Prohwet Maltswet/24
24.
Ma ei salga mitte, se tük, mis praego allustan, on nattuke kõddistaw ja õrn, ja selle küssimisse peale täieste ning põhjani wastust anda, tikkub pissut ülle „Postimehhe“ pea minnema ja on temma nõdra mõistusse ning kassina jõu kohta kaunis raske. Sellegipärrast wõime jo ikka jutto otsa ülesse tehha, ehk mõnni targem parrandab ja panneb pari sõnna weel juure, mis meile kasuks tulleb, ja kasso on kasso, tulgo kust tulleb.
Kui ma surema hulga Eestlaste käest, kes kündwad, ehk äästawad, niitwad ehk leikawad, raiuwad ehk tõstwad, nenda küssiksin, siis olleks jalla pealt wastus: „Jah, meie põlli, meie tö ja orjus on wägga ränk ja raske!“ Tõssi kül, kui Jummal polleks üttelnud: „Omma palle higgi sees pead sa omma leiba söma, senni kui sa jälle mullaks saad“ j. n. e., siis olleks luggu hirmus kül. Nüüd agga — — siiski, mis ma paljo omma sönno sia wahhele toppin, waid tahhan teile kõnnelda, kuida kahhe Eesti mehhe jut, mis ma hiljuti üsna koggemata pealt juhtusin kuulma, sedda küssimist parrem ärra selletab, kui minna ehk ommast peast oleksin mõistnud. Meie põlwe ülle kaebajad on ennamist sullased ja muud tenijad innimesed, kennel saggedaste su kaebtusi täis, et pölli kergem ei olle, kui ta on; agga kas se kaebtus igga kord ka tössi on, sedda tahhame allamal kahhe Läne poolt mehhe suust kuulda. Need kaks tömeest, kes siin teine teisega kõnnelewad, on mõllemad Läne mehhed, kus rukkil ka igga aasta kahte pead otsa ei kaswa. Nende nimmed on Hans ja Karel, agga muud ei tohhi ennam nimmetada. Kuulgo nüüd teised nende jutto meie põlwest ja mõttelgo, kell’ mõistust on, isse järrele, kumbal neist õigus piddi ollema.
Hans: Terre hommikut, Karel, wanna wend! Olled ka jubba warra hommiko jallal ja labbidas selgas? Agga se on ka nenda õige. Tö on kallis assi, ja taewa Issa polle mitte rummalaste teinud, kui ta üttelnud: „palle higgi sees pead sa omma leiba söma.“ Eks olle tõssi, Karel?
Karel: Hans, sinnul on ikka wannad juttud. Ma ussun, kui sa labbida-warre otsa, suust ninnast werri wäljas, hinge heidaksid, sa kiitleksid ikka weel: „tö on kallis assi ja meie seätud ossa.“
Hans: Jah, sedda ma teeksin; agga meil polle jo nii üllearro waewa tarwis, et suust, ninnast werri tulleb.
Karel: Üllearro waewa? Eks waew allati üllearro ei olle? Mispärrast peab just meie suggu allati pead higgistama ja rakkusi kätte, jalge külges kandma? Siin ma waewan ennast igga päew, käed rakkus ja selg wallutab krawi kaewades. Mis ma sest saan? On näddal otsas, siis on teenistus ka otsas ja mitto kord ei sa pühhapääw ennam sutäit wina waewatud kehha peale. Mis sa tühja peaksid kiitma, et tö kerge ja meile kassuks peaks ollema. Peaksin minna ka, naggo mönned sawad, palja patserimisse ja päwa surmamisse eest head süa ja kallist kanda sama, ma wiskaksin omma labbida senna, kust tedda üksgi ennam üllesse ei leiaks. Agga mis ma waene tö-orri pean teggema, ni hästi omma, kui naese, laste kõhhud tahtwad süa, pean ennast waewama, kunni surm mo ikke peast mahhawõttab; agga ni kerge ma ommeti ei olle, et ma omma põlwe weel kiitma hakkan, nago sinna saggedaste teed. Hans se on halbi temp. Eks se wang halp ei olle, kes omma wangi põlwe ja ahhelaid, misga ta seutud on, kiitma hakkab? Meie olleme omma waese põlwe ja waesusse sees waesed orjad, kennel parrem olleks sündmatta olla. Mähhärdune on meie söök ja jook, mähhardussed meie rided, ello maiad ja maggamisse kohad? Põrsadel pahnas on saggedast parrem. Kaswatame ka lapsi, orjad sündwad orjadest; esmalt toidab neid emma pimaga, pärrast issa omma werre higgiga, kunni isse jälle jöudwad orja-ikke al weddada, ja nenda lähhäb assi põlwest põlweni eddasi, kunni Liwa-Annus meid keiki mätta alla mattab, jo õn sellele, kes senna male sanud. Ütle nüüd isse, Hans, kas se mitte kerglane ei olle, kes meie põlwe wõib kita ja sellega rahhul olla?
Hana: No minna teen sedda, peaksin siis kerglane ja halp ollema, ja ei olle ommeti, waid ütlen allati, (ärra panne pahhaks, Karel): tö on meie ossa ja ei tappa keddagit, agga tö-ikke on nende härgadele allati keige raskem, kellel werri sarwe al on. Rahhoto südda ja nurriseja su, need on iggas põlwes innimesse keige raskem ikke. Peale sedda, ma küssin sind, Karel: kelle wasto nurriseme ja turtsume meie, kui südda pahhane on? Eks selle helde Jummala wasto, kes keik on targaste ette ärranäinud ja teinud ja kelle soja päikesse paiste al meie praego temma, armust ellades, jutto aiame? Mis teeb keik asja raskemaks, kui se on? Eks umbusk, mis keik rahho ja rõmu süddamest ärra sööb ja sedda, mis Jummal meile kassuks seadnud, kahjuks mudab? — Usso mo sönna, Karel, meie Eesti rahwas ei kõnni küll weel iggas paikus rosilillede peal, agga meite seas on ka paljo hädda-kaebajaid ilma häddata. Ütle isse, Karel, kennel head põllud, heinamaad käes ja rent parras on, mis on seal Eesti tallopojal, kes just maggades leiba ei tahha süa, wiga ellades? Aga meie rummal wiis on se: küssib mõnni üllem innimenne: kuida kässi käib? kas päwast päwa same? kas ommas põlwes rahhul olleme? — siis on keikide suud äggamist ja oggamist täis, nagu olleksime meie Israeli lapsed Egiptuses ehk Neegri orjad Amerikamaal. See ep olle mitte illus. Kes parraja eest ei mõista tänno anda, seda peab kitsikus ja nappus õppetama. Karel, w’a wend, mul on raske sedda üttelda, agga mis se salgamine aitab: meie Eeste suggu rahwas kardame ka saggedaste niisuggusi asjo, mis meil tarwis ei olle, ja äggame mitto üsna ilma häddata. Mõtle isse (sa tunned jo *** makonnas *** walda?) selle ja selle tallopoja peale. Nende maad on, nago iggas waldas, ühhel suremad, teisel pissemad, agga keikil rendi peal nende käes. Mis neil wigga on? Ma tunnen peremehhi nende seas, kes ommal kohhal mitme mõisnikuga mitte ei wahhetaks. Nenda kui K— Mihkel, T— Ado, S— Maddis ja mitto teisi. 4 wanna hobbust ja 2 sälgo rehhal, 9 lehma lüpsmas, 4 wasikast koples, sügise liggi 40 lammast nita, 4 suurt orrikast numa peal, 10 wakkamaad rukki külwi, süggise ladal 2 suurt härga, 2 lehma (teine ahher, teine kandja), ja weel peale seda 20 wakka rukkid, 10 wakka odre, 30 wakka kaero ja 50 leisikat linno müa j. n. e. Mis sa sest arwad, Karel? — Hakkame nüüd nattuke kokko rehkendama. T— Ado müüs ärra ja sai aastal 1860
Härja parist 90 rubl. — kopp.
Ahtra lehma eest 24 „ — „
Lüpsja lehma eest 17 „ 50 „
20 wakka rukkiste eest 45 „ — „
10 wakka odrade eest 20 „ — „
30 wakka kaerte eest 37 „ 50 „
50 leisika lindade eest 112 „ 50 „
45 wakka kartohwlite eest 45 „ — „
9 leisika wöi eest 31 „ 50 „
Eks se mitte ühtekokko wälja ei te 433 rubl. — kopp.
Arwa isse järele, Karel, kas pole tõsi? Linnast osta ei olnud Adul muud, kui sool ja raud, mõni nael tubbakat ja naestele nattuke sinnikiwwi ja muud tühja krami, mis suurt ei maksa. Wälja andis temma: aastane kohha rent 75 rubl. 87½ kopp. ja nelja mehhe pearahha, kus muud wallamaksud sees olid, aastas 9 rubla; peale sedda kirrik’sanda ja köstre, mõisa kümnesse ja jama maksud j. n. e., mis ka just kaela ei murra; sellega ollid keik Ado maksud makstud ning Neärist Neäri südda rahhul. Sullased ja tüdrukud said wilja ja ride palka, mis kül ni kassin ennam ei olle, kui enne, aga siisgi ello maia küljest ni paljo ärrapuddenes, et perremehhel tarwis ep olnud rahha külge paljo pututa. — Mis sa nüüd arwad, armas Karel, kui T— Ado rammusa asa-pöldude ja heinamade peale watame ja näeme, kuida temma kässi ajalikkus ellus hästi käib, — eks meie pea mõtlema: no selle mehhe südda ja su wõiwad tänno täis olla! Aga walle! Ma ollen isse Adoga kõnnelenud, tal on äggamist ja hädda küllalt. Kust waene tallopoeg rahha sada, rasked maksud ja orjused olla tagga, keik assi ullatada nappist peust suhho j. n. e. Wata, Karel, sedda pean ma püsti patuks. Kiitleminne ja hoopleminne ei olle mitte illus; agga kui innimenne selle jures, mis Jummal temmale annud ja önnistanud, ikka äggab ja oigab ja sedda nenda teiste eest warjab, kui olleks sedda wargsil wisil sanud, siis ei arwa ma sest ka middagi.
Karel: Kule Hans, sa rägid perremeestest; se on tössi, neil polle mitmel mitte ni suurt hädda, kui mönned karjuwad, ehk küll T— Ado käekäiko ka iggas perres ei leita; agga kuida on waeste sullaste ja orjade luggu? Kas siin on weel middagi kita leida? Seal olleme jo möllemad. Mis on sul, ehk mul? Naesed, lapsed tagga toita, pöllo egga heinamaa lappi polle Jummal meie jauks lonud, waid kümme sörme on meie pöllud ja maad, mis palle higgiga peame rammutama, ning raske tö ja orjus meie pärrandus. Olle seal usklik ehk uskmatta, mis se aitab, orri olled sa ommeti. Kaewame parrem omma krawi, kunni teised meie hauda kaewawad. On üks wangi ello ja muud middagi, agga kus sest ommeti peäseme?
Hans: Armas Karel, ma näen, et sinna wägga Esawi sarnane mees olled. Sinna ei näita muud suremat igatsewad, kui sedda, mis lihhalik on ja lihhaga ühhes mäddaneb. Tohoh, Karel! kas se kül ristiinimesel sureks auuks tulleb? Ussud sinna tõeste, kui sul umbusk ja tännamata meel süddames on, et sa sure rikkusse, warra ja kerge ello peal önnelikkum olleksid? Tühhi jutt, Karel. Sa wõid kunninglikkus koias ellada, wõid laua äres istuda, kus tossin rogasi so ninna eest möda käiwad, wöid töldas söita, teenrid ees ja tagga, — Karel, sa olled ommeti üks önnetu willets innimenne, kui sul rahhulinne südda käest kaddunud on; sest sa näed ikka jälle teisi, kelle kässi parrem käib kui sul, ja kaddedus närrib su uskmatta süddant. Aga rägime parrem ommast orjapõlwest. Meie ellame mõllemad ommast kätte tööst. Mis kahju sest on? Jah, meil ei jää paljo taggawarraks. Kes tagawarra tahhab korjada, see ei tahha ennam tööd tehha, ja se olleks meile önnetuseks. Tömehhe keige kallim warra on temma terwis. Hoiab Jummal sedda, siis polle wigga, ja möistlik töteggeminne ei kauta terwist, waid kinnitab sedda. Önnelik ello ei tulle mitte rikkusest ja hölpsast põlwest, waid rahhulikkust südamest, mis Jummal kellegile ei kela. Sepärrast teme tööd, armas Karel, ja tänname Jummalat, kui meil tööd tehha on. Ei wõi ka kegi mõistlik tömees meie päiwil paljo kaebada, et temma omma päwa waewa mitte maksetud ei sa. Ello üllespiddaminne on kül kallimaks läinud, kui enne olli, agga sedda möda on ka tenistus ja töpalk tõusnud. Mil said sullased ja tüdrukud enne sedda palka ehk tömehhed, kes omma kätte peal ellawad, sedda päwa hinda, mis nüüd sawad? Ommas põlwes rahul ollema, ussu mind, Karel, on ennam kui kuld ja hõbbe. Allalinne himmustaminne selle järrele, mis käes ei olle egga kätte ei tulle, on suur seestpidine piin ja rikkub süddame rahho ja ello õnne, nago us pu juurt. Ussu, Karel, kui kegi sind korraga panneks mõnne rikka mehhe wisil ellama: nore lõuna aego esmalt sellili wodis kohwi joma, siis prukosti söma, siis lõunat wõtma, ja mitto roga maitsma, siis jälle kohwi joma, pärrast sedda teewet ja selle järrel õhto söök ja siis ueste ööd päwaks teggema, et kui aial ja allati õhtuste silmadega hommikusi päsokesi näeksid — ma ragin tõt, Karel, sa joseksid pakko ja jääksid haigeks. Ja peale sedda, arwad sinna, et sidi kue põues sippelgaid kussemas ei olle? Ohho, Karel! siis sa eksid. Suur seisus, sured tarwidused, sured lustid, rõmud, agga ka sured murred ja ahhastussed. Sured süddamed ja pead hingawad saggedaste raudsika pessas, kui meie omma öllekou peal rahhuliste puhkame. Karel, ärra püa nendega wahhetada, sa saad petta! — Jummal on keik targaste teinud ja igga üht omma kohha peale seadinud. Rikkal on waest ja waesel rikkast, üllemal allamat ja allamal üllemat tarwis. Ja on meie suggu põlwe parrandamisseks kül ülleültse weel mõnda tarwis, noh, tänno Jummalale, siis on taewase ja mapealse aujärje peal weel armolessi silmi, kes sedda näwad ja ommal aial seädust möda parrandawad. Se pärrast, armas Karel, tehkem meie ta keik Eestimehhed tännoga ja waggusi omma tööd, ja keik nukker meel ja nurriseminne seisko meitest kaugel! se ei to mingisuggust kasso, waid enneminne kahjo; tullewad seal pettised, libbedad keled weel sekka, mis rummalate jallad paela aiawad, siis on sesuggunne önneto luggo kä, nago nüid Järwa ja Harjo poolt kuuleme. Se eest hoia meid, armas taewane Issa! Löppetuseks kule weel üht Läne laulo salmi, mis pähhä wöid öppida, ja siis panneme labbidad leikama.
„Olle rahhul, tark ja rummal
„Sega, mis sull’ annud Jummal.
„Kuida mitmel ommad head,
„Nenda neil ka ommad wead.
„Midda ennam kaebad hädda,
„Sedda rohkem tunned sedda
„Parrem te sa tööd ja palu;
„Tühja kaebdust, hinge wallu,
„Sedda jätta hopis mahha;
„Egga Jummal sedda tahha.
„Kes sull’ ihho, hinge annab,
„Se so eest ka murret kannab.
„Rahhul, römus olle sa
„Omma tö ja põlwega…“
Selle nagu mõne papi tehtud orjaperemehe-lauluga lõpetatakse kiri. Et lehe toimetus mitte nurisewa Kaarli suu läbi ei räägi, waid kurtmata kannatamist kiitwa ja orjust taewastawa Hansu suu läbi, selle kohta ei jäeta kedagi kahewahele. Walelikult püitakse mõne üksiku jõukama peremehe najal kõigi talurentnikkude põlwe kuldseks wõi wähemast täiesti rahuloldawaks teha, et puudust ja kitsikust kannatajate määratut hulka kahandada ja wõimalikult aina popside ja sulaste peale rajada.
Siin seisab „isa Jannsen,“ see orjapidajate asju ajaw ja kasusid kaitsew „rahwamees“ oma moraali ja aadetega ihuhalasti meie ees. Mingi wabanduse-hilp ei ulata tema paljaid kohte kinni katma. Asjata oleks katse, süid tolleaegsete tsensuri-olude peale weeretada, mis rahwa eest wäljaastumise wõimataks tegiwad, sest kes rahwa eest wälja ei wõinud astuda, sel poleks ometi tarwis olnud rahwa wasta wälja astuda. Niisama asjata oleks püie, süid „ajawaimu“ arwesse pista ja öelda: isa Jannsen oli „oma aja laps,“ kes asjade peale tolleaegsete silmadega waatas ja mitte meieaegsetega. Et ka tol ajal — nagu palju waremgi juba — teiste silmadega asjade peale waadati, selgub peale kõige muu — wäljamaa wõimsatest wooludest koguni rääkimata — sellest lihtsast loost, et samal ajal nimetatud Tallinna Wene koolimees oma protestikirja sakste wastu wälja andis, kuna mitte liig kaua hiljem ka C. R. Jakobsoni mõek wälkuma hakkas. Aga „Perno Postimehe“ oma lugejategi seas, lihtsa maarahwa hulgas, leidus selsamal ajal silmi, mis asju õigemini ja õiglasemalt nägiwad, kui „rahwaisa“ enese silmad, ja südameid, mis rahwa wiletsuse kohta tundlikumad oliwad kui tema süda. Leht oli sunnitud ühele wastusele Harjumaalt ruumi andma, milles tema „armsa Järwama sõbra“ ja kirjasaatja „sajatamist Maltsweti usuliste ja Eestimaa rahwa rumaluse (see on wäljarändamise-liikumise) üle,“ millega toimetus täiesti ühes nõus olnud, hukka mõisteti ning ühe kui ka teise rahwaelu-nähtuse juurte ja õigete põhjuste külge puudutati.
„Keige esmalt tulleb küssida“ — seisis kirjas — „mis hädda aiab meie tallorahwast üht teist asja ihho ja hinge polest otsima? Seal jures tulleb ka tähhelepanna, kas neil keigist kül ehk mõllemist pudus on?
„Mis sa arwad, armas sajatamisse kirja kirjutaja: kui sul tubba wäetimaid lapsi täis on, ei olle leiwa rasokest ennam maias, ei õiget riet ennesel egga perrel ennam selgas, ei ka rahha koppikut taskus, — ja sinna pead ommast maiast wälja minnema? Kui sa omma naist ja lapsi armastad, mis ütleb sinno südda sees? Pealege, kui keik se hädda ilma sinno süta on tulnud? Sinno kätte olli waene koht juhtunud, kuiwad aastad pannid wilja kasso kinni, ei annud ennam leiba, weel wähhem muud tarwidusi wälja; haigussed ollid ehk maias; maggasini wõlg kaswas suremaks ja teopäewad jäid wõlgo, mis eest tunnaeile keik so asjad said ärramüdud, nii et nüüd paljas olled; kaubateggemisse järrele mõisaga jäi sul weel 20 sülda kiwwiaeda endise kohha ümber tehha, mis nüüd pärrast sedda õnnetust ja hädda omma leiwaga pead teggema, — ma küssin, mis ütleb sinno südda sees?
„Kui nüüd tullewad innimessed ja ütleksid sinnule: Saratowi kubbermangus on tühja maad küllalt (mis ka tössi on) ja krono annab maad üsna ilma hinnata, ehk aitab weel pealegi senna minna ja ennast assutada (mis kül selge walle on): kas sinna siis ommas häddas ja kitsikuses mitte nöuuks ei wöttaks senna pole püda?
„Ehk jälle: kui nüid pettis Maltswet tuleks ja ütleks: se on keik teie patto pärrast; teil polle usko nenda ja nenda wisi palluda; minna tahan teile õppetada, kuida se peab sündima; sedda peate teggema ja sedda mahhajätma; nõudke enne Jummala riki ja temma õigust, siis saab temma teid immelikkul wisil, kui omma lapsi, hädda seest peästma! Kui teie jõuate uskuda, kül siis Jummal jõuab tehha. — Eks sa siis ommas süddames ei saaks ütlema: temmal wõib ehk kül õigus olla, ma pean selle teo ka ärrakatsuma!
„Ja nüüd on nisuggusi häddalessi tuhhandete kaupa taewa Issa pole õhkamas, ja mõnned neist ka jubba Tallinna Lasnamäel üksi silmi merre peale watamas ja ärrapeästmist ootmas. — Sedda kirjutades ei tulle mulle mitte pilkamine egga naer peale, waid mo südda ja silmad nutwad. —
„Ehk ütleb mõnni, kes tallorahwa asjo põhjani ei tunne: se on keik nende omma laiskusse ja rummalusse wiga! Sellele tahhan üttelda:
„Kui talloperremees kewwade omma semet põllule wiib ja keik need seal ümberseisaksid, kellele sest sagist süggise peab andma, missuguse süddamega temma siis küll peale hakkaks? — Ommetige on nende seas neid küllalt, kes sedda keik toime saatnud ja truiste maia piddanud. Enne wõttan ma nisugguse mehhe eest mütsi maha, kui et ma tedda laisaks sõiman.
„Wata, armas kirja kirjutaja, nenda on meie tallopoja seisus, ja süddamest olleks sowida, et neile kergitust tulleks…“
Muidugi ei jätnud lehe toimetus Harjumaa mehe kirjale juurde tähendamata, et ta sellega rahul ei ole, waid et tal „mitme asja polest teised mõtted on“, ning warsti trükkis leht nähtawa meeleheaga kellegi Läänemaa tagurlise wagatseja wastuse selle kirja peale ära, milles palwewennalise kõlksurikkuse ja mõttetühjusega sajatamise-kirju kiideti, nende ümberlükkajat ja hukkamõistjat aga laideti.