Tõde ja õigus I/II
II
Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda.
Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, Tagapere Pearu olevat kodunt ära, vististi kõrtsis, kus ta isegi ööd saksatoas mööda saatvat, siis lükati see külaskäik edasi ja taheti minna kohe piire vaatama.
Andres oli küll omal ajal kogu maa-ala läbi käinud, aga siis oli maapind külmunud ja õhukese lumekirmetise all, nii et tema üle peaasjalikult kaudsete tunnuste abil pidi otsustama. Perenaisele oli muidugi kõik võhivõõras ja tuliuus.
Teekonnaks tõmbas perenaine vanad sukad jalga ja pistis tuliuued omatehtud viisud otsa. Need oli ta isakodust kaasa toonud. Peremees pani endale nartsud ja raagnahka pastlad. Sauna-Madis otsustas palja jalu minna, sest päike oli juba kõrgel ja paistis heledasti kevadisest taevast.
Oli nii imeliselt kerge ja selge täna siin väljamäel, kuhu paistsid nii paljud samasugused imeliselt kerge ja selge õhuga ümbritsetud väljamäed keset otsatut sood ja raba. Nende kohal lendasid helevalged pilved nagu hirmunud lagled. Ainult häält ei teinud nad. Taevaalune oli hoopis vaikne, kui ei pannud tähele lõokeste laulu ja linavästrikku katuseharjal või aiateibas.
Tundide kaupa sumati soos ja vees, mis paiguti lausa solises, paiguti sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väikesel Hallikivimäel ja Jõessaares oli päris kuiv. Viimasel oli millalgi põldu haritud, aga sauna-Madisel puudusid teated, millal see oli toimunud. Seletuseks ütles ta ainult:
„See pidi küll väga ammu olema, sest varsti on põllu asemel uuesti mets.“
See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt. Ta tekitas imelikult omapärase ja koduse tundmuse. Sest seletamatagi oli äkki kõigil selge, et millalgi on siin inimene liikunud, tegutsenud, mõtelnud. Millalgi olid selle söötijäänud põllulapiga seotud inimese rõõmud ja mured.
Puhati jalgu ja pandi piipu.
Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteisesaja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevaditi suurveega ja sügisevihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad olid kodumail väike lapike.
„Nagu hobuse piherdamise ase,“ ütles sauna-Madis tema kohta.
Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrssa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna ning tingimustega. Pealegi oli tal kohe kavatsus see maatükk esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada.
Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelist väärtust arvestanud, vaid ta oli aina mõelnud, mis temast võiks teha, mis väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees tänaselgi ülevaatusel muud, kui aina kavatses ja plaanitses, püüdes ette aimata, milliseks muutub maapind ja milliseks kasenäss, männijäss ja kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii ja nii palju ning selles ja selles sihis. Kas kaseladvad muutuvad mõne aasta pärast teravaks? Kas kuusk ja mänd heidavad karva ja süstavad õhku, nagu pistaks neile herilane tüvve?
Mööda kodumaad ümber sõites ja sobivat kohta otsides oli talle kuskil sood näidatud, mis kraavidega läbi põimitud – suuremate ja väiksematega. Praegu olid need kraavid ummistunud ja maapind nende vahel vesine ning soine. Aga millalgi oli kraavide vahel vili kasvanud, millalgi olid orjad ja vaimud siin kartuleid pannud ja võtnud. Seda kinnitasid vanad inimesed nagu ühest suust.
Elanud mõisas kord mingisugune hullumeelne parun, mingisugune põrundpea, nagu kõik kinnitasid, see tahtnud soost põllu teha. Tema’p need kraavidki lasknud kaevata ning kraavide vahel künda ja külvata. Põllul polevat teda kunagi näha olnud, aga soos kraavide vahel käinud ta opmanniga vahetpidamata, seisnud rahva juures, kui see tööd tegi, ja torkinud kepiga muhenevat mulda, turbamättaid.
Tol korral oli Andres julgenud kahelda, et kes teab, kas see parun, kes need kraavid kaevas, nii väga põrundpea oligi, nagu kõik arvasid. Kuidas? Selles võiks keegi kahelda? Aga tema ei muutnud ju ainult sood põlluks, vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks oma tuju ja tahtmise järgi kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha, kui oli seadnud jumal. Kus mägi, sinna org, kus org, sinna mägi – nõnda tahtnud ta teha. Sood põlluks, kõrged vainud loodniiduks, jõgedele uued sängid – kas või läbi kivikärgaste ja mäekinkude, verstade, kümnete verstade kaupa. Tühjadele ääremaadele mets, istutatud või seemendatud, puud reastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks, siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea.
Nõnda olid omad inimesed arvanud. Aga Andres ei saanud tol korral muud näha kui ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See seisab tal veel praegugi silmade ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas käsutada. Kui niigi saaks teha, et soo hakkaks looma kandma ja head haometsa kasvatama, – seda mõtles Vargamäe noor peremees põrundpea-paruni eeskujul. Ja tema oli siin Jõessaare söödilapil kevadise päikese paistel ehk ainuke inimene, kes tänini nõnda oli mõelnud.
Kui Andres kõigest sellest jutustas, vedas sauna-Madis kord-korralt ikka kõvemini oma lurisevat piipu ja hakkas läbi hammaste aina kaugemale sülitama, nagu teeks ta harjutusi kaugelesülitamises. Ja kui ta sõna peremehe jutu vahele pistis, sihtis see ikka sinnapoole, et: on siin juba paari uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima.
„Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,“ ütles ta lõpuks.
„See’p see ongi, et elate nagu kärbsed,“ arvas Andres.
„Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välimaale koha.“
„Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,“ vastas peremees.
„Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,“ oleks tahtnud sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega. „Peremees on peremees, läheb nüüd saunamees temaga maid jagama,“ arvas Madis endamisi.
„Hakkad sa mul kraavi kaevama?“ küsis peremees natukese aja pärast.
„Küllap hakkan,“ vastas Madis. „Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte ega teist. Olen ennegi kaevanud.“
„Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,“ ütles Andres. „Umbes sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.“
„Aga kuhu laseme vee?“
„Esiotsa ei kuhugi,“ vastas Andres. „Aga küllap pärast laseme kah: juhime otsa jõkke.“
„Paar versta maad.“
„Olgu või kolm,“ arvas peremees.
Saunamees lirtsas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta:
„Võeras maa ees, ei pääse otse jõele.“
„Küllap pääseb läbi võeragi maa.“
„Kui aga pääseb.“
„Saame näha.“
Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsegu, mis saunamehel sest on, pole ju tema maa ega tema vesi. Tõmmaku aga kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale ja sügisel lambale ja lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.
„Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,“ arvas peremees.
„Kallim,“ vastas saunamees. „Pearuga kahasse on ikka kallim.“
„Kuidas nii?“ küsis Andres. „Mis mees siis tema on?“
„Mees nagu mees muistegi,“ vastas Madis.
Kuna mehed piipu popsisid ja jutlesid, kõndis perenaine mööda saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune, et oleks tahtnud laulda, nagu laulsid linnud söödiserval metsas. Oleks tahtnud huigatagi, nagu ta oli huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.
Koju jõutud, võeti kehakinnitust ja siis mindi välju ning väljaaluseid vaatama. Taheti näha põldu ja tema mulda, taheti vaadata peenraid ja ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.
„Kui aga peenrad ja ristikivid paigal seisaksid,“ lausus sauna-Madis nagu endamisi.
„Kuidas nii – paigal seisaksid?“ küsis peremees.
„Öeldakse, et vahel kipuvad teised liikuma,“ irvitas Madis. „Endine peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta ütles, et läheb siit Tagapere Pearu pärast minema. See kiitleb veel praegu sellega.“
„Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?“ küsis Andres.
„Küllap saad varsti katsuda,“ vastas Madis. „Tema ju selle peale ablas.“
„Tikub kaklema?“
„Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku, ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis’s nüüd.“
„Saad sina talle vastu?“ küsis Andres huvitatult.
„Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees… noh, see on teine asi,“ vastas Madis.
Andres muigas.
„Tahad sa minuga katsuda?“ küsis ta Madiselt. „Aga nagu mees mehega, mitte nagu saunamees peremehega.“
„Eks võiks ka korraks,“ arvas saunamees sülitades ja peremeest silmadega mõõtes.
„Mis te nüüd hullu teete,“ segas perenaine vahele. „Jätke järele, mõni näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha, kui mine võitlema, nagu oleks mõni pidu.“
„Kel sellega asja, oma välja ääres,“ vastas peremees.
„Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,“ arvas nüüd saunamees, et perenaise soovile vastu tulla. Sellega leppis ka peremees ja nõnda mindi Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli paras paik rammukatsumiseks.
„Hakka sina peale,“ ütles peremees saunamehele, „sina oled oma inimene.“
„Ükskõik,“ vastas Madis. „Saad sinagi varsti omaks inimeseks.“
Ta valis kivi, millele ta jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.
„See mees on jumala viljaga toidetud,“ ütles saunamees seda nähes.
Nüüd otsis Andres omakorda kivi, millele ta vaevalt suutis tuule alla teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõtelnudki maast kerkida.
„Sinust saab Pearule õige üleaedne,“ ütles Madis ja jättis kivi sinnapaika.
„Olen temast tugevam?“
„Hästi sitkem. Ma’p uskunudki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.“
Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast:
„Tegu tuleb sul temaga siiski, ramm üksi ei aita.“
Peremees mõistis ja vastas:
„Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.“
„Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,“ kordas Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks, ja lirtsas läbi hammaste sülitada.