Tõde ja õigus II/VI
VI.
Indrek sõi ja jõi ja luges ajalehti, aga Tigapuu ei tulnud. Indrek sõi ja jõi veel kord, aga Tigapuu ei ilmunud ikkagi. Siis läks Indrek vaatama piljardimängu, aga ka nõnda ei tulnud Tigapuu, nagu oleks temaga juhtunud mõni õnnetus. Indrek sai rahutuks, lõpuks hakkas tal süda valutama. Ehk vedas Tigapuu ta lihtsalt sisse: pani ta siia ootama ja ise ei mõtlegi tagasi tulla, läks juba ammugi koju ja irvitab seal.
Pool üheteistkümneks oli Indreku kannatusel lõpp; ta ajas palitu selga ja läks, omal süda kipitas sees. Sest mis siis, kui Tigapuu ometi siia tagasi tuleb ja teda siit eest ei leia? On see seltsimehelik? Kas ei lubanud ta oodata? All trepikojas, kus nad raha pärast nii kaua kaubelnud, jäi ta seisatama, et ehk tuleb Tigapuu ometi ükskord. Aga ei, Tigapuu jäi ikkagi tulemata. Polnud parata, pidi üksi koju minema. Ja kui ta nõnda läks, oli tal äkki tundmus, nagu kõnniks ta täna esimest korda siin linnatänaval. Ainult tänavanurgal laternat nähes, mille tuld piiras nagu mingisugune aupaistus, tuli tal meelde, et seda aupaistusega tuld on ta juba varemalt näinud. Millal? Ah jaa! See oli siis, kui naeratas talle see võõras tüdruk seal avatud uksel. Veel praegu hakkas Indrekul sellest naeratusest soe, niisugune oli olnud see naeratus.
Hoovivärav oli kinni. Paraadukse avas kõlistamise peale Kopfschneider.
„Tigapuud ei ole?“ küsis ta.
„Ei ole,“ vastas Indrek ja küsis: „Kas ta koju pole tulnd?“
Lätlane eitas ja ütles:
„Teid kästi üles minna.“
„Mind üksi?“ küsis Indrek.
„Teid mõlemaid Tigapuuga.“
„Aga teda ei ole ju veel,“ ajas Indrek vastu, et pääseda tüütavast ülesminekust.
„Siis minge üksi, muidu ei või,“ ütles lätlane. „Peab kohe minema.“
Nõnda läks Indrek üles, ilma et oleks võtnud palitutki seljast. Aga täna trepp enam ei lõhnanud, nagu oleks vahepeal kes teab kui palju aega kulunud. Oli ainult päris harilik rautatud puutrepp, mis astudes kolises, muud ei midagi. „Tähendab, alati ei lõhna,“ mõtles Indrek. Millal aga härra Mauruse trepp lõhnab nagu poega leinav õpetajaproua, seda sai ta alles hiljem teada.
Direktor oli juba voodis, eesriide taga.
„Teie, Paas ja Tigapuu?“ küsis ta, kui Indrek sisse astus, ja kuuldes et see üksi, ütles ta: „Tulge siia, tulge lähemale.“
Indrek astus eesriide tagant välja, mis teda direktori silmade eest varjas.
„Veel lähemale,“ käsutas direktor ja, kui Indrek viivitas, pidades eesriidega eraldatud ruumi nagu pühamaks paigaks, kuhu tema jalg ei tohi astuda, ajas härra Maurus enda asemel poolistukile, patsutas käega vaibale, nagu peaks Indrek sinna istuma ning sundis: „Ligemale, ikka ligemale! Kuis ma siis teiega räägin, kui te nii kaugel seisate ja ise olete nii pikk, et minu vanad silmad teie nägugi ei ulatu seletama.“
Indrek astus eesriide taha ja mõtles sängijalutsi juures peatuda. Aga ka sellest oli direktorile vähe. Ta kutsus Indreku veel lähemale. Ja lõpuks sündiski see, mida poiss oli kartnud: direktor laskis ta enda juurde sängiäärele istuda ja, kui see seda väga areldi tegi, lausus ta: „Julgemini, julgemini! Pöörake silmad siiapoole. Soo, nõnda!“ Direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegi pärast silmad kõrvale. Direktor hakkas selle peale naerma ja naerdes ütles ta:
„Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda ma nägin kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, ikka proovima, kui keegi ühes selle Tigapuuga välja läheb. Sest Tigapuu, see pole enam neitsi, temal pole enam niisuke hingeõhk kui teil. Mitte sugugi niisuke. Oo, tema hingeõhku ma tunnen! Tema riietelgi on teine õhk, kui ta väljast tuleb. Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiti käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.
„Ah jaa, warten sie, warten sie!“ ütles direktor nüüd. „Mis ma tahtsin küsida.“ Ta pani käe silmade ette, nagu mõtleks ta, aga Indrekule näis, nagu vahiks ta teda läbi harakil sõrmede. Natukese aja pärast ütles ta: „Õige! Aga kus on siis Tigapuu? Miks te mulle temast midagi ei räägi? Ma saatsin ju teid kahekesi. Kus tema on?“
„Teda ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole? Kus ta siis on?“ päris direktor. „Kas te siis ühes ei olnud?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Tema läks ära.“
„Kuhu? Kuhu ta läks?“
„Ta ei öelnud kuhu.“
„Aga raha? Raha andsin ma ju teie kätte.“
„Minule jäi kakskümmend, tema sai nelikümmend,“ seletas Indrek.
„Teie suur loll!“ hüüdis direktor, aga tema hääles ei tundunud ei meelepaha ega etteheidet, vaid ainult nagu nalja ja naeru. „Selleks ma ju andsingi raha teie kätte, et ta kuhugi ei saaks minna,“ rääkis härra Maurus. „Selle neljakümnega, mis ta minult sai, poleks ta kuhugi läind. Aga nõnda oli tal kaheksakümmend. Jah, kaheksakümmend,“ kordas direktor ja ütles siis: „Aga sedagi on vähe, et sinna minna. Ta pidi veel kusagilt saama. Kas ta ehk teilt ei küsind või laenand? Muidugi küsis ta, ma näen seda teie näost. Tema küsib kõigi käest, ka härra Mauruse enda käest küsib, see on Tigapuu viis, et ta raha küsib. Teil oli ju veel pisut järele, oli ju. Härra Maurus ütles küll, et andke kõik tema kätte, tema kirjutab raamatusse; aga noor inemine ei usu vana Maurust, noor usub ikka noori, mitte vana. Nõnda siis tuleb üks noor ja küsib, tuleb teine ja küsib, tuleb kolmas, ning siis ongi juba meie noorel raha otsas. Mis ta teile panti pani?“ küsis direktor äkki. „Tema paneb ju ikka midagi panti, ükskõik, on need asjad tema või mõne teise omad. Sest tema on hull inemine. Teie ise nägite esteks all. Tema ütleb: „Härra Maurus polnud kodus“ — ja siis kohe: „Härra Maurus magas.“ Aga härra Maurus on ikka kodus ja härra Maurus ei maga kunagi. Aga ega te talle palju annud? Mitte kõike oma raha? Kui annate, ärge andke kunagi kõike, ärge andke kunagi palju. Aga kõige parem: kui tahate Tigapuule raha anda, siis tulge tasakesi härra Mauruse juure ja ütelge temale nelja silma all — unter vier Augen, verstehen sie — et härra Tigapuu tahab omad raamatud, tekid ja padjad panti panna; kuipalju võin ma nende eest anda? Sest need raamatud, tekid ja padjad polegi ehk tema omad, vaid on kellegilt laenatud, sest tema omad tekid ja padjad on ehk juba pandimajas. Nõnda peab tegema. Muidu annab noor inemine teisele noorele ikka liiga palju…“
Pika rääkimise tulemuseks oli see, et Indrek jutustas puhtsüdamlikult niihästi rahalaenamise, samuti ka Karskuses käimise.
„Ma ju ütlesin kohe, et Tigapuul pidi rohkem raha olema!“ hüüdis direktor võidurõõmsalt. „Härra Maurus tunneb oma Tigapuud! Aga et teie temale korraga terve rubla laenate, seda poleks ma uskunud. Pikkust ikka see vanajumal teile on annud, kui ometi seda va arunatukest ka tuleks. Aga pole viga! Küllap tuleb ka aru! Tigapuud õpite varsti tundma, misuke kelm tema on. Sest et ta kelm on, selleks vana härra Mauruse sõna. Aga muidu on ta aus ja truu, mitte nõnda, nagu mõned teised siin — lihtsalt kelmid ja muud midagi. Nii et hoidke end nende eest. Tigapuu vähemalt ei varasta, aga teised lähevad ka vargile. Sellepärast peab rumalamaid hoiatama, sest teie olete nüüd juba targem, olete oma rublast ilma. Aga mis peab härra Maurus temaga tegema, kui tal on vaesed vanemad ja rikas onu, kes ausasti maksab ja palub: „Võtke mis võtate, aga ärge tehke noort inimest õnnetuks.“ Siit te näete, kui raske on minusugusel vanal hulga poiste direktor olla. Saadetakse sulle mõni Tigapuu kaela ja see tahaks kõik su poisid Tigapuudeks teha. Aga isad ja emad, onud ja tädid tahavad, et härra Maurus teeks nende poistest tudengid, kes ei pandiks oma raamatuid, tekka ja patju. Aga Tigapuu pandib ja õpetab ka teisi pantima. Hea veel, kui omad, aga võib ka teiste omi. Sest miks mitte ka teiste omi, kui rubla antakse ja kui omal midagi pantida ei ole!“
Direktor naeris heasüdamlikult. Ka Indrek katsus kaasa naerda, sest ta püüdis end vastu tahtmist uskuma panna, et temaga heidetakse halba nalja.
„Nüüd võite minna,“ ütles direktor lõpuks. „Aga hoidke seda endale, mis meie kahekesi rääkisime. Härra Maurus usaldab teid, sellepärast räägib ta nõnda. Teie olete juba suur ja pikk, teil on inemise aru peas. Maal on veel ausaid inemisi. Olete kuulnud, kui ausad olid meie esivanemad? Nad valisid omale kuningad ja saatsid nad siis sakste juure lossi, kus nad kõik ära tapeti. Nii ausad olid meie esivanemad ja nõnda jäime ilma kuningata ning oleme seda tänapäevani. Aga siis saime Vene keisri varju alla, minu kool sai ka, — ja nüüd olemegi tema varju all, muidu oleks saksad härra Mauruse kooli juba ammugi kinni pannud… Nii siis — hääd ööd, hääd ööd! Minge magama, minge kohe magama.“
Millal Tigapuu ilmus, seda Indrek ei teadnud, sest tema magas ülal Siberis, Tigapuu all. Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles:
„Miks sa mind ei oodand?“
„Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju,“ vastas Indrek.
„Oli see ka mõni ootamine, ainult kella poole üheteistkümneni. Aga ise tahad olla sõber. Mina jooksen Karskusse, sind ei ole! Jooksen välja, et ehk oled väljas, jalutad värskes õhus, aga mitte midagi. Käin, vahin, piilun, aga mis ei ole, see ei ole. Usu või ära usu, aga see on esimene kord minu elus, kus mul on niisuke sõber. Ja selle viisin ma juba peaaegu esimesel päeval oma rahaga üle jõe. Ükskõik et maksin ainult kopika, aga iseenda eest pidin sinu pärast teise kopika maksma ja see on juba kaks kopikat ning kaks kopikat pole enam üks. Ja selle eest sain ma nüüd vanamehe käest peapesu. Ehk kui see jääks sellega, aga ei, hakkab täna tingimata uuesti, mina teda tunnen. Muidugi, sinugi vastu siunas ta mind, eks?“
„Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Mis sa tühja lorised!“ hüüdis Tigapuu. „Tema siunab mind ju kõigi uute vastu, sest et mina kaitsen uusi, kaitsen ja vastutan nende eest. Rahast küsis muidugi?“
„Rahast küsis,“ kinnitas Indrek.
„Sa ütlesid, et tegime ilusasti pooleks?“
„Ei, vaid ma ütlesin, kuis asi tõesti oli,“ seletas Indrek. „Milleks valetada.“
„Inimene, sa oled tõesti hull!“ karjus Tigapuu. „Sind ei või ka põrmugi usaldada! Jumala eest, siga ja muud midagi!“
„Kuis nii?“ küsis Indrek äkki tõsiselt, peaaegu kurjalt.
„Ta küsib veel!“ hüüdis Tigapuu. „Mis siis veel muud kui siga. Siga, kes teiste peale keelt kannab! Nuuskur! Nüüd ma alles mõistan õieti, miks vana esteks raha sinu kätte andis. Sa oled ju Lible ja Kopfschneideri paarimees.“
Viimased sõnad rääkis Tigapuu Indrekule juba kuklasse, sest see oli pahaselt ümber pöördunud, et klassist välja minna. Aga enne kui see sai sündida, haaras Tigapuu tal käsivarrest kinni ja ütles:
„Kuhu sa jooksed, kui sa aus mees oled! Tule siia, seletame asja ära.“
„Minul pole midagi seletada, jäta mind rahule,“ viskas Indrek üle õla tagasi ja tahtis oma minekut jätkata.
Nüüd haaras Tigapuu tal veel kõvemini, peaaegu vihaselt käsivarrest kinni, aga siis sündis midagi, mis oli vististi ootamatu mõlemale poolele. Kui Indrek seda hiljem tagant järele meelde tuletas, siis ei võinud ta öelda, oli see sündinud meelega või kogemata. Nimelt silmapilgul, kus Tigapuu kõvemini tal käsivarrest kinni haaras, tegi tema kärsitu või vihase liigutuse, nõnda et labakäsi käis Tigapuule vastu nägu.
„Kurat!“ möirgas Tigapuu. „Mida siis see peab tähendama? Kaklema, mis? Minuga kaklema? Minule, Tigapuule, vastu nägu? Jalamaid palu andeks ehk…“ Tigapuu oli juba ukse pool ees ja sulges tee.
„Saad veel, kui mind rahule ei jäta,“ vastas Indrek vihaselt. Aga järgmisel silmapilgul sai ta rusikaga hoobi lõua alla ja ta oleks seljaga vastu seina prantsatanud, kui mitte käsi poleks ebateadlikult laualt tuge otsinud, kust juhuslikult pihku jäi lahtine klapp, nagu neid igas klassis nii mõnegi laua küljes leidus. Ühes selle lahtise klapiga mütsatas ta ikkagi vastu seina. Põrutusest ja vihast lõi tal silmade ees kirjuks ja, kui Tigapuu talle uuesti lähenes, valas ta temale kättejäänud lauaklapiga otseteed pähe, ilma et endale oma teost aru oleks andnud. Tigapuu langes maha nagu niidetud ja jäi lamama. Juustesse ilmus veri, kust valgus näole. Indrek seisis, nagu oleks ta ise selle riistapuuga pähe saanud, mida ta ikka veel käes hoidis. Äkki tormas ta klassist välja. Ta ei teadnud, kuhu minna või mis teha, tahtis ainult tormata, joosta. Vististi oleks tema jooks lõppenud ülal direktori ukse taga, kui mitte juhuslikult teele poleks sattunud härra Ollino, kes ta kinni pidas ja rahulikult küsis:
„Mis on? Mis on juhtunud? Teil pole ju nägu ees ollagi.“
„Lõin Tigapuu maha,“ vastas Indrek ja purskus ise ei tea miks nutma.
„Miks? Kus? Millal siis?“ päris Ollino.
„Praegu… seal… klassis,“ vastas Indrek.
Nad läksid õnnetusepaigale. Kohutav teade käis kulutulena läbi ruumide ja uudishimulikke nägusid sadas kui vihma kokku. Õnneks kõlises samal silmapilgul kell ja Ollino käratas poistele:
„Sööma! Silmapilk! Et ma ainustki nägu enam ei näe!“
Nõnda olid nad varsti kahekesi ja läksid klassi, kus pidi lamama mahalöödud Tigapuu. Aga see istus juba pingil, just seal, kus puudus klapp, ja pühkis näolt verd.
„Hoidke uks kinni, et keegi sisse ei pääse,“ ütles Ollino Indrekule.
„Kuradi tõbras, lõi teine lauaklapiga pähe, selle katkisega,“ vandus Tigapuu. „Olen vanale küll öelnd, et lauad peaks laskma ära parandada muidu võib õnnetus juhtuda, seal ta nüüd on. See, siga, ei oska ju veel õieti kakelda, kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda…“
Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe valada, kui aga oleks paras juht. Aga samal silmapilgul välgatas mälestuses kuski kaugel haljas kartulipõld ja seal aietas maas värskel mullal keegi vana naine ning eemal seisis mingisugune mossitav poiss — suur ja tugev, suurem ja tugevam kui Indrek.
„Minge kastke see pesuköögis külma veega märjaks,“ ütles Ollino ja pistis Indrekule oma taskuräti pihku. Nõnda hajus kauge nägemus ja algas jällegi tegelik elu. „Ruttu!“ hüüdis Ollino talle järele, lisades juurde: „Ja mitte kellelegi sõna, mõistate!“
„Mõistan!“ vastas Indrek ja ruttas mööda koridori pesuköögi poole. Aga seal ootas teda Lible paari teisega, kes kõik põlesid uudishimus.
„Mis seal on?“ pärisid nad. „Kellega see on? Milleks see rätik?“
„Et küsijal suu siduda,“ vastas Indrek ja ruttas tagasi.
„Suur loll!“ hüüdsid poisid talle järele.
Klassis uuris Ollino Tigapuu pead.
„No mis on?“ küsis see.
„Tõepoolest vist pisut serviti läind,“ arvas Ollino. „Pikk punane triip.“
„Seda ma arvasin kohe, sest ega lapiti mind nõnda maha võta,“ ütles Tigapuu. Indrekut nähes ütles ta: „Tola, siis kohe serviti. Ega see ometi oina pealuu ole. Sa ei mõista ka põrmugi nalja.“
Härra Ollino püsis sootuks rahulikuna, nagu oleks tegemist päris hariliku asjaga. Ainult, kui ta oma valkjate, kivinenud silmadega Indrekule otsa vaatas, oleks seal nagu midagi pisut helkinud. Ja Indrekule tundus, nagu polekski see helk väga halb. Ta mõtles nagu midagi öelda, aga samal silmapilgul kisti uks lahti ja direktor astus sisse. Nähtavasti oli talle juba sõna viidud.
„Mis siin on?“ küsis ta Ollinolt.
„Pole midagi,“ vastas see rahulikult. „Paas ja Tigapuu hullasid ja Tigapuu kukkus oma pea vastu lauaserva veriseks, muud midagi. Tühine asi, väike kriimustus.“
Aga direktorit see seletus ei rahuldanud, ta nõudis täiendavaid teateid. Need andis Tigapuu niisuguse täpsuse ja tõenäolisusega, et direktor pidi teesklema, nagu usuks ta, mis räägitakse. Aga kui tunnid olid juba alanud, kutsuti Indrek klassist välja direktori juurde.
„Teie olete ainuke aus inemine, kes mulle tõtt räägib,“ algas härra Maurus. „Teised kõik valetavad. Ka härra Ollino valetab, tema ka; ainult tema teeb seda hea pärast, ainult hea pärast. Sellepärast ütelge nüüd teie mulle, mis teil hommikul Tigapuuga oli, sest et teil tõesti midagi oli, seda teab härra Maurus päris kindlasti. Kuidas sai Tigapuu pea veriseks?“
Indreku süda lõi värisema. Mitte et ta oleks kartnud oma tegu üles tunnistada ja, kui vaja, selle eest ka karistust kanda, vaid hoopis midagi muud valdas tema meeli. Kui Ollino ja Tigapuu hoiduvad ehk tõepoolest kokku ja varjavad vana eest sündmuse tõsist käiku ning kui tema ta ometi välja lobiseb, milleks peab siis seda nimetama? Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata, kui nad tahavad, tema ise ei salga.
Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti.
„Ma mõtlesin kohe,“ lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, „et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad.“
„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek, kes oli tahtnud sõimusõnad maha vaikida.
„Seda ma usun,“ rääkis direktor. „Tema on kange sõimama. Kohe — keelekandja, pealekaebaja, nuuskur, äraandja! Mis ta teile ütles?“
„Kõike seda ütles ta mulle,“ lausus Indrek vastu tahtmist.
„Ah juba kõike seda!“ imestas direktor nagu üllatatult ja uudishimulikult. „Ega te ometi temale öelnud, mis meie isekeskis rääkisime? Olete teie küll rumal! Pidage meeles: vaikida, vaikida, vaikida! Vaikige üks kord, vaikige kaks korda, vaikige kolm korda, vaikige kui hull, nõnda peate teie vaikima härra Mauruse majas, sest muidu kõik hakkavad teid sõimama, nagu sõimas teid Tigapuu. Ja ütelge nüüd ise, mis võib härra Maurus sinna parata, kui terve kool hakkab teid nõnda sõimama. Mis võin mina vanainemine selle noore hulga vastu. Aga teinekord olge ettevaatlikum; lauaklapiga ei tohi lüüa, liiatigi kui mõtlete serviti, sest nõnda võite inemise maha lüüa ja Siberisse minna. Mitte meie Siberisse, mis ülal, vaid sinna teise, mis kaugel, õnneks oli seekord Tigapuu pea, see on kõva, see on väga kõva, see oli teie õnneks. Jumala tahtmine, et Tigapuu pea. Kõigil inemistel pole Tigapuu pead; sellepärast ikka ettevaatlik olla, ikka ettevaatlik! Aga sest pole midagi, et ta teid sõimas, sest teie pole miskit kurja teind, olete aidand mul ainult kooli valitseda. Sest kuidas peab härra Maurus oma esimese järgu kooli valitsema, kui kõik valetavad ja ükski tõtt ei räägi. Nõnda on härra Maurus oma koolis viimaks ainuke inemine, kes midagi ei tea. Saate aru: härra Maurus ei tea midagi ja peab valitsema. Mis te arvate, kas te oskate valitseda, kui te mitte midagi ei tea? Härra Maurus ei oska, sest tema on vana. Sellepärast peab tema ka teadma, kui teised teavad. Aga kuis ta saab teada? Ausate inemiste lapsed tulevad ja räägivad — räägivad härra Maurusele tõtt. Ja kui keegi on nii aus, et ta räägib tõtt, siis hakatakse teda kohe sõimama, taga kiusama, sest tõtt ei armasta keegi. Ainult vana härra Maurus armastab, tema küll. Sest tema teab, et tõe ja tõearmastuse varal seisab maailm ja härra Mauruse suur kool ülal. Kes tõde ei armasta, see peab hukka minema, aga meie kahekesi ei lähe mitte hukka, meie mitte, sest meie armastame tõde, kuigi meid sõimatakse.“
Direktor naeratas nagu kohtlaselt, kui ta Indreku juurde astus ja talle mõned hõberahad pihku pistis. Kunagi varemalt polnud Indrek niisugust raha oma peos hoidnud: nad tundusid nagu libedatena, limastena, külmadena, kuigi olid tõepoolest soojad ja kuivad. Niisugune imelik raha oli see, mis direktor talle pihku pistis.
„See on teile selle eest, et olete aus inemine, ausate vanemate laps,“ ütles ta ja tahtis selles mõttes midagi edasi rääkida, kuid äkki muutis ta tooni ja hakkas täiesti ootamatult Indrekuga tõrelema.
„Sina koer,“ hüüdis ta, „tuled maalt siia; nagu oleks siin mõni kõrts või trahter!“
Ja parajasti sel silmapilgul, kui uksele koputati ja Lible uudishimulik nägu selle vahel nähtavale tuli, andis direktor kahe käega Indrekule müksu rindu.
„Uks kinni!“ hüüdis direktor Liblele, kes muidugi ühes mõne teisega ukse taha kuulama jäi. Ja Indreku poole pöördudes, jätkas direktor: „Sina hull inemine. Sinu ühe pika pärast pannakse viimaks mu kool kinni. Aga kuhu peavad siis mu poisid minema ja mis saa siis eesti rahvast, kui härra Mauruse kool kinni pannakse? Kas ma pean klassi minema ja kõigile ütlema: hoidke Paasi eest, sest temal on pikk kasv ja lühike aru? Või pean ma teid kohe hullumajja saatma? Sest kuhu mujale kõlbate teie! Aga minge nüüd oma klassi; pärast tunda ma vaatan, mis teiega teha.“
Viimaste sõnadega pistis ta veel paar rahatükki Indrekule pihku, aga need olid veel ilgemad kui eelmised. Kui Indrek ukse juba avas, hüüdis direktor talle järele:
„Kas te saate nüüd aru, et härra Maurusel on õigus?“
„Saan,“ vastas Indrek läbi hammaste ja see sõna oli tal raskem hääldada kui kõik teised sõnad, mis tänini tema suust läbi käinud. Ta tundis end äkki sedavõrt piiratuna vale, pettuse ja silmakirjalikkusega, et tal hakkas otseteed kehaliselt valus. Paigas, kus harilikult üksi ollakse ja kuhu ainult naised armastavad paarikaupa astuda, mässis ta saadud raha paberisse ja tahtis ta siis läbi augu alla visata. Aga äkki tuli tal uus mõte ja ta pistis raha tasku.
Klassis oli Lible mesilasena Indreku ümber ja aina tundis ta selle vastu huvi, mis tema ja Tigapuu vahel sündinud.
„Las teised jutustavad, miks siis just mina,“ ütles Indrek.
„Teised ei tea ju,“ vastas Lible lihtsalt.
„Aga mina ei mäleta,“ muigas Indrek.
„Väikesele Liblele ütleb suur Loll ikkagi,“ mangus poiss, aga Indreku suu jäi lukku.
Pärast tunde läks Indrek Tigapuud vaatama, kes lamas voodis, rätik ümber pea.
„Oled sina küll merimõrtsukas!“ hüüdis Tigapuu talle peaaegu heasüdamlikult vastu. „Kohe lauaklapiga. Aga targasti tegid, et mitte vastu nägu. Sellest tunnen, et oled ikkagi sõber. Ainult — oleks nüüd paar õlut või midagi muud, see maitseks. Mina sain eile täiesti lagedaks. Kui sinul leiduks, siis jooksime lepitust ja olekski kõik unustatud.“
Sõnalausumata võttis Indrek direktorilt saadud raha ja pistis ta Tigapuule pihku.
„Rohkem ei ole,“ ütles ta, „lepi sellega.“
„Ei noh, sina oled siiski täismees!“ hüüdis Tigapuu raha nähes. „Kakle, mis kakled, aga sõprust ära sureta! Kutsu silmapilk Jürka.“
Kui see tulnud ja raha ning tarvilised juhatused saanud toodava õlle, saia ja suitsuvorsti, nimelt just suitsuvorsti kohta, jäid Indrek ja Tigapuu kahekesi.
„Vana on sind esteks pinninud,“ ütles Tigapuu. „Ega sa meid ära annud?“
„Ei,“ valetas Indrek. „Aga tema nähtavasti ei usu meie seletust.“
„Muidugi ei usu,“ ütles Tigapuu. „Tema ei usu midagi, räägi nii või teisiti. Tema on õpetajaks tudeerind, sellepärast. Õpetajad ei usu ükski, sest nemad peavad piibelt õppima ja piibel ei ole tõsi. Oled sa seda enne kuulnud, et piibel ei ole tõsi?“
Ei, seda polnud Indrek veel mitte kuulnud.
„Noh, siis kuuled seda minu käest esimest korda,“ ütles Tigapuu. „Minule seletas Timusk, sest temal on need asjad selged kui vesi. Nii et sõbra poolest olgu ka sinul teada: piibel on vale ja võlts ja kui õpetaja teda kangesti õpib, siis ei usu ta varsti enam mitte kui midagi. Tõtt ka enam ei usu, sest tema arvab, et tõtt ei olegi enam olemas, kui piibel ei ole tõsi.“
„Kuis ta siis õpetajaks hakkab, kui ta ei usu?“ küsis Indrek huvitatult, sest olgugi et Tigapuu seletused tundusid talle ennem haigest peast tõusnud sonimistena kui tõena, ometi tahtis ta seda küsida.
„Hakkab muidu niisama, hakkab ilma usuta, kui aga hea suuvärk. Usu või ära usu, peaasi et oskad enese ilusasti välja rääkida. See on elus kõige tähtsam, seda pead sa teadma. Sellepärast õpitaksegi jutlust ütlema — et oskaks ennast välja rääkida, nagu mina täna vanale. Lasin kui piiblist! Kui mina kord tudengiks saan — ja seda saan ma kindlasti — siis hakkan ma õpetajaks, sest mina oskan…“
Jürka jõudis oma kandamiga pärale ja sellepärast polnud Tigapuul enam aega oma lauset lõpetada. Esimesele pudelile, mille Jürka lauale pani, lõi ta kohe paar korda peoga põhja alla ja sai nõnda temalt korgi kätte. Ta tõstis pudeli suule ja jõi. Siis vaatas ta teda vastu valget, ulatas Jürkale ja ütles:
„Sinule toomise eest! Sakuskat ka,“ lisas ta juurde ja andis Jürkale saia ning vorsti. „See on vaikimise eest. Ja valva, et vana ootamata ei tuleks. Mõistad!“
„Saab tehtud,“ vastas Jürka, kui oli siinsamas pudeli tühendanud ja suupisted tasku toppinud.
Tigapuu sõi suure isuga. Süües ja juues tal tuju aina tõusis. Ja jutt võttis hoogu, nagu hakkaks tal õlu pisut pähe.
„Ühte pead sa teadma,“ rääkis ta, „sinu päästis ainult see katkine laud, muidu oleks ma su tuimaks löönud. Sest ainult jõud ei aita, peab oskama kakelda. Kaklemine on suur kunst, väga suur! Aga sinust võiks asja saada, jumala eest, ainult jooma peaksid õppima. Siis võiksime kahekesi kas või vaksalitäie välja lüüa. Ja seda pead sa teadma, et kui ma täna oleks täis olnd, siis poleks see lauaklapp mulle midagi teind. Jumala tõsi, mitte midagi! Purjus pea peale ei hakka miski. Anna või terve lauaga pähe. Ainult jalgel võtab pisut tuikuma, see on ka kõik. Isegi Ollino ei tihka mind hästi puutuda, kui olen parajasti täis. Aga teistega — muudkui natist kinni ja tuuseldab. Vana näitab ja Ollino tuuseldab, sest vana ise kukub näpuga lükkamisest ümber. Tema karjub ainult, karjub ainult suure häälega, nagu ütleks teine jutlust. Aga sest pole midagi, et karjub. Karju sama suure häälega vastu ja tee mõni aken uulitsa poole lahti, seda ta kardab ja juba lasebki teine jalga. Häbeneb, sest see on tema kool, mitte sinu ega minu. Igaüks häbeneb oma kooli pärast. Sest kool pannakse kinni, kui kõik nii suure häälega karjuvad. Kui vana üksi karjub, sest pole midagi, sest tema on direktor ja direktoril peab suur hääl olema, muidu ei saa ta ju juhatada. Väikse häälega ei saa juhatada. Minul on ka suur hääl, kui ma klassis juhatan. Sa peaksid mind siis kuulma. Aga mõtle ometi ise, mis oleks, kui kõik hakkaks karjuma, nagu oleks nad direktorid ja juhataks! Kool pandaks kohe kinni. Jalamaid! Sellepärast siis, kui tahad, et vana kardaks, hakka karjuma, nagu oleks sina direktor, mitte tema. See olgu sulle sõpruse poolest õpetuseks. Aga ühte pead sa meeles pidama: niipea kui ilmub Valge, siis pea lõuad, sest kui tema juures karjuma hakkad, ei lausu ta sõnagi, vaid teeb sulle kohe ühe ära. Ja tead, kui juba tema sulle ühe ära teeb, siis teist sa enam ei taha, niisugune on tema tegemine. Aga muidu on ta sõbramees, nagu tänagi. Head inimesed on ikka nõnda, nemad karjumist ei salli. Iseasi kaklemine, seda võib vaikselt. Sina oled ka hea inimene, hea südamega, sest ega sa muidu kohe lauaklapiga, nii et oled korraga tuim. Õige ta ongi! Mis sa ikka tühja jändad, kui oled hea inimene. Vana on teisiti, tema närib sind päevade kaupa. Ikka: „Kas on härra Maurusel õigus, kas on?“ Aga, armas inimene, kui sa ise tead, et sul õigus, milleks siis veel teistelt küsida. Mina ei küsi kunagi, kui mul on õigus, aga vana küsib. Hirmus tüütu! Sest mõtle ometi, kuhu see meid viiks, kui me aina üksteiselt küsiks, kellel on õigus. Parem rüüpa oma pott õlut ja pista nael või pool suitsuvorsti peale. Hoopis teine küsimus, kumb võitis. Aga seda ei küsi vana kunagi. Ja tead miks? Tema ei võida kunagi, mitte kunagi. Sest kuis võiks ta meid võita? Koolist välja visata? Aga on see siis võit? Isegi sellest poleks tal võitu, kui ta minu välja viskaks, sest siis jääks ta oma rahast kindlasti ilma, mis ma talle kahe viimase aasta eest võlgnen. Olen ma aga siin edasi, siis ehk maksab onu viimaks, kui ma õppima hakkan. Ja seda ma võin ometi. Seda teab vana ja sellepärast pole tal kuidagi võitu loota, võib ainult oma rahast ilma jääda. Samuti ka meil kahekesi. Noh, täna võitsid sina, kindlasti sina, aga kes nüüd sööb ja joob? Kas sina? Ei, vaid mina, sest mina kaotasin. Ikka sööb ja joob see, kes kaotab, nii et üks saab võidu, teine söögi ja joogi. Sest milleks peaks see sööma ja jooma, kes sai võidu juba niikuinii! Tema vaatab pealt, kui teine sööb ja joob. Nõnda on ilmas seatud. Kel õigus, see peab sööma, ja minul on täna kahtlemata õigus, sest oma sõpru ei tohi ära anda, see on kindlam kui kindel. Aga see on äraandmine, kui keegi lubab oodata ja ometi ei oota. Iseasi, kui pole sõber. Siis ära oota. Aga kui oled juba kord sõber, siis peab ootama, liiatigi kui ei tea, kus sõber on. Tead sa, kus ma olin? Ei? Aga vana teab, nuusutab ja teab. Nii kui nina juure pistis, kohe karjuma: „Šinder, sa tuled tüdrukute juurest!“ Tema tunneb seda lõhna, oo, see vana tunneb! Tahad, ma võtan su teinekord kaasa? Aga ma näen juba su näost, et sa ei taha. Hea siis küll, ega ma peale ei käi, sest seal on raha vaja. Aga vana juttu selles asjas ära usu, tema hirmutab muidu. Tema hirmutab ja kohutab ikka muidu. Näituseks minugagi. Tema hoiatab poissa minu eest, ütleb, mina olla suli ja jumal teab mis. Aga mis olen ma teind? Ainult ühelt või teiselt pisut raha laenuks võtnud. On siis inimene sellepärast kaabakas, et ta laenab? Aga siis on ju see, kes laenu annab, ka kaabakas, sest ega mina ometi muidu võtta ei saa, kui teine ei anna. Eks ole nii? Räägin ma tõtt? Aga peaasi on ju, et laen ära maksetakse. Ja mina maksan omad laenud. Las ma aga saan tudengiks, siis maksab onu kõik mu võlad. Aga mis veel kindlam: las onu sureb ära, siis saan mina tema ainukeseks pärijaks ja maksan oma võlad. Sina saad siis ka oma rubla kätte. Ja see sünnib varsti, sest onu on suhkruhaige. Tead, mis see on? See on see, et kõik muutub suhkruks, kõik, terve onu, ja siis tuleb surm. Sest kuis sa veel elad, kui oled üleni suhkrust, suhkur on ju surnud. Nii siis — niipea kui onu muutub üleni suhkruks, maksan mina oma võlad. Seni hoia tekk ja padi alles, pandimajasse ära neid vii ja teistele ära müü. Esiotsa pole sul neid veel tarvis, sest külmad ei tule niipea, ei tule võib-olla enne jõuluid, nii et nad seisavad sul jõude ja on ennem tüliks kui kasuks. Sellepärast võiksid nad esiotsa minule magada anda, nii lihtsalt sõbramehe poolest. Mitte et mina neid sinult tagasi tahaks, seda mitte, sest tekk ja padi jäävad endiselt sinu omaks, ainult et mina magan nendega. Peaks aga külm tulema, siis on teine asi. Seks ajaks saab ehk minu pea juba terveks, võin ta kas või puupakule panna, aga nüüd on teiste ees pisut piinlik — haige pea ja patja ei ole. Pealegi tahtsin veel sulle midagi öelda, sel korral unustasin. Minul on ju üks imelik pea, tema ei hoia midagi kinni, niisuke on ta. Kuipalju olen ma pidand tema pärast kannatama! Lihtsalt kole! Aga mis teha, pea ju otsast ära ei käi, et keeraks uue asemele. Nõnda see siis sündiski, alles pärast tuli mul meele, kui polnud enam midagi parata. Tahtsin sulle juba eile öelda, aga unustasin ka eile, nii et alles täna teen seda. Iseenesest on see muidugi üsna tühine asi, liiatigi kui mina nendega edasi magan, nagu ma polekski neid panti pand. Õieti polegi tekk ja padi päriselt minu omad, kui asja peale hästi piinlikult vaadata, sest mina sain nad kellegilt teiselt — ka pandiks, sest muidu poleks ma neid milgil teel vastu võtnud — see on minu mood. Kui pandiks, siis küll. Aga kui nüüd see teine tuleb oma panti välja lunastama, siis pean ma talle ometi ütlema, kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei? See oleks pettus, sest ma ju tean, kus tema asjad on. See oleks peaaegu vargus ja vargaks võidaks pidada sind, sest see mees ütleks, kindlasti ütleks ta: „Ära võta võõrast varandust panti, sest võõra vara pantivõtmine on sama hea kui varastatud asja ostmine: asi võetakse sinult ära.“ Kui vana sellest kuuleb, saan mina muidugi oma jao, aga asjad on sul ikkagi läind, nii et parem on, kui sa oma sõpra sisse ei veagi. Nõnda siis ei kaota sa kuigi palju, kui sa nad minule praegu magada annad, olgugi nad tõelikult sinu omad. Sest et ma nende pealt sinu käest rubla sain, seda ei salga ma kunagi… Sellest sa nüüd näed, mis võib pea inimesega, üks pea mitme inimesega teha, kui ta midagi ei mäleta. Sellepärast hoia, et sa enam lauaklapiga kellegile pähe ei löö. Ja ära lase ka endale pähe lüüa. Sest kui inimene mäletab, siis ei hakka ta ometi võõraid asju pantima või ta on püsti hull. Õige! Nüüd tuleb meele: selle teki ja padja sain ma siis omale magada, kui omad pandimajasse viisin. Just nõnda! Homme või tunahomme toon nad sealt ära ja siis pean niikuinii võõrad tagasi andma. Sellepärast siis, kui sa ei taha võõraid asju pantida, harjuta meelespidamist, see on kõige tähtsam. On niisuke kunst, mis kasvatab meelespidamist — mnemoonika! Seda peab aegsasti õppima. Kui sa kusagil seda sõna näed, siis tea, see ongi seesama. Kõvendab mälu! Minul on ta kole nõrk! Tõenduseks võõras tekk ja padi Siberis sinu asemel. Tahad minna neid kohe tooma? Võib ka kohe. Jah, mnemoonika, mnemoonika, pea meeles!“ hüüdis Tigapuu järele, kui Indrek läks tekki ja patja tooma, sest äkki tundis ta, et mida varem ta neist vabaneb, seda parem.