XXXI
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXXII

Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.

Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta-aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.

Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.

Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Veel kümme aastat tagasi oleks ta võinud neid nähes rõõmu pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida, nagu tantsis Taavet millalgi seaduselaeka ees. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks, sest ta tundis, et tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab, nagu polekski kiviaiad ja kivivared siit võetud, vaid kuskilt mujalt siia veetud.

Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud, või kuigi seda tehti, siis jäi mõni vana puhastamata, mis ehk veel tarvilikum oleks olnud kui uue kaevamine. Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. See polnud küll enam kurekarjamaa, nagu alguses, aga ega ta veel päris loomadegi karjamaa olnud.

Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikka veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel pidi ta korraliku niitmise asemel vikatiga aina rapsima, nagu peksaks ta ussi mätaste ja küngaste vahel. Hõre loog kadus auklikku maasse, nii et temast vaevalt midagi riisumisel kätte saadi. Andrese jõud kahaneb, aga mätastel ja võserikul näib ta aina hoogu võtvat. Enne oli nagu Andres pealetungija, tõrjus nad kaugele tagasi, aga nüüd algab nende rünnak. Andres arvab, tema silm näeb veel seda, et võserik tungib sinnasamasse tagasi, kus ta oli Andrese Vargamäele tulles.

Andres ehitas endale uued kambrid, enda arvates suured ja valged, aga ligi paarikümne aastaga oleksid nad nagu sootuks väikeseks ja pimedaks jäänud. Igal pool ümberringi leidub juba suuremaid ja valgemaid. Isegi Orul on nad seda, sest Pearu ehitas omad hiljem. Õieti öelda tahaks ja peaks Andres endale jällegi uued kambrid ehitama ja nüüd juba rehetoast ja rehealusest lahus, aga praegu ei jätku selleks jõudu, võib-olla ei jätku eluajalgi.

Ainult karjalaudad on veel niisugused, nagu nad ehk tänapäev Vargamäel olema peavad. Aga sellestki pole mingit tulu, sest uute karjalautadega ei tulnud karjapidamisse uut õnne, nagu Mari kindlasti oli lootnud. Küll käivad karjalautade uksed nüüd samuti lukku nagu aidadki, aga ikka kisuvad lammaste kaelad kevadeks rõngasse, lehmad löövad mullikaile oma teravad sarved makku, nii et soolikad välja tulevad, ja vana emis magab või sööb ise oma põrssad ära, nagu oleks ta äkki aru kaotanud. Nüüd pole Maril enam kahtlust, miks see kõik nõnda on: igal pool tunneb ta Jussi sõrme ja see röövib tema südamest rõõmu, samuti nagu ta põgeneb Andrese hingest halli kivikarja, ummistunud kraavide ja pealetungiva võseriku ees.

Vargamäel näis nüüd kõike – vilja, heina, loomi, riistu, raha – rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi kergem? Võis siin keegi hinge tagasi tõmmata? Võis seda teha Andres isegi oma valutavate ja kangestunud liikmetega? Elas ta tänapäev lahedamalt kui viisteist, kakskümmend aastat tagasi? Seda ei uskunud Andres ise ega uskunud teisedki. Veel tänapäevani polnud kõik kohavõlg tasutud, veel tänapäev polnud ta seega Vargamäel pärisperemees, sest ikka oli raha kuhugi mujale rohkem vaja kui kohavõla tasumiseks.

Ainult ühes asjas tunti nagu midagi, mida varem ei olnud: teiste kohaomanikkude eeskujul pidas Andres endal sõiduhobust tallis, kelle parema ninaesise pidi ehk tööruikade suust nälpama. Aga seegi Vargamäe au ja uhkus osutus enam ristiks kui kergenduseks ja mugavuseks. Väsinud hobustega oli põlluvaheteedel ja soosildadel palju mõnusam ronida kui noore söödetud loomaga, kel kaerad torkisid kintsus. Temaga sõites ei võinud ohje naise ega laste kätte anda, nagu ei võinud seda teha teisedki kohaomanikud, kel trallisid täissöödetud loomad aiste vahel, vaid ta pidi kõigi soosildade põrutuse ja peksmise ise läbi kannatama. Muidugi talvel seda häda ei olnud, aga siis tulid teised. Kõige kangema külmaga pidid ohjad aina pingul olema, nii et ei saanud mahti piipugi panna. Aina trt-trt-trt, trt-trt-trt, nagu oleksid sa mõni mõisakutsar või edev ja uhke perepoeg-peiupoiss. Ometi pole sa ei see ega teine, oled ainult vana ja väsinud Vargamäe Andres või Hundipalu Tiit, kes tahaks pühapäevalgi lasta oma kangeid käsi pisut puhata.

Isegi kiriku juures on noore loomaga häda, eriti kui ta on täkk. Nii mõnigi uhke kohaomanik ei pääse kunagi jumalakotta, sest kuna õpetaja altari ees talitab või kantslis jutlust ütleb, seisab tema valvurina oma üle kihelkonna kõige kangema ja „röögatuma“ täku juures, tuues nõnda temale ohvriks oma magusa uinaku, mida ta oleks võinud kirikus teha, ja ka oma hingeõnnistuse. Needki mehed, kes kirikusse läbevad minna, ei saa seal aga jumalasõna tähele panna, vaid kuulatavad aina kikkis kõrvul, kas nad ehk oma täku karjumist ei kuule, nii et õigel ajal teaks välja minna teda taltsutama. Õpetaja hääl on hüüdjaks hääleks kõrbes, aga oma täku hääl lõikab igale mehele südamesse ja paneb hinge värisema, nagu puhutaks Jehoovale pasunaid mitte kirikus, vaid väljas lasipuu küljes, kangvaljad peas ja rauad suus.

Muidugi kogu sellel täkkude jumaldamisel pidi oma õndsus olema, aga Vargamäe Andres ja tema kaasaegsed ei tundnud seda hästi. Kümmekond aastat varem, siis ehk oleksid nad seda teisiti maitsenud, nüüd aga maitsesid seda ainukestki tõsist elumõnu ja eluedu noored.

Kui Andres ja Mari ise kirikust tulles mõisa soo peal lasksid tulisel loomal „lillutada“, siis võisid nad kergesti kõva lumekänkariga hobuse kabja alt vastu vahtimist saada, nii et tuli ja vesi silmast ühekorraga purskasid, aga muud suuremat ega ülevamat ei tundnud nad sellest mitte kui midagi. Tegid aga Liisi või Maret niisuguse „lillutamise“ kaasa, siis käis neil külm tuul südame alt läbi, nagu millalgi karja-Matul, kui see Jõessaares pikkade kaskede latvadega vibutades ülalt maha laskis. Südame all aina kõditav puhang, nii et tunned seda küünarnukkides ja sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile õnnenaeratuse. Nõnda oleksid noored võinud „lillutada“ kas või pool eluiga ja poleks tundnud sealjuures ei külma ega nälga, vaid aina rõõmu.

Niisugune imelik vahe oli vanade ja noorte elul mitte ainult tulise hobusega kirikuteel „lillutades“, vaid kogu askeldustes vanal Vargamäel. Millal see pööre oli sündinud või miks ja kus ta oli sündinud, seda ei teadnud keegi, saadi ainult aru, et see on sündinud kogu Vargamäe ja kõrvenurga silma all. Ühed olid jäädavalt midagi kaotanud, teised leidnud – kui kauaks? selle üle ei murdnud õnnelik leidja pead.

Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi, noored aga nägid siin, kui mitte alati, siis vähemalt ajutigi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Laulud aina helisesid Vargamäe aasadel ja nurmedel ning naeru ja kilkamist kostis igast toanurgast ning kolgast. Pasunat puhuti, nagu oli puhutud ainult Matu päevil, sest Matu ise oli Andrest ja Indrekut õpetanud nõnda puhuma. Tema ise oli neid õpetanud sileda lepa koorest ja helisevast pedakast pasunat „õieti“ tegema. Huilgamist oli heledail kevade- ja suveõhtuil niisugust kuulda, nagu oli Vargamäel kuuldud ainult alguses karja-Eedi suust, kes nuttis millalgi õueväravas, kui mööda läksid kirikulised nelipühade esimesel pühal.

Aga nüüd ei nutnud enam keegi nõnda õueväravas kirikuliste silme all, ainult Indrek istus vahel haopinu taga või soos mättal päikese paistel, nagu oleks tal juba midagi kallist kaotsi läinud. Tema’p see oligi, kes oskas endise karja-Eedi viisil huilata, kuigi ta teda kunagi polnud kuulnud. Iseendast hakkas ta soos mättal nõnda huilgama, kui Andres puhus pasunat, nii et koer nina vastu taevast tõstis ja ulgus. Indrekul oleksid nagu sõrmilised kurgus, nõnda lullitas ta oma häälega. Andres ei mõistnud sellest kuigi suurt lugu pidada, sest kui tema oma pika pedakase pasuna otsa puuoksale pani ja täie hingega puhus, siis polnud Indreku hääle lullitamist kuuldagi. Ometi oli lõpuks nõnda, et Indreku lullitamine äratas naabrite karjastes rohkem huvi kui Andrese tugev tuututamine.

Aga kanged mehed olid nad mõlemad, kumbki omaette, seda teadsid nad ise ja teadsid ka teised. Andres ehitas endale Jõessaarde eluhooned ja karjalaudadki, kõik lepapuust ja koerakaela-nurkadega, nagu ta seda nägi jõe ääres küünidel. See nõudis palju aega ja vaeva, aga Andres ei hoolinud sellest. Indrek tegi samal ajal ahju, korsten peal ja kõik, pole muud, kui pane aga tuli sisse ja kohe tuleb korstnast suitsu kui molliga. Ahju ette tegi ta viimaks pliidigi, mille „kivist raud“ küttes nii palavaks läks, et seal peal võis kartuleid küpsetada, mis oli kõige magusam roog kogu Vargamäe Jõessaares. Sülitamisel aina särtsus kohe see kivist pliidiraud. Ent siis kukkus Andres piipusid tegema, totad lepast ja varred angervaksast või koerõispuust. Toredaid piipe vorpis ta teha, suitseta nendega sambla ja lepalehtede asemel kas või päris tubakat. Ja suitsetada võis Andres nagu mees muistegi, neelas suitsu alla ja kõik ning laskis ta läbi nina välja. Vahel harva ainult pani see ta läkastama. Aga Indrek tegi nüüd kuueküljelise kasetohust karbi, kuhu sisse ühes samblaga võis paigutada maamesilase pesa. Kui peale seda karbil auk sulgeda, siis ei pääsenud mesilased enam välja, pirisesid ainult sees, ja nõnda võis neid enesega kaasas kanda ning viia, kuhu süda kutsub.

Neid ja muid niisuguseid asju tegid Andres ja Indrek metsas teineteise võidu ja neil oli suur rõõm kõike seda teha. Aga nende mõlema rõõm kasvas ehk veel suuremaks, kui sel kevadel, kus Andres neljateistkümne aastaseks sai, isa otsustas ilma sulaseta läbi ajada. Võõrast tüdrukut polnud juba mitu aastat kaubeldud, sest Liisi ja Maret olid selle asemele astunud.

Küll arvas Mari, et Andres on täielikuks tööpoisiks alles nõrk, aga isa oli poja kohta teisel arvamisel.

„Mis ta seal karjaski logeleb,“ ütles ta. „Puhub ainult pasunat ja kraapleb teiste poistega. Ehk kui nad kahekesi seal hästi läbigi saaks, aga seda ka ei ole.“

„Eks ta nüüd see ole,“ lausus Mari. „Kardan ainult, et ta tööga enda ära katkestab.“

„Ega ta mõni peru sälg ole, keda ei või enneaegu aiste vahele panna,“ vastas Andres. „Inimesel inimese aru, eks ta tee jõudu mööda.“

„Tema aru või kedagi,“ arvas Mari.

„Küllap kasvab ka aru,“ ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.

Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis ta ju karjapoisist tööpoisiks, kel on pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle jõu tegema, nagu Mari oli kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm – Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.

„Oleks sa ometi suilisegi võtt,“ arvas Mari hiljem veel kord. „Tapate endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.“

„Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja oma lastegagi teen,“ vastas Andres.

Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi Krõõdast ja tema surmast rääkis, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega sedasama, mis ta Krõõda endaga tegi, aga ta ei julgenud. Selle asemel ütles ta mehele:

„Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseennast ja oma lapsi.“

„Seda peabki tegema,“ vastas Andres. „Seda peab igaüks tegema, muidu ei saa.“

Ja kui ta natukene aega oli mõelnud, lisas ta nagu Mari lohutuseks juurde:

„Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.“

Aga Mari teadis, et päevilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal pole teda igakord saadagi. Andres isegi näis seda mõistvat, sest ta ütles natukese aja pärast iseenda ja teiste troostiks:

„Ega see asi tänavu änam nii hull olegi, Liisi ja Maret on ju jällegi mõlemad aasta vanemaks saand.“

See oligi ainuke tõsine lohutus kõigile, ka Liisile ja Maretile. Nemad isegi tundsid endid juba päris täiskasvanuina, sest mõlemad olid juba leerist läbi. Ei peetud ümberkaudu enam ainustki tantsupidu, kuhu poleks Vargamäe Liisit ja Maretit kutsutud. Igal vainul, kus tuldi kiige alla kokku ja kus üürgas lõõtsmoorik videvikust puhteni või pühapäeva õhtupoolikul, helises ka Liisi ja Mareti laul või naer, kargles nende jalg, kas või üürikesekski, kui rohkem polnud võimalik. Ja võimalust selleks oli sagedasti väga vähe.

Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud ja pärastised sündmused aina süvendasid seda mõju. Lohutust polnud aga kuskilt leida. Mida ta alguses oli Marilt lootnud, see jäi tulemata, sest Jussi surm vaevas selle hinge. Ei jäänud Andresel muud üle, kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. Isegi Pearuga kohtukäimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta siin ilmas otsitavat õigust ei leidnud, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Seal pidi Andrese õigus särama kui päike.

Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma, tema püha sõna pidi Andrese vaimu valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi ja paremini? Kas tõesti on see õige, et maailmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgus?

Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjumine teise järel. Siis ei leidnud ta rahu ööl ega päeval. Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel asemel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes. Nõnda kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis ennast ilmas üksildasena – olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt võõras. Oma jumalaga kõnelemisel sai Andrese meel nii mõnigi kord härdaks – Mari kuulis teda tasakesi nutvat. Niisuguseil korril oleks Mari heameelega tahtnud oma mehe juures olla, temale lähedal seista, tema härdusest osa võtta.

Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja naljadele ikka võõramaks. Seetõttu tekkis Vargamäel mingisugune ümberpöördud maailm: seni kui askeldati siin palgalistega, käisid siin pidutsemas, tantsimas ja ringmänglemas võõrad, aga kui hakkasid kiljuda ja karelda tahtma juba omad lapsed, siis ei tohtinud need seda minna tegema võõrassegi kohta. Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis oleksid tütarlapsed pidanud kas või aru kaotama ja puhtast tantsuhimust hukka minema. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.

Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu teinud, ajas ta nendega asju oma käe peal ja sagedasti Andrese tahtmise vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades. Ei olnud Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelevalve tõttu. Aga siiski ei võinud ta muidu, kui pidi nad üks ja teine kord külla pillerkaarile laskma isa salaja, temale tütarde mineku ettekäändeks täie teadmisega valetades.

„Te näete, misukest pattu ma teie pärast teen,“ rääkis Mari vahel tütardele ja pühkis põllenurgaga oma silmi, „hoidke siis endid, et teiega midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.“

„Ära karda, ema,“ lohutasid teda Liisi ja Maret, „me oleme ju kahekesi, kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus, nii et…“

„Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!“ palus Mari korduvalt.

„Ei ta saa,“ kinnitasid tütarlapsed, „nii pea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.“

„Mis siis küll minust saab!“ ohkas Mari.

„Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,“ ütlesid tütred.

„Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,“ hädaldas Mari.

„Valeta veel, emakene,“ palus Maret ema kätt silitades. „Muidu ei saa ju, mis teha.“

„Jah, ega muidu küll ei saa,“ arvas ka Liisi.

Mari nuttis ainult.

Kevadel tahtsid Liisi ja Maret aita magama minna, aga seda isa ei lubanud.

„Ega te palgalised ole, olete peretütred ja peate kambris magama,“ põhjendas isa oma keeldu.

Ometi teadsid Maret ja Liisi, et peretütredki suvel igal pool aidas magavad. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.

„Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,“ lausus Mari.

„Ei, tüdrukud jäävad kambri,“ ütles Andres lühidalt.

„Tee, nagu tahad, nad on sinu lapsed,“ vastas Mari, „aga aidas oleks neil palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.“

„Võime meie ise kambris magada, miks siis nemad, noored, ei või,“ seletas Andres vastu. „Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.“

Nõnda jäigi. Liisi ja Maret pidid kambris magama, kuigi aidas oli jahedam ja lahedam. Aga Mari süda oli nüüd rahulikum, nagu oleks suur hulk vastutust temalt Andresele langenud. Tüdrukud oleksid muidugi kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.

Eriti põles aitaminemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep temalt küsinud, kus ta suvel magab, toas või aidas. Mõistagi, et Joosep pooldas aita, ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.

„See on minu viimane suvi,“ ütles Joosep, „tuleval suvel olen juba mõni teab kus Poolamaa põhjas.“

Sellega tähendas ta kroonuteenistust, mis sügisel kätte pidi jõudma.

„Ehk pääsed,“ ütles Liisi.

„Kes hundi lõugadest enne pääsend,“ vastas Joosep. „Kergitust ei ole, terve olen. Ainuke, kui juhtub palju mehi olema ja numbri kaugele võtan, siis jään kopli peale, saan punase passi.“

„Kui liisku võtad, siis võta minu käega,“ andis Liisi nõu.

„Tähendab pahemaga?“

„Pahemaga,“ kinnitas Liisi. „Küll näed, pääsed.“

„Aga kui ei pääse, mis siis?“ küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.

„Siis jääb, nagu räägitud,“ vastas Liisi.

„Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?“

„Ootan, kuni sa tagasi tuled.“

„Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?“

„Ei seda ole!“ ütles Liisi. „Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean, saagu, mis tahes.“

„Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et sa niisuke oled,“ ütles Joosep liigutatult.

„Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,“ vastas Liisi.

„Hea küll,“ oli poiss nõus. „Aga kus me kokku saame? Ma ei jõua pühapäevani kannatada.“

„Õpi kannatama,“ manitses tüdruk elutargalt. „Elus on palju kannatada. Näe, mis Vargamäel.“

„Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,“ ütles Joosep. „See siin on nagu mõni neetud maa.“

„Ega mujalgi kergem ole,“ püüdis Liisi vastu vaielda. „Seal seesama kohtukäimine ja riid.“

„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,“ toonitas poiss. „Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja elame, aga siit saastast välja. Tead, mis mina sulle ütlen, ja seda ütlen ma ainult sinule, Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende halbade asjade pärast, nagu poleks siin midagi head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan ma, ja mis edasi saab, seda näeb.“

„Naljakas,“ ütles Liisi. „Meie Maretiga oleme mõnikord just sedasama rääkind. Ükskord laulsime ja laulsime, nagu oleks Vargamäel ainult rõõm, ja siis hakkasime viimaks arutama, et kus on see koht, kellest jääks ainult head ja ilusad mälestused, kui siit kord ära lähme, ja ei leidnudki niisukest kohta. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand. Mõtlesime, et kas mujal ilmas ka nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kuidagi, aga vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal läks heinakaarel vikatiga lüües keha otse keerdu ja kahekorra, nii raske oli temal. Ja tead, meie arvasime, et see kõik on sellepärast, et meil põlnd päris-ema. Aga teil on ju oma ema, ometi on teil niisama.“

„Just niisama,“ kinnitas Joosep. „Ei aita siin oma ega võõras ema. Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal, mis tahes.“

„Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,“ ütles Liisi.

„Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,“ vastas Joosep.

„Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,“ seletas Liisi.

„Temavanuselt tegin mina sedasama,“ arvas Joosep. „Aga las ta kasvab, küllap näeme siis.“

„Aga mis ütleb isa selle kohta?“ küsis Liisi.

„Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.“

„Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks nagu sinagi! Ta lööks Andrese vist küll ennem maha, kui et ta tema Vargamäelt minema laseb,“ rääkis Liisi.

„Andres on ehk temast sel aal juba tugevam,“ arvas Joosep.

„Jah, kes teab,“ oli Liisi nõus, „praegu juba teisel käed nagu tangid.“

Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni ja küsis:

„Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?“

„Kirikuteel, kus mujal,“ naeratas Liisi.

„Ega siis öösel kiriku minda,“ vastas poiss.

„Öösel ei saadagi kokku.“

„Ma tahan,“ palus poiss.

„Tead,“ ütles neiu äkki, „isa meid aita magama ei luba, aga tule kambri.“

„Kambri ei saa ju, koera-kuramus,“ vastas Joosep.

„Katsu ta ära meelitada,“ õpetas tüdruk.

„Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma tema nahka head ja paremat olen sööt, aga ei kedagi: ikka lõugab endist viisi ja tükib teine meie akna alla käima.“

„Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,“ arvas Liisi. „Meie isad riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.“

„Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on inimesed kurjad, siis ka koerad ei lepi. Sellepärast siis Pollo sööb ja uriseb.“

„Vaene poiss!“ haletses tüdruk.

„Hirmus vaene,“ ütles Joosep. „Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast mitte.“

„Ära sa nii väga suurusta, muidu näitan, kudas Luukas õlut teeb,“ ähvardas Liisi. „Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.“

„Ma ei suurusta ju,“ ütles poiss lihtsameelselt, „aga sa tead ju isegi, et oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui sind.“

„Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,“ tõreles tüdruk.

„Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama, seda ei tea ma. Kord mõtlesin, et kui õige… aga ei, parem ma ei ütle,“ rääkis Joosep.

„Mida sa ei ütle?“ küsis Liisi. „Mõtled ta ära tappa, maha lasta, eks?“

„Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,“ ütles poiss. „Mõtlesin, et kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning laseb ehk enda ära meelitada. Aga ää sa sellest kellegile hinga.“

„Ei, isegi Maretile ei ütle ma, parem on parem, ainult meie kahekesi teame. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias linnupesade ja -poegade peale. Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre munad ja pojad. Kui isa toob uue koera, siis katsume ta kahekesi ära meelitada, et ta sinuga lepiks.“

Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu, ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast: miks ei lasknud ta oma suud altkäemaksuga sulgeda. Joosepi ja Liisi armastuse pärast pidi Pollo surema, sest nemad ei tahtnud, et tema öösel sellest ka teistele kuulutaks. Tõekuulutamise pärast pidi ta oma ärksa ja maia hinge rebasekakule jätma.

Nädala kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe salasidemeid. Aga varsti oli koeral nähtavasti kogu Vargamäe elu ja olu olevikus ja ka minevikus teada, nagu oleksid Vargamäe asjad tõepoolest õhus rippunud, kus neid igaüks võis nuusutada, kel selleks nina ei puudunud. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi vastu muutus ta veel leppimatumaks, kui seda oli Pollo: ta ei võtnud temalt lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks: koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.

Aga Indrek oli uue koeraga väga rahul, sest sõna kuulas teine hästi, loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, ja linnupesadesse ei puutunud. Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega ärritada, kuni nad viimaks tulises vihas peaaegu sabaotsal püsti seisid, ja siis äkki neisse kinni karata ning lõugadega rapa-rapa lüüa, nii et ussitükid kas või Indrekule vastu silmi lendasid, kui see eemale ei hoidunud. Niisugune vänge koer oli see Vargamäe Muska.

Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.

„Hakka kas või sedagi rebasekakuga uinutama,“ ütles ta Liisile kaebavalt.

„Las ta elab,“ ütles Liisi. „Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi ta on meie vastu. Kolmas oleks ehk niisama. Kõik koerad on ehk nõnda, seni kui on Vargamäe nõnda.“

„Ega hullu tea,“ arvas ka Joosep. „Asi ehk põlegi koertes, vaid Vargamäes.“

Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja. Abi otsiti mujalt. Nimelt seisis Eespere uute karjalautade taga, osalt räästa all, osalt selleks tehtud katuse all, ehitusest järelejäänud palgivirn. Siin oligi neid vanu toapalke, mille vanadust keegi ei teadnud ja mida saehammas polnud puutunud. Suitsust olid nad läbipruunid ja ise kõvad nagu taotud teras. Võib-olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja Maret millalgi ühes saepuru, kuusekoorte ja laastudega piiriaia äärde Joosepile ja Karlale olid kandnud. Selle palgivirna otsa, madala õlgkatuse alla määrati lõpuks suvine kokkusaamise paik. Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.

Oli kordi, kus Joosep jumalamuidu ootas. Oli ka neid öid, kus nad kahekesi siin kange kõuega istusid. Välgu valgusel oleks neid siin võidud näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel. Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis ta müristamist ja välku palju vähem kui muidu.

Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade kobrulehtede alla, kus nad sopsisid hüpata ning krabistasid joosta, tehes vahetevahel piiksuvaid hääli, nagu kõneleksid nad isekeskis arusaamatuil keelil. Ka see hirmutas neiut. Mõnikord ei saanud poiss teda muidu rahustada, kui pidi ta endale sülle võtma, et kaoks hirm kõigi vanajumala loomade ees, kes krabistasid ja häälitsesid.

Sügisel hiljapoole, kui Joosepil juba liiskuminek lähenes, istusid nad ühel ööl jällegi siin palgivirnal. Juba mitmendat päeva pladises külma vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil soosaartel langes puudelt koltunud lehti. Metsad ja nurmed olid tummaks jäänud. Nukrad nabrad seisid pihlaka punaste marjakobaratega kõrvu, mis nõtkusid rammalt. Õhu ähmusest ammutas nagu valu ja soode poolt ronis udu üles Vargamäe hoonete poole. Selgeil öil vingusid kõrgel õhus rändlindude tiivad.

„Et meil ka paremat paika ei ole,“ ütles Joosep sel õhtul palgivirnal ja tõstis kuuekrae üles.

„Paremat paika põle ei Vargamäel ega ilmas olemas,“ kiitis Liisi.

„Tuul vuhiseb nii mis hirmus,“ kaebas poiss.

„On sul külm?“ küsis tüdruk. „Mul on väga soe. Anna oma käsi seia, katsu.“

Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta endale oli selga ajanud.

„Mis sul kasukaga viga,“ ütles Joosep.

„On soe?“ küsis Liisi.

„Soe,“ vastas Joosep. „Ja hea,“ lisas ta juurde.

Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta põues.

„Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,“ ütles Liisi.

„Mäletan,“ vastas Joosep.

„Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks koht mäletada, kus oli ainult hea,“ ütles Liisi.

„Kus?“ küsis poiss.

„Nagu sa ise ei teaks!“

„Siin, palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?“

„Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnd.“

„See on küll õige,“ oli nüüd ka poiss nõus. „Siin on ainult hea olnd,“ lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamale tüdruku põue.

„Kui sind paigale pannakse,“ ütles Liisi, „ja sa kaugel oled, siis mõtle ikka selle palgivirna peale.“

„Mõtlen,“ vastas poiss.

„Ja mina tulen üksinda seia istuma,“ ütles Liisi.

„Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,“ lubas Joosep.

„Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,“ lausus tüdruk nukralt.

Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu unenägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamise, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhitamise, rabakana käk-kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karja-aiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisega rääk, ja kui tema väsima hakkas, siis algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat, aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks selleks aega. Suure rutuga lendasid nad lõuna poole.

Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu poleks sügist ega midagi.