas nüüd pisut ja ütles siis:
„Emal on hallid.“
„Hallid meeldivad mulle ka,“ kiitis Viljasoo.
„Te hakkate tühja loba ajama,“ ütles naine talle vastuseks, „sähke, võtke parem jälle laps, minu käed ei jäksa enam.“
Nõnda rändaski magav laps uuesti Viljasoo sülle. Natukese aja pärast tahtis ema ka Indrekul lasta veidi puhata, kuid see ei olnud nõus — tema käed ei olevat põrmugi väsinud. Kuum hakkas ometi, sest pikemat maad kanda oli siiski tükk tööd ja peale selle lapse keha soojus.
„No mis te nüüd selle kohta ütlete, Paas,“ rääkis Viljasoo, kui nad kahekesi kõrvu astusid oma kandamitega, „me läksime hommikul poissmeestena matusele ja õhtul pimedas tuleme koju, lapsed süles?“
Aga Indrek ei saanud midagi selle kohta öelda, sest nende selja tagant kostis äkki nuuksumine.
„Vaadake nüüd, mis te teete,“ rääkis Indrek tasakesi etteheitvalt.
„Marie,“ ütles Viljasoo ümber pöördudes ja naise ees lapsega seisma jäädes, „minu rumalat juttu ära pane mikski, sest minul on tõpra keel juba maast madalast. Minul on isegi pisut tõpra nägu, aga seda pimedas ei näe. Sa võid muidugi edasi nutta, kui see vähegi aitab, aga ainult ära nuta minu pärast, seda ei maksa teha.“
Seda öelnud, pöördus ta uuesti minema ja nüüd juba sammusid nad hoopis vaikselt. Ainult tuul vihises teeäärseis puis ja naine kuuldi kord nutuga, kord ilma nututa meeste kannul astuvat. Ümberringi sügiseõhtu süsimust pimedus.