Tõde ja õigus III/IX
IX.
Kristi tuli Indreku juurde tähtsa ülesandega, mis pidi olema nii salajane, nagu vähegi olla võib. Põrandaalusedki ei pidanud sellest õieti teadma, teistest rääkimata. Indrek pidi sepitsema mingisuguse üleskutse, mis oli määratud proletariaadile ja kõigile, kõigile, kõigile. Seda üleskutset pidi siis paljundatama ja levitatama, kas või tänavanurkadele üles kleebitama, kui õnnestub, peaasi aga — töölistele vabrikuis pihku pistetama.
Muidugi, Indrek polnud ainuke, kes sepitses seda üleskutset, vaid seda tegid ka teised. Oli peaaegu võistlus, et kes kirjutab kõige parema.
„Ja mõelge ometi, kui meil oleks kõige parem!“ rõõmutses Kristi juba ette.
Aga nagu pärast selgus, kõige paremat pole olnudki. Lõplik üleskutse, mis paljundati ja levitati, oli niiöelda kokku lapitud — tükk ühest, teine teisest algtekstist, et ta oleks tõsine evangeelium, kõigi tema pahede ja voorustega.
Kristile valmistas see suure pettumuse, oli ta ju rippunud selle üleskutse küljes, nagu oleks ta tema hingeõnnistus. Ta oli mugavamaks asjaajamiseks ja lähemaks tööst osavõtmiseks isegi väikse kavaluse välja mõelnud ja see oligi ja jäigi selle üleskutse tõsiseks ning väärtuslikumaks tulemuseks tema isiklikus elus. Nimelt: koridoriukse kaudu Indreku tuppa minna või seal sagedasti käia, oleks torganud varsti teistele majaelanikele silma, eriti proua Passelmannile, kelle pea oli pahatihti oma ukse vahel, niipea kui keegi liigutas teiste uksi.
Majas maksis ju selline kord, et igaüks pidi kõigi oma lähemate naabrite järele valvama õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni. Kes selle väsitava ja kurnava korra maksma pannud, keegi ei teadnud. Nähtavasti oli see väga ammu sündinud ja nüüd oli aegumine ta sedavõrt kindlustanud, et poleks olnud võimalik teda mingisuguse uue määrusega kõrvaldada. Kogu inimkond — eriti naispere, sest nõrgem ja rõhutum tunneb iga vaeva intensiivsemalt — selles ja teistes majades, selles ja ka teistes agulites, selles ja isegi teistes linnades ägas valitseva korra all, aga polnud kuulda ühestki põrandaalusest seltsist, ühestki põrandaalusest paljundamatagi üleskutsest, mis katsuks õõnistada selle korra aluseid. Nii hirmus kindel oli see ligimese-suhteline valvekord. Teda oleks võinud isegi pühaks pidada, kui mitte mehed oma naistele ja täiskasvanud tütardele lauapüha hommikul või selle eelõhtul poleks vahel noomivalt öelnud: „Jätke ometi kord see uksega saagimine. Käige enne lauakirikus ära, eks te siis jõua näha, kelle täkud kuhu jooksevad,“ mille peale naine harilikult kaitsvalt vastas: „Ega me silmadega lauale lähe, sinna minnakse suu ja südamega. Sa jäta ise teiste täkud rahule, muidu roojastad oma suu jumalaarmuks.“ Nii et sellisest kahekõnest võis vähemalt kaudseltki järeldada, et see majades maksev kord polnud siiski veel nii vana, et ta oleks muutunud juba päris pühaks.
Kristi tundis seda korda lapsest saadik. Ta oli oma vanematega sagedasti korterit vahetanud, aga valitsev kord polnud muutunud. Sellepärast ta leiutaski oma väikse kavaluse. Kogu majarahvas teadis, isegi majaprouale endale oli kõrva puutunud, et Lohu naisterahvas üürinud küll oma teise toa kellelegi noorhärrale, aga vaheukse keeranud lukku ja ukse ette pannud mõlemalt poolt kõrged riidekapid. Selle kohta polnud kellelgi midagi laitvat öelda, sest see oli korralikult tehtud, ainult majaproua peenike õde, kes mängis klaverit ja oli uhke oma ümmarikkudele vormidele, lausus kaastundlikult: „Igaüks hoiab ka oma kiitsakat“ ja vürtsipoodniku tütar ütles, nagu oleks tal millegi pärast süda täis: „Kes seda küll peaks tahtma, tal ulatuvad ju käed põlvini.“ Aga see oli ka kogu kolme maja peale kõik, mis Lohu emand ise oma kõrvaga kuulda sai.
See tubade vaheuks ja kapid, mis mõlemal pool ust, need saidki Kristi kavaluse aluseks. Tema tegi nimelt eelkõige katset, kas ta jõuab teist kapiserva uksest eemale nihutada, nii et võimalik oleks ust lukust lahti keerata. Kui see tal õnnestus, siis koputas ta tasakesi uksele — üsna tasakesi, et seda kuuleks ainult Indrek, mitte aga teised majaelanikud, kes asuvad nende all või kõnnivad ja piiluvad koridoris. Ja kui siis Indrek nina lõpuks kapi vahele pistis, irvakil ust nägi, ning kitsast riba Kristi silmi ning helendavaid hambaid, siis taipas ta kohe, milles asi, ja nihutas ka oma kapiserva seinast eemale, nii et uks andis laiemalt lahti ja Kristi võis külgepidi tema tuppa pugeda, öeldes ise selle juures: „Näete, kui hea, et olen nii õhuke, nagu nahkhiir?“ Ka Indrekule meeldis, et Kristi tuli läbi prao nagu nahkhiir ja nõnda võisid nad üheskoos oma salajast üleskutset sepitseda, niipea kui vanemad juhtusid mõlemad välja minema. Tuli aga keegi pererahva ukse taha, siis oli Kristi tuldud teed silmapilk oma toas, nihutas kapi paigale ning võis avada ukse, ilma et oleks olnud midagi karta, sest Indrek muretses selle eest, et vaheuks oleks õigeks ajaks suletud ja ka tema kapp paigale nihutatud. Väikese viivituse vabandamiseks oskas Kristi alati kas või sada ettekäänet leida.
Jah, ja ometi polnud see midagi aidanud, nende mitmekordne töö polnud leidnud üldist heakskiitmist, vaid oli lapitud kokku teistega. Indrek ja Kristi olid sulgenud üleskutsesse niiöelda kogu oma hinge, revolutsiooni vaimustuse ning vabadustungi, aga sellest polnud küllalt. Mitmel-setmel korral oli Indrek oma töö lõpetanud, arvates, et nüüd peab ta olema valmis, aga iga kord, kui ta luges selle Kristile ette, ütles see ekstaatiliselt: „See on hirmus ilus ja vägev, et ma arvan, kui võib nii ilusalt ja vägevalt, siis võib ka veel ilusamalt ja vägevamalt. Katsuge veel!“ Ja Indrek katsus ikka veel, et öelda lõpuks nii ilusalt ja vägevalt, et enam ilusamalt ja vägevamalt ei saagi. Kui alguses seisis üleskutses: „Töölised, vabadusvõitlejad istuvad ikka veel rikaste rõõmuks ja sandarmite ning nuhkide meeleheaks niiskes vangikojas,“ siis võis lõpuks lugeda: „Seltsimehed rakkuskäed, vennad terasmusklid, süütud vabadusmärtrid kopitavad ikka veel teie higist ja verest rasvunud nuumikute jälgiks rõõmuks ja tsaari värisevate verekoerte nilbeks naeruks surnukambreis, mida nemad nimetavad vangikodadeks.“ Esteks: „Mitte lootust kaotada, mitte pead norgu lasta, mitte hädaldada, vaid koguda jõudu, et nõuda oma õigust,“ lõpuks: „Pea püsti, rind ette, revolutsiooniline laul huulil, vend rakkuskäsi, sest meie kütame viha ja kuumutame tasumisiha, et võiks õige palga maksta lottlõugadele ja rasvamagudele, terrori turukupjadele ja teistele orjastatud rahva timukaile ning vabastada oma seltsimehed, kes vaevlevad süütult inimessoo parema tuleviku pärast.“ Enne: „Mõelge oma vendadele, kelle veri valati ka teie eest, ja hoidkem kokku selle vere nimel,“ nüüd: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest, sest meie oleme üks oma vendade veres, mis valatud Tallinnas, Piiteris, Moskvas, Lodsis, kogu maailmas. Sellepärast üles! valmis! valvel!“
Nõnda muutsid nad oma üleskutset, mille algkujuks, niiöelda juhtnööriks oli venekeelne tekst, muutsid seni, kuni ei rabanud taipamismeeli ja kuulmeid enam ükski sõna, olgu ta ei tea kui vägev ja vaikne. Ka kõige vängemaist sõnust said suure kordamisega päris harilikud sõnad, mida võis lugeda üsna rahuliku meelega. Seda pani Kristigi lõpuks tähele ja siis ta ütleski Indrekule peaaegu ükskõikselt, et nüüd on hea küll. Kui ta nüüd oleks talitanud oma südamesoovi kohaselt, siis poleks ta endi üleskutset teistele üldse näha viinud, vaid selle lihtsalt tükkideks rebinud ja ära põletanud — selline kurb tulemus oli tema esialgsel suurel ekstaasil ja Indreku vaimupingutusel. Ainult kui ta sai lõpliku üleskutse paljundatult kätte, lõi ta süda värisema ja ta otse põles kannatamatusest, et ühes Indrekuga üleskutset lugeda ja uurida, mis on selles nende omast. Oo! „Verekoerad“ olid, „lottlõuad“ olid, „rasvamaod“ olid, „rakkuskäed“ olid ja veel nii mõndagi muud. Aga „terrori turukupje“ ei leidunud, selle asemel seisis nähtavasti „satrapismi timukad“. Lõpuks olid nad ometi mõlemad, Indrek kui ka Kristi, üsna rahul, sest nad nägid ise oma silmadega, kuidas ka nemad aitavad revolutsiooni süvendada, üldist vabadust kätte võita. Nende rahulolek muutus otse salajaseks rõõmuks, kui Kristi isa ühel õhtul koju tulles sama üleskutse kaasa tõi ja teda omaette luges. Kristil kiheles see nii hirmus südamel, et kuidagi muidu ei saanud, kui pidi isalt küsima, et mis ta küll seal nii hoolega loeb, millele isa vastas: „Tulge ja kuulake. Tule sa, eit, ka, ega see sinugi vagale hingele halba tee, kui saad kuulda midagi krõbedamat.“ Ja nõnda asusid nad kolmekesi laua ümber peadpidi kokku ja vana Lohk ise luges üleskutse kõigile tasakesi ette. Vägevamate sõnade juures peatus ta, nagu tahaks ta neid ise paremini maitsta ja anda ka teistele seda võimalust. Kristi pidi kõige oma jõu kokku võtma, et rõõmust mitte särama lüüa ega midagi äraandlikku öelda. Viimaks ütles isa:
„Küll aga annavad teised!“
„Issand Jumal, mis sellest küll saab nõnda!“ ohkas emand Lohk.
„Palvevendadele kaelakiike,“ irvitas mees.
„Aga kui see puudub politsei näppu, mis siis?“ küsis naine otse hirmul.
„Ka kaelakiike, mis muud,“ irvitas mees endiselt.
„Kust politsei selle kätte saab,“ ütles Kristi.
„Ära muretse, politsei saab kõik kätte, saab üleskutse, saab selle kirjutaja, saab ka selle paljundaja ja levitaja,“ seletas mees kindlusega. „Sest niipea kui tabab ühe, siis tulevad riburadamisi ka teised. Üks on käes, sellel kuklast kinni, kas tunnistad või saad. Ja hakkavadki andma. Annavad sulle täna, annavad homme, annavad tunahomme, annavad vahetpidamata…“
„Kas siis inimene ära ei sure, kui nii kaua?“ küsis Kristi hirmunult.
„Ei inimene sure, sel visa hing nagu kassil,“ seletas isa. „Ja või nad siis nõnda, küllap nad juba teavad kuidas. Ei peksagi, vaid muidu — pigistavad, väänavad…“
„Ära räägi nii hirmsaid asju, ma ei saa öösi magada,“ ütles emand.
„Aga siis saad, kui seda sulle ette loen?“ küsis mees üleskutset näidates.
„See on ju kiri, kiri pole kunagi nii hirmus kui sõna. Ja kui sina seda veel nõnda räägid, siis…“
„Siis nii kui põrguvalu-jutlus,“ naeris mees.
„Ei, see on palju hullem,“ seletas naine; „põrgus, seal on ikka nagu seletatud ihu juba, sest kuis ta muidu sai mulla alt üles tõusta, ja sellega ehk ikka veel kuidagi, aga mõelda, et su oma elav, patune keha on teiste tappa ja piinata, see on nii hirmus, et ma ei tea kohe…“
„Aga näe ei hoolita,“ ütles mees külmalt ja ükskõikselt, „kirjutatakse üleskutseid edasi ja kantakse laiali — peost peosse, taskust taskusse. Ja ei võigi hoolida. Või kas sinu vagad palvevennad hoolivad? Jätavad nad põrguvalu pärast patuhimu?“
„Neil on aega enne surma patust pöörda,“ vastas naine.
„Aga meie võime veel vangiski pöörda, nii paljud pööravad seal oma meelt,“ ütles mees.
„Nojah, pööravad meelt ja hakkavad nuhiks,“ pistis Kristi isa ja ema jutu vahele.
„Aga mis nad siis peavad tegema, kui muidu elu ei ole?“ küsis isa tütrelt. „Pane nöör kaela või…“
„Ennem siis juba nöör kaela,“ ütles Kristi otse südamepõhjast.
„Vaata nüüd, missugust koledat juttu te räägite,“ ütles ema, „ja seda kõik selle hirmsa paberi pärast. Mis sa ometi kannad neist s…dest koju ja rikud oma elu. Loe väljas, kui sa muidu ei või, mässa seal ühes teistega, aga pea kodus rahu.“
„Sinul on omad palveraamatud, minul omad,“ püüdis mees kõik naljaks pöörda ja läks ühes oma paberiga varsti uksest välja.
„Läheb muidugi teist edasi viima, nagu oleks ta tõesti mõni püha armukuulutus,“ rääkis ema tütrele üleskutset tähendades.
„Ehk ongi ka,“ arvas tütar.
„On see sõim siis ka mõni uus usk või?“ küsis ema vastuvaidlevalt.
„Võib-olla et on. Näe isagi — palveraamatut ei loe, aga seda loeb, palveraamatut tasku ei pane, aga selle paneb,“ rääkis Kristi.
„Sulle ka meeldib see, mis? Sa nagu aina kaitsed seda paberit. Tead, tüdruk, kui sina ka hakkad nende asjadega minu selja taga mängima, siis ei küsi ma enam su inglise keelest ega kedagi, küüdin su lihtsalt Ameerikasse onu kätte, tehku tema sinuga mis tahes. Et aga mina sinu pärast hakkaksin siin politsei vahet jooksma, seda ära looda. Vanamees tehku mis tahes, see tema asi. Teise käe sai endal otsast ära, pangu ka teine jalg mehele, küllap siis ehk aitab, nii et aru pähe tuleb. Seek on siis igatahes kindel, sest ega mina teda oma nõelatorkimisega jõua hinges pidada.“
Nõnda rääkis ema tütrele hoopis tõsiselt ja isegi rahulikult, mis tõendas, et tema asja üle endamisi põhjalikult järele mõelnud. Kristi ei pidanud alguses sellele midagi vastama, aga siis kartis ta äkki, et see võiks emas veel suurema kahtluse äratada ja sellepärast ütles ta:
„Sa võtad ikka kõik asjad nii tõsiselt.“
„Aga, laps, kuis siis muidu,“ ütles ema. „Arvad, et on naljaasi, see isa vigane käsi. Õnn veel, et oskab pisut traadi ja naaskliga ümber käia, muidu oleks otse nälg — muidu peaksime kahekesi teda toitma.“
„Meie isa toitma?“ imestus Kristi, nagu kuuleks ta seda mõtet esimest korda, ilma et õieti taipaks tema sisu.
„Aga kes siis?“ küsis ema. „Kes siis vigast inimest toidab, kui mitte lähemad omaksed? Või arvad, et need, kelle assetusel ta läks soldatite püssikuulide ette? Eks oota! Seni kui jooksed nende kihutusel, oled hea, aga kui ihuliikmed ei võta enam vedu, käi kuradile, vaat’ nii on siinilmas.“
„Aga isa ise tahtis ju ka lühemat tööpäeva,“ arvas Kristi.
„Noh, eks tal siis nüüd ole see lühem tööpäev käes,“ lausus ema ja lisas mõnitavalt juurde: „Aina kõik tahavad lühemat tööpäeva, muud kui lühemat, poepoisidki tahavad, aga mine poodi, siis on teistel ninad seljas, nii et meiesugune ärgu mingu uksest sissegi. Kui saavad lühema tööpäeva, kas lähevad siis ka vaeste inimeste vastu lahkemaks? Lähevad, mis? Ei ju lähe, tõmbavad veel enam ninad selga. Aga mis siis minul, vaesel inimesel, sellest, on ta tööpäev lühem või pikem. Siin on Käba meesterahvas all, sai teine lühema tööpäeva, kas tuleb nüüd varem koju? Ei, hiljem tuleb! Aina koosolekud, arupidamised ja käimised ning omal viinahais taga, kui liigub. See on see lühem tööpäev. Saab naisterahvas kodu sellest midagi? Saavad lapsed?“
„Kuule, ema, nii see asi just ei ole,“ vaidles Kristi vastu. „Sest muidu võiks ju sinule ka öelda, et mis isal ja minul sellest, et sa käid oma koosolekuil.“
„See on hoopis teine asi, armas laps,“ seletas ema. „Sellest ei saa sina veel aru, oled liig noor. Aga ühte sa võiksid küll tähele panna, nimelt, et meie koosolekud teevad inimese rahulikumaks ja leplikumaks, need teised koosolekud aga aina rahutumaks ja riiakamaks, nii et nagu muud ei tahetakski enam teha, kui aina kakelda ja kellegilt midagi nõuda, küll vabrikuvalitsuselt, küll majaomanikult, küll politseilt, küll kubernerilt. Aga kust see siis kõik peab tulema, mis need paljud inimesed nõnda tahavad? Meid ei õpetata inimestelt nõudma, vaid jumalalt paluma ja kannatlikult ootama, kuni ta annab. Sellepärast lähen oma koosolekutel paremaks, aga isa aina kurjemaks, nii et kargaks kas või igale inimesele ninasse.“
Sellega pidi Kristigi nõus olema, et neil koosolekuil, kus tema oli käinud, õhutati tõepoolest ainult vihavaenu, ainult rahulolematust ja ikka oli kõiges halvas keegi teine süüdi, mitte meie ise. Aga tõeliselt oligi ju see nõnda, sest meie ise pole ju ometi seda ilmakorda loonud, vaid meie tahame teda ainult parandada. Meie, noored, teame, mis selles ilmakorras halba, ja meie võiksime parema korra luua, ainult vanad ei luba, ei lase. Eks ei aja see siis iga inimest vihale, kui tal ei lasta halba asja parandada, nii et kõigil oleks parem.
Muidugi neist oma mõtteist ei lausunud Kristi emale midagi. Selle asemel tähendas ta ainult:
„Isal on ju õigus oma käe pärast vihane olla.“
„Nüüd tal on muidugi õigus,“ oli ema nõus, „aga imelikul viisil ta nüüd ei olegi enam nii kuri kui enne. Nii et paistab, nagu oleks vabrik see, mis inimese kurjaks teeb. Hulgakesi teised seal ninapidi koos ja aina hauduvad viha. Näe, Käba naisterahvas jutustas ennist, tema meesterahvas rääkinud, et nende meistrile saadetud puusärk koju kätte. Puht uus, ilus puusärk kohe, heitku kas või täna sisse surema. Mehed vabrikus teise peale nii vihased, et koristagu oma kondid või lüüakse maha. Selleks siis puusärk.“
„Noh, ja meister?“ küsis Kristi huvitatult.
„Meister… Meister käib vabrikus edasi, ei tee asjagi. Öelnud teine meestele, et temale saadetud kellegi teise pähe vale puusärk, tema ei olla veel nii vana, et tahaks surra mustas, tema tahab kollast. Nii et nüüd ootavad kõik, kas saadetakse teisele õige kollane koju kätte. Aga ise käib teine vabrikus, laetud revolver taskus, ütlevad mehed, nagu läheks mõni lausa päeva ajal talle kallale. Ei meie teda, raibet, tapma hakka, öelnud Käba; kui paras aeg, siis välja kärutame ta vabrikuväravast küll, nagu sõnnikukoorma. Aga kui lähvad teist kärutama, eks siis tulegi laskmine ja tapmine. Nii on need mässukoosolekud ja kõned, aina puusärgid ja surm, muud midagi.“
Kristi südamesse hakkasid isa ja ema jutud kuidagi imelikult kinni, nii et ta neid pidi Indrekuga järgmisel päeval uuesti arutama. Eriti aitas selleks kaasa rahutu öö mingisuguste õudsete unenägudega, mis küll hommikuks unusid. Meelde jäi ainult mingi vaev ja rahutus ning rusuv eelaimus. Hommikul oli ka poes juba uuest üleskutsest räägitud ja kaupmees oli muu seas tähendanud, et nüüd on politseil ja nuhkidel jälle jooksmist ning haisuajamist, kes ja kus. Ka tema oli arvanud, et küll nad juba selle õige kätte saavad. See oligi, mis ajas Kristi eriti ärevile. Kas on võimalik, et ka nende, s. t. Indreku ja tema kaasatöötamine teada saadakse? Kui ta selle küsimuse esitas Indrekule, vastas see üsna rahulikult, et midagi ei saa nad teada. Üleskutse on ju mitmest kokku lapitud, tähendab, ta pidi ümber kirjutatama, enne kui paljundati, ja vanad käsikirjad põletati muidugi ära. Pealegi oli Indrek meelega kirjutanud pliiatsiga, mitte tindiga, nii et keegi tont ei võta midagi välja. Ja peaasi, kes teab, kel on üldse aimu, et nemad seda üleskutset sepitsesid?
Aga ometi — esimest korda tundis Kristi tõsist hirmu ja see hirm polnud sugugi seda laadi kui pimedail treppidel või hoovil, kus tema juurde tuli suur koer. Need hirmud seal tegid ta nagu uuesti nooremaks, väiksemaks, see aga suuremaks, vanemaks, tähtsamaks. Uudishimulikult päris ta Indrekult, kas see ka pisutki tunneb hirmu, et teda võidaks kinni võtta, teda usutada ja talle andma hakata, nagu isa ütleb, kui ei tunnista, kui ei anna kaaslasi välja. Ja kui see vastas, et temal pole vähematki hirmu, siis oli Kristil sellest nagu kahju. Ta ütles:
„Aga minul on tõepoolest. Kui te teaksite, kui kole on nõnda hirmu tunda ja ma arvan, et kahekesi üheskoos oleks veel parem.“
„Hulgakesi on hirm suurem,“ seletas Indrek elutargalt.
„See ongi ju parem,“ ütles Kristi nagu õndsalt. „Muidu ei usu hästi oma hirmu, ei ole temas päris kindel, aga kui näed, et ka teine väriseb, siis tead, et pole enam kahtlust. Kui vend alles elas, siis oli meil kahekesi ikka nõnda.“
Aga pisut näis olevat hirmu poodnikulgi, kes oli musta verd tüse mees. Kui Indrek tema juurde sisse astus omale midagi eineks ostma, viis ta jutu kohe mässule ja lendlehtedele. Esimene, mis ta hukka mõistis, oli lendlehtede toores toon.
„Kas siis tõesti ilusamalt, niiöelda kristlikumalt ei saa?“ küsis ta Indrekult ja lisas siis juurde: „Aga noh, sellega olgu veel kuis on, sest nagu lind, nõnda laul ja nagu kuulaja nõnda kuulutus, aga miks laotavad nad valeteateid? Vaat’ sellest ei saa juba minu mõistus kuidagi aru. Mõtlen vahel, et ma olen ehk rumal. Aga seda ma ka ei ole, sest ma pean juba aastat kakskümmend viis iseseisvalt poodi — ka minu isa pidas poodi, tähendab, teine põlv, nii et aru peaks olema — pean poodi ja ükski ei või öelda, et mina oleks tagurpidi läinud. Ei või! Seda inimest ei ole! Aga siis ei ole ma ju rumal. Kuid, palun,“ ütles kaupmees, nagu kardaks ta, et Indrek võiks vahele rääkida, mida see aga sugugi teha ei mõelnud, „miks sõimatakse mind siis rasvamaoks? Miks? küsin ma. Lehes seisab ju: kõigile, kõigile, kõigile, nii et ka minule. Kuidas võidakse süüta inimest nõnda teotada ja rahvast tema vastu üles hässitada. Sest see on hässitus, kui süüta inimesele öeldakse rasvamagu. Nüüd astub eile siia keegi vana tuttav sisse ja ütleb minule naljatades: ‚No, kuramus, kui soolikate puistamine lahti läheb, siis oled sina üks esimestest, va rasvamagu.‘ Mõistate? Hea küll, ütleme, ta naljatas, aga ega see päris nali ka ei olnud, sest varemalt võttis ta minu käest raamatu peale, ei maksnud ja mina andsin teise miravoisse. Muidugi teada, mis tuli: summa välja ja palk kinni, kuni minu oma käes. Kel oli õigus? Minul, iseenesestki mõista, aga nüüd ta tuleb ja tahab hakata mu soolikaid laskma. Ja mispärast? Mitte sellepärast, et ma ta palga lasksin kinni panna, sest selle on ta juba ammugi unustanud, on minuga peale seda pudeli õlutki kokku joonud, vaid et seal lehes seisab lottlõug ja rasvamagu. Need peavad olema noored inimesed, kes seda on kirjutanud, sest nad pole teadnud, et kõik maod pole sugugi rasvamaod, vaid looduse karistus, mis on süüta inimesele peale pandud. Minu isa oli juba täis storoova mees ja mina olen niisamuti, ega siis sellepärast või revoluutsioniga hakata minu soolikaid puistama.“
„Ega see siis vist ka nõnda polegi mõeldud,“ püüdis Indrek kaupmeest rahustada.
„Aga kuidas see siis on mõeldud?“ küsis kaupmees. „Te nagu koolitud ja targem inimene, annate teistele õpetust ja õpite ise edasi, seletage mulle ära, kuidas see on mõeldud, kui seal seisab rasvamagu ja minul on ka magu karistuseks ees? Seletage, ma võtan targema inimese õpetust.“
„Seal on mõeldud nähtavasti neid, kes on saanud oma rasvamao teiste inimeste higist ja vaevast,“ püüdis Indrek seletada. Aga see ei pidanud kaupmehe loogilise mõistuse ees põrmugi paika, sest ta ütles:
„Sellest ei seisa seal sõnagi. Lugesin mitmel korral hoolega läbi, mis ei ole, see ei ole. Seal seisab lihtsalt lottlõug ja rasvamagu, nagu oleks iga lottlõug ja rasvamagu teiste inimeste töö ja teenistus, mitte aga inimese enda higi ja vaev. Ja kuulake, mis mina teile, noorehärra, ütlen: teie pole veel ühtegi päeva poodi pidanud ega ka muud sehvti teinud, teil pole veel kunagi olnud täie mehe kõhtu ega kaela ja sellepärast ei või teie teada, et kui revolutsionärid sihukeste valeteadetega tahavad mässu teha ja inimesi hakkavad minusuguse mehe vastu üles ässitama, siis jookseb nende revoluutsion solgiämbrisse, uulitsarentslisse. Sest kes seda mässu siis toetab, kui minusugusel kõige pealt soolikad maha lastakse? Kes, küsin ma?“
Ja et Indrek ei teadnud kes, siis ei jäänud tal muud üle, kui lahkuda, et teistele ostjaile ruumi anda, kellele ehk poodnik esitas samad väited, sama küsimuse.