Tõde ja õigus I/XXX
XXX
Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid, Vargamäe Andrest ja Marit vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus.
„Jäksasid ikka meile tulla?“ küsis perenaine.
„Tund ja verst, ei rutem,“ vastas Jaagup pehmelt köhatades.
„Kus sa siis nüüd oled?“ päris Mari.
„Kus ma siis ikka pean olema,“ vastas poiss nagu süüdlaselt. „Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.“
„Kuule hullu, või Miina juures!“ imestas Mari, endal oli millegipärast na hea meel. „Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.“
„Mis nüüd sellepärast, aga…“ lausus Jaagup. „Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.“
„Oled siis päriselt Miina kaelas?“
„Sedapuhku küll,“ tunnistas poiss puhtsüdamlikult.
„Ise tegid seda või?“ küsis Mari natukese mõtlemise järel.
„Kes siis, kui mitte ise.“
„Võtsid sisse midagi või?“
„Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,“ seletas poiss. „Aga viimaks mõjus, välja lasid.“
„Surnuaiale,“ lausus perenaine.
„Olgu kas või surnuaiale,“ ütles poiss. „Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.“
„Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?“ küsis Mari uudishimulikult.
„Mis taga ikka on,“ venitas poiss. „Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.“
„Kas sinu oma või?“ päris Mari.
„Ei, see põle minu,“ vastas poiss kindlalt.
„Kelle siis?“ imestas Mari. „Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.“
„Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes siis mind muidu peksma oleks tulnd.“
„Ah siis ainult Miinaga oli sinul!“
„Ainult Miinaga,“ kinnitas poiss.
„Jätad nüüd Roosi maha?“
„Mina veel mõni võtja või jätja,“ arvas Jaagup. „Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.“
„Ah pilli ka änam ei jäksa?“ imestas perenaine.
„Ei änam!“ kinnitas Jaagup. „Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.“
„Tähendab – isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?“
„Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma aab vahel.“
„Kas teil süüa ikka on?“ küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.
„Tänini ikka on olnd,“ vastas poiss. „Miina ründab ju ööd ja päevad – kolm suud jahvatavad.“
„Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?“
„Noh, pisut ikka,“ arvas Jaagup. „Eks ma puhka ja roni siis jälle.“
Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta:
„Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.“
Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille ta sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:
„Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.“
Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam teda liigestega noana kokku vajutama.
„Ka mees!“ lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.
„Mees mis mees,“ vastas Mari. „Näe, laps teisel ja kõik.“
„Aga naine toidab meest ja last,“ tähendas Andres.
„Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,“ arvas Mari. „Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.“
„Ega hullusi tea,“ vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: „Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.“
„Mis asjast sa siis nüüd nii?“ küsis Mari.
„Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas põle, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.“
Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda endale sulaseks, millele Matu vastas:
„Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.“
„Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,“ vastas Andres. „Juba mitu aastat.“
„Või nii!“ imestas Mart. „Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla küll.“
„Oled sa siis prii?“
„Linnuprii,“ vastas poiss.
„Kas või täna Vargamäele?“
„Kas või täna,“ kinnitas poiss.
Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel algas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega pole õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik olid kinnitanud nagu ühest suust, et ära tehtud, ei muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis sest abi oli, kui teine võis uue viguri sinu peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsutamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.
Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi miski hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud – põhjuseks on jällegi Juss. Sest just tema surmast saadik läheb Vargamäe Eesperes loomadega tagurpidi. Niisugune arvamine andis Marile uut hoogu nukrustamiseks ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid võimalikult salajas hoida, aga ometi näis see kõike aimavat. Mari läks ettevaatuses viimaks nii kaugele, et laste haual käies jättis Jussi haua vaatamata; aga see oli Andresele eriliseks tõenduseks, kuidas Mari süda Jussi küljes rippus. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis:
„Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.“
Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ega läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel püsis aimdus, et Mari ikka veel ei suuda mineviku kurja mõju alt vabaneda, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõulaju tööga rühmeldamiseks ära kulutas. Kaela- ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimumiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jaksu. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see õues murul või toas põrandal kõhuli laskus, nii pikk kui ta oli.
„Lastest hakkab juba abi saama,“ ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud. „Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud-kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.“
„Kui kasvab, tallab su lömaks,“ arvas Mari.
„Ei nii pea veel,“ vastas Andres.
Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.
„Nagu vana hobuse-setukas,“ ütles ta iseenda kohta. „Esteks luud-liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.“
„Jah, põle änam endine mees,“ arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti.
„Ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada,“ ütles Andres.
„Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,“ lausus sulane.
„Küllap saame näha,“ naljatas Andres. „Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.“
„Minu pärast või?“ küsis Mart.
„Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.“
„Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,“ ähvardas sulane.
Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja „rehnutipidamises“ ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu ta puuistanduse asutas. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja „rehnutipidamisest“. Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu endal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomade tallata. Niisugune imelik „rehnutipidamine“ oli temal oma kohaga ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärma sünnitada.
Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Läks Andres temaga sellepärast rääkima, ütles ta:
„Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.“
„Peenar oli ju ennem minu maa peal,“ ütles Andres.
Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama. Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresele Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud:
„Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.“
Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.
Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ega tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.
Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning pani hulga kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.
„Lõuga, niipalju kui süda kutsub,“ ütles talle Matu, „aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, pea seda meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.“
„Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?“ küsis Pearu.
„Just selleks, et sulle kere peale anda,“ vastas Matu. „Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et ka minu koera eest jätkuks.“
„Kõtt ühes oma koeraraipega!“ hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: „Nannipunn!“
„Tule lähemale, kui mees oled!“
„Tule ise.“
„Tulen,“ vastas Matu ja hakkas minema.
„See on minu mua!“ hüüdis Pearu.
„Sa ju ise kutsusid,“ vastas Matu ja astus edasi.
„Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!“ ähvardas Pearu.
„Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.“
Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks ta, et teine võiks talle kallale karata. Aga Matu ei mõtelnudki tema tagaajamisele; ta jäi keset põldu seisma, tundes heameelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis:
„Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!“
Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.
Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii-öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi „prosessi alla minema“, nagu üks asjatundja ütles.
Andres tõi peale seda ka endale väljast abimehi ega jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir oli Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa pealt olid hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.
Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis hakkaski õigust nägema, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev niisama palju kui kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas asi on, nõnda Andres sellest ka räägib, olgu kõrtsis või kohtus. Selle tõttu oli temal lihtne asja nõnda väänata, et Andrese tõest ja õigusest hoopis teine tõde ja õigus arenes, mis oli täiesti Pearu oma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et ühtede ning samade kaartidega võib nii või teisiti mängida, sest milleks siis muidu jännata. Kui Pearu õigusest rääkis – ja Pearu rääkis õigusest samuti kui tema üleaednegi, ainult tõest oli tal pisut tume arusaamine –, siis mõtles ta ikka seda mänguõigust.
Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija – valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi 'enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi seda uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, sest kõik teadsid, et tema ainult mängib, ainult kempleb.
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? Ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: ons see õigus, et Andres kavalusega on omad kaardid läbipaistmatuks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepärast tema viha üleaedse vastu aina kasvas. Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.
Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute korraldus oli uuendatud, siis tuli meestel nii mõnigi kord maakonnalinna sõita „miravoisse“, või nagu nad ise ja teised seda ütlesid – „märavoisse“.
Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess ükskõik kuidas, ikkagi mõtlesid mõlemad pooled, et neile on vähe õigust mõistetud ning liiga palju süüd. Ja kui kohtukäimine mingisuguseid tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi annaks, sest vastasele pidi ometi „teada andma“, kuidas lood õieti seisavad.
Tulemusteta protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tagajärjeks oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda olid välimiste protsesside tagajärjeks ka kodused protsessid, milles oli tõealust pahatihti niisama vähe kui välimisteski. Aga õigus ja võit olid mõlemal naabril siin palju kättesaadavamad.
Kunagi polnud kogu Vargamäel nii raskeid päevi elatud, nii rasket õhkkonda tuntud kui suurte protsesside ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja Andres hakkas oma vanemat tütart äestajana ja rullijana tarvitama. See viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid tegi, mis heaks arvas.
Mõlemas peres käisid omad lapsed karjas. Oli silmapilk käes, millest mehed nagu mingist õnneajast olid unistanud: pole vaja võõrast kaubelda. Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli nii kodus kui ka väljas ennenägematult palju. Isegi saunataat ja -eit pidid sellest siin-seal tahes või tahtmata osa võtma. Harilikuks põhjuseks oli see, et kui Orul lahing liiga ägedaks muutus, siis sõjapõgenejad, peaasjalikult naised ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles:
„Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.“
„Pai peremees,“ palus Madis, „mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.“
„Pane uks eest kinni,“ ütles Andres.
„Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,“ seletas saunamees.
„Las võtta,“ kärgatas Andres. „Sureks ometi see ussisugu.“
„Ei, peremees,“ ütles Madis nüüd, „ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimeselapsed on nad ometi.“
„Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,“ kinnitas Andres.
Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksku mis maksab.
Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk küll temalgi olid ühes lastega mõnikord kibedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku, mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult enese, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimatule ja raudsele tahtmisele: tõstis ta küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte enese, vaid tema ja Krõõda last.
Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus:
„Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!“
„Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?“ küsis Mari vastu.
„Kasi või sauna, kust oled tulnd!“ karjus Andres.
„Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,“ ajas Mari vastu.
Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema- ja perenaise-au eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas, ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.
Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad sellele lahendust, kuni kõik lõppes hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis toast välja talle vastu. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis olid teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.
Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige ta viletsuse ja õnnetusega –, jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksus ta seal, kuna ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.
Kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad oli päikese kõrvetatud ja tuulte pargitud, igavese mustusega läbi imbunud, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ning kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis iga kord poisi käte vahel tuksatasid, kui kostis vimmatõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua-kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest ilmas, kui oli tol korral tema ema seal keset õue, seistes isa ees vimmas pihaga, poolik haokubu süles.
Siiski, üks ehk oli veel viletsam ja õnnetum: see oli isa, aga sellest ei saanud poiss ei tol korral ega ka hiljem mil ega mil ajal aru. Ainult ema näis seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: „Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!“ Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetanud ja minema läks, nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.
„Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid, isa tuleb jälle.“
Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi. Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.
Matu, kes aastate eest oli Vargamäel karjas käinud ning täiseas lapsepõlve mälestustega siia tagasi tuli, leidis sootuks uued olud, peaaegu nagu uue Vargamäe eest. Siis valitses siin alles nagu helgus ja kõndisid käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks ja naljategemiseks, kuigi see ajuti nii kurvalt lõppes, nagu tema koeraga, kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult harva leidus nagu endiste aegade helki, mis Matugi südant soendas, sest ta värskendas vanu mälestusi.
Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee nii Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere- ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikaldale minna.
Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedamini kui teised, sest tema oli kirglik õngitseja. Nagu ikka, käis ta palja jalu, sest kes raatsis pastlaid jõevees leotada või kes viitsis neid palavaga kanda. Ükskord jälle nõnda mööda kraavikallast jõele minnes astus ta oma mõlemad jalad põhja alt teravate orkide otsa veriseks. Iseenesest oli see paljajala-mehe, eriti veel endise karjase silmas üsna tühine asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid ka teised.
Aga siis hakkas kuulduma, et ka teised oma jalad on kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord sauna-Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et see nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.
„Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?“ küsis Matu.
Madis lirtsas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ning ütles siis saladuslikult:
„Oskad sa suu pidada?“
„Oskan,“ vastas Matu.
„Nagu haud?“
„Nagu haud,“ kinnitas Matu.
„Pearu töö,“ ütles Madis nüüd.
„Mis? Orgid Pearu pandud?“
„Tema ise, kes muu.“
„Tead sa kindlasti?“
„Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad teravad, maa sisse pistetud. Lapsed seda teha ei jäksa, ei seda ole. Ja kes võiks seda meestest peale Pearu?“
Nõnda seletas Madis, ja veel samal pühapäeva-õhtul läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa turba seest välja ning leidis teritatud vaia, mis nii kõvasti maa sisse oli pistetud, et Matu tema sealt suure vaevaga kätte sai. Tähendab – sauna-Madis rääkis sula tõtt. Matu mõtles alguses asja ka noorele Andresele ja Indrekule seletada, kes kahekesi karjas käisid, aga siis otsustas ta teisiti: jättis kõik iseenda teada.
Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kirikusse sõitis, läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima, kuni ta oli kõik teritatud salavaiad leidnud, nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile pidid silma torkama.
Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga siis ilmusid teravad orgid uuesti: Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest amet ise õpetas. Jällegi otsis ta kraavikalda salaorgid üles ja kiskus nad välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas kokku, läks nendega Oru kraavile, mis keset nende krunti jõele jooksis ja mille kallast samuti jalgteeks tarvitati, peamiselt Oru rahva enda poolt. Sinna kraavikaldale pistis Matu kõik väljakistud teravad vaiad keset teerada maha kõndijate jalgu varitsema. Kogu töö maksis tal peaaegu kahe öö unerahu, aga mis sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.
Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda, enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki, et orgid olevat ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.
Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette. Kui esiteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna-Madis ehk oletas õiget vastust, aga temagi tegi teise, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.
Nõnda seisis asi, seni kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta end esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista nagu varemailgi päevil. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.
„Mis sa mu kruavikaldast lõhud!“ karjus Pearu, ilma et ta lähemale oleks astunud.
„Ma puhastan jalgtee orkidest,“ vastas Matu. „Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppinud, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.“
Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.
„See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kruavikaldal teevad,“ hüüdis Pearu. „Kasi minema sealt!“
„Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,“ vastas Matu.
„Kas sa lähed mu kruavikaldalt minema?“ hüüdis Pearu ähvardavalt.
„Ei lähe, ma ütlesin juba,“ vastas Matu.
„Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!“ kärgatas Pearu.
„Mis sa arvad, et koer olen või?“ küsis Matu.
„Kasi minema!“ karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.
„Sellega mine konni tapma, mitte meest,“ ütles Matu põlglikult.
„Tapan sinu kui konna!“ karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.
Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.
„Tule!“ karjus ta tulises vihas. „Arvad, et käin alles karjas?“
Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.
„Kas püksid sõeluvad juba tusti?“ küsis Matu.
„Sa tühi põle ju selle laengugi veart,“ vastas Pearu.
„Aga sinule on need kasetümikad just parajad,“ ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära. Matu pistis jooksu – Pearule järele.
„Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,“ ähkis Matu Pearut taga ajades, kes mööda sood kodu poole solkas. Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga hädaohtlikul silmapilgul laskis Pearu püstolist – Matule otse vastu vahtimist, nii et sel olid suu-silmad tuld ja suitsu täis. See päästis Pearu. Liiga hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud.
„Argpüks!“ karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.
„Kas hing alles sees?“ naeris Pearu talle vastu.
Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnistama, et seekord oli Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta:
„Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.“
Nõnda ei saadudki teada, mis põmm see sel pühapäevahommikul Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt oli juba läinud, jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas seda uskuda.
Teiste uskumatusest hoolimata kinnitas Pearu:
„Pagana vänge mees oli, ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha! Vuatasin teise heinakuart, Andresele endale ei and järele ühti, aina nagu puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga tema vastu, et kas tahad kere peale saada või. Ja oma karjakoera surma ei anna ta mulle eluotsani andeks. Vänge poiss!“
See vänge poiss mängis sügisel Pearule vänge vingerpussi – tasuks suvise tüssamise eest.
Piiriaedade kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka soosillal palju „rehnutipidamist“. Aastate eest, üleaedse esimese naise Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik aina imestasid. Sellest kõigest polnud enam jälgegi järel. Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga, pääses läbi, aga vihmaga hakkas kogu sild ja silla ümbrus pirisema ja porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad paistma.
Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga enda pool silla kõrval auke kaevama ja muda sillale vinnama. Niisuguse hoolsuse tagajärjel muutus sild peaaegu läbipääsematuks. Küll oli Andres ammugi temaga kaupa sobitanud üheskoos kividega ja kivirähaga silda täitma hakata, aga sellest polnud kunagi midagi välja tulnud, sest Pearu polnud ometi see meeletu, kes hakkaks teed tegema, mida ei tarvita ainult tema üksi, vaid ka teised kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad alt, jalaluud katki, ükskõik, saavad teised läbi, siis saan ka mina – see on täismehe viis, see on õige „rehnutipidamine“.
Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid ja aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart. Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Pearu veskile läks, et lasku peremees teda soosilda parandama, muidu ehk ei saa Pearu õhtul õieti tagasi. Andres mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus võis arvata, et täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.
Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga.
„Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!“ ütles Matu.
Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub.
„Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,“ ütles Matu.
Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul tulid ka Oru sulane ja poisid. Kohale jõudes nägi Andres, mis Matu soosillal oli teinud: Pearu turbaaugud olid palju suuremaks kasvanud ja turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks tõusnud. Pearu, kes oli tublisti purjus, nagu väljast tulles ikka, oli hobuse koormaga otseteed sillale vinnatud turbalademesse ajanud, ja kui loom seal enam edasi ega tagasi ei saanud, teda nähtavasti nüpeldama hakanud, mille tagajärjel see paremat teed otsides sillalt kõrvale oli kaldunud ning Pearu enda kaevatud ning Matu suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii ei saanud ta enese aitamiseks muud teha, kui aga karjuda.
„Täppesse läks,“ kihistas Matu peremehele, kui nad Pearule appi tõttasid.
„Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud?“ karjus Pearu, kui Andres ja Matu pärale jõudsid.
„Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,“ vastas Andres, nagu ei saaks ta millestki aru. „Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale kand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.“
„Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!“ karjus Pearu.
„Põle viga, kallis üleaedne,“ lohutas Andres. „Mäletad, millalgi olid pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud liiga sügavad.“
„Käi kuradile! Ära puutu mu looma, ennem las upub… Appi! Appi! Appi!“ hüüdis ta kodu poole.
„Ega ma na väga kipugi sinna vette,“ ütles Andres, „parem on pealt vaadata.“
Natukese aja pärast jõudsid Pearu mehed pärale ja siis hakati tööle. Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Nii palju tegi Matu siiski, et rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust ta selle oli võtnud, kuna ta ise kirus:
„Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.“
Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui nad hobuse august välja said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna, aga ikka saatis Pearu teda sinna, kuhu ükski ei lähe ja kust ka keegi pole tulnud. Nõnda ei jäänud Andresel muud üle, kui seisis jõude soosillal ja vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.
„Seda ma sulle ei kingi,“ ütles Pearu, kui ta Eespere väravast mööda sai.
„Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,“ ütles Andres.