Setukeste laulud I/Eeskõne
Setu rahvas ehk Setukezed on küll oma arvu poolest üks pizukene oza Eesti rahvast, — neid on umbes arvates praegu ainult 16.500 hinge —, aga Eesti muinasaja ja izeloomu tundmizeks on nemad väga tähtsad. Nemad on ezivanemate vanast uzust ja arvamizest, kombetest ja viizidest palju kindlamine kinni pidanud, kui kõik tõized Eestlazed, tänaze päevani. Vanad laulud ja jutud, mis Eesti- ja Liivimaal ju ammu on unustatud ehk nagu tähtsuzeta ja põlatud prügi kolikambrise pandud, kust neid üksnes himukad ja väzimata uurijad vaevaga välja toovad, — on Setukeste maal veel nüüdki täies auus olemas igapäevazes elus niisama pruugitavad, kui igapäevane leib ihu toitmizeks. Setukene ja ezivanemate mäleztused on lahutamata. Nende mälestuste seest otsib ja leiab Setukene oma rõõmule ülendamist, oma kurbtuzele kustutamist, — ezivanemate õpetuzed on tema elupeegel ja piibel. See ei ole siis ime sugugi, et teaduzemehed Setumaale rändavad, — see maa on neile vana aja ja muinasasjade tundmizeks kullakaev.
Praeguze raamatuga hakkavad Setukeste laulud ilmuma, mis ma ozast ize olen korjanud, ozast lahked vanavara töötegijad mulle on saatnud, Laulud on ette kahe köite pääle ära arvatud. Praeguzes ezimezes köites ilmuvad Setukeste jutustavad laulud ehk nagu Setud ize ütlevad, nende vanad laulud; tõine köide toob lüürilized laulud, s. o. niisuguzed laulud, mis mitmesuguzid inimeze tundmuzi luulelizel kombel ette kannavad. Setukesed ize nimetavad neid lauluzid kõrra ehk korra-lauludeks, mis siis lauldakse, kui elus juhtuv kord üht ehk tõist nõuab ehk sallib. Siia käivad kõik pidude laulud, nagu pulma- ja surmalaulud, töö- ja talgulaulud, õpetamize, pilkamize ja naljatamize laulud , j. n. e.
Ezimezele köitele olen Setumaa kaardi juure lizanud, kus kõik Setu külad suuremat oza pääl on, ainult mõned puuduvad. Setukeste krunt on kaardi pääl tumepunane, Venelaste eluazemed on rohilized, Liivimaa kihelkonnad õhtu pool piiri helepunazed. Kaardlie seletuzeks ja täienduseks olen raamatu eziotsa izeäralise päätüki pannud: Setukeste elukohad ja arv.
Ezimeze köite laulud olen kahte pääozase jaganud. Ezimezes ozas leiab lugija lihtlaulud (A), s. o. niisuguzed, kus ühestainzast azjast ehk sündimuzest lauldakse, tõizes jälle liitlaulud (B), s. o. niisuguzed, kus mitu sündimust ehk laulu ühte on võetud ehk kokku liidetud, üheks kokkupandud ehk liidetud lauluks. See kokkuliitmine ei ole mitte väljaandja töö ja tegu, vaid on rahva eneze suus sündinud. Tõlget lauludele kaaza anda ei arvanud ma mitte tarvilizeks; see oleks väljaandmize kulu kahekordseks teinud. Aga et ka kaugemad inimezed, nimelt teaduzemehed, kes Eesti keelt ei mõista, siiski teada võiksivad saada, mis meie Setukeste lauludes õieti sees on, siis olen laulude sizu võimalikult täiesti Saksa keeli kokku võtnud ja raamatu tahaotsa pannud (C): Ausführliche Inhaltsangabe der Lieder in deutscher Sprache (Laulude sizu Saksa keeli). Kuidas laulud trükis minu poolt ära on jaotatud, seda näitab raamatu „Sizikord“ täielikult.
Laulud on sõnast sõnase, reast ritta, nõnda ära trükitud, kui nemad üles on kirjutatud, ilma kõige sizu muutmata ehk ümber tegemata. Ainult sell kombel on neil teaduslik hind. Meie ei anna ju siin seda välja, mis mõni ksik inimene hääks ehk ilusaks arvab, vaid seda, mis rahvas laulab. Et praegune laulude väljaanne kõigepäält teaduze tarbeks toime on pandud, teaduslik väljaanne on, siis on väljaandja kõik Setukeste laulud, mis temal kättesaadavad olivad, ka kehvad ja puudulized tõizendid, kokku võtnud ja trükki pannud. Lihtlugijale näitab mõnigi tõizend koguni tühine ja hinnatu olevat, sest tema teeb oma otsuze ilulugemize ja lõbu seizukohast, aga uurijale, kes teaduze seizukohast azja pääle vaatab, on kõik materjaal tähelepanemize väärt. kui see ka terakeze võrra tundmist toob. Et lihtlugijad ilma suurema vaevata need laulud, mis ilulugemizeks ehk lõbuks sündsad on, ära leiaksivad, siis olen niisuguzed paremad ehk täielizemad tõizendid „Siizikorras“ tärnikesega (*) ära tähendanud. Igal tõizendil on oma izeäraline nummer. Kõik tõizendid, mis oma sizu poolelt kokku käivad, ühe laulu mitmesuguzed kujud on, olen ka trükis ühte ritta seadnud, ühize päälkirja ja ühize ülema numbri alla pannud. See nummer on laulunummer, nagu ka päälkiri terve laulu päälkiri on.
Iga tõizendi eziotsas, tema numbri kõrvas, seizab küla ehk koha nimi, kust tõizend saadud ehk üles kirjutatud. Selle all, tõizes reas, on mitmesuguste lühendustega, pookstavidega ja numbritega, ära märgitud, kus tõizendi algupärane käzikiri leida on. Neis lühendustes tähendab:
1) H. (= Dr. J. Hurt) minu Vanavara kogu; I (Ladina keele üks) neid köiteid minu kogus, kus laulud täie poogna külje pääle on kirjutatud (in folio); II (Ladina keele kaks) neid köiteid, kus käzikirjade poogen neljaks on murtud (in quarto); III (Ladina keele kolm) neid köiteid, mis tavalize postpaberi pääle on kirjutatud; IV (Ladina keele neli) neid köiteid, kus tavalize kirjutuspaberi poogen kaheksaks leheks on murtud (in octavo). Nende Ladina keele numbrite taga tulevad lihtnumbrid; ezimene tähendab köidet, on köitenummer, tõine tähendab lehekülge, on leheküljenummer. Pookstav N. oma numbriga nimetab käzikirjas leitavat laulunumbrit.
2) H: Set. 1874—1877. 8:o tähendab neid lauluzid, mis Joh. Hurt, Jooz. Hurt ja J. Jagomann aastail 1874—1877 korjazivad ja mis minu Vanavara kogus kõik ühes köites, poogen kaheksaks murtud (= 8:o), leida on. Pookstav N. oma numbriga nimetab ka siin laulunumbrit käzikirjas.
3) H: Set. 1884 on see laulude köide, mis ma ize aastal 1884 Setumaal üles kirjutazin. Poogen on kaheksaks murtud (= 8:o); lihtnummer pookstavi N. ees juhatab lehekülge, lihtnummer N. taga laulunumbrit käzikirjas.
4) H. 8:o Viedemann tähendab kaht laulude köidet, mis akadeemikus Dr. F. J. Wiedemann Viktor Steini käest on saanud ja pärast mulle annud. Ezimene nummer nime taga nimetab köidet, tõine lehekülge käzikirjas.
5) H: Suur Q. I. on minu Vanavara kogus üks köide, kus laulud ja muu materjaal suurte postpaberi poognate pääle on kirjutatud. Numbrid tähendavad lehekülgi ja laulunumbrid käzikirjas tutval kombel.
6) E. K. S. on = „Eesti Kirjameeste Selts“ ja tähendab neid lauluzid, mis see Selts on kogunud ja viimaks minu Vanavara aita tallele pannud. Köiteid on kaks rida, tõizes on poogen neljaks murtud (= 4:o), tõises kaheksaks (= 8:o). Numbrid kausta nimetamize taga on köite lehekülje ja laulu numbrid.
7) Verh. d. G. E. G. on = „Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft“ ehk Õpetatud Eesti Seltsi Toimetuzed, mis trükis on ilmunud. Ladina keele nummer tähendab köidet, ezimene lihtnummer köite vihku, tõine lihtnummer vihu lehekülge.
8) Op. E. S. V. Stein tähendab Viktor Steini korjatud lauluzid, mis Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus käzikirjas leida on. Minu Vanavara kogus on neist lauludest ärakiri olemas.
9) S. K. S. Weske-Stein tähendab ka lauluzid, mis Viktor Stein on kogunud. Nende laulude käzikirja oli pärast Dr. M. Weske omale saanud. Dr. Weske käzikirjalize päranduze ostis „Soome Kirjanduze Selts“ (Suomalainen Kirjallisuuden Seura) Helsingis enezele ära ja selle Seltsi kirjavaras on nüüd ka need V. Steini laulud olemas. Laulud on ses kogus oma lagupärazes üleskirjutuzes. Pärast on V. Stein mitu laulu ümber kirjutanud, aga selle jures sõnu ja salmizid enam ehk vähem muutnud. Need ümberkirjutuszed on Õpetatud Eesti Seltsi käzikirjade hulgas leida. Vaata siinsamas eeskõnes pkt. 8. Kus iganes sünnis näitas olevat, olen ma mõlemad, alguskirja (A.) ja ümberkirjutuze (B.), siin raamatus ära trükkinud.
Ülemal äraseletatud juhatuse all, enamisti kolmandamas tõizendite päälkirja reas, leiab lugija selle inimeze nime, kes laulu üles on kirjutanud, ja aasta, mil see üleskirjutamine on sündinud. Oli ettelaulja nimi ka teada, siis on see üleskirjutaja nime kõrva pandud. Selle juures tähendab e. a. „enne aastat“, E. ü. on = „ette ütelnud“. Mõnikord seizab rea otsas veel pookstav K., mis sõna „katkend“ tähendab ja nii palju veab, et eesolev tõizend mitte täieline laul ei ole, vaid ainult tükikene, katkenud ozakene laulust; enam ei teadnud laulik laulust ütelda. Päälkirjade ezimezes reas paremat kätt leiab lugija mõned lühendused, mis tõizendite kirjaviizi määravad; t on = „teaduslik“ ehk „teaduslikult“ ja tahab ütelda, et see tõizend teaduslikul kirjaviizil ära on trükitud; t. ü. tähendab „teaduslikult ümber kirjutatud“, üleskirjutaja oma kirjaviiz ei kõlvanud trükki, väljaandja pidi siin kirjutuze mundri muutma; o. m. on = „oma muutmata“, üleskirjutaja kirjaviiz jäi muutmata sizma; o. p. tähendab „oma parandatud“, s. o. üleskirjutaja kirjaviiz on alale hoitud, aga mõnes vigalizes kohas tema eneze kirjaviizi kombe järele parandatud.
Kirjaviiz ehk õigestkirjutamise kombe lauludes on mitmesugune, sest et laulud mitmel ajal ja mitme inimeze üleskirjutatud on. Trükki pannes oli väljaandjale see põhjusseadus juhiks: laulu üleskirjutaja oma algupärast kirjutamize viizi niipalju alale hoida, kui see azjale, s. o. laulu keelele ja sizule, kahju tegemata sündida võis. Nii on siis üleskirjutajatel igaühel oma kirjaviiz, mis aga kõik uue kirjaviizi põhja pääl seizavad, ainult mõnes kõrvalizes punktis ehk izeäralduzes lahku lähevad. Oli käzikiri mõnikord oma eneze kirjaviizi vasta eksinud, siis parandas väljaandja see eksituze üleskirjutaja eneze kirjaviizi järele ära J. Jagomann on omad laulud alguskirjas vana kirjaviizi järele paberisse pannud; need kirjutati kõik uue viizi pääle ümber. V. Steini alguskirjad on nii puudulikult ja segazelt üles kirjutatud, et väljaandja sest kirjaviizist midagi alale ei võinud hoida, kõik pidi uue kuju, nimelt teadusliku, saama. Oleksin ma siin üleskirjutaja imelized ja pöörazed sõnakujud seizma jätnud, siis oleksivad need lugijad ja uurijaid, kes Setukeste keelemurdega mitte ize täiesti tutwad ei ole, ainult eksi viia ja kahju teha võinud. Kudas V. Stein on kirjutanud, seda näidaku järgmine proov:
Wello wot winne naise
Sissar lätz seamähle
Sis weddei timma sea seitzme sisse
Waino wie waihil
Wedi lewwi kuwwe kolu
Sis sai koddu kottale
Pea kinni porjo pois
Saista er laiwa latz
Lasse ma kai koddepole
Keddas ma nei koddus keuvat
Ülle morru minnevat
Esse nei koddun keuwat
Ülle morru minnevat
Neiu iks lausi melestenni
Essakenne hellakenne
Wotta iks tüttar seast
Wotta wella werasild
Essa lausi melestenni
Minkast minna seast lunnasta
Ja wotta wella wöresist
Sis tüttar lausi melestenni
Kolm aita om sul kottun
Ütz aid sa minnust anna
Teine telgole teoda
Kolmast sulle koddo jäs
j. n. e.
See laul on siin raamatus lhk. 273 N:o 236 ära trükitud. Lugija ize näeb selgesti, et väljaandja niisuguze kirjaviizi ümber pidi kirjutama, parandama. Sellega, mis praegu ette panime ja ütlezime, ei taha meie auustatud laulukorjajale, hauas hingavale vana aja uurijale V. Stein'ile, mingisugust süüd tema haua pääle panna. Tema ei ozanud paremine Eesti keeli kirjutada, sest keegi ei ole teda selle poolest õpetanud. Et ta siiski Eesti uurimizest elavasti ja väzimata oza võttis, on ainult tänu ja auustamize väärt.
Minu oma teaduslik kirjaviiz püüab Setu murret nii teravasti silmade ette maalida, kui võimalik oli. Ma pidin seks mitmesuguzid märkizid appi võtma, mis siin lugijale ära tahan seletada:
1) ẽ on kõva e, mis oma väljaütlemise poolest hästi õ poole kannab. H. Prants ja mõned tõized on tema asemele ka õ kirjutanud, nagu noorõkõnõ = noorẽkẽkẽ.
2) ũ on tume, madal õ, otse sellesama häälega kui Vene keele ы, nagu sõnas mũni = mõni. Seda häält pruugib mõni Setu maakoht enam, mõni wähem.
3) ie on üks pitk hääl i ja e vahel (kield), uo üks pitk hääl u ja o vahel (kuorma), üö niisama ü ja ö vahel (müödä), ũõ niisama ũ ja õ vahel (mũõk). Need häälte ühenduzed näitavad ainult kirjas kaksikhäälikud olevat, tõe poolest, välja üteldes, on nad alati üksainus pitk hääl kolmandamas pitkuze järgus. Et ma neid märkizid juba Vanas kandles olen tarvitanud, siis panin nemad ka siin teenima, et küll nende azemel ka mõned uued häältekujud oleksivad võinud astuda.
4) Umbhäälte peenendus on kommaga (´) hääliku peal ehk paremal pool ära tähendatud: ĺ, ń, ŕ, ś, ź, h́, d́, t́, ǵ, ḱ. Näituzed: huoĺ, kińńi, koŕaś (= korjas), koźa (= kozjad), kah́o (= kahju), pad́a (= padja) rät́t́, laǵa (= lai), laḱa (= laia, casus partitivus). Huulehäälte b, p, m, v juures on küll ka see peenendus olemas, aga nii hõrnal mõõdul, et teda vaevalt kuulukse; ma jätsin sellepärast need häälikud peenenduze märgita.
5) ṅ tähendab ninahäälelist n-häält: kaṅgas, kuniṅgas.
6) z on pehme s, Vene keeli з.
7) Märk ' tähendab izeäralist kurguhäält, mis nimelt sagedasti sõnade lõpus täizhäälikute taga ette tuleb ja nagu poolest äraneelatud, kurku kinni jäänud k kuulub. Näituzed: mehe' (= mehed), anna' (= anna sina), oĺĺi' (= olivad), ellä' (= elada), mõtẽ' (= mõte).
8) Märk ˘ täizhäälik pääl tähendab, et see häälik õige lühikezelt, ruttu välja tuleb ütelda. See märk seizab niisuguste täizhäälikute pääl, mis igapäevases kõnes mitte enam ette ei tule, vaid ainult lauludes kuuldakse, kus värzi ehk salmi mõõt neid kinni peab ja alale hoiab. Näituzed: hulkă (= hulk), keelilă (= keelil), tandzŏ (= tants) j. n. e. Need sõnakujud on vana Eesti keele pärandus.
9) Kriips (-) hääliku all tähendab pitkuze kolmat järku ehk rasket rõhku silbis. Näituzed: sa̱ama, vi̱iź, ku̱uź, pä̱äle, pü̱üdmä, lai̱v, tai̱vahe, hei̱tmä, jõu̱d, poi̱ge, käu̱ma, — jaḻga, ham̱ba, kaṉda', piṟda, siḻmi, oṟ́zi, kaś̱ti, vaṉ́gi j. n. e. Et ie, uo, üö, ũõ juba izeenezest kolmat pitkuze järku tähendavad, siis ei ole nende all kriipsu mitte tarvis.
Read ehk sõnad, mis väljaandja tundmize järele mitte Setukeste suust ei või tulnud olla, vaid silmanähtavalt kas üleskirjutaja ehk mõne muu uuema aja inimeze pääst pärit on, on ümmarguste klambrite vahele ( ) pandud. Üleüldse on neid klambrid raamatus vähe pruugitud, nimelt ainult sääl, kus kizendav häda oli. Kriitika saab edespidi mõne üleskirjutaja lauludes veel enam sisse klammerdama. Kus äratuntavalt mõni sõna ehk silp üles kirjutades välja on kukkunud, sääl on väljaandja poolt selgeks mõistmizeks sünni sõna ehk tarviline silp nurgeliste klambrite vahel [ ] juure lizatud. Sõnade ehk sõnakujude pärst, mis kahevahelized, tumedad ehk vigalized on, aga ka ommeti kudagi ära peavad mõistetud saama, on wäljaandja kriitikalized lizamärgid laulu tahaotsa pannud. Mõnikord seizab tumeduze tähendamizeks ainult küzimize märk tumeda sõna taga klambrite vahel laulureas.
Mina loodan, et ülemal laialt äraseletatud viizil Setukeste lauludele trükis niisugune kuju on antud, mis teaduslikult kõige uzalduze vääriline ja lihtlugijale ka arusaadav on.
Üks laulude üleskirjutaja — munk Arkadi Petseri kloostrist — on omad laulud Vene keele pookstavidega kirjutanud. Need olen mina niisama ka trükki pannud, muutmata otse nõnda, kui nad mulle kätte on saadetud. See olgu ja jäägu tunnistuzeks sest, kudas Setukezed ize oma lauluzid kirja panevad, kui nad kirjutada oskavad. Nimetatud auuväärt munk on ize Setu rahva laps, Seretsova küläst pärit. Praegu ei ole teda enam Petseris; ta on nüüd Velikie Luki kloostri ülemaks nimetatud ja senna azunud. Laiema lugijate ringkonna pärast olen tema laulud ka Ladina keele tähtedega teaduslikul kirjaviizil ümber kirjutanud ja ümberkirjutuze alguskirjutuzele juure lizanud.
Uurijatele kergituzeks olen Setukeste lauludega ka Räpinä ja Vastseliina kihelkonna laulud Liivimaalt ühendanud, sest et need keelemurde ja sizu poolest Setu lauludega kõige ligemad sugulased on. nagu nimetatud kihelkondadel ka piirid Setumaaga otse kokku käivad. Pääle selle näikse, et mõned laulud, mis küll Räpinäs ehk Vastseliinas üles on kirjutatud, siiski Setumaalt pärit on, kust nad üle piiri naabrikihelkondadese on tulnud. Seda enam oli õigust, neid Setu lauludega ühendada.
Laulud on, nagu ka Vana kannel, Ladina keele pookstavidega trükitud, sest et need kirjatähed laiemas teaduze ilmas kõige tutvamad ja armzamad, pääle selle ka mitmesuguste tarviliste märkidega olemas ja saadaval on, mis Eesti keele pookstavidel puuduvad. Et praegune laulude väljaanne mitte seda enezele ezimezeks sihiks ei ole seadnud, rahvaraamat olla, vaid üks jäädav mälestus ja hallikas Eesti muinasaja tundmizeks peab olema, kust uurijad teaduzi otsivad ja leiavad, ja et pärast seda laulude kogu ka veel muid Eesti muinasaja mälestuzi meie rikkast Vanavara aidast saab ilmuma, siis olen sündsaks arvanud, niihästi seda praegus kirjatööd kui ka edespidizid sarnatsid ilmutuzi izeäralize ühise nime alla kokku võtta ja neile üleüldizeks päälkirjaks panna:
s. o. „Vana Eestimaa mälestuzed“. Käzikirjadele, mis ärksad vaimud ja virgad käed rahva suust ja südamest üles on kirjutanud ja mulle saatnud, jäägu „Vanavara kogu“ nimeks; mis aga sest varast teaduslikul kombel ka pärast mind õpetatud suguvendade läbi trükki toimetatakse, saagu praegu määratud „Monumenta“ nime all ühendatud. Tunnistagu need kirja pandud „mälestuzed“ kui sambad tulevikule , et meie oma ezivanemaid oskazime auustada ja teaduzest lugu pidada. Ladina keelne nimi olgu meie ühize töö teaduzemärk ja tähendagu meid kui liikmid laiemas uurijate ilmas.
Setukeste laulude korjamizest ja korjajatest saan siis alles sõnumid tooma, kui kõik laulud ära on trükitud. Niisamati saab seletus Setu keelemurdest ja pizukene Setu sõnaraamat laulude lõpul ilmuma, kui keele materjaal lugijal kõik käes on.
Et Soome Kirjanduze Selts Helsingis meie Setukeste laulud trükkida on võtnud, ohvrimeelega kõik kulud kannud ja kõigiti auuza, iluza trüki eest muretsendu, selle eest oleme meie Eestlazed selle auuväärilizele Seltsile suurt ja jäädvat tänu võlgu ja ma palun armzaid Soome vendi, meie ühist, südamelikku tänu ka nende lihtsate ridade läbi lahkesti vasta võtta. Mina omalt poolt kui väljaandja tunnen ennast veel izeäranis kohustatud olevat, Helsingi ülikooli professorit herrat Dr. Kaarle Krohn'i selle nõuu ja abi eest tänama, mis mulle lauluzid korda seades ja trükki andes tema poolt lahkesti ozaks on saanud.
St. Peterburgis,
12. Novembril 1903