Tõde ja õigus II/XVI
XVI.
Ühel õhtul lõpetas härra Maurus oma õpetliku kõne nõnda ja seda juba eesti keeles:
„Vaadake, mis teie olete! härra Maurus peab teile komade paleest rääkima, aga Peeterburis on professor Köler suremas haige. Mõistate? Professor Köler! Meie viimane suurmees, eesti rahva õige sõber! Ja Dr. Hurt ka.“
Vähe istus lauas neid, kes professor Köleri nime olid kuulnudki; veel vähem neid, kes oleksid teadnud, mis tema teinud. Sellepärast ei pandud seda teadet mikski, ehk olgu siis, et mõnele hakkas kõrvu sõna professor, sest selle vastu tunti aukartust. Aga järgmisel hommikul tuletas direktor seda nime palvetunnil uuesti meelde ja nüüd tundsid juba mõned, et tema sõnades oleks nagu tundmus, kui ta pöördus ainult eestlaste poole nende keeles:
„Mis peab meist nõnda saama? mis peab eesti rahvast saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad? Kas ta peab hukka minema? Ei, eesti rahvas ei pea mitte hukka minema, sest päike elab alles ja laulik ütleb:
Kaob kord eestlaste keelekõla, |
Aga kui elab päike, siis tahame ka meie elada. Kui ometi ükskord surevad need, kes eesti rahvast armastavad, siis peame meie ise nende asemele astuma, et koht ei jääks tühjaks. Meie ise peame hakkama eesti rahvast armastama, nagu armastasid need suured, kes juba surnud või kes veelgi surevad. Meie kõik peame armastama, igaüks meist, olgu vana või noor, suur või väike. Jah, ka väiksed peavad armastama, nad peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on eesti rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu. Poisid, armastage siis eesti rahvast, armastage iseendid, nagu armastab end inglane ja sakslane. Armastage eesti rahvast, aga olge truud oma keisrile, sest tema käes on meie eluvõtmed ja surmaahelad.“
Kui saabus surmasõnum, teatas direktor, et tema on tellinud erilise mälestus-jumalateenistuse ja et sinna läheb igaüks, kelles on eesti verd. Aga nähtavasti oli eestlaste seas vähe neid, kelles oli eesti verd, sest kirikusse oli ilmunud ainult käputäis inimesi, härra Maurusegi kasvandikest peaasjalikult need, kes elasid pansionis ja keda otseteed käsutati kirikusse. Ei olnud kerge pääseda sellest orjusest, sest poisid pandi koolimaja ees ritta, ikka kaks kõrvu, väiksemad ees, suuremad taga, ja härra Maurus ise asus reale juhiks, kuna Ollino pidi sabas käima, nagu valvuriks, et keegi ei saaks härra Mauruse selja taga putku pista. Nõnda mindi läbi linna, et kõik näeksid, kuis härra Maurus läheb oma kasvandikkudega professor Kölerit mälestama.
Ka Indrek pidi kaasa minema ja tema ametikohuseid pidi seni täitma keegi venelane.
„Las venelane valvab ka vahel meie maja, kui meil enestel on tähtsamat teha,“ ütles direktor Indrekule, ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisut nalja.
Kirikusse oli ilmunud vana hallpea pastor, kes seisis, käed koos, ainuüksi altari ees, kui Maurus oma karjaga sisse astus ja tema pastori lähedusse viis, kes ütles altaripildile viibates:
„Armsad lapsed, see, kes selle pildi teinud, on nüüd surnud. Tema liha on surnud, aga tema vaim elab selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud liha eest.“
Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus, kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus. Indrek oli kahevahel, et kas pastor üldse midagi rääkima hakkab, vaid igaüks peab ehk ise paluma. Sama kahtlus näris nähtavasti ka teisi, sest Indrek kuulis, kuis Vainukägu, kes tema kõrval põlvitas, hakkas „Issameiet“ lugema, ja tema arvas heaks selle eeskuju järele talitada. Aga ta ei jõudnud „Issameiega“ poole pealegi, kui pastor oma vana ja väsinud suu avas, et rääkida. Nõnda jäigi Indrekul tema palve pooleli, samuti vististi ka Vainukäol, sest polnud viisakas kirikus omaette palvetada, kui pastor palvetab kõigi eest.
Ei tea, kuidas see tuli, aga kui Indrek neid kahte meest, kes mõlemad vanad, seal altari ees nägi ja kui ta kuulis ühe imelist kõnetooni, mis lauselõpus langes sügavale alla, nagu läheks ta põrguhauda, jah, kui ta seda kuulis ja kuidagi imelikult tähele pani, et teine, kes alati armastas kõnelda, nüüd hoopis vaiksena põlvitab — just see vaikus mõjus nagu veel rohkem kui teise kõnetooni põrguhauda laskumine, — siis valdas teda äkki mingisugune seletamatu härdus. Vaevalt-vaevalt suutis ta pisaraid kurgust tagasi tõrjuda ja sedagi ainult sellepärast, et häbenes teisi — kaasõpilasi ja Ramildat, kes oli ühes tädiga ilmunud koorile. Jah, isegi Ramildat häbenes Indrek ja kartis tema naeru, nagu võiks see ülalt koorilt näha, kas tema, Indrek, nutab altari ees põlvitades, selg koori poole, või ei nuta ta mitte. Aga kui lõpuks üles tõusti ja Indrek nägi, et niihästi õpetaja kui härra Maurus silmi pühkisid, siis oli tal kahju, et temal polnud põhjust sedasama teha. Kirikust lahkudes oli tal tundmus, nagu oleks ta ilusaima silmapilgu oma elus ise rikkunud ja nõnda läks ta koju palju nukramana kui ta sealt tulnud.
Teda piinas üks mõte, üks tundmus, millest oli raske vabaneda: kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas. Tema on pisut hilja linna tulnud, nagu ta saabus pisut hilja Vargamäelegi. Ja korduvalt kerkis küsimus: kas siis nüüd pole enam midagi suurt ja ilusat? Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp? Oli Goethe, oli Schiller, oli Puškin, ja nüüd pole enam kedagi? On veel Tolstoi, aga seda ei tohi lugeda või seda peab salaja tegema. Kõik, mis suur ja ilus, seda peab salaja; ainult kui juba surnud, siis võib avalikult. Nagu Kölergi: Indrek polnud temast midagi varemalt kuulnud, aga niipea kui surnud, siis räägivad temast kohe kõik, terve maailm, nii et sa teda enam ei unusta. Ei, nüüd Indrek enam tema nime ei unusta! Nagu tuleks mõnel inimesel alles surres õige elav hing sisse! See oli nii imeline, et oleks ka ise tahtnud niisuguseks elavaks surnuks saada. Oleks ükskõik mis teinud või kuis elanud, kui aga surres oleks saanud selle õige elava hinge. Niisugune rumal ja mõttetu iha tärkas Indrekus, kui ta lahkus kirikust, kus oli tõrjunud nutmatuid pisaraid kurgust allapoole.
„Kas teie ka kirikus nutsite?“ küsis temalt järgmisel päeval Ramilda, keda polnud juba kauemat aega näha.
„Ei,“ vastas Indrek.
„Aga papa nuttis ja õpetaja pühkis ka silmi,“ seletas Ramilda. „Köler oli nende sõber. Mina tahtsin ka kangesti nutta, aga mitte ei saanud. Ja teate miks? Ma olen Kölerit mitu korda näinud, juba lapsepõlvest saadik, aga kui sa oled kedagi nii sagedasti näinud, siis ei saa tema pärast hästi nutta. Hakkad just sinnamaale jõudma, et tunned, nüüd on pisarad käes, aga siis tuleb äkki midagi meele ja see ajab mõtted teisale. Kölerist tuli mul meele tema harv habe ja see lahutas kohe mu nututuju. Mõtlesin, et kuidas ma siis tema pärast nutan, kui tal oli nii harv habe. Rumal, eks? Pärast sain ma küll tema habeme unustada, sest ma lihtsalt võtsin enda kokku ja unustasin, aga siis tuli mul meele, kuis ta ükskord meil magama jäi, alles paar aastat tagasi. Tema suu oli pisut lahti vajunud ja tema näoilmes oli midagi hirmus ükskõikset. Ja niipea, kui mul see meele tuli — mul tuli veel midagi meele, aga seda ma praegu ei ütle, ei või — aga kui mul see meele tuli, mis ma ütelda võin, näis mulle äkki, et tema Õnnistegija on tema enda nägu ja et, kui see Õnnistegija magama jääks, kas või kogemata, siis võiks ka tema suu samuti hirmus ükskõikselt lahti vajuda, nagu Köleril endalgi, ja temal poleks siis kogu maailma inimestega midagi tegemist. Öelge nüüd ise, kas te saaksite nutta, kui teil tuleks midagi niisugust meele?“
„Muidugi ei saaks, kui midagi niisukest,“ arvas Indrek.
„Mina ka ei saand, sest ma mõtlesin kohe, et kuis ma nutan inimese pärast, kes on teinud Õnnistegija, et kui ta võiks kogemata magama uinuda, siis tal tuleks sootuks ükskõikne näoilme, mitte niisuke nagu pildil. Muidugi, ma ju mõistan ja ka teie saate aru, et see kõik on väga rumal, sest Õnnistegija ei uinunud kunagi nõnda ükskõikselt magama, vaid seda tegid tema jüngrid Ketsemani aias, aga mõelda võib ometi nõnda, eks või? Mõtelda ongi just sellepärast nii hea, et seda võib teha edasi ja tagasi, ühte- ja teistpidi. Kas teie ka mõtlete kaksipidi, kas või nõnda, et kord on päike nii hele, et teeb silmad pimedaks, ja kord on ta nii sätendavalt must, et ümberringi paistaks nagu hele valgus? Kas teie ei mõelnud kirikus midagi niisukest kaksipidist, mis hävitab iga sügavama mulje?“
„Ei mõelnd,“ vastas Indrek.
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te kaksipidi mõelnud? Mina ei või kunagi kauemat aega üksipidi mõelda, muidu tuleb kohe hirm peale. Sest mina kardan, et mõtlen ma nii kaugele ja sügavale kui mõtlen, ometi teeb mõte kusagil kas või ilma minu teadmata haagi sisse ja tuleb vana kohta tagasi, just nagu eksija metsas. Läheb ja läheb, ning jällegi sealsamas. See ongi tõenduseks, et maakera on ümmarik, et kõik ilmakehad on ümmarikud, et taevaski on ümmarik. Meie mõte on ümmarik ja sellepärast on kõik ümmarik. Ja just seda ümmarikku ma kardangi. Mina ei taha kunagi endisse paika tagasi minna ja sellepärast mõtlengi kaksipidi, et mõte ei saaks ümmarikuks minna, et ei tuleks vanasse paika tagasi. Kaksipidi mõte pole kunagi ümmarik. Aga ümmarik mõte on nagu igavene elu. Kui õpetaja hakkas klassis meile igavest elu seletama, käisid mul kohe judinad üle keha. Minu meelest oli igavene elu ikka hirmus ümmarik, nagu pastor seda meile seletas, seesama, kes tol korral oli kirikus. Ja siin ongi see kolmas põhjus, miks ma nutta ei saand, kuigi ma nii väga tahtsin. Mitte just, et Köleri pärast, vaid muidu niisama, sest nutu järel on ikka nii hea ja kerge tundmus. Ja teate miks? Tädi ütleb ikka, kui ma kangesti naeran: hoia end, naeru järel tuleb nutt. Aga kui naeru järel tuleb nutt, eks siis nutu järel tule naer. Muidugi, nutu järele tuleb ikka naer, sest ega keegi igavesti või nutta. Sellepärast katsungi heast-paremast tubli nutu kätte saada ja mõtlen ja mõtlen siis: soo, nüüd on nutt nutetud, nüüd pole tükil ajal enam midagi karta. Tulgu, mis tuleb, aga hea naer on nüüd soolas. Nõnda läksin kirikussegi peaasjalikult selleks, et nutan seal hea peatäie, sest seal on viisakas koht ja viisakas aeg ka — Köler on surnud, aga kõik läks nurja. Sest niipea kui ma pastori halli pead nägin, mõtlesin ma kohe: seal ta nüüd põlvitab ja mõtleb oma igavest elu. Mõtleb igavest elu, aga omal on hallid juuksed nõnda soetud, et paljas lagipea välja ei paistaks. Aga miks ta muretseb nii väga oma palja pealae eest, kui ta usub igavest elu? Ütelge miks? Teie ei tea? Pastor ise teab? Aga mina tean, tean kindlasti. Sellepärast, et pastori igavene elu on ümmarik ja et ta isegi teab seda, ainult meile lastele ei öelnud ta seda. Meie eest varjas ta tõde. Ta kordas meile alati: igavene elu, igavene elu, aga ise oleks tahtnud öelda: ümmarik igavene elu, ümmarik igavene. Ja niipea kui mul see mõte meele tuli, oli nutt nagu peoga võetud. Papa ja pastor oma ümmariku igavesega nutsid, aga mina ei saanud. Näete nüüd, kui rumalaid asju võib kirikuski mõelda ja, mis peaasi, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nõnda mõtlen. Aga mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid? Kas te üldse midagi mõtlesite?“
„Mina mõtlesin, et ilmas on paremad või suuremad ajad möödas,“ ütles Indrek.
„Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi,“ kinnitas Ramilda. „Aga miks nii?“ küsis ta imestunult.
„Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud, Puškin ja Köler, kõik…“
„Aga see on ju hea, et Goethe on surnud,“ ütles Ramilda.
„Miks?“ küsis Indrek omakorda imestades.
„Tema oli ju enne surma väga vana,“ vastas Ramilda, „ja kui ta tänini oleks elanud, siis oleks ta veel vanem olnud. Donžuanid ei pea kunagi vanaks elama, sest vana donžuan on naeruväärne. Ja Goethe oli suur donžuan. Teate, et ta oli juba ise üle seitsmekümne, kui läks kaheksateistkümne-aastasele kosja? Mõistate? Seitsekümmend ja kaheksateist! Kui ta veel praegu elaks, siis poleks ma öö- ega päevarahu saanud, sest ma oleks alati kartnud, et ta võib mulle kosja tulla, kui ta juhtub mind nägema. Ja ütelge nüüd ise, mis ma oleks pidand tegema, kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud? Ja ärge arvake, et ma muidu tühja räägin. Arstid annavad tädile nõu mind Saksamaale sanatooriumi või tervisveele saata, see olla mulle väga tarvilik. Goethe armastas ka tervisvetel käia ja nõnda oleksimegi võinud kokku saada. Ja kus ma oleks teadnud ennast tema eest hoida. Võimata on ennast tervisvetel Goethe eest hoida, liiatigi minusugusel noorel tütarlapsel.“
Ramilda vaikis silmapilguks, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu oleks tal midagi uut meelde tulnud. Siis naeratas ta ja ütles nagu häbenedes:
„Tahate, ma ütlen teile ühe saladuse, ühe suure, suure saladuse?“
„Ärge parem öelge, preili,“ palus Indrek. „Saladused ajavad mulle ikka hirmu peale, sest ma kardan, et lobisen nad kogemata välja.“
„Peate õppima saladusi hoidma,“ ütles Ramilda elutargalt. „Saladused on suur varandus, aga kuis te siis ilma varanduseta tahate elada! Ega te ometi igavesti taha siin leiba lõigata ja taldrikutega kolistada. Nii siis, kuulake: tädi ja isa tahavad mind Saksamaale saata, aga mina ei taha minna. Ja teate miks? Arvake.“
Millegi pärast hakkas Indrekul süda äkki värisema ja südamevärin laienes kõigisse ihuliikmeisse.
„Noh, kas teie ei tea arvata?“
„Ei tea,“ sai Indrek vaevalt vastatud, sest südamest levinud värin halvas keelepaelad.
„Teie suur, suur loll,“ ütles Ramilda äkki hellatavalt, nagu oleks ka temal osa Indreku südamevärinast. „Teie Tallisman! Me just praegu rääkisime ju. Millest me rääkisime?“
„Suurest saladusest,“ vastas Indrek sootuks vaikselt.
„Ja see suur saladus oli Goethe,“ ütles Ramilda naerdes. „Asi on nimelt ümberpöördud, mitte nii, nagu ma rääkisin: mina ei taha Saksamaale enam sõita, sest Goethe on juba surnud. Ükski peale teie ei tea, et see on sellepärast. Isale ja tädile ei tohi ma sellest piuksatadagi, sest siis usuvad nad veel kindlamini, et ma olen Saksamaa tarvis küps. Nemad arvavad ikka, et kui keegi teisiti mõtleb ja tunneb kui nemad, siis pole muud kui saada Saksamaale sanatooriumi või tervisveele. Ja arst, see vana Brummfeldt, arvab niisama. Nohiseb, kirjutab suplemaati sisse võtta ja peale määrida ning soovitab kuhugi sõita. Suplemaat ja sõit, need on ainukesed õiged rohud ilmas. Aga mina tean, et on olemas veel kolmas rohi, aga seda pole tänapäev enam kusagilt saada, sest Goethe on surnud. Kui nad seda õieti teaksid, nutaksid nad juba praegu oma silmad peast välja; õnneks ei tea nad midagi ja mina ei ütle ka neile. Las nad parem rõõmustavad oma suplemaadi ja sõiduga, tõde tuleb pärast niikuinii ilmsiks. Ainult üks on kindel: kui Goethe alles elaks, kui oleks üks tuhandik protsentigi võimalust tema elusolemiseks, siis sõidaks ma kohe, kas või täna õhtul juba ja tuleksin tervelt tagasi. Sest ainult mõelda, et sa sõidad kuhugi, kus võib ka Goethe olla, kes armastas vanas eas noori tütarlapsi, et sa võid teda vähemalt eemaltki näha, et on see võimaluski olemas, kuigi see kunagi ei teostuks, — teate, see aitaks paremini kui ükski suplemaat, sest ka vana Goethe on ikkagi parem kui Brummfeldti värske suplemaat. Aga nüüd ma ei sõida, ei taha. Peale selle on veel midagi, mis puutub teisse. Mitte just isiklikult teisse, vaid üldse teisse, poistesse. Jõulus nimelt, kui Dr. Brummfeldt soovitas mulle kliimavahetust, sest noored neiud vajavad seda, ütles ta papale, vastas see, et nüüd pole võimalik, sest kuhu jätab ta oma poisid, tähendab vürstid, krahvid ja Tigapuud. Muidugi ka teie. Aga kas saate aru, mis see tähendab, et doktor ütleb, mina pean sõitma, sest noored neiud vajavad kliimavahetust, ja et papa vastab: poisid? Ka tädi ei saa tulla, sest tema teeb poistele lobi, keedab neile suppi. Tervest ilmast kokkusõitnud poiste supi pärast lükati minu sõit edasi. Mina sõidan alles siis, kui ka poisid kevadel laiali sõidavad. Aga ütelge nüüd ise, mis asi siis mina õieti olen, kui minu tervisvesi, minu Saksamaa täiendus, minu Goethega kohtumine olenevad poiste lobist, igapäevasest lobist? Milleks ma siis elan, kui poiste supp on tähtsam kui minu sõit? Teie seisate siin, lõikate leiba ja katate lauda, tähendab pole kuigi tähtjas isik, aga teie supp on tähtjas, hirmus tähtjas. Papa ja tädi kinnitavad mõlemad: ei saa, ei või, sest kes hakkab poistele suppi keetma. Ah, kuis ma tuhat korda olen soovinud, et te oleksite minu ja mina teie asemel, üheks silmapilgukski, küll ma siis näeks, mis te teete, kui te peaks kohe kuhugi sõitma, aga kui te ometi ei saa, sest papa ja tädi kordavad: oota, oota kevadeni, siis ei taha Ramilda enam suppi, siis sõidame. Ütelge, mis te siis teeksite?“
„Ma ei tea, mis ma siis teeksin,“ vastas Indrek, „aga ühte tean ma…“
„Mida te teate?“ küsis Ramilda.
„Mina tean, et kui teie seda mulle varemalt oleksite öelnud, siis oleksin ma valmis olnud ükskõik mis ettekäändel koolist lahkuma, et tädil poleks olnud vaja enam suppi keeta ja teie oleksite võinud kohe sõita.“
„Aga teised? Nemad oleksid ikkagi suppi tahtnud.“
„Kui ka teised seda oleksid teadnud, et kõik on meie supi pärast, siis oleksid ka nemad ühes minuga lahkunud,“ ütles Indrek suure kindlusega. „Meie oleksime teie heaks kõik teinud, preili.“
Ramilda jäi tõsiselt Indrekule otsa vahtima ja tema imeliselt suur suu tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu valmistuks ta naerma või nutma. Aga see kestis ainult üürikese silmapilgu. Siis ütles ta:
„Aga papa? Mis oleks temast saanud, kui teie oleks kõik minu pärast laiali joosnud? Ah jumal! Seda mõelda on nii hirmus, et ennem las olla kõik nagu on. Mina arvan, et kui Õnnistegija ise astuks ühel ilusal päeval papa ette ja ütleks temale: „Annan sulle igavese elu, tule minu juure; annan sulle õige ja tõeliku igavese elu, mitte selle ümmariku, millest räägib sinu vana hea sõber, aga ainult siis, kui sa kohe, jalamaid jätad oma poisid ja härra Ollino ja tuled minuga,“ siis vastaks papa talle kõhklemata: „Ei, armas Õnnistegija, mina tulen küll hea meelega sinu juure igavesti elama, aga ainult ühe tingimusega — et võin oma poisid ja härra Ollino kaasa võtta. Muidu ei tule, muidu lepin ennem oma vana sõbra igavese eluga, selle ümmarikuga.“ Uskuge või mitte, aga papa vastaks Õnnistegijale tingimata nõnda. Ja mis te arvate, mis vastaks Õnnistegija, kui ta oleks õige Õnnistegija, mitte aga niisuke ümmarik, et võib magama uinuda, suu ükskõikselt lahti? Ta vastaks papale tingimata: „Ükskõik, kui sa ilma poisteta ei või, siis tule ühes nendega.“ Ja nõnda läheks papa ühes poiste ja supikatlaga. Tädigi pääseks selle moega paradiisi, sest ega see oma katlast maha jää, sest kes siis poistele hakkab paradiisis suppi keetma, kui teda ei ole. Ka teie läheks sinna leiba lõikama ja lauda katma, ainult mina üksi jääks maha ja käiks mööda tühje tube. Mind ei lase keegi igavesse ellu, sest mina olen egoist, jõle egoist. Tädi on kuri, aga mina olen egoist. Tädi on mõnikord küll hirmus kuri, et ta peab poistele suppi keetma, aga siis läheb tal see hoog üle ja ta keedab edasi, sest ka tema armastab lõpuks poissa. Seda on ta papast õppinud. Tema süda on küll nende peale täis, aga ikka armastab. Armastab kõiki neid võrukaelu ja logardeid — nõnda nimetab ta teid, kui supp keeb ja kõik kohad on auru ja tossu täis. Aga mina ei armasta kedagi, teid ja vürsti ning Tigapuud ka ei armasta, härra Ollinot ehk pisut tema inetute silmade pärast; sellepärast jäängi ma üksinda maha. Nõnda ongi parem, ka teil, sest kui vürst jälle kord vanad tassid puruks peksab, siis pole teil enam vaja uutel kõrvu küljest ära murda. Ega ole? Aga kus need on, mis me tol korral ära murdsime? Ikka veel kasti põhjas? Ma tean, mis te papale vastasite, kui ta teilt tol korral küsis. See oli väga hea vale, väga! See on palju parem kui see, mis mina ütlesin. Mälestuseks pole sugugi nii hea kui enesekaitseks ja suureks, suureks õnneks. Õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi. Õnn ja armastus! Papa on niisuke pöörane ja sellepärast läheb ta paradiisi. Ja teie ka, sest teil on õnnekõrvad. need kaitsevad teid igaveses elus ja…“
Proua Malmbergi rasked sammud kostsid ukse tagant ja Ramilda katkestas lause, et uuel toonil jätkata:
„Jälle on leivatükid üks paks, teine õhuke. Seda lihtsat asjagi ei suuda te ära õppida.“
„Mitte ennast siin erutada,“ tõreles tädi Ramildaga. „Jäta see minu hooleks, mina olen sellega harjunud. Mina võin kas hommikust õhtuni pahandada, see ei tee mulle midagi. Sina mine siit ära, mine oma tuppa; sa tead, mis papa ütleb.“
„Ma lähen, ma lähen, tulin ainult silmapilguks, ma pole ju millalgi käinud,“ vastas Ramilda uksele lähenedes, kus ta jäi peatuma, et küsida: „Armas tädi, mis sa arvad, kas Köler saab taeva? Küsisin härra Paasilt, aga tema ei tea, sest temale pole seda üles antud ega ka küsitud. Aga mis sina arvad, armas tädi?“
„Misukeste tühiste küsimustega sina küll oma pead vaevad!“ ohkas tädi. „Mis peab sinust nõnda saama.“
„On see siis nii tühine küsimus, kallis tädi?“ küsis Ramilda nagu nukralt.
„Meile inimestele on see üsna tühine küsimus,“ seletas pr. Malmberg. „See on jumala asi, kes läheb põrgu, kes taeva. Meil pole muud kui vaatame, kas supp paras soolane ja tummine, kas leib lõigatud ja laud kaetud, sest poisid tulevad varsti nagu hagijad. Armas jumal nende eest ei muretse, miks siis meie peaks taeva ja põrgu pärast muretsema!“
„Just härra Paasi arvamine,“ kiitis Ramilda ja jätkas: „Aga mina mõtlen sagedasti taevast ja põrgust. Mina mõtlen, et Köler saab tingimata taeva, sest ta on nii ilusad Jeesuse pildid maalinud, sellepärast ei lase Õnnistegija teda põrgu minna. Ja tead, armas tädi, mis ma veel mõtlen. Köler elas Peeterburis, keiser elab ka Peeterburis ja, kui tema taeva saab, siis saab ehk Köler ka. Ja mina ei usu mitte, et armas jumal laseks Vene keisri põrgu minna. Milleks siis jumal ta laskis keisriks saadagi, kui ta ikkagi peab põrgu minema! Tee inimesest keiser ja siis anna ta kuradi kätte.“
„Jäta juba kord oma targutused ja mine,“ ütles pr. Malmberg. „Ära võta keisri nime oma suhu, sest sa tead, mis papa selle kohta ütleb: see on poliitika ja poliitikast ei pea rääkima.“
„Papal on ju kõik poliitika ja millestki ei tohi rääkida,“ vastas Ramilda. „Tema meelest on taevas ja põrgu ka poliitika ja sellepärast ei tohi ma temalt kunagi küsida, kas Köler saab taeva või läheb põrgu.“
„Ei, armas laps, kui Köler läheb põrgu, siis pole sest midagi, las ta aga läheb; aga kui keiser läheb põrgu, siis on see poliitika,“ seletas pr. Malmberg.
„Aga kui keiser läheb taeva, kas siis on poliitika?“ küsis Ramilda.
„Ei, siis ei ole poliitika, sest nagu sa ise, armas laps, ütlesid, suure Venemaa keiser ei võigi mujale minna, kui aga ainult taeva…“
„Nii et kui armas jumal äkki võtaks ja paneks keisri põrgu, siis poleks see muud kui puht poliitika,“ ütles Ramilda.
„Ah Issand küll!“ hüüdis pr. Malmberg kärsitult. „Küll võid sa inimese ära tüüdata! Ikka poliitika, poliitika! Muidugi mõista, et kui põrgu, siis poliitika, sest kes siis muidu põrgu, põrgu pole ju naljaasi.“
„Aga kas Goethe on põrgus või taevas, mis sa arvad?“ küsis Ramilda.
„Seda ei või ju keegi teada, kui aga armas jumal üksi,“ vastas pr. Malmberg.
„Tead, mis mina teen, tädi, kui ma ära suren: küsin jumalalt endalt, mõnelt inglilt või Jeesuselt Kristuselt, kus Goethe on, ja lähen ka sinna et kordki teda oma lihasilmaga näha, kas või peale surmagi.“
„Armas laps, mis sa ometi räägid!“ hüüdis pr. Malmberg. „Oma lihasilmaga! Taevas ei ole lihasilma, seal on kõigil seletatud silmad.“
„Aga kas põrgus on lihasilma?“
„Kuule, ära tee mind kurjaks, mine parem heaga ära,“ ütles pr. Malmberg.
„Ma juba lähen, aga kui põrgus on lihasilm, siis sinna, tingimata sinna.“ Ütles ja läks.
„See laps tapab viimaks minu ja ka iseenda, nagu ta sündides tappis oma ema,“ kaebas pr. Malmberg Indrekule. „Mis ta kõik teada tahab!“ Selle poolest on ta oma emasse. Minu kadunud õde oli ka niisuke: muud kui aina küsib. Ja küsimusedki on neil peaaegu samad. Kas te võite arvata, mis ta täna mulle ütles? Kas armastuse kätte võib ära surra, puhta palja armastuse kätte? Just tema sõnad. Ja tema ema viimane küsimus oli surres — sest minu kätel suri ta, mina olin vanem, tema noorem, nii et ta otse minult endalt küsis: kas see on nüüd armastuse surm? suren ma armastuse surma? usub minu mees nüüd, et ma teda armastan? Usuvad teised? Minu õde oli nimelt oma mehest palju noorem ja sellepärast ei uskunud keegi, härra Maurus isegi õieti ei uskunud, et Miralda teda armastab. Surisängil kinnitasin ma küll õele, et nüüd usuvad kõik ta armastust, kõik, sest mis sa surijale ikka ütled! aga jumal neid inimesi teab. Mõnikord näib, et inimesed üldse ei tea, mis on armastus. Naisedki ei tea, meestest rääkimata. Nemad hoolitsevad küll oma naise eest ja on hirmus armukadedad, aga mis armastus on, seda nad ei tea. Armastus pole see. Armastus oleks peaaegu nagu kurjus. Seda nägin oma õest, sest tema armastas oma meest tõesti. Aga niipea kui mees tema väiksematki tuju ei täitnud, sai ta kohe kole kurjaks, otse tigedaks, lubas mehe tulise ora otsa pista, ta peeneks jahvatada ja tuhaämbris prügikasti viia. Seal on vana mehe koht, kui ta ei armasta — ütles ta. Noored muidugi ei armasta, sest need ootavad, et neid armastataks — rääkis ta. Vanale läksin just selleks, et tema mind armastaks. Ta armastab ju — lohutasin mina teda — aga ta ei suuda ju kõike täita, mis sa nõuad. Mis armastus see on, mis kõike ei suuda, vastas õde mulle. Õige armastus võib kõik. Õige armastus võib valetada ja varastada, röövida ja tappa, õige armastus võib koera viisil haukudagi. Nõnda ütles ta ja hakkas ise naerma, sest tal tuli elavalt silmade ette, et kuis see oleks, kui armastus äkki koerana hauguks, karvane ja saba tudiseb. Niisugune oli minu õde oma armastusega ja samasugune on tema tütar oma taeva ja põrguga.“
Kell helises, kuulutades tundide lõppu, ja kogu maja lõi sumisema nagu mesipuu. Ühed ruttasid koju, teised söögituppa, kus ootasid neid auravad vaagnad ja taldrikud.