Prohwet Maltswet/37
37.
Werst wiletsust.
Määrmanni werstapikuses wooris walitses, kui lahkumise-kurwastusest wõitu saadud, esimesel paaril nädalal wõrdlemisi mõnus meeleolu, iseäranis selle aja jooksul, kus weel sugurahwa elamise-piirides oldi, kus weel oma keel tee äärest kõrwu kostis, kui ka teistes murrakutes, ja kus weel tuntud näojooni ja enam-wähem ka enne nähtud riidemoodusid silma puutus. Leidus Tallinnamaa külades ja mõisates uudishimuliste seas, kes ilmatuma rongi lähenemisel tee äärde wahtima ja imestama jooksiwad, weel isikuid, kes neid kui maltswetlasi ära tundsiwad ning haawawat naeru ja torkawaid pilke-tähendusi tagasi ei suutnud hoida, siis muutus lugu selle poolest warsti, kui nad Liiwimaa piirist üle saanud ja mida kaugemale nad Tartu poole jõudsiwad. Rahwas, kellele ajalehelugemine üleüldiselt weel tundmata oli, ei teadnud siin Maltswetist ega tema usuliikumisest midagi, wälja arwatud muidugi mõned üksikud, kes sellest juhtumisi poole kõrwaga kaugelt kuulnud wõi kes „Perno Postimehe“ lugejad juhtusiwad olema. Liiwimaa rahwas wõttis seda waeste ja wiletsate põgenemise-rongi igal pool ainult osawõtlise ja kaastundlise imestusega wastu, ja kui ta nende saatuse üle nende suust lähemat kuulis, tõmmas mõnigi silm niiskeks ning mõnigi kulm wihaselt kortsu, sest kuuldi ju, et need õnnetumad sellesama rõhuja eest põgenemisel on, kelle ikke all nemad isegi ägasiwad. Ja südamega ühes läksiwad tartlaste ja wõrukeste käed lahti ja nad jagasiwad oma waesusest nende armetumatega, kellel enam kodugi ei olnud, mis neil jagada wõimalik oli, wõi nad wõtsiwad müies toidu eest hinna, mis muidu-andmisele ligi jõudis.
See aitas rändajate julgust ja wärsket tuju ülewal hoida.
Hulgana pikkamisi sammudes — woor liikus 25 kuni 30 wersta päewas edasi — ei hakanud jalawaew esiotsa ka liiga tuntawaks saama, seda wähem, et teed wõrdlemisi head ja kewadesed ilmad ilusad oliwad. Ainumad jalakõndijad wooris, kes juba enne Tartut ära wäsisiwad, kelle jalad kõwa maantee alt ära wõttis, hoolimata tuli-uutest, toredatest kingadest, oliwad Lauri Jaani mõlemad — lehmad.
Talupoja armastus oma loomade wastu on tuttaw. Loomad on tema neljajalgsed lapsed. Eesti tolleaegne talupoeg pealegi, kellel palju muud wara ei olnud, mille külles ta süda oleks rippunud, ja kes oma wähemate neljajalgsetega talwel perekondlikult ühises ruumis elas, rääkis oma loomadest ikka nagu ühewäärilistest kodakondsetest, kelle elu ja terwis tal mitte palju wähem südame peal ei olnud, kui enda perekonnaliigete oma.
Nõnda ei raatsinud ka Lauri peremees Jaan Paju Orgmetsast oma punnikut ja päitsu maha jätta, kui ta muu perekonnaga Krimmi hakkas rändama. Nad oliwad tema pailapsed, sest mõlemad tuliwad ikka hästi lühikese wahega piima, tõiwad ilusad wasikad ilmale, oliwad rohke anniga, ega teinud pereeidele haigustega muret. Ostjaid oleks olnud, aga need pakkusiwad nii heade laste eest nii kasinat hinda, et Jaan terwe perekonna nõusolemisel lühidelt otsuseks tegi, punnikut ja päitsu „soojale maale“ kaasa wõtta.
Aga kas nende sõrad neid ka nii kaugele suudawad kanda? Pole ju pikema teega teised harjunud, kui karjamaale ja sealt kodu; laadalgi pole teised käinud, sest nad on oma kaswatatud.
„Mis muud, kui kingad jalga! Korrapäralised ummiskingad tugewast pastla-nahast. Ega siis maantee kõwadust ja kiwide terawust suurt tunda ole.
Öeldud — tehtud. Jaan sepitses lehmadele kingad walmis, aga ega neid kohe jalga antud. Enne pidiwad paljajalu käima, kuni jalad walusad, ja siis jalad kinni!
Kõik oleks muidu hea olnud, aga kingadel oli wäike wiga: nad ei aidanud lehmade jalgu tõsta. Enne hakkas päits, siis ka punnik edasimineku wastu tõrkuma. Kõik manitsused ja meelitused ei aidanud midagi. Wiimaks paniwad Tartu eel niisuguse streigi toime, et Lauri pere kummwanker woorist maha kippus jääma. Ei olnud midagi parata — Jaan pidi nad teel ostjale ära müima, kes neist weel wähem hinda maksis, kui kodused tahtjad.
Ilma punniku ja päitsuta edasi minnes, pühkisiwad Lauri rahwas silmi. Aga mitte narri hinna pärast. Nad oliwad kaks liiget oma perekonnast kaotanud — ennäe sellepärast!…
Esiotsa oli weel midagi leiwakotis ja lähkris; esiotsa oli weel pungas, millega neid ikka uuesti wõis täita, ja esiotsa oli seda täidet weel tee äärest saada. Sellest siis tuli, et ühised sööma-ajad tee ääres halja muru peal wõi rohelise metsa all, milleks suguwõsad ja sõpruskonnad ringideks ühinesiwad, üsna rõemsad oliwad, iseäranis noortele inimestele. Küll algas iga sööma-aeg tõsise, pühaliku palwega, lõppes aga sagedasti seda lõbusama naeruga. Küll mõlkusiwad mõtted raskuste peale, mis weel ees seisiwad, aga teekonnal pidi ometi kord lõpp olema, mis kõik waewa ära tasus — miks siis liiasti muretseda! „Ohka, mis ohkad, aga wahel naera koa!“ sai Wikerpuuri Aadu üteluse järele elurõemsamate wäljarändajate juhtsõnaks. Needsamad toiduwõtmiseks tekkinud ringid jäiwad ka ööseseks puhkamiseks kokku. Magati muidugi lageda taewa all, wanade kasukate, kuubede ja waipade sees, külje ja peaaluseks käpu-täis rohtu ja puu-oksi. Nagu werstapikune elurikas küla, milles poolteise sülla pikuste „laanitsatega“ katuswankrid hooneteks oliwad, tekkis igakord tee äärde, kui woor peatama jäi. Tänawatel liikusiwad inimesed ja hobused läbisegi, lapsed päterdasiwad naerdes wõi nuttes ringi, kaasa jooksnud koerad otsisiwad oma inimesi wõi nuuskisiwad toidu järele ümber…
Wäikeseks rõemsaks seltskonnaks oliwad need neli perekonda Tagura walla inimesi, kes esimese wooriga minema saanud, kokku heitnud: Lõhmuse Taawet naise ja pojaga, Kiisa rahwas wiie hingega — eit, taat, Jüri, Tiina ja Mari —, Altsauna abielupaar oma seitsme oreli-wilega wiieteistkümnest kuni wiiendama eluaastani, ja Tõnu-Peetri peremees pimeda naise ja mõlemate wendadega; Madise wana tädi Truutu oli ta elatanud emale paar aastat hiljem mätta alla järele pugenud. Nende juurde seltsisiwad siis weel, peale „Serwiku baroni“ ja tema „proua“ ning tütrekese, Mari Kusnets, tuttaw lugeja neitsi, ning Kerna mölder, see niisama tuttaw Maltsweti usu laialilaotaja, kes Määrmanniga ühes maakuulajana Krimmis oli käinud. Need mõlemad heitsiwad muidugi sellepärast Kugli inimeste kilda, et neid Tõnu-Peetri Madisega ja Anu Lõhmusega elaw waimulik sõprus ja mitme-aastane ametiwennaus ühendasiwad. Küll oli selles ringis halwas tutwuses seiswaid ilmalapsi, kes armu saanud hingedele muidu ei meeldinud; kuid ühine ettewõte ja ühine saatus lükkasiwad kõik waimlised ja meelelised wahed tagaseina; nagu nad, külg külje wastu, koos leiba wõtsiwad ja magasiwad ning üksteise kannul sedasama teed kõndisiwad, nõnda seltsis ka iseloom iseloomuga, meel meelega enam wõi wähem leplikult ühte, ning mõlemalt poolt peeti püidest kinni, sõnade eest hoida, mis seda head läbisaamist oleks wõinud rikkuda.
Esimesest woorist maha oliwad Kugli küla ärarändajatest peale mõnede wallaliste inimeste ainult Kadaka ja Pärtli rahwas jäänud. Nad pidiwad pooleli olewate ettewalmistuste pärast Walkmanni seltskonnaga järgi tulema.
Kugli ringikese lõbutegijaks oli Aadu Wikerpuur, see nõrga keha, aga wäsimata hingega wäike mehike, kelle terwis peksust saadik kaunis põduraks läinud, peaaegu niisama põduraks, nagu Kiisa isa oma, kes alalise walu üle ristluudes ja selgroos kaebas ning enam wankri peal köögutas, kui wankri taga kõndis. Aadu ajas oma jutukestega, oma kõhukunstiga ja lõikawate naljatustega isegi wagad inimesed wahel naerma, tahtku wõi ärgu tahtku. Tema kuulajate ja naerjate päris ring kogunes aga noortest inimestest, Kiisa ja Altsauna suurtest ning wäikestest lastest ja nende sõpradest ning ringi ilmalikumatest liigetest, nagu Taawet, Tõnis, Elts ja mitmed ajutiseks nende juurde seltsiwad wallalised inimesed.
Teadagi, et waimulikud isikud ringis endile ka oma wiisil ajawiidet ja meelelahutust muretsesiwad. Pühalik-magus, sügawasti ohkaw, salwimise tooniga Madis, — tõsine, iseteadlik, kindla sõnaga Silejew, — tasane, pehme, nagu alati mures olew Mari, — kirgline, juhm, igawesi wassinguid suust pilduw Mihkel ja rohkesti silmawett walaw ja pead kõigutaw Liisu — nad istusiwad õhtuti sagedasti eraldatud ringikesena koos ja harutasiwad usu- ja hingeasju. Waikiwateks osalisteks oliwad neil Altsauna Wiiu ja Anu. Esimene pidas ennast nii kõrgete asjade üle kaasarääkimiseks liig rumalaks, ning wiimane — see ütles õppida tahtwat. Tema, kes ta mõne aja juba meistri ametit pidanud ja teisi õpetanud! Anu oli seltskonnast see, kes mõlemas kildkonnas, waimulikus ja ilmalikus, istus ja mõlemas waikis. Kõik pearaputamised ja pealekäimised waimulikult poolt ei suutnud teda selles eksitada ega teda endisele tegewuslisele elule tagasi kutsuda.
Laupäewa-õhtutel ning pühapäiwiti, mil pikemat puhkust peeti, kogus terwe rahwahulk jumalateenistusele, mida enamisti Kerna mölder Madise ja Mariga toimetasiwad. Siis lauldi kaasawõetud lauluraamatutest waimustusega sinawa taewa poole ja otsiti sisemist karastust, tröösti ja julgust teekonna raskuste wastu palawatest palwetest. —
Nõnda elati ja oldi umbes esimesel kolmandikul sellest kümnest nädalast, mis reisu peale ära kulus.
Siis aga hakkas leht pöörduma.
Siis hakati juba tundma, mis see tähendab, nädalate kaupa hommikust õhtuni kõwa maanteed tallata, lageda taewa all ja niiske maa peal waewaliselt magada, ning külma, kuiwa ja kehwa toitu süia. Mis see tähendas, teed käia, kus sada wersta nii umbes sedasama tähendasiwad, nagu senistel teekondadel kodus wast kümme wersta, kus teekonna eesmärk läheneda ei tahtnud, ehk küll werstasid päratumal arwul selja taha jäi…
Kõige esmalt hakkasiwad jalad waewa tegema. Esiteks läksiwad willi, nii et tõmba õisweega täidetud nahk terwe talla alt ära. Siis hakkasiwad paistetama, paistetasiwad üles nagu kakud, et ära pista maha, kui hommikul asemelt tõusid. Muidugi takistas see woori edasijõudmist, mille liikumine ikka aeglasemaks jäi, kuna ka wäikesed, lahjad, ilma wiljasuuruseta elawad hobusekondid jalgade poolest kannatama hakkasiwad, seda enam, et teed sisemises riigis, juba Pihkwast peale, halwad oliwad ja ikka wiletsamaks kippusiwad minema. Mida haigemaks aga inimeste jalad jäiwad, seda enam saiwad hobused oma koormatele lisa, sest wanemad inimesed, kui ka suuremad lapsed, kes enam käia ei saanud, mahutati wiimaks kah kibitkadesse.
Teiseks walusaks asjaks muutus toiduküsimus. Mitte ainult, et paljudel waesematel näpud punga põhja hakkasiwad puutuma, waid kellelgi raha weel oli, ei saanud selle eest paiguti midagi osta, sest et inimestel midagi müia ei olnud. Eesti talupoeg leidis Wene saatusewenna waraliselt niisama armetuma olewat, kui ta ise oli, paljuti aga weel armetuma. Ta nägi Wene talupoega niisamasugustes mutimulla-hunikute sarnastes urtsikutes elawat, nagu ta ise elas, aga ihukatete ja kõhutäite poolest oli ta eestlasest weel taga. Kewadene aeg laskis Wene talupoja waesust weel õieti karjuwalt wälja paista. Kõik tagawarad oliwad otsas, ja mis põllul ja aias kaswas, ootas sügiset. Paiguti näis, nagu elaksiwad need narudega kaetud inimesed ainult kuiwast leiwast ja gurkidest, mida leiwale koorimatalt juurde hammustati. Ei silku, ei piima, ei iwakest ühte wõi teist jahu. Leib aga oli parem kui Eesti must hagana-käkk.
Wene rahwa heldet, kaastundlikku südant õppisiwad Eesti wäljarändajad rohkel määral tundma. Kus midagi oli, sealt anti lahtisel käel, ja mitte raha eest, waid armuandena. Sest Wenelane nägi õnnetumaid oma ees. Kes sunnitud oli oma kodupaika maha jätma, jala kaugele wõersile rändama, see oli õnnetu, keda waja aidata ja toetada. Nagu lapsukesed jooksiwad nad külades hulgana rongile wastu, lõiwad risti ette, piirasiwad wõeramaa rahwahulga ümber ja hakkasiwad pärima, kust nad tulla, kuhu nad minna ja miks nad oma isaisade maalt ära rännata. Ja kui nad siis paari Wene keele mõistja kaudu kuulda saiwad, missugused põhjused selle rahwahulga põgenema sundinud, kodumaast ilma jätnud, siis piilusiwad nad oma mõisate poole, nokutasiwad arusaades päid ning ruttasiwad oma urtsikutest õnnetumatele tooma, mis neil tuua oli.
Enamisti oliwad need wärsked gurgid, sibulad ja sibula-pealsed, leib ning wahel natuke piima laste tarwis.
Gurkidega ei mõistnud eestlased midagi peale hatata. Nad oliwad neid mõisa rohuaedades kui „sakste asju“ küll näinud, aga söönud ei olnud nad neid mitte. Tühja kõhu pärast hammustas see ja teine küll tüki otsast ära, aga toiduks ei pidanud ta seda rohelist junni mitte. See Wenelaste heasüdamline anne jäi siis enamisti tarwitamata.
Linnade turudelt sai toitu osta, muu seas soolatud, kui ka wärsket kala; aga Wenemaa linnad on üksteisest kaugel; nende pikkadel wahedel saiwad rändajad tublisti tühja kõhtu kannatada, paljud wiimaks ka sel põhjusel, et nende raha otsa lõppes.
Selle, kui ka terwe raske, korratuma reisuelu tagajärjel hakkasiwad haigused wäljarändajate kallale tikkuma, iseäranis kõhutõbi. Esimesed, kelle seast see haigus piinaohwrid nõudis, oliwad lapsed, siis järgnesiwad ka täiskaswanud. Nõrgemaid ja wäiksemaid lapsi hakkas warsti surmale sülle warisema. Altsauna abielupaar kaotas oma „seitsmest“ esiteks mõlemad kaksikud ühe nädala jooksul ja siis warsti weel kolmanda. „Jumal on andnud, Jumal on wõtnud, Jumala nimi olgu kiidetud,“ trööstisiwad woori palwetegijad Wiiud ja Tõnist. Sellest hoolimata oli mõlemata kurbtus suur — seda suurem, et nad laste hauad wõerasse kohta maha pidiwad jätma. Tõnis pidi naist wägise kalmukeste juurest ära rebima, kui woor liikuma hakkas.
Surnud lapsed maeti tee äärde Wene surnuaedadele ja matjateks oliwad Wene preestrid. Paljate peadega, osawõtlik haledus näol, seisiwad Wene talupojad Eesti matuseliste hulgas ja saatsiwad woori õnnistuse-sõnadega külast edasi.
Aga ta wanadusest wäetimate järele hakkas wikatimees hiilima. Üks esimestest, kelle ta maha niitis, oli Kiisa Mihkel. Kõhutõbi pures tema eluaegse kehwa toidu läbi nõrgendatud keha, millest Albu peksuhoobid weel wiimase jõu ja terwise wälja uhtunud, nõnda ära, et ta silmanähes ära närtsis, kuni ta Mohilewi ja Kiiewi wahel oma laste käte wahel wiimast korda hinge tõmmas.
Ta waene mehike ei saanud tõotatud maad, millest ta oma lapse-usuga terwe wiimase aasta soninud, enam näha. Sellest näis tal kõige suurem kahju olewat. „Peaks ma ometi wärawa tahagi weel jõudma ja läbi pulkade woadata soama,“ sosistas ta mõni tund enne surma. Aga ei. Mehele, kes oma kojaga nii truuisti Issandat teeninud, ei antud seda arwatawat õnne osaks.
Suures Wene külas, Dnjepri jõe ääres, paigutati ka tema põrm Greeka õigeusuliste matuseaeda.
Ja edasi liikus wiletsuse-woor, kuni ta uuesti ühe wõi teise pärast, kes ära kolletanud, peatama pidi. Mihklile järgnesiwad warsti paar teist waewatut ja koormatut, kaks elatanud sauna-eidekest, kes mõisnikule hulga orjawaid poegi ja tütrid sünnitanud ja talle ise eluaja päewa- ja öötööd teinud. Nad oliwad oma armuta peremehe alt surmale suhu jooksnud…
Kiewi eel oli woor ühe Wene surnuaia kõrwal puhkust pidanud. Kui ta sealt edasi hakkas weerema, paniwad lapsed halli taadikest tähele, kes paistetanud jalgadega surnuaial kalmukünka peal istus.
„Toat, woor läheb juba!“
„Minge aga, lapsed, minge, — ma puhkan ja tulen järele!“
Ta ei tulnud järele.
Lastel läks ta meelest ära, ja kui tema puudumist märgati, oldi juba nii kaugel, et keegi enam teda otsima ei läinud.
Häda teeb tuimaks. Ja surm oli igalühel enesel peaaegu suu ääres. —
Ikka rohkem käimise-wõimetuid haigeid tekkis wäheste wankrite peale, millede eest hobuseid ka weel ära kärwas — õnnetus, mis aega ja raha maksis, sest kewadese tööaja tõttu ei tahtnud Wene talupojad hobuseid müia.
Üks raskematest haigetest oli Aadu Wikerpuur.
Ta oli kannatajaid nii kaua oma rõemsa meelega lõbustanud, kuni ta haige kõht enam ei kõnelenud ja naljad tal keele peale ära kõngesiwad.
Ta puhkas päewad ja ööd kägaras, kinniste silmadega, oma kibitka sees, mida ta ühe Albu wabadiku-perekonnaga ja osalt Altsauna rahwaga jagas, ning jõi ainult weega segatud piima. Suure waewaga sai ta mõne sõna rääkida, aga need ei olnud mitte kaebesõnad, mis ta rääkis, waid tröösti- ja julgustuse-sõnad teistele kannatajatele. Wisa oli selle wäikese, wigase mehe lootus elu peale ja tema usk elu paranemise sisse. Tema meelest pidi nii pimeda öö järele wiimaks helewalge päew tulema.
Elts rawitses teda kõige suurema hoolega.
Oma wedela laiskuse oli ta teel täiesti kõrwale heitnud, iseäranis Aadu haiguse puhul.
Serwiku prouast oli sauniku naine saanud ja halastaja õde peale kauba
Sest Elts luges mehe praeguse haiguse kui ka selle kaudsed põhjused, tema põdura terwise minewasest sügisest saadik, oma süiks.
„Teda peksetakse minu pärast!“ oli ta süda Kukunoosi rehe ees karjatanud, sest tema oli ju see, kes Aadule waäjarändamise-nõu peale sundinud, sest et ta omakstest maha ei raatsinud jääda, kuna mees, kelle käsi kodumaal mitte halwasti ei käinud, nähtawalt elukorra muutmise wastu oli. Ja nüid, kus see mees, kellele ta oma puhtaks pestud elu wõlgnes, hirmsa ihunuhtluse tagajärgesid põdes, pidi Elts oma õiglases südames seda enesesüidistuse-hüiet kordama: „Ta põeb minu pärast!“
Ta ei teadnud ega küsinud selle järele, kas see armastus oli, mis tema selle wigase, näotuma inimese wastu sügisest saadik nii hellaks ja hoolikaks muutnud, mis temast wõtja asemel andja teinud; ta tundis ainult, et see inimene temale palju rohkem teinud, ja ta süda hakkas wärisema, kui ta tema surma peale mõtles, surma peale, mille ta siis igawesti kui tasumata jäänud wõla oma süiarwesse pidi kirjutama.
Aga Aadu ei surnud ära, ehk ta elu küll nagu niidi külles rippus. Kuna wooris haigeksjäämised teekonna edasikestmisega kaswasiwad, hakkas Wikerpuur lõunapoolses palawas, kuiwas kliimas toibuma ja terasemaks minema. Juba kerkis tal mõni naljasõna kõrbewa keele peale ja juba wõis ta oma ärakurnatud keha kergema toiduga kinnitada. —
Nädal wenis nädala järele mööda, juba jõudis kümnes nädal kätte, lehe-kuule oliwad jaani- ja heina-kuu järgnenud, — ja ikka weel oldi teel!
Kümme nädalat ilmarwamata waewa ja piina! Kümme nädalat nälga, haigust ja surma!
Inimesed oliwad nagu puutompudeks muutunud. Neil oli ainult weel niipalju waimlist jäksi järel, et imeks märkasiwad panna, et neil ikka weel elu sees tuksus, et nad weel liikusiwad, et nad ühte jalga teise järele suutsiwad tõmmata. See sündis masinlikult, nagu mõne wõera jõu sunnil, ja nende meeli piiras unenäoline udu. Nad oliwad iseenestele ja wastastikku üksteisele nagu wõerad olewused, endisest hingelisest ja kehalisest olekust wälja sattunud. Ei märgatud Määrmanni ja Silejewi käest enam küsidagi, kas weel palju maad on, kas ta juba kord tulema ei hakka, see igatsetud maa, mis jäledale piinakäigule kord lõpu teeks.
Sõna „Krimm“ oleks waesed kuutõbised jälle weidi inimlikule olemisele kutsunud, aga ikka weel ei hüitud seda sõna, ikka weel oliwad teejuhtidel teised nimed suus.