Tõde ja õigus III/XI
XI.
„Noh, Käba, sa treigid jällegi?“ küsis poodnik parajasti keskealiselt tööliselt, kui Indrek sisse astus.
„Ei, täna hakkasime tööle,“ vastas Käba.
„Mis te siis nõnda mängite,“ ütles poodnik, „täna treigite, homme juba tööle. Kui hakkate kord treikima, siis treikige ühejoonega oma jagu täis, aga muidu ei saa maast ega taevast aru. Ei tea ju, kas sinul või mõnel teisel polutskas midagi saada on või ei ole. Aga sotid tahavad õiendada, sest see on minu polutska. Ka sinul on juba oma kenakene summa.“ Kaupmees soris väiksete sinisekaaneliste vihkude kallal, võttis sealt ühe pihku ja sirvis teda, ise rääkides: „Nojah, sinu sott, Käba, kipub liig suureks minema; ütlesin su naesterahvale juba ka, et kui sina treigid, nii et polutskat enam ei ole, siis hakkan ka mina treikima. Sest kaua siis mina üksinda, kui teised kõik treigivad. Eks ole tõsi?“
Aga Käba ei vastanud, kas see on ka tema arvates tõsi, ennem küll pidi tema otsus vastupidine olema, sest mille paganaga siis oma lapsi toita, kui ka poodnik mõtleb streikima hakata. Pealegi saab Käba oma streikidest pisut nagu ühiskondlikust ettevõttest aru, sest sinna suunda sihivad niihästi põrandaaluste mässumeeste kui ka nii mõnegi töölise seletused. Käba streigib niiöelda mitte ainult iseenda, vaid ka poodniku eest. Nende vahel oleks nagu iseenesest sündinud teatud tööjaotus, mis seisab selles, et kui Käba lakkab töötamast ja ei saa palka, siis peab kaupmees samal ajal veel intensiivsemalt töötama ja pealegi veel selle eest tasu maksma jumalamuidu väljajagatud toiduainete näol. Nii peab see olema paratamatult, sest muidu ei või olla mingit vabadusvõitlust. Aga vabadusvõitluse poolt on poodnik isegi, sest tema arvab alati, et mida inimene õieti tahab, seda tema ka lõpuks saab, ja kuna meie alati oleme tahtnud mõisnikkude alt vabaks saada, siis saame ka. Ja poodnik on kaljukindel oma arvamises, et mässaku inimesed ja töölised niipalju kui tahavad või kakelgu kasakatega niipalju kui süda kutsub, see kõik on naljaasi, see kõik on ainult silmapete iseenestele ja teistele. Sest mis on meil pistmist kasakatega? Mis on meil pistmist vabrikantidega? Mis on meil pistmist üldse teistega kui mõisnikkudega? See on meie kasakas, see on meie vabrikant, see on meie sandarm ja tsaar. Niisugune oli poodniku kaljukindel veendumus ja seda ta ei tundnud mitte ainult oma südames, vaid peaaegu ka kõhus, mida lendleht oli nimetanud rasvamaoks. Sellepärast ütles poodnik alati, kui keegi seda kuulda tahtis, et mängigu töölised oma streikidega niipalju kui mängivad, aga kui asi tõesti kord peaks löömaks minema, siis ainult mõisnikkudega. Nõnda ei olnud poodnik Käba vabriku mässudest kuigi suures arvamises, iseasi kui Käbal oleks olnud kokkupõrkeid juba mõisnikkudega. Seda teadis ka Käba ise ja sellepärast ei hakanud ta kaupmehele oma arvamisest tööjaotuse suhtes tema ja poodniku vahel midagi seletama, vaid kinnitas ainult:
„Ei, täna tegime juba tööd ja homme teeme ka, nii et polutska…“
„Noh, siis mina ka ei treigi,“ ütles poodnik vahele. „On sinul polutska, siis on ka minul, tean, oled korralik mees.“
„Ei noh, ega ma teise oma ei taha, seda mitte,“ kinnitas Käba. „Aga meil ju, tead, hakkasid mehi välja vihtuma. Kel natuke tolku peas ja sellest töö juures pisut teistele annab, pole muud kui rassott kätte ja väravast välja — mine oma tolguga, kus tahad, meil pole sinu tolku vaja. Nuhid, tähendab, spiki kuradid ninasse pistnud. Noh, siis tegimegi treigi lahti ja panime vabrikuvärava kinni, et viimast tolku välja ei aetaks.“
„Aga näe Sitsis litsuti tosin uusi võmme sisse,“ ütles poodnik, hoides ainult nimetsi-matsi ja väike-atsiga lõigatavat leiba, sest teiste sõrmedega oli ta just praegu kartuleid toopi toppinud.
„Mis neil seal viga,“ vastas Käba, „see naeste riik. Aga eks katsugu meil või Voltas. Too uus võmm sisse, me laseme vana auru välja.“
Nüüd oli poodnik oma kaubaandmisega seal maal, et Indrek oleks võinud lahkuda, sest tal oli juba kõik soovitud materjal käes. Aga kaupmees arvas, et tema ettevõte on niiöelda avalik asutis ja tema töö on niiöelda „kulduuratöö,“ mispärast tema isegi on natukene „kulduurainimene“, nagu on seda kirjutajad, kooliõpetajad, tunniandjad ja muud ettelugejad. Sellepärast ei võinud ta lasta Indrekut niisama lahkuda ja tahtis, et ka see ütleks oma sõna, avaldaks oma arvamise. On kord avalik asutis, siis avaldagu igaüks midagi, et oleks õige „kulduura“ viis. Nii siis, just sel silmapilgul, kus Indrek hoidis pahema käega oma pooleldi paberisse mässitud asju ja paremaga tahtis avada ukse, ütles poodnik:
„Noh, noorehärra, millal siis meie kahekesi hakkame mässama, niiöelda seda õiget kulduuratööd tegema?“
„Küllap tuleb ka meie aeg,“ vastas Indrek ümber pöördudes.
„Kelle vastu meie lähme, kui löömine tuleb, meil pole peremeest ega vabrikanti?“
„Las hakkavad enne peale, eks siis näe,“ naeratas Indrek.
„Väga õige,“ oli poodnik nõus, „las läheb enne löömaks, siis…“
„Ja löömaks see läheb,“ kinnitas Käba. „Meil vabrikus öeldakse igapäev, et poisid, mehed, seltsimehed, olge valmis, nüüd hakkame varsti peale.“
Aga „Rahva Sõbras“ ei oldud asjaga sugugi nii kursis. Seal ei vastatud küsijale küll mitte enam, et „eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed,“ vaid kinnitati lühidalt: „käärib, käärib,“ aga see sõna oli nii ebamäärane, et igaüks võis selle all mõista, mis aga keegi tahtis. Samasuguse ebamäärase sõnumiga tuli Kristi ka kusagilt salajaselt koosolekult. Suure rõõmu ja ärevusega, nii et ta rääkimise asemel ennem oleks tahtnud laulda, hõisata või kiljuda, teatas ta Indrekule, et „nüüd läheb lahti, nüüd läheb lahti,“ ilma et oleks õieti teadnud, mis läheb lahti. Ainult niipalju võis ta seletuseks juurde lisada, et Piiterist on tulnud saadik või saadikud, nii et asi olevat päris kindel. Kuid see olevat saladus, suur saladus, nii et Indrek pidagu seda meeles.
„Et asi tõsine on,“ seletas Kristi näitlikult, „tõendab juba see, et isa enam sugugi tööd ei tee, vaid aina väljas longib, kuhugi läheb, kuskilt tuleb, omaette nohiseb, midagi ei räägi. See on temaga ikka nõnda: niipea kui asi läheb tõsiseks, tema hakkab omaette nohisema, nagu meid emaga poleks ilmas enam olemaski. Aga ta, vaeneke, ei aimagi, et ka mina tean, et ka mina tean!“
Ka emand Lohk teadis midagi. Tema teadis, et on ilmunud keegi juut, kes kõneleb, nagu oleks ta mõni uus Jeesus Kristus ise. Ka meil enestel on sõnakaid ja jumekaid lugijaid, aga juudi vastu ei saa neist ükski. Kes kord on kuulnud juuti, see tahab ainult veel teda kuulata. Samuti ka emand Lohk: tema istuks aina oma imetletud juudi jalge ees, istuks ühes kõigi nende teiste naistega, kelle riik ei ole siit ilmast. Juudil on salateadmised jumala palumiseks, et see su palvet tõesti kuuleks. Juut on need salateadmised toonud oma suguvendade käest, sest nende hoiul on need juba Siinai mäe päevilt. Tema on esimene juut, kes toob need saladused ristirahva kätte, sest aeg on täis saanud, et see peab sündima. Nõnda on jumala püha käsk prohvetite suu läbi. Aga teised juudid on jumala tahtmise vastu ja sellepärast peab see juut, kes on jumala käskjalaks, nende viha ja tagakiusamist kannatama. Ta peab oma elu pärast rändama maalt maale, rahva juurest rahva juurde, et saaks tõeks jumala sõna: hulkumas ja põgenemas pead sa olema, kuni saab sinu kiusatuse aeg täis ning seesinane on pikk ja raske. Aga kes võidab, see peab olema kui jumala välk, mis tõuseb õhtust ja kustub hommikusse. Nõnda peab see olema, seda on emand Lohk ühes teiste eitede ja taatidega mitmel-setmel korral läbi arutanud. Aga see ei ole ilmalikkude kõrvade tarvis ja sellepärast peab emand Lohk kodu suu. Ainult Indrekule ta julgeb vahetevahel mõne sõna lausuda neist suurist asjust, mis tulemas, sest sel oleks nagu pisut jumalakartlikku meelt ja usklikkude arusaamist, vagade kõrvakuulmist, millele määratud salajased asjad, kuni ilmub Issanda au ja hiilgus, et väriseksid need, kes panevad oma südamed kõvaks, teevad oma kuulmed kurdiks. Nõnda tunneb emand Lohk oma vagas meeles ja selles ei suuda teda ükski kõigutada.
Aga ilmalikud inimesed pole selles, mis tulema peab, kuigi kindlad, sest asjad lähevad päevpäevalt nagu aina segasemaks ja keerulisemaks. Ikka kestsid streigid, korratused, vastuhakkamised, arreteerimised, purustamised, põletamised, aga ka miitingud, kõned, kihutused, hässitused, koosolekud, kongressid ning seal tehtud otsused, resolutsioonid, loosungid, isegi nõudmised. Jah, isegi nõudmised, imelik küll! Seda polnud veel mõni aeg tagasi kuulda, et oleks nõutud, sest seda lihtsalt ei julgetud. Tähendab, midagi erilist oli nagu sündinud, midagi oli nagu paigast nihkunud. Kogu ilmatusuur maa oli nagu paigast nihkunud ja selle tõttu olid kõik erevil. Kõigi kannatusekannelde keeled olid pingutatud viimase võimaluseni ja ükski ei teadnud, mis sünnib, kui neid puutuda, kas nad katkevad või löövad helisema.
Nad lõid helisema — lõikavalt, huugavalt, hundavalt, kutsuvalt, julgustavalt, hässitavalt. Kõik kuulsid, kuis helisesid kannatusekandle keeled: Indrek kuulis, Kristi kuulis, emand Lohk kuulis oma vagade kõrvadega, poodnik Vesiroos kuulis, Joosua kuulis ja juhtis ka ametivendade tähelepanu helinale. Aga ei mõistnud seda helinat ükski nii hästi kui tööline Käba oma seltsimeestega. Tema oli ainukene kogu linnas, kes teadis, et kui hakkab täna-homme kusagil helisema, siis peab kaasa helistama, sest kannatusehelinast peab saama suur rõõmuhelin, suur rõõmukisa, suur hõiskamine, et see kajaks üle maa. Kõik peavad teadma, et Käba oma seltsimeestega helistab suurt rõõmu- ja võidulaulu, mis peab saama kogu rahva omaks. Temale oli seda kuulutatud salajasil koosolekuil, nagu oleks ilmunud uus Messias ja nagu oleks tema, Käba, põline Nikodemus, kes otsib ööpimeduses vargsi oma õndsuseteed.
Käba asjadel oleks nagu osa emand Lohu salajasist asjust, mis peavad avalikuks saama, kui nende aeg täis. Siis peab pasunaid puhutama, siis peab ristteedel karjutama, siis peab kelli helistama, et kõik kuuleksid, kel on kõrvad kuulmiseks. Kõik peavad teadma, et Käbal ja tema seltsimeestel on juba kolme-neljakümneselt vimmas pihad, könksus sõrmed, pahkas käed ja kanged ihuliikmed ning et kodu ootavad neid närudes naised, kaltsudes lapsed, kellele jumal andnud ainult kumedad kõrid karjumiseks ja tugevad hambad puremiseks, mis ei väsi ega kulu. Käba teab seda, tema naine teab seda veel paremini, kõik naised teavad seda, kes elavad nende ümbruses. Poodnik Vesirooski teab, sest Käba toiduarve kipub tema juures aina kiiremalt kasvama, kuna aga tasumine viibib ja viibib, nii et kaupmees ähvardab „treigiga“, kui „polutskat“ ei tule. Aga, armas Vesiroos, kust peab küll tulema see „polutska“, kui Käba peab vabadusvõitlust? Või peab tema sellepärast nälgima? peavad seda tema naine ja lapsed? Saab kellelgi paljast vabadusvõitlusest kõht täis? Kustutab paljas vabadus kellegi janu?
Ükskõik! Vesiroos võib „treikida“, kui ta arvab seda õigeks, Käba ei hooli sellest, tema paneb ka oma vabrikutoru ühes teiste torudega hundama, et kellelgi poleks enam miskit ütlemist. Torud hüüdma ja rattad seisma, kedervarred vahtima, nõnda käib praegune vabadusvõitlus. Ainult mehed ise liiguvad, mehed ise muutuvad mustaks vooluks, mis mühab, voogab, laulab, rõkkab huugavaile torudele kaasa. On üsna ükskõik, mis rõkkab see tume mürisev vool. Kostku sõnadena „Priius, kallis anne“, „Mu elu, Kristus, ise“ või „Nüüd surnukeha matame“, hääles, toonis, intonatsioonis võidutseb rõõm, vaimustus, julgus, iseteadvus ja usk oma teo pühadusse. Pisarad veavad tahmunud palgeile heledamad vöödid. On need tööst ja vaevast? On need väsimusest? Aga miks ei või nad olla suurest rõõmust, sügavast meeleliigutusest, enesesalgavast andumusest, pühast hardusest oma määratu ülesande ees?
Hoidke alt, kes te kaitsete vana korda palga eest ja värisete oma paiuki pärast, rõkkav hulk tahab uut korda luua maksuta! Hoidke alt, kes te kannate sõjariistu verevalamiseks, teie ise upute kord oma käega valatud verre, sest vabadust tõttab kuulutama sõjariistuta hulk lauludega! Kus on, kes hõiskab kaasa, kus on, kes sammub kaasa — tümpa, tümpa, tümpa, tümpa? Tänavalt tänavale tümiseb samm, tänavalt tänavale raskeneb ramm. Kividki kriiskavad kontsade all, vabinal väriseb majade vall. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! tänavalt tänavale tümiseb samm…
Aga kui saabus pimedus — ja see saabus õige ruttu, sest oli pilves sügisene päev, — siis olid vaikinud kõik torud, suured ja väiksed, valjud ja vaiksed. Kivitänavail kõmisesid ainult inimeste sammud ja kajas arglik kõnelus, ilma et silm oleks midagi seletanud, sest vabaduse esimeseks üllatavaks tunnuseks oli pilkane pimedus. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! ja kusagil klirisesid aknaklaasid kildudeks, kusagil purustati, murti, kangutati midagi ja tumedad kogud liikusid sisse ja välja. Tänaval killustusid klaasitükid kõndijate jalge all. Kusagil kõlas õhtupimedusse esimene pauk. Kus lasti, kes laskis, miks lasti, keegi ei teadnud, pisut ainult võpatati ja kõnniti edasi. Soldatid! Ratsanikud! Läbiotsimised! Keegi ei hoolinud, sest kõik tahtsid saada osa vabaduse algusest, mis sündis nii pilkases pimeduses. Valitses mingisugune joobumus ja meelteuimas oleks tahetud kas või võõralgi kõvasti ümbert kinni võtta, et hällida hulga tõugatuna paigast paika, tänavalt tänavale. Soldatite sammude või hobuste kabjaplagina lähenedes hulk voogas tagasi, harunes mitmele poole, komistades, tõugeldes, naerdes, kiljatades, isegi kirudes, aga sellest hoolimata ei kahanenud kõndijate parved, ei vähenenud rahvatung.
Indrek poleks ehk välja tulnudki, aga Kristi otse põles selle esimese vabadusrünnaku järele pimedail tänavail. Isa oli juba lõunast saadik kodunt ära ja emast ei saanud kuidagi kaaslast, pika mangumise peale lubas ta Kristil ainult siis minna, kui ehk Indrek võtaks ta oma hoolde. See tõi Kristile sellise rõõmu, et ta suures ärevuses peaaegu oleks ema silma all kapi kallale karanud ja ta paigast nihutanud ning nõnda otsemat teed Indreku juurde lipanud. Veel tänaval tänas ta jumalat, keda ta oma arvates ei uskunud, et see talle õigel ajal arunatukese pähe andnud ema ja isa petmiseks.
Nõnda siis läksid nad kahekesi mööda kottpimedaid tänavaid, suundudes linnasüdame poole. Nad hoidusid teineteise ligi, nagu kartes muidu kadumist. Ja mida enam nad lähenesid südalinnale, seda lähemale nad teineteisele nihkusid, sest nad sattusid ikka enam ja enam rahvavoolu. Äkki kostis hobukapjade lähenev laksumine. Rahvahulk seisatas, värehtus nagu edasi-tagasi, sosistas: „Dragunid!“ ja tormas täie hooga Indrekule ning Kristile peale. Suure hädaga jõudsid nad ümber pöörduda, et minna summaga kaasa. Aga neid suruti kitsale kõnniteele, paisati alla kuhugi trepile, mis pidi viima mingisse keldriruumi, ja võimata oli sealt enne üles pääseda, kui ratsanikud kuuldusid juba lähedal. Indrek ja Kristi kükitasid trepisügavuses maha ja hoidsid seal kõvasti teineteise ümbert kinni, nagu võiks see millekski kaasa aidata. Aga kui dragunid olid õnnelikult möödas, tõusid Indrek ja Kristi püsti, naersid, võtsid veel tugevamini teineteise ümbert kinni, ronisid pikkamisi trepist üles ja läksid nagu unenäos kahekesi mööda tänavat, püüdes tasa ja targu astuda, et keegi neid ei kuuleks. Aga varsti nad sattusid uuesti rahvavoolu, mis kandis neid siia-sinna, kandis neid klirisevaile klaasitükkidele, mingisugustele muudele asjadele, mis takistasid astumist. Nad kuulsid, et räägiti lõhkumisest, purustamisest, sissemurdmisest, aga neil nagu ei tulnud pähegi küsida, kes lõhub või miks lõhutakse, vaid ennemini tundus loomulikuna, et kui on nii pime ja esimene vabadus, siis ka purustatakse, nii et klaasitükid ja muu rämps vedeleb tänavail, hoia ainult jalad, et neid kuhugi terava otsa puruks ei talla.
Äkki heideti tornidele ja Toompea kõrgeile müüridele ning helkivaile akendele tontlikku valgust, kõik nägid äkki, et heideti. Valgus värises, lehvis, ähvardas nagu kustuda, süstas siis uue hooga õudsel kumal läbi pimeduse, muutus südikamaks, kindlamaks, lõõmavamaks, sulas ühtlaseks vägevaks leegiks, mis tahtis nagu kogu taevaaluse läbipaistvaks teha, ja joonistas kauge mustava öö tagaseinale kõrged majad kõigi nende piirjoonte, katuseharjade, korstnate ja esikülgedega nagu muinasjutulised peletised, aknad veristeks silmadeks peas. Kõik vahtisid silmapilguks nagu kinninaelutatuina, nagu võlutuina. Salk sõdureidki oli unustanud oma kohused ja vahtis kivistununa maagiliselt õudset leekide mängu kõigel, mis ulatus üle teiste. Ja loitva lõõma alaliselt vahelduvas helgis tundus üürikeseks, nagu oleks tornide ja majade kõrgus peadpööritav, peaaegu lõpmatuseni küündiv. Need pole inimeste kätetöö, need pole meie esiisade kokku kantud kantsid ja kivimürakad, vaid hiiglaste töötulemused, uskumatult visa ja tugeva tõu saavutised. Sestsamast aga näis, nagu poleks neid torne ja kantse üldse olemas, nagu poleks minevikku ega ajalugu, on vaid õudselt maagilised leegid ja need oma verivarjundilise helgiga nõiuvad silme ette mineviku ja ajaloo, mis asub neis tornides ja kantsides. Las kustub ainult leekide lõõm, las raugeb viirastuslik helkide mäng, siis kaob ka verine nägemus, mis oleks nagu minevik ja ajalugu, ning hulka ümbritseb jällegi imeline vabadus pilkase pimedusega.
Ootamatult end nähes ülekallatuna ereda, lainetava valgusega, inimesed jahmatasid, ei tundnud endid nagu ära, vaatasid imestunult ümber ning üksteisele otsa.
„Kusagil põleb,“ lausus keegi.
„Tuli, tulekahi,“ ütles Indrek tasakesi Kristile, omal õudusevärin kehas.
„Tuli, tulekahi,“ kordas Kristi vastukajana ja Indrek tundis, kuis ta võpatas kogu kehast, sest ikka veel nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu valitseks nende ümber alles pimedus.
Aga nagu teistest, samuti lahtus ka neist hiljutine uim, ja kui nad pöördusid ümber, et minna ühes rahvasummaga otsima, mis siis õieti nii valgelt põleb, nägid nad purustatud aknaid, sissemurtud uksi, klaasikilde, raamipulki, valgeid karpe, mis lömaks tallatud, poriseid pabereid, mingisuguseid riidetükke ja igasugust prahti, mis vedeles inimeste jalge all, ja nad taipasid äkki, mis on sündinud, ning joobumuse asemele tükkis jubedus. Lageda platsi äärde jõudnud, kus oli nii hea vaadelda praksuvate ja mühisevate leekide heitlust, Kristi lausus nagu endamisi:
„Tähendab, nõnda tuleb vabadus. Nõnda tuleb see, mis tulema pidi.“
Kui Indrek midagi ei öelnud, ainult seisis ja vaatles, pöördes lõpuks silmad kõrgete tornide ja majade poole, mis kurdusid verevalt helkivas kumas, nihkus Kristi talle lähemale, teda puutudes, ja küsis tasakesi, nagu pettunud ekstaasis:
„Kas vabadus tuleb ikka nõnda?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Ma näen esimest korda tema tulekut.“
Tükk aega nad seisid nagu unustuses teineteise kõrval, ilma et oleksid märganud, mis nende ümber sündis või mis räägiti. Viimaks ütles Indrek:
„Kodu, Vargamäel, käisime sügisel pimedate õhtutega ühtepuhku vaatamas, kas ehk ei paista kusagil kauget tulekuma. Ja igakord, kui ta kusagil paistis, mõnel õhtul isegi kahes, kolmes kohas, läks isa tahakambri ja palvetas.“
„Tähendab, teie isa oli vaga?“ imestus Kristi.
„Vaga ja kuri,“ vastas Indrek. „Ja nüüd mõtlen ma: kes peaks küll selle tulekuma pärast palvetama? Ta on ju küll suur, aga ega ta Vargamäele ikka paista, nii et minu isa teaks palvetada.“
Jälle seisid nad natukene aega vaikides, kuni Indrek jätkas:
„Minu isa oli kuri ja kõik arvasid, see tuleb suurest vagadusest. Aga ka see, kes täna teatrile tule otsa pani, peab olema kuri. On ta ka vaga? see huvitab mind.“
„Te arvate, et mõni palvevend?“ küsis Kristi imestunult.
„Ma ei arva midagi, ma küsin ainult,“ vastas Indrek. „Te näete ju, kuidas see tuli põleb, ja te nägite ka, mis oli kaupluste akendega. Mind huvitab — on see kõik vagadusest, s. t. usust, või on see muidu ja kui see on muidu, siis küsin ma: mis on inimesel sest kasu, et ta pole vaga, kui ta jääb ikkagi kurjaks? Veel enam: mis on vabadusest kasu, kui inimene on kuri? Minu isa oli Vargamäel vaba, ta oli seal vabam, kui mina kunagi tänini olen olnud, aga kasu polnud sellest ei temale endale ega meile. Ja nüüd mõtlen ma: kas tõesti on mujal ilmas samuti nagu oli meil Vargamäel? Kas tõesti polegi paremat? Teate, preili,“ — esimest korda ütles Indrek Kristile selle sõna — „nõnda mõelda teeb kurvaks, teeb hirmus kurvaks. Olen päris kindel, et oleksin ma praegu üksinda, siis istuksin siia remmelga juurikale ja võib-olla nutaksin, nõnda oleks kergem. Kui olin alles väikene poiss ja kui polnud mõnikord mingit lohutust, siis nutt aitas ometi pisut…“
Aga kuna Indrek siin tulepaistel sattus rääkima oma lapsepõlvest, ei pannud ta tähelegi, mis sündis Kristiga tema kõrval. Alles siis, kui see millegi pärast nuuskas imelikult kõvasti nina, pöördus ta tema poole ja nägi, et ta pühib silmi.
„On juba mööda,“ ütles ta naeratades, kui nägi Indreku pilku. „Tuli ja läks.“
„Me lähme jaburaks siin tule paistel ja kõigi nende kumade käes,“ ütles Indrek, „parem katsume, et koju saame.“
„Katsume pealegi,“ oli ka Kristi nõus ja silmnäos ümber alles kõrgelt-kõrgelt loitva lõõma hakkasid nad minema, vahtides pöördunud peadega helendavat tuld, nagu oleks neil ometi kahju temast lahkuda või nagu tahaksid nad ta omale igaveseks meelde panna. Kaugemale jõudnud, kuhu tulekuma ulatus ainult vaevalt märgatava väriseva helgina, nad lähenesid kõndides teineteisele uuesti ning sammusid vaikselt ja nagu alistunult kodu poole.
„Nii siis on see,“ lausus Kristi mõttes.
„Nii see nähtavasti on,“ kinnitas Indrek.