Riigikohus ütleb: Kaitseseisukord ja 1934 a. valimiste edasilükkamine on kooskõlas põhiseadusega
| ||||||
Riigikohus avaldas motiivid vapside kassatsioonikaebuste tagajärjeta jätmise asjus.
muudaReedel, 4. detsembril, Riigikohus avaldas motiivid otsuse juure, millega Riigikohus tänavu 19. juunil jättis tagajärjeta vapside kassatsioonikaebuse Sõjaringkonnakohtu otsuse peale 25. maist. Kassatsioon oli Riigikohtule antud 109 süüdimõistetud vapsi poolt, kuna Sõjaringkonnakohus oli teatavasti süüdi mõistnud 148 vapsi-mässumeest, määrates juhtivatele nendest kuni 20 aastat sunnitööd.
Riigikohtu motiividest väärib üldist tähelepanu eriti see osa, kus Riigikohus lükkab ümber kõik vapside väited kui täiesti alusetud ja näitab, et Eestis valitseb põhiseaduslik kord.
Riigikohtu poolt avaldatud motiivid mahutavad 27 suurt lehekülge masinkirjas. Refereerinud kõik kassatsioonikaebused, Riigikohus on nendest sisuliselt leidnud 29 küsimust ja väidet, mis kassatsioonikaebustes oli tõstetud Sõjaringkonnakohtu otsuse vastu.
Nendes 13 esimese punkti ulatuses kassaatorid olid väitnud, nagu ei oleks Eestis kehtiv riigikord kooskõlas 1933. aasta põhiseadusega ja nagu oleks Sõjaringkonnakohus talitanud ekslikult üksikute tunnistajate ülekuulamisel, väljakutsumisel või mitteväljakutsumisel, üksikute paragrahvide kohaldamisel jne. Riigikohus leidis, et kõigile neile kassaatorite küsimustele ja väidetele
1. Riigivanema dekreediga 19. märtsist 1934. a. lükati edasi valimiste peakomitee poolt 22. ja 23. aprilliks 1934. a. väljakuulutatud Riigivanema valimised ja 29. ja 30. aprilliks 1934. a. väljakuulutatud Riigikogu VI koosseisu valimised kaitseseisukorra kogu riigis kestvuse lõpuni, kusjuures see dekreet on antud Põhiseaduse § 26 ja 60 p. 12 põhjal. Põhiseaduse § 26 põhjal on lubatud seaduslikus korras kindla tähtajani väljakuulutatud kaitseseisukorra puhul vastavate seaduste põhjal ja piirides Põhiseaduses ettenähtud kodanikkude vabadusi ja põhiõigusi erakorraliselt kitsendada. Põhiseaduse § 60 p. 13 põhjal on riigivanemal õigus edasilükkamata riikliku vajaduse korral kuulutada välja seaduste eelnõusid dekreedina, millistel on seaduse jõud. Ses korras väljakuulutatud dekreedid ei või muuta rahvahääletamise, rahvaalgatamise, Riigikogu valimise ja riigivanema valimise seadust. Riigivanema otsusega 12. märtsist 1934 (RT nr. 22 ― 1934) oli välja kuulutatud kaitseseisukord kogu vabariigis (Põhiseaduse § 60 p. 7 ja kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel), milline otsus oli Riigikogu poolt kinnitatud. Tähele pannes, et põhiseaduse § 26 põhjal on lubatud kaitseseisukorra puhul põhiseaduses ettenähtud kodanikkude põhiõigusi erakorraliselt kitsendada, et riigivanema otsusega 12. märtsist 1934. a. oli kaitseseisukord kogu vabariigis välja kuulutatud, ja et riigivanema dekreediga 19. märtsist 1934. a. (RT nr. 25 ― 1934) ei ole ära muudetud ei Riigikogu poolt 19. jaan. 1934. a. vastuvõetud riigivanema valimise seadus (RT nr. 5 ― 1934) ega Riigikogu poolt 22. jaan. 1934. a. vastu võetud Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seadus (RT nr. 5 ― 1934), milliste seaduste äramuutmine dekreediga on keelatud Põhiseaduse § 60 p. 12-as, vaid et selle dekreediga on edasi lükatud valimiste peakomitee poolt 22. ja 23. aprilliks 1934. a. väljakuulutatud Riigivanema valimised ja 29. ja 30. aprilliks 1934. a. väljakuulutatud Riigikogu VI koosseisu valimised kaitseseisukorra kogu riigis kestvuse lõpuni, ― tuleb otsusele jõuda, et riigivanema dekreet 19. märtsist 1934. a., millega edasi lükati riigivanema ja Riigikogu valimised edasilükkamata riikliku vajaduse puhul, on seaduslik ja kooskõlas Põhiseaduse §§ 26 ja 60 p. 12. Oli aga Riigikogu ja riigivanema valimiste edasilükkamine kooskõlas põhiseaduse § 26 ja 60 p. 12, siis ei või juttu olla sellest, et 8. detsembril 1935. a. (mil paljastati vapside mässukatse. Toim.) Eestis maksev riigikord poleks olnud kooskõlas 1933. a. põhiseadusega sel põhjusel, et riigivanema ja Riigikogu valimised polnud aset leidnud, nagu seda arvavad kohtualused Ed. Kubbo, Pallon, Mäe, Laaman ja t.
2. Sõjaringkonnakohus oli õigustatud käesoleval juhtumil kohaldama KvKrS § 211, sest kohtualused, ja nende hulgas ka A. Buldas, olid korda saatnud raske kuriteo, mis on ette nähtud KrS §§ 75 ja 76 kaitseseisukorda kuulutatud maa-alal kaitseseisukorra maksvuse ajal. Riigivanema otsusega 12. märtsist 1934. a. kuulutati välja kaitseseisukord kogu vabariigis, milline otsus on Riigikogu poolt kinnitatud. Riigivanema otsusega 11. sept. 1935. a. (RT nr. 77 ― 1935) pikendati kaitseseisukorra maksvust kogu riigis kuue kuu peale. Et kaitseseisukorra seaduse § 31.2 põhjal kaitseseisukord ja selle pikendamine hakkab maksma juba järgmisel päeval pärast sellekohase otsuse avaldamist Riigi Teatajas ilma selle kinnitamata Riigikogu poolt, siis pole mingit kahtlust ses, et 8. detsembril 1935. a. maksis kogu Eesti Vabariigis kaitseseisukord, mis oli välja kuulutatud ja pikendatud põhiseaduse § 60 p. 7, kaitseseisukorra seaduse §§ 7, 5 ja 3 1.2 ettenähtud korras.
3. 28. märtsil 1936. a. palus Paul Laamann KKS § 268 korras kohtusse kutsuda asjatundjaid küsimuse selgitamiseks, kas juunikuust 1935 kuni 8. detsembrini samal aastal valitses Eesti vabariigis kehtivas põhiseaduses ettenähtud demokraatlik-parlamentaarne riigikord. Määrusega 1. aprillist 1936. a. jättis sõjaringkonnakohus P. Laamani palve rahuldamata põhjusel, et valitsusvõimude tegevuse hindamine ei kuulu kohtu kompetentsi ja õiguslikkude küsimuste lahendamiseks ei kutsuta välja asjatundjaid. See sõjaringkonnakohtu määrus vastab seaduse nõuetele. SKpS § 394 järgi kutsutakse asjatundjaid kohtusse neil juhtumeil, kui asjaolu täpseks mõistmiseks on vaja erilisi teadmisi või vilumust teaduses, kunstis, käsitöös, töönduses või mõnel teisel kutsealal, mitte meie riigis maksvate seaduste selgitamiseks. Meie riigis maksvate seaduste seletamine ja sellega ühenduses olevate juriidiliste küsimuste lahendamine kuulub kohtu kompetentsi.
4. Kohtuistungi protokollist selgub, et kohtu eesistuja kuulutas tunnistajale Elf. Laamanile, et tema võib SKpS § 846 sisu kohaselt loobuda seletuste andmisest oma kohtu all oleva mehe kohta, et Elf. Laaman loobus seletuste andmisest ja et kohus, vaatamata kaitsja v. a. S. Pauli vastuvaiele, määrab üle kuulata tunnistajad Koppeli ja Põdra, Elf. Laamani poolt juurdlusel neile antud seletuste kohta põhjusel, et Koppel ja Põder ei kuulu SKpS § 846 loetletud isikute hulka. Riigikohus oma otsuses 1928. a. nr. 86 on juba seisukohale asunud, et SKpS § 846 ei tee takistusi kohtus tunistajatena üle kuulata neid politseiametnikke, ke juurdlusel toimetasid § 846 loetletud kohtualuste sugulaste ülekuulamist, sest § 846 taotleb ainult perekondlikkude vahekordade säästmist kohtualuse ja tema abikaasa ning lähemate sugulaste vahel. Seepärast sõjaringkonnakohus oli õigustatud kohtus tunnistajatena üle kuulama politseiametnikke Koppelit ja Põtra.
5. J. Laaman kaebab, et kohus poole kohtusse kutsunud tema poolt ülesantud tunnistajaid põhjendusega, et asjaolud, mida need tunnistajad peavad tõendama, polevat tähtsad. Laaman arvab, et need asjaolud on ikkagi tähtsad.
Küsimus, kas asjaolud, mida tunnistajad peavad tõendama, on tähtsad või mittetähtsad, käib asja sisu kohta, mis SKpS § 4 põhjal kassatsioonikorras arutusele ei tule.
6. 6. aprillil 1936. a. palus J. Leeman kohut lubada tema kulul kohtusse tunnistajaid K. Selterit ja E. Sulge, keda sõjaringkonnakohus jättis kohtusse kutsumata ja mille kohta kohtu poolt koostatud määrus kuulutati Leemanile 5. aprillil 1936. a. Toimikust selgub, et sõjaringkonnakohus jättis oma määrusega 9. aprillist 1936. a. Leemani palve Selteri ja Sule kohtusse kutsumise kohta rahulamata põhjusel, et see palve oli keskvanglas ära antud 6. aprillil, see on üks päev peale SKpS § 1399 ettenähtud tähtaja möödumist. See kohtumäärus vastab SKpS § 1399 eeskirjadele.
7. 6. aprillil 1936. a. palus Hans Paris tema kulul kohtusse kutsuda Harald Parist ja G. Korneli, keda sõjaringkonnakohus jättis kohtusse kutsumata ja mille kohta vastav kohtumäärus kuulutati H. Parisele 9. aprillil 1936. a. Toimikust selgub, et oma määrusega 9. aprillist 1936.a. Jättis sõjaringkonnakohus Parise palve rahuldamata põhjusel, et see palve oli keskvanglas ära antud 6. aprillil, see on üks päev peale SKpS § 1399 ettenähtud tähtaja möödumist. See määrus on kooskõlas SKpS § 1399 eeskirjadega.
8. SKpS § 1399 kohustab kohut kohtualusele kuulutama kohtumääruse, millega jäeti kohtusse kutsumata kohtualuse poolt ülesantud tunnistajad, mitte aga § 1399 ettenähtud ja kohtualusele kuuluvaid õigusi (Vene peasõjakohtu sel. 1881. a. nr. 20, 1891. a. nr. 29 ja t.).
9. Kohtuistungi protokollist selgub, et pärast ülekuulamist tunnistaja Kirilovitš vabastati kohtus viibimisest poolte nõusolekul. Kui kohtualused Mäe ja Seiman leidsid, et nad tunnistaja Pipra seletuste avaldamisega, millised puudutasid Kirilovitši poolt juurdluses antud seletusi, olid asetatud raskesse seisukorda, siis nad oleksid võinud sellest kohtule teatada ja paluda tunn. Kirilovitši uuesti kohtusse kutsuda ja teda täiendavalt üle kuulata. Kohtualused Mäe ja Seiman pole aga seda teinud ja seepärast ei saa sõjaringkonnakohtule ette heita, et ta pole Kirilovitši uuesti kohtusse kutsunud.
10. KrS § 65 1.2 p. 2 kohaldati kohtualustele karistuse määramisel mitmete karistuste koostamise puhul, nagu kohtualused Malter, Lähed, Punno, Värtina ja teised ekslikult arvavad, vaid Kv. Kr. S. § 211 põhjal, mille järgi süüdlastele, kes kaitseseisukorda kuulutatud maaalal kaitseseisukorra maksvuse ajal saatsid korda süüteo, mis ette nähtud Kr. S. § 74―79, kõrgendatakse karistust KrS § 65 teise lõike punktides 2―5 tähendatud alustel.
11. Kohtuistungi protokollist selgub, et eesistuja avaldas, et arutusele oli määratud Andres Larka ja teiste süüdistusasi KrS §§ 51, 75 p. 2, KvKrS § 211 ja t. järgi ja Bernhard Väli süüdistusasi KrS §§ 51, 75 p. 2 ja KrS § 211 järgi, et kõigi kohtualuste süüteod on omavahel seotud ja kõik kohtualused on toiminud neile süükspandava teo ühiselt ja samal ajal ning et mõlemas eelnimetatud süüdistusasjas on kutsutud kohtusse ühised tunistajad, ja küsis poltelt, kas nende poolt on takistusi eelnimetatud süüdistusasjade ühiselt arutamiseks. Samast protokollist selgub, et pooled ei vaielnud süüdistusasjade ühiselt arutamise vastu. Et kohtualused andsid oma nõusoleku mõlemaid kohtuasju ühiselt arutada, siis nad ei saa selle peale kassatsiooni korras kaevata (SKpS § 1013).
12. Kohtualune Allik kaebas, et temale polevat juurdluse materjale ette näidatud. Kehtiva KKS järgi ei näidata süüalustele ette juurdluse materjale. KKS § 263 põhjal näidatakse kohtualustele ette eeluurimise toimik. Eeluurimise toimikust lehekülg 684 aga selgub, et Anton Allikule on eeluurimise toimik ette näidatud 20. veebruaril 1936. a., mille kohta Anton Allik on oma allkirja andnud.
13. Riigikohus ei leia mingit vastuolu kohtuotsuses, millega üks osa kohualuseid on süütõendite puudusel õigeks mõistetud ja teine osa kohtualuseid on süütõendite olemasolul süüdi mõistetud.
Punktides 14―19 ülestõstetud küsimused, kas kohus on otsuse tegemisel arvestanud kõiki asjaolusid, kas kohus on teinud õiged või ebaõiged järeldused tunnistajate ja kohtualuste seletustest ja arvestanud karistuse määramisel kohtualuste puhtsüdamlikku ülestunnistamist jne., ei tule riigikohtus kassatsioonikorras arutusele põhjusel, et SKpS § 931 põhjal sõjaringkonnakohus ei motiivi oma otsuseid, mispärast riigikohtul puudub võimalus neid küsimusi kontrollida.
Lõpuks kohtualuste poolt punktides 20―29 ettetoodud väited käivad asja sisu kohta, mis SKpS § 4 põhjal ei tule riigikohtus kassatsioonikorras arutusele.