Prohwet Maltswet/28
28.
„Samoleti“ laewaseltsi kontoris, Tweris, algas elaw kauplemine sõidu-hinna pärast. Lepiti kokku, et iga inimese pealt 17 rubla 10 kop. sõiduraha on maksta, kraami eest, mida perekondadel kaunis rohkesti kaasas oli, weel peale seda. Sõidu- ja weohind Wenemaa wetel oli tol ajal weel kibe-kallis, sest et iga wõistlus raudteedega puudus ning wõistlus laewa-ühisuste wahel wähene oli.
Wäljarändajate paberiraha oli Peteburis nii otsakorrale kahanenud — osalt kalli toidu eest wälja läinud, osalt kelmide lõõga langenud — et suurem osa sõidu- ja kraamiweohinnast peene rahaga ära pidi maksetama, mis taskutest ja nartsude seest wärisewate näppudega kokku otsiti ja mille lugemine hulga aega wõttis. Päratu lasu hõbedat, 1400 rbl. ümber, kogus wäljarändajate käest kontorilaua peale, paberiraha kõrwale, mida ka mõni hea sada oli.
Rahamaksmisel selgus, et nii mõnigi perekond kui ka üksik isik seltskonnast ligemise laenu-abi tarwitses, kui ta edasi tahtis saada, paraku pidiwad paar perekonda Läänemaalt, kelle kopikad teekonnaks mitte ei jätkunud ja kes kaaslastelt laenu-teel tarwilist lisa ei saanud, Tweri linna wesiste silmadega maha jääma, trööstita saatusele wastu waadates. Nad waesed oliwad seltskonna suurele enamusele, kui kaugemalt inimesed ja mitte-maltswetlased, wõerad, seisiwad siis kaugemal reisiseltsiliste inimlisele kaas- ja usulisele ühistundele; aga üleüldine rahapuudus oli ka tõesti nii suur, et Läänemaa perekondade mahajätmine sellest üksigi seletust sai. Nad wäetid jäiwad silmi pühkides kaldale wahtima, kui teised õnnelikumad emakese Wolga heljuwal seljal minema õõtsusiwad.
Õnnetuse-laste meeleolu toibus ja kosunes weeteel weel rohkemal määral kui seni raudtee-wagunis. Nagu sõit suitsuta ja tolmuta, nii oli ta ka merehaiguse paha hädata, selle poolest siis raudtee- kui ka meresõidust märksa ees. Isukalt hingasiwad Peterburi woorimaja türmi-elanikud nüid puhast, karastawat maaõhku sisse, mis Wolga õnnistatud kallastelt üle wee heljus ning kõiksugu sügisesi lõhnasid nurmelt, aasalt, aiast ja metsast kaasa tõi. Linnad, alewid, külad kirjus reas ja alati waheldawas pildis ujusiwad reisijate silmade eest mööda, kord päikese-paistel kullaselt kumendades, kord sinakat wõi lillakat uduloori lehwitades, wõi öösel kuuhõbeda sees salaliselt siretades nagu muinasjutu imed. Kõik need mitmekesised lõbusad mõjundid, mis meelte kaudu rändajate sisemisele elule ligi peasesiwad, tilgutasiwad nagu balsami nende puretud hingede peale, wõidsiwad nagu salwiga nende sisemisi haawu.
Aga ka ainelisest küljest oli Wolga teekond õnnelikum, kui ette oli teatud arwata.
Sügis täie sülega seisis Wolga kallastel. Naeratades pakkus ta oma küllast ka waestele Eesti wäljarändajatele ühte ja teist odawat ihupidet. Igasuguse aia- ja põllusaagi kõrwal pakuti iseäranis rohkesti kalu wähese hinna eest müia, mis eestlaste kergetele kukrutele suureks troostiks oli. Ja mida kaugemale maa sisse jõuti, seda odawamaks läks toidukaup, mida rändajad igas suuremas peatuse-paigas sisse käisiwad ostmas.
Weidi tüitawaks ning aega ja raha raiskawaks sai reisijatele laewa liig pikaline peatamine suuremate linnade, nagu Kostroma, Nishni-Nowgorodi, Saratowi ja teiste juures, kus päewade kaupa paigal seisti, wiimase linna all koguni kuus pikka päewa.
Saratowis tuli surm Eestimaa reisijatele külaliseks, nagu oleks ta ette kawatsenud, et siin matmiseks hästi aega jätkub. Kaks lapsukest arwasiwad heaks, omale ligemalt asumaad otsida, kui nende wanemad, ja nad leidsiwad selle Saratowi surnuaialt. Peterburi õnnetuse-põlw oli wäetikeste terwise otsa purenud, Wolga rammus õhk kustutas nende eluküinlakese ära.
Ilma mingi muu tähtsama wahejuhtumiseta jõuti meeltlahutawa, huwitawa teekonna järele Tsaritsõni linna, Wolga teeosa lõpule. Siit oli waja maad mööda lääne poole pöörata, et Don’i jõe edasikandwale turjale jõuda. Seltskonnal seisis arwata 80 wersta pikkune tee üle lagendiku ees, mida rahakasinuse pärast jala pidi ette wõetama. Hea, et kraamigi tarwis, mida paraku rohkem kaasa oli wõetud, kui mõistlik oli, hobuseid ja wankrid jõuti palgata, mille peale ka lapsed ja nõrgemad naised mahutati.
Õhtu eel mindi kaunis pikas ja kehakas wooris teele. Seltskond oli Wolga peal weel mõne kaaslase wõrt kaswanud; need oliwad Wirumaa inimesed, keegi Ants Reinstein oma nelja pojaga Haljala kihelkonnast ja Madis Koort Rakwere wallast. Nemad oliwad teel kuulsa Samara poole, mille nimi laialt rahwa suus oli, kuna Krimm üksnes Maltsweti jüngritel wäljarändamise eesmärgina meeles mõlkus. Suure seltskonnaga kokku juhtudes, saiwad aga Wirumaa mehed himu, kah Krimmi poole pöörata, seda enam, et reisimine teiste kaasas seltsamaks ja julgemaks sai, kuna nad Samarast, oma esialgselt mõttesse wõetud asukohast, just midagi iseäranis meelitawat ei teadnud.
Teiseks õhtuks loodeti Doni äärde jõudwat, mis aga läbi öö käimist nõudis. Wärske õhinaga mindi küll teele, aga mida rohkem werstasid rändajate paljaste jalgade alt läbi käis, seda kibedamat kaebekeelt hakkasiwad wiimased kõnelema. Kehwa toidu peal olemine Peterburis maksis ennast nüid kätte, niisama oli seal ja pärast laewa peal jõude-seismine käima-riistad ära hellitanud. Öö jooksul jõuti woorimeestele weelgi järgi, aga hommikuks jäiwad paljude jalad nii haigeks ja läksiwad nii willi, et nad wankritest maha hakkasiwad jääma. Sel kombel jõudsiwad tugewamad ja wäledamad woorimeestega seltsis teiseks õhtuks aegsasti Don’i äärde, kuna wiimased alles poole öö ajal longates ja aietades, puruwäsinud ja haiged, pärale saiwad. Mitmetel oli harjumata käik nii jalad alt ära wõtnud, et taldade küllest nahk üleni maha tuli.
Don’i jõge mööda sõideti jälle aurulaewaga alla, mis aga märksa wäiksem ja mõnutam oli kui Wolga laewad. Sõit ulatas Taganrogi linnani Asowi mere ääres, kus reisijad paar päewa pidiwad ootama, enne kui edasisõitmiseks wõimaluse leidsiwad. Et kõigi taskud juba peaaegu tühjad oliwad, siis pidi mahti otsitama, kuda wähegi odawamine edasi saada. Sel sihil palgati wiimaks ühe greeklase kahemastiline soola-weolaew, mis seltskonna Kertschi linna, Krimmi poolsaare idasoppi, pidi wiima.
Laewakese sisemine ruum, kuhu reisijad mahutati, oli umbes seitse sülda pikk, kolm lai; et inimestest tarwilikku raskust ei olnud, siis weeti laewa sisse liiwa ballastiks. See oli ühel esmaspäewa-õhtul, kui laewa peale roniti ja sõiduriista sisemuses, liiwa-lademe peal, leer üles löödi. Iga pere- ja sõpruskond walis omale liiwa peal aseme, seda nii heasti korda seades, kui kellegil wõimalik oli. Alles teise päewa lõuna-ajal tõmmati purjed ülesse ja kaunis tugewal tuulel libises kerge brigg wäledasti üle Aasowi sinawate woode.
Paraku polnud see enam wagune, ühetasane, ujumisetaoline sõit nagu Wolga ja Don’i pinnal. Purjelaewa sõiduwäleduse eest merel oli wilumata sõitjatel kallist hinda maksta, mõnel kas wõi „hing“ weejumalale ohwerdada. Juba öösel jäiwad lapsed ja mõned naised laewukese elawa õõtsumise mõjul pööruksesse, mis ühtelugu wõimsamaks kaswas. Tormist polnud esiotsa juttugi, aga kui palju siis niisugusel hea purjelootsiku suurusel sõiduriistal tarwis oli, et laenetel tantsima hakata. Mütsi-täis tuult, nagu meremehed ütlesiwad, ulatas. Sõit läks siisgi wõrdlemisi hästi ja reisijate kaunis heal terwisel, kuni kolmandal päewal tuul üsna wähekeseks waikis ja ilus päikesepaistene ilm merehaigeid toibuma pani, selle eest aga laewa edasijõudmist takistas, sest seegi nõrk tuule-õhk, mis weel puhus, oli laewale enamisti wastu.
Seltskond pidi aga weel mõndagi nägema ja läbi tegema, enne kui ta jala jälle kindlale pinnale toetas.
Ei puudunud näituseks palju ja peale 120 Eesti wäljarändaja oleks Aasowi merel tulesurma läbi otsa saanud.
Laewa-köögis sulatas kokapoiss suure katla sees raswa. Korraga annab kapten poisile käsu, suure masti otsa ülemist purjet seadma minna. Poiss läheb ja jätab raswakatla tulele keema.
Korraga plahwatab katel üleni põlema! Silmapilk põleb köögis lahinal ka kõik muu tuld-wõtja kraam! Mõlemast köögi-uksest lööwad koledad tulekeeled wälja, laewalael kõiki tulekardetawaid asju põlemasüitamisega ähwardades. Laew on täies purjes — midagi ei seisa lähemal, kui et pahinal ülespoole nilpawad leegid õlitatud purjedesse hakkawad, mis siis nagu takukoonlad oleks põlemas olnud. Ühtlasi oleksiwad aga siis tõrwatud mastid ja köied leekides seisnud ja seega warsti terwe laew oma puise kerega…
Ehmatuse pärast keeletult waatasiwad wäljarändajad lugu pealt. Nägijad laewa-lael oliwad enamisti mehed, kuna naised ja lapsed, kes all sisemises ruumis asusiwad, õnneks ei aimanudgi, missugune hädaoht kõiki ähwardas.
Tänu madruste kaine meelemärkamise, rutu ja agaruse eest — nad pöörasiwad hirmsa õnnetuse kõrwale! Kohe kahmati laewa-ämbred kätte, tõmmati merest wett ja kustutati tulemäss õnnelikult ära. Kõik oli nii ruttu tulnud ja lõppenud, et hirmunud talupojad nagu silmapilksest koledast wiirastusest mälestuse kaasa wõtsiwad, kui nad alla laewaruumi läksiwad lugu naistele jutustama. Muidugi tõusiwad nüid wiimastel ihukarwad püsti, kuuldes, kudas nad praegu surma suus olnud ja kõige paremal teel, küpsetatult Aasowi mere kaladele roaks saada…
Waewalt oli see hädaoht möödas, kui juba teine, niisama tõsine nurga taga waritses.
Sellesama päewa õhtu eel paisus tuul kangeks ja hakkas greeklase soolalaewakest nagu silgukarpi wintsutama. Tuul lõõtsus laewale pool-wastu ja wõttis aegamööda ikka enam wõimu. Merehaigus kõige piina ja jälkusega tikkus wäljarändajatele kallale. Enamisti sirutas ta naised ja lapsed maha, aga kord-korralt hakkas ka merega wilunud mehigi, nooremaid ja wanemaid rannamehi, haigeks jääma. Laewa kitsas kõht, hulga inimestega täis tuubitud, sai warsti ilmkirjeldamata näo, ning ägamisel ja oigamisel polnud otsa.
Põrguliseks muutus lugu aga alles kesköö ajal. Põrguliseks ja elu peale käiwaks. Maru hulgus ja möirgas pilkasel pimedusel koledasti, uhtus ühte soodu suuri laeneid üle laewa-lae ja hüpitas sõiduriistakest hädaohtlikult ühe külle pealt teise peale, nii et mastid ja kõik ta kere ragisesiwad. Laewa pooleks-murdumist ja põhja-minemist näis iga silmapilk karta olewat. Surm seisis igalühel nagu suu ääres. Et wesi ülewalt laewa-ruumi ei peaseks, oliwad luugiaugud kinni maetud. Selle tõttu kippus aga seesolijatele all lämmatus peale. Laewa tõrwatud kere sees muidugi juba walitsew halb, umbne õhk muutus hulga rahwa, iseäranis aga merehaigete läbi, kes oma wäljaheited kõik põrandale liiwa sisse lasksiwad, wäljakannatamataks. Sarnadus muistse Amerika orjalaewaga oli kõigiti täielik. Terwed wõi wähem-haiged hoidsiwad endid kramplikult millegi külles kinni, et laewa meeleheitlisi hüppeid mitte kaasa teha; waesed merehaiged aga, kes wahel kobaras ja hunikus koos, siis jälle üksikult läbisegi libeda sees lamesiwad, saiwad kurjasti wintsutada, wapustada ja müksata. Nutu-kahin, häda- ja hirmu-kisa, palwe-ümin — kõik see tõusis tumedas, poollämbunud kooris üles kinniste luukide poole, mille taga torm nagu õel-pilkawaks wastuseks oma wihast mässuhealt tõstis ja ühe wahutawa hiigla-laene teise järgi üle tantsiwa ja keerlewa laewukese piitsutas, nii et see mõneks silmapilguks nagu pisuke pilpake kobrutawate woode sisse kadus…
Oi seda rõemu kodumaa orjaperemeeste ringkondadele, kui see laewa-täis nende ärapõgenenud orjasid kauge Asowi mere põhjas märja haua oleks leidnud! Kuis oleksiwad nad käsa õerudes igal pool talupoegade wastu hästitanud ja parastanud: „Jah, waadake, eks me keelanud ja hoiatanud neid küll, aga kas nad rumalad ja wastased meid kuulasiwad! Tahtsiwad meie orjusest peaseda, ajasiwad särawat seebimulli taga — ja jooksiwad uisapäisa merde! Seal nad puhkawad nüid, kaladele roaks, teile aga tulusaks õpetuseks: Kes wedelat elu otsides oma leiwawanemad kergemeelselt maha jätab, teeb rasket pattu, mida Jumal mitte nuhtlemata ei jäta!“… Ja papid kirikus ja köstripapa Jannsen „Perno Postimehes“ oleksiwad waga kahjurõemu pärast karjatanud ja kõik oma waimuliku sõnatarkuse üirgama pannud, et jälle kord näidata, kuda igatsus kergema töö ja täiema kõhu järele inimese hukatusesse saadab, kuna wagune, leplik ja alandlik rahulolemine „looja“ poolt seatud põlwega, olgu see nii raske kui tahes, üksnes eesmärgile wõib wiia, nimelt taewa-isa manna-salwede juurde, kui ka alles pärast sedasinast ajalikku elu…
Hoolimata hinge wapustawast surmahirmust leidis mõte wastaste kahjurõemu peale siisgi mõne mehe põues maad, ning himu hädaohust peaseda, wastaste kiuste elusse jääda, nende wihaks eesmärgile jõuda, asus suure jõuga nende südamete ümbert kinni ja aitas neid hädaohu suurust, ähwardawat surma, wahete-wahel ära unustada.
Maru aga kestis raugemata wäega edasi.
Korraga — mis see tähendab?
Ons see hädaliste nutu ja hirmukisa ahastaw kaja, mis neile sealt ülewalt, laewa-lae poolt, siia alla kõrwu kostab?
Hulguwad ja huilgawad kaebetoonid — pikale wenitatud, wahel maru müra läbi katkestatud, tõuswad ja wajuwad, heledalt kõrgele kerkiwad ja jämedalt madalale raugewad, nagu täis häda, walu ja sügawat haledust, wahel waljuks karjatawaks kisendamiseks paisudes…
Ons see alumise häda ülemine kaja? Ons see tormi ja woode-mässu pilge selle häda peale? Wõi on see ülemiste inimeste häda-karjumine, kellel hukatus suisa silma ees seisab, kes surmale otse suhu wahiwad, inimeste surmakisa, keda laened praegu oma kurku on kiskumas?
Seep see küll on! Laewamehed ülewal laewalael kuulutasiwad hukatust! Nad pidasiwad endid kadunuks, oliwad iga lootuse merde heitnud! Ja seega oli kõigile wiimane tund tulnud…
Wäljarändajate tumeda huniku peale all laewa-ruumis heitis nagu surma-wari. Ühisele waljule karjatamisele, järgnes raugenud sumin ja kahin — pooluimane, tasase nutuga segatud palwetamine. Sosistades, ümisedes, ägades paluti kõigekõrgemat, et ta wõtaks tuult ja merd waigistada ja oma wäljawalikud hingekesi, kes ju tema enda tahtmisel uue kodumaa poole teel oliwad, surmast armulikult peasta. Et usklikkude päris kodumaa ja õige asupaik, kus neil üksnes hea olla, peastja enese juures pidi olema — seal, kuhu sõber surm neid praegu wiia tahtis, — seda ei tulnud palwetajatele meeldegi! Igaüks hoidis hinge ja ihuga sellest wa’ põlatud ja hukkamõistetud lihalikust elust kinni, nagu poleks „teist paremat“ olemasgi, nagu kaotaksiwad nad selle patuse eluga elu üleüldse ja seega kõik, mis neil kaotada oli… Isegi waga neitsi Miina, kelle hing „teise“ ilmaga ning selle tähtsamate tegelastega teatawasti ühenduses ja sagedases läbikäimises seisis ja kes selle ilust ja lõbust palwejoowastuses ime-asju teadis rääkida — isegi waga neitsi Miina palus põlwili ja kummuli, käsa ringutades ja jalgu siputades, taewa-taati, et see teda mitte jäädawalt oma juurde ei wõtaks, oma taewalikku hiilguse-kotta selle püha põlwe peale, mida Miinake teistele nii wäga kiita mõistis. Ta waene kannatas niihästi merehaiguse kui ka surmahirmu all palju raskemini, kui mõnigi wähem waga, wähem „armu saanud“ maltswetlane; kuna teised oma hädas tumedalt ägasiwad ja oigasiwad, tõukas Miina hüdaohtlikumatel tundidel kiljatusi ja karjatusi suust wälja, nagu oleks wana-sarwik ise ta waga hinge kotti pistmas…
Maltswetid ei tahtnud seda puhku weel mitte õndsaks saada, nii palju sai greeklase soolalaewas selgesti ilmsiks.
Elaw oli sellepärast rõem, kui surmahäda eksitusest aru saadi. Ahastuses heitlewad hinged, kes endid surma wastu walmistasiwad, paniwad nimelt tähele, et ülewalt laewa-laelt tulewad healed ühtlaselt, kindlal korral ja järjel, edasi kestsiwad, ilma waikimata ja muutumata, kuna laew endist wiisi üles ja alla, ühe külle pealt teise peale õõtsus, ilma põhja jäämata ja ilma suuremal hulgal wett sisse laskmata. Hukatus ei wõinud siis weel käes olla, madrustel ülewal ei wõinud weel surm suu ääres seista. Aegamööda saadi aru, et laewamehed — nagu wastuseks reisijate meeleheitlise kisa ja hulgumise peale, mis alt laewaruumist neile kõrwu ulatas — Greeka keeli laulma oliwad hakanud! Julgete Greeka meremeeste kaeblikku, haledalaadilist marulaulu oliwad wäljarändajad oma hirmus enda surmalauluks pidanud! —
Alles hommiku poole hakkas maru wagunema ja laewa kiikumine jäi surmakartjate ja merehaigete trööstiks aegamööda wähemaks. Elu-rõemu wägew wool pani hirmutatud südamed jälle toibuma ja uuel julgusel tuksuma. Ehk küll enamisti kõik merehaiguse käes jõuetult pikali oliwad, peeti siisgi liigutawaid tänupalweid Jumalale surmahädast peastmise eest. Hirmu-kisa oli õnnelikuks tänu-kogelemiseks, ahastuse-nutt wagusateks rõemupisarateks muutunud. Emad surusiwad silmi kuiwatades oma lapsi rinna wastu, abieluinimesed pigistasiwad õnne soowides üksteise kätt ja sõber hakkas jälle pisut sõbra järele waatama, kuna ta hirmutundidel ainult ja üksnes iseenese peale mõelnud…
Tormile järgnes otsekohe wastandline halbtus. Wähem kui tuulelehk kadus, ilm jäi nii waikseks, et laewa edasiminekut sugugi tunda ei olnud. Lõdwalt lotendasiwad purjed mastide külles, merepind muutus peegliks, mille seiswat läiget üksgi õhupuhang ei käherdanud, ülewalt kumas selge, sinine taewas muutumata naeratamisega maha. Ning laewuke — see kõtutas nagu uinuma jäänud part wee peal, ilma pead ja saba pööramata.
Säherdune waikus ei kestnud mitte tundisid, waid mitu päewa ja ööd. Laupäewa hommikul oldi Kertschi linnast ainult weel kümme wersta ära, aga õhk oli nii liikumata, et laew paigal seisis, nagu oleks ta ankrus. See wältas nõnda wiisi weel päewa ja öö. Alles pühapäewal pärast lõunat märgati Kertschi sadamas laewa abita olekut ja paadimehed ilmusiwad appi. Nad sidusiwad inimestega täidetud soolalaewa köitega oma lootsikute külge kinni ja sõudsiwad ta õhtuks sadamasse. Terwe nädala oli sõit üle wäikese Asowi merekese kestnud ja reisijatele kardetawamaid juhtumisi toonud, kui nii mõnigi pikk mere-teekond.
Nädalase wintsutuse ja wiletsuse järele jälle kindlat maad jalge all tunda, oli wäljarändajatele päris kosutuseks, niisama nagu teadmine, et üleüldse nende teekond niihästi kui lõpule on jõudnud, sest see oli ju Krimmi pind, mis neid nüüd kandis. See rõemlik tundmus ei häwinenud ka, kui reisijad rannas ringi waatasiwad ja neile õitsewat elu- ja olukorda uuel kodumaal silma ei paistnud.
Mida wähem kättesaadud Kanaan Kanaani sarnane oli, mida selgemaks Tallinnamaa talupoegade ja kalameeste meelest sai, et leib ja liha siin ka mitte suhupistmiseks laua peal walmis ei seisa, et elanikka ka siin ainult töö ja waew ootab, seda kainema meelega hakkasiwad mehed asumiseasjast kinni. Kertschi linnas reisuwäsimust puhates, harutati juba agarasti küsimust, et wist tuleks kuhugile mere äärde asukohta nõutada, et kalapüiki põllutööga tulusalt ühendada, nagu see senisele rannarahwale omane oleks. Kertschi linn Krimmi poolsaare idapoolses sopis, Asowi ja Musta mere wahel, oma tähtsa kalandusega, iseäranis heeringi-püigiga, pani Rannawalla kalameeste meeled kohe elawalt niisuguste mõtete poole mõlkuma. Nad oleksiwad kas wõi siiasamasse jäänud, kui siin aga asumiseks maad oleks saada olnud.
Mõne päewa pärast sõideti Kertschist aurulaewaga Feodossia linna. Siin läks seltskonnal, kelle rahaline jõud nüid hoopis otsas oli, korda, kroonu käest nii kauaks prii korterit saada, kui sünnis asukoht leitud, wälja wõetud ja ametlikult seltskonna peale oleks kinnitatud. Neli meest läksiwad saadikutena kubermangu-linna Simferopoli poole teele, et kroonumaade-walitsuses Gustaw Maltsiga seltsis asju õiendada. Wiimasega saadi poolel teel, Karasubasari linnas, kokku, sest noor Malts kolme asujate-perekonnaga oli Kertschist paar päewa waremalt ja maad mööda Simferopoli poole reisinud. Pealegi hoopis uut moodi, eestlasele enne tundmata küidiga — kamelitega. Tatari woorimees kahe paari Krimmi kamelitega wiis wäikese seltskonna kaunis odawasti Karasubasari. Siit kõmbiti, kui Feodossia seltsimeestega kokku saadud, jala Simferopolisse.
Kroonumaade-walitsuses arwati, et Eesti asujate saadik Gustaw Malts kewadest saadik, mil ta maade kirjad wälja wõttis, Krimmis on olnud, ja pandi imeks, et ta ametikohale sisserändamise-asjus kõige wähematki teatust polnud andnud. Seletati ära, kuda lugu oli ja miks maakuulaja waheajal kodumaal käinud. Meeste seas oli paar isikut, kes Wene keelt mõistsiwad, nii et iseäralist tõlki enam tarwis polnud. Need oliwad Rannawalla mees Gottlieb Tahwert ja Kolga grahw Stenbocki endine kammerteener Hendrik Seimann. Nad andsiwad maade-walitsusele teada, et esimene seltskond sisserändajaid Eestist nüid pärale on jõudnud, ning palusiwad, et neile, kui wähegi wõimlik, asumiseks mõni mere ääres olew koht juhatataks.
Soowi täideti. Mereaärne paik, 1150 dessatini suur, mida seltskonnale soowitati, seisis enne juba Gustaw Malts’i kätte antud nimekirjas ülewal, aga see oli üks neist, mis maakuulajatel kewade maatundmatuse ja kaardi puuduse pärast ülesleidmata jäänud. Oli ta ju koguni teises külles sealt, kust saadikud toona „oma pea järele“ maad otsimas käinud — wersta nelikümmend Simferopolist õhtu pool, Musta mere kaldal.
Samruk oli ta nimi. Mehed, kes kohta sedamaid waatama läksiwad, leidsiwad mahajäetud Tatari küla eest, mille mustad, madalad urtsikud, mullaplonnidest ehitatud ja mullakatustega kaetud, küll weel suuremalt osalt ülewal seisiwad, mis aga eluhoonete poolest ärahellitamata Eesti talupojalegi midagi trööstlikku ei pakkunud. Kuid majade poolest polnud sisserändajatel Krimmis palju walida, need oliwad, nagu nad teadsiwad igal pool ühesugused wiletsad; selle paiga muud külled, mis mitmeti tulu tõotasiwad, saiwad seepärast otsustawaks. Maapind näis hea wiljamaa olewat ning küla külle all laenetaw meri tõotas leiwa-kõrwast anda. Kalapüiki silmas pidades, polnud asujatel teist merelähedat kohta wõttagi. Kasu-tõotaw oli ka küla paik mitme suurema ja wähema linna ligidal ja wahel: põhja pool Eupatoria, lõuna pool Sewastopol, idas Simferopol —, ning kahe wiimase wahel weel Bahtschisarai. Ligidatest müigiturgudest saaduste tarwis ja tarwilistest ostukohtadest polnud siis puudust. Koha ümbrus oli aga ka jõukate asunduste ja perekate külade läbi elustatud, mis asujatele lootust töö ja teenistuse peale andis, kui häda neile peale kipub. Nõnda oli Simferopoli tee ääres olew suur sakslaste asundus Kronenthal 15 wersta kaugusel. Weel ligemal seisiwad Alma jõe äärsed külad, nagu 7 wersta eemal olew Nurluk, Krimmi sõja aegse Alma lahingi ajalooline koht. Mis elumajade armetumasse olekusse puutus, siis trööstiti ennast seega, et see halbtus ju jäädaw pole. Urtsikud oliwad ajutiseks tarwitamiseks parandatawad, ja hiljem wõidi ju aega ja jõudu mööda uued peawarjud üles ehitada.
Nõnda waliti seltskonna asemikkude poolt Samruk Rannawalla rahwale asukohaks ja uueks koduks.
Kui tarwilised kirjalikud asjad ametikohtades ära oliwad toimetatud, läksiwad saadikud Feodossiasse oma perekondade järele. Maha jäi nende noor seltsimees Malts, kes rahalise teenistuse järele ringi waatas, sest pikad teekonnad oliwad niihästi ta punga täiesti tühjendanud, kui ka ta riided ihu pealt otsa kulutanud. Warsti leidis noormees Simferopoli ligidal ühes mõisas koha, kuhu hiljem weel üksikuid eestlasi — paar meeste- ja kolm naesterahwast — teenima tuli. Esimeste seas oli ka maakuulajate endise tõlgi, wäljateeninud soldati Tomassoni poeg Tallinnast, kes teisi Eesti kaasteenijaid teenistuses Wene keele poolest, mida ta hästi oskas, tarbe-korral aitas. Ta oli mõisas toapoisiks.
1. nowembriks 1861 jõudis asujate-seltskond Feodossiast Samruki külasse. Meestel oli õnneks läinud, peale prii korteri senises ootekohas, kroonult ka weel maksuta küiti asupaigani wälja pingutada.
Tülpinud, ja tüdinenud ilmatu pikast, waewa- ja ärewuserikkast teekonnast, teretas asujate-hulk uut elupaika nii wõera ja hämara näoga, kui see neid ka wastu wõttis, siisgi sügawa rahulolemisega. Oli neil ju nüüd jälle kodu. Oli nende päralt ju nüid jälle kohake, kus nad kestwalt peatada, wabalt liikuda, kõige pealt rändamise rasket wäsimust puhata ja erutatud hinge tagasi tõmmata wõisiwad! Ja weel rahulisemaks läks nende meel selle peale mõteldes, missugusest elupõlwest nad, siia tühja Tatari külasse jõudes, oliwad peasenud. Balti teoorjus seisis neil selja taga! Nad oliwad kodumaa wereimejate küisist peasenud! See meeldetulek heitis trööstiwat, elustawat, julgustawat helki pimedate poollagunenud Tatari mulla-urtsikute sisse, kuhu asujad nagu põldhiired aukudesse pugesiwad. Küll ootas neid ka siin alaline ränk töö, mis wõimalikul wiisil sagedasti puudusega paari heitis; aga see töö ei läinud enam peaaegu kõik ahnele orjaperemehele tuluks ja siin ei olnud kubjast kepiga, wahimeest witsadega, haagikohtunikku mõlematega töötegija ja maksumaksja selga puremas. See teadmine kuiwatas warsti nendegi ärdameelsete pisarad ja lämmatas nende ohked, kelle põue end esimesel ajal piinaw kodu-igatsus püidis pesitada. —
Juba lõikuse-kuu algul oli esimene, wäiksem, seltskond Eesti wäljarändajad Krimmi jõudnud — Lõpeweski Aabrami kaasas olewad wiis wõi kuus perekonda. Nende teekond — oma hobuste ja wankritega — oli kõigiti õnnelik, kärme ja waewa poolest kerge olnud; warsti leidsiwad nad ka uuel kodumaal elupaiga. Nad asusiwad Simferopoli linnast wersta wiis põhja pool, Salgiri jõe ääres kaunis kohas olewasse Aktatschi-Kijati külasse elama. Aabram Nort oma tööjõudude poolest rikka perekonnaga — ta nimetas kolme poega ja ühte tütart omaks, kellest ainult kümne-aastane kõige noorem poeg weel lapseealine oli — Nort ostis omale sinna wäikese koha jõe kaldale, kuna teised perekonnad — neid sai mõnede juurdetulejatega hiljem kümme — kohalise mõisa maid kümnese peale wõtsiwad ja põlluks tegiwad, tühje elumajasid eest leides.
Lõpeweski Aabramilt sai küla, mille senine Tatari nimi Eesti keelepärale raskusi tegi, uue nime: teda hakati Aabrami külaks hüidma.
Maltswet ise, kelle karjast esimesed talled nüid uuele kodumaale jõudnud, ei walinud omale jäädawat asupaika, sest maa omandamiseks puudus tal pass. Esiotsa teenis ta Perekopi linna lähedal ühe tatarlase tuuleweskis möldrina. Selle koha oli temale lahke kohtu-uurija, herra Franz Hieckisch, toimetanud. Hiljem asus ta Aabrami külasse oma hea sõbra ja agara jüngri Norti juurde elama.