Prohwet Maltswet/31
31.
Puhkaja.
Lõhmuse Taawet, kes niihästi iseenese kui ka äia ja selle saunamehe eest koosolekul oli, sai seal weidi ootamata kombel oma wana sõbra Aadu Wikerpuuriga kokku.
„Näeh, wõi sina koa Kaanani meeste hulgas!“ naeris ta, küiraka rättsepa kätt pigistades. „Mis sinul siis siin wiga elada, et mööda moad-ilma hulkuma tahad minna? Oled jo prii nagu lind õhus ja kerge mamsli-töö peal!“
Aadu pisikesed silmad kiiskasiwad rõemu pärast sõbraga kokkusaamise üle. Ta küinistas enese, kui nad peale nõupidamiste lõppu, minekut tehes, toast õue astusiwad, nagu takjas Lõhmuse käewarde kinni.
„Ega mul enesel suurt hulkumise-himu oleks,“ kostis ta, „seesama igaw torkimise-töö seal, mis siingi. Aga näe, naine ei taha omastest maha jääda.“
„Wõi Elsel wanematest nii kahju?“
„Mitte wanematest — Mihkel ja Liisu wõiksid minna, kuhu tahaksid, — aga õdedest-wendadest on kahju.“
„Ja sina, mees, kohe walmis naise toju täitma… koguni enese tahtmise wastu!“ naljatas Taawet.
„Kuhu sa, hing. ikka peased!“ tuli küiraka mehikese kurgust kuiw kõhin, millel sarnadust oli käo kädistamisega peale Jaani-päewa. „Ja et ma nüid sind, Taawet, koa äraminejate mestis näen,“ lisas ta rõemsalt juurde, „siis olen ma naise tojuga üsna rahul. Mis siin ikke peale hakata, kui need koa ära lähwad, kellega wahel mõistliku sõna juttu said puhuda!“
„Aga miks sa mind siis sinna weski poole rebid — minu tee läheb ju siit lepiku äärt mööda alla!“ hüidis Lõhmus, kes, nagu ka teised osawõtjad, jala koosolekule oli ilmunud, mis muidugi selle ettewaatuse pärast sündis, et rohkearwuline kokkutulek wähem tähelepanemist ärataks.
„Sinu tee läheb otse Wikerpuuri mõisa!“ seletas Aadu otsustawal käsutoonil. „Woata mul isandat! Üksainus kord oasta kohta — oli wist kewade — tuleb meelde sõbra uksest nina sisse pista, siisgi weel juhtub, et teist kodugi põle, ja nüid arwab et tema enne kahte-kolme päewa Albu mailt Kugli poole peaseb. Mul pealegi töö waheaeg. Küll ma sulle näitan!“
„No, mul koa naine kodu… ja…“
„Ei su naisel ole kodu wiga kedagi! Külap teised Kugli mehed reagiwad, kuda nõupidamine läks ja mis seal otsuseks tegime… Sa ära mind wastareakimisega ilmaaegu pahandagi, Taawet, ega ma sind lahti ei lase! Just täna ei lase…“
„Mis sul siis täna on?“
„Kurat, mul wärske õlut kodu ja noor siga tapetud!… Wiin põle koa kaugel — saadan poisi kohe järele!“
„Wiinad — õlled — sead! mis pagana maltswet sa sedawiisi oled!“ hakkas Lõhmus naerma.
„Ma olen seda mõistlikku seltsi maltswet,“ wastas Wikerpuur, „kes poastub ja palub, kui tarwis on, ja siis jälle Jumala andeid maitseb, kui poastuda ja paluda enam tarwis ei ole… Ega ometi sina — taewas hoidku! — teist tõugu maltswetiks ole hakand!“
„Mis siis oleks?“
„Kahju oleks, wend, kuradi kahju oleks! Sinuga on nii hea juua! Ühegi inimesega põle nii hea kortlit ja toopi tõsta, kui sinuga! Märjukesel nagu teine maik… Olen teistega katsund — siis, kui ära olid, ja nüid, kus eemal oled — mitte sinna poolegi! Ma wist põleksgi ennast enne naisewõtmist wõerutada jaksand, kui sel ajal sinuga tihemini kokku oleksin puutund…“
„No, kui see sulle nii suurt meelehead teeb, eks ma wõi siis su märjukest ja ossikesi häwitama tulla!“ otsustas Taawet lühikese arupidamise järele. „Wa’ kibeda poolest olen wiimane oasta küll pool maltswetti old — koa just sellepärast, et hädaste tarwis oli — aga sinuga hulga aja takka jälle kord pattu teha — kes sellele wasta suudab panna!“
Ja teineteise ümbert seltsimeheliselt kinni hakates, seadsiwad sammud „Wikerpuuri mõisa“ poole.
Tee sinna wiis esmalt põigite üle lagendiku, mille keskel, wäikese kõrgustiku peal, hollandi tuuleweski seisis, pööras aga siis paremat kätt alla noore lehtmetsa poole, mille pool-raagus ladwastiku tagant Madise kiriku torn wälja paistis. Terwe maakoht oli nüid kuuwalgega üle ujutatud. Nagu helendaw sirp rippus poolkuu ülewal tõmmu-sinise kummi külles. Kõik asjad, mis lagendikul tema kriidikahwatuma kuma all seisiwad, heitsiwad pikki, weidraks wenitatud, nagu ehmatanud warjusid maa peale: weski mõistatusliste tiibadega, wilja-rõugud lömmitawate kõhtudega, heina-kuhjad terawate warrastega, mütsid otsas, puud, hooned, roika-aiad. Kõik kehad ja kogud warjasiwad selja taga nagu midagi waritsewat, piiluwat, hüppel olewat. Kui mõlemad sõbrad metsa wahele jõudsiwad, torkas neile selsamal silmapilgul ühesugune tähelepanek peast läbi: hulk puid oli paatunud werega ära määritud, nende arw leherüid täis roostepunaseid plekkisid. Tahtmata waatasiwad mõlemad mehed suurendatud silmal — pisut tagasi, mida nad aga järgmisel pilgul häbenesiwad.
„Küll on puudel punast tänawu sügise!“ kohmas Aadu.
„Enam punast kui kollast!“ ümises Taawet.
„Justku’ lihuniku põlled ripuwad…“
„Otsegu’ werised särgid…“
Hõbedane paiste nõrgus sõredast, wäheste lehtedega kaasikust nagu sõelast läbi, et seda heledama kumaga nende puude külge peatama jääda, millel paksem lehekuub seljas. Need kuued oliwadgi enamisti punased wõi punakaskollased. Ja korraga oli lõhna tunda, metsast salaja imbiwat lõhna, mis selle wärwiga kokku käis. Nagu oleks ka see lõhn mõlematele selsamal sekundil tuntawaks saanud, nii äkitselt ja ühel ajal waatasiwad mehed jälle ringi — wilksti paremale, wilksti pahemale poole…
„Soame näha, kas salaja jääb!“ pomisesa Lõhmus mõttes.
„Hulk inimesi — ei tea!“ sosistas Wikerpuur, küsimata teades, mida seltsimees mõtles.
Sammusiwad seepeale waikides edasi. Waikides ja maha wahtides. Mõlematel midagi rõhuwat südame peal. Teadmata, kust tuli. Nagu õhust. Nagu kuupaistest. Nagu sealt nende weripunaste puulehtede seest…
„No, eks sa reagi siis koa, kuda sa selle püha abielupõlwega rahul oled!“ wõttis Taawet mõne aja pärast naljatooni üles, et sellega nende tuju peale heitnud warju ära peletada.
„Oi, wennike, see on üpris magus põlwi!“ kostis Wikerpuur, tema püidele wastu tulles, selsamal toonil. „See on nii umbes kõige parem, mis inimesele elus osaks wõib soada! Ma olen ihust ja hingest naise-mees!“
„Iseäranis ihust?“
„Hingest koa!“
„Siis lepid naisega koa päewal kokku?“
„Igal ajal! Mul jo hea naine.“
„Eks igamees kiida oma kitse!“
„Mul on naine, Taawet, et otsi teist sihukest peerutulega!“
„Ei sa ole weel sugeda soand teise käest?“
„Kui oleksingi soand — ega ma sellepärast teda weel pahaks hakkaks laitma! Niisukese naise käest wõta hoobidgi tänulikult wasta…“
Lõhmus raputas naerdes pead, kuna ta tunnistawa pilgu küiraka näo peale heitis, mis õnnelikul naerul poolkuu kalgi walguse sisse wahtis.
„Wõi peksugi eest annaksid teise käele suud! Mis tükis ta sulle siis nii ilmatu hea on?“
„Igas tükis?“
„Noh, nimeta ühtgi!“
Aadu mõtles, mõtles — ei tulnud aga mehikesele midagi meelde!
„Ega seda siis nõnna oska teisele ette wuristada, nagu issameie-palwet. Tead ja tunned aga ise, et on hea, olgu mis tükis tahtes! Hea on hea ja magus on magus — sinna ei wõi keegi midagi parata… Wõi kas sina ei tea, mis hea ja magus on?“
„Tean muidu küll. Aga kust sinu Elts hea ja magus on — —“
„Eks mina tea jälle seda!“ lõi Wikerpuur waielusel saba tagant maha. Mõlemate naermine kostis kaasikust rõemsa mõnuga tagasi…
Nad wõisiwad umbes pool tundi sammunud olla ja lähenesiwad juba kaasiku lõpule, kui neile selja tagant korraga kabja-plagin kõrwu kostis. Keegi ratsanik sõitis neile kaunis kiirel traawil järgi. Warsti jõudis ta nende kohale. Mehed nägiwad raudja hobuse seljas, punase teki peal, pikkade juukstega ja wiltkaabuga talumeest istuwad, kelle tinanupud musta kuue ees kuupaistel nagu waritsewad silmad läikisiwad.
Jalamehed andsiwad, teine teisale astudes, ratsamehele teed, see waatas kähku ja teraselt kord ühe, kord teise otsa, tõukas siis hobusele saapakannad kubemesse ja sõitis, ilma teretamata wõi muud sõna lausumata, meeste wahelt läbi edasi. Raudja rauad lõiwad kiwide küllest sädemeid. Ratsalise uute Wene saabaste sääred, mis ainult poolest saadik mustatud oliwad, walgendasiwad hobuse tõmmu kere pealt weel tükk aega.
„Mis see siis õhta hilja weel mööda metsi kuukab!“ urises küirakas rättsepp.
„Kes ta oli?“
„Kas sa’s tund teist?“
„Ei näind õieti — wa’ talitaja Jüri wõih? Oli nagu tema susi moodi lõug.“
„Wilk neh!… Kurat teab, mis ta jälle nuusib!“
„Sai ehk haisu teine…“
„Ega sindrit ole uskuda!“
Jälle lõi meeste meeleolu pisut pilwitama, ja nad astusiwad, härmaselt waikides, edasi, niikaua kui raudja kabjaplaginat eemalt weel kuulda oli. Siis tõi neile metsast wälja jõudmine ja Aadu sauna nähtawale tulemine teised mõtted. Wikerpuur sai armsa külalise pärast jälle lustakaks ja pani oma jutu-usina suu lõbusasti liikuma. Teadmine, et ka Elts Kugli wõera tuleku üle ainult rõemu tunneb, elustas head mehikest nii, et ta heameelega kepsu oleks löönud.
Serwiku saun, mida Aadu ise uhkesti Wikerpuuri mõisaks kutsus, seisis wäikese küla wiimase pere taga, põllumaa ja sarapuu-põesastega kaetud aasa rajal, kitsa hallikaoja ääres. Seinapalkide ja katuse-õlgede helkjas karw tunnistas, et hooneke weel uuewõitu oli. Ka kambri-aknakese neli tillukest ruutu, millest punakas tulekuma paistis, näitasiwad weel selged olewat. Õues oli nii rohkesti hagu pinus, et Lõhmus pisikest pilget ei suutnud tagasi hoida.
„Kuule, Oadu, su hea ja magus naine ei wõta sind wist enese juure magamagi.“
„Kuda nii?“
„No ega sul muidu nii külm oleks!“
Naeris ja tähendas käega haopinude peale.
„Ja, sooja me armastame,“ wastas Aadu, „aga mitte iseendi pärast. Sa ää unusta, et meil koa pisikest peret on.“
„Wõi selle eest nii suur mure?“
„Selle eest neh.“
Taawetil kribeles jälle midagi nöökawat keele peal, midagi, mis pisikese preili hellitawasse hoidmisesse puutus, aga ta neelas selle alla, sest sõbra Wikerpuuri heales oli liig palju isalikku soojust ja sulawust…
Nad astusiwad sauna-uksest sisse — Aadu ärewa hüppega eel, Lõhmus oma laia, raske kondiga aeglaselt järel. Umbne soojuse-wool lõi neile ukse-awandusest paksult wastu.
Lõhmusele kippus naer peale, kui ta wihtlemise-palawuseni köetud ruumis ringi waatas.
Tuba pakkus põõnutawa puhkamise, lamewa laisklemise rahulist pilti.
Kõik elanikud oliwad laatsakile, niihästi kahe- kui neljajalgsed.
Kolde ees pikutas külleli, wäljasirutatud koiwadega, keel suust wäljas, Aadu poissmehe-põline koer, wa’ ühe silmaga Pouka, kes wanaduse pärast wõera peale enam haukuda ei wiitsinud. Leplikult tema lähedal, kambri-läwe peal, kõtutas ketrades süsimust noor kass kollaselt kiiskawate woswori-silmadega. Ahju kõrwal, wana kasukatüki peal, puss käes, aeles tukkumisega heitlew peerusüitaja, Wikerpuuri õpipoiss Siim. Kiisa luukur Mann, kes õel kewadest saadik lapsehoidjaks oli, sirutas seina ääres koiku peal, lakke wahtiwate tühjade silmadega.
Pildi tüsedaks keskpaigaks aga oli meister Aadu auwäärt abikaas oma pisikese tütrekesega, wõi, nagu ta neid wahel tuttawate wastu nimetas, Wikerpuuri proua ja preili.
Need mõlemad laisklesiwad laias abielusängis, mis ukse wastas olewas seinas, ahju lähedal, seisis. Proua ööriides — särgi ja takuse seeliku wäel, rinnad, kael, sääred paljad. Laiskles laialt, pehmelt, paisuwalt oma paksu, walge, õitsewa kehaga, oma jämedate, ümarguste liigetega. Preilike — see siputas tal nagu tõuk külje all, rippus musiwa, lutsutawa suukesega ema suure, kerkja rinna otsas, enesel teise jala warbad mängiwate sõrmekeste wahel…
Pereisa ilmumisel ei olnud kõige wähematgi erutawat mõju kõigi nende põõnutajate ja pikutajate kohta. Küllalt, et sugu pead pöörati wõi wähe silmi tõsteti. Oli selgesti märgata, et siin majas peremeest ei kardetud, walitsuse waljust ei tuntud. Liigutawat elu tuli laisklejate kehadesse alles siis rohkem, kui külalist märgati, kui Lõhmuse teretaw heal peremehe selja tagant, ukse-esisel walitsewa poolpimeduse seest kuuldawaks sai. Pouka pööras enese, walju niuksatamisega haigutades kõhuli ja liigutas nuusutades ninasõermeid. Must kass tõusis üles ja tõmmas enese, keha ringutades, looka. Siim ahju kõrwal maas hakkas kerkima — kerkima, kuni ta wiiwaks õnnelikult istukili sai ja lahtise suuga wahtima jäi. Mari hoowas enda selja pealt külleli, ja kuna ta silmadega külalist tunnistas, nabis ta parema käega wirgasti pead sügada.
Täiesti endisesse olekusse jäiwad „proua“ ja „preili“. Need ei lasknud endid tarwilises tegewuses sugugi eksitada. Lohkus põskedega nosis wäike piimakaan walge, heljuwa nisa otsas imeda, ilma sisseastujatele ainust pilkugi kinkimata. Imetaja lõi meestele silmad küll wastu, tundis wõera waiguse peeru lõkendawal walgusel ka peagi ära, jäi aga lõbusa hooletusega paigale, õemehele walgeid hambaid ja laia, laiska naeratamist teretuseks wastu läkitades.
„Sul näikse hea põli olema,“ ütles Lõhmus, sängi ette seisatama jäädes ja pilku emast ja lapsest üle käia lastes.
„Ega wäga wiga ole!“ naeris Elts ja sirutas talle käe üle lapse ja enda katmata rinna heasõbraliselt pihku.
„Sedasi õpid wiimaks laisaks!“
„Mis ma weel õpin — olengi!“
„Kuule, Oadu, sa ää lase naist hukka minna!“
„Ega prouad tohi keegi sundida,“ kostis rättsepp, auukartlikult kulmu-karwasid kõrgele ajades. „Kes omale proua wõtab, peab prouale andma, mis proua kohus on!“
„Kas kuuled nüid!“ muigas noorik Taaweti poole. „Ja sellega olen mina — wõid uskuda — wäga rahul!“
Mehed wabastasiwad endid peakatetest ja üleriietest. Kuua Lõhmus seepeale sängi lähedal järi peal istet wõttis ja, Elsega juttu westes, piipu hakkas toppima, päterdas Wilerpuur rahutult ühest kohast teise, munas kana meelde tuletades. Tema rõem, head sõpra külalisena oma katuse all näha ja talle oma naisemehe-õnne näidata, oli liig suur. Kestis tüki aega, enne kui ta külalise wõerustamiseks märkas sammusid astuma hakata.
Kõige pealt toimetas ta kälile kambrist kobrutawa õllekapa kätte. Siis tuli wäikese lähkriga, rahakott pihus, ja hüidis:
„Siim, wiks poiss!“
Siim, wiks poiss, wäänas ahju äärest pikkamisi kaela.
„Kas tahad wiit kopikat teenida?“
„Tahan küll!“ Ja juba poiss jalul!
„Siis mine ja too wiina!“
„Lett ehk juba kinni?“
„Mis sest! Eks koputa kõrtsmik ülesse ja ütle: Serwiku parun Wikerpuurile tuliwad wõerad — wiina peab soama!“
Poiss nühkis une silmadest ja läks naerdes paruni herra käsku täima.
„Mari, hea laps, sa tee tuli ülesse — ma raiun sulle kohe kuiwi puid.“
Mari kobas haigutades ja ikka weel kukarnappi sügades koikust wälja, seejuures pikal mokal tasakesi porisedes:
„Nii kauaks jäädakse siis ära! Oota pool ööd ja hakka siis weel tuld tegema. Ei tea, milla inimene peab magama!“
„Sa ää pahanda ühtigi — näe, mis siin on!“ Ja peremees hoidis tüdrukule kolm punapõselist õuna nina alla.
Plika suu sedamaid kinni. Wõttis õunad ja hakkas pilpaid leelõukale seadma.
Kirwest, millega ta mõne puuhalu peeneks löönud, nurka tagasi wisates, lähenes Serwiku parun seepeale pool hiilides proua sängile. Wäike preili oliwad „tissimise“ juba lõpetanud, nad mängisiwad oma pisikeste, wähi-sõrgade wiisil liikuwate sõrmekestega pehme, walge nisa kallal, mis neile kätte jäänud.
„Wõeras kaebas teel, et ta kere wäga hele olla!“ tähendas Wikerpuur nii suud mööda sängi poole.
„Eks sa anna talle siis süia!“ tuli sealt wastus.
„Nooh, ega’s wõerale külma wõi anda… Arwa, nagu ta tuleb…“
„Sunnid mind siis üles tõusma ja süia tegema?! Ja ise waletad, et ega prouad tohi sundida!“
„Tasun koa proua waewa ausaste ära!“ wastas Aadu alandlikult, kobas siis pisut aega oma warna riputatud kuue kallal ja tuli kamalu-täie õuntega tagasi, mis ta prouale ja preilile sängi wiskas.
Naerdes hakkas noor naine oma lihaw-ümarikku hülgekeha, mis Taawetile silmapilguks Malle meelde tuletas, asemelt üles hoowama. Ta wäänas, kui siputawa lapse seina poole oli asetanud, ringutawal haigutamisel oma wähe kaetud ülemist keha, nii et mõlemad rinnad särgi-august wälja tikkusiwad, ja sirutas lühikese seeliku alt paljad jalad üle woodi ääre pikkamisi põrandale… Mehi noorik ei häbenenud. Nähtawani oli ta nendega ära harinenud. Eks ta elanud ka juba kolmandaga abielus.
Natuke aega hiljem algas Wikerpuuri mõisas pidu.
Toapoiss tuli wiinaga, proua kandis hea panni-täie sealiha ja weriworsti lauale, majaherra täitis kapa uuesti õlle-märjukesega. Siis asusiwad kõik lauda — herrased ja teenijad. Ja pidustasiwad peaaegu teise hommikuni.
Oli aga ka lõbus. Nii lõbus, et Siim ja Marigi une unustasiwad. Seda nalja, mis Serwiku parun ja Kugli külaline tegiwad!
Kui tõsisemad jutud aetud, hakkas wiimane lookesi westma, mis kuulajatel igakord naeruwee silmast wõtsiwad. Aadu jälle moondas kõiksugu nägemata rääkijaid wõimatumatesse kohtadesse. Ta wa’ patune laskis Aniste papad kuumalt keriselt pika jutluse pidada, millele Kerna mölder poludi alt wastu waidles; ta pani Madise õpetaja parsilt rahwast Samara ja Krimmi pärast noomima ja köster Fries’i, Aniste papa wäimehe, kanatoolist aukiitust laulma. Wahetewahel ajas suupilli, mille peale ta ka meister oli, ning wiimaks, kui pidutuju õige kõrgel, wirutas põrandal Wene tantsugi, nii mis kannad wälkusiwad. Kõik külalise auks ja omaste lõbuks…
Wõeras tahtis teisel hommikul minema hakata, aga kesse laseb!
Hakati peaparandust wõtma — wõeti õhtuni. Ja siis — noh siis oli kojuminekuks hilja…
Selle päewa jooksul sai Lõhmus mahti kälimehe noort abielu ning tema majas walitsewaid olusid paremini tähele panna. Mis ta nägi, ajas talle tihti naeru peale. Serwiku saunas elas tõesti proua, aga herrad siin ei elanud. Herra oli proua ümardaja. Kõige alandlikum ümardaja. Ümardaja, kes muud lõbu ei tunne, kui oma käskijat hellitada ja poputada. Ta tegi talle kõik ette ja taha — priitahtlikult, ilma käsku ja soowi ootamata. Taawet poleks palju imeks pannud, kui Aadu Elsele hommiku seeliku selga oleks pannudd ja sukad jalga tõmmanud — wõib olla, et ta seda tegigi, kui nad kahekesi oliwad, — ja ta poleks imeks pannud, kui ta temale sängi süiagi oleks wiinud, mis ta ise walmistanud. Noorik tuletas nurganaist meelde, kelle armsa elukese pärast mees alaliselt mures on…
„Kas ta sulle puru koa teeb?“ küsis Taawet, kui nad Elsega üksi toas oliwad.
„Küll ta teeks, kui ma sööks,“ naeris noorik wastu.
„Siis oled oma põlwega üsna rahul?“
„Ja, õemees, ma saan ju puhata.“
„Kas sa’s nii wäsind olid?“
„Olin wäsind!“
Ja noorik ei naernud enam. Ta priskest näost lendas werew wari üle. Pilgu oli ta ripsmete alla peitnud…
Huwitaw oli Taawetile ka Aadu ja wäikese „Maie preili“ enam kui sõbraline wahekord.
„Näikse sulle õige asjaks teine olema!“ tähendas ta kord, kui isa tütrekest õnnelikult põlwe peal hüpitas, kuna ema ja teised kodakondsed eemal oliwad.
„Ime küll — ma ju tema wõlgnik!“ oli Aadu wastus. „Wõlgnik — ?“
„Wõlgnik neh! Ega’s mul ilma preilita prouad oleks!“