Prohwet Maltswet/6
6.
Mida lopsakamalt Maltsweti wili ihulises hädas siputawa harimata talurahwa seas kaswama lõi, seda kindlamaks sai prohweti usk iseenese ja oma jumaliku saatuse sisse. Maltswet ei olnud mitte see madalat auahnust ja weel madalamat omakasu taga-ajaw petis, kelleks teda ta wastased püidsiwad teha, olgugi, et ta Naatsareti usuõpetaja juhtsõnast kinni pidas: ‚Olge targad kui ussid, aga wagurad kui tuwikesed,‘ olgugi, et ta taktikas wahel kawalusi tarwitas, et ta eesmärgi kättesaamise tulul mõnikord abinõusid ei walinud. Tema wäikesed pettused sündisiwad aatelisel sihil asja pärast, mitte ainelisel alusel ta enese pärast, ja kuigi ta selle poolest eksis, ja ta eksis wististi, siis tuleb seda tema inimliku nõrkuse arwesse panna, ilma et see tema usuliste püiete ausust kõigutaks. Et Maltswet mitte isikliku ainelise kasu peal wäljas ei olnud, kui ta seda ka era-elus silmast ei kaotanud, näitab lugu, et ta hädalistele wahel oma käest abi andis, nõnda hiljem kord Pikwa mõisast ja Mustjõe kõrtsmiku käest rukkid ostis ja nälgiwatele waestele jagas.
Juhan Leinbergi arwamine, et Jumal tema oma sõna kuulutajaks wälja walinud, wiltu wajunud usu kohendajaks seadnud ja tukkuma jäänud hingede ülesraputajaks ametisse pannud, oli aus. See arwamine tihenes seda kindlamaks usuks, mida enam ta oma töö tagajärgesid, oma seemnest wõrsunud wilja hakkas nägema. Inimesed uskusiwad teda, pidasiwad teda prohwetiks, ta poolehoidjate arw kaswas, talle tekkis kogudus. See ei wõinud harilik inimene olla, kes seda toime saatis, waid keegi, keda Jumal wolitanud ja oma waimuga salwinud. See pidi prohwet olema. Ja Maltswet uskus ja tunnistas, et ta prohwet on.
Niisugune teadwus annab julgust ja waimustust. Maltswet joowastas ennast selle teadwusega. Ja selle tõttu muutus tema tegewus julgemaks, hoolimataks, radikalsemaks, fanatlikumaks. Ta wõis oma wõitlusele juba laiemaid piirisid anda, sest tal ei puudunud enam seljatagune. Ta wõis hoonet ehitawat kirwest juba tüsedamateks hoopideks üles tõsta, sest ta tundis oma tugewust. Ja ta wõttis kõige pealt hoopideks hoogu, mis ta oma usulistele wastastele tahtis anda.
Maltswet tikkus wennaste koguduse palwemajadesse sisse ja kutsus Herrnhuti mehi wägipulka wedama. Ta tikkus kirikutesse sisse ja kutsus õpetajaid sõrmkooku tõmmama.
Madise palwemajas sai ta kord oma weriwaenlase, Aniste Thomsoni, kätte. See ilmarikas talu- ja wesiweskiomanik ning pärastine Albu mõisa rentnik, kes oma waljuse, ahnuse ja ihnsuse poolest tuttaw oli, pidas parajasti rikkast ja waesest, ülemast ja alamast palwet, kes Jumala ees wiimsel kohtupäewal kõik üheõiguslised ja ühewäärilised olewat. Palwemehe ossikas nägu kumas kristlikust pehmusest, ta kare heal sulas ligemise-armastuse kärjemee sisse ära, ta tüse ja lihaw keha oli nagu koti-täis wagaduse alandust. Korraga kostab wiimastest pinkidest Maltsweti selge heal üle ruumi:
„Soo, wõi Jumala pale ees oleme kõik ühesugused, aga sinu paksu kõhu ees mitte! Warsti ajad alamad wennad pühakojast wälja, paned uksed lukku, ja siis näitad oma walelikku watsa aina ülematele! Wariser, niisugune!“
Kohmetuse pärast, mida ootamata waheletikkumine sünnitas, ei märganud Thomson ise, ei ka hoolekandjatest ega kogudusest keegi esimesel silmapilgul midagi wastata. Seda tarwitas tragi prohwet, et sõna enda kätte jätta ja kõike oma arwustuse-sappi wennaste koguduse seaduste peale üleüldiselt ja Aniste papa peale iseäraliselt wälja kallata. Ta tegi seda lühikeses kokkuwõttes, aga seda nottiwamate sõnadega, teades, et ta kõne-priius liig kaua ei kesta.
Muidugi ei jäetud talle wastust wõlgu. Toomas Thomson ise astus, kui ta kohmetusest toibunud, ta wastu wälja. Ja nüid tekkis usulik waidlus, mis isiklistest külgehakkamistest nõretas. Hoopisi lendas siit ja lendas sealt poolt. Thomsonile tõttasiwad teised hoolekandjad appi, koguduse enamus oli nende poolt — prohwet seisis üksi nagu kalju mässawas meres. Niihästi kõne-osawuse, lööwate sõnade, kui ka pühakirja tundmise poolest käis ta wastastest üle, ja et ka loogikalik tõde talle selles asjas sõjariistaks oli, siis polnud tal raske iga wastast, kes tuli, maha sirutada. See äritas Herrnhuti wendasid seda suuremale wihale, ja ikka tugewamaks läksiwad hüided, „waleprohwet“ pidagu suu ja kasigu uksest wälja. Inimesed, kes endid „ilmasüita Talle koguduseks“ nimetasiwad, saiwad ligemise peale, kes nendega ühel arwamisel ei olnud, saiwad wastase peale, keda Tall käsib armastada, nii kurjaks, et nad ta peaaegu rusikate jõul uksest wälja oleksiwad wisanud.
Aga Maltswet ei nihkunud paigast. Ta hüidis wäljaajajatele uhkesti wastu:
„Taganegu need, kes walet õpetawad ja Õnnistegija sõnad jalge alla tallawad — mina ei tagane, sest minu mõek on ewangelium, ja see raiub teid pihuks!“
„Sa oled rahurikkuja ja pühakoja teotaja!“ karjuti talle wastu.
„Ei, ma olen templi puhastaja“, kostis Maltswet, ja lõpetas Kristuse kuulsa sõnaga: „Ärge mõtelge mitte, et mina olen tulnud rahu läkitama maa peale. Mina ep ole tulnud rahu läkitama, waid mõeka!“
Palwetund pidi enneaegu lõppema, ja Maltswet läks wõidumehena, selg sirge, pea püsti, minema.
See ei olnud mitte ainus kord ega ainus palwemaja, kus ta wendadega waidlema ja neid witsutama tükkis. Ta tegi seda siin ja mujal weel mitmel puhul, kuni ta Järwamaalt ära läks.
Kirikutes oli ta tagasihoidlikum. Räägitakse siisgi, et ta õpetajale mitu korda „alt wastu annud“, kui arwanud, et jutlustaja kirjast kõrwale kaldub. Hüidnud kohe täie healega keset jutlust: „See pole tõsi! Piiblis seisab teisiti!“
Seesugune lugu juhtus ühel pühapäewal Ambla kirikus.
Kirikuõpetaja Paulsen oli mees, kes ajalikku elu wõimalikult maiasti püidis maitsta, senikaua kui igawest käes ei olnud, mis tükis ta oma ametiwendadest just mitte palju lahku ei läinud. Ta ei söönud ega joonud mitte ainult hästi, waid tundis ka sellest soost ohtrasti lõbu, ilma kelleta hea ei ole elada, ja mitte asjata ei peetud teda kihelkonnas wäga paljude laste isaks, ning seda mitte ainult waimulikus wõi heategelises mõttes.
Wõib olla, et kirikherra Paulsen kodus hästi-walmistatud pruukosti oli maitsnud, sest ta tõi jumalateenistusele kaunis laiarinnalise meeletuju kaasa ja laskis jutluse sisse elurõemsa lause libiseda, et mitte see patt ei wõi olla, mis inimese suust sisse läheb, waid ainult see, mis sealt wälja tuleb.
Maltswet kuuleb seda, tunneb oma kainuse- ja kasinuseõpetuse kriimustatud olewat ja hüiab koguduse seast, nii et seda kiriku wiimase nurgani kuuldakse:
„Mees, ära õpeta ristirahwale lihahimusid! Kas sa ei tea, et see pühakirjas (seal ja seal kohas) selge sõnaga on keelatud!“
Üleüldine kahin kirikus. Kõigi pead pöörduwad hulljulge mehe poole, kes kirikherrale, ja pealegi kirikus keset jutlust, wastu südandab rääkida, teda õpetades ja noomides!
Õpetaja Paulsen peatab, otsib silmadega segajat, tunneb Maltsweti, kellega ta usuasjus juba paar korda kihwapidi koos on olnud, ära, ja tal on nõrkus ja ettewaatmatus, temale kantslist awalikult wastata, temaga waidlusesse minna…
Üks toob oma, teine oma piiblikohad ette. Kogudus kuulab põnewusega pealt. Ilmalapsed hirwitawad, usklikud ei tea, kumbale õigust anda. Et wastane alla ei anna, püiab õpetaja wiimast sõna sellega oma kätte jätta, et ta teda käsib waikida. Maltswet waikib aga alles, kui õpetaja jutluses edasi läheb ja enam sõnu ei ütle, mis „pühakirja wastu“ käiwad. Kiriku-eestseisjast, kes Maltswetti pühakoja rahu rikkumise pärast sõitlema tuleb, ei tee prohwet wäljagi. Ähwarduse peale, et kui ta nüid suud ei pea, siis wiidakse ta kirikust wälja, kostab wahwa mees:
„Teie wõite küll mind kirikust wälja wisata, aga minu sõna ei wiska teie mitte wälja. Minu sõnast saawad weel järeltulewad põlwed rääkima!“
Ja, nagu näha, ei arwanud ta sugugi nii wõeriti. Maltsweti sõna mälestus elab rahwa seas edasi…
Maltsweti julgem ja tüsedam wäljaastumine ei wõinud tagajärjeta jääda. Teda hakati rohkem tähele panema, ka nende poolt, kes madala haridusega inimeste usujägelemisi muidu suuremat tähele ei pannud, see on, kirikuõpetajate poolt. Iseäranis ihusiwad aga Maltsweti peale tema peawastased, wennaste koguduse ninamehed, waenu-hammast, ja Aniste Thomson kogus tasahiljukesti kiudeid, et neist ohelikku punuda, mida wihatud waenlasele parajal silmapilgul kaela ümber wõiks tõmmata.
Üks sündmus andis tema nõule tegeliku pöörde.
Madise õpetaja Hirschhausen keelas aastal 1858 kohalisele wennaste kogudusele ära, palwemajas nõndanimetatud „teist tundi“ lukus uste taga pidamast. Kirikuõpetajatele oli see lukustatud „teine tund“ ikka pinnaks silmas olnud, sest et säherdune jumalateenistuse-wiis Lutheri kiriku kultusekombetega kokku ei käinud ning saladusluse-nõidus, mis niisugusel palwetamisel oli, ikka rohkem hingesid kiriku hõlma alt ära meelitas, kui ka ainult sel mõttel, et lugupidamine pastorist kahanes, lugupidamine Herrnhuti diakonist ja ettelugejast aga kaswas.
Õpetaja Hirschhausen awaldas oma keelu wististi konsistoriumi nõusolemise arwamisel, sest seaduslikult oli „teise tunni“ pidamine ja liikmete liisu läbi wastuwõtmine wendade kogudusele Wenemaal juba 1834. a. saadik keelatud, ehk seda küll siin ja seal edasi salliti, ning Herrnhuti peawalitsus Saksamaal kaotas ukselukutamise ja liisutamise aastal 1857 isegi ära, wiimase asemele nõndanimetatud „19 usutõotust“ seades, mida „wend“ enne wennakssaamist pidi andma. Ka ei pannud Madise pastor üksi tähendatud keeldu oma kihelkonnas maksma, waid seda sündis ka mujal.
Niipea aga, kui õpetaja Hirschhauseni keeld ilmus, oli Madise herrnhutlaste meelest kindel, et Maltswet selle juures süidi on. Kui mitte muu, siis pidi tema kibe wõitlus ukselukutamise ja liisuheitmise wastu kirikherra kohta mõjunud olema. Wõib olla, et neil sugu õigust oli, wõib olla, et kirikherra Maltsweti hurjutamisest kuulis wõi temaga selle üle koguni kõneles ja seeläbi erutust sai. Aga nii wähe, kui Maltswet otsekoheseid sammusid selle asja pärast õpetaja juures tegi, niisama wähe oleks wiimane niisuguse lihtsa mehe mõju pärast üksi midagi sellesarnast ette wõtnud. Kuid selle peale palwe-wennad ei waadanud.
Ja nüid wõttis nende esimees kätte ja läks kahte lindu ühe pauguga laskma. Oma kristlikus ja wennalikus armastuses ei tõstnud ta konsistoriumis mitte ainult õpetaja Hirschhauseni peale kaebtust, kes tema ususeltsi woli kitsendanud, waid ka Juhan Leinbergi peale, kes Herrnhuti wastu ainult moraliliselt wõitles, nagu see ususelts temagi õpetuste wastu wõitles. Ja, sellest weel mitte küll, weeretas Thomson kirikherra peale weel teise kaebtuse, mis esimesega kuidagi ühenduses ei seisnud. Õpetaja Hirschhausen oli oma kogudusele soowi awaldanud, et rahwas laual-käimise suwise kibeda töö-aja pärast wõimalikult sügise peale jätaks, kus igaühel rohkem aega oleks ennast püha talituse wastu ette walmistada, misjuures muidugi mõjuw oli, et waimulik mees, ise puhkust igatsedes, liig sagedasti ja mõne wähese pärast lauateenistust ette ei wiitsinud wõtta. Et aga niisugune soow, mis talupojale muidugi käsk oli, kiriku-seaduse wastu käib, mis igatsejaid igal ajal armulauale käseb wõtta, siis mängis wennaste koguduse esimees õpetajale kättemaksmiseks hea trumbi wälja. Ja kaebtus, mida Herrnhuti diakon kõige jõuga toetas, kandis soowitud wilja.
Konsistorium tunnistas õpetaja Hirschhauseni „teise tunni“ keelu imelikul wiisil tühjaks; lauarahwale antud määruse pärast sai pastor noomituse ja ta pidi selle tagasi wõtma, ning Maltswet ja tema tegewus oliwad kiriku-ülemuse silmas tublisti kahtlustatud.
Mida see tähendas, seda õppis Maltswet warsti tundma.
Jüripäewaks 1858 kuulutati uus Eestimaa talurahwa seadus wälja. See pidi Tallinnamaa talupoegade rendiolusid korraldama, teo-orjust kahandama, nende kogukondlist omawalitsust kohendama ja liikumise-wabadust laiendama. Juba paljude aastate eest oli Eestimaa rüitelkond uue seaduse riigiwalitsuse wajutamisel plaanitsemisele wõtnud ja tema pärast walitsuse-komisjonidega kaubelnud ja tinginud nagu kurat hinge pärast. Seaduse sepitsemist pidasiwad maapäew ja kohaline ülemus salajas, kartes, et rahwas, sellest kuuldes, himukaks läheb, omale liig suuri lootusi teeb, ärewusesse sattub ja kuidagi sakste rahu rikub. Nõnda ei teatud uue seaduse tulekust paiguti midagi, ja kus sellest kauge kõmina järele undamisi teati, seal puudus tuleku aja ja seaduse sisu kohta iga umbkaudnegi selgus. Igatahes ei oodanud talurahwas uut seadust, mis neile orjuse- ja maksukergendusi pidi tooma, mitte mõisnikkudelt — nende kinnist kätt ja südant tundis ta ju nii hästi — waid riigiwalitsuselt wõi otsekohe keisrilt. Kuid seejuures ei unustatud sakste ja kohalise Saksa ülemuse suurt wõimu ära, ning kartus, et see wõim keisri ja riigiwalitsuse hea tahtmise, kui seda tõesti peaks olema, nurja ajab, walitses talupoja südames nii mõjuwalt, et ta juttusid uue seaduse tulekust küll ihkelt kuulas, aga neid naljalt uskuda ei suutnud, waid tuimuseks tardunud meeleheitmises edasi elas ja wiimaks ainult weel, nagu Järwamaal, Jumalalt mõne ime läbi peastmist ootas — Jumalalt ja prohwet Maltswetilt.
Uus seadus oli aastal 1856 raske sündimise järele wiimaks ilmale tulnud, aga Saksa ja Eesti keelde tõlkimine wõttis tegijate läbipaistwal tahtmisel nii palju aega, et seadust alles kaks aastat hiljem wõidi wälja kuulutada ja maksma panna. Selle wäljakuulutamise ja maksmapanemisega oli aga nüid weider lugu. Kumbagi juures tegiwad kohalised ametlikud organid raskeid wigu, ja ülikurbe tagajärgesid, mis neil wigadel oli, pidiwad talupojad oma laia paksuks pargitud turjaga kandma. Ametlikkude lehtede kuulutuse järgi pidi uus seadus 1858. aasta 23. aprillist peale maksma hakkama, ilma et juurde oleks tähendatud, et mitte seaduse kõigi määruste makswus sellest tähtajast ei alga, waid et teo-orjus ühes nõndanimetatud abiteoga — kentsakas temp küll! — endisel alusel niikaua edasi kestab, kui talumaad üle on mõedetud ja ära hinnatud. Puudulikul ja ühtsuseta wiisil teatati uut seadust ka kantslitelt ja maakohtutest ning seletuste eest põigeldi kas uhkuse wõi tusase tuju pärast kõrwale.
Sel lool ei olnud ime, et rahwas uue seaduse wastu umbusklikuks sai. Sest kas see wõis õige asi olla, et keisri poolt antud seadus jaolt maksma hakkab, jaolt mitte, ja just sellelt jaolt mitte, mis hingetult koormatud talupojale pisut orjuse kergendust pakkus, nimelt abiteo poolest! Miks ei mõedetud ja hinnatud siis maid enne seaduse wäljakuulutamist ja maksmapanemist ära, kui juba aega küllalt oli wiidetud! Midagi ei seisnud lähemal, kui et talupoeg mõisnikkude kelmust haistis, kes keisri käest tulnud uue seaduse kas ära oli wõltsinud, wõi tema täielist maksmapanemist püidis keelata. Wõltsimise-arwamine oli seda kergem tekkima, et seadus kaugeltgi seda ei pakkunud, mis üdini ärakurnatud talupojale waja oleks olnud ja mida ta hingest igatses, kuna määratud kergendused, mis kawalasti kõiksugu konksude külge oliwad seotud, ligemal waatamisel hoopis kokku sulasiwad. Maksmapanemise takistamise kahtlus jälle leidis sellest küllalt pidet, et maade mõetmiseks ja hindamiseks terwelt kümme aastat aega oli määratud, kuna saksad seda weelgi wõisiwad pikendada, sest mis sa saksale teed, kui ta ütleb, et waremini walmis ei saanud! Ja tõepoolest ei uskunud seaduse tegijad, saksad, isegi, et terwe kubermangu talumaad kümne aastaga saawad mõedetud olema, waid see töö wõis aastakümneid kesta, ka siis, kui teda kunstlikult iseäranis wäga ei pikendatud[1]. Kõige selle juurde tuli weel, et seaduse sõna küllalt selge ei olnud. Nõnda ei lausutud paragrahwis, mis teo-orjuse kõige kõrgema piiri ära määras, talupojale iseäranis raskest ja wihatud abiteost — sõnnikuweo-, heina-, külwi-, äästamise-, lõikuse- ja muudest päewadest — nimepidi sõnagi, nii et talupoeg, keda pealegi lugemise oskamatus seadust mõistmast takistas, arwamisele jõudis, et abitegu ära on kaotatud, kuna see erakorraline orjus korrapäraliste kohuste hulka oli arwatud, mis rendi-päewade üleüldise summaga üles oli tähendatud.
Sisu ja kuju poolest puudulik, maksmapaneku poolest wigane seadus sünnitas talurahwa seas mõisnikkude wastu, kelle kelmuseks seda arwati, laialist ärewust. Rahutused algasiwad, iseäranis Harjumaal mitmes kohas. Abiteo wastu pandi streikisid toime, mis enamisti sõnnikuweost ärajäämise näol nähtawale tuliwad. Selle asemel nüid, et oma tehtud wigu üles tunnistada ja rahwale waigistuseks nende parandamist tõotada, wõtsiwad mõisnikud wäewõimu appi, et talupoegade wastupanekut maha murda. Haagikohtunikud hakkasiwad talupoegi, kes enam wana seaduse peale ei tahtnud „wanduda“, waldade kaupa hirmsasti peksma ning peksmiseks ja iga wastiku liikumise sumbutamiseks kutsuti ka sõjawägi tegewusesse. Kuna haagikohtunik ja sõjawägi abiteo wastu tõrkujatega mujal kergesti walmis saiwad, tekkis ühes paigas Harjumaal, Juuru kihelkonnas, päris wäikene mäss, mis Mahtra sõja nime all tuttaw on.
Mahtra walla peremehed paniwad sõnnikuweole wastu, mispärast neid haagikohtuniku juurde wastutusele oli kutsutud. Mehed ei läinud aga lõwi koopasse, sest nad oliwad kuulda saanud, kuda asetäitja haagikohtunik von Haagemeister Kose kihelkonna streikijaid Habaja mõisas, mis ümbruse karistuse paigaks walitud ja kuhu ka Mahtra mehi kästi ilmuda, halastamata waljusega oli lasknud nuhelda. Palju enam otsustati endid mitte peksta lasta, waid selle wastu tarbe-korral wägiwaldset enesekaitset tarwitusele wõtta, mille mõjuwaks läbiwiimiseks naabruse-waldade talupojad appi kutsuti.
Need tuliwad. Ja kui Mahtra mõisasse osakond sõjawäge ilmus, et streikijaid ihunuhtlusega karistada ja käsutäitmisele tagasi sundida, leidis ta hulga kaupa kokku woolanud talupoegade poolt nii südi wastupaneku eest, et soldatid sõjariistad tarwitusele pidiwad wõtma. Tekkis werine wõitlus, mis mõlemalt poolt ohwrid nõudis ja sõjawäe taganemisega lõppes, kellest rahwahulk arwu poolest kaugelt üle käis. Kaitseta jäänud mõisa, milles herraseid ei elanud, wõtsiwad wihased talupojad oma wõimu alla ja hakkasiwad, kui nad wiina-aidast liiasti jõudu joonud, mõisa hoonetes lõhkuma ja riisuma. Opmann, kes waese-omaks pekseti, peases hädawaewalt eluga. Mõisamaja peaaegu kõigi kõrwaliste hoonetega põles aga, ilma et tulesüttimise põhjus selgeks oleks saanud, maani maha[2].
Muidu nii allaheitlikkude, tallewagaduste teoorjade ootamata wastupanek ajas mõisnikud kõige wihasemasse ärewusesse. Igale poole, kus abiteo wastu tõrkumist ainult kardeti, paigutati sõjawäge, keda talupojad pidiwad toitma, ning keppide ja witsadega sunniti rahwast senist orjuse-iket edasi kandma. Kes wähegi pead tõstis ja suud liigutas, jah, kes uue seaduse nimegi weel suhu julges wõtta, tunnistati mässajaks ja heideti mässaja nuhtluste alla. See kurjast südametunnistusest ja madalast argtusest woolaw kättemaksmise wiha läks nii kaugele, et Tallinnas sellesama aasta heina-kuus hulk Harjumaa talupoegi Anija wallast, kes kuberneri käest uue seaduse kohta ainult alandlikult seletust tuliwad paluma — pealegi oma mõisaherra nõuandmist mööda — mässajatena wangi wõeti ja Wene turul sõjawäe läbi awalikult pool-surnuks pekseti[3]. Palju waljuma nuhtluse alla pandi muidugi süidlased, kes Mahtra mässust osa wõtnud. Need anti sõjakohtu kätte, kes peasüidlased surmanuhtlusele mõistis. Seda otsust „pehmendati“ küll hiljem, wõi ametlikus keeles: neile anti „armu“: nad saiwad järgmise aasta küinla-kuus Mahtra mõisa wälja peal lume sees kuni tuhat hoopi „kadalippu“. Peale seda saadeti raskemad süidlased „tühjale maale“ sunnitööle wõi asumisele, kuna kergemad wähemate hoopide ja wangistusega peasesiwad. —
Missuguse nerwilise argtuse-wihaga talurahwa 1858. aastase liikumise puhul „mässajaid“ ja rahwa üleskihutajaid otsiti, ja kui kergesti ilmasüitagi inimene sakste kahtluse alla langes, näitab lugu, mis „Järwamaa prohwetiga“ sel ajal sündis.
Ka teda peeti talupoegade ülesässitajaks, teda, kelle riik poolegi mitte siit ilmast polnud!
Maltswetil puudus õige arusaamine ja selgem waade ilmalikkude olude kohta üleüldiselt ja talurahwa ihuliku hädapõlwe kohta iseäraliselt. Ta silm nägi wiletsust, ta kõrw kuulis kaebamist küllalt ja ta süda wõis selle üle haledust tunda. Aga oma ajuga oli ta selleaegne talupoeg, kes ilmalikkude wõimude poolt abi ega parandust ei lootnud, teades, et saksad seda ei tahtnud, ning arwates, et see nõnda peab olema, ja koguni Jumala tahtmisega nõnda peab olema. Pealegi tumestas pilwepealne pühakirja-tarkus, usuliialduse-udu, ta mõtte- ja arwustuse-wõimu nii wäga, et tal aineliste asjade kohta sedagi silmaselgust ei olnud, mis kaine aruga terasel talupojal oli. Maltswet pani kõik abilootused Jumala, Jumala tuju ja tahtmise ja Jumala poolt tulewate imetegude peale, ning nõnda õpetas ta ka oma usulapsi nende otsata hädas lootma. Kui wähe Maltswet 1858. aasta liikumist mõistis ja kui wähe ta ilmalik rahwamees oli, selgub sellest, et ta rahutuste ajal oma poolehoidjate seas ringi rändas ja neid kõwasti manitses, et neist keegi liikumisest osa ei wõtaks. Ja seda ei teinud ta mitte kaastundliku kartuse pärast, et wastupanijaid wali ilmalik karistus tabab, waid mõne piibli-koha järele, milles ülemaid kästakse austada, nende sõna kuulda ja nende käskusid täita. Mõisnikka luges prohwet rahwa ülemateks, kelle seaduste wastu eksimine Jumala wastu eksimine pidi olema. Ja Maltswetil läks tõepoolest korda, oma tallekesi nii tasaseks manitseda, et nende seast ainustgi tõrkujat ja wastupanijat ei ilmunud, kes karistuse alla oleks langenud.
Ja seda kallist meest, kes nii tänuwääriliselt mõisnikkude asju toimetas, wõidi rahwa üleskihutajaks pidada!
Niisuguse sõgeduseni ulatas hirm orja eest, kes oma ahelaid raputas!
Sellesama aasta sügisel, mil rahutu tuksumine, mis talurahwa hingest läbi käis, weel mitte waikinud ei olnud, 26. septembril, wõeti Maltswet Albu wallas, Mõnuwere külas, ühes talus kinni, kus ta wäikesele rahwahulgale lugemisetundi pidas. Loos peitus kõige kenam enesepilge mõisnikkude ja kohalise ülemuse kohta, sest prohwet õpetas talupoegadele parajasti sõnakal suul ülemate-austamist, nende käskude täitmist ja pealepandud maksude nurisemata kandmist. Tal oli 13. peatükk Pauluse kirjast Rooma rahwale seletusel, ja apostli manitsuse-sõnade pühalik kõla täitis ruumi, kui kinniwõtjad juba ukse ees waritsesiwad, et rahwa waigistajat rahwa ülesässitajana sakste wõimu alla wõtta:
„Iga hing heitku ülemate alla, kellel kõige ülem meelewald on, sest ülemad ep ole muidu kui Jumalast; aga kes ülemad on, need on Jumalast seatud.
„Kes nüid ülemate wastu paneb, see paneb Jumala seadmise wastu; aga kes wastu panewad, need saatwad iseeneste peale nuhtlust.
„Sest walitsejad ei ole hirmuks hea tegijatele, waid kurjadele; aga kui sina ei taha ülema hirmu karta, siis tee head, ja siis saad sina kiitust temalt.
„Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, siis karda, sest ta ei kanna mõeka mitte ilmaasjata; sest tema on Jumala teener, kättemaksja, seda nuhelda, kes kurja teeb.
„Seepärast on tarwis, et teie alla heidate, ei mitte ükspäinis nuhtluse, waid ta südametunnistuse pärast.
„Seepärast makske ka maksu; sest nemad on Jumala sulased, kes otse see eest muret kandwad.
„Siis tasuge nüid kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda.“
Ja kuna külamehed mureliku ärdusega Jumala käsukirjast ja prohweti suust kuulsiwad, kuda see taewase isa tahtmine on, et nemad mõisasaksale abitegu pidiwad tegema, ja et selle wastu nurisemine ja tõrkumine raske patt on Jumala seaduse wastu — sel silmapilgul astusiwad need sisse, kes „mitte ilmaasjata mõeka ei kanna“, ja sidusiwad waese prohweti kinni, nagu oleks ta rahwale öelnud: „Ärge heitke ülematele alla, sest nemad teewad teile Jumala tahtmise wastu ülekohut! Ärge makske maksu oma isandatele, sest nad koormawad teid Jumala tahtmise wastu üleliigse maksuga! Ärge pidage neid oma ülemateks ega isandateks, sest mitte Jumal pole neile meelewalda teie üle andnud, waid selle on nad omale ise wägiwaldselt wõtnud!“
Ja et prohwet nõnda ei õpetanud, waid wastupidi, siis oli taatide ja eitede ehmatus ja imestus suur; kohmetult ja keeletult waatasiwad nad prohweti sidumist pealt, ja kelle aju weel mõtelda suutis, see mõtles: Nüid peaks Jumal imet tegema ja oma ilmasüita sulase timukate käest läbi lae ära wiima! Aga Jumal ei teinud imet, ja prohwet ise ka mitte, ja nõnda pidi usklikkude hulgake wärisedes ja pisaraid walades pealt waatama, kuda nende waga usuisa nagu mõni rööwel kohtumeeste wahel minema wiidi.
„Mis ma kurja olen teinud, et mind wangi wõetakse?“ päris Maltswet.
Mehed kehitasiwad õlasid. „Aagrehi käsk.“
Wangi palgest walgus weri südamesse. Ta tundis seda „aagrehti“. See oli tema wana waenlane, kes teda, kui ta Ambla kihelkonnas oma usutööd algas, mõne korra oli kimbutanud ja oma witsakimpudega ähwardanud. Baron Rosen oli ta nimi ja Kukewere mõisas asus tema hirmuwalitsus. Aga palju enam, kui kõigewägewamat haagikohtunikku, kartis prohwet ja kartis terwe ümberkaudne rahwas tema weel wägewamat kirjutajat, herra Embecki. See oli mees, kes armu ei tundnud, kelle põu muid tundmusi ei soetanud, kui tiirast himu, hoopisid määrata, tiirast lõbu, wärsket, aurawat werd näha, piinatute walu-röhitsemist kuulata. See auwäärt isand, ise wõsuke Eesti orjarahwa kännust, oli haagikohtutes õieti see päris kohtumõistja ja otsusetegija, kelle käpa all terwe kohtu-aparat töötas, sest haagikohtunikud ise, mõisnikud ilma õigusteaduslise ettewalmistuseta, ei teadnud seadustest ja kohtupraktikast midagi. Embeck rändas, nõnda kuda kohtu-amet määratud aja järele ühe mõisniku käest teise kätte läks, „aagrehi“ juurest „aagrehi“ juurde, et ühele kui teisele paremaks käeks ja seadusetundlikuks leksikoniks olla. Enne Kukeweresse tulemist oli ta juba kuues wõi seitsmes haagikohtus teenistuses olnud ja mõistis oma ametit põhjalikult. Wiimaks — nõnda jutustab rahwasuu — kui Embeck oma „alamatele wendadele“ juba must tuhat hoopi wälja oli jaganud, tõsteti ta selle tulusa tegewuse eest mõisniku-seisusesse ja rautati ta priinimi ilusa halja von-iga ära.
Maltswetile ei sündinud aga haagikohtuniku juures, hoopis wastu ootamist, midagi suuremat paha. Ta pisteti ööseks puuri ja wiidi teisel hommikul Tallinna poole edasi, sest kui kardetaw mässumees oli ta kõrgema kohtu alla määratud. Ainult pilgata ja narrida sai ta haagrehi herra ja tema kuulsa abilise käest. Nad nimetasiwad teda prohwetiks, käisiwad temaga wigurdawa aupakkumisega ümber ja käskisiwad teda imet leha.
„Sinusugusel mehel nüid suurem asi puurist wälja lennata ja pilwe peal Paidesse sõuda; eks meie jää siia uimaselt maha,“ naersiwad nad.
Ja üks tukistas prohweti habemest ja teine näpistas teda ninast.
Aga just see pilkamine tõi Maltswetile martri-julguse, ja martri-uhkuse, sest see tuletas talle Naatsareti mehe Jeesuse kannatuse-lugu meelde. Ja wastuseks luges ta neile rõemsa rahuga mõne ewangeliumi-koha peast ette:
„Aga need mehed, kes Jeesust kinni pidasiwad, naersid ja peksid teda. Ja nemad katsid tema silmad kinni ja lõid tema wastu silmi, ja küsisid temalt ja ütlesid: Mõista kui prohwet, kes see on, kes sind lõi. Ja palju muid asju rääkisid nemad tema wastu ja teotasid…“
„Ennäe, juba hakkab jutlust pidama ja ilma otsa ette kuulutama!“ torkisiwad mõlemad kohtumõistjad.
Maltswet luges puuris wagusi edasi:
„Aga nemad hakkasid tema peale kaebama, ja ütlesid: Teda oleme meie leidnud, et ta rahwast ära pöörab, ja annab rahwale paha nõu, ja keelab keisrile kohturaha andmast, ja ütleb ennast Kristuse, ühe kuninga, olewat…“
„Kuule aga, kuule, nüid tõstab ennast Kristusega ühe pulga peale!“ itsitasiwad seadusemehed.
Aga wang puurist:
„Siis wõtsid maawalitseja sõjamehed Jeesust enesega kohtukotta, ja kogusid tema juure kõik oma seltsi kokku. Ja wõtsid tema riided seljast ära, ja panid tema ümber purpuri mantli. Ja punusid krooni kibuwitsust, ja panid seda tema pähe, ja andsid pilliroo tema parema kätte, ja heitsid tema ette põlwili maha, naersid teda ja ütlesid: Tere, Juuda rahwa kuningas!… Ja nemad sülitasid tema peale, wõtsid pilliroo, ja lõid seega tema pähe…“
„Pea lõuad!“ hüidis maawalitseja sõjamees baron Rosen, sest lugu ei meeldinud talle enam.
„Pilliroogu wõid warsti saada,“ lisas teine sõjamees Embeck juurde; siis põörasiwad prohwetile selja ja jätsiwad ta rahule. —
Maltswetil algas nüid rändamine Herodese ja Pilatuse wahel, kui ta Kaiwase juurest järgmisel hommikul ära oli saadetud.
Tallinnast, kus ta üle kuulati ja mõne aja kinni peeti, wintsutati teda Paide kaudu, kus ta elukoht nüid oli, wangitapiga Riiga wedada. Wist ei leitud Tallinnas „ühtegi süid sest inimesest,“ mis aga sealseid wõimumehi ei keelanud teda raudu panemast nagu mõnda rööwmõrtsukat. Pealegi oli selle eest hoolt kantud, et rauad meest hästi pitsitasiwad ja Jumala seatud ülemust, keda ta teisa nii agaralt õpetanud austama, ka talle enesele meelde tuletasiwad. Ja kui Maltswet, Jumala ja oma enese käsusõna inimliku nõrkuse tõttu unustades, ülemuse seadluse wastu protesteeris ja seaduse teenritele oma käed ette näitas, mille lihasse rauad sügawasti sisse lõiganud, siis kehitati õlasid ja wastati:
„Käsk on, et kindlad rauad peawad olema.“
Wang toodi sedasama teed Järwamaale tagasi, kust kaudu ta Tallinna wiidud, ja nõnda peatas ta jälle Kukewere haagrehi juures, kus teda rõemsa hästitamise ja weel nõelawama pilkamisega wastu wõeti kui enne. Teel Paide poole sai ta aga ka oma usulastega mitmes kohas kokku. Jooksiwad ju õnnetumad „maltswetid“, kelle seas usuisa wangiwõtmine tuule-rutul tuttawaks saanud, temale teede ja tänawate peale salga-kaupa wastu, et teda wiimast korda näha, tema juhatusi kuulda ja tema õnnistust wastu wõtta. Sest arwamine oli üleüldine, et Maltswet kadunud mees on — oli ta ju sakste kätte langenud! Tal läks korda wangiwahi nõusolemisega sinna Mõnuwere küla talusse weel kord sisse astuda, kus ta hiljuti kinni wõetud. Seal oli hulgake tema poole hoidjaid koos, keda ta nende usus püidis kinnitada ja Issanda peale pandud lootustega trööstida ja julgustada. Jumalaga-jätmine oli liigutaw. Pisaratega niisutati prohweti raudus käsa.
Maltsweti nägu, wangipõlwe ja kurnawa teekäigu tõttu kõhn ning kahwatu, awaldas sügawat, peaaegu rõhutud tõsidust. Aga kui ta seda armastust, usku ja truudust nägi, mis temale wastu kanti, heitis ta palge peale nagu koidukumaga wärwitud wirmaliste helk, ja liigutuse-ärewusega hüidis ta:
„Jerusalema tütred, ärge nutke mind, waid nutke iseennast ja oma lapsed! Sest mul põle midagi häda, ma kõlistan rõemuga oma ahelaid, tean ma jo, et ma neid Õnnistegija pärast kannan, ja oma Õnnistegija pärast lähen ma naeratades ka surma. Issand on minu karjane, mul põle ühtegi tarwis! Teie aga, wennad ja õed: Walwage ja paluge, sest teie ei tea päewa ega tundi, millal inimese Poeg tuleb! Hoidke, et teie südamed ei saa koormatud liiasöömise, ei liiajoomise ega peatoiduse muredega, ja et seesama päew äkitselt teie peale ei tule. Sest see päew on ligemal, kui teie wahest arwate. Mõtelge Lunastaja sõnade peale, — just praegusel kurjal ajal mõtelge jumaliku prohweti kuulutuse peale, kus on öeldud —“
Ja waimustuse-tuhinal, mis talle peale tuli, sirutas ta käed, mille külles ahelad kõlisesiwad, päewa-loode poole ja kordas Kristuse sõnu wiimse päewa märkidest:
„Ja päewas, kuus ja tähtedes peawad imetähed olema, ja maa peal peab rahwal ahastus olema ilma nõuta, et meri ja weewood kohisewad… Sest kes teist põleks näinud seda imetähte taewa tähtedes, seal, kus päike õhta looja weereb; kes teist põleks oma lihase silmaga näinud kõigewägewama Jumala põlewat sõrme, mis tuleleekidega taewalaotuse peale kirjutab: ‚Olge walmis, sest inimese poeg tuleb sel tunnil, mil teie ei mõtle! Walwage ja paluge igal ajal, et teid wäärt arwatakse ära põgeneda kõige see eest, mis peab sündima, ja seista inimese Poja ees!‘… Kes seda särawat imetähte, seda leegitsewat märki Jehowa wägewusest, seda põlewat noomimise-sõna taewalae külles ei usu, ehk ta seda küll oma patuse silmaga iga õhta näeb, ja oma hinge walmis ei pane Issanda tuleku wasta, see põle wäärt, et temale silmad on antud ja mõte ja meel, sellele tuleb Issand sel päewal, mil tema teda ei oota ja sel tunnil, mil tema teda ei tea, ju lõhub teda ja annab temale osa salalikkudega: seal on hulumine ja hammaste kiristamine“…
Imetäht taewalaotuses, mille peale Maltswet tähendas, oli Donati sabaga täht, mis pikema ootamise järele 1858. aasta sügisel ilmus ja õhtutel pärast eha kustumist läänepoolsel taewaserwal, kaunis madalal, heleda paistega säras. See looduse-nähtus andis nagu kunagi, harimata rahwa seas kõiksugu kohutawate sündmuste — sõja, nälja, katku — kartuseks asja, ja ka Maltsweti peale, kellel silma-selgitaw „ilmalik tarkus“ puudus, ei jäänud ta mõjuta. Tema tunnistas hännatähe usutuhinas ja waimustuse-õhinas maailma otsa ette kuulutawaks imemärgiks ning tarwitas teda oma koguduse usu ergutamiseks ja hoiatamiseks patunõtruste sisse tagasi langemise eest. Maltsweti arwamist on seda wähem imeks panna, et üks luulelik tähetundjagi wäljamaal mõtet awaldas, sabatäht wõida, maakeraga kokku põrgates, wiimase ära häwitada, — lugu, mis ajalehtedest läbi käis ja rohkesti harutamist sünnitas. —
Maltswet wõis Mõnuwere külast trööstiwa ja kinnitawa teadmisega lahkuda, et tal sinna karjake „põlewa usuga“ tallekesi maha jäi, kes tema sõna peale wandusiwad ja tema õpetuse eest kas wõi tulde oleksiwad läinud. Seda märkas ta nende lapsik-usklikkudest, hirmunud nägudest, kui ta wiimse kohtu imetähest kõneles, nende tummast, allaheitlikust ärdusest, millega nad tema manitsust kuulasiwad, ja sellest waimustatud üksmeelest, millega nad nuttes ja leinates teda läbi küla ja tükk maad eemale saatma tuliwad.
See oli isewärki hall salgake halli mantliga, habemiku mehe ümber, kes sel hallil, udusel wiinakuu-hommikul üle Mõnuwere küla tänawu liikus ja oma erutatud olekuga kõik ilmalapsed ja usuleiged hinged wärawatesse ja wainule wahtima meelitas. Nii mõnigi nalja- ja pilkesõna weeres hirwitawatelt huultelt, kui „maltswetid“ ja nende prohwet eemalt ära tunti, aga need suud saiwad tõsiseks ja jäiwad kinni, kui ahelate kõlin kuuldawaks ja prohweti raudus käed nähtawaks saiwad. Niipalju südameta toorust ei olnud neil põlatud patustel ometi mitte, et nad õnnetumat wangi oleksiwad naernud ja hästitanud — niisugune hingeawaldus jäi nende wagade ja pühade päralt, kes endid „Jumala lasteks,“ „wendadeks ja õdedeks Issandas“ ja „ilmasüita Talle koguduseks“ nimetasiwad.
Ühes mõisas astus keegi Herrnhuti hoolekandja, sundija-kepp käes, Juhan Leinbergile wastu ja hakkas kaitseta wangi, temale näkku sülitades, sõimama ja parastama.
„No kas su lõõg ometi kord täis sai, sa ahwiprohwet, sa narrilaste narr, ja tühjade tühi! Kas näed nüid, kui lühikesed jalad waleõpetusel on, olgugi, et kurat ise su koolmeister oli! Ennäe, käed on sul saadana sulasel kinnineetud, nagu kord ja kohus, sest sa oled jo hullem kui murdja metsloom — peaksid nad aga nüid su äraneetud suu ka kinni needma ja sind sinna saatma, kus sa oma walede sisse ära hallitad ja ära kõnged! Head teed, ahwiprohwet!“
Ja teises kohas, ühe küla wahel, seisis koolimaja trepi peal koolmeistri naine, üks neist wennaste koguduse wagadest õdedest, kes pimedas särkisid wahetasiwad ja palwemajas oma ohkimise ja hulumisega lubja laest maha pudendasiwad. Niipea kui ta Maltsweti ära tundnud, jooksis ta temale, küined püsti, wastu ja kallas talle niisuguse sõimusaastauputuse kaela, et wangiwedajalgi nägemine ja kuulmine kadus. Ja kui see weel ei mõjunud, sest Maltswet karistas waga õde sellesama tumma põlastusega, nagu ta waga wenda mõisa-õues karistanud, siis pani wihane Jumala laps käed toruks suu ette, pööras küla poole ja hakkas külanaisi kokku huilgama:
„Kallid õed Issandas, tulge waleprohwetit woatama, tulge sarwikut hurjutama, tulge, kisume tal nõiapreestri kuue seljast maha — tulge ruttu, tulge kõik — kõik!“
Pasun oli inglil hea küll, kostis kaugele üle küla, käis wangil ja wangiwahil üdist läbi, raputas wiimasel piibu suust maha, kutsus ka mitmed pead ukse- ja wärawa wahelt wälja, — aga sõjawägi ei tahtnud siisgi koguda; ainult küla teisest otsast paniwad paar paksu naist jönt-jönt koolimaja poole jooksu, jõudsiwad aga nii wisalt edasi, et pasuna-ingel neid ära ei läbenud oodata, waid wihatud usuwastasele üksi järele traawis ja teda niikaua neas ja sajatas, kuni wa’ Woostri Willemi kannatus katkes. Wangiwaht kahmas pihu-täie mulda maast ja särutas sõja-inglile nii mõjuwalt pasunasse, et riist ummistuse pärast healest ära läks ja warsti wait jäi…
Õhtuks pärast päewa-loodet jõudis wang Kugli külasse — põlwini porine ja puruwäsinud, sest endiste päewateekondade waew oli tal weel liigetes. Talupojad hoidsiwad oma tööga kurnatud hobuse-kontisid nii wäga, et wangide wiimist enamisti jalgsi toimetati; ainult paar walla-wahet oli Leinberg Tallinnast siiasaadik hobuse-küiti saanud. Mõnuweres tahtis küll üks tema jünger hobuse ette panna, et teda kümmekond werstagi wankril edasi wiia, aga prohwet lükkas pakkumise kindlasti tagasi, öeldes: „Ma näen oma Issanda pärast heameelega waewa; ka Õnnistegija läks jala Kolgatale, pealegi rasket risti kandes.“
Aga korraga unustas Maltswet oma wäsimuse, ta roidunud kehast käis elustaw wool läbi, ta jalg sai kergema sammu, ta silmad lõiwad läikele. Loode-poolsel taewaserwal oli sabaga täht nähtawale tulnud. Seal leegitses Kõigewägewama tulekäsi ja kirjutas jumalikku tulekirja taewawõlwi peale. Seal säras Issanda imetäht ja kuulutas maailma-põrutawaid asju hirmunud inimeselastele. Saladusline wõim, nõidusline wägi näis haruldasest walgusekehast, mis nagu mõni taewalik wiirastus, nagu teise ilma määratu imemõistatus, nagu hiilguse-kiirteks saanud käsusõna maa ja taewa piiril heljus, usumehe peale maha woolawat, tema hinge wapustawat, tema meeli liikuma panewat. Kuna ta üksisilmi tähe heitlewa wirwendawa walguse sisse wahtis, selle pärani laia, ahnitsewa, neelawa pilguga, mis õndsuse-soniwusesse sattunud inimestel on, liikusiwad ta huuled nagu palwes, ja ta käed, ta raudus käed, tõusiwad pikkamisi ülespoole, nagu tõstaks neid nägemata jõud. Ja siis hakkas ta kõnelema, esmalt tasa, endamisi, nagu unistades, siis healt tõstes, selgele waljule kõlale paisutades:
„Aga teie saate kuulda sõdadest, ja jutud sõjast: katske, ärge ehmatage, sest see peab kõik enne sündima, aga ots ei ole weel mitte käes… Sest rahwas tõuseb rahwa wastu, ja kuningriik kuningriigi wastu, ja nälg ja katk ja maawärisemised on siis mõnes paigas… Aga kõik see on suure waewa hakatus… Siis andwad nemad teid ära wiletsuse sisse ja tapwad teid, ja teid wihatakse kõigest rahwast minu nime pärast… Ja siis saawad paljud pahandud, ja andwad teineteist ära ja wihkawad teineteist… Ja palju waleprohwetid tõuswad üles ja eksitawad palju ära, ja et ülekohus wõimust wõtab, läheb mitmete armastus külmaks… Aga warsi pärast seda wiletsuse-aega läheb päike pimedaks, ja kuu ei anna oma walget, ja tähed langewad taewast maha, ja taewa wäed peab kõigutatama… Ja siis peab inimese Poja tähte taewas nähtama, ja siis peab huluma kõik rahwasugu maa peal, ja peawad nägema inimese Poja tulewat taewa pilwede peal suure wäe ja auga… Ja tema läkitab oma inglid suure pasuna healega, ja nemad peawad kokku koguma tema ärawalitsetud neljast tuulest, ühest taewa otsast teise…“
Ta waikis mõttes, ilma silmi tähe sära seest ära pööramata. Aga healed tema ümber hüidsiwad ümina seest, mis ühtelugu kaswas, et ta edasi kõneleks. Ja ta kõneles edasi, ja kõneles nüid, mis waim talle enesele sisse andis:
„Minu waim näeb ja minu silm loeb Jehowa pitseri alt tema käsukirja. Kellel kõrwad on kuulda, see kuulgu ja kellel meel on märgata, see märgaku!… Enne seda, kui kuues pitser lahti wõetakse, enne seda, kui suur maawärisemine sünnib ja päike mustaks saab kui karune kott, ja kuu otsegu weri; enne seda, kui taewas taganeb otsekui üks kokkukeeratud paber, ja kõik mäed ja saared nende asemelt nihutatakse, ja kuningad ja suured ja rikkad ja pealikud üle tuhande, ja wägewad, ja kõik sulased ja kõik wabad mehed warjule poewad koobaste ja mägede kaljude sisse — enne kui kõik see sünnib, aga warsti pärast seda, kui Kõigewägewama sõrm taewa küllest kustub, peab hirmus werewalamine tulema, ja weri saab woolama nagu jõed ja laenetama nagu järwed, ja inimesed peawad were sees ujuma puusani ja kaelani. Ja siis tõuseb lõuna kuningas üles ja hakkab suure ja wägewa põhjakuningaga taplema, ja nende wäed saawad olema nagu pilwed taewa all ja nagu liiw kõrbes -- ilmlugemata. Ja kui nad wõitlewad, siis on, nagu põrkaksiwad maa ja taewas wastastikku, ja tuld on pool maailma täis. Aga Jehowa pöörab oma pale ära põhja kuninga poolt, ja sel ei ole õnne, ja ta kaotab wõitluse wõitluse järele ja ei wõida ühteainust wõitu koledas tapluses. Ja siis tulewad weel seitse kuningat oma sõjawägedega ja heidawad endid hirmsa werewalamise sekka, ja möll ulatab paljudest riikidest üle ja tulesambad ulatawad tähtede kõrgusele. See pole aga weel kõik. Sõdijaid ilmub hommikust ja õhtust juurde, weel ilmub wiis kuningat waenuwäljale, ja nüid hakkawad kõik kaksteistkümmend kuningat põhja-kuningale wastu ja häwitawad tema ära… Ja see wägew põhja-kuningas, kelle heal üle ilma kostis, kelle käsi ühest taewaserwast teise ulatas, kelle sõna kõige suuremad wärisema pani, kelle riik laiem ja tugewam oli, kui kõik riigid kokku, — see on meie kuningas. Ja kui need kaksteistkümmend wõerast walitsejat meie Wene riigi ära on wõitnud, siis jääb meie riik nii pisukeseks, et tema piirisid aknast üle wõib silmata, ja tema alamaid on nii wähe, et neid sõrmega ära wõib lugeda… Jah, kaun on küps, wili lõikusele walmis.[4]
Kugli usklikud oliwad prohweti ümber koos, ilma et ta nende lähenemist oleks tähele pannud. Kaks Kugli meest oliwad wangist teel mööda sõitnud, tema ära tundnud ja sõnumi tema tulekust külasse wiinud. Sedamaid wõeti kätte ja mindi kallile usuisale wastu, kelle wangiwõtmine ka siin juba teada oli: Kiisa perewanemad, Alt-sauna wabadik oma naise ja lastega, Lõhmuse perenaine teenijatega, Tõnu-Peetri peremees terwe kodakonnaga peale wana ema, Sanglepa rahwas, Pärtli pool perekonda, Kadaka Mari, ja nende kannul salk pool- ja weerand-usulisi, ning wiimaste sabas trobikond uudishimulisi, noori ja wanu. Nad jõudsiwad prohweti juurde, kui see Issanda tulekätt taewa-palistusel püha õndsusega imestas, kui Kõigewägewama waim tema peale tuli, ta silmi awades, et ta tulewaid asju wõis näha, ta keelepaelu lahti tehes, et ta neid asju wõis ilmutada wägewa südameid põrutawa jutlusega.
Ja kui ta jälle waikis, ilma neid oma ümber tähelepanemata, nõudsiwad healed uuesti, et ta edasi kõneleks imeasjadest, mis waim temale näitas. Aga üks nende seast küsis:
„Isa, miks on sind raudu pandud?“
Ja kui seda küsiti, kõlisesiwad prohweti ahelad. Ja tema hingest näis mingi uus wool läbi käiwat, tema waimust mingi uus säde läbi lendawat, sest ta lõi silmad särawa taewa küllest maha musta, porise maa peale ja tundis nüid inimesed enda ümber ära, waesed, wiletsad talupoja-inimesed, kelle jalad porise maa küljes kinni oliwad ja kelle pead mitte särawa taewa ligidale ei ulatanud. Ja kuna ta oma ahelate kõlinat kuulis, ja seda küsimist inimeste seast, ja kuna ta neid waeseid ja wiletsaid enese ümber nägi seiswat, hakkas ta jälle kõnelema, ja kõneles nüid, nagu teda enne mitte ei kuuldud kõnelewat:
„Jah, kaun on küps ja wili lõikusele walmis, ja ka nende mõet saab warsti täis. Sest keda Issand hukka tahab saata, seda lööb ta sõgedusega. Mitte kaugel põle aeg, kus timuka käest mõek wõetakse ja tema oma kaela peale pannakse, kus nuhtleja käest witsad wõetakse ja tema oma ihu peale lüiakse, kus suurte ja wägewate käest wõimus wõetakse ja wäikeste ja madalate kätte antakse. Sest nemad ei tea, mis nad teewad: oma sõgeduses ei mõista nemad aega ja aja märkisi tähele panna. Nad lööwad raudu inimese-poja, keda Jumal wälja on walinud oma puhast sõna ja oma õiget seadust kuulutama; nad heidawad rööwlite ja mõrtsukate kilda Issanda käskjala, kes on wälja läkitatud uinujaid äratama ja neid ette walmistama suure kohtupäewa wastu; nad hirwitawad ja pilkawad ja lohistawad linnast linna ja wallast walda tõe-apostlit ja õiguse-prohweti, kelle peale wälja on walatud selle waim, kes oli eila ja kes on täna ja kes saab olema igawesest ajast igawesti… Aga nemad ei tunne seda meest, sest nende silmi warjab waimupimedus. Neil ei ole enam Jumalat, sest Jumal on nemad ise; neil ei ole ligemist, sest oma ligemised on nad orjadeks teinud, orjadeks ja wangideks, kes köidikuid ja ahelaid kannawad. Oma wallatuses ja üleannetumas uhkuses ei näe nemad, kes neile head teewad, ei seleta nende silm, kes nende eest tööd teewad, kes neid toidawad ja katawad ja neile rikkust koguwad, et nad wõiwad prassida ja sööma- ja joomapidusid pidada nagu Belsatsar, Babiloni jõle kuningas. Oma pimeduses ja toreduses ja meeletumas õeluses ei pane nemad tähele Jehowa kätt, mis praegu taewa külles särab ja neile tulekirjaga sedasama kirjutab, mis kuningas Belsatsarile seina peale kirjutati: ‚Mene, mene, tekel uwarsin!‘ Sest ka nemad on kaalutud, aga liig kerged leitud… Aga Jumal ei lase ennast pilgata, ja ülekohtule tehakse ots peale, kui mõet täis saab. Seepärast kuulge, teie suured ja wägewad“ — ja prohwet tõstis jälle silmad ja oma kõlisewad ahelad Jehowa tulekäe poole ülesse — „kuulge, mis kõigewägewam kohtumõistja teile oma sulase suu läbi kuulutab: Aeg on ukse ees, kus teie käest piitsad ja witsad, kepid ja ahelad ära wõetakse, kus teie küisist kõik kannatajad peastetakse, kus teie rikkus ja toredus rusudeks langeb, ja kus teid endid pannakse orjama looga ja ikke alla, ja karistust kannatama piitsa ja witsa ja korpionide alla nende wäetite asemel, kes teid on orjanud ja teie hoopide all wingerdanud palju sadasid aastaid!…“
Ja kuna ta nõnda kõneles, wahtisiwad kõik pärani silmil ülesse Jehowa imetähe poole, mis tumesinises õhumeres siretas ja sätendas nagu taewa walgusekiirtest seotud määratu wihk, mille otsa sisse helendaw päike pistetud. Ja määratu kumm nende peade peal, sügawsinine ja läikiw nagu kuninglik kalew, oli augukesi täis, lugemata paljusel, millest taewakoja sära läbi wilkus alla süsimusta ja pilkase pimeda maa peale. Ja pikuti läbi sinawa ja särawa hiiglaruumi õhetas ja wirwendas looklew teerada, taewalik maantee, loodud ja walgustatud nägemata teekäijatele, suremata hingedele, kes sealt alla waatasiwad rändajate peale, kelle tee oli häda ja walu ja wiletsus, ja kelle nutuheal ülesse nende kõrwu ulatas…
Ja ta kõneles edasi, ja nad kuulasiwad teda põnewusega, hinge kinni pidades. Ja nende seas ei olnud ühtgi meelemärkajat, ei usklikku ega uskmatut, kes teda poleks mõistnud ja kes poleks aru saanud, et ta tõtt räägib. Weel kunagi enne polnud ta sõnad nii selged, nii pähe torkawad ja käega katsuwad olnud, kui praegu, kus ta neid suuri ja wägewaid kujutas, kelle wallatuma wõimuse all nad ägasiwad ja mida ka tema ise praegu oma ihu külles sai tunda. Ja waewaga talitsetud õiskamine tungis nende suudest, kui ta karistusi kuulutas, mis üleanetumaid pidi ootama ja warsti nende peale tulema. Ja neil ei olnud kahtlust, et see tõesti sünnib, sest need nurjatumad oliwad seda tuhandewõrra ärateeninud, ja see seisis tulekirjas ülewal, mida taewase kohtumõistja kiirte-käsi ülemise ilma seina peale kirjutanud ja mida nende prohwet oskas lugeda…
Ja siis pööras Jumala käskjalg teiste süidlaste poole, kelle mõet üle woolas ja kes nuhtluseks küpsed oliwad. Need oliwad need wariserid ja silmateendrid kantslites, kes armu õpetawad, aga ise hirmu wälja laotawad, kes alandust jutlustawad, aga ise uhkusesse ja kõrkusesse ära tarretawad, kes waesust õndsaks-tegewaks kiidawad, aga ise mammunat orjawad, kes waimus waestele Jumala riiki tõotawad, aga ise rahwa rumaluse üle siunawad, kes kasinust ja karskust nõuawad, aga ise lihahimudes elawad… Ja need, kes teda kuulasiwad, usklikud kui ka uskmatad, mõistsiwad ka seda kõnet, nagu oleks see nende eneste huultelt tulnud, ja nad mõtlesiwad oma südames: Peaks ta ikka nõnda kõnelema ja peaks waim talle ikka niisuguseid asju ilmutama, nagu täna!…
Ja nad wiisiwad ta enda keskel külasse, nagu wõidumehe pidurongis, ja kui keegi tema ahelate kõlinat kuulis ja tema raudus käsa nägi, selle käsi kiskus rusikasse ja wandesõnad lendasiwad sinna poole, kus wägewad üleannetumad särawates lossides Belsatsari põlwe elasiwad.
Wang aga wiidi talitaja juurde.
„Wõta ta rauad ööseks lahti ja lase talle pehme ase teha — meie tahame talle süia tuua!“ hüidsiwad erutatud healed.
Aga talitaja wastas:
„Ärgu teil muret olgu tema söögi pärast. Teil ei ole rohkem, kui minul on, ja mis minul on, seda peab ta soama“.
Ja nad uskusiwad talitajat, ehk ta küll nende usuline polnud, ja jätsiwad oma kalli wangi tema hooleks.
Soe tuba ja lahked inimesed wõtsiwad Maltsweti Seenepalu talus wastu.
Päratu keris-ahi oli küdemisega lõpe-korral. Õõguwad haosöed nagu punased, kõdunewad ussikesed, kelle suudest siin ja seal sinakad kihwtikeeled nõrgalt üles nilpasiwad, täitsiwad roosalt-kumendawat kiwiruumi madala kihina, kuna mustawast kerisest, ümarguste tahmaste kiwide wahelt, mille alumised pooled punakas-hallilt helkisiwad, õhuke loor sinist wingu wälja lehwis ja süsimusta lae alla teed otsis. Rõemsalt pragisew tuluke põles aga lees suure paja all, mis podisedes auruniiske koogu otsas rippus. Ja pajast, puise kaane alt, tungis looklewate aurujugadega kapsaleeme teraw-hapu lõhn wälja, tuba ja kambrit ja poolt rehe-alust täites, ninasid hammustades, aga keelesid kõdistades.
Toas põlesiwad kaks peergu, üks ahju mokkade wahel, teine keset põrandat tulepihi hambus. Wiimase ümber seisiwad paar järikest, ühe peal parandusel olewad hobuseriistad, teise ees liikmetest lahti wõetud wokk, mida nähtawalt talwise töö tarwis korda seati. Kaunis sile sawipõrand oli järgide wahelt puupuru ja kõweraid walgeid laastukesi täis, mille tekkimist poolwalmis kulp ja haljaks ihutud lusikanuga teise järi peal seletasiwad. Tuba ise oli kaunis awar, ja korralikud koikud seinte ääres, kirju waibaga kaetud lai säng ühes nurgas ja paar leeniga laudtooli — wist kambri suwine ehe — andsiwad talle jõuka-ohtu näo.
Kuna tubased inimesed — peremees, perenaine ja nende kõige wanem poeg ühes külalisega — wäljast kostwa müdina ja sumina peale töö maha jätnud ja kuulsale wangile kotta wastu tõtanud, kestis tegewus rehe-all edasi, sest linade sahin ja lõugutite plagin sumbutasiwad wälised healed ära. Niipea aga, kui toast waljum ja peaaegu erutatud kõne-menu kostis, mille seast wõeras mehe-heal wälja kuuldus, waikis üks lõugut teise järele ja praokil olewa ukse wahele, mis laiemale kisti, ilmusiwad kaks prisket tüdruku- ja üks poisinägu uudishimulikult wilkuwate kassi-silmadega, pead ja põsed tolmust, linakiukestest ja helbedest hallid ja kriimud.
Neid töömärkisid kandis ka perenaine ise, kes aga praegu õhtusöögi-tegemisega ametis oli. Külalise tulekul kadus ta ruttu kambrisse ja tuli sealt puhta põlle ja ärapühitud näoga jälle nähtawale. Peremees, kamsoni wäel, käised weidi üles kääritud, särgirinnas hõbe-prees, tõstis wangile ja tema wedajale toolid wälja; ise istus järi peale tagasi, mille ees praawitataw wokk seisis. Külaline aga, Lõhmuse üleaedne, jäi, käed taskus, müts peas, keset tuba seisma, kuna Mart, Seenepalu wiieteistkümne-aastane perepoeg, katkiste rangide juurest, mille kallal ta kinganõelaga õmmelda torkinud, pärani silmil prohweti käeraudade peale wahtis, nagu ei usuks ta, et ta õieti näeb.
Maltswet oli sisse astudes tere õhtust öelnud, weidi kahewahel, kas oma wastastele kätt pakkuda, mida ehk wastu ei wõeta, sest see oli ju nüid wangi-käsi. Aga nad kõik oliwad ükshaawal tulnud ja tummalt ta wangi-kätt pigistanud, isegi Lõhmuse Taawet, see mees, keda ta kord ta patuse elu pärast käis noomimas.
Korraga pani wiimane täie suuga kurja:
„Mis kurat nad sinu kätest siis nüid rautawad!“ hüidis ta, kui ta salaliselt kiirgaw teras-silm mitu korda prohweti hallist kogust üle roomanud.
Maltswet kõngutas roidunud naeratamisega pead, ilma kohe wastamata. Tema asemel ütles talitaja habeme seest suud mööda:
„No woata, rauad hakkawad juba priiks saama -- talupojad parandawad ahju-paistel perseid, — waja siis rautada, keda weel rautada on, ja nahka wõtta, kust weel wõetud ei ole.“
Woostri peremees naeris oma ette, kuna ta taskust raudade wõtit otsis; tal oli nähtawalt heameel talitajast, kes kurjal ajal sääraseid sõnu julges rääkida. Ka Maltsweti näost, mida nüid täiesti ilmalik-kaine paiste kattis, libises kurblik-kerge naeratus üle. Sellewastu oli Lõhmuse palg õel-tõsine, ja ta rinnas näis midagi hapnewat ja kääriwat:
„Mis sina mehike neile prohwustele siis õieti tegid?“ küsis ta ühe jala pealt teise peale tätsates.
„Mis ma wennike tegin?“ kohmas Juhan Leinberg wiimaks, mõttes maha wahtides. „Ei muud midagi, kui õpetasin külarahwast sakste seadusi pühaks pidama.“
„Kas tõesti?“ Ja Lõhmus hakkas naerma ja naeris isewärki wihase kahinaga, kuni tal läkastus peale tuli. „Ja nemad — nemad mõtlesid — nemad argpüksid mõtlesid — et — et külamehi kihutad nende mõisaid põletama —?“
„Wist küll… Ega mul muidu neid kulinaid käte külles oleks ja nii pikk tee jalge all…“
Taawet naeris ikka weel. Lugu, et saksad oma heategija ahelatesse pannud, näis talle meeletumat lõbu tegewat… Korraga läks ta tõsiseks, astus Maltswetile ligemale, ta silm kortsu tõmmanud kulmu all jäi aineti wangi sinakaks tursunud käte peale wahtima.
„Kurat! Tehke ometi rauad lahti!“
Talitajal oli käsi wõtme järele juba õiel, aga Woostri peremees oma külmast kohmetanud kätega ei leidnud seda taskust niipea ülesse.
„Tulise pihta, kas neil siis parajamaid raudu ei old?“
„Need öeldi parajad küllalt olewat,“ wastas Maltswet.
Nüid leiti wõti ja talitaja muukis pingul olewad rauad lahti. Nende alt tuliwad käerammed nähtawale, millel inimese ihuga enam palju sarnadust ei olnud. Ilma nahawoodrita rauad oliwad lihast paiguti läbi lõiganud ja selle mustaks ja siniseks pitsitanud.
Lõhmus sülitas. Ta wõttis mahalangenud rauad kätte ja hakkas neid sõnalausumata waatlema, kuna wang walust õhetawaid käewarsi üles ja alla kõigutas, kusjuures ta nägu kannatawat tundmust ei suutnud warjata.
Kõik toas-olejad, nende seas ka praegu mõisast koju jõudnud teomees Mait, nihkusiwad prohweti ümber ringi ja wahtisiwad, halatsew õud nägudes, tema surnud käsa. Nende juurde kogusiwad weel, üks teise järele rehealuse-ukse wahelt sisse pugedes, tolmused linalõugutajad.
„Mitte ei tunne, kas käed wõi puutombud warte otsas,“ naeratas Maltswet, kätega liigutuse-katseid tehes.
„Tule ahju paistele, ma wõian sul neid jookswa-eliga ja seon kinni,“ ütles perenaise emalik-helde heal. „Sa’p soa jo nendega süiagi, ammuks homme raudus edasi minna.“
Wang tegi näo, nagu tahaks ta kutset tagasi tõrjuda — kannatas ta ju oma Õnnistegija eest heameelega. Aga olgu nüid, et õõguw walu ta siisgi nõrgaks tegi, wõi ei tahtnud ta lahke pakkumise eest tänamata olla — ta waatas perenaisele otsa ja asus siis, mõnda tänusõna habemesse ümisedes, tooliga kolde ette.
„Leem raswaga keedetud — see põle kellegi wõeraroog,“ sosistas Leenu mehele kõrwa, kui ta tema istmest mööda rohtu ja sidet läks otsima. „Kas pean midagi panni peal tegema?“
„Mis siis?“
„Noh sealiha ja muna peale.“
„Kas sa käest ää oled?“ Ja Andrese näo üle lendas lõbus naeratamine, kuna ta eite salaja põlwest näpistas. „Wõi sealiha! Kas sa’s ei mäleta —“
Leenu pistis näpu suhu — õige küll, see külaline ju sealiha ei söönud! Ja ruttu otsustas ta mune keeta, paari järelejäänud lambaliha-päntsakest panni peal piima sees ära soendada ning mett lauale tuua. Kusgilt oli ta nagu kuulnud, et prohwet mett — piima ja mett — wäga armastab. Wanema tüdruku kutsus perenaise — ärewusesse sattunud eideke omale appi.
„Need läheksid lahedamaks wenitada…“
Taawet Lõhmus, kes ikka weel prohweti käeraudu pihus hoidis, oli selle pool-walju, urisewa tähendusega talitaja kõrwale astunud. See waatas raudade peale, mille liikmeid teine sõrmede wahel lahti hoidis, ja siis üleaedse otsa. Nende silmad puutusiwad kokku.
„Soaksid toime?“
„Neh, — kodu… Trumentisi waja…“
„Eks katsu…“
Mõlemate pominat ei pannud keegi tähele. Lõhmus poetas rauad ja ahela kõlinata oma pihku kerasse ja hoidis kätt selja taga, kuna ta ennast teiste prohweti-wahtijate hulka segas.
„No mis nad sulle siis Tallinnas õieti ütlesid?“ küsis ta Maltswetilt, kelle käte kallal Seenepalu perenaine õli-klaasi ja linaste sidemetega juba tegewusel oli.
„Mis nad ütlesid! Tõstsid süid — usutasid — ähwardasid — aga ühtegi tunnistust ei olnud. Ajasin ka wasta, mis wõisin. Wiimaks käristasid: ‚Lähed wangitapiga Riiga kindral-kuberneri käsu peale! Küll seal su mässu-worukid wälja pingutatakse!‘ See oli kõik.“
„No kas nad sulle siis öeld, mis sa nende teada õieti oled teind wõi reakind?“ küsis Seenepalu Andres.
„Ei selge sõnaga midagi. Ma olla aga rahwa kihama ajanud sakste ja Jumala ja kirikherrade wasta… Küsisin küll, et näidaku, kuda moodi ja kus kohas. Ei paremat wastust kedagi. ‚Küll see Riias selgeks saab,‘ ütles wiimaks kuberner ise… Siis saadeti teele.“
„Kas su naised-lapsed teawad koa juba?“ päris perenaine, ja kaastundliku ohkamise pehme õhk käis wangile haige käe peale.
Maltswet ohkas ka ise. Sügaw wari heitis ta kulmude wahele ja silmades, mis ahju tumepunase söepuru sisse wahtisiwad, helkis midagi inimlik-nõrka, midagi inimlik-ilusat.
„Küll nad nüid juba teawad, et mind Mõnuweres kinni wõeti ja Tallinna wiidi. Kus ma praegu olen ja kuhu mind edasi wiiakse, ega neil sellest ole aimugi… Aga eks ma saa neid Paides warsti näha, kui ka wangikojas…“ Ja ta pea wajus weidi sügawamale.
„Mõisast soadeti sulle käsk, et pead Maltsweti ööseks mõisa kinni wiima, kui õhta seie jõuab“, ütles Seenepalu teomees, suur hiigla-kondiga priske poiss, korraga peremehe poole.
„Soo, kardawad wist, et kallis lind minu juurest plehku paneb!“ naeris Andres.
„Opmann ütles, et sina oma pea ja waraga pead wastama, kui wang kudagi kaduma läheb. Parun laseb seda öelda. Parun karta, et maltswetid wangi wägise wallale lasewad, kui meie wallast läbi läheb.“
Talitaja lõi käega.
„Küll nad teda homme hommiku näha soawad, kui mõisast mööda läheb. Wõi minu pea ja wara järele maiad teised! No, oodaku!“
„Oleks aga siisgi parem, kui mõisa käsku täidaksid“, wõttis wang nüid ise sõna. „Ma ei tahaks mitte, et sulle, armas talitaja, minu pärast pahandust tuleb. Olen ma oma jalge peal siia jõudnud, siis jaksan ka weel need paar wersta mõisa ära komberdada… Ega muud, kui lähme!“
„Jää paigale!“ hüidis talitaja, „Ega su himu nii suur wõi olla mõisa külmas, niiskes keldris öömaja pidada, ise puruwäsind ja haige! Ärgu sul minu pärast kartust olgu. Küll ma oma eest oskan seista.“
„No aga, mis sa neile ütled, kui käsu meelega täitmata oled jätnud?“
„Kurat, ma küsin nende käest, kas ma mõni metslane olen, et haige, wigase inimese, kes enam oimugi ei jõua liigutada, süda-ööse läbi wihma ja pori edasi soadan!… Ärgu sul muret olgu, ma mõistan nendega rääkida.“
Seenepalu peremees nähwas seda nii otsustawal toonil öelda, et asja lõpetatuks peeti ja jutt teisale pöörati. Tummalt, iseäralise tunnistawa pilguga jäi wang koldepaistelt Andrese poole waatama. Ta ei hakanud enne rääkima, kui ta kinniseotud käerammetega ahju-suu eest ära tuli ja oma järiga peremehe kõrwale istus. Ta tahtis seda meest tema wennaliku oleku eest tänada, aga imelikul wiisil ei mõistnud ta seda — suur kõnemees ei leidnud seekord kohaseid sõnu, ja ta jättisgi tänu awaldamata ning ajas juttu igapäewaste ilmalikkude asjade üle. Selle mehega waimulikku juttu puhuda näis talle niisama wähe sünnis olewat, kui teda tänada…
Kui Seenepalu kodakond wiimaks söögilaua ümber kogus ja Maltswet nende seas silma ühe pealt teise peale ringi laskis käia, läks ta meel korraga rõemsamaks, wärskemaks. Talle woolas nagu puhkust, kosutust, uut jõudu kurnatud liigetesse. Neil inimestel tema ümber oli nii üleliiga palju terwist. Naksuwat terwist. Nii palju, et nad sellest ka teistele wõisiwad jagada. Maltswet wähemast tundis, et ta sellest osa sai. Ta silm wiibis peremehe habemiku näo peal, ja ta meelest oli, kui woolaks talle tema mustja habeme seest julgust ja waprust salaja südamesse; ta waatas perenaise otsa, ja ta meelest oli, kui imeks ta hing sellest mõnusast, lõbusast näost sooja elurõemu; ta waatas tüdrukute, poiste ja Andrese kolme lapse peale — wäike kaheksa-aastane Kusti ja kuue-aastane Kai oliwad praegu kusgilt naabri-talust koju jooksnud — ja prohweti meelest oli, nagu oleks ta nende punasest, terasest priskusest peekri-täie häwinemata noorust joonud. Tal oli korraga soe, pehme, lõbus olla. Ta sai jutukaks ja naljakaks. Ja igakord, kui nad mõne tema naljasõna üle rõkkawa laginaga naersiwad ja punaste huulte wahelt oma helewalgeid, wälkuwaid hambaid näitasiwad, tuli külalisele himu, seda laginat jälle kuulda ja neid hambaid uuesti näha, ja ta ütles weel ja ikka weel midagi, mis nad naerma ajas…
Lõhmuse peremees oli toast enne sööki ära kadunud, ilma et seda keegi oleks tähele pannud. Sellewastu ilmus warsti pärast sööki Lõhmuse perenaine Seenepalule. Ja tema kannul Tõnu-Peetri Madis. Ja selle kannul Kiisa Mihkel. Need usklikud ei suutnud kodus magama heita, ilma usuisa weel kord palest palesse nägemata, ilma temaga weel mõnda magust sõna rääkimata. Anul oli peale selle wäike ülesanne täita. Kuna teised Maltsweti ümber kogusiwad, astus tema wargsi talitaja juurde ja andis sellele kamaluga midagi pihku.
Talitaja urises, ja midagi kõlises.
„Ise jäi koju?“
„Kõrtsi läks…“
„Kõrtsi?“
„Ja… Oli wihases tujus…“
Teisel hommikul wiidi wang hobusega edasi. Kiisa Mihkel oli, ehk küll wangiweo kord Lepiku Jaagupi käes oli, priitahtlikult waewa oma peale wõtnud, waewa, mis talle rõem ja au oli. Küll oli ka prohweti teine agaram jünger, Tõnu-Peetri peremees, ennast ja oma looma pakkunud, aga ta astus tagasi, kui ta Mihkli suurt tuhinat nägi.
Hommikul, kui Kiisa Mihkli raudjas mära talitaja wärawas peatas, muste-hall kirikutekk wankri peal, kogusiwad kõik küla maltswetid sinna kokku usuisa Jumalaga jätma. Üksgi ei ilmunud tühja käega. Nad tõiwad waesele wangile leiba, wõid, mune, mett, lambaliha ja muud suupäralist teemoonaks. Jumalagajätmine kujunes pidulikuks ja liigutawaks, nagu Mõnuweresgi. Walati pisaraid, suruti õnnetuma käsa, suudeldi ta kuuepalistust ja peeti talle kogelewaid, aga südamest woolawaid lahkumise-kõnesid. Ja kui wanker weerema hakkas, awanesiwad nagu kokkusulanud ühise tundmuse mõjul nende suud usklikkude wõitluse-laulu laulmiseks. „Üks kindel linn ja warjupaik“, mille wahwad, sütitawad kihutuse-helid usumehele kaua, kaua järele kajasiwad…
Kui talitaja hommikul wangi käed raudu pannud, küsis ta temalt, kas rauad weel pigistawat. Aga wang pidi imestusega kostma, et rauad tema meelest palju lahedamad olla, kui enne, hoolimata sellest, et haiged kohad täna weel walusamad oliwad kui eila.
„Siis on hea“, naeratas talitaja. „Selle eest ütle wa Lõhmuse Taawetile teinekord aitäh.“
„Wõi tema siis —?“
„Tema neh! See mees oskab lukkusi lahti muukida ja käeraudu suuremaks wiilida — tema käes käib kõik…“
Maltswet waatas oma saatjate seas ringi, aga meest, kelle käes kõik käis, ei olnud nende seas. Ja nõnda läks ta minema, ilma talle aitäh ütlemata. Aga teel, kui ta oma käewarsa raudade sees liigutas, tuletas ta teda enam kui ükskord meelde, ja palwes palus ta Jumalat, temal mõnda pattu kohturaamatust maha tõmmata…
Edasi Paide poole läks prohwet Maltsweti teekond. Wastaseid ja poolehoidjaid nägi teel ta silm, sõimu- ja õnnistuse-sõnu kuulis ta kõrw. Aga kui õhtu kätte jõudis, siis seisis Kõigewägewama imesõrm taewawõlwil ja selle taewalik sära pani wangistatud usumehe kõnelema ja hirmunud kuulajatele imeasju kuulutama.
Näis, nagu wõidaks siretaw kiirtejuga, mis määratuma wibuna pool-põigiti ilmaruumis õõgus, iga õhtuga suurema sära. Kaks pikka, eraldatud kiirt, nagu üksikud hõbedased jõhwid, sirgusiwad tähe laia saba seest kitsas winklis ülespoole, kuna kõwer wihk ise, nagu peenike kude miljonitest tähe-kiirtest, alumise otsaga ümarguse pea külles kinni oli, mis helewalges, sätendawas tules õhetas.
Selle imetähe jumalikul saadetusel jõudis prohwet Paide linna.
- ↑ Umbes poolteise aastaga jõuti 555 wallast ainult 8 üle mõeta ja ära hinnata.
- ↑ Lähemalt talurahwa rahutustest, nende põhjustest ja Tallinnamaa talupoegade selleaegsest seisukorrast (ametlikkude hallikate järele) minu jutustuses „Mahtra sõda.“
- ↑ Lähemalt minu jutustuses „Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad.“
- ↑ Nagu mulle kirjutatakse, on Wene-Japani sõda Maltsweti ettekuulutust, mis laialt tuttaw oli, paljudele wanematele inimestele elawalt meelde tuletanud.