Prohwet Maltswet/42
42.
Terwis.
Aga Madise ja mõlemate juurde tõtanud tatarlaste silmad otsisiwad õnnetuma walgendawat keha asjata Salgiri sopa-karwa woode seest. Kõik kolm jooksiwad piki kallast alla jõge, arwates, et wee walus wool ta kukkumise-paigast kiiresti edasi kandis. Kuid mühisewad lained ei tõstnud teda kusgilt silmapilguksgi nähtawale.
Nad oliwad tuhinaga temast mööda jooksnud.
Ta polnudgi wette kukkunud.
Nad leidsiwad ta, tagasi pöörates, kõrge ja järsu, aga alt astmelise kaldarünka madalamalt serwalt, mis weel kitsa siiluna weest wäljas oli. Ta lames seal werise suuga elutalt kiwide peal maas, ainult jalad põlwest saadik wee sees.
Lõhmuse perenaine oli parajasti kodu jõudnud, kui nad ta tuppa kandsiwad. Madis andis Anule, kes keeletuma pärimisega õnnetuma pealt meeste peale wahtis, mõne lühikese, kogelewa sõnaga sündmuse üle seletust, ilma et lai arusaamatus Anu näolt oleks lahkunud.
Kui wanem tatarlane, kellel natukene arstlisi tundmisi näis olewat, kindlaks oli teinud, et õnnetuma süda tuksub, kui ka nõrgalt, ja et ta pahem käeluu kahest kohast murtud on, otsustati, iseäranis Anu pakitsewal nõuandel, haiget wiibimata haigemajasse tohtri abi alla toimetada. Kuna Anu talle mõned hädalisemad hilbud ümber pani, toimetas noorem tatarlane wanema käsul kusgilt naabrusest ruttu kanderaami ja wõttis waewaks, Madisele teise kandjana appi minna.
Madis jõudis paari tunni pärast tagasi.
Mida arst Maie oleku kohta arwanud, sellest ei teadnud ta midagi selgemat rääkida, sest et tohter wenelane oli; wiimase näost aga olla midagi paistnud, mis head paraku loota ei lubawat.
Madis oli kurb ja rõhutud, nagu kord ja kohus.
Ta istus mõne aja tummalt teises toas, kus Anu teda paar korda raskesti kuulis ohkawat. Siis tundis ta tarwidust Anule lähemalt seletada, kuda hale sündmus juhtunud. Ta tuli ja hakkas madala, paiguti wärisewa healega jutustama.
Tema winnanud maja linnapoolses otsas olewast kaewust wett, ilma midagi paha aimamata, sest haige jäänud pikema sonimise järele waikselt ja nähtawasti uinudes sängi. Millal ta õnnetu maja-uksest wälja astunud ja üle õue jooksnud, seda ei olla Madis kaewu juurde wõinud näha, sest et maja nurk kõik ära warjanud. Alles siis, kui ta ämbriga ukse juurde jõudnud, silmanud ta eemal kalda-kõrgustikul walges riides inimest, kes jõe poole jooksnud. Et see Mai wõiks olla, ehk üleüldse keegi jõkke-hüppaja, seda ei olewat tal silmapilguksgi pähe tulnud. Ämbrit sisse wiies, näinud ta aga oma ehmatuseks haige aseme tühja olewat. Muidugi pistnud ta nüüd tulitsejalu walgele inimesekujule järgi, olnud aga alles poolel teel, kui Mai üle kalda-serwa sügawusesse kadunud.
Teisi nägijaid ja appiminejaid majas ei olnud, sest lesk majaperemees, kes ühekordse sawi-hoonekese teises otsas elas, oli oma kahe pojaga sel ajal, enne lõunat, iga päew turul kauplemas. —
Nõnda oli neil siis mõlematel, Anul niihästi kui Madisel, armas haige hospidalis, kelle elu pärast neil asja oli wäriseda ja kelle käekäigu järele nad püsimata käisiwad kuulamas. Paluti ka palju Jumalat nende eest, ning liialdatud usu orjusest taganema löönud Anu näis kartuse ja mure pitsitusel seda puhku peaaegu jälle endise õhina ja tuhina sisse tagasi wajuwat, nõnda, et palwewend Madis temast tõsist meelehead tundis. Madis ise näis, ehk ta seda küll nagu warjata püüdis, suures rahutuses olewat, sest Anu kuulis teda öösel uneta kõhnitsewat, kuna ta päewal kahwatanud näoga toas wõi maja ümbruses ringi jalutas, kuni tund tuli, kus nad oma haigete järele läksiwad kuulama. Terwe nädala jooksul ei läinud waene mees kordagi töö peale wälja.
Anu hingehirmule mehe elu pärast tuli warsti lõpp.
Taawet sai haiguse hädaohtlikust tipust õnnelikult üle — üsna tohtri ootamise wastu. Küll oli ta nõrkus suur ja kõik kartused seepärast weel mitte täiesti asjataks saanud. Aga mida heledamalt ja soemalt lõunamaa päike pärast nääripäewa paistma hakkas, mida pikemaks päewad wenisiwad, seda toekamaks toibus haige, seda terwema läike saiwad ta silmad, seda wärskema wärwi ta kõhnaks kuiwanud nägu. Elu pööras ta kurnatud kehasse pikkamisi tagasi — seda tundis ta ise, seda märkas Anu ka terwest olekust.
Suur õnnetundmus lõi naise põues pakatama. Ta sattus iga päewaga ikka elawamasse rõemutujusse, mis nagu soojad, katsutawad wood ta südame üle ujutasiwad. Ta sai tänulikuks, ta sai õrnaks, ta sai soojaks ja heldeks igaühe wastu, kellega ta kokku puutus, nagu tunneks ta enese teiste wõlglase olewat.
Iseäranis Madis sai neil õnnepäewadel seda soojust ja õrnust maitsta. Tema kahekordselt, sest et kaastundmus tema kui sügawasti rõhutud kannataja wastu Anu muudele tundmustele lisaks tuli.
Mida rõemsamaks Anu mehe paranemise üle läks, seda raskema wajutise alla näis Madise süda sattuwat. Anu nägi, kuda talle enam söök ei maitsenud, kuda ta palwetamisestgi ära tüdines ja missugune tuhm mõrudus tal näost paistis, kui ta enese tähelepanemata arwas olewat.
Sest Maie käsi käis halwasti.
Küll ei olnud ta kukkumise läbi elukardetawalt wiga saanud — ta sisemised organid leiti terwed olewat, nii et murtud käeluu õnnetuse ainus pahem tagajärg oli — aga soetõbi ise pures waest naist edasi, kord weidi paremat pööret ilmutades, siis aga jälle uuesti hoogu wõttes.
Anu, kes Madise kurbtuse muidugi Maie raske haiguse arwesse oli sunnitud kirjutama, pani liigutatud südamega imeks, kui wäga tema senise usuwenna süda selle pimeda naise külge oli kaswanud. Ta poleks seda warem hästi uskunud. Nad oliwad küll wäga wagusi, wäga wiisipäraliselt, täiesti kristlikku „kohust ja korda“ mööda üksteise kõrwal elanud, aga ka ilma nähtawa soojatundelise sõpruseta ja silmapaistwa õrnuseta. Nõnda wõib inimene, teiste üle otsustades, wahel eksida!
Anu süda woolas kahetsewal kaastundmusel üle, kui ta Madist nõnda oma kurbtuse-koorma all nägi kannatawat. Ta tõttas teda trööstima, julgustama, püidis tema meelt lahke jutuajamisegaa lahutada, ta mõtteid ühel ja teisel wiisil mujale juhtida. Õelikult pani ta käe talle õla peale ja hüidis teda wahwale lootmisele üles.
Tema püietel näis aegamööda ja ajuti tagajärge olewat. Madis hakkas talle terasemalt ja lootuslisemalt silma waatama, ta näos lõi helkjam paiste elama, ja kord wõttis ta Anu õeliku käe, mis jälle tema õla peale heitnud, ja suudles seda liigutatult, palawalt… Ta lükkas Anu käise tagasi, ja suudles ka tema walget, ümargust käewart.
Ühtlasi leidis ta asja, sel puhul Anu arwamist Maie ja tema wahekorra kohta pisut õiendada. Ta andis pikema, Anule paiguti liig sügawa seletuse, mille lühike sisu oli, et see ainult elaw, sügaw kristlik ligimese-armastus olewat, mida ta süda waese pimeda kannataja wastu tema raske haiguse pärast tundwat, mitte aga mehe armastus naise wastu. Nagu Jumal temale ammugi märku andnud, olewat ta selle inimese naiseks-kosimisega eksinud, sest et ta taewa-isalt küllalt hoolsasti nõu ei olla küsinud. Nende paari-minek ei olewat mitte taewas ettekawatsetud olnud. Seda olla Issand temale mitu korda ilmutanud, ühtlasi temale ära tähendades, missugune teine naise-soost isik taewase paaritaja määruse järele temale sünnis oleks olnud ja — weelgi olewat…
Anu mõistis, et Madis oma endiste saladusliste unenägude poole sihtis, mispärast ta tema seletuse waikides wastu wõttis…
Taewa-isal aga näis kristliku ligimese-armastuse all nii rängasti kannatawast mehest niisama hale meel olewat, nagu Anulgi. Seepärast kinkis ta waesele pimedale, kelle haigus Madist nii wäga rõhus, elu.
Mai tegi Taawetile järgi. Ta ohwerdas haigusele oma pikad juuksed, millega ta seni oma puhastatud usku tunnistanud, aga oma elu wõttis ta tema küisist ära. Soetõbi hakkas temast lahkuma, ta gipsi sees lahas olew käewars paranema.
Madis ütles terwise-sõnumid hospidalist tuues, tema palwe olewat aidanud.
Ta oli Anu wastu wäga rõemus. Aga kui Anu teda nägi, ilma et ta seda teadis, siis leidis ta tema hoopis wähem rõemsa olewat. Madis näis nagu raskete, keeruliste mõtete peal salaja hauduwat, sest sagedasti pidi Anu teda teisest toast paar korda hüidma, enne kui ta seda kuulis ja sööma läks. Ta unustas palju ning wajus wahel keset elawat juttu äkitselt waikimise sisse…
Ühel öösel juhtus Madis Kirsipuule midagi wäga imelikku.
Midagi nii imelikku, et ta suure ärewusega teise tuppa ruttas ja Anu üles äratas.
Anu sängi serwale istudes, hakks ta sosinal jutustama, iga sõna täis pühalik-saladuslist aukartust ja imestust.
Peaingel Gabriel käinud praegu tema juures!
Mitte unes, waid ilmsi!
Jumala eest — ilmsi!
Tema olnud lahtiste silmadega woodis, kui tuba korraga walgeks löönud ja ingel särawal näol ja hiilgawate tiibadega sängi ees seisnud. Walgus olnud nii hele, et Madis silmi käega pidanud warjama.
Madis peatas, nagu ootaks ta, et Anu midagi küsiks; aga kui wiimane wait oli nagu sukk, sosistas ta õnnewärinatega edasi.
Ingel kuulutanud temale midagi.
Ja andnud talle ühe käsu.
Taewase kuninga nimel, kes ta läkitanud.
Imelik kuulutus! Weel imelikum käsk!
Aga ingli sõnad olnud nii selged ja kindlad, et mingit kaksipidi-mõtlemist ei wõiwat olla.
„Mis keelt ta siis reakis?“ küsis Anu wäga rahulikult.
„Puhast moakeelt!“ tõendas Madis.
Ja nüid hoowas ta nagu hinge põhjast peaingli raske kuulutuse ja käsu kuuldawale.
„Madis, sinu poeg peab armu soanud rahwale õiget teed juhatama, ja ta saab suur olema Issanda ja kõige rahwa ees!“ kõnelenud ingel armsa healega.
„Aga minul ei ole ju poega,“ wastanud Madis, „sest Jehoowa on minu abielu ilma ihusuguta jätnud!“
„Sinule soab poeg sündima, kui sa selle ärawalitud naise juure heidad, keda Kõigewägewam sulle on juhatanud!“
„Aga sel naisel on mees ja minul on naine!“ kostnud Madis ehmatusega.
„Ärgu tundku sinu ega tema hing häbi Kõigewägewama püha käsku täites!“ hüidnud ingel. „Mis Jumal tahab, on õige, ehk see patuse inimese meelest küll kõwer näitab. Mine rahuga. Madis, ja täida alandlikult, mis Kõigewägewam sulle kohuseks on teinud!“…
Tõstnud weel käskides särawat sõrme ja kadunud…
Madis waikis. Kõigest kehast wärisedes.
Nüid pidi Anu rääkima.
Aga Anu waikis ka.
Seepeale sigines Madise käsi — õõguw-kuum — Anu palja rinna peale.
Anu lükkas käe ära ja ütles õelikult:
„Mine aga magama, Madis, sa oled wist haige! Mis sa mulle reakisid, oli haiguse unenägu.“
„Sa ei usu siis —?“
„Ei!“ naeris Anu.
„Aga ma wõin wanduda —“
„Ää wannu ühtigi! Ootame parem ära, milla ingel minu juure koa tuleb. Ega Jumal siis mulle nii tähtsat käsku teada andmata jäta!“
Selle wastu ei olnud nüid Madisel tõepoolest midagi öelda. Wähemast ei tulnud talle midagi mõistlikku meelde. Ta istus weel weidikene paigal… Anu tundis ta kätt waiba serwa külles näppiwat… Siis tõusis mees sügawa ohkamisega üles ja läks oma tuppa…
Madis awaldas järgmistel päewadel tõesti haiglast olekut. Ta oli näost kolletu, käis longus peaga, rääkis wähe ja maha wahtides, paastus nagu wenelane, luges kinnise ukse taga palju pühakirja ja magas öösetel rahutult.
Anul oli teisest päris hale meel.
Niikaua kui uus öösine sündmus ta meelt muutis.
Ingel Gabrieli asemel ilmus Madis ise weel kord uskmatale Anule.
Aga seekord ei olnud tal enam midagi jumalikku, waid midagi wäga ilmalikku ja lihalikku ilmutada.
Madis tuli ja heitis Anu kõrwale sängi. Ta asus oma tugewate käewartega ehmatanud naise ümbert kinni ja surus ta sooja, pehme keha wägiwaldselt enese wastu. Ise aga hakkas paluma — tungiwalt, palawalt, kirgliste krampide käes wabisedes…
Ainult üks öö!
Ainult üks tund… Üksainus kordgi!
Kas tal siis südant ei olewat!
Kas ta ei olewat märganud, kui kaua ta tema hinges juba elada ja walitseda! Kas ta ei olla tähele pannud, kui raskesti ta palju aastaid juba kannatanud! Kas ta ei aimata, missuguse parandamata haawa waene mees rinda saanud, temast omal ajal ilma jäädes! Kas ta kõige selle eest temale pisutgi tasu ei mõistwat! Miks piinata ta inimest, kes ainult tema pärast elada, nii armuheitmatalt!…
Tema palwed ja etteheited uppusiwad kuuma sosina sisse ära; ta janunew suu leidis Anu huuled ja imes end werekaani ahnusega nende külge kinni…
Aga see kestis ainult silmapilgu. Siis läks Anul korda, ennast weidi wallale rabeleda — kõike jõudu kokku wõttes.
„Jõle inimene!… Silmateender!… Kasi minust!“
„Mitte enne, kui sa minu palwet täidad!“
Ja uuesti lõi ta oma pitsitawad käewarred tema ümber kokku. Ja et ta kisendada ei saaks, mattis ta tema suu teist korda oma tiiraste huultega kinni…
Kuid korraga äratati märatsew mees meelemärkamisele.
Anule tuli abi, kust ta seda ei mõistnud oodatagi.
Wäike Juku Reinu koikus oli üles ärganud, kuulis rübelemist ja ägamist ema sängist ning pistis suure healega karjuma…
Silmapilk oli Madis jalul.
Talle torgati nagu orgiga pähe, et ta kombelik au ja lugupeetud nimi, ta usumeheline wagadus hädaohus oliwad.
Jumala pärast — mitte nägijaid! mitte tunnistajaid! mitte seda pisukest lastgi nägijaks ja tunnistajaks!
Madis kadus nagu wari.
Wigase käega, aga terwe kõriga wäikene Juku oli suure mehe pakku peletanud. —
Teisel hmnmikul seisis Anu ees waene patune, kes oma eksitust pisarsilmil kahetses ja andeks palus.
Kurat saanud walwamata silmapilgul tema üle wõimust, uimastanud ta meele ja mõistuse ära, matnud Jumala heale ta südames kinni — pannud ta komistama ja kukkuma.
Iseäranis ärdasti palus ta seda, et Anu asjast ühelegi ei hingaks, ei Taawetile, ei kellegile muule, kes õnnetumat wähegi teab ja tunneb. Sõnad, millega ta seda palus, tuliwad südamest — õiglasest, kartuses ja ahastuses wärisewast südamest. Nad ütlesiwad, et Madis kõike muud ilmas suudaks kannatada, kuid mitte seda, et temast halba räägitaks…
Nii haledatele palwetele ei suutnud Anu hea süda muidugi wastu seista. Mitte ainult ei leppinud ta saatana paeltesse sattunud õnnetumaga ära, waid andis talle ka ustawa kinnituse, et ilm sellest pahast äpardusest midagi ei pidanud teada saama. Ta wõttis temalt aga tõotuse wastu, et ta järgmistel öödel, niikaua kui Anu weel tema katuse all wiibib, wana-kawala kiusatusele mehisemalt wastu paneb.
Anu tahtis nimelt kohe, selsamal hommikul, tema juurest minema panna. Madis leidis, kui ta teise tuppa astus, tema kompsud juba kokku pandud olewat. Aga mis wõis kahtlust-äratawam olla, kui niisugune äkiline põgenemine! Seepärast ruttas paluja wandesõnadega kinnitama, et Anul enani midagi karta ei olewat — teist korda ei pistwat Tõnu-Peetri Madis pead mitte enam pahareti silmusesse!…
Anu waatas kurwalt selle inimese otsa.
Tal oli temast kahju, sügawasti kahju.
Siin langes jälle midagi kildudeks, mida Anu nii kõwaks ja kindlaks pidanud.
Ta oli selle mehe inimlikust auususest, kombelisest puhtusest, sügawast jumalakartusest nii suurt lugu pidanud. Ainult austamise-tundmustega oli ta tema poole üles waadanud. Ta oli teda korraliku, õiglase, mustust ja alatust põlgawa mehe eeskujuks lugenud, ta oli enam kui üks kord kõigest hingest Jumalat palunud, et tema Taawet niisuguseks meheks saaks!
Ja nüid seisis tema ees inimene, kes neist patukottidest, neist himudeorjadest, keda ta ise nii sagedasti hukka mõistnud, mitte parem ei olnud, waid pahem!
Sest kuna need põlatud hinged awalikult pattu tegiwad, oma eluwiisisid ja oma arwamisi kellegi eest ei warjanud, püidis see inimene salaja, silmakirjalise aususe, puhtuse ja wagaduse katte all, patustada.
Ja weel enam: ta wõttis usu, oma kalliks ja kõrgeks peetud usu, appi, et selle katte all madalate lihalikkude himude kustutuseks alatumat pettust toime panna!
Ja see inimene oli tegewuses olnud, et teisi patuporist üles tõsta, et neid oma põlewama ja kangema palweusu najal uuele paremale elule upitada! See mees oli alati Lõhmuse Taaweti peale näpuga näidanud ja tema waese hinge pärast nii suures mures olnud!
Tõepoolest — kui Anu hingesse weel wiimaseid riismenatukesi järele oli jäänud sellest õigemast, puhtamast ja kangemast usust, mida Maltswet ja Madis õpetasiwad, millel jumalik wõim pidi olima, inimest paremaks teha, siis oli ta neist jätistest wiimasest ööst saadik waba.
Heledamalt ei wõinud walgus talle enam pähe paista!
Ja seejuures ei teadnud ta weel mitte kõik…