Riigivanema vastuvõtupäev
| ||||||||
Teisipäev on riigivanema üldiseks vastuvõtupäevaks. Kodanikud, kel selleks tarvidus ja küllaldane põhjus, võivad sel päeval pääseda riigivanema jutule. Niisuguseid kodanikke on palju, veelgi rohkem aga on neid, kes tühiste ja vahel otse uskumatult kõlavate asjadega tahavad koormata riigivanemat. Kui kõiki neid tuleks vastu võtta, peaks riigivanemaid vähemalt kümme!
Tuleb kuraasikas naisterahvas ja nõuab tungivalt kokkusaamist riigivanemaga. Asi olevat esiteks väga tähtis ja teiseks väga kiire. Kolmandaks olevat see asi loomult niisugune, et temasse ei saa pühendada kedagi teist. Lastagu aga ta otse riigivanema ette, nõuab naine adjutandilt.
Pikapeale siiski selgub see saladuslik asi, mis naisel kiirelt vaja ajada riigivanemaga: ta lehm on järsku surnud ja nüüd riigivanem aidaku osta tal uus. Ehk andku muud head nõu ja abi.
Palju on neid, kelle soovid on kaugelt suuremad kui sel tragil naisel. Seal tuleb mees, kellest hiljem selgub, et ta on võtnud endale pähe, et tuleb osta traktor. Kuid mitte oma rahaga. Riigivanem andku talle selleks abi. 8000 krooni. Toetuseks, mitte laenuks.
Teine tahab “toetuseks” tervet rehepeksu garnituuri, üht linnameest on tabanud tuleõnnetus, ja riigivanem olgu nüüd hea mees ja aidaku maja uuesti üles ehitada. Siis koguneb igal teisipäeval ooteruumi hulk naisi ja mehi, kellel on
kes tahab toetust, kes kohta, kes muidu head nõu, kes maad, ja kes tahaks pöörata riigivanema poole küsimusega, millega tavaliselt isegi vallavanemat ei tülitata.
Kui riigivanem tahaks täita kõiki neid soove, peaks tal olema käepärast oma pank, kohamuretsemise ja advokaadi büroo, kindlustusselts, abiandmise kassa, tal peaks olema jagada piiramata hulgal maad, ja ta peaks võtma vaevaks vahel täita ka hingearsti kohuseid. Eelkõige aga peaks tal olema rahapress isiklikuks tarvituseks, et rahuldada kõiki neid, kes tahavad riigivanemalt suuremaid ja vähemaid summasid ja toetusi.
samuti ka mitte teisi ülaltähendatud asutusi. Ta võib kodanikele anda abi ainult selles ulatuses, nagu seda üldiselt võimaldavad seadused ning korraldused, ja ainult neil aladel, mis käivad tema võimupiirkonda.
Sellepärast võtavad riigivanema käskudetäitjad ohvitserid sõelumisele kõik need, kes soovivad pääseda riigivanema jutule. Kogemused näitavad, et suurem osa küsimusi ja palveid kuulub ministeeriumide lahendada. Nende esitajad juhitakse ühes palvetega õigesse ja sobivasse kohta.
kus toetusepaluja kohta kogutakse vastavad andmed. Riigivanem ise niikuinii ei tunne ju igat palujat ega tea tema seisukorda.
Ka puudub tal aparaat andmete hankimiseks. Toetus võiks seega sattuda ebõigesse kohta ja sünnitada õigustatud pahameelt. Sotsiaalministeeriumis aga koostatakse abipalujate üle andmestik, ja sotsiaalministri ettepanekul riigivanem siis määrab toetused neist summadest, mis tal selleks kasutada.
kui see tal võimalik. Mõni aeg tagasi käisid riigivanema juures kaks naist Viljandimaalt. Mõlema perekonnad olid tõesti suures hädas ja riigivanem määras neile väikese toetuse. Varsti pärast seda hakkas Viljandimaalt tulema abipalujate parv. Mõni tuli rongiga, mõni oli laenanud sõiduks raha, mõni tuli koguni jalgsi. Kõmu oli läinud laiali, et riigivanem oli abistanud neid ja neid, miks ta ei peaks andma toetust teistelegi. Ja nii saabus Viljandimaalt abisoovijaid mitukümmend.
Pole riigivanemal jagada ka kohtasid, kuna isikute teenistusesse võtmine riigiasutustesse sünnib kindla korra põhjal ja vastavate asutuste kaudu. Pole riigivanemal isiklikult ka maad jagamiseks, selles asjas tuleb kasutada põllutööministeeriumi vahetalitust, kui vastavad eeldused olemas. Sama lugu on armuandmise palvetega, need tuleb esitada otse kohtuministeeriumile.
Mõned neist ei taha asjast aru saada, vaid püüavad kasutada igasuguseid võtteid, et aga pääseda riigivanema juurde. Seletatakse, et tegemist on puht-isikliku asjaga, et ollakse riigivanemale tuttav ja sugulane jne. Kõik need jutud aga tehakse ettekäändeks, tegelikult on hinges aga kohasaamise või toetuse igatsus. Mõned ei jäta riigivanemat rahule isegi ta kodus, lähevad varahommikul sinna tülitama ning püüavad kasutada riigivanema eratelefoni oma soovide ettekandmiseks.
On teisipäevi, kus riigivanema avarasse vastuvõtu-ruumi
Tihti 20―30 neist jääb ootama, teised juhitakse asjakohaselt vastavatesse ametasutustesse. Adjutantide töö niisugustel päevadel pole kerge, sest ükski tulijatest ei taha naljalt loobuda, kõik tahavad riigivanema jutule.
Riigivanema vastuvõtt algab tavaliselt kell 11, ja kuigi vastuvõtmise ametlikuks lõpuks on kell 1, ei saa riigivanem kunagi enne kella nelja vabaks,
Sagedasti on ka vastuvõtuks end varematel päevadel üles andnud nii palju jutulesoovijaid, et teisipäeval saabunud ei jõuagi enam järjekorda, vaid peavad ootama järgmist vastuvõtupäeva.
Kuidas siis korraldada kõige otstarbekohasemalt riigivanema jutule pääsu?
On sobivam juba varem helistada või kirjutada riigivanema käskudetäitjale ohvitserile, tähendades ära ka jutulesoovimise põhjuse. Sel juhul saab kohe vastuse, kas küsimus üldse kuulub riigivanema otsustamisele või tuleb pöörduda kusagile mujale. Jaataval korral selgub ka aeg, millal selles asjas riigivanema jutule pääseb. Nii jäävad ära asjata ajakulu ning arusaamatused, mis tekivad siis, kui inimene kusegilt kaugemalt sõidab kohale, jutulesoovijate järjekord aga on nii suur, või asi kuulub lahendamisele mujal, et ta peab sõitma tagasi tühjalt.
Ühte aga peab panema südamele kõikidele kodanikudele: riigivanemat tülitatagu ka vastuvõtupäevadel vaid siis, kui selleks tõesti on tõsine tarvidus.