Tõde ja õigus II/XXXVII
XXXVII.
Asi algas Jürkaga, vana hea ja ausa ning suures lugupidamises seisva Jürkaga, kes oli sagedasti direktor Mauruse paremaks käeks „püha kõrra“ alalhoidmises või selle jaluleseadmises ja kes oli õpilastele ikka truuks sõbraks ning ustavaks seltsimeheks, kui oli vaja Ollinot või härra Maurust ennastki tüssata. Viimasel ajal oli Jürka kurss nagu eriti tõusnud, sest härra Maurus ei vajanud teda mitte ainult koduses toimetuses, vaid ka oma isikliku elu või tervise hooldamises: ikka võttis ta tema sauna kaasa, sest Jürka ei olnud ainult meister seljapesemises, vaid mõistis ka teisi ihuliikmeid „triivida“. Muidu on ikka naised kanged ja osavad triivijad, siin oli Jürka, nagu oleks temal osa naisest. Voitinski teadis seda väga hästi, aga tema oma nõtruses kartis, et Jürka peseb tal viimasegi verenatukese varsti välja, sest Jürka peseb, nagu laseks ta aina kuppu. Härra Maurus ise oli tugevam ja vastupanevam, tema seda ei kartnud, ja nõnda käis ta ühes Jürkaga, kuna Indrek hakkas käima Voitinskiga. See härra Mauruse „triivimine“ tegigi vist Jürka nii suureliseks ja julgeks, et ta sai toime sellega, mida temast keegi ei oletanud. Võimalik ka, et ta oli juba ammugi suurust ja julgust täis, „triivimine“ pani ainult kuhja peale, nii et hakkas üle ajama. Tingimata pidi tal juba enne olema suurust ja julgust küllalt, sest kuis muidu võis ta ka kõige tühisemal põhjusel ühe või teise õpilase läbi võmmida või, nagu ta ise armastas öelda: tuimaks lüüa. Muidugi, otse tuimaks ta ei löönud, see oli ainult suurustamine ja liialdus, sest tuimakslöömine tähendas Jürka keeles sedasama, mis inglastel knock-out. Kuna aga Jürka ei tundnud ei inglasi ega nende keelt, siis ei osanud ta poistele teha knock-outi, vaid lõi nad lihtsalt tuimaks. See oli seda hõlpsam, et kaebused ei aidanud siin põrmugi. Sest kui läksid Ollino juurde, siis küütis see su härra Mauruse poole, astusid sa aga härra Mauruse ette, siis soovitas see rääkida härra Ollinoga. Paremal korral pistis härra Maurus sulle valurahana kakskümmend kopikat pihku ja selle eest said sa karskuses neli napooleoni ning kaks klaasi teed, pealegi jäi veel kaks kopikat üle tagavaraks, s. t. teiseks korraks ette, kui sa said jällegi Jürka käest võmmida ning härra Mauruselt kakskümmend kopikat, nii et nüüd võisid juba süüa viis napooleoni, juua kaks teed ja ikkagi jäi veel kopikas ette kolmandaks korraks. Nõnda oli lugu Jürkaga, tema „triivimisega“ ja ka võmmimisega. Ainult niipalju võiks veel juurde lisada, et igakord, kui härra Maurus andis sulle kakskümmend kopikat, ütles ta seletuseks Jürka kohta:
„Hoidke temast eemale, sest tema on närviline. Tema kannab kaelkookudega vett, tema kannab väga palju vett, sest meie kõik tahame juua ja silmi loputada ning seda kõike peab kandma Jürka. Mõistate? Aga palju veekandmine teeb inemise närviliseks, see teeb hirmus närviliseks; härra Maurus on vana, tema teab. Kaelkoogud vajutavad õlgadele, kust kasvavad välja kaelasooned, mis ulatavad pähe. Aga kui inemisel ulatab midagi juba pähe, siis on otsas — niisugune on inemine. Tema hoiab pead. Aga Jürka ei saa oma pead hoida, vaid peab kaelasoontega vett vinnama, nii et pole ime, kui ta kallale hakkab tükkima. See lahutab teda, on vahelduseks kaelkookudele. Jumal tänatud, et veel kedagi pole maha või vigaseks löönd, sest ka see võib juhtuda, kui inemisel hakkab midagi pähe.“
Nõnda seletas ja osalt ka vabandas härra Maurus Jürka tuima tööd. Ning kui see oli sedavõrt raske, et ei aidanud hästi napooleonid ega tee, siis lisati raha niipalju juurde, et võis mängida ka mõni partii piljardit — see parandas kõik haavad ja seadis kõik õigused uuesti jalule. Aga nüüd oli Jürka teoga toime saanud, mida polnud võimalik arstida ei napooleoni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Õieti polekski võinud sellist luba küsida kelleltki muult, kui aga härra Mauruselt eneselt, aga Jürka sai mõnikord niisuguse tembuga toime, et teeb mõni teab mis ja, kui minnakse küsima, siis vastab kõige ilmsüütuma või lollima näoga: Ma küsisin sellelt ja sellelt (s. t. kas või Tigapuult või ka Paasilt), tema lubas. Nagu oleks Tigapuul või Paasil härra Mauruse majas midagi lubada! Aga nüüd polnud Jürka luba küsinud isegi Tigapuult ega Paasilt, Vainukäolt ka mitte, ühesõnaga, ta polnud hinganud ühelegi hingele, kui ta tuli naisega härra Mauruse majja. Ainult kui see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd majas, kus ta sõi ja jõi seda, mis Jürka talle ette kandis, siis andis ta mõnele poisilegi teada, et temal on keegi majas, kes sööb ja joob seda, mis tema talle kätte kannab. Nõnda olid siis ka mõned poisid käinud Jürka kongis pisut leiba võtmas ja midagi peale või alla rüüpamas, nagu pühitseksid nad Jürka pulmapidu. Nad olid pidutsenud Jürka kongis salakesi isegi siis, kui Jürkat ennast polnud seal, vaid kui ta käis veepaaridega tubase tünni ja välise kaevu vahet. Õieti neist võõrastest pulmalistest tuligi kogu asi välja, nii et Jürka polnud milleski süüdi, ainult tema pidi vastutama. Ilma pulmalisteta poleks tal kunagi pähe tulnud niipalju süüa ja juua, et uinus magama siis, kui teda kõige rohkem vaja ja kui teda pidi tingimata otsima. Arusaadav, et ta nõnda viimaks oma salajase naise kaisust magamast leiti. Härra Ollino ise leidis ja äratas ta üles.
Jürka ise arvas hiljem, et kogu asja põhjuseks polnud ei naine ega õlu ja viin, vaid vorst ja sai, mis ta söönud. Ta seletas seda Indrekule nõnda:
„Paljas jook poleks kunagi niisukest rammetust toond, sest ma olen ennemgi joond, olen rohkemgi joond, aga keda kuraditki, läksin veepaaridega ja puukandamiga, nii et põlnd asigi. Aga see kuramuse sai ja vorst, see suitsuvorst, see tegi kõhu raskeks, ja kui inimesel on kõht raske, siis pole muud kui norin taga. On inimesel pea raske, siis ta laulab ja tantsib, aga on kõht raske, siis hakkab ähkima ja puhkima ning jääbki magama. Mina niisamuti. Sellepärast pidage meeles: kui joote, siis hoidke, et kõht raskeks ei lähe, muidu jääte kohe magama, kas naisega või naiseta, noorega või vanaga, ükskõik.“
Nõnda sai Indrek tüki targemaks ja see oli vististi kogu kasu, mis saadi sellest jandist, muidu jäi kõik vanaviisi. Sest see, mis sai härra Ollino või ka Jürka ise, oli väga üürikese ja nii-öelda möödamineva väärtusega. Nii mõnigi, keda Jürka võmminud, arvas, et nüüd Jürka lendab. Aga neile vastas Jürka kohe iseteadlikult:
„Ei nad tee mulle ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk.“
Aga asi kujunes ometi pisut teiseks. Jürka loodetavad trumbid mõjusid küll, aga mitte just nõnda, nagu ta lootis. Ta teeskles, nagu oleks tal millegi pärast õigus olnud seda teha, ilma et ta otseteed oleks öelnud, milles see õigus seisis. Pealegi tegi ta seda jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud, kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi-tagasi jooksma, karjudes:
„See inemine on hull, see inemine on püsti hull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud. Kõik veekandjad lähvad enne surma hulluks, kui nad aga küllalt vanaks elavad; nüüd on meie Jürka ka.“
Seda rääkis härra Maurus Ollino, Jürka ja nende poiste ees, kes olid kuidagi segatud Jürka naise loosse.
„Ma ei ole hull ega mõtlegi hulluks minna,“ vastas Jürka. „Mind ei tee viingi hulluks, veel vähem vesi, ainult et ma magama jäin.“
„Te kuulete nüüd isegi, et see inemine on hull,“ karjus härra Maurus. „Ta teeb mu majast, mu esimese järgu õppeasutusest l…maja ja ütleb ikka veel, et ta pole hull. Kas see inemine on hull või ei ole?“ jäi härra Maurus Indreku ette seisma, keda süüdistati selles, et ta ei tea, mis majas sünnib või, kuigi teab, siis ei räägi sellest seal, kus vaja.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
See oleks härra Maurust nagu nõelaga pistnud. Ta hakkas uuesti mööda tuba jooksma ja karjus:
„Ma lähen hulluks, ma lähen oma Jürka ja poiste kätte hulluks! Ma lasen seda pikka aastate kaupa muidu kreeka keelt õppida, ja kui ma nüüd viimaks küsin, kas Jürka on hull või mitte, siis vastab ta: ma ei tea. Saate aru: tema, koer, julgeb härra Maurusele öelda, tema ei tea. Aga mis te siis teate, kui mitte sedagi, kas Jürka on hull või mitte? Aga kas härra Maurus on hull või ei ole? On mul arust puudu?“ jäi ta uuesti Indreku ette seisma.
„Ei ole,“ vastas Indrek nüüd. Aga see vastus nõelas direktorit samuti kui esimenegi, sest jälle hakkas ta nagu arutult jooksma ja karjuma:
„Mitte Jürka, vaid see inemine seal on hull, hoopis hull! Tema ütleb, tema julgeb öelda, et härra Maurusel pole arust puudu. Aga härra Maurusel on arust puudu. Sest kes täie aruga inemine hakkaks jändama selle pikaga või mõne Jürkaga? Kes? Ei keegi! Tähendab, härra Maurusel on arust puudu. Seal on see Jürka: kannab kümme aastat vett, et mõni pikk võiks ladina keelt õppida, aga üheteistkümnemal aastal läheb hulluks. No mis su, vaese, arus on, et sa lähed päise päeva ajal hulluks?“ jäi direktor Jürka ette seisma ja tegi näo, nagu otsiks ta lepitust, sest see oli nähtavasti kõik, mis ta oli võinud jooksmise ja tühise rääkimisega välja mõelda.
„Ma pole hull,“ kinnitas Jürka uuesti ja niisugusel toonil, et temal pole mingit lepitust vaja.
„Aga kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua?“ küsis direktor.
„Üks võib ühte, teine teist,“ vastas Jürka põrnitsedes.
„Kuulge, kuulge!“ karjus härra Maurus otse meeletult. „Ta ajab mu hulluks!“
Aga nüüd astus vahele härra Ollino, kes oli tänini rahulikult seisnud ja vaadelnud, käed püksitaskuis, valkjad ja loiud silmad kivinenud.
„Mis on see, mida võib üks, et sina võisid seda teha?“ küsis ta Jürkalt.
„Seda teab mõni teine, mitte teie,“ vastas Jürka Ollinole.
Ollino valged, tänini ükskõiksed silmad sähvatasid ja muutusid siis valjuks ning kalgiks nagu teras.
„Ma palun meid üksi jätta, sest ma tahan Jürkaga nelja silma all rääkida,“ ütles ta käskivalt, ja selle peale lahkusid toast mitte ainult poisid, vaid ka härra Maurus ise, kes ajas need kaugematesse ruumidesse, et poleks võimalik kuulata, mis räägitakse või tehakse all suures toas, sest see pidi jääma ainult Jürka ja Ollino teada. Pärast selgus siiski niipalju, et suurel musta vahariidega üle tõmmatud laual oli üks jalg vigastatud ja kaks nõrgemat puutooli sootuks nässu löödud, nagu oleks sinna peale mõni raske asi langenud. Seda viimast saadi ainult hiljemini teada, kui toolid härra Ollino toast ära koristati. Peale selle oli Ollinol pahema silma ümbert sinine, valge silmamuna aga veidikese punane. Jürkal olid mõlemad silmad sinised ja kogu nägu nagu läbi tambitud, nii et seisis päevade kaupa punane, sinine ja lilla, lisaks veel tursunud. Muidu olid mehed päris rahulikud, kui endised asjaosalised uuesti tagasi kutsuti, et neile läbirääkimiste tulemustest teatada.
„Meie seletasime nelja silma all selle asja ära,“ ütles härra Ollino sama rahulikult, nagu harilikult ikka, ainult paberossi vedas ta energilisemalt. „Lihtne arusaamatus. Nüüd, kus me teineteist õieti mõistame, on Jürka valmis andeks paluma ja, kui härra Maurus lubab, ka edasi teenima. On see nii, Jürka?“
„Jah, härra Ollino,“ vastas see. „Ma paluksin küll, kui härra direktor lubaks, et…“
„Väga hea, väga,“ rääkis härra Maurus ruttu vahele, nagu kardaks ta, et Jürka võiks ehk midagi liiga öelda. „Peaasi, et sul jälle aru tagasi on, ilma aruta siin ei saa, kus palju inemisi.“
„Ega ta põle mul ära olndki, aga niisuke hull tuju tuleb vahel peale,“ püüdis Jürka nagu naljatadagi.
„Näete nüüd,“ pöördus direktor Indreku poole, „nõnda on meie õige Jürka, nõnda räägib ta, kui tal pole tuju peal. Aga teie ütlete: ma ei tea. Härra Maurus teab, tema teab alati. Ja kui tema ei tea, siis teab härra Ollino ikka. Aga sest pole ühti, et inemisel käib hull tuju peal: tarkadel on ikka hullud tujud. Jürka on meie keskis liig targaks läind, sellest need tujud. Aga inemine ei pea liiga tark olema: siis tuleb kohe hull tuju peale. Ega sul ei tule enam hull tuju peale?“
Viimased sõnad rääkis härra Maurus Jürkale ja see vastas:
„Ei, härra Maurus.“
Sellega õieti see lugu lõppeski, nii et ükski ei saanud maast ega taevast aru, mis see oli või miks see nõnda oli. Jürka isegi tegi temast ainult niipalju juttu, et ütles Indrekule, kui see ta tabas oma muhkude võidmiselt soojas pesuköögis:
„Kuramuse sunnik, tuimaks lõi! Olen ilmas kõike uskund, sest mina olen usklik inimene, aga seda ei uskund. Täiesti tuimaks! Aga teate, kui inimene on nõnda tuimaks löödud, mis sa siis veel teed või ütled! Nõnda on, kui on su täiesti tuimaks löönd, kuramuse sunnik!“
Jürka rääkis küll, nagu oleks ta süda täis, aga tõepoolest imetles ta rohkem enda tuimakslöömist kui oli selle üle pahane.
Härra Ollino liikus endiselt rahulikuna ja endassesüvenenuna, nagu oleks ta juba ammugi unustanud, et ta Jürka tuimaks löönud. Tema kõndis nõnda, nagu oleks ta ainult oma kohust täitnud härra Mauruse ja tema asutise, eriti selle viimase vastu. Ja kuna Indrek oli matemaatikas nii nõrk, et ta ei võinud oma armastusele midagi parata, siis kippus ta ka mujal sama tundmust aimama ja nägema. Mõelda, et on kuski vaikne ja rahulik inimene, kes kõnnib mööda tuba, pabeross suitsevalt või kustunult suus, ja et seesama inimene läheks äkki heast-paremast mõne Jürka vastu, kes harjutanud kogu eluaeg oma lihaseid veekandmise ja puulõhkumisega — ei, ei, seda ei võinud Indrek üldse muidu mõelda, kui pidi oletama armastust, suurt armastust. Ja talle tundus äkki, nagu oleks Ollino ka teda pisut armastanud, kui ta käis mõned päevad sinise silmaga ringi. Nõnda hakkas Indrek Ollinotki pisut armastama. Aastate kaupa polnud seda teinud, aga nüüd hakkas ja ta ei võinud sinna midagi parata.
Ollino armust sinine silm polnud veel üsna ära paranenud, kui tal tuli pidada juba uut võitlust, ja jällegi armastuse pärast, mis polnud seekord rikkunud niipalju Mauruse maja korda, kui hävitanud integraale ja differentsiaale. Algas kõik üsna lihtsalt ja harilikult, nii et ükski polnud millekski ette valmistatud. Nagu varemaltki tuli härra Molotov oma tundide eest raha nõudma kohatul ajal, sest see meeldis temale nähtavasti kõige rohkem. Ja kuigi härra Maurus ja Ollino temale seletasid, et täna pole kuidagi võimalik, vaid alles ülehomme, mil on üldine palkademaksmine, ehk olgu siis, et lepitakse väikese avansiga, jäi Molotov oma esialgse nõudmise juurde: tema tahab oma raha täna ja pealegi veel kõik, ning hakkas peagi sõnu tarvitama, nagu õpetaks ta härra Mauruse poistele klassis matemaatikat. Kui ka see ei aidanud, hakkas ta lõhkuma. Esimeseks haaras ta uue kõrkjast põhjaga tooli, mis osteti Jürka ja Ollino vahelisel läbirääkimisel hävinenud puupõhjalise asemele, virutas selle trahh! vastu põrandat ning asi oligi tahe.
„Kas saan oma raha või ei saa?“ karjus Molotov.
Härra Maurus jooksis hirmunult teise tuppa, aga Ollino jäi rahulikult oma paigale keset põrandat ja ütles:
„Ei saa, sest täna ei ole raha.“
Trahh! ja vastu põrandat purunes teine uus tool, mis esimese sarnane.
„Kas saan raha?“
„Ei saa,“ vastas Ollino ikka veel rahulikult.
Nüüd kargas Molotov riidevarna juurde ja hakkas selle pulki murdma, pikki ja lühikesi, ikka klõks! ja klõks! nagu sööks ta jõhvikaid, kuna riided langesid põrandale.
„Kuradite kurat, raha!“ karjus ta ise.
„Ei ole ju, purustage või kogu maja,“ vastas Ollino endise rahuga, mis tegi teise veel arutumaks kui ta oli. Peaaegu hullumeelse pilguga vahtis ta toas ringi, mida võiks veel purustada, ja äkki tormas ta selle suure kapi juurde, kus otsas olid millalgi istunud Goethe ja Schiller kõrvuti. Selle tahtis ta ümber tõugata, nagu arvates, et kui pole enam Goethet ja Schillerit, milleks peab siis seisma veel see kappki. Aga härra Ollino sai õigel ajal käed ette ja nõnda pugisid nad kahekesi vastastikku, üks ühel, teine teisel pool kappi, mis küll tuikus, aga ümber ei kukkunud. Kui nad natukene aega nõnda olid jännanud, sattusid nende silmad kapinurga tagant vastastikku ja õhetava näoga ütles Molotov Ollinole:
„Teie igavene koerapoeg, Kristuse nimel küsin teilt veel kord, kas teil siis tõesti täna raha ei ole?“
„Kristuse nimel, ei ole,“ vastas Ollino tõsiselt.
„Siis ei aita midagi, isegi kui ma selle ümber lükkan?“ küsis Molotov.
„Mitte midagi ei aita,“ kinnitas Ollino.
„Aga mis siis saab?“ küsis Molotov nõutult.
„Tuleb vähemalt homseni oodata,“ arvas Ollino.
„Pole võimalik, kas mõistate,“ ütles Molotov, võttis tooli, millel ta jalad alt puruks löönud, pani ta küljeli ja istus kuidagi sinna peale. Tükk aega vahtis ta ainiti põrandale ja, kui ta siis oma poolpimedad silmad Ollinole tõstis, valgusid prilliklaaside tagant pisarad välja.
„Mis teiega ometi on, härra Molotov?“ küsis Ollino rabatult.
„Olge ingel ja muretsege mulle täna raha,“ palus Molotov sootuks inimlikult.
„Hea küll, ma annan omast taskust, niipalju kui on,“ ütles Ollino nüüd.
„Issand, teie olete Jeesus Kristus, mitte inimene, teie olete õnnistegija!“ hüüdis Molotov püsti karates. „Ja mina olen röövel ristisambas, see, kes pardaiisi sai.“
Aga Ollinol ei olnud niipalju kui vaja ja sellepärast pidi ka härra Maurus, kes jällegi söandas jalad tuppa pista, oma kukru tühjendama. Nõnda ei osanud Molotov lõpuks suure rõõmu pärast muud teha, kui langes korda mööda kaela Ollinole kui ka direktorile, ise kinnitades:
„Teie olete inglid, jumala eest, inglid! Kunagi poleks ma uskunud, et teie olete niisugused inglid!“
Ja siis tormas ta uksest välja.
„See inemine on hulluks läind,“ arvas härra Maurus. „Meie inemised hakkavad kõik hulluks minema. Eks näe, kui kaua meie kaks vana vastu peame.“
„Küllap peame, härra Maurus,“ lausus Ollino ja lisas juurde: „Aga ära purustas toolid ja varna.“
„Jah, toolid olid ju puht-uued, rubla tükk, selle oleks pidanud maha võtma,“ arvas direktor.
„Teine kord,“ vastas Ollino.
Aga see teine kord ei tulnud kunagi, sest Molotovi nägid nad täna viimast korda. Järgmisel hommikul sai härra Maurus kirja, milles Molotov teatas, et tal pole enam võimalik tundi ilmuda. Kirjale lisaks olid õpilaste teadmuste hinnangud numbrite näol. Solotarski ja Indreku matemaatilised võimed viimasel veerandaastal olid tähendatud nullidega mitmesuguseis astmeis.
„See inemine on tõepoolest hulluks läind,“ ütles härra Maurus Ollinole nulle näidates.
„See või need teised, kellele nullid pandud,“ arvas Ollino.
Õige! Sellele mõttele härra Maurus polnud tulnud. Väga õige! Mis puutus Solotarskisse, siis tema aruga võis olla kuis tahes, aga Indreku pidi käsile võtma, teda pidi üle kuulama.
„Härra Molotov on teile nullid pannud, mis see peab tähendama?“ küsis direktor Indrekult.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi teie ei tea,“ lausus direktor. „Aga kas te talle vastasite, kui ta küsis?“
„Ei,“ ütles Indrek lihtsalt.
„Näete,“ ütles Ollino nüüd härra Maurusele. „Molotov polegi nii väga hull.“
„Miks te ei vastanud?“ küsis direktor Indrekult edasi.
„Ei mõistnud,“ ütles Indrek.
„Aga miks te ei õppinud?“
„Ei saanud.“
„Miks? küsib härra Maurus,“ rääkis direktor kõrgendatud häälel.
„Pea ei võtnud kinni,“ seletas Indrek.
„Kuidas ei võtnud?“ imestas direktor. „Tänini võttis, nüüd enam ei võtnud. Ega teie pole ometi Peeterburist või Moskvast, sealt tulevad härra Mauruse juure need, kelle pead enam midagi kinni ei võta. Eesti poisi pea peab kõik kinni võtma, kõik, kõik, kõik, muidu ei ole ta õige eesti poiss. Ja need, kes sealt kaugelt tulevad, maksavad härra Maurusele raha, aga teie ei maksa midagi. Solotarskil on ka nullid, aga temal on ausad ja korralikud vanemad, nemad maksavad oma poja eest, temal olgu või kõik nullid. Härra Mauruse majas valitseb kindel kõrd: maksa ja siis ela või nullidega, aga kui maksab härra Maurus, siis peavad olema viied.“
Et asi omandas isikliku ilme, siis arvas Ollino paremaks lahkuda. Nõnda võis härra Maurus vabamalt jätkata:
„Rääkige tõtt: see on mõni tüdruk, kes teile nullid teeb. Teie olete liiga pikk, tüdrukud ulatavad teile otsa vaatama. Aga kui mõni tüdruk vaatab pika poisile otsa, siis lendavad matemaatikas kohe nullid. Härra Maurus on vana, teda ei saa petta. Vastake: on see tüdruk või ei ole?“
Aga Indrek vaikis. Sellepärast ütles direktor:
„Tähendab, tüdruk. Tüdruk teeb poisi ikka hulluks, seda pidage meeles. Sellepärast — tüdrukule mitte otsa vaadata, sest sellest on küll, et hulluks minna. Miks pidid kreeka nooredmehed uulitsal käima, silmad maas? Et tüdrukule mitte otsa vaadata ega hulluks minna, sellepärast. Tüdrukule ei tohi selja tagantki silma heita, sest seal on juuksepats ja puusad; neile ei tohi mitte silma heita, sest ka need ajavad hulluks. Nõnda on tüdrukud loodud. Aga härra Mauruse juures ei või vaene poiss hulluks minna. Siin kas maksa raha ja siis mine hulluks, või kui ei maksa, siis peab täis aru olema. Mõistate?“
Nõnda õpetas ja hoiatas direktor Indrekut isalikult. Aga juba järgmisel päeval pidi ta oma manitsusi kordama ja süvendama, sest saabus teade: Molotov põgenenud ühes oma naisõpilasega — oma linalakaga, kes kuulus linna jõukasse ringkonda. Alles nüüd taibati õieti, miks ta tahtis maksku mis maksab oma tundide tasu just tol päeval kätte saada.
„See inemine oli ometi hull,“ ütles härra Maurus Ollinole, kes püüdis direktorile vastu vaielda, lausudes:
„Ainult armunud, mitte hull. Kes võis küll seda uskuda, et Molotov nii hullusti armunud.“
„Armunud või hull, mis vahe on seal,“ naeratas härra Maurus elutargalt. Ja peaaegu pidi sellega nõus olema, sest kõik rääkisid hullumeelsuse tõestusena Molotovi kirjast, mille see saatnud „linalaka“ vanematele oma teo vabanduseks. Selles seisnud, et kuigi tema, tähendab, Molotov on sotsialist ja suur siga, ometi armastab ta nende tütart, sest sel olevat kuldsed silmad. Aga et nemad kui korralikud inimesed oma tütart temasugusele lontrusele poleks iialgi lubanud, siis tegi tema, mis tegema pidi, sest muud teha ei olnud; on ju nende tütar niisugune ingel, et tema peab teda jumaldama ja niisugune lontrus olema, nagu ta praegu ühes nende tütrega on.
Seda kõike kuuldes oli Indreku esimeseks ja viimseks mõtteks:
„Tähendab, ei aita ka integraalid ja differentsiaalid, ei aita ülepea miski.“
Omal kiskus suu mingisugusele valusale ja kohtlasele naeratusele, millest oli raske mõista, valmistas see tõsiasi talle rõõmu või oli ta viimseks saatuselöögiks.