Prohwet Maltswet/26
26.
Et wäljarändamise-mõte, sakste teenistuses olewate ajalehtede ja pappide hurjutamisest, kui ka politseilistest takistustest hoolimata, rahwa seas ikka edasi elas ja sügawamale kippus juurduma, siis kutsuti liikumise sumbutamiseks ka riigiwalitsus ise teatawa määrani appi, ära nähes, et rahwas ei pappisid, ei ajalehta, ei kohalist ülemust karwa-wõrt ei usu. Tuttaw „Pibli luggude“ ja muude Eesti keeli raamatute kirjutaja Masing, endine Saaremaa kirikuõpetaja, kes nüid Peterburi Saksa Mihkli kogudusel pastoriks oli, awaldas sisemiste asjade ministri Walujewi wolitusel lehe-kuus 1861, just sel ajal, kui Maltsweti usulised Tallinna rannas leeris oliwad, pika ametliku seletuse- ja hoiatusekirja Samarasse rändamise wastu, mis ka Eesti lehes „Perno Postimehhes“ juuni algul ilmus.
Kui ka kindlat ametlikku seletust Samarasse rändamise tingimiste kohta, misüle rahwa seas osalt ekslised arwamised liikusiwad, talupoegade silmaselgitamiseks kahtlemata tarwis oli, siis jääd ometi tähelepanemisewääriliseks, kuda ka Masing, kes ennast ise oma kirjas „ma-rahwa wannaks sõbraks“ tunnistab, wäljarändamise ja selle põhjuste peale waatab. Ka tema meelest tahawad inimesed püsti lolluse ja lapsiku kergemeelsuse pärast kodumaad maha jätta, kodumaad, kus pealegi täiesti rahuloldawad olud walitsewad. See selgus pikemast eelsõnast, mis tema ministri seletusele, mille ta Eesti keelde oli tõlkinud, tippu seadis. „Ma-rahwa rummalus on hirmus suur!“ hüiti selles eelsõnas. „Tõt nemmad ei ussu, agga igga wallejuttu wõtawad rõmuga kuulda.“ Siis räägiti kümnest Järwa-Jaani, Koeru, Peetri, Kose, Paide ja Lihula kihelkonna mehest, kes Peterburisse tulnud, siin endile Wene keeli palwekirja teha lasknud ja sellega ministri poole pööranud. Palwekirja kirjutaja, nurjatu, aga pannud kirja sisse oma peast kaebtusi talupoegade raske põlwe üle, see on, kirjutanud kirja „täis walle jutto.“ Sest kui asja meeste käest „ministri herra läbbi küssiti, ep olnud meestel ei ühtegi kaebamist, ja ei teadnud nemmad issegi, mis nende kaebtusse kirja olli üllespandud“…
Ministri seletuses anti Eesti wäljarändajatele teada, et Samara kubermangust maad saab, kuid et kroonu sinnasaamiseks ja seal elama asumiseks mingit abi ei anna. Igal sinna rändawal perekonnal pidada seepärast wähemast kakssada rubla hõbedat olema. Ka ei antawat maad hinnata, waid „ma prukimise eest — sedda möda kuida põhhi ja surus — on läbbiseggamini 5 rubla hõbbedat aastas mehhe hinge peält makso maksta.“ Lõpeks määrati seletuses weel maakuulamise ja wäljarändamise wäline kord ära. Et wallast saja hinge pealt ainult wiis wälja wõiwat rännata, nagu Tallinnamaa talurahwa-seadus määras, seda kitsendust seletuses ei puudutatud, kuna kohane ülemus sellest määrusest hiljem ka suurt kinni ei pidanud.
Samarasse asumine kestis wähe-haawal edasi. Krimmi rändamisega tehti hakatust. Esimesed minejad, kes sel suwel, kohe peale Jaani-päewa, Krimmi teekonna ette wõtsiwad, oli Lõpeweski Aabram Norti pisuke selts Kolgast ühe keele-oskaja Narwa linna mehega. Nende minekul polnud mingit takistust ees, sest et nad kewadest saadik Jamburi linna hingekirjalised oliwad. Laewaga sõideti Tallinnast Peterburisse, raudteega sealt Moskwasse. Siin osteti hobused ja wankrid ja jõuti Harkowi kaudu umbes kuue nädala pärast õnnelikult ja heal terwisel Krimmi.
Warsti peale seda, Jaani-kuu wiimastel päewadel, läks teine suurem selts Krimmi rändajaid teele. Need oliwad enamisti need Rannawalla, Tiskre küla inimesed, keda nende wolimees Hindrek Selbach talwel, kui passi-aeg ümber ähwardas saada, Jamburi linna alla üles oli wõtnud — kokku 15 perekonda. Nende juurde seltsisiwad weel mõned perekonnad siit ja mujalt, kellel õnneks läinud, kewadel mõisast passi-luba saada. Nende seas oli isikuid Tallinna Rae wallast, Aimrest, Wigalast, Kiiust, isegi Tallinna linnast jne. Nendega ühes oli seltskond 23 perekonda wõi umbes 120 üksikut hinge suur. Aabram Norti salgake pidi selle seltsiga esmalt ühes reisima, ei läbenud aga mõnda päewa oodata, kuni Tiskre rahwas ettewalmistustega walmis oleks saanud, ning läks warem teele, suuremat seltskonda Moskwas oodata lubades; paari päewa pärast oli ta aga ka sealt edasi läinud.
Rannawalla wäljarändatate kilda heitis nende soowil ka senine järwakate saadik ja maakuulaja Gustaw Malts, kelle ärareisimisel kuberneri kantslei-direktorilt saadud passi tõttu mingit takistust ees ei olnud, kuna tema waesed wolitajad Lasnamäe loolt politsei ajamisel kodu poole tagasi pidiwad hulkuma. Isa nõusolemisel täitis Gustaw Tiskre rahwa soowi, seltsile nagu nõuandjaks ja teejuhiks heites, kuna ju ka kõik asumaa kohta käiwad paberid tema käes oliwad, mis seltskonnale maaotsimist wõisiwad kergendada. Et maad Krimmis küllalt oli, siis ei tarwitsenud Gustawi süda suurt kipitada, et ehk jääwad Järwamaa järeltulejad randlaste pärast asupaikadest ilma.
Imeilusa ilmaga sõideti Tallinnast aurulaewaga ära. Kui ankrud üles winnati ja laew, korstnast paksu musta suitsu wälja ajades, liikuma hakkas, täitsiwad endid wäljarändajate kalda poole wahtiwad silmad pisaratega. Kahju oli neil selleltgi nii wiletsalt kodumaalt lahkuda! Wast mõjus nii mõnegi usupõdura hinge kohta rõhuwalt ka see lugu, et lahkumine nii hoopis teisiti sündis, kui ettekuulutatud ja ettekujutatud oli — nii labaselt ja kainelt, ilma mingi piduliku pühaduseta, ja igaühe oma kasina, higise kopika eest — kuna ju ka oodataw Kanaan mitte see ei pidanud olema, mis särawa lootusena usklikkude meeles mõlkunud. Lõbus laewasõit wagusal, siledal merepinnal, kauni päikesepaistese ilmaga, tegi nooremate meeled küll warstigi rõemsamaks, aga wanade rinnast tõusiwad seda raskemad ohkamised, mida kaugemale linna tornid ja Tiskre kõrge kallas nihkusiwad, kuni wiimaks ainult Olewiste kiriku pikk, sihwakas torn weel taewa poole jäi sirguma — üksikuks märgutulbaks selle armsa paiga kohta, kust reisijad arwatawasti igaweseks oliwad lahkunud.
Need oliwad tüsedad, turrad tööinimesed, tõsiste nägude, aeglaste, külmawereliste liigutuste ja wähese jutuga, kes oma jämedates hallides wõi mustades riidewattides aurulaewa lage täitsiwad, suuremalt jaolt tõmmuks päewatanud, wõitluses tuule ja weega, saju ja külmaga wilunud kalamehed, kelle suured, muhkude ja kühmudega kaetud käed nende igapäwase tegewuse karedusest kõnelesiwad. Jõukamaid isikuid, neid, kes teekuludele ja uues kohas elamahakkamisele liig murelikult ei tarwitsenud wastu waadata, nagu Rannawalla rahwa wolimees ja asjatoimetaja Kaarle Hindrek Selbach, Trahteri Hindrek Laamann, selle wend Tooma Toomas, Härmu Gottlep Tahwert, mõlemad Lensmannid jne., — neid oli wähe; teised enamisti kõik wiisiwad peale summakeste, mis nad oma äramüidud loomade, majakraami ja tööriistade eest saanud, üksnes oma terwed ja tugewad luud-liikmed, oma kõwad käed, wõimsad turjad ja matsakad jalad, uuele kodumaale, wäga mitmed aga ka ainult need, nagu kõik nooremad inimesed, kes seni omakste wõi wõeraste töös ja teenistuses olnud ja kelle hoiukopikad sõidukulust julgesti mitte üle ei ulatanud.
Nende kehwemate kilda jagunes ka saladusline isik, kelle suu Maltsweti usuliste wäljarändamise-liikumise osalt käima pannud, sellele nii jõudsa hoo ja wisaduse andnud. See oli waga neitsi Miina Renning, tuttawa jumaliku wäljarändamise-ilmutuse awaldaja Tiskrest, see usklik piiga, kelle hing wahel taewas käis ja sealt tagasi tulles taewalisi asju kuulutas, — seesama, kelle kohta wa Mardigu Mart kord tähendanud, kui ta tema hinge taewaskäimisest kuulnud: „Häh, kurat, mes ta sealt siis weel tagasi tuli, kui kord sinna sai!“…
Neitsi Miina hämara, udutawa näo, ta sissepoole waatawale, mõttes silmade järele arwata, oli tema üks neist, kes omale Egiptusest lahkumist ja tõotatud maa poole teele minemist hoopis luulekamalt waimu ette maalinud, luulekamalt wäliste wärwide poolest ja suurepäralisemalt, uhkemalt terwe sisemise wärgi poolest. Miinal wõis tundmus olla, nagu oleks tema taewalikult säraw ilmutus ja kuulutus täna wette kukkunud. Potsti wette kukkunud ja susinal ära kustunud nagu tõrwas… Waikides kükitas Miina oma wäheldase, masaja kehaga laewa suure laeluugi äärel, hoidis oma tõmmujuukselist pead käte wahel ja wahtis isewärki nõuta, ennatanud näoga enda ette maha. Kes temaga rääkida tahtis, pidi teda waljusti hüidma, nii sügawas mõttes oli ta, kuid süidi oli ka tema kasin kõrwakuulmine.
Ilma et üksgi seltskonnast merehaigusega tutwust oleks teinud, jõuti teisel päewal priskelt Peterburisse, kus ühes woorimajas, Obuhowi silla juures, peatuspaika wõeti, et sealt järgmisel wõi järgmistel päewadel Nikolai raudteed kaudu Moskwa poole edasi sõita.
Paraku pidi aga palju, palju Neewa wett merde woolama ja waesed rändajad kõiksugu mõrudused ära maitsma, enne kui edasisõitmise päew wiimaks tõesti tuli.
Teisel päewal peale wäljarändajate Peterburisse jõudmist ilmus nende juurde woorimajasse keegi Eesti mees, kellega Hindrek Selbach ja Gustaw Malts juba talwel, kui nad saadikutena teatawat palwekirja käisiwad ära andmas, juhtumisi kokku oliwad puutunud ja pisut tuttawaks saanud. See mees, kes ennast Jegor Antonowitschiks nimetas, ütles enese ühe kindrali juures pealinnas kutsariks olewat, kuna tal ennemalt — nagu ta tähtsalt ja iseteadliselt juurde lisas — auu olnud, Keiser Aleksander II., kui see weel auujärjepärija olnud, sellessamas ametis teenida.
Kui Jegor Antonowitsch nii selgesti Eesti keelt poleks rääkinud, siis oleks raske olnud teda suguwennaks pidada, sest wälimuse poolest oli ta koguni wõerast laadi. Oma tugewa, jämeda, töntsi kehaga, mida kaunis head wenemoelised riided katsiwad, sarnanes ta wäga mõnele Suur-Wene wäike-kaupmehele. Ta kandis kroogitud kuube mustjas-sinisest kalewist, sametist püksa, punast särki pükste peal, läikiwate säärtega saapaid ja mustast kalewist nokamütsi. Aga mitte ainult ihukatted ei annud talle Wene laadi, waid ka ta näoline wälimus, ta suur must täishabe, ta läikiw-mustad juuksed ja mustad wälkuwad silmad weidi tõmmukas, habeme sisse pugewas näos. Wanaduse poolest oli ta keskealine, wahest 35 lähedal.
Suguwend Jegor Antonowitsch, sorawa jutuga, põlewa iseloomuga ladus mees, awaldas oma elawat rõemu, nii suure hulga sugurahwaga kogemata kokku juhtumast, ja hakkas kohe osawõtlikult järele pärima, mis tee ja nõu rahwa pealinna toonud. Kui ta kuulis, et ta enda ees Krimmi poolsaarele rändajaid näeb, kellele saadikud talwel Peterburis sinna asumise luba käisiwad palumas, lendas ta silmast paar wennalikku sädet rahwahulga üle ja ta sõnakas suu hakkas peagi laial, magusal jutul häid uudiseid wälja laduma.
„Ja,“ ütles ta, „luba Krimmi elama asuda saite küll, ja seal antakse teile ühte ja teist toetust, aga kas teile kroonu poolt ka prii küit ja tarwiline teeraha lubati?“
Mehed eitasiwad.
„No, waadake! See oleks ometi ka tähtjas kergendus! Ja seda wõib saada, kes aga palub.“
„Eks me’ palwekirjas talwel old seegi ülewal,“ tähendasiwad mõlemad maakuulajad, „aga wastuseks anti, et seda ei soa.“
„Ei saa nüid!“ ütles Jegor Antonowitsch naerdes ja näitas oma walgeid hambaid musta habeme wahelt. „Kõik wõib saada, wennad, kui aga paluda osatakse, kui palwe õiget teed minema weeretatakse. Ilmas pole midagi wõimata, peab aga teadma, kudas peale hakata, peab häid nõuandjaid olema…“
Pereisade kõrwad läksiwad kikki. See kõlas ju nagu pilli keelde-seadmine, millele mäng järgneb!
„Eks ole siis hea mees ja anna nõu! Näid ju teadma, mis teed mööda palwe märki jookseb!“
Tuligi muusik! Magus muusik, mis kerge kukruga ja raske rinnaga külaonude silmad hiilgama, südamed tuksuma, suud naeratama pani…
Jegor Antonowitsch, kallis mees, hakkas pikalt ja laialt jutustama, kuda just see wana auuwäärt kindrali herra, kelle teenistuses tema olla, wäljarändajate-seltsi maksuta küidi ja tarwilise teeraha asjus kõige paremini wõiwat aidata. Olewat ta ju suur talurahwa-sõber, kes 1844. aastal „Wene usu wäljalaotamise“ puhul, isiklikult Baltimaal wiibinud ning Liiwi- ja Eestimaa talupoegade suurt wiletsust tundma õppinud, oma silmaga nähes, kuda mõisnikud neid piinawad. Kui aga Krimmi rändajad ise tahta ja walmis olla teda paluma minema, siis wõiwat see kõrge ja helde herra neile kroonu poolt küll abi aidata nõutada.
Muidugi tahtsiwad kõik ja oliwad walmis, suurt inimese-sõpra paluma. Mis sa weel ootad, kui wähegi lootust on, suurtest teekuludest lahti saada! Ja kui mitte täiesti, siis wahest osaltgi. Ehk wiib kroonu oma raudteega maksuta Moskwassegi! Igatahes waja katset teha, see ju peale natukese aja palju ei maksa…
Jegor Antonowitsch oli lahkesti walmis, asja kõige esmalt enda soowitusel oma leiwa-isale ette panema, ja lubas suguwendadele ja -õdedele teisel päewal teatust tuua, mis kindrali herral wõimalik saaks teha olema. Kui ta siis weel Iidamast-Aadamast lõbusat ja ladusat juttu westnud ning mõne nägusama suguõega naljasõnu ja wiisakaid pilkusid wahetanud, lahkus ta truusüdamlise käeandmisega wäljarändajate seltskonnast, sinna endast kõigiti head arwamist maha jättes.
Ta pidas sõna. Juba järgmise päewa hommikul ilmus ta jälle, kuid mitte üksi. Temaga ühes tuli keegi wäike, kõhn, küirakas, walget werd noormees, kelle walge mütsi ees helkiw „tärn“ teda kroonu ametnikuks sundis pidama. Jegor Antonowitsch esiteles teda wäljarändajatele kui Gawril Iwanowitschi, kindrali herra sekretäri. Eesti keelt sekretäri herra ei mõistnud, aga et wäljarändajate seas mitmed oliwad, kes Wene keelt oskasiwad, nagu wäljateeninud soldat Mart Tomasson Tallinnast oma kahekümne-aastase linnas koolitatud pojaga jne., siis pani kindrali kirjatoimetaja oma pillitoru Wene keeli hüidma, ja selle meeldiwad helid jäiwad seltskonna oma meeste läbi mitte-mõistjatele ära seletada.
Sekretäri herra, kellel hästi kulunud kalewised erariided seljas oliwad ja kelle walge riidega ületõmmatud ametnikumüts puhtuse poolest paljugi soowida jättis, oli nobe jutumees, nagu Jegor Antonowitschgi. Kähisewa healega kõneledes, nagu inimene, kes tuttawa kõrwetawa weekesega kurku harjunud loputama, ja oma hallisid, rahutult pilgutawaid silmi teraselt üle nägude lennata lastes, pidas ta külameestele, wildakult, kössis nende ees seistes, pika padisewa kõne sisemiste asjade ministeriumist, selle küidi- ja abiraha-määrustest ja oma kindrali herrast, kelle mõju ministritest üle kuni Keisrini ja selle terwe suguwõsani ulatada. Gawril Iwanowitschi seletuse järele pidi kindel olema, et sisemiste asjade ministerium asujatele mitte ainult prii küidi polnud määranud, waid ka rohke teeraha, muud kui waja ainult see hea anne õigel wiisil wälja paluda.
Igale kahtlewale wahelt-tähendusele meeste poolt oskas Gawril Iwanowitsch osawasti wastu astuda.
„Aga sisemiste asjade ministri herra laskis ju alles hiljuti Samarasse rändajatele teada anda, et kroonu mingit teekulu oma kanda ei wõta,“ ütlesiwad wäljarändajate Wene keele mehed.
„Ja, see käis Samarasse rändajate, mitte Krimmi rändajate kohta,“ wastas küirakas herra, oma walkjaid wurrusid kikki tõstes. „Samara on ligemal kui Krimm, sinna kogub sisserändajaid naabri-kubermangudest isegi küllalt — mistarwis sinna-minejatele siis küiti ja abiraha anda! Aga Krimm, waatke, — Krimm on kaugel riigi wiimases tipus, sinna peasemine on waewalisem, naabrusest pole sisserändajaid palju oodata, kuna rahwast tühja maa peale hädasti tarwis on. Waatke, sellepärast on Krimmi asujatele kroonu poolt tarwilikud teekulud määratud.“
„Aga miks seda siis teada pole antud? Kubernerid, kindral-kubernerid, kroonumaade-walitsus Krimmis — üksgi ei lausunud meie maakuulajatele maksuta küidist sõnagi.“
Jegor Antonowitsch ja Gawril Iwanowitsch naeratasiwad peenelt talupojalise mõttekitsuse üle.
„Mispärast teada ei anta? Miks sõnagi ei lausuta?… Tule Jumal appi — kui seda awalikult wälja helistataks, igaühele nina peale seotaks, siis — nõnda kardetakse wähemast ülemal pool — poleks wäljarändamisel warsti enam aru ega otsa, igaüks tahaks kroonu kulul ja kroonu taskurahaga wälja rännata, ka need, kellel omal raha küllalt, rikkad inimesed… Waatke, sellepärast peetakse abiandmist enam nagu salajas, ja abi saawad üksnes need, kes seda paluwad, mõjuwalt ja targu paluwad“…
Peaga nokutades, tõendas kutsar Jegor Antonowitsch sekretäri herra sõnu taga, ja et iga kahtlus ja umbusk, mis nii suur õnn kehwade taluinimeste südames esimese hooga soetas, häwineks, kutsus Gawril Iwanowitsch lõpeks mehi jalamaid kindrali herra Librandi juurde kaasa, kelle suust nad siis nõu, mis kõrgel herral neile anda on, kohe isiklikult wõiksiwad kuulda saada.
Mingil põhjusel arwati paremaks, seda käiku teisel päewal ette wõtta, mis ka suguwenna Jegori juhatusel, kes meestele woorimajasse sõbralikult järgi tuli, toime saadeti.
Kindral Librandi elas kuskil kaugemas uulitsas, suure neljakordse maja ülemisel korral. Kohe wõttis ta wõerad talupojad jutule. Mehed nägiwad umbes seitsmekümne-aastast hallpead laua taga istuwat, kes tulejad lahkesti wastu wõttis ja nende soowi järele küsis. Sekretär Gawril Iwanowitsch ja kutsar Jegor Antonowitsch, kindrali herra teenistuses olewad isikud, kes meestele eestkostjateks heitnud, seletasiwad kindrali herrale seepeale põhjalikult ära, mis palwe- ja nõuküsimisega Tallinnamaa talupojad tema ette ilmunud.
Kindrali herra, raugakene, mõistis kohe ja andis meestele seletuse, mis Jegor Antonowitschi ja Gawril Iwanowitschi tõendusi aina kinnitas. Kroonu andwat ühest riigipaigast teise rändawatele ümberasujatele, kui nad tühja kroonu maad omandawad, tõesti teeraha ja muud tarwilist abi; tema teada olewat see maksew seaduslik määrus.
Nooh, mis seal siis weel kahelda — mõtlesiwad mehed —, kui kõrgeauline suur kindrali herra, keda suguwend Jegor Keisri herral sagedasti wõerusel ütles käiwat ja nagu sõber sõbraga ladusat juttu westwat, seda ise meile oma suuga tõendab! Oleks ju otse ülekohus ja patt, nüid weel kaksipidi-mõtetele kuidagi maad anda!
Ja meeste meeled head! Paluwad armulikku kindrali herrad ainult weel, nende asjale ülemal pool pisukese soowitawa sõnaga tagatõukajaks olla, mida aga kõrge herra wajagi ei arwa olewat, sest et abiandmine ju kindla seaduse järele muidugi korraldatud olla; kuid tarwilisel puhul, kui just mingit takistust peaks olema, wõiwat ta ju ka meeste palwet täita.
Kuid nii lihtlabane ei olnud asi targemate arwamise järele ka mitte, et mine aga riigipanka, renteisse, kroonumaade-walitsusesse wõi kuhugile kroonu ametikohta ja lase aga küidi- ja teeraha iga passi pealt wälja maksta! Kroonu asjad käiwad kirjalikult. Ainult kirjutatud sõna maksab. Räägitud sõna wõid saapa-säärde pista! Pika poogna peale puhtas Wene keeles selgesti, suuresti, asjalikult ja alandlikult kirjutatud palwesõna — waat’, seda oli sekretäri herra Gawril Iwanowitschi, kui ka Eesti wenna Jegor Antonowitschi asjatundlise ja mõeduandlise arwamise järele tarwis, et eesmärgile jõuda, ning esimene oma wäleda ja osawa sekretäri-käega oli kohe walmis, talumeestele säherdust palwekirja sisemiste asjade ministri herrale äraandmiseks walmistama.
Järgnes wäljarändajate seas arupidamine, mis imelikul wiisil pikemaks waidluseks laienes. Leidus nimelt mehi, kes palwekirja pikaldase käigu wastu õudu tundsiwad. Heade abimeeste poolt tõendati küll, et asi juba mõne päewaga pidi walmima, aga see arwamine leidis teiselt poolt pearaputamist. Suurem hulk näis paraja ootamisega nõus olewat. „Mis sest, kui nädal wõi paar kaotsi läheb, kui aga kroonu käest palutud abi saame!“ oli nende seletus.
Ootama-jäämise wastased oliwad iseäranis senine maakuulaja Gustaw Malts, wana kroonumees Mart Tomasson oma naese ja pojaga ning jõukas Kiiu walla mees Juhan Kleinberg oma perekonnaga. Neil oli nõu, seltsi suurest enamusest, kelle meeled nagu nõiutult kroonu abiraha poole mõlkusiwad, lahku lüia ja sedamaid edasi reisida. Kuid sellest kartsiwad palwekirja poolehoidjad oma asjale kahju, nimelt, mis Malts’i lahkumisesse puutus. Nad nõudsiwad tungiwalt, et Malts oma Krimmist toodud ametliste kirjadega neile siin abiks peaks olema, ilma milleta ei arwatud wõimaliku olewat ministri käest toetust saada.
Malts ja temaga ka teised lahkuda-tahtjad heitsiwad enamusele rohke ja elawa sõnawahetuse järele wiimaks alla. Krabinal kirjutas seepeale Gawril Iwanowitsch, kelle käsi paberit mööda aga nii lendas, ilusa korrapäralise palwekirja ministri herrale, millesse ka ülesse tähendamata ei jäetud, et abi paluwa seltskonna saadik Krimmis juba asumise-kohad järele waadanud ning kohalise kindralkuberneri ja sellekohaste ametikohtade poolt tarwilised paberid kaasa saanud.
Kui palwekiri wäljarändajate korteris walmis tehtud, mindi teda sekretäri herra juhil, kes ministeriumisi ja ta departemangusi ning kantsleisid nagu oma kuuetaskuid ütles tundwat, ära wiima. Seks oli päris wäikest teekonda waja teha, sest sisemiste asjade ministeriumini, suure Isaaki platsi äärde, wõis wäljarändajate peatusepaigast umbes neli wersta maad olla. Aga et käik pool pidulikku laadi oli, ehitud lootuse rõemsate lilledega, siis ei pandud tee pikkust tähelegi. Raha, raha oli oodata!…
Ministeriumis tegi ja talitas küirakas Gawrila wilunud asjatundja iseteadlise julguse ja rahuga. Oma kaasas olewad talupojad, kes argse aukartusega suures hoones ringi waatasiwad, wiis ta ustest sisse, teistest wälja, eeskodadest padinal läbi, kuni ta nad ühte ootetuppa paigutas, kus nad tema tagasitulekut pidiwad ootama. Sekretäri herra ise läks palwekirja ministrile ära andma, mis kusgil „pühamas paigas“ — ühes kaugemas ruumis — pidi sündima. Ootesaalis silis Gawril Iwanowitsch hoolega oma wähe õnneliku wälimuse wõimalikult troisse ja kikki — kohendas oma koorekarwa habet, oma wõiku pead ja haiglaselt läikima löönud kuube — enne kui ta, palwekiri pühalik-tähtsalt kolme sõrme wahel, palee sisemiste ruumide poole kadus.
Ei kestnudgi kauem kui arwata pool tundi — juba ilmusgi jälle. Ja missuguse rõemsa, head tõotawa näoga! Seletas meestele lühidelt ja ladusalt, kuda ministri herra, ekstsellents Walujew, palwekirja lahkesti wastu wõtnud ja kohe oma ametnikkudele käsu andnud, tarwilisi kirjasid sinna jaoskonda muretseda, kust wäljarändajatele abirahad wälja maksetakse, nimelt sisemiste asjade ministeriumi II. departamangu. Ametnikud muidugi hakanud kohe kribinal-krabinal töösse, et ministri määrust tindi sisse kasta ja paberi peale kinnitada, nagu kord ja kohus. Nõnda ei olla siis meestel oma asja pärast enam midagi karta ega kahelda — see käiwat kõik oma kindlat seaduslist rada, muudkui — nii umbes oli mõista — tehtagu aga rahakottides tuleku olewale nodile ruumi! Päewa kolm minewat muidugi ikka aega, enne ei makswat saagi järele minna, siis aga olewat asi toimes.
Sellele seletusele, mis meestele, teadagi, rõemlise ärewuse peale ajas, lisas wa’ tubli Gawrilakene moka-otsalt wäikese tähenduse juurde, mis nagu idul olew seemne-terakene pehme mulla sisse kukkus. See tähendus tuletas külaonudele meelde, et ometi sekretäri herrale mitmepäewase hiilgawa töö eest ka midagi peaks „mõistetama,“ nii rublat wiisteistkümmend — hm!
Aga iseenesestgi mõista! Iga töötegija on ju oma palga wäärt! Ega külaonudgi mõistmatud ole!… Ja nabinal läksiwad pungad lahti ning auga teenitud palk naeratas Gawril Iwanowitschil sedamaid pihu peal. Mis wiga anda, kui hea noos tulekul! Jumala kogemata, nagu taewast pillatud! Wiisakalt tänades, läks wäike isand rahaga minema. Jällenägemiseni kolme päewa pärast! Head terwist niikauaks!…
Wa’ hea mehike, see küirakas Gawrila — wäle ja tragi toimetama, nagu poleksgi teiste asi! Otse wennalikult… Ja wõhiwõerad, nagu talle kõik oleme!… Kuid ka Jegor Antonowitschi, seda päris heategijat, ei tohi unustada — teda, kes ta alles tee kätte juhatas, mida mööda wanker wõidi weerema panna, ja kes oma waewa eest weel kopikat tasu pole nõudnud! Tänu ka sellele kuldse südamega mehele!…
Oma tänulikka tundmusi suguwenna wastu üles näidata, seks andis wiimane rahwale mahti küllalt, sest ta tuli nüid igapäew wäljarändajaid waatama, wiibis tundide kaupa nende seltsis ja lõbustas neid oma ladusa, ainetest puudust tundmata jutuga. Iseäranis huwitawaid ja põnewaid asju teadis ta oma peremehest, wanast kindralist rääkida, tema wägewatest tegudest sõja- ja rahuajal, Keisri usaldusest ja sõprusest tema wastu, ta toredatest aumärkidest ja enda lõbusast teenistusest nii kuulsa ja üle riigi austatud kõrge herra juures. Mitte kujutamata, wärwikalt, siretawalt kujutamata ei jätnud Jegor Antonowitsch ka oma kolme-aastast aurikast ametiaega keiserliku kõrguse suurwürst aujärjepärija, nüidse Tsaari Aleksander II., juures. Muidugi oli kutsar Jegor oma keiserlikust soost peremehe poolt nii rohket usaldust ja lugupidamist maitsnud, tema juures nii tähtsa au sees seisnud, et see terwe Eesti rahwa peale läiget heitis ja sellele asja andis, oma poja Jüri peale uhke olla. Misjuurde tähtjas Eesti poeg hellalt oma läikiw-musta habet silitas ja oma wälkuwate silmadega sädemeid pildus…
Jegor Antonowitsch seisis kindlalt sugurahwa ustawuses — seda märkas ta neist imestawatest, usu ja sõprusega täidetud õiglustest pilkudest, mis igast küllest tema peale wahtisiwad, kui ta oma Peterburi imelugusid westis. —
Äramääratud päewal ja mahatehtud tunnil kõmbiti jälle sisemiste asjade ministeriumi juurde kokku — wäljarändajate asjaajajad ühelt ja kindral Librandi kirjatoimetaja herra teiselt poolt. Kuna talumehed jälle tuttawas üleüldises ootesaalis paika wõtsiwad, rühkis Gawril Iwanowitsch kohe ministri kantsleisse minna.
Ta tuli seekord juba mõne minuti pärast tagasi ja mitte nii särawa näoga, nagu esimene kord. Meestele märku andes, tema järele wälja minna, teatas ta neile uulitsal, et nad liig wara tulnud — asjad ei olla weel korras. Kuid ega seda imeks ei wõida panna. Niisugune wäike, tähtsuseta asjake riigiwalitsuse hiigla-tegewuses, tema lugemata paljude suuremate toimetuste hulgas! Abiraha pisikesele talupoja-seltsile wäljarändamiseks — üsna arusaadaw, et see tähtsamate toimetuste kõrwal nurka nihkus ja pisut unustusesse sattus. Aga nüid olla asi ametnikkudele meelde tuletatud ja juba homseks pidada ta joones olema. Seepärast homme tagasi, mehed!…
Homme tuli ja mehed läksiwad. Ka wäsimata Gawrilakene oli jälle paigal. Kõik kordus hakatusest otsani, nagu kahel esimesel korral. Aga ei paremat midagi. Talurahwa asi seisis paraku ühe koha peal, mitte karwa-wäärtgi polnud ta edasi nihkunud. Gawrila kehitas kuiwalt oma kondiseid õlasid, millest üks ikka madalamal seisis kui teine.
Aga sellepärast ei olnud ta mitte nõuta ega wiiwituse põhjuste poolest pimeduses. Neid hakkas ta meestele pikalt ja laialt seletama — niisugune asjatundja nagu ta oli! Tema seletusest selgus ootajatele umbes see, et kroonu asjad aeglaselt käiwad, nagu sakste asjad laialt. Säherdune ametlik paber rännata pika keerulise ringtee roomates ära, enne kui ta küpseks saada, see on, kui tal juba küllalt pitserisi ja allkirjasid seljas ja sabas olla. Jaoskonnast minna ta jaoskonda, kantsleist kantsleisse, lauast lauda, Iwan Iwanowitschi käest Andrei Andrejewitschi kätte jne., jne., ning kõigil, kelle juures ta peatada, olla temaga aega küllalt, ja kõigi lauasahtlites ruumi tema jaoks küllalt. Seda pidada igaüks teadma ja selle wastu walmistatud olema, kes ametikohtadega asju ajab, liiategi pealinna kõrgete ametikohtadega. Mõeldagu ikka: sisemiste asjade ministerium!…
Mehed kuklatagust sügama.
„Aga kuda sellega siis soab! Meil põle ju aega oodata… Ja kui õieti mäletame — herra ütlesiwad hakatusel, et poari päewaga pidi kõik walmis olema…“ „Jaaa, wennad — wõibgi paari päewaga walmis olla! Oleks wist juba olnudgi… Aga see on jälle teine küsimus. Selle wastus seisab uue lehekülle peal“… Ja sekretäri herra tõi oma pika, terawa nina alt mõned puseriti seiswad kollased hambad nähtawale, kuna ta lai suu tähendusrikkaid woltisid sünnitas. „Ühe sõnaga,“ lisas ta juurde, misjuures ta pikawarrelised käed ratta weeremist järele tegiwad, „asi wõib ka kiiresti, wäga kiiresti käia… Ministeriumides on lugu ikka nõnda, et toimetused kas aeglaselt wõi kärmesti käiwad. Midagi kolmat ei ole — Jumala eest, midagi kolmat ei ole…“
Külamehed pistsiwad ninad arupidawalt kokku; üks pilgutas teisele murelise kulmu alt wargsi silma.
„Määret waja!… Reagib wõidmata ratastest, nagu kuulda…“ tõusis üminal ringist üles. Ja korraga oli kõigile selge, miks abiraha ligemale ei nihkunud, miks ta paigast ei tahtnud liikuda.
Noh, sellele wõis ju asjatundja õpetust mööda parandust leida. Sedamaid ja sealsamas wõeti asi nõupidamisele ja otsustamisele. Miks siis mitte! On a öeldud, peab ka b ütlema. On makstud ja oodatud — peab weel maksma ja ootama.
Et agaramad abiraha-soowijad kentsakal kombel ka seltskonna jõukamad pereisad juhtusiwad olema, siis pandi tarwiliseks arwatud summa, 50 rubla, kohe kokku, ilma et asja suurele seltsile kuulutama oleks mindud. Küllap kroonu kõik ilusasti tasa maksab! Nimetatud summa pidi aga ametnikule, kellel asja otsustamise kohta kõige suurem mõju, meeleheaks saama, ning Gawril Iwanowitsch, kes seda herrad nagu oma wenda selgesti ütles tundma, wõttis omale ülesandeks, raha tema kätte wiia.
Gawril Iwanowitsch näitas raha wastu wõttes nägu, mis nii umbes ütles: Noo, waadake welled, — nüid wõib asjale hoopis teist hoogu tõotada! Et teie talumatsid ka ise, ilma teiste tagatorkimiseta, midagi ei mõista!…
Ütles näoga nõnda ja läks „wõiet“ mõjusale ministeriumi-ametnikule ära wiima…
Järgmine kuulamise-käik ministeriumisse oli mõne päewa pärast.
Minuti peal, nagu kunagi, oli Gawril Iwanowitsch jälle seal, et asjatoimetamist, nii öelda, meeste enda silmade all ajada, nõnda kui siiamaanigi. Täna teadis ta neile julgustuseks öelda, et palwe juba esimesest jaoskonnast wäljas ning õnnelikult teises olla, millega wõide mõju nagu käpuga katsuda oli. Mehi ootetuppa jättes, läks Gawrila nüid ka hoopis teisest uksest ministeriumi sisemistesse ruumidesse kui seni.
Aga ka teises departemangus istusiwad lihalikud ja surelikud Wene ametnikud, kes teadsiwad, et kroonu asjad aegamööda käiwad, hoolimata wõidest, mis ühele rattale ühes jaoskonnas osaks saanud. Sekretäri herra tuli nimelt teatega tagasi, et asi uues jaoskonnas täna weel tahe ei olewat, aga homme — homme wististi. Seepärast: „Tulge homme!“
Homme ja jälle homme!
Asjata täna asjata homse järele!
Sest ka järgmine ja mitu järgmist hommet muutusiwad tühjadeks tänadeks, mis niisama tühje hommeid sünnitasiwad.
Külm higi tõusis wäljarändajatel otsaesisele, hall hirm hakkas neil ajuti silmist paistma… päewadest ei saanud mitte enam päewad, waid nädalatest kippusiwad nädalad saama! Ja nädalaid, pikki nädalaid, suure linna wõerastemaja-korteris ning kallil ülespidamisel elada — see hakkas jõukamaidgi juba kahwatama panema!…
Abiraha-toimetus kestis seejuures hoolega edasi. Aga ka muude, oma kaitsealustele kasulikkude asjade peale mõtlesiwad wäsimata heategijad Jegor Antonowitsch ja Gawril Iwanowitsch.
Ühel heal päewal, rohkem kui paar nädalat peale rahwaseltsi siiajõudmist, küsis wiimane wäljarändajate passisid, mis Gustaw Malts’i käes oliwad, omale näha. Jegor Antonowitschi käest oli sekretäri isand teada saanud, et noorel maakuulajal passisid, millede makswuse-aeg ümber, weel käes olewat. Muidugi ei keelanud Gustaw passisid seltskonna ustawale abimehele näitamast. Kui Gawril Iwanowitsch nad ükshaawal läbi waadanud, awas ta oma suu wäga rõemustawaks kuulutuseks. Passid olla praegu weel täiesti kõlbulised, kinnitas ta. Et nad ülepea nii wähese aja peale wälja antud, olla Balti sakste ja nende kuberneri „krutsku.“ Üleüldise riigiseaduse järele olewat iga passi makswuse-aeg terwe aasta, kuna seda aega ministri herra läbi igatahes tarwilikult pikendada wõiwat lasta. Niipea, kui passid ministri herra juurde wiidaks, läheks tema poolt kohe Tallinnamaa kubernerile kõwa käsk, et rahwast, kes ülekohtuselt määratud passi-aja äralõppemise pärast teele ei wõinud minna, ilma takistuseta Krimmi lastaks rännata.
See oli ju õieti armas teade, teade, mida kõik maltswetlased, kellel ju osawõtlik weel oma usuliste kohta ei puudunud, elawa meeleheaga kuulsiwad. Mis muud, kui passid ministeriumisse! Mäherdune rõem nuttes koju jäänud inimestele, kui neile korraga sõnum läheb: „Wõite tulla, üksgi ei wõi teid enam keelata!“ Seda rõemu oli neil igaüks seltskonnast walmis tegema.
Kõigi heakskiitmisel anti siis passid — neid oli kokku peale 120, sest enne Aabram Norti ja Hindrek Selbachi käes olnuid oli Malts’i omadele hiljem lisaks tulnud — Gawril Iwanowitschi hoolele, kes nad warsti külameeste eneste nähes ministri herra kantsleisse ära wiis. Tagasi tulles ütles ta lühidelt ja kräbedalt, nagu ametlikkudel inimestel wiisiks on, oma kähisewa healega:
„Wastu wõetud. Mõne päewa pärast toimetatud!“
Aga nii libedasti ei pidanud ka see wanger ametlikkudel teedel weerema. Ikka jälle jäi ta mõne kiwi wõi kännu taha seisma.
Kui äratähendatud „mõned päewad“ mööda oliwad ja Gawril Iwanowitsch jälle kord kantsleist tagasi tuli, tõi ta paha uudise kaasa, et lugu muidu ei minna, kui olgu iga passi tarwis neljakümne-kopikane stempelpoogen. Milleks seda waja olla, seda seletas ta ka, aga nii sügawalt, et külamehed sellest muud aru ei saanud, kui et stempelpoognaid tarwis on ja et tükk nelikümmend kopikat maksab. See tegi passide arwu kohta justament 50 rubla wälja. See summa oli maksta, kui peale hakatud ettewõte nurja ei pidanud minema. Õhates ja sügades tõmmasiwad Selbach ja Malts, mõlemad rändamise-juhid, pungad põuest ja lugesiwad kumbgi 25 rubla Peterburi asjatoimetajale käe peale. Ja see läks ja wiskas ka selle ohwri ministeriumi Molokile lõuge wahele. Wähemalt arwati, et ta seda tegi…
Aga ega asjad sellepärast weel toime saanud! Gawril Iwanowitschi ohwrimeelsest, tüdimata ja wäsimata agarusest hoolimata jäi üks kui teine toimetus ikka jälle pooleli, just kui oleks wana õelus ise rattaid salaja peatanud, weerema pandud wankrile nägemata waldaseid ette lasknud. Ja rahutus ning mure närisiwad külameeste südamete kallal, päew-päewalt, nädal-nädalalt suuremaks ja ablamaks minnes nagu kaswawad tõugud puu sees. —
Jälle läks paar nädalat mööda. Paar muste-halli nädalat, petlistest hommedest ja piinarikastest tänadest nagu koest ja lõimest kootud. Seal sõitis korraga tore tõld wäljarändajate woorimaja hoowi-wärawa ette ning noore-wõitu herra hiilgawas wäeülema-mundris astus tõllast wälja.
Tal oli Eestimaa wäljarändajatega tegemist. Uhkesti lennutas ta hoowis käsu wälja, rahwaseltsi wanemad juhid astugu tema ette. See sündis muidugi tarwilise rutu ja alanduse ning arusaadawa ärewusega. Kui mehed mütsita ta ees seisiwad, hakkas wäeülem neile nende teekonnasse puutuwaid küsimisi ette panema. Iseäranis päris ta rõhuga, millal seltskond minema soowiwat hakata.
Õnneks oli wend Jegor seal. Pisut aega enne mundris herra ilmumist oli ta äkitselt oma sõprade hulka siginenud, nagu aimates, et teda siin tarwis on. Waewalt oli ta tõllast astuwa herra poole pilgu heitnud, kui ta surutud healega, täis rõemulikku imestust hüidis:
„Waeh! Ministri herra adjutant! See tuleb muidugi Teie asja pärast! Nüid olge aga, mehed, mõistlikud, kui soowite, et teie käsi hästi käib!“
„Mis siis reakida wõi paluda?“
„Parem kui rääkimine ja palumine on andmine,“ muigas kindrali herra kutsar oma musta habeme seest. „Ma annan teile nõu, wennad: salwige seda meest, kui wiibimata minema soowite saada! Pole kartust, et ta wasta ei wõta! Ma tean, et tal raha hädasti tarwis on! Ärge siis head silmapilku tarwitamata mööda laske minna!“
Meeste näod oliwad pikaks weninud. Juba jälle wõiet!
„Ega sihukesele wähe tohi anda!“ kerkis ohkaw küsimus nende ringist ülesse.
„Muidugi mitte,“ arwas Jegor Antonowitsch. „Mida enam määret, seda libedam sõit — teate isegi.“
Ega arupidamiseks aega jäänud — kes siis kõrget herrad oodata tohib lasta, kellel tõld lahtise ukse ja kärsitumate hobustega selja taga! Mis muud, kui rahad kribinal-krabinal, wärisewate näppudega, kotikestest kokku ja sügawa kumardamisega, palja pea ja paluwa suuga, ministri adjutandi herrale pihku! Et kõrgesti austatud suur wäeülema herra nii helde ja armuline wõtaks olla ja toime saata, et waesed ootajad, kes pealinnas juba rohkem kui kuu aega oma wiimaseid kopikaid on söönud, ometi kord kroonu abiga lubatud asumaa poole minema saaksiwad. Jumal õnnistagu kõrget herrad, kui ta waestele taluinimestele hädas abiks on!…
Ministri „adjutandi“ herra wõttis raha, mida kaunis summake oli, näoga wastu, nagu oleks ta seaduslist kroonumaksu sisse nõudmas. Wilu ühtlusega laskis ta paberid näpust kuhugile taskusse kaduda. Siis oli tal lahkus, talupoegadele teada anda, et nende palwe-asi ministeriumis nüid wiibimata otsusele jõuda, nii et nad warsti oma teekonda wõiwat jätkata.
Ütles ja sõitis oma üiri-tõllaga, millele talupoegade trööstitud näod uuel lootuse-kumal kaua järele waatasiwad, toredasti minema.