Prohwet Maltswet/2

←1

Prohwet Maltswet Eduard Vilde

3→

EPUB

2.

Maltswet.

Weel ei olnud Maltswetil Järwamaal kindlat, tema õpetuse ja tema isiku külge liitunud kogudust. See tekkis aega mööda hiljem. Aga tal oli nende paljude seas, kes tema lugemist käisiwad kuulamas, juba hea hulgake poolehoidjaid, ja nende arw näis jõudsasti kaswawat.

Juba tema paljas nimi oli wõimsaks tõmbejõuks. Selle kõla ei mõjunud mitte ainult palwelise rahwa, waid ka nõndanimetatud ilmalaste kohta, kelleks inimesi loeti, kes usu-asjadest leigemalt, ilma iseäralise ärduse ja agaruseta, osa wõtsiwad, inimesi, kes iga pühapäew kirikus ei käinud, wõi, kui nad kirikus käisiwad, mitte igakord ka wendade koguduse palwemajas ei käinud. Maltsweti nimi mõjus nõnda, et palwe- kui ka ilmarahwa seast needgi, kes tema kõneosawust ja tema sõna wõimu weel ei tundnud, hulgana tema lugemistele woolasiwad — nagu iseäralisel sisemisel sunnil.

Selle sunni kohta ei olnud nad, nagu tähendatud, ise sugugi selgusel. Keegi neist ei oleks teadnud öelda, et see sund ja tung walitsewatest oludest tekkis, kõige pealt nende ihulisest hädast. Nad oliwad inimesed, kes peastjat ootasiwad, õiget peastjat, ja seal ilmus keegi, keda nad peastjaks arwasiwad pidada wõiwat, sest et ta teisem oli kui need, kes endid seni peastjateks tunnistanud, ilma et nad kedagi oleksiwad peastnud. Nad otsisiwad ihkamisi ja aimamisi inimest peastjaks, kes nende häda mõistab, kes nende wiletsust tunneb, — nad otsisiwad oma meest. Ja Maltsweti Juhan oli oma mees. Ta pidi oma mees olema, sest et ta neile peastjatele wastu hakkas, kes peastmist tõotasiwad, aga toetust täide ei saatnud, neile, kes rahwa suuremale osale wõeraks jäiwad.

Rahwas waewles teo-orjuse halastamata ikke all. Ta pidi oma wiimase ihujõu kokku wõtma, et mõisa nõudeid täita, ja see, mis talle enesele järele jäi, oli haganane leib ja hall mure. Alaline näriw, hinge ja ihu kurnaw mure tulewiku eest, hirm ja kartus selle eest, kuda oma kohuseid mõisa wastu täita ja selle kõrwal iseennast wee peal hoida, aastast aastasse üle elatada. Ja see purew enesepitsitamine, see wiimase rammu hingetu pingule-tõmmamine, mille taga ähwardawalt surmaw nõrkus waritses, ei pidanud mitte ainult edasi kestma, waid koguni kaswama, sest mõisa nõuded ei alanenud, waid kerkisiwad. Kus mõisa silm weel midagi märkas, mis tööjõu, puhkuse, waralise kosumise nägu oli, sinna pandi uus wajutis uue kohustuse kujul peale, ja talupojale jäi meeleheitmine waruks. Ta wõis teha, mis mõistis ja suutis — edasi ta ei saanud, haljamale oksale ta ei jõudnud. Kõige suurem usinus, kõige raudsem hool ja mure ei wiinud teda kaugemale, kui et mõis temaga rahul oli ja et ta ise nälga ei surnud.

Et talupoeg sellest meeleheitlisest seisukorrast wälja ihkas saada, et ta wähemalt kergenduste järele igatses, on mõistetaw. Kuid seks puudus tal iga põhjendatud lootus. Nimelt ilmalikkude wõimude kohta. Wiimasteks pidas ta peaaegu üksnes mõisnikka. Ta oli aastasadade jooksul harjunud nägema ja tundma, et mõisnik tema maal kõik oli ja kõik tegi. Mõisnik oli walitsus, kohus, politsei, tööandja. Mida tema määras ja käskis, see oli seadus. Ja talupoeg nägi, et ka riigiwalitsus, mida ta ainult nimepidi tundis, ainult seda tegi, mis mõisnik soowis ja soowitas, kui ta ülepea midagi tegi. Ja et mõisnik midagi ei soowiks ja soowitaks, midagi seaduseks ei teeks, mis talupojale tuluks ja seega talle enesele kahjuks oleks, see oli ka harimata talupojale selge kui päike.

Sealt poolt ei olnud siis midagi loota. Mõisniku ja riigiwalitsuse poolt haigutas talupojale trööstita öö wastu. Aga elamiseks on lootust waja, kannatamiseks tröösti tarwis. Hädalise silm otsib pilkase öögi seest helendawat lootuse-kiirt, ta käsi sirgub kauguses walgendawa õlekõrregi järele wälja. Ja et lootust ja tröösti maa pealt, loomulikkude, nähtawate wõimude poolt, leida ei olnud, siis tõstis talupoeg silmad taewa poole üles, selle nägemata wõimukoha poole, mis talle üksi weel järele jäänud ja millest talle öeldi, et see kõigist walitsustest üle käib, isegi mõisniku walitsusest, ja et selle ees ka talupoega kuulda wõetakse, jah, et see weel ainus wõimukoht on, kus ka talupoega kuulda wõetakse.

Talupoeg pani oma lootuse taewase isa peale. See pidi ometi kord abi saatma. Ta oli ainus, kes abi wõis saata. Ja et talupoja lootus tema peale ta ainus oli, siis oli see lootus suur, wägew, selle sees peitus meeleheitliste inimeste terwe inimlik-egoistline peasemise-mõte, nende terwe parem tulewik. Ja nimelt ootas talupoeg salaja oma hinge põhjas loomulikku, ilmalikku, ihulikku, isiklikku abi — abi oma praeguses maapealses elus, abi olewiku kitsikuses, ja wõimalikult warstist abi, sest häda oli wäljakannatamata.

Nüid mõistsiwad aga need, kes talupoega taewa poole õpetanud waatama, kes tema lootused maa pealt, loomulikust ilmast, nägemata ilmasse juhtinud ja kes tema hinge waimliselt toitsiwad, asja hoopis teisiti kui ihulikus hädas waewlew talupoeg. Nemad ei rääkinud ilmalikust ja ihulikust abist, nende arwamise järele põhjenes talupoja maapealne häda ja kannatamine Jumala seaduse peal, see pidi nii olema, ja nad tõotasiwad talupojale selle eest alles teises ilmas tasu, pealegi ainult sel tingimisel, et ta karwa pealt nende õpetusi täidab, et ta oma ihulikus wiletsuses ka weel aega peab leidma, oma hinge eest lugemata käskude järele hoolt kanda. Alles taewas pidi talupoeg parema põlwe saama, siin aga oma saatust alandlikult, kaebamata ja nurisemata, kandma. Maa peal ei olnud talupojal midagi nõuda. Ja nad õpetasiwad talupojale seda, ehk wiimane küll oma silmaga nägi, et paljudel juba maa peal see paradiis oli, mis neile alles taewas osaks pidi saama, kõige pealt mõisnikkudel ja kirikuõpetajatel, neil, kes talupoega teise ilma õnnega trööstisiwad.

Nagu kirikherra kirikus, nõnda rääkisiwad ka wendade koguduse jutlustajad palwemajas. Õpetaja noomis iga pühapäew rahwast, rahulolemist kõige suuremaks wooruseks pidada, ilmaliku wara püidmist maha jätta, ülemate wastu alandlik ja sõnakuulelik olla, orjuse üle mitte nuriseda ja leiwawanemate wastu rohkem usinust üles näidata; kaebtus talurahwa laiskuse üle oli õpetajatel alati suus. Nõnda siis kuulis talupoeg kirikus, et ta õiguse pärast weel rohkem tööd peaks tegema, mõisale weel rohkem jõudu peaks ohwerdama, ja et see, mis tema oma hädaks pidas ja millest ta wälja püidis saada, õiguse pärast weel suuremaks pidada minema! Ja ometi otsis ta juba sellestgi peasemist, pidas juba sedagi liiaks!… Kirikust läks talupoeg palwemajasse. Wast teewad sealsed lihtsamad waimuwalgustajad, kes rahwa enese rüpest pärit, hädalisele õigust. Ei midagi. Ka seal kõneldi ainult hingehädast, — ihu-hädast mindi kas waikides mööda, wõi korrutati õpetaja noomimist südame-rahust, leplikust meelest ning sõnakuulelikust allaheitmisest ja käsutäitmisest edasi. Ka seal tehti, nagu poleks maapealne ilm ja ajalik elu kõige oma wiletsusega kõnelemise wäärtgi, nagu ei tähendaks ihulik kannatamine midagi, nagu teeksiwad need, kes walu pärast ägawad, seega ainult pattu. Alles nägemata tulewiku-ilm olla ilm ja sealne elu elu, ja selle ilma asju seletati nii põhjalikult, nagu oleks seletajad ise seal mõne hea aasta elanud.

See kõik ei seisnud kannatawa talupoja abi-lootustega kokkukõlal. See kõik ei suutnud teda trööstida. Ta tundis enese petetud, mahajäetud, ilma õigete nõuandjateta ja trööstijateta olewat. Ta kaotas usalduse niisuguste nõuandjate ja trööstijate wastu ja hakkas uusi, paremaid ootama. Neid, kes ka tema ihulikku häda mõistaksiwad, kes seda mitte tühiseks ei peaks, kes mitte selle suurenemist ei soowitaks, kes mitte ainult mõistatuslisest tasust teises ilmas ei räägiks, waid kes abitulekust, warstisest abitulekust, juba maa peal midagi wõiksiwad ilmutada.

Talupoja umbusaldust tema hariliste trööstijate wastu aitasiwad mitmesugused wälised olud toetada. Wahe nende ja tema wahel oli liig lai ja liig lõdew, nende olek tema wastu ilma sõpruslise sidemeta, ilma wennalise soojuseta, ilma ühendawa kaastundmuseta. Need trööstijad seisiwad temast kõrgemal, ta pidi nende poole üles waatama. Nad seisiwad temast seltskondliselt ja waraliselt, meele ja waimu poolest ülemal, ilma et nad waewaks oleksiwad wõtnud, tema juurde alla tulla. Talupoeg märkas kõrkust, käskiwat olekut, nuusutas ülemust, ja mis tema usaldusele täielise lõpu tegi, oli see, et ta oma trööstijaid nende wõimudega tundis ühenduses olewat, mis temale head ei soowinud, millede poolt kõik häda tuli. Isegi need rahwalikumad trööstijad ja tõotajad, kes tema külle all töötasiwad, tema rüpest pärit oliwad, eraldasiwad endid läbistikusest talupojast, talurahwa mustast paljusest, seda wõrt, et ta neid enam omadeks ei wõinud pidada, ning ka see eraldamine põhjenes osalt waralise, osalt waimlise ja meelelise lahk-oleku peal, ja niisugune wahe on alati wastastikuse usalduse haud. Kus ühisel waimuwäljal liikisid luuakse, kihtisid ehitatakse, klassisid soetatakse, seal ei kaswa ühenduse-wili, seal mühab umbusalduse lämmataw umbrohi.

Need isikud, kes endid rahwa hingekarjaseks kutsusiwad, ei olnud seda mitte. Karjane seisab karja juures ja karja seas, kirikherra aga troonis rahwast kaugel, kogudusest küinimata kõrgel. Karjase esimene kohus on, oma karja hea käekäigu eest hoolt kanda; kirikherra mõtles kõige pealt, ja enamisti ainult, iseenese tulude peale. Õige karjane püiab karja hädas aidata, teda waenlaste wastu kaitsta; kirikherra aitas häda edasi kesta, sest et ta talupoja wastaste poole hoidis, nende kasude eest seisis. Karjane ei olnud mitte lihtlabane karjane, waid uhke herra. Ta polnud mitte kaastundlik, heldemeelne sõber, waid kõrk ja wali peremees. Talupoeg ei leidnud mõisniku ja kirikuõpetaja wahel muud wahet, kui et esimene teda witsadega, teine sõnadega nuhtles. Esimene peksis, teine noomis. Muidu oliwad mõlemad mõisnikud, mõlemad suuremaa-omanikud, orjade pidajad, suur-peremehed ja suur-herrad. Ja kui niisuguseid nägi talupoeg neid alati käsi-käes kõndiwat ja ikka teedel, mis talupoja omadele ristamisi ja otsekohe wastu käisiwad. Mõisnik ja kirikherra mõistsiwad teineteist, aga kumbgi ei mõistnud talupoega. Nagu mõisnik, nii jäi ka kirikuõpetaja, talupoja hingekarjane, temale wõeraks. Ja see wõerus oli seda suurem, et kirikherra, nagu Saksa mõisnikgi, talupojale juba rahwuse poolest wõeras oli. Karjane ei saanud hingega, hing karjasega sel keelel rääkida, mis mõlematele ühine, omane, kodune oli — nad ei saanud hinge-helisid, südame-heali wahetada, kui nad ka seda oleksiwad wõinud ja tahtnud. Nende wahel ei tekkinud seegi olukord, mis sulase ja hea peremehe, alama ja hea ülema wahel walitseb. Selleks puudus kirikherral liig sagedasti see ligitõmmaw, lepitaw, teed tasandaw, wahesid warjaw omadus, mida lihtsaks inimese-sõpruseks, inimlikuks lahkuseks nimetatakse. Talupoeg läks õpetaja juurde niisama kartlikult tuksuwa südamega, niisama roomates ja küirutades nagu mõisasaksagi juurde, ja teda lasti kirikumõisa niisamati taga-ukse ja taga-trepi kaudu sisse nagu rüitlimõisagi. Ja kui kirikherra enesel asja arwas olewat, siis kärkis ta talupoja peale niisama kurjalt ja käskiwalt, nagu mõisaherra kärkis, kui ta enesel asja arwas olewat. Ning mõlemad arwasiwad endil selleks ikka asja olewat, sest et nad niisugust ümberkäimist talupojaga tema kaswatamiseks ja õpetamiseks pidasiwad. Ilma waljuseta pidi talupoeg nende arwamise järele hukka minema — weel enam, kui ta — nende arwamise järele — juba oligi…

Ja alamat, lihtsamat liiki hingekarjused? „Armuõpetuse“ kuulutajad rahwa oma rüpest? Kristliku wennause ja wennastuse õpetajad?

Nah, need tegiwad, nagu nende kõrgemad ametiosalised eel. Wahe oli ainult graadiline. Nad tegiwad, nagu kõik waimulikud mehed, kõik kiriklased teewad: nad muretsesiwad ahnuse ja kadedusega oma ühisuse, Herrnhuti ususeltsi, ja oma isiku wõimu, tugewuse ja suuruse eest. Nad töötasiwad iseenese, mitte rahwa heaks. Nad eraldasiwad endid rahwast seega, et nad tema waraliselt ja waimliselt liikidesse jaotasiwad — paremateks ja pahemateks, kõrgemateks ja madalamateks. Nad tõukasiwad rahwa enesest eemale, sest et nad isiklikule auahnusele ja kasupüidele oma koguduses uksed ja aknad awasiwad. Rahwa salajane, instinktiline umbusaldus ka nende wastu imbis sellest aigutawast lõhest, mis nende sõna ja nende teo wahel oli. Nad nimetasiwad endid wendadeks ja õpetasiwad wennastust, aga nende olek musta hulga wastu tegi neid wõerateks, nende tegelik elu õhkus wahetegemist, isiklist ja seisuslist wahet, wälja. Ja mis weel tähtsam: Herrnhuti ususeltsi terwel organisatsionil puudus wennause-alus ja wennause-kuju; ta ei tundnud poolegi seda ühtsust, ilma milleta wennaus mõeldaw pole; ta põhjenes otsekohe liigitamise ja lahutamise peal.

Wennaste kogudus, kes aastal 1817 keiser Aleksander I. käest wormilise luba sai, Baltimaal palwemajasid ehitada ja eestlaste ning lätlaste seas kiriklikku tööd teha, ning kes Lutheruse kiriku wastu wõimsalt wõistles, oli kinnine ususelts, kelle rüppe mitte igaühte wastu ei wõetud, kes tema liikmeks soowis saada. Wastuwõtmine sündis liisu ehk loosi läbi. Inimene, kes „wennaks“ wõi „õeks“ soowis saada, andis enese nõndanimetatud hoolekandjatele, keda igal koguduse-osal mitu oli, üles, ning need paniwad kandidadid koguduse ülemale ehk diakonile ette. Mõne aja pärast saiwad need siis teada, kas neid wastu on wõetud wõi mitte. Juba see wastuwõtmise-wiis ühes kiriklikus ühisuses, mis ewangeliumi mõttel kõigile, iseäranis aga „patustele“, pidi lahti olema, näitas, mis tõugu wennalik ühtsus Herrnhuti koguduses walitses. Kuid wastuwõtmisel ei waadatud mitte ainult walitawa liikme „pattude“, mitte nii wäga tema kombelise elu, tema hingelise kõlbluse peale, waid ka — ja sagedasti ainuüksi — tema waralise seisukorra ja lahtise käe peale. Harilik nähtus oli, et mõned liikmeks-soowijad üsna pea wastu wõeti, kuna teised aastate kaupa pidiwad ootama ning paljud wastu wõtmata jäiwadgi. Ning wiimaste seas oli ikka rohkesti waeseid ja kehwasid wõi neid, kelle anni-lahkuse ja ohwri-meele kohta head ei kuuldud, keda ihnsate sekka loeti.

Sest kirik ja tema teenijad ja toed tarwitsewad wara. Wara on wõim. Ja wõimu on kirikul ja tema kandjatel waja, et ennast alal hoida ja edeneda. Kirik ilma waralise wõimuta ei suuda ennast wälja laotada, ei suuda wõistlejate wastu wõidelda. Wõitlemine ja enda wäljalaotamine nõuab aga kulusid, nõuab kogumise-paikade juurde-ehitamist, jutlustajate ning muude tegelaste ülewalpidamist, nende arwu rohkendamist, kirjanduse wäljaandmist jne. Aga ka oma lähema isiklise tulu peale oliwad Herrnhuti waimulikud mehed terased waatama, niisama terased, nagu kohalised kirikuõpetajadgi. Nende taskud oliwad kõiksugu andidele ja kingitustele alatasa kutsuwalt lahti, ja kes nende silmas tahtis armu leida, tõusta, lugupidamisele jõuda, see teadis, mis tal teha oli.

Iga aasta pärtli-päewa ajal pidas kohaline diakon ehk „Saksa isand“, kes Paunkülas, Harjumaal, elas, oma aasta-püha. Seda pidustati peaasjalikult annetamise ja ohwerdamisega. Suures wooris sõitsiwad hoolekandjad ja muud jõukamad koguduse-liikmed Paunküla poole oma peameest austama ja teda kingitustega rõemustama. Küll sinna wiidi raha, küll weeti hulga kaupa rahawäärilist tarbewara. Sinna rändas wõi- ja meepütta, seakintsusi ja püilijahu, willu ja linu ning kõike, mis kodust paremat leiti. Muidugi oli teataw osa andeid ka rahwa laiema hulga käest korjatud, ja kes ise pidule ei läinud, saatis oma kingitused teistega pärale. Nii mõnigi annetas ohwrimeelselt Saksa isandale, mida ta kodusel perel, lastel ja teenijatel, oleks tarwis olnud; nii mõnigi maius rändas waimuliku mehe lauale, millest annetaja töötegijad aasta otsa, isegi suurtel pühadel, ilma pidiwad olema.

Ametid wendade koguduses oliwad au- ja ühtlasi auahnuse-ametid. Nende kättesaamine oli waranduse, seisuse ja sugu tingimiste külge köidetud. Hoolekandjaks ja ettelugejaks ei wõinud tegeliku pruugi järele mitte iga aus, usklik ja kirjatundja „wend“ saada, ja „õde“ ammugi mitte. Wennause põhjusmõttest ei hoitud ka selles kunagi kinni. Hoolekandjateks oliwad ainult jõukad ja liht-talupojast ülemal seiswad mehesoost isikud — koolmeistrid, mõisa sundijad, kaupmehed, kõrtsmikud, möldrid, käsitöölised, wallawanemad jne.; kui arwasti mõni liht-talupoeg nende seas istus, siis oli ta tingimata lahtise käega jõukas peremees, ei kunagi waene wabadik ega sulane. Asjata sirutas kehw külamees käe niisuguse ameti järele wälja, kui teda ka õnne-kaupa koguduse liikmeks wastu oli wõetud, ja asjata tegi seda iga isik, kellel madala seisuse kõrwal wast küll rahalist jõudu, aga kinnine käsi oli. „Wälispidiste heategude“ peale pandi nimelt suurt rõhku, ning sellega mõeldi kõige pealt ohwriheldust ususeltsi enese ja tema kõrgemate juhtijate wastu.

Hoolekandjad istusiwad palwemajas jumalateenistuse ajal isearalise kõrgema põranda peal, koguduse wastas, neile määratud aupinkides. Nad oliwad liht-karjast eraldatud, kõrgemale seatud, nagu wendade ja õdede walwajateks ja ülemateks pandud, ehk küll wennaliku ühtsuse põhjusmõte sellega halwasti kokku sündis. Ja nad istusiwad seal suure uhkuse ja iseteadwusega, nad lasksiwad wahet, mis nende ja „karja“ wahel oli, wõimalikult selgesti wälja paista. Igaüks nägi oma silmaga, et wennad ometi mitte wennad pole, waid et ülemaid ja alamaid wendasid on. Nagu kirikus teatawad paremad istmed seisusliselt ja waraliselt wõimsamatele oliwad määratud, nagu seal saksakoori ja talupoja-koori, rikka ja waese surnu wahel wahet tehti, nii oli lugu ka koguduses, kelle liikmed ühetaolised wennad pidiwad olema. Muidugi edendas niisugune liigitamine jämedat auahnust ja seega wälispidist wagadust ning wariseerlikku olekut. Auahnuse pärast püiti koguduse liikmeks saada, auahnuse pärast hoolekandjaks tõusta. Kiriklik-wennalik kogudus pakkus sedasama näotut pilti, mis seisuste ja waraliste liikide peale põhjendatud ilmalik seltskondgi.

Ainult järjeõigeks täienduseks kõigele liigitamisele oli siis ka liikidesse jaotatud jumalateenistus wennaste koguduses. Neid läkisid oli kaks ja koguni kolm. „Jumala lapsed“ hoiti „ilmalastest,“ Siion Baabelist kindlasti lahus. Jumala lapsed ja Siion oliwad Herrnhuti ususelts, Baabel ja ilmalapsed suur kirik ja tema kogudus. Sest usuta inimesi sel ajal weel ei olnud.

Wennaste koguduse palwemajad oliwad ja on, nagu teada, enamisti kirikute juures. Pool tundi pärast kiriku wäljatulekut algas herrnhutlaste palwemajas jumalateenistus, mida „lahtiseks lugemiseks“ hüiti. Sellest wõisiwad ta „ilmalapsed,“ wendade koguduse nimekirja wastu wõtmata patused, osa wõtta. Pühapäewa-kohane jutlus, mis kirikus juba peetud, loeti uuesti ära, kuna selle eel mõned salmid lauldi. Siis pidas lugeja peast lühema wõi pikema — enamisti pikema — kõne, milles ta kirikus ja palwemajas kuuldud jutlust oma wiisil uuesti kordas. Jumalateenistus lõppes palwe ja lauluga, mille wiimase salmi laulmisel püsti tõusti.

Pool tundi hiljem algas nõndanimetatud „teine tund.“ Sellest ei tohtinud ilmalapsed, wennaste kogudusest eemalseisjad, enam osa wõtta. Kui mitte weel kolmas tund ei järgnenud, siis lasti teisele tunnile kogudusesse wastuwõetud liikmete kõrwal wahel ka need, kes weel wastuwõtmist ootasiwad, kelle nimed juba kandidatide kirjas seisiwad, kelle kohta aga liisu läbi tehtaw otsus weel tulemata oli. Enamisti aga, muu seas ka Järwamaal, peeti palwemajas kolmekordset palwetundi. Teisele tunnile lasti üksnes otsust ootawad liisulised. Muidugi wõisiwad ka pärisliikmed, kui see nende liigi-au ei haawanud, sel madalamal lugemisel kuulajateks olla, kuid mitte „Baabeli rahwas.“

Teise tunni järgi tuli siis kolmas. Palwemajasse kogus ainult „ärawalitud“ rahwas, enamisti wanemad inimesed, need, kelle nimed juba eluraamatus ülewal seisiwad — wennaste kogudust pärisliikmed. Palwemaja uksed pandi kinni ja mõni wend uste peale wahiks, et üksgi ilmalaps Jumala pärast sisse ei poeks! Ja et patuste silmad läbi klaasigi ei näeks, kuda Jumal oma lastega ja lapsed oma Jumalaga asju õiendawad, kaeti ka weel aknad eesriietega kinni!

Nüid alles oliwad „wennad“ koos. Need seal wäljas oliwad wõerad. Nad oliwad wõerad, ehk nad küll sedasama Jumalat otsisiwad, nagu „wennadgi,“ ehk nad küll kirikus ja palwemajas sedasama õpetust käisiwad kuulamas, mida „Jumala lapsed“ kuulasiwad. Lukutatud templist, kinnimüiritud Siionist kajas hale lauluheli, kostis ärras palwekõmu, ja walupilwena tõusis hulguw ja nuuksuw nutukahin wastu lage. Seal nuteti maailma pattude pärast. Nende pattude pärast, kes wäljas seisiwad, kes templist wälja heidetud. Ja nutjad oliwad mõisa kepikandjad — kubjad, kiltrid, aidamehed, need wagad wennad, kelle kepid äripäewal peremehe kukru kasul halastamata hoopidega nende wõimuse alla antud wendade seljas tantsisiwad. Ja seal nutsiwad ja palwetasiwad teiste pattude pärast kõrtsmikud, möldrid, mõisarentnikud, need wagad wennad, kes oma põlatud wendade wiimasest jõust elasiwad ja rikkust kogusiwad. Nende jõust, kes kui patused ilmalapsed seal wäljas seisiwad, kelle eest jumalakoja uksed ja aknad kinni pandud, sest et neil wähem wara oli kui nutjatel, wähem seda mammonat, mille teenimist nutjad pühakirja järele ise patuks tunnistasiwad…

Talupoeg mõistis, mis temaga siin tehti, nagu ta seda mõistis, mis temaga kirikumõisas ja kirikus tehti. Ta mõistis seda, kui ka aimamisi ja undamisi, ja et ta seda mõistis, siis kaotas ta usalduse niisuguste abimeeste, hoolekandjate ja trööstijate wastu ning ihkas ja ootas oma südames uusi, paremaid. Ta igatses abimeeste järele, kes teda teatawate õigustega inimeseks, kannatawaks inimeseks peaksiwad ja kes inimesele abi juhataksiwad, mitte ainult hingele; kes juhatawat sõrme mitte üksi kõrge ja kauge taewa poole ei tõstaks, waid ka selle kindla pinna poole pööraksiwad, mille külles inimene oma eluga kinni on.

Nüid ilmus korraga mees, kes selge sõnaga mõndagi wälja ütles, mis talupoja põues tummalt kipitanud. Nüid ilmus mees, kes talupoja seniseid abimehi ja trööstijaid awalikult julges laita, iseäranis sellepärast, et nad endid temast paremaks, kõrgemaks, Jumalale ligemaks pidasiwad, et nad rahwa ilmaliku wara järele liikidesse jagasiwad, et nad uksed, mis ühedele awatud oliwad, teiste eest kinni paniwad, ja et nad endid ise põlatud wendade wähesest raswast nuumasiwad. Juhan Leinberg algas oma tegewust wõitlusega talupoja seniste abimeeste, hoolekandjate ja trööstijate — tema seniste ebasõprade wastu.

Waewalt oli Maltsweti nimi rahwa seas tuttawama kõla saanud, kui sellega ühes teade käis, uus usumees arwustada kirikuõpetajate kõrkust, lähenematust, wara-ahnust ja mammona-orjust niisama terawalt kui Herrnhuti wendade templi-lukutamist, patuste liigitamist, nende wariserlikku ebawagadust ja silmateendri-tembutust. Teisi mõjusamaid ususeltsisid sel ajal rahwa seas ei olnud; baptistid ilmusiwad hiljem. Ja et teade tõsi oli, märgati sellest, et wõitlus arwustatud ja laidetud tegelaste poolt Maltsweti wastu sedamaid lahti peases, et kirikuõpetajad ja „Saksa isandad“ ning mõlemate abilised uut usumeest ühest suust waleprohwediks, rahwa eksitajaks, kuradi sulaseks püidsiwad teha, kelle õpetuste eest nad oma karjasid noomides ja wannutades hoiatasiwad. Rahwas aga arwas, kõigest hoolimata, oma mehe ära tundwat, seda enam, et ta enda hoiatajaid ei usaldanud. Maltswet oli küll kõrtsmik ja mölder olnud, oli matti wõtnud ja puskari müinud ning selle läbi jõukaks saanud, aga ta ei olnud mitte enam kõrtsmik ega mölder, ta oli mammona-orjuse maha jätnud, teiste abil warakogumise kõrwale heitnud, ja nõudis, et teised rahwa-õpetajad ja rahwa-noomijad sedasama teeksiwad. See äratas talupoja tähelpanemist, meeldis talle, tõmmas teda ligi, soetas temas usaldust uue palwemehe wastu. Ja see usaldus oli seda suurem, et Maltswet talupoegadele seisuse ja rahwuse poolest wõeras ei olnud, nagu kõrk kirikherra ja Saksa isand oma wiletsa Eesti keelega, et ta talupoeg oli nagu nemad ja mitte ainult nende keelt ei tundnud, waid ka nende elu. Aga ka uhke ei olnud Maltswet, ta ei lasknud kõrkust ja auahnust nõnda wälja paista, nagu wennaste koguduse ettelugejad ja hoolekandjad, ja mitte wähem pastorid ja nende saksikud köstrid. See kõik, tema suure kõneande ja muude osawuste peale hoopis waatamata, tõstis Maltsweti nagu imewäel põhjast pinnale, tegi temast ühe hoobiga waimuliku rahwamehe, kes poolehoidjaid kutsuwa ja koguwa mõju poolest kõigist wõistlejatest sel ajal kaugelt üle käis.

Weel suuremaks kaswas see mõju muidugi, kui tema nimi pärastpoole suure wäljarändamise-liikumisega ühendusesse liitus, kui ta nähtawasti selleks abimeheks sai, keda talurahwas salaja oodanud, abimeheks, kes kannatawale talupojale mitte üksnes teises ilmas tasu ei tõotanud, waid wõimalikuks arwas, et see oma põlwe juba maa peal wõib parandada, ja temale selleks ühes teistega teed näitas ja abinõusid aitas otsida.

See oli Maltsweti paljas nimi, mis täna ka Kugli küla ta terwe ümbruskonnaga kihama pani ning talu poole, kus ta oma healt pidi tõstma, teele ajas. See oli Maltsweti paljas nimi ja eemalt kuuldud kõla tema wõitlusest rahwa seniste hingekarjaste ja abimeeste wastu, mis nagu ärataw, kutsuw kellahelin külast külasse, talust talusse kajas ja isegi lootuseta tuimusesse wajunud hingesid sundis wirguma.

Need seal Kugli kõrtsis, kes uue rahwa õpetaja üle wiina ja õlle juures naljaga segatud lõdewaid waidlusi pidasiwad, oliwad need leigemad, kainemad waimud rahwa seas, kellel kirglised usu- ja lootusetunded enam-wähem puudusiwad, kes uutele nähtustele umbusklikult, arwustades, ära oodates wastu waatasiwad, iseäranis asjadele, mille peale ärdad, süttiwa usuga hinged suuri lootusi paniwad. Aga ka nemad ei suutnud endid selle kõla mõjust wabastada, mis Maltsweti nimel oli, ka nende südamete põhjas liikus salaja midagi ootus- ja lootuslikku, mis neid sundis kõrtsist lahkuma ja sammusid Kiisa talu poole pöörama.

Päris palawikline liikumine walitses aga nende seas, kelle hingedes ainelised abi-ihkamised usulise ärdusega ühinesiwad, kokku sulasiwad suureks, elawaks kirgeks, wastupanemata tungiks täis wägewat lootust. Nende majades oli uhaw laenetus. Südamed tuksusiwad, silmad läikisiwad, suud kogelesiwad palwe-sõnu. Naised erutasiwad mehi, mehed naisi, wanemad lapsi taga, ehk küll igaüks erk ja ärew isegi oli. Kõik oliwad endid minekuks ehtimas ja paljud ei püsinud õiget aega ära oodata, nad läksiwad liig wara teele, et aga kodusest umbsest ootamise-õhust peaseda ja selle maja lähedale jõuda, kus neile täna nii haruldane toode osaks pidi saama, maja lähedale, kuhu nad nii palju wäljamõtlemata ootusi ja lootusi kuhja kandsiwad. Küla tänaw mustas juba inimestest ning Kuglile kokku tulewad kaugemad teed oliwad tõttawaid salgakesi ja üksikuid rändajaid täis, nagu kiriku juurde wiiwad teed pühapäewa-hommikutel.

Kuglil oli wast üksainus terwe ja turd inimene, kes Maltsweti lugemisele ei tahtnud minna. See oli Lõhmuse Taawet, seesama jultunud lõuamees, kes kõrtsis kiidelnud, et temagi uusi uskusi wõiwat luua ning rahwale prohwediks hakata, kui tal aga igapäewasest tööst rohkem aega jääks. See oli see üleannetu inimene, kes nõudis, et usumehed ja palwewennad teda ta pattude pärast alles siis tuleksiwad noomima, kui nad temale meelepööramiseks ühist õiget teed teaksiwad näidata ja kui nad ise oma lihalikkudele himudele selga on pööranud. See oli see mees külas, kelle peale rahwas liia joomise, abielu rikkumise ja seitsmenda käsu wastu eksimise pärast näpuga näitas. Ja see mees oli selle jumalakartliku mehe wäimees, kes täna prohwedi külasse toonud, kellele rahwas rõemu eest, mis talle osaks pidi saama, tänu wõlgnes, kes Kuglile ja terwele ümbrusele wõimalikuks tegi, oodatud peastjat palest palesse näha ja tema elusõnu oma kõrwaga kuulda saada. See jumala-pilkaja ja usuteotaja oli waga Kiisa Mihkli lihase tütre mees ja tema üleaedne.

Kui Lõhmuse peremees rättsepp Wikerpuuriga koju jõudis, leidis ta oma noore naise lapse kätki ees põlwili palwetamast. Ülespoole wahtides ja ristis käsa kramplikult sosistawa suu wastu wajutades, palwetas Anu niisuguse sügawa sisemise õhinaga, et ta midagi ei kuulnud ega näinud, ei meeste sissetulekut ega nende kogusid. Ta oli wäikese lapsega, kes hällis magas, täiesti üksina; teenijad oliwad kõik juba Maltsweti lugemisele rutanud.

Pooljoobnud mehe õlleniiske habeme sees tuksus imelik naeratus, kui ta udune pilk palwetaja liigutawat kuju silmas. Selles naeratuses oli ühewõrra põlglikku pilkamist ja wabandawat kaastundmust. Taawet jäi nagu sisemisel sunnil silmapilguks ukse alla seisatama, ta ei suutnud palwetajat nähtawalt eksitada, ja ka teist tagasi hoides hakkas ta käsi wäikese küiraka rättsepa kitsast õlast kinni.

Nüid pööras noor perenaine pead, ja lähemal pilgul hüppas ta mahasurutud karjatamisega püsti. Ta ehmatas aga weel millegi muu kui meeste ootamata nägemise üle. Natuke aega wahtis ta segase kohmetusega oma mehe poole, ta suu otsis sõnu, siis ütles ta healega, millest kurb, kaeblik tüdimus wälja wärises:

„Taawet, sa oled jälle —“

„Täis,“ täiendas mees.

„Sa oled kõrtsis jälle kiskund,“ lõpetas Anu oma lause, ja ta silmades walgus wesi kokku.

Taawet äigas näo üle ja tõmmas werise käe tagasi.

„Näe kassipojukest! Kriimustand nina ää! Aga selle eest panin teise lendama nagu nahkhiire… Sa oleks pidand nägema, kuda ta kõrtsi-uksest kaewu-künani pilwete kõrgust mõetis… Sihuke kinnas!“

Wäike nokastanud rättsepp turtsus naerma.

Aga nähtawalt tuletas see werise põsega mehele wastikult meelde, et ta hooples, ja wabandawa healesurumisega lisas ta juurde:

„Lase siis iga nadikaela enesele nina peale lädistada! Niisugune salakoi tuleb meest nöökama, nuputab minu ees oma rüwetand rusikat!“

„Kellest sa reagid?“

„Marguse Mihklist!“

„Ja sihukestega lähed sina, Lõhmuse peremees, kõrtsis kiskuma!“

„Sihukestega jah! Ausat meest ma naljalt ei puudu! Aga kelmidele annan kitli peale, iseäranis neile nuuskuritele, neile silmajõllitajatele, neile, kes sööwad ja salgawad…“

Noore naise suured lapsesilmad wiibisiwad nii nutwa kurbtuse ja hingelise etteheitega mehe werise näo peal, et meister Wikerpuur kohustawat sundi tundis, oma seltsimeest wabandada ja noorikut waigistada aidata.

„Taawetil on õigus,“ ütles ta oma paenduwa kõhurääkija-healega. „Teine läks ropuks, kippus oma pesemata sõnadega suisa peale. Ja kissi laseb siis omale rusikat nina alla toppida! Aga, kulla noorik, terwe asi oli jo enam nali. Kõik naersid, kui Mihkel nagu takutopp uksest wälja ja kaewukünasse lendas…“

„Kas ta wiga sai?“

„Mitte põrmu! Tegi aga, nagu oleks ristluu asemelt ära. Lonkas natuke naerjatele — üks-kolmat, üks-kolmat — ette. Aga ma nägin, kuda ta, kui kõrtsi juurest eemale sai, sirgelt kõndima hakkas nagu kurg kapsa-aias. Põle tal tühjal wiga ühtigi — wiga sai, näe, üksi teie wanamees.“

Noorik astus tummalt kätki juurde tagasi ja pööras meestele selja. Seda pidas Taawet oma hukkamõistmiseks, ja et teise wiha häwituseks wahel mõjuw on, ise wihaseks saada, siis hakkas ta joobnud inimese wiisil tühiste, otsitud asjakeste kallal torisema ja mõnama.

„Kus see Ants siis on? Maja teenijatest tühi nagu kabel; ei tehta wäljagi, et peremees pikalt teelt tuleb! Kes siis hobuse nüid eest ära wõtab? Ja poiss — kus see on? Tiiud pole koa kusgil näha! Taga paremaks läheb! Kõik lastakse kodust minema pühkida! Kas nad enne ja pärast lulli ei wõind lüia?“

„Küll mina lähen wõtan hobuse eest ää,“ ütles Aadu Wikerpuur lepitades.

„Wõi sina! Kas sina minu sulane oled! Kuradi päralt, miks teenijaid kodu ei ole?“

„Ma käskisin teenijad lugemisele minna,“ ütles noorik, last kätkist sülle tõstes.

„Wõi käskisid kohe! Ei luband, waid käskisid! Ja ise teadsid, et ma hobusega teelt tulen?“

„Ma ei teand, milla sa koju jõuad. Arwasin, et ööse. Aga kui pidid enne lugemist weel tulema, siis — siis tahtsin ise hoost eest ära wõtta.“

„Sina? Sina tahtsid ise —?“

„Ja.“

„Nojah! Arwasid muidugi, et ma käpuli kuju tulen, wõi ree peal, habe taewa poole, lesin! Nagu oleks ma niiwiisi sea moodi ennegi koju tuld!“

Anu ohkas ainult. Aga see süidistaw ohkamine äritas pooljoobnut seda enam.

„Lugemisele! Kõik jooksewad, sabad seljas, Kukewere kõrtsmiku lugemisele! Mis sealt soada on? Sõnu, paljaid sõnu — üks pöörasem kui teine. Parem wõta kõõrdsilma juures puskari pea täis, siis oled niisama tark wõi niisama loll, kui Maltsweti Juhani piiblikäänutamist oled kuuld. Jumala eest, ma paneksin kõik inimesed parem tantsima, kaarta lööma ja loba ajama, kui neid niisuguse unistaja palwetundi soadaksin!… Sina ise lähed muidugi koa?“

Anu mähkis last, kes üles ärganud, suurerätiku sisse.

„Ja,“ kostis ta tasa, aga kindlalt.

„Seda ma arwasin!“ naeris Taawet, kasukat seljast kiskudes, pilkawalt, kuna Wikerpuur uksest wälja oli lipsanud, et oma lubadust hobuse lahtirakendamise poolest täide saata. „Seda ma arwasin! Oled jo Kiisa Mihkli käbikene! Unikülast wõiwad jo üksi unistajad wälja tulla… Üks niisuke luusis ja luuras täna kikiwarbul kõrtsis ämber. Luges muidugi minu wiina-suutäisi. Waja jo mu naisele ja terwe külale õhates ja silmi punnitades kõrwa sosistada, et Lõhmuse Taawet jälle kõrtsis käis ja nii ja nii mitu lonksu kurku kallas. Nagu see tema asi oleks! Nagu oleks teda keegi minu walwajaks pand! Juudas, niisuke!… Kui see kuradi wagadus inimest ausaks ei tee, mis temast siis õieti kasu on? Kas õige inimene kellegi peale läheb kaebama, kellegi kõrwa läheb paha sosistama? Kas tead, Anu, kõik teie wagadus ja pühadus põle poolt kopikat weart!“

„Ära tee pattu, Taawet! Tõnu-Peetri Madis põle sinu peale ilmasgi kaebamas käind. Tal on ainult hale meel, et sina nii jumalakartmata oled, aga ta loodab, et sa siisgi weel kord meelt pöörad.“

„Näe imet, kuda sa kohe tead, kellest ma reagin!“ hüidis Lõhmuse peremees, ja ta silmad saiwad tigeda kiirge. „Ma põle kellegi nime suhu wõt, ja sina hakkad kohe krapsti Tõnu-Peetri Madisest kinni! Nagu teisi pugejaid ja susijaid wallas wähe on!“

„Kas sa siis Madist ei mõeld?“

Selle lapselik-õiglase küsimise peale ei wõinud Taawet muud kosta kui:

„Mõtlesin jah!“

„Sellepärast! Ja Madis ei soowi sulle midagi paha, waid ainu-üksi head. Tal on kahju sinust, nagu minul sinust kahju on. Ta kurdab tihti, et miks sina tema sõbraks ei soa, waid kõige pahematega külas ümber ajad…“

„Kõige pahematega?“ Taawet oli ahju kõrwale järi peale raskelt ja nõtkuwalt maha wajunud, nüid krapsas ta jälle püsti. „Wõi kõige pahematega! Ja tema on see hea, tema on see paras!… No kas tead, Anu, niisukeseks, nagu tema on, ei tahaks ma ilmasgi soada. Mul oleks jo häbi…“

„Madis on jumalakartlik mees…“

„Jah, jah, seda ta on, seda ta näib olema, aga see on koa kõik, ja seda on wäga wähe! Mis mul tema jumalakartusest kasu on, ku ta minu ega kellegi wastu inime põle — inime, kellega wõid rõemsa meelega lõua-täie wiina juua, kelle kotist wõid tubakat wõtta, nagu oma wenna kotist, ja kellega wõid sõnakese magusat juttu ajada! Mingu hundi uru alla oma jumalakartusega! Tema wagadus on mulle liig kale ja wedel lake!“

„Sellepärast, et sa ise jumalakartlik ei ole.“

Nooriku toonis ei olnud midagi etteheitlikku, ainult palaw, walutaw kahjutundmus kees ta rinna põhjast wälja.

„Jah, Madise wiisi jumalakartlik ma küll ei ole, ei tahagi olla,“ wastas Taawet, järi peale tagasi wajudes, healega, millest õiglane, peaaegu wihkaw põlgtus wälja kuuldus. „Kellele ta oma jumalakartusega siis head teeb? Kas ta sandile kannika leiba rohkem annab kui mina? Kas ta kellegile suutäie wiina on ost? Kas ta teise tuba läheks kustutama, kui oma sealaut põleks?… Kuda pagan ma temaga sõbrustaksin? Mis juttu ma niisukesega ajaksin? Ei tea jo teine muust reakida, kui Saksa isandast ja Aniste papast ja hoolekandjatest ja lugemisest, igawesest lugemisest alglõpmata! Mõistan jo küll, mis pudru ümber ta keerleb. Wõeti teine pika, pika ootamise järele palwerahwa hingekirja wasta — no nüid kiheleb süda ammugi juba hoolekandjaks soada, ettelugejaks tõusta, et siis kõik imestaksid: ‚Näe, Tõnu-Peetri Madis koa aupingis, püha meeste aujärje peal, istub Aniste papa paremal käel, kust tema tuleb kohut mõistma elawate ja surnute peale…‘ Wigurimees niisuke! Kawal rebane! Läbi ja läbi kelm!“

Noorik oli näo sügawasti lapse peale kumardanud; kui mees pühakirja sõnu pilkawalt näägutas, käis Anu kehast wapustaw wärin läbi.

„Madis põle mitte üksi jumalakartlik, waid ta on koa aus mees,“ ütles ta wiimaks pool pühaliku healega; siis lõi ta silmad üles, ja ta pilgust woolas hinge sügawusest tulew kuum ihkamine wälja. „Taawet, ma annaksin oma poole elu selle eest, kui sina poolegi niisuke oleks nagu Madis, kui sa oma kurja, patust elu wähegi parandaks, kui sa mitte enam küla kõige pahemate inimeste killas ei istuks!“

Taaweti näost oli näha, et ta midagi tahtis wastata, et tal midagi wastata oli, et ta ennast kaitsta arwas wõiwat; aga ta oli kitsikuses, ta ei leidnud lööwaid sõnu, wastase arwamist maha põrutawat seletust. Ja selles kitsikuses kähwas ta äkitselt püsti, lõi omale kõmisedes wastu rindu ja karjus wägiwaldselt, metsikult, karjus nagu wihane haawatud loom:

„Mina olen parem kui Madis, ja need, kelle killas ma istun, on kõige paremad inimesed külas!… Mina — mina — Lõhmuse Taawet, see lakekauss, see aidalõhkuja, see abielu-rikkuja, kes ma olen, — ma olen Jumala ees õigem, kui teie wagad kõik kokku!“

Ja röhitsewa, körisewa hingerdamisega, mis ta laia, wõlwitud rinna laenetades liikuma pani, istus joobnud mees järi peale tagasi, toetas pead mõlemate käte wahele ja wahtis imeliku õela, wihase uhkusega oma ette maha. Arwad, pehmed juuksed langesiwad tal seejuures õredate, ruugete salgukestena üle otsaesise ja andsiead talle nagu kinnipüitud, aga wihaselt wastu panewa kurjategija kohutawa ning ühtlasi kaastundmust äratawa wälimuse.

Mõlemad waikisiwad. Noore naise pilk tungis pikkade, niiskelt läikiwate ripsmete wahelt luurates nagu prao wahelt wilkuw päikese-kiir pimedasse nurka, tuhmilt istuwa mehe peale. Selles waates wõitles hea kurjaga, heldus hukkamõistmisega, meeleheitmine lootusega. Äkitselt pani Anu lapsukese kätkisse tagasi ja astus kergel, kuulmata sammul nagu kass üksiku mehe juurde.

„Taawet!“

„Mis sa tahad?“

„Tule kaasa!“

„Kuhu? Maltsweti lugemisele?“

„Ja.“

„Mina? Mina Maltsweti lugemisele?“ Ta tõstis pead ja hakkas laia, üleannetuma healega naerma. „Mis ma seal pean peale hakkama?“

„Kõik lähwad jo, Taawet, miks siis mitte sina?“

„Ja, teie Jumala lapsed, teie wagad ja jumalakartlikud, teie lähete kõik — mis minusugusel sealt on otsida? Ega lugemised patustele ole, ega üleannetumaid seal ei sallita!“

„Taawet!“

„Ei!!“ kärgatas mees kõmisewal rinnal, ja matsatades langes ta rusikas põlwe-kondi peale maha. „Ma ei taha! Ma wihkan teie igawaid jorutusi!“

Nooriku pilk põletas nagu sulataw tuluke patuse laugu peale maha. Korraga hakkas Anu mõlema käega mehe pea ümbert kinni.

„Taawet, mõtle meie lapse peale!“

Selles hüides nuuksus terwe õnnetu inimese-hing, — kartuse, mure, walu, ahastuse pärast lõhkew süda. Ja kui Taawet silmad üles lõi, waatas ta kahe sinise, särawa tähe sisse, millede kõne teda waikima sundis, millede hiilgus teda põrmu sisse wajutas.

Nad oliwad mõlemad tummad. Joobnud mees tundis oma pea ümber soojust, mis teda kainendas, ta tundis oma põse wastu lõõskawat hingeauru käiwat, mis teda toibutas, tema põue nagu haawu parandawa, hinge ülendawa eluõhuga paisutas.

Ta tõusis üles, ja naine tõmmas käed tema pea küllest tagasi.

Aga nagu oleks sellega hea waim temast jälle eemale nihkunud, ilmus jumalakartmata mehe wiinaniiske habeme sisse, ta lihawate, himukate huulte ümber patune, uskmata naeratus, ja lapse hälli ette astudes ning pisikese eluka õnnetumat paremat kätt räti wahelt wälja wõttes, ütles ta pehmelt, aga pilkawalt:

„Kas arwad siis, et talle kaks näppu juure kaswawad, kui ma Maltsweti lugemisele lähen?“

„Ei, aga Jumal annab ehk meile andeks!“

Anu ütles seda sosistades. Ta oli hälli ette mehe kõrwale astunud. Tasa nagu kass.

„Meile? Ütle ikke õieti wälja: sulle! Sest ega sinul seejuures süid ole! See on ju minu patu pärast. Eks?“

Noorik waikis.

„Hahaha! Eks ma seda tea juba! Wanemate patud nuheldakse laste kätte. Isa käsi teeb kurja, sellepärast on pojal wiie sõrme asemel paljalt kolm, ja needgi ühte kaswand! Ma ei soa aga sest tarkusest hästi aru, miks seda põrmukest siin nuheldakse, kui mina kurja teen, miks teda wäetit sellepärast ausat tööd keelatakse tegemast, et tema isa autumat tööd on teinud! Haagrehtgi ei peksa igakord ilmasüita inimest, ja teie ütlete, et Jumal seda teha! Siis on jo teie Jumal hullem kui haagreht!“

„Meie Jumal on ka sinu Jumal, Taawet!“

„Ei, minu Jumal on parem. Minu Jumal annab mullegi andeks, — tule tal meelegi mu poega hakata karistama! Minu Jumal annab mulle andeks, ilma et Maltsweti lugemisele peaksin minema. Põle mul waja kirikussegi minna. Patuste Jumal on hoopis teine mees kui wagade Jumal… Oadu, mis sina arwad?“

Mida meister Wikerpuur arwas — ta oli praegu üle kõrge läwe jälle tuppa roninud — seda wõis ta rõemsalt itsitawa näo pealt lugeda.

„Mina wõin oma Jumalaga rahul olla,“ wastas ta ja näitas seejuures kahte rida arwu, terawaid orawa-hambaid. „Ma olen ta käes küll natuke wussi läind — ta hakkas inimest tegema ja tegi kogemata kameli. Aga selle eest põle mul waja mõisawäljal adra taga ähkida ega mõisarehes warta tõsta, ei ka liiwakõrbes koormat kanda. Minu Jumalal oli minuga tahtes wõi tahtmata hea nõu, et ta mu inimese ja looma wahele pani. Tänu temale selle eest!“

„Aga mis kurja siis sinu isa wõi ema tegi, et sulle küir selga kaswas? See olla jo ikke wanemate patu märk, nagu meie wagad usuwad.“

„Mis nad tegid? Käisid liig tihti kirikus ja jätsid wäikese Oadu üksi Kuru mõisa niiskesse karjatse-tuppa. Ühel pühapäewal, kui waga karjane naisega jälle kirikus oli ja poisid karja-Leenu toast ära wiisid, kukkus Oadu kätkist wälja ja murdis peaaegu kaelaluu. Eks wa jookswa kaswatand siis Oadukesele liumäe kuklasse, ja rättsepp oligi walmis!“

Taawet waatas naerdes naise peale.

„Kuule aga, mis juttu Wikerpuur ajab! Isa-ema kirikus Jumalat palumas, mõlemad jumalakartlikud inimesed, — kodu aga tehakse laps eluaegseks sandiks!“

„Eks nad old ikke patused inimesed,“ tähendas Anu tasa, aga uskliku hinge järelandmata wisadusega.

„Soo! Siis peaksime jo kõik wigased olema, sest kelle wanemad siis patused ei ole? Terweid inimesi ei wõiks ilmas ollagi!“

„Jumal karistab, keda ta tahab, iseäranis suuri patuseid ja neid, kes patust ei pööra.“

Taawet sasis oma pikki, arwu juukseid. Ta oli wiinastanud, aga ta tundis, et ta selgemini mõtles kui tema kaine naine.

„No mis suurt pattu siis jumalakartlik Kiisa Mihkel ja tema waga naine Liisu on teind, et nende Mannil ilmale tulles üks jalg lühem oli kui teine? Sina oled nende tütar ja peaksid seda teadma!“

Noorik waikis, aga ta nägu ei awaldanud mitte kitsikuse-tundmust, waid ainult piinlikku kurbtust mehe patuse, uskmata jutu üle.

„Ja patust pöörmata inimestele juhtuda niisukesed õnnetused!“ pitsitas Taawet edasi. „Ma arwan, Kiisa rahwast ei wõi püha waim isegi öelda, et nad patust pöörmatad on! Kas meie külas teisi Jumala lapsi on, kes neile järele jõuawad? Kas sa ainust pühapäewa mäletad, kus Kiisa Mihkel kirikust koju on jäänd, sadagu wõi pussnuge taewast maha! Ja et teda palwe-kogudusesse wasta ei wõeta, ehk ta küll eidega seltsis iga pühapäe palwemaja pinki käib soendamas, see tuleb sellest, et tal eneselgi midagi suhu põle pista, ammuks siis weel Saksa isandale ohwerdada. Ja kes see on, kes nüid prohwet Maltsweti järele jookseb, et oma wagadust kõige ilmale näidata?… Kas tead, naine, ma tahaks Kiisa Mihkli nägu näha, kui talle täna õhta ütleksin: Su tütar Anu reakis, et sa patust pöörmata inimene oled!… Ma usun, ta neaks sinu ja su järeltulewa põlwe ära.“

„Ei. Minu isa ei nea kedagi ära. Ta usub, et ta patune inimene on.“

„Aga mind peab ta ometi suuremaks patuseks?“

„Ja.“

„Ja patust pöörmataks?“

„Ja.“

„No miks siis tema laps niisama wigane on kui minu oma?“

„See on Jumala tahtmine.“

Lõhmuse peremees krapsas jälle oma huugawa pea ümbert kinni, siis tõstis ta wäikese rättsepa nagu keekoti üles õhku, ja teda põrandale tagasi pannes hüidis ta peaaegu nutuse healega:

„Wikerpuur, kurat! Kas sul ja mul on täit aru peas, wõi oleme mõlemad hullud?“

„Purjes oleme mõlemad,“ wastas kohkunud küirakas, sest see wäike mees teadis, mis maja rahule tarwis läks.

„Ei,“ karjus Taawet, „meie oleme kained, aga see siin on joonud!“ Ja ta asus naise puusade ümbert kinni, tõmmas ta enda wastu ja wahtis talle uuriwalt, mõistatawalt silma.

Anu ilusa näo üle lendas naerataw helk, mis kawalusest ja warjatud wõidurõemust mitte puhas ei olnud. Korraga tundis jumalakartmata mees kahte sooja kätt oma kaela ümber, ja tema patust pöörmata südamest laenetas silmapilkline kuum, nõrgendaw wool läbi.

„Tule, Taawet!“

„Ei.“

Taawet ise arwas, et ta ei ütles, aga nooriku kõrwale oli see juba pool ja. Ja kui Anu oma pikad, palawad sõrmed sügawamini kangekaelse ihu sisse wajutas, wõis ta natukese aja pärast täielist, selget ja-sõna kuulda.

„Oadu, mis sina teed?“

Taawet küsis seda kortsus kulmul, Wikerpuurist wiiliti mööda wahtides.

„Ma tulen sulle seltsiks; sul ehk muidu igaw.“

Taaweti nägu läks weel tumedamaks, ja kui ta laia lõuaga naerma hakkas, siis kostis see nagu enesesüidistamine truuduse ja truudusemurdmise wahel waakuwast südamest.

„Jah, sa wõid mulle Kiisal midagi kõhuga ette reakida,“ ütles ta ja kahmas mütsi järele. „Kõhust tulewad ikke kõige paremad kõned; ega Maltswetigi kõne mujalt tule kui kõhust —“

„Täiest kõhust,“ täiendas tume heal parsilt.

„Täiest neh, aga meie peame tühjaga kuulama.“ Ja Lõhmuse peremees tõstis kätkist oma karjuwa pojukese, kellel isa pattude pärast kaks näppu wähem oli kui teistel kisapurikatel, käe peale ja tegi minekut.

Ka Lõhmuse Taawet läks Maltsweti lugemisele!

See ainus, kes minna ei tahtnud!

Nüid ei olnud Kugli külas enam ühtigi terwet inimest, kes mitte Maltsweti lugemisele ei läinud!

Ka Lõhmuse Taawet, see jumalapilkaja ja usuteotaja! Ja rättsepp Wikerpuur, kes temast mitte parem polnud!

Inimesed, kellega nad tänawal kokku juhtusiwad, ajasiwad suud lahti, aga siis pilgutati üksteisele silma ja mõni sosistas naeratades ja pead wangutades: „Ja, ja, Jumal wõib imet teha!“ Ja sellega oli neil täiesti õigus, ning õigus polnud ainult neil mitte, kes juurde lisasiwad, et „Maltsweti waim“ ka suuri patuseid hingeroale meelitada, sest selle waimu nimi, kes Lõhmuse Taaweti lugemisele wedas, kõlas teisiti…

Ja Anu silmad hiilgasiwad.

Kui Tõnu-Peetri Madis teda nõnda nägi — ta seisis Kiisa pere wärawas ja näis Lõhmuse perenaist seal oodanud olewat — jooksis ta lagedast, mahedast näost nagu wälgu-juga üle, ta pea tegi äkilise nõksatuse, ja ta wagusatest tuwi-silmadest kahas pooleks sekundiks nagu wool õõguwat sula metalli wälja.

Anu oli ilus praegu! Ilusam kui kunagi enne. Tal oliwad praegu silmad, mis mehe-põues jääd wõisiwad sulatada, mis külma ja tuimagi mehe were pähe wõisiwad ajada, — silmad, mis kõige karskema, jumalakartlikuma palwewenna silmahimu patu sisse wõisiwad kukutada.

Ja Tõnu-Peetri Madisel, sel pühal mehel, oli äkitselt tundmus, kui oleks ta selle naisega Õnnistegija sõnade järele abielu rikkunud oma südames. Aga ta ei löönud oma himustawaid silmi mitte maha, ta waatas edasi selle naise otsa, kellega ta abielu rikkus, ja tal oli tundmus, et abielu rikkumine magus, meeletu magus patt on, — patt, mida maksab teha, mida hingeõnnistuse hinna eest maksab teha… Ja ta oleks selle naise juurde astunud, tema käe pihku wõtnud, seda surunud, surunud, kui Anul mitte tema joodik mees kaasas poleks olnud. Seda nähes oli Madise meelest, kui tõmmataks tal silmus kaela. Ta nokutas teretamiseks ainult pead ja andis tulijatele wärawa wahel teed.

Kuid tema kohmetus ei kestnud kaua. Pehme, helde, südamelik naeratamine ujus korraga nagu päikese-paiste ta jumeka näo üle, ja sel näol oli nüid suur sarnadus mõne inimesesõbralise waimuliku mehe näoga.

„Woata, woata, meie Taawet koa,“ ütles ta õrnalt, ja kergelt hakkas ta Lõhmuse peremehe käewarrest, mis jõudsalt ja hellalt wigast last hoidis, kinni.

Näha ei olnud, kuda Taawet seda tegi, aga lähemal silmapilgul ei olnud Madise kätt enam tema käise peal.

„See on mõistlik, see on ilus!“ liblistas Madise soe heal patuse kõrwa juures. „Inimesel peab ikke midagi olema, mis teda seestpoolt toetab, jalal hoiab —“

„Jaah,“ ütles Taawet, „Muidu kukuks mõnigi kaine mees seal ninali, kust joodik oma abiga julgesti üle läheb.“

„Aga inimene ei pea mitte suurelik olema,“ jutlustas teine sõbralikult edasi, wastust wagusi taskusse pistes, „ja Jumalal on juba hea meel, kui meie patused tema ees wähegi põlwi nikutame ja kukalt painutame —“

„Krrae! Krrae!“ kuuldus korraga Kiisa pere suure kase otsast; mõlemad mõistlikud waresed oliwad kõrtsi juurest juba ammugi siia tulnud, sest noorem tahtis prohwet Maltswetti tundma õppida ja wanemat huwitas suur rahwawool.

„Põlwe-nikutamine ja kukla-painutamine oleks hea asi, kui mitte kõige kelmimad inimesed kõige suuremad roomajad ei oleks,“ ütles Lõhmuse Taawet niisama wagusasti ja niisama pehmesti.

„Aamen! Aamen! Aamen!“ hüidis seepeale saladusline heal Kiisa talu kaewust, ja meister Wikerpuuri sinakaspunane nägu peitis end kirju labakinda taha.

Kiisa talu oli nagu wäikeseks usurändajate leeriks muutunud.

Kõik kohad majas ja maja ümber kubisesiwad oma ja naabri-külade rahwast, õues ja wärawa taga tänawal puristasiwad aia külge seotud hobused.

Meeste mustad, rasked wiltkaabud, suured, laiad rebase- ja jänese-nahka mütsid, riideta kasukad, potisinised mantlid ja kuued, wärwilised wööd, willased wõi takused kintspüksid, tõmmud sukad, hallid ja kollakad pastlad liikusiwad läbisegamini naiste kõrgete, munajate tornmütsidega, neiude punaste ja siniste pärgadega, mõlemate igakarwaliste wäikeste ja suurte pealis-rätikutega, nende lühikeste, pruunide kroogitud kuubedega ja triibuliste seelikutega. Kus suurem salk tihedasti koos oli, seal imbis riiete seest potisinise wärwi, tubase suitsu ja wingu, odawa tubaka ja piibuõli ühendatud lehk kibe-wänge pilwekesena heljudes õhku. See oli talurahwa waesuse-hais, mida tundes saksad nina kinni hoidsiwad ja mille eest nad põgenesiwad, nagu kihutaks neid pitsitaw südametunnistus taga. Hiljem, kui Wene saapad rohkem moodu tuliwad, asus kõigi nende lõhnade juurde herraste hirmutuseks ka weel tökati-hais, talupoega saksast weel enam lahutades, saksa ninale weel suuremat piina tuues. Siis pidi mõnigi mees, enne kui ta mõisa kirjutusetuppa saksa pale ette tohtis astuda, haisewad „kalawinskid“ ukse taha jätma, ehk ta wõis herra, proua wõi preiliga ainult pool-awatud ukse tagast ning teatawast kaugusest kõneleda. Kirikusaks kurtis aga igal pühapäewal pärast jumalateenistust, iseäranis suwisel palawal ajal, käärkambris köstrile ja kodus oma perekonnale, et „talupoja-hais“, mis kirikut täitis, tema wististi enneaegselt hauda wiiwat. See kartus oli aga õnneks liialdatud, sest kirikherrad elasiwad harilikult wäga wanaks, ja et nende terwis mitte kõige pahem ei olnud, seda tunnistasiwad nende prisked põsed ja õnnistatud kehawormid, ning mitte wähem nende suur rikkus järeltulewa soo poolest.

Et Kiisa talu ruumidesse pooledgi palwelised ära ei mahu, seda wõis ammu enne lugemise pealehakkamist näha. Tuba ja kamber oliwad seinast seina higistawaid inimesi täis kiilutud, nii et laest mahakukkuw nõel poleks põrandale saanud kukkuda, ning uksest trügis ja rüsis ikka weel rahwast sisse, nii et mõnel kiwil elawa müiri sees hinge rinnust kiputi wälja pitsitama. Ei aidanud wiimaks muu nõu, kui tõsteti kambri wäikene aken ja toa tagaseina sees olew pisikene tahmane ruut wälja — esiteks, et pool-lämbunud higistajatele wärsket õhku muretseda, ja teiseks, et neile paljudele, kes wälja pidiwad jääma, tähendatud augukeste kaudu lugemisest ka weidi osa anda; muidugi wõisiwad wälised salgad wähesel arwul, üksteist awanduste eest ära rõhudes lugemist ainult kordamisi ja katkestatud järkude kaupa kuulda saada. Kõigest pigistamisest hoolimata ei tahtnud aga üksgi, kes murru sees, kas toas wõi wäljas, koha wõitnud, paigast nihkuda, ning nooremad pidasiwad akna-augukeste ning suitsutoa ukse ees kojas päris wõitlusi iga wähegi ligema kuulamise-koha pärast. Ainult palwemehe laua ümber kambris oli wähe lahedamat ruumi, kuid selle hoidmine maksis Kiisa peremehel ka waewa küllalt.

Sel lool polnud Lõhmuse pererahwal ning Tõnu-Peetri Madisel kerge tuppa peaseda ja toast läbi kambrisse jõuda; wäike küirakas rättsepp sättis wõitluse juba poolel teel katki. Taawet ja Anu, esimesel laps käe peal, suutsiwad endile ka ainult sellepärast teed rajada, et neid kui oma inimesi kergemalt läbi lasti, kuna Tõnu-Peetri Madisele tema palwemehe-nimi ja südame-sõprus, mis teda Kiisa peremehega ühendas, appi tuliwad, nii et ka temale taha poole peasemiseks kas nurisedes wõi nurinata ruumi tehti.

Kiisa Mihkli perekond oli palwelaua kõrwal nurgaistmete peal kõik koos: isa, ema, Mikk, Elts, Tiina, Lüll ja Mann. Punase peaga Lüll hoidis lombaku Manni käest wennalikult kinni; Else õitswad plikapõsed õhetasiwad ärewuse pärast; Tiina peitis oma werewaest nägu ema seeliku kortsudesse, ja Mikk, suur tugew poiss, waatas tumeda näoga maha, nagu poleks ta millegi asjaga rahul. Isa ja ema ajasiwad pika, tugewa, hallis riides mehega, kelle selg ukse poole oli, tasakesti juttu, kui tütar ja wäimees neile lähenesiwad. Mihkli suus jäi sõna pooleli ja Liisu tegi näo, nagu ei tahaks ta oma silmi uskuda, kui nende pilk Taaweti peale langes. Wist oliwad mõlemad arwanud, et jumalakartmata topsiwend praegu wa Tihase juures pühapäewa-õhtut pühitseb, ja nüid seisis ta korraga, laps hellalt käewarrel, nende ees! Aga Kiisa peremehe kulm läks warsti küllalt kortsu, kui ta wäimehe wiinastanud pilusilmi ja tema põse peal tulipunast kriimu nägi, mille ilmparandamata kiskuja teel niiske kuue-käisega ainult pealiskaudselt werest ära oli pühkinud. Ämm selle wastu waatas kordamisi tütrele ja wäimehele näosse, misjuures ta wiimase wäikest põse-haawa nagu harilist nähtust tähelegi ei pannud, ja kui ta Anu rõemust hiilgawaid silmi nägi, lendas ta kõhna, äraõilmitsenud näo üle andeksandmise ja leppimise pühalik kuma, ja ta tõmmas tütre kättpidi oma juurde, et talle midagi head ja armast kõrwa sosistada.

Äi ja ämm wõtsiwad Taaweti wilult wastu. See oli loomulik, sellega oldi harjunud, see oli ikka nõnda olnud. Aga paljudele, kes seda kokkusaamist pealt waatasiwad, oli nudis näha, kui hea mõju joodiku ilmumisel Kiisa laste kohta oli. Niihästi suurte kui wäikeste kohta. Nende nägudele ilmus see helkjas paiste, mida hea sõbra ootamata tulek sünnitab. Tiina, Lüll ja Mann nihkusiwad üksteisest lahku ja poetasiwad endid õemehe ümber kokku; Mikk ja Elts andsiwad talle, kui Anu lapse oma sülle wõtnud, wanemate selja taga kätt ja tegiwad talle eneste wahel ruumi. Elts, wallatu tütarlaps, tõmmas teda koguni kõrwalestast ja küsis tõsisel näol, aga naerwal suul sosistades: „Kellele sa täna Tihase juures kere peale andsid?“ Ja Mikk kohendas oma tumedat nägu niikaua, kui see üsna lahke kuma sai, ning Taaweti küsimise peale, miks siis lugemine weel peale ei hakka, kostis ta isewärki urisewa üminaga, Maltswet oodata wist nii kaua inimesi, kuni maja lõhki aetakse ja mõni surnuks pigistatakse — see kaswataks palwemehe kuulsust… Õnn muidugi Mikule kui ka Elsele, et isa nende üleannetumaid tähendusi ei kuulnud! Taawet aga muigutas pilkawalt suud ja äigas äia selja taga paitades üle Else kullakarwalise siidipea.

Nüid pööras wõeras mees, kes pererahwaga magusat juttu westnud, ümber, ja sammukest lugemise-laua poole astudes, laskis ta pilgu tihedasti täidetud kambrist üle käia ja siit läbi ukse pool-pimedasse tuppa tungida, kus kogudus, pea pea külles kinni, nagu must liikumata müir paigal seisis. Ainult mahasurutud aukartlik sosin ja üksikud ägawad ja ohkawad healitsemised rüsina seest lasksiwad märgata, et sel müiril elu sees oli, et siin wisad, kannatlikud inimesed täis ihkawat põnewust midagi ootasiwad, mis neid pidi igapäewasest hallist ühtlusest üle tõstma, igapäewast muret ja waewa unustada aitama, mis neile pidi lootusi jagama tulewiku kohta, tröösti ja tuge tooma edasielamiseks kuni paremate põlwede tulekuni.

Laua peal põlesiwad puulühtrite sees kaks kaunis jämedat raswaküinalt. Nende kollakas, weniwalt loitew walgus langes täie kumaga Juhan Leinbergi peale, kui ta tõsiselt ja rahulikult laua taha astus ja nagu jutusumina waikimist oodates ühe käe Piibli, teise lauluraamatu peale toetas ning silmad kindla, mõtlewa waatega rahwakogu peal laskis puhata.

Maltswet wõis paar aastat peale neljakümne wana olla. Poole pea wõrt suurem kui tema ümber seiswad keskmise kaswuga mehed, awaldas ta oma tugewa, täidlase koguga, oma wõlwitud rinnaga ja sirge, kindla olekuga jõudu, terwist ja küpsust. Tema lahedast, mehisest näost, mis kõrge, waimuka otsaesise läbi pikerguse kuju sai ja mida ruuge täishabe ning kõrwust saadik lõigatud tõmmupruunid juuksed piirasiwad, paistis meelekindluse ja tahtmise-wisaduse kõrwal see iseteadlik eneseusaldus wälja, mida waimline wõimise-tundmus, teistest ülekäimise teadwus inimesele jagab. Seda mõju toetas ja kõwendas tema suurte, sinihallide silmade waade. Kõige lahkuse ja pehmuse kõrwal oli sellel waatel midagi wõimsat, wõimuga wõitwat, midagi hingeliselt autoriteetlikku, mis nõuab, pärib, käsib. Maltsweti pilk wõis wahel nii läbitungiw olla, et mõned seda wälja ei kannatanud. Ta püidis kinni ja naelutas oma pilguga. Tema waade, ta kehahoid ja peapööramine hingasiwad jahedat, kogutud rahu wälja, ilmutasiwad sisemist tasakaalu, ja enesejulge, waigistust jagaw kindel rahu woolas ka tema healest, kui ta kõnelema hakkas. See heal oli paras tugew, puhta, selge metallise kõlaga ja selle kõrwa-hellitawa, südant-meelitawa pehme mõnuga, mis kuulajate kohta ka siis mõjuta ei jää, kui rääkijal kasin kõneand on. Maltswet aga oma suure loomuliku kõneosawuse ja sõnawõimuga, oma ettekandega, mille elustaw, waimustaw wool takistusi ei tundnud, oli selle nõiduwa healega hulkade köitjaks ja taltsutajaks nagu loodud. Ta heal soendas ja sütitas, tõstis ja liigutas. Ta tungis nagu ärataja, ülesraputaja ja ühtlasi nagu meelitaja ja lepitaja osawõtmata tuimusesse wajunud hingede sekka.

Ka tema näo peal waheldaw mäng, see sisemiste liikumiste nähtaw kuma, tõmmas ligi, köitis. Tema palgel helkis isewärki rõemlik, naerataw tõsidus, mis sulatawa mõju sai, kui kõneleja soojaks, kutsuwaks, paluwaks läks, ja mis lapselikku headust ja pehmust ilmutas, kui ta erajuttu westes lahkel, ladusal tujul oli. Ta wõis aga ka wäga tõsiseks, peaaegu tumedaks saada, iseäranis, kui ta oma jutlustes Jumala riigi arwatawatest wastastest, iseenda ja oma õpetuse kahtlustajatest kõneles, wõi kui ta Jumala wiha patust pöörmatade üle, wiimse kohtu koledusi ja muid põrutawaid sündmust pühastkirjast kujutas, ehk kui ta usklikkude hulgas isikuid märkas, kelle kohta tema sõnad täiesti mõjuta ja kajata jäiwad. Tema pikad, arwad hambad, mis mustja habeme seest helewalgelt wälja wälkusiwad, andsiwad tema näole säärastel kordadel peaaegu kohutawa jume. Hoolimata tähelpanematust nähes andis ta oma waatele karistawa terawuse ning kõrgendas ja kõwendas healt niikaua, kui selle sundiwal kõlal soowitud mõju oli.

Oma ihukattelise wälimuse poolest seisis Järwamaa prohwet talupoja ja linnamehe wahel. Ta kandis wesihalli, kodukoetud, willast ülikonda. Wäikema, poolde reide ulatawa sarwnööpidega kuue pealt oli ta toas oma pika, laia, tumehalli mantlikuue ära heitnud, mis talle kaunisti waimuliku mehe auwäärilise wälise laadi andis ja mida wäiklased wastased warsti prohwedi-mantliks hakkasiwad pilkama, ehk küll ka teised säherdust riiet kandsiwad, iseäranis talwel kasuka peal. Talupoja kintspükste asemel oliwad tal pikad ja kaunis laiad säärikud jalas, mis, alt sidumata, parknahast pastlakingade peale maha ulatasiwad. Kaela ümber oli tal lihtlabane walge rätik seotud, mille pealt ta musta, willase salli ära wõtnud.

Tema olekus polnud midagi näitlejalist, midagi ebaloomulist, kui ta palwelauas koguduse ees seisis ja nüid silmad rahwa pealt ära pööras, lauluraamatu kätte wõttis ning maha istudes sõna ette hakkas ütlema. Niisama wähe oli tema healetoonis mängitud pühadust, kunstlikku ärdust, seda magusalt weniwat salwimise-tooni, mida köstrid, koolmeistrid ja erapalwemehed, kirikherrade ebapruuki järele tehes, nii sagedasti tarwitawad. Tõsiselt, pikaldaselt, aga wabalt tuliwad sõnad Maltsweti suust, ja kui nad hinge puudutades, meeli äratades, tähelpanemist soetades mõjusiwad, siis tuli see just rääkija kena heale lihtsast, loomulikust kõlast. See sünnitas koguduse seas sedamaid selle lõbusa, lootusjulge tuju, millele kerge, tänulik süttiwus järgneb. Ja see tähendab kõnepidajal poolt wõitu. Ta jutluses ja palwes, nii noomiw ja tungiw ning mõtte poolest liialdaw kui ta neis ka sagedasti oli, hoidis Maltswet iga jämeda ebatooni eest, põlgas wingumist ja hulgumist, pidas „põrutamises“ mõetu ja mõistis kõige lihtsamaid abinõusid mõjuwalt tarwitada. —

See oli harimata, oskamata inimeste iluta laul, mis, palwemehe kaunis wõimsa baritoni-heale juhtimise-püidest hoolimata, Kiisa talu tahmaste parte ja suitsenud lae poole üles kerkis — wenitatult, jorutatult, kord liig madalale, kord liig kõrgele kiskudes. Ta woolas wisalt ja wastikult tööorjade karedatest kõridest, eluraskuste läbi kokkupigistatud rindadest — kõridest ja rindadest, mille heal tööloomi wäljal harjunud waljult ja karmilt taga sundima, sest et sundijaid endid niisamati taga sunniti. Ja siisgi oli sel wiletsal, iluwastasel, wiltu ja wõeriti kistud laulul oma muusika, oma luule, oma jõud ja elu sees. Temas hoowas end walus waewlew rahwasüda petliku lootuse tiiwul üles ihatawa peasemise, ihkamise sunnil luuletatud wabaduse poole — ägades, kaebades, nuttes, aga kallast aimawa uppuja wiisil pisarate tagant naeratades, kokkupitsitatud südamest rõemuhüiet wälja litsudes…

Laulule järgnes peale lühikese, palwesarnase eessõna Maltsweti waba jutlus, milleks ta Piiblist tarwidust mööda ühe ja teise koha wõttis, et neid suure osawuse ja waimuerkusega üksteisega kokku siduda ja oma sõnade sisse põimida. Isegi wastamisi käiwaid mõtteid ja õpetusi, mille poolest pühakiri nii rikas on, mõistis ta haritud waimulikkude meeste wiisil wäledalt kokku liita ja oma sõna wõimul elawaks ja elustawaks tõeks tõsta. Piibel näis Maltswetil suuremalt jaolt peas olewat. Ta ei jäänud silmapilguksgi kitsikusesse, kui ta oma seletuste tõenduseks ja kinnituseks mõnda parajat pühakirja-kohta tarwitses, ta huuled woolasiwad üle sõna-sõnalt meeles peetud piiblisalmidest.

Maltsweti jutlustel oli olude järgi oma eduline wahe; nad muutusiwad aegamööda selle järele, kuda tema õpetused teisenesiwad, kuda tema arwamised teatawal sihil täienesiwad.

Kui Juhan Leinberg oma palwemehe-tegewust Järwamaal algas, ei nihkunud tema usulised arwamised ja piibli-seletused Lutheruse usu õpe-dogmadest millesgi tähtsamas asjas kõrwale. Ta kõneles seda, mis palwemehed ikka kõnelewad ja mida ka kirikuõpetaja kantslilt kuulutas. Ta jutlustas koguni taltsalt, täiesti walitsewa kiriku distsiplini all seiswate usumeeste mõttel. Tema palwetundide kohta oli neilgi wõimudel, kes rahwa seas mingit mõttelist liikumist, mingit eluawaldust ei sallinud, nii wähe kahtlust, et Maltswet mõisatesgi lugemisi wõis pidada, nõnda paar korda Ahula mõisas. Ka kirikuõpetajad, kes oma wõimu ja mõju pudendajate wastu alati nii walwsad ja wõitluswalmis on, ei teinud temale esiotsa takistusi, sest nad ei kuulnud temast midagi paha; nad arwasiwad wast koguni, et ta neile äraeksinud wõi tuimaks jäänud tallesid aitab lauta ajada. Igatahes ei pidanud nad teda kui harimata talupoega enestele wõistlusegi mõttes hädaohtlikuks, weel wähem tuli neil meelde karta, et keegi, kes nende noomimise ja mõisniku piitsa all üles kaswanud, nende wastu teisiti õpetades ja neid isikliselt arwustades julgeks wälja astuda. Ka õpetajate arwustamisega oli Maltswet esiotsa tagasihoidlik; kui ta seda tegi, siis tarwitas ta ainult kaetud tähendusi, üleüldiseid ja kaudseid riiwamisi. Wennaste koguduse wõimumeeste wastu algas ta küll kohe wõitlust, aga esiotsa, kui nende wiha tema wastu weel nii suur ei olnud, sest et Maltsweti mõju weel wähene oli, ka kaunis taltsalt, ilma kirglise õhinata. Weel ei heitnud wastastikune wõistlus, wastaste õel tagakiusamine õli Maltsweti tulesse.

Kui Maltsweti lugemistel tema tegewuse esimesel järgul weidi iselaadi oli, siis ainult selle poolest, et ta mõne harilise morali-punkti peale iseäralist rõhku pani. Ta jutlustas kirglisema õhinaga, kui tawalised hingekarjased ja palwemehed, muu seas wiinajoomise, warguse ja sugulise kõlwatuse wastu. Tungiwa noomimisega seletas ta, et kes wiina, seda kurjawaimu jooki, mitte tilgatumaks maha ei jäta, see ei wõiwat temast ialgi lahti saada, ja kes temast lahti ei saa, see ei wõiwat Jumala riiki peaseda, waid pidada igawesti hukka minema. Neid kombeõpetuslisi noomitusi oskas ta nii wõimsa sõnaga ette kanda, et mitmed wiinajoomise tõe poolest maha jätsiwad, ja juhtus ka sedagi, et isikud, kes oliwad warastanud, oma patu üles tunnistasiwad, warastatud asja omanikule tagasi wiisiwad wõi rahana ära tasusiwad, kui see neil wõimalik oli.

Muidu liikusiwad Maltsweti jutlused harilistes roobastes, ikka selle wahega, et ta oma õpetustele elawama hinge sisse puhus, et ta kõik, mis ta ütles, tulega ütles. Ta soowitas oma kuulajatele suure rõhuga Jumala sõna kuulamist ja lugemist kirikus ja kodus, palus neid katekismuse-raamatut, kui ristiinimese ustawat teejuhatajat, alati kaasas kanda, et seda lugeda, kui aeg wähegi lubab, käskis neid piiblist wõimalikult sagedasti õppust, tröösti ja kosutust otsida ning kohustas neid hoolsasti kirikus ja wirgasti armulaual käima, nii sagedasti, kui aeg annab ja terwis kannab.

Kuid aegamööda tärkas muude, tekkis wahe, sigines õpetusline lahk, mis rutulisel edul laienes, kui ta ka põhjusalusliselt suureks ialgi ei saanud. Muidugi rajanes see, nagu usulised lahk-wahed kunagi, ainult kultuse enese, see on, wälispidiste wormide ja wiiside ning kombe-õpetuse teisenenud arusaamiste peale, ja põhjenes, nagu usuwahed üleüldse, pühakirja mitmekesiste, üksteisest lahku minewate, wõi mitmesuguseid seletusi lubawate õpelausete peal.

Tubaka-suitsetamise hukkamõistmise kõrwale ilmus keeld, uhkeid riideid ja ehteid kanda. Maltswet leidis apostel Peetruse esimesest raamatust koha, kus, iseäranis naiste kohta, on öeldud, et nende „ehte ei pea wäljastpidi olema ei juuste palmitamises, ei kulla ümberpanemises ega riiete ehitamises.“ Et waesel ärakurnatud Eesti talurahwal sõna õiges mõttes riide-uhkust ei olnudgi — karmist kalewist kuube ja takuseid püksa wõis seks waewalt pidada —, weel wähem „kulda ümber panna“ — ehk olgu siis, et hõbedast sõlge, preesi ja kaelarahasid üleliigse toreduse sekka loeme —, siis hakkas Maltswet oma usulises mõttekitsuses riiete elawamatest wärwidest kinni ja pani need keelu alla. Wärwid, mis tema silmas armu leidsiwad, oliwad ainult must, walge ja hall, iseäranis ühetooniline, waesust ja alandust tähendaw hall, mida nii lihtsalt, ilma kunstliste ja seega ehtimisehimu ilmutawate abinõudeta, mustast ja walgest kokku wõis seada. Ja ta hakkas oma käsutäitmise-õhinas Eesti talunaise ehteta juukse-patsist kinni, et seda palmitusest lahti wõtta, ilma tähele panemata, et terwe uhkuse-keeld Hebrea kalamehe Peetruse kirjas Hommikumaa naisterahwaste liig elawa ehtimise-himu wastu käib.

Aegamööda läks teo-agar usu-uuendaja edasi. Ta leidis Piiblist weel õpetusi, mis ristiusu käskude ja keeldude hulgast wälja oliwad jäetud, mida ta aga sündsaks arwas sinna wastu wõtta. Maltswet ilmus õpetusega, et sealiha ja were söömine Jumala ees raske patt olla. Ta wõis seejuures mitme koha peale pühaskirjas, niihästi wanas kui uues seaduses, toetada, iseäranis Moosese terwishoidliste käskude peale. Siga liikneb Moosese järele roojaste loomade sekka, ja were maitsmise mõistab Juuda rahwa seaduseandja mitmel puhul selge sõnaga hukka. Suuremat enesewõitmist sealihast taganemine Maltsweti jüngritelt wist ei nõudnud sest lihasöömisest oliwad tolleaegsed Eesti talupojad waesuse tõttu juba muidugi wõerutatud küllalt — paljud nägiwad niisugust maiust ainult suurtel pühadel oma laual.

Siis järgnesiwad mõned taktikalised lahk-sammud, mis Maltsweti awalikult lahti peasenud ja suuremat hoogu wõtnud waenust kirikuõpetajate wastu wälja kaswasiwad. Need sihtisiwad muu seas kirikus põlwitamise, kui ka armulaual käimise wastu, millest Maltswet kõige pealt iseenese wabastas, kuna ta isiklikult ka kirikus-käimise maha jättis.

Sel järgul õiendas ta oma jutlustes muidugi ka wastaste ja wõistlejatega arweid, pidas kohut kirikherrade ja herrnhutlaste üle, ning kiskus nende isiklised ja õpetuslised nõrkused ja wead päewawalgele. Ta tegi seda niisama waljult ja kibedalt, nagu need teda igal puhul armuta witsutasiwad, ilma et nad seejuures abinõusid palju oleksiwad walinud.

Suuremalt jaolt sel järgul hakkas Juhan Leinberg ka prohwedi omadusel, tulewaid suuri asju ette kuulutades, wälja astuma ning ennast wahel usulise waimustuse tuhinas ise prohwediks tunnistama, enamisti „teiseks Johanneseks.“ Iseäranis rohkesti rääkis ta oma ettekuulutustes wiimse päewa märkidest ning suurest tulewiku-sõjast, mis Wene riigi pidi ära häwitama. —

Järkliselt ja astmeliselt, nagu tema üleüldine tegewus kujunes, oskas ta targa taktikaga ka oma lugemisi mõju ja tagajärje tulul kergitades ära toonida. Kui ta kusgil kohas esimest korda palwetundi pidas, ei toonud ta mitte kohe oma lahk-õpetusi wälja, wähemast mitte kõiki ja mitte kõige käredamaid. Ta ei jooksnud mitte uksega majasse, ei müksanud inimestele wastu pead, teades, kui wisalt rahwas kõigest endisest, harjunust kinni peab. Ta tegi lihtsalt elawa, äratawa jutluse ja jättis kõik wälja, mis wõerastust oleks wõinud sünnitada. Järgmisel lugemisel läks ta aga sammu edasi, põimis mõned oma lahk-arwamised osawasti kõne sisse ja seletas ning põhjendas neid niikaua, kui nad oma wõera näo kaotasiwad ja kuulajatele usutawa tõena hingesse omanesiwad. Järgmisel korral ilmus ta siis mõne uue punktiga ja järk-järgult nõnda edasi, kuni ta nägi, et külwatud seeme idanes, et pandud nurgakiwi paigal seisis. Suur kõne-anne tegi talle uskujate ja poolehoidjate wõitmise kergeks, ja wastuwaidlejaid ei olnud tal lihtrahwa seast karta, sest et ta piibli-tundmise poolest kõigist üle käis.

Oma äraproowitud taktikast pidas ta ka Kuglil kinni.

Tema esimene lugemine seal oli tol ajal, kui ta oma lahk-õpetustega weel wiiwitades, tagasihoidlikult, nagu katsudes, wälja astus, kui ta peaasjalikult weel wiina, tubaka, warguse, sugulise eksimise ja muude hariliste pahategude wastu wõitles, kui ta, kirikuõpetajaid enam kõrwale jättes, wennaste koguduse ukse-lukutamise ning selle ühisuse juhtiwate meeste mammona-teenimise wastu healt tõstis, muidu aga weel enam-wähem kiriku tiiwa all oli, ilma kindla koguduseta, ilma suurema tegelise wõimuta. Küll oli ta oma algupäralisi isekäskusid ja isekeeldusid mitmes kohas juba awaldanud, iseäranis seda, mis riide-uhkusesse, ihu-ehtimisesse ja juuksepalmitamisesse puutus, aga weel puudusiwad tal need enesesalgawad, kirglise usuga poolehoidjad, kes tema õpetuste järele, ilma kaasilma naerust ja pilkamisest hoolimata, tegiwad ja elasiwad. Weel ei käinud tema kuulajad üksnes hallis riides, weel ei kandnud naised ja neiud awalikult lahtiseid juukseid, weel ei põlatud tegeliselt werd ja sealiha, ja wist ei olnud ka neid palju, kes Maltsweti mõjul enam piipu ei tõmmanud ja wiina ei maitsenud.

Muidugi wõis Maltswet arwata, et tema lahk-õpetused, mida ta mujal ilmutanud, Kugli rahwale kuulu järele juba tuttawad on. Siisgi ei wõtnud ta neist esimesel lugemisel muud midagi kõnesse, kui ehtimise-asja, ja sellegi kaunis ettewaatlikul, pühakirja sõnaga kaetud kujul. Temal oli wiisiks, pärast palwetundi neid, kellel temalt midagi küsida, seletust pärida oli, jutule wõtta, et sel kombel üksikute isikute wõi wäikeste ringikeste seas missionitööd wagusamalt algada ja pärast suure kogu ees seda julgema mõjuga edasi teha. Nähtawalt hoidis ta seda ka siin silmas.

Maltswet pidas pühakirja lausetest kokku põimitud äratuse- ja manitsuse-kõne, nagu teised palwemehed seda ka tegiwad, nagu rahwas kirikuõpetajate suust iga pühapäew kuulis. Ja siisgi oli sel kõnel midagi, mis teiste omadel nii sagedasti puudus, mis seda teiste omadest eraldas, nagu kõrgemasse liiki tõstis: kõne oli aate poolest selge, läbipaistew, ühine; mõtted temas oliwad nagu helmed ühisesse paela lükitud. Ta oli puhas neist igawatest, mõtteta kordamistest, neist harunemata wassingutest, mille sisse ettelugejad palwemajas endid mässisiwad, nagu kanad takkude sees päterdades, ja tal polnud ka seda äraloetud, mahahaspeldatud kõne ärilik-kainet, õõnest, masinlikku kõla, nagu paljude, rahwa keele ja mõttewiisiga heitlewate pastorite jutlustel. Maltswet teadis, mis ta ütelda tahtis, ja ta ütles seda nõnda, et ka kuulajad sedamaid teadsiwad, mis ta ütelda tahtnud — weel enam, Maltswet ütles seda sõnadega, mis meelde jäiwad, mis kuulaja silma ette piltisid, kujusid, elawaid näitusi tõiwad. Maltswet oli luuletaja.

„Teie, kes te siia Issanda nimel kokku olete tulnud“ — ütles ta oma kõne lõpul, ja see oli ühtlasi tema tänase jutluse kordaw kokkuwõte — „teie kõik soowite ja palute, et Jumal teid ihulikus elus aitaks ja pärast oma riiki wastu wõtaks, et ta teid siinse ilma hädadest peastaks, neid wähendaks ja kergendaks, ja siis, kui ta teid maapealsest hädaorust ära on kutsunud, teile igawese õndsuse wärawad lahti teeks ja teid oma püha pale ette laseks, kus teie enam tööd ega waewa, nälga ega janu, waesust ega puudust, haigust ega surma ei tunne, waid kus teid igawene puhkus, igawene rõem ja õnn, alaline pühapäew ootaks. Aga mõtelge ometi järele, armsad wennad ja õed Kristuses, kas on taewasel isal wõimalik neid teie soowisid täita, kui teie oma senist elu patutuimuses edasi elate, kui ta mitte ei näe, et teie seisatama jäete, käe otsa ette lööte ja eneste käest küsite: Kas mu jalg siis ka sel kitsal kirikuteel kõnnib, mis taewa poole wiib, ja mitte sel laial kõrtsiteel, mis põrgu kuristiku kaldal lõpeb? kas ma siis ka wäärt olen, et Õnnistegija mulle paradiisiukse lahti teeb ja mulle oma aujärje ümber paiga annab? kas ma alalise pühapäewa, igawese rahu- ja rõemupõlwe taewases riigis ka ära olen teeninud? Ei, wennad ja õed, teie peate tunnistama, et wägede Jehowa teile weel mitte appi ei wõi tulla, ei teie maapealset elu kergendama, ei teile teise parema ilma uksi lahti tegema. Teie peate tunnistama, et teie oma majapidamisest aru pole teinud oma hinge ja oma Issanda ees, et teie kinniste silmadega, nagu peata kanad, pilkases pimedas patu-orus ümber hulgute, ja, mis weel kurwem, et teie tegusid tegude peale hunnikusse laote, mis Issanda meelest hirmsad on. Teie appi-hüidmisega ühes karjuwad teie patud taewa poole, ja nende wägew heal lämmatab teie nõrga palweheale ära. Teie teenite kuradit! Teie teenite kuradit — osalt meelega, oma kurjuse pärast, osalt rumalutasa, sest et teie paremat ei tea, sest et teile paremat pole õpetatud. Teie teenite kuradit iga popsuga, mis teie oma piipudest tõmmate, iga lonksu wiinaga, mis teie oma kurku kallate, iga hiilgawa asjaga, mis teie oma ihu külge panete, iga punawa ja sinawa wöödi ja triibuga, mis teie oma riiete sisse koote, iga põimitud juuksekarwaga, mis teie peas Jumala käsu wastu uhkuseks krussi on kõwerdatud! Et teie kuradit teenite weel iga muu teoga, mis Jumala kümne käsu wastu käib, seda teate isegi ja seda olen ma täna teile teie oma elu järele pikemalt seletanud. Mis teie aga ise mitte ei näi teadwat ega patuks pidawat, mida teie tarwilisteks ja lubatud asjadeks arwate ja mida teie usuõpetajad ja hingeäratajad teile mitte pole ära keelanud, sest et nad ise sedasama ees teewad, mis teie järele teete, see on tubaka, selle kihwtise pahareti-rohu, tossutamine, see on wiina, selle kuradi-lakke, pruukimine, ja see on lihaliku ja ilmaliku uhkuse tagaajamine, mis äraneetud mammona-orjusest wälja kaswab. Kõik seda mõistab kiri kas selge, otsekohese sõnaga hukka, wõi meile näitab kuri kahju, mis need asjad inimesele tema elus teewad, wäga selgesti, et nad ainult põrgust wõiwad pärit olla, et nad umbrohi on, mis kurat ise teie sekka on külwanud.

„Kui teie seda ei teadnud, siis on see teie seniste waimulikkude teenäitajate ja hoolekandjate süi, keda Kõigewägewam selle eest karistamata ei jäta. Nemad ei pane kirjas neid käskusi tähele, mille alla neil endil iseäranis raske on endid paenutada, ja nad õpetawad teile üksnes seda, millest nad waikides mööda ei saa minna, sest et siis käskusid ei oleksgi ja käskudega ühes ka mitte usku. Teie waimulikud karjased orjawad ise ilma- ja liha-himusid, kumardawad ise uhkuse kuldwasikat, sellepärast ei wõi nad teile Jumala pühast sõnast kõiki õpetusi teada anda, mis teie silmad ka nende eneste pattude nägemiseks lahti teeksiwad, sest siis ei austaks teie neid enam, siis ei peaks teie neid kauemini õigeteks Jumala sulasteks. Nemad kardawad pühakirjast täit tõtt wälja lugeda ja teile kuulutada, sellepärast nopiwad nad teie seast ainult need wälja, kes poole tõega lepiwad, ja peawad nendele oma palwetunnid, aga kõik teised ajawad nad Issanda kojast wälja ja panewad uksed nende eest lukku. Mitte teie süi ei ole, et teie kõiki Jehowa käskusi ei tunne ja pimesi pattu teete, waid nende süi, kes Piibli üksnes sealt kohalt lahti lööwad, kust wariserid ta ka lahti lõiwad, ja teile ainult seda õpetawad, mis wariserid ka õpetasiwad. Ja ma wõin weel juurde lisada, et nad ka hooletumad ja oskamata sulased Issanda wiinamäel on: nende seas on paljuid, kes pühakirja õieti ei tunne, sest et nad waewaks ei wiitsi wõtta, seda läbi uurida ja kõiki käskusi ja keeldusi wälja otsida, mis prohwedid ja apostlid püha waimu juhil sinna üles on pannud, ja nende hulgas on ka neid, kes igast asjast meie kallis piibli-raamatus arugi ei saa, sest et taewas neile seks oma walgustust ja waimu pole annud.

„Aga patt jääb patuks, armsad hinged, ja igaüks peab oma patu eest wastama — niihästi nemad kui teie. Jah, ka teie! Keegi teist ei wõi ennast süist lahti mõista ja öelda: ma ei teadnud, et see patt on, sest Jumala käsud on selgesti kirja pandud, nii et neid igaüks wõib leida, ja Issand saadab, kui ta näeb, et tuimus ja wale maad wõtawad, ikka jälle mehi wälja, kes tema sõna neile, kes sellest ise jagu ei saa, täiesti õpetawad ja õieti seletawad. Siin seisan mina, Issanda sulane ja Jumala saadik, teie ees ja ütlen teile: Wõtke kuulda Jehowa sõna, nagu see kirjas täieliselt üles on pandud, ärge laske endid eksitada, ärge laske endid magama suigutada patu-unesse nende läbi, kes Issandale mitte ustawad teenijad ei ole. Ja tõesti, mina ütlen teile: kui teie soowite, et taewane isa teid peab aitama teie hingelises ja ihulises hädas, kui ta teid peab peastma kõigest, mis teie waimu ja liha üleliigselt koormab, siis peate teie uuesti sündima, teie peate uuteks inimesteks saama, teie peate wana Aadama endi küljest maha koorima, nagu loom kewadel wana karwa maha ajab; teie peate jalatallast pealaeni puhtaks saama wanast patukoorikust — teie peate kõiki Jumala käskusi ja õpetusi täitma ja teie peate lahku lööma neist, kes teile neid wõeriti seletawad ja poolikult õpetawad, ja kes ise sellegi järele ei tee, mis nad teile poolikult õpetawad! Wennad ja õed Siionis, kuulge minu hüidmist ja ärgake üles! Ärgake üles, sest tund on tulnud, kus Issand teid kutsub! Ta kutsub teid minu läbi ja laseb teile öelda, et aeg ligidal on, kus ta ise ilmub kõige oma wäe ja wõimuga, kõige oma au ja hiilgusega, ja siis wärise, lõdise, nuta ja karju, sa ärkamata, patust pöörmata hing, sest siis ootab sind põrgutuli ja igawene hukatus!“

Maltswet oli kõmisewal rinnal ja wälkuwal silmal rääkinud; ta pani, iseäranis wiimastes lausetes, oma heale sisse selle õhutawa, sütitawa, hinge sisse tungiwa tuhina, mis hulgad wägise kaasa kisub, kritikata, pimesi woolu sisse tõmmab. See mõju sai ka siin kohe märgatawaks. Iseäranis näis see pühalik-kindel, kõikumata usu peale rajatud iseteadwus imponeeriwat, millega Maltswet ennast Jumala käsutäitjaks ja saadikuks tunnistas. Ruumides walitsew waikus sai täieliseks healetuseks, liikumata, katkemata, kokkusurutud haua-waikuseks, rahwa ühiseks hinge-kinnipidamiseks. Siis, kui kõneleja peatas, järgnes nagu imestuse, hirmu, aukartuse ja tärkawa waimustusega segatud liikumine, millele naisterahwaste mahasurutud nutu- ja ohke-kahin nagu kuuldawa kaja andis.

Juhan Leinberg, näost kahwatu ja sügaw-tõsine, pidas wäikese waheaja, kus juures ta läikiw silm tumma rahwahulga seas nähtawale tulnud elu nagu janunedes sisse imes. Edasi kõneledes muutis ta oma healt ja rääkis nüid nii soojalt, rõemsalt, lootust-jagawalt, et ta sõnad nagu naeratawat päikese-paistet tumeda kogu peale heitsiwad:

„Jumal on armastus. Jumal tahab meid aidata. Meid kõiki — kõige suuremaid patuseid meie seas. Meid kõiki, kes meie wähegi tahtmist näitame, endid uuendada. Jumal wõib meid igast hädast, ka kõige suuremast, aidata, hädast, millest meie ise arwame wõimata olema peaseda. Jumal wõib meid kohe aidata, wiibimata. Jumal wõib imet teha! Ärge unustage, et Jumal imet wõib teha, et Jumala käes midagi wõimata pole! Ärge uskuge, et imetegusid enam ei sünni — neid wõib igapäew sündida, wäikeseid ja suuri. Jumal tõstab, kui ta tahab, ka praegu weel mägesid paigast, tõmmab merest kuiwa wahe läbi, muudab päewa ööks ja öö päewaks, häwitab riikisi ja loob uusi, äratab surnuid üles ja teeb haigeid terweks, wiib oma ärawalitud hinged, oma ärawalitud rahwad Egiptuse pimedusest tõotatud maa walgusele. Wennad ja õed, Jumal wõib kõik ja teeb kõik, kui meie tema wägewuse sisse usume, kui meie oma hinged, täis leegitsewat usutuld, temale anname, kui meie siin tema ette põlwili langeme, oma käed tema poole sirutame ja kõigest jõust kisendame, nõnda kisendame, nagu surmahädas kisendatakse: Isa, aita, aita meid!… Kui meie seda teeme, siis sünnib ime! Wennad, õed, Siioni lapsed — kuulge, siis sünnib ime! Kas tahate imet näha saada? Kas soowite, et see maja, kus meie koos oleme, üles õhku tõuseb, taewalaotust mööda edasi lendab ja teise paremasse paika maha langeb? Kui teie seda tahate, siis ärgake üles, sündige uuesti, põletage oma hinged usuleekidega puhtaks ja kuulake minu suust, mis maa ja taewa kuningas teile ütleb: heitke põlwili tema ette ja paluge! Ja kui Jehowa näeb, et teie uued ja ärkwad olete, siis sünnib ime, mida teie soowite, siis tuleb teile abi ja peastmine. Seepärast põlwili, patused, — käed risti, magajad, — suud palwele, pimedad! Tund on tulnud, kus Issand meie sekka on astunud. Ta seisab meie hulgas ja laotab õnnistades käed meie üle wälja… Põlwili! Põlwili!“…

Sündis tume müdin, nagu oleks äkiline tuulepöörang wana, mädanenud maja ümber lükanud, nagu oleks kuhi raskeid kotta ära lagunenud ja murdu maha langenud. Terwe rahwakogu wajus ühel hoobil põlwili, otsekui oleks mingi nägemata wõim ta maha rusunud, just kui oleks igaüks tundnud, et peastja abitõotaw käsi tema üle wälja sirgus, ja nagu oleks sellest käest woolaw jumalik wägewus abipaluwad patused tolmu sisse põrutanud.

Ka Maltswet ise heitis põlwili.

Ja põlwili heitsiwad ka need, kes wäljas ukse ja aknaaukude taga seisiwad.

Ning põlwili kisti Lõhmuse Taawetgi, see poole usuga patune, ja ta laskis enese tõrkumata põlwili kiskuda, sest üks kiskuja oli see, keda ta nii wäga armastas, ning teine selle haruldase palwemehe sõnawõim, mida ta esimest korda enda kohta — pooldi wastu tahtmist — mõjuda lasknud.

Ja põlwili heitis lõppeks weel Aadu Wikerpuur, see kõhurääkija ja kõrtsi-weiderdaja, see lorakapukas ja kõige-hirwitaja, kelle meelest maailmas midagi tõsine ega püha ei olnud, kelle suus ja südames Jumal ja kurat wennalikult kõrwu elasiwad. Aadu Wikerpuur heitis põlwili, sest et Taawet Lõhmus põlwili heitis. Ta ei tahtnud, et ta sõber pärast häbeneks…

Maltswet palwetas.

Maltswet ei mõistnud mitte ainult jutlust öelda, kõnet pidada, ta oskas ka palwet teha. Tema palwel oli murdwat jõudu, sulatawat palawust. Ta pani palwe sisse oma kirgusulise hinge ja oma kõnemehelise ande, ja nõnda tõmmas ta kõik enesega tuhinal kaasa ujuwa ärduse, talitsemata ihkamise, põrmuni ulatawa alanduse sisse.

Maltswet palwetas, ja terwe rahwakogu palwetas kaasa nagu üksainus hing.

„Tulge kõik minu juurde, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata!“

Ja et nad kõik nii waewatud ja koormatud oliwad, et nad kõik kokku oliwad sulanud üheksainumaks rusutud, puretud, mahatallatud rahwahingeks, siis läksiwad nad tema juurde ja temaga kaasa seda wõimu otsima, mis neile tema juhatusel hingamist tõotas saata, lähenesiwad põlwede peal roomates sellele nägemata wägimehele, kes, nagu tema sulane ja saadik kuulutas, imet wõis teha, isegi nii suurt imet, et ta neid waewatud ja koormatud hingesid, kes siin tema ees põlwili oliwad, nende hädast wõis peasta.

Missugusest hädast?

Ihu- wõi hinge-hädast?

Kui neile keegi selle küsimuse ette oleks pannud ja kui nad õiglaselt, oma südame-heale järele, oleksiwad kostnud, siis oleks nende wastus olnud: ihu-hädast.

Sest see oli ainus häda, mida nad tundsiwad, mida nad mõistsiwad, mis tõesti olemas oli. Keegi neist ei wõinud öelda, et nende hing kuidagi hädas oleks. Ja kui see hädas oli, kui see walu ja piina tundis, siis ainult sellepärast, et ihu hädas oli, et ihu kannatas. Mis on üleüldse hingehäda? oleks igaüks neist oma südame-healega küsinud. Sest see wastus, mis nad endile mõne kätteõpetatud usulise sõnakõlksuga ise oleksiwad wõinud anda, ei olnud arusaadaw ega tõenäoline; nad ei uskunud seda; nad tundsiwad, et see õige ei ole.

Nad mõistsiwad seda ainult sinnamaani, et inimene, kes midagi palub, alandlik peab olema. Et inimene, kes soowib, et temale head tehtaks, selle tingimisi peab täitma, kes temale head peab tegema. Maltswet ütles, et Jumal aitab ja peastab, kui see, kes abi ja peastmist ihkab, põlewa usuga Jumala poole pöörab, patu-tuimusest kahetsemisele ja meeleparandamisele ärkab. Need oliwad Jumala tingimised, mille täitmise eest ta abi ja peastmist wõis anda. Abi ja peastmist millest? Ometi ikka hädast, mida inimene tundis, mida ta tõeste kannatas, ja mitte hädast, mida tal polnud, millest ta midagi ei teadnud. Sest palwemeeste sõnad teisest ilmast, igawesest elust, hingelisest õndsusest, mida inimesel patustpöörmise waral waja olla katte püida, on tegelise eluga wõitlewale, töö ja murega koormatud inimesele ainult sõnad, ja neile iseäranis tühjad sõnad; nad on mõisted, mis liig kõrgel õhus ripuwad, kui et praktilise mõistusega terwe inimene nendega tegemist wõiks teha. Niisugune inimene ütleb enesele õigusega: Kui teist ilma on ja kui teised sinna sisse saawad, miks siis mitte mina ka? Ma pole pahem ega parem kui nemad. Taewasse tahan kord saada, aga häda mu hing ei tunne. Häda tunneb ainult mu ihu. Ja sellest hädast tahan peaseda.

Ning kurnatud Eesti talupoeg, kes Maltsweti jutlust kuulis, lisas juurde: Jumal tahab mind hädast aidata, kui ma oma hinge temale pühendan. Wõtku mu hing — siin ta on! Mul ju muud ei olegi kui see hing, ja ma annan ta heameelega hädast peastmise hinnaks ära. Wõta, armuline peastja, wõta see waewatud ja koormatud hing, kui sa teda nii wäga ihaldad ja kui ta juba muidugi sinu päralt peab olema!…

Rahwahulk, kes siin põlwitas, oli wõidetud — Maltswetil wõidetud. Kes seda jutluse ajal weel ei märganud, wõis seda palwe ajal selgesti näha. Siin usuti selle ime sisse, mida osaw kõnemees kuulutanud, ja et selle sisse usuti, siis oli igaüks walmis oma hinge imetegewale peastjale ohwerdama. Igaüks palwetas niisuguse õhinaga, et näis, nagu tahaks ta lunastaja tingimisi korraga, sellesama ühe palwega, täita, nii et tõotatud ime kohe ja siinsamas wõiks sündida, — et maja, kust palweheal kostis, sedamaid õhku tõuseks ja teise paremasse paika maha langeks…

Usk selle ime sisse wõitis rahwahulga Maltsweti poole. Maltswet teadis, mis ta tegi, kui ta rahwa hinges usku ime sisse uuendas ja kõwendas, kui ta rahwa peasemise igast hädast, ka ihulikust, niisugusele imele tuumaks andis. Maltsweti wõidurõemus silm wõis näha, kui kirgliselt nende waewatud ja koormatud hingede huuled tema palwesõnu kordasiwad, kui kuumalt nende käed ristis oliwad, kui ärdalt nende rinnad õhkasiwad, ja ta kõrw wõis kuulda, kuda naiste nutmine iga uue erutawa lausega kramplikumaks läks, kuda sisemine ärewus nende põuest sõnadeks sidumata healesid wälja pigistas.

Maltswet lõpetas.

Tema pühalik aamen oli juba üle koguduse heljunud, aga weel põlwitasiwad kõik. Maltswet ise oli juba üles tõusuud, aga tema wõidetud hinged oliwad weel põrmu sees maas. Peastja nägemata käsi näis weel nende peade peal lasuwat, usk ime sisse sundis neid weel ja ikka weel oma alandust tunnistama.

Nad tõusiwad alles aegamööda üles, siis, kui nende wõitja palwelauast lahkus ja wabalt nende sekka astus, kui ta Jumala saadiku ja waga usumehe pühaliku näo igapäewase inimese lahke ja sõbralise näo wastu ära wahetas.

Sedamaid oli Maltswet hiilgawate silmadega, waimustatud inimestest ümber piiratud, kes tema käsa surusiwad ja temale tänusõnu kogeldasiwad. Oli ka ärdaid hingesid, kes pühaliku aukartusega temale lähenesiwad, et wargsi tema kuue-palistust puutuda. Ja isegi need, kes eelarwamistega, kahtlemistega, pool pilgates täna Kiisa talusse ilmunud, astusiwad ligemale, et mehele, kes nende sisemise inimese liikwele äratanud, kes nende põues lootuseheali helisema pannud, sügawamalt silma waadata.

Kõige kauemini hoidis Kiisa peremees suure palwemehe kätt oma pihus. Ta waatas oma hallide, rohkesti ärdust ja alandust, aga wähe waimuerkust awaldawate silmadega aineti Maltsweti otsa ja ütles pikkamisi, kus juures ta suunurgad nutuselt tuksusiwad ja silma-ääred wesiseks läksiwad:

„See oli magus hingeroog, magusam kui kärjemesi, misukest warsti jälle tahaks kuulda soada. Jumala sulane, tule meile tagasi, niipea kui wähegi wõid! Tee minu kojale jälle au, aja saadan meie külast wälja, ja — ja — Jumal õnnistagu sind selle eest!…“

Mihkel oleks hea meelega weel midagi öelnud, aga ta oli nõrk kõnemees, mille suust ainult usuline waimustus need tema kohta kaunis ladusad sõnad wälja oli litsunud. Ta pikk, suure kondiga, lahja kogu seisis weidi otseti, nagu wiltu wajunud werstapost, Maltsweti ees, ja kui ta wiimase käe lahti laskis, äigas ta paar korda, nagu midagi meelde tuletades, oma kõhna, kortsurikka näo üle, mida lõua- ja põse-alune hallakas habe nagu karune pärg ümbritses.

Maltswet oli tema kätt tugewasti wastu pigistanud.

„Ja, armas wend, ma tulen siia warsti tagasi, sest ma näen, et siin põld on, mille peale julgesti ja suure lootusega Issanda seemet wõib külwata. Püidke aga, teie ärksamad usuwennad, selle eest hoolt kanda, et waenlane öösel liig palju umbrohtu wilja hulka ei saaks külwata.“

Seejuures waatas palwemees Kiisa peremehe otsa, aga sõna „ärksamatest usuwendadest“ kuuldes nihkus Tõnu-Peetri Madis Maltswetile nii lähedale, et selle silm ka tema peale pidi langema. Noor peremees punastas rõemu pärast, kui nägi, et kuulus lugeja ta ära tundis ja talle käe wastu sirutas. Madis oli Maltswetiga kord Jaani ja teine kord Koeru kihelkonnas lugemistel koos olnud ja temaga kumbagil puhul pärast palwetundi usuasjade üle mõtteid wahetanud.

„Näe, weel üks agar sõber, kes pahareti külwi wõib takistada ja ohakaid wilja seest wälja kitkuda, kui ta aga Issandale õige ukse oma südames lahti teeb… Tere, Tõnu-Peetri peremees!“ Ja kuna Maltswet noore usumehe kätt kinni pidas ja talle oma läbitungiwa silmaga lahkesti, pool manitsedes, pool meelitades, näosse wahtis, lisas ta kergelt, ilma mingisuguse tuntawa okkata juurde: „Ikke weel wennaste kirjas ülewal?“

„Ja.“

„Wahest juba hoolekandjate aupingis?“

„Ei.“

„Wõi mitte? Wõi weel mitte?… See on nagu ülekohus… Nii minu meelest… Mis sa ise arwad, Madis?“

Madis lõi silmad maha, esiteks pahemale, siis paremale poole, ja kuna uus kerge punahoog ta jumekat nägu wärwis, tähendas ta tasa ja litsutult:

„Peawad wist weel nooreks.“

„Kui noor siis oled?“

„Kolmkümmendkolm.“

Juhan Leinberg naeratas.

„Ma tunnen hoolekandjaid ja ettelugejaid, kellele sa oma wanadusest paar aastat wõiksid ära kinkida. Muidugi peaksid nemad sinule natuke wa mamunat wasta andma ja sulle mõne kõrgema ameti kätte juhatama.“

Madis mõistis. Ta ülemine mokk walkja habeme all wärises tasakesti. Kaheksa aastat wennaste koguduse liige, üks agaramatest lugemisel-käijatest, palwemaja igapühapäewane kahekordne külaline, kirjamees ja kirjatundja, eeskujuliste elukombedega arukas inimene, diakoniga mitme seakintsu kaudu hästi tuttaw — ja weel ikka mitte aupingis! Tõesti, see oli ülekohus, see pidi ülekohus olema! Madis ei olnud auahne, see on, ta ei tahtnud auahne olla, ei teiste ega iseenese ees, ja ta uskus, et ta auahne ei ole, ning sellepärast ütles ta teistele ja iseenesele, et ta hoolekandjaks ja ettelugejaks saada ei tahagi, et talle sellest küllalt on, wennaste koguduse lihtliige olla. Aga nüid korraga, kui Maltswet seda ütles, tundis ta, et talle ülekohut on tehtud. Ta tundis seda äkitselt niisuguse ägeduse ja niisuguse mõrudusega, et ta käsi, mille Maltswet lahti laskis, rusikasse läks. Ning ühtlasi sähwis, kui ta nõnda häbi tundes suure palwemehe ees seisis, ta ajust walgusejuga läbi, mis talle uut teed näitas, teed, mis ka sihile wiis. Missugusele sihile? Et Madis auahne polnud — olla ei tahtnud —, siis ei teadnud ta, mis sihti ta mõtles, küll aga teadis ta, mis tal praegu teha on, ja ta waatas Maltswetile kindla, läikiwa pilguga silma ja ütles kähku:

„Ma astun wennaste kogudusest wälja.“

„Miks nõnda?“ küsis Juhan Leinberg. „Millal see nõu sulle tuli?“

„Juba — juba ennemalt,“ wastas Madis. „Ma ei taha seal enam olla.“ Ja ta lõi pilgu jälle maha.

„Miks?“

„Ma näen, et nende usk õige ei ole.“

„Näed, Madis, näed?“

„Näen, ja tahan sinu järelkäija olla.“

Maltsweti pilk, millega ta uut järelkäijat mõetis, awaldas rahulolemist, rõemsat lahkust, aga mitte enamat. Ta waikis suure rahuga, nii et Madis küsima pidi:

„Kas wõtad mind wasta?“

Tummalt sirutas Maltswet talle käe pihku.

„Ja lubad, et ma — et ma — —“ Madisele tuli äkitselt meelde, et uus jünger alandlik peab olema, seepärast lõpetas ta oma küsimise weidi teisiti: „… ja lubad, et ma sinu juures käin sinu usku õppimas ja tallele panemas…?“

Maltswet nokutas peaga ja pigistas ta kätt.

„Ja… ja…“ Madisele näis piinlik olewat, et usumees tema wastuwõtmist kiidu- ja õnnistuse-sõnadega ei teretanud, seepärast tuli järgnew lause komistades wälja: „… ja kui ma sinu usus kindel olen ja kõik tean, siis lubad, et — et ma seda — seda koa teistele kuulutan…?“

Maltswet pani käe raskelt tema õla peale. Ta sõbralik lahkus muutus lahkeks tõsiduseks, kuna ta kulmude wahele, tugewa, õige nina peale, peenike, aga sügaw korts ilmus. Nagu oleks ta Madise suust niisugust soowi oodanud, ütles ta ilma mõtlemata:

„Kulla wend, minu luba pole sul waja. Õnnistegija ise walib meie seast need wälja, kes teistele tema elusõna peawad kuulutama, ja jagab nendele oma waimu. Palu tema käest luba, ja kui ta su palwet täidab, ja kui sa tunned, et sul teistele midagi on kuulutada, siis hakka aga julgesti peale!… Mis sa minu käest tahad õppida, seda õpetan sulle, kallis sõber, hea meelega.“

Kuna Madis teiste ligitungijate eest tagasi astus, jäi Kiisa Mihkel, kes Maltsweti ja Tõnu-Peetri peremehe juttu norus peaga pealt kuulanud, palwemehe ligidale paigale. Korraga üttes ta särawal pilgul:

„Ka mina astun kogudusest wälja!“

Ligiolejad waatasiwad üksteise otsa. Lõhmuse Taawet, Kiisa peremehe jumalakartmata wäimees, ei suutnud üleannetumat naeratamist tagasi hoida ja tõukas Wikerpuurile küiru külge, ning Elts, edew plika, tõmmas isa kuuest ja ütles poole healega:

„Sa polegi jo weel koguduses! Nad põle sind jo ikke weel wasta wõt’!“

„Sellepärast just astun wälja,“ hüidis wanamees nagu wihase waimustusega. „Kas mul neid nüid weel waja on! Mis kurja ma olen teind, et nad mind wasta ei wõit! Kas mina ja mu koda ei teeni Jumalat, kas ma ei ela kristlikku elu, kas mu käed põle puhtad wargusest, mu suu ja kurgulagi walest, mu niuded kõigest kurjast… Ja nemad ei wõta mind wasta! Lasewad oodata, igawesti oodata… Wariserid — silmateendrid — pilkajad, kes te olete!… Mul põle teid tarwis! Minu usuisa, minu prohwet, minu lunastaja ja mu ingel seisab siin — ta nimi on Maltswet!… Ma tahan tema sisse uskuda, nagu tema talle sisse usub… Wariseridele hüian aga juba tulewa pühapäe suu sisse: „Taganege minust, sest teie olete waleprohwedid!“

Kiisa Mihkel oli muidu aeglane, külma rahuga talupoeg, kes naljalt ärewusesse ei sattunud; Maltsweti jutlus ja palwe oliwad ta aga niisuguse joowastuseni ulatawa tuju sisse ajanud, et ta nagu iseennast enam ei tundnud ja korraga — oma wäimehe ja meister Wikerpuuri sala lõbuks — pooleks kõnemeheks edenes.

Maltswet mõistis ka selle poolehoidjaga, kelle wõitmise kohta ta kohe kindel olnud, nõnda rääkida ja ümber käia, et kudagi wälja ei paistnud, kui koguks ta omale meelega jüngrid, kui asutaks ta omale ahwatlemistega kogudust. Ainult sulataw-soe lahkus tema pilgus, ainult ta käepigistamine ütles: Tule! Ta suust ei tulnud seda sõna otsekohesel mõttel mitte. Ja just seeläbi täiendas ta oma jutlusega saadud wõitu.

Muude seas lähenesiwad Maltswetile rahwa seast nüid ka need, kes tema lahk-õpetuste kohta lähemat seletust soowisiwad saada. Neid oli kaunis rohkesti, ning nende tipus seisiwad need, kes Kugli kõrtsis Lõhmuse Taaweti juttu Maltsweti iseäralistest õpemäärustest wihaselt waleks ajanud, iseäranis sealiha- ja were-söömise kohta käiwaid keelusid. Oma kõrwaga oliwad nad täna kuulnud, et püha mees wiina-joomise ja tubaka-suitsetamise kõrwal naiste juukste palmitamise, wärwiliste riiete kandmise ja ihu ehtimise läikiwate asjadega hukka mõistis; kas ta aga tõesti nii kaugele läheks ja ka sealiha, weriworsti ja käkki wande alla paneks, see on, talupoja maiused suurtel pühadel, seda ilmuskumata asja tahtis igaüks tema enese suust kuulda saada, ja mõned rõemustasiwad juba joodiku lõuamehe häbi üle, kes targast Jumala saadikust niisugust rumalust kõnelenud.

Esimene, kes sõna wõttis, oli Kadaka Mari, wanadlane, haigete silmadega naine, üks neist, kes kõrtsis kõige wihasemalt Lõhmuse Taaweti kallale kippunud, kui see Maltsweti uutest õpetustest rääkinud. Mari näis praegugi weel äritatud olekus olewat, seepärast tõi ta oma küsimised kogeldades, ilma hakatuse ja otsata, ette ning wadistas midagi waleworstist ja weriworstist, käkist ja sealihast läbisegi, nii et mitmete ümberseisjate nägudele hoopis pühadusewastane naeratamine ilmus, kuna rättsepp Wikerpuur, kitse kombel mökitades, üsna kuuldawalt naerma hakkas. Lõhmus, kui kaebealune, astus arusaadawa huwitusega ka lähemale, ehk küll noorik Anu, tema patust suud kartes, teda kätt-pidi tagasi püidis hoida.

Kadaka Mari segasest jutust hoolimata mõistis Maltswet kohe, mis naisel südame peal oli. Ta näis nagu oodanud olewat, et temale niisuguseid pärimisi ette pandaks.

„Sa oled, armas õde, kellegi käest kuulnud, et ma igasugu were ja ka sealiha söömist patuks pean ja hukka mõistan,“ ütles ta pehme, õpetawa tooniga, „ja sa arwad, et inimene, kes sulle seda rääkis, waletas. Aga ei, kulla perenaine. Kurjad keeled tõstawad minu peale küll palju walet ja laimu, nad mustawad mind, kus iganes saawad, ja püiawad minu sõnu naeruks teha; aga see, mis sa siin praegu waleks pead, on õige, kui seda ka sõnadega, nagu „weriworst“ ja „käkk“ püitakse pilgata… Sa kuulsid, armas risti-õde, minu tänasest lugemisest, et kirjas mitmedgi õpetused on, mida meie ei täida, mille järele meie ei ela, sest et meie usu tegijad ja puhastajad neid tähele pole pannud ja meile seaduseks pole teinud. Ühest niisugusest seadusest, mis ülesse on pandud apostel Peetruse raamatu 3. peatükki, kõnelesin ma täna pikemalt. Seal seisab — ma kordan sulle pühakirja sõnu — 1. kuni 4. salmini naiste kohta sõna-sõnalt:

‚Nõndasamuti teie naised, kuulge oma meeste sõna, et kui mõningad on, kes seda sõna ei usu, naiste elu läbi wõiksid saada ilma sõnata õige usu poole, kui nemad teie puhast elu Jumala kartuses tähele panewad; kelle ehte ei pea wäljaspool olema ei juuste palmitamises, ei kulla ümberpanemises, ega riiete ehitamises; waid südame salaja inimene, hukka minemata tasase ja waikse waimu kombes; see on kallis Jumala ees.‘

„Meie kuuleme siin, et püha Peetrus naistele igasuguse wälispidise ihu-ehtimise selge sõnaga ära keelab; muidugi käib see keeld ka nende kohta, kes naisteks tahawad saada, see on, tüdrukute kohta, sest eks ka nemad pea „puhta eluga, tasase ja waikse waimu kombega“ meestele, kellega nad kord abielusse heidawad, eeskujuks olema, et mehed „wõiksid saada ilma sõnata õige usu poole“. Ja kui ihu-ehtimine ja riiete-uhkus naisterahwale ära on keelatud ja patuks loetud — miks siis mitte ka mehele, kes naisega üks ihu ja üks hing peab olema?

„Nõnda siis rääkisin ma teile täna ühest uuest õpetusest, ühest õpetusest, mis meie waimulikud mehed meile õpetama on jätnud, ja ometi seisab see õpetus kirjas ülewal, ja meie teame, et mis kiri õpetab, meile käsuks ja seaduseks peab olema.

„Just niisama seisab aga kirjas ülewal, et inimene werd ei pea sööma, sest weri on looma hing. Ma tahan sulle, kallis õde, kes sa jänu tunned jumaliku tõe järele, mitu ja mitu salmi Piiblist ette ütelda, kus were maitsmine kindla sõnaga ära keelatakse, ja mitte üksnes wanas, waid ka uues seaduses. Kui sina wõi keegi muu teitest järel tahab waadata, kas ma õigust räägin, see löögu pühakiri — seal ta seisab laua peal — järgmistest kohtadest lahti:

„Esimeses Moosese raamatus, 9. peatükis, 3. ja 4. salmis ütleb Jehowa Noale ja tema poegadele: ‚Kõik, mis liigub, mis elus on, olgu teile roaks, kõik annan mina teile nõnda kui haljast rohtu. Kummategi ei pea teie mitte liha sööma tema hingega, see on, tema werega!‘

„Ja Moosese 3. raamatu 7. peatükis, 26. ja 27. salmis on lugeda: ‚Ja teie ei pea ühtegi werd sööma kõige oma elumajade sees, olgu see linnust ehk lojuksest. Iga hing, mis mingisugust werd sööb, seda hinge peab ärakaotama rahwa seast!‘

„Seesama keeld seisab weel wiies salmis järjestikku Moosese 3. raamatu 17. peatükis, 10. kuni 14. salmini — aga kas siis keegi ei tahaks raamatust järele waadata, kas ma pühakirja sõnu õieti kordan, kas ma neid meelega wõi kogemata kuidagi ei muuda? Ma soowiksin, et teitest keegi etteöeldud salmid piiblist weel kord walju healega üle loeks, nii et üksgi, kes tõtt otsib, kahewahele ei jääks. Kes tahab nii lahke olla ja minu palwet täita?“

Tõnu-Peetri Madis ja Lõhmuse Anu sirutasiwad käed peaaegu ühel ajal Piibli järele wälja, aga Maltswet näis ainult wiimast tähele panewat, ja ütles julgustawa naeratusega:

„Wäga õige, armas noor õde: eks see olnud ju naisterahwas, kes minu käest kõige ennem uute õpetuste kohta seletust tuli küsima, ning üsna sünnis on siis, et teine naisterahwas nüid tunnistajaks heidab, et antud seletused pühakirja järele ka õiged on. Wagad naised on Issandale ikka ustawad teenijad olnud. Loe siis meile ette, mis ma peast juba ütlesin, ja loe pärast ka need salmid ära, mis ma weel ütelda tahtsin.“ Ja ta kordas juhatust, kust loetawaid kohtasid otsida.

Wärisewate näppudega soris ilus noorik paksu raamatut, ning ka ta pehme, hingeline heal wärises, kui ta õhetawal palgel lugema hakkas.

Kõik kuulasiwad teraselt.

Anu luges sõna-sõnalt sedasama, mis Maltsweti suust juba kuuldud. Siis järgnesiwad Maltsweti juhatust mööda weel mitmed teisendid Moosese 3. ja 5. raamatust, nõnda kui:

‚Ja igaüks Israeli sugust ehk wõeraist, kes nende seas aset on, kes mingisugust werd sööb, selle hinge wastu, kes werd söönud, tahan ma oma palet panna ja seda oma rahwa seast ära kaotada!…‘

‚Ja igamees Israeli laste seast ja wõeraste seast, kes nende seas aset on, kes püiab ühe elawa lojukse ehk linnu, mis sünnib süia, see peab selle werd ära walama ja seda mullaga katma.‘

‚Aga werd ei pea teie mitte sööma: maa peale pead sa seda walama nõnda kui wett!…‘

Ja lõppeks: ‚Aga ole wahwa, et sa mitte werd ei söö, sest weri on hing, ja sa ei pea mitte hinge sööma lihaga!‘

„Teie näete nüid, kui paljudes kohtades ja kuisuguse walju sõnaga Jumal ise ja tema käskude kuulutaja Mooses weresöömise keeldu kinnitawad, ja meie peaksime tohtima nii kõwast keelust mööda minna!“ hüidis palwemees kõrgendatud healega. „Aga ma tahan teile weel paar õpetusesõna Uuest testamendist ette tuua, mis näitawad, et ka uue seaduse mehed weresöömist ärakeelatud jõleduseks tunnistawad. Apostlite tegude 15. peatükis ütleb Jakobus muu seas:

‚Seepärast arwan mina, et neile, kes paganate seast Jumala poole pöörawad, mitte ei pea tüli tehtama, waid et neile peab kirjutama, et nemad hoidwad wõeraste jumalate roojastamise, ja pordu-elu, ja äraläkatatud lojuste, ja were eest…‘ „Ja sedasama kordawad kõik apostlid ja koguduse wanemad, kui nad sellessamas peatükis Antiohkia- ja Siiria- ja Kilikiamaa usuwendadele kirjutawad:

‚Et teie peate hoidma wõera jumala ohwrite ja were, ja äraläkatud lojukse ja porduelu eest…‘

„Kõik seda tahtsin ma teile järgmisel lugemisel — pikemalt ära seletada“, lisas Maltswet juurde, „ja selle nõu tahan ka täide saata, aga mul on hea meel, et teie juba täna Jumala seaduse-raamatust selle õpetuse teada saite, mis teile nii uus ja wõeras näitas olema. Ma rõemustan, et teie näha wõisite, et ma teile midagi oma peast ei õpeta, et ma teile käskusi ei anna, mis pühakirja põhja peal ei seisa, waid et Kõigewägewam ise teile minu suu läbi meelde tuletab, mis teiste tema sõna kuulutajate süi läbi hooletusesse ja unustusesse on jäänud… Kas usute nüid, armsad sõbrad, et iga looma were söömine, ükskõik missugusel kombel, raske patt on, mida Jumal keelab?“

Ta waatas rahwa seas ringi. Ta otsis kedagi, kes wastu räägiks, kes kahtleks. Ja waata, seal ei julenud üksgi enam suud lahti teha! Ning see waikimine tunnistas, et suur piiblitundja jälle wõitjaks saanud, ka ilma pika sütitawa jutluseta.

Aga weel keegi waatas wõidurõemsalt rahwa seas ringi.

See oli see pesemata suuga patune, keda Jumala lapsed sellepärast walelikuks sõimanud, et ta seda tõendanud, mida nende prohwet nüid kinnitas. Ja see mees tahtis oma wõidust magu suhu saada, tahtis wihase sõimu eest, mis talle pähe puistatud, tasu nõuda.

Lõhmuse Taawet pööras korraga äia, ämma ja oma waga naise ehmatuseks rahwa poole ja ütles julge, kahjurõemsa hirwitamisega:

„Noh, wennad ja õed Issandas, kellel on nüid õigus? Kugli kõrtsis tahtsite mind kahe tunni eest ära süia, kui ütlesin, et Maltsweti papa weriworsti- ja käkki-söömise ära keelab, ja et ta seda pühakirja põhjal keelab, — noh, nüid kuulsite ise!… Minge aga nüid ruttu kirikupapi ja Aniste papa juure küsima, misukeste pühakirja-salmide järele need were-söömist lubawad. Küll nad teile Piiblist koa midagi ette loewad…“

Tuttawa ilmalapse ja patuorja ootamata wäljaastumine sünnitas silmapilguks kentsaka waikuse.

Sel tusasel salgal, kes põlatud usupilkajale õiguse pidi jätma, ei olnud talle midagi wastata; suurem hulk, kes kõrtsi-waidlusest midagi ei teadnud, waikis uudishimulise põnewuse pärast, et kas ja mis suur palwemees niisugusele ütleb; ning Lõhmuse omakstel sulgus kartus, et wiinastanud lõuamees Jumala saadikuga sõnelema läheb ja neile häbi teeb, suu kinni.

Maltswet ei tundnud meest, kes nii ilmaliku näo ja suuga tema ees seisis. Ta märkas tema olekust ja kõnetoonist ainult, et tal inimesega on tegemist, kes waimulikust meelest ja usulikust ärdusest eemal seisab, ja eemal ka aukartusest waimulikkude tegelaste wastu. Ta mõetis teda kärme pilguga ning wastas rahuliselt, aga kaunis terawalt:

„Miks peawad need inimesed mujale minema tõtt otsima? Kes kirja järele õpetab, õpetab nõnda, nagu mina praegu õpetasin. Ja kes mitte nõnda ei õpeta, nagu mina, see ei õpeta mitte kirja järele. Kirja sõna on selge.“

„Aga kirikherra ja Saksa isand ja Aniste papa ütlewad koa, et nad kirja järele õpetawad, ja nad ei õpeta mitte, et werd ei wõi süia…“

„Siis õpetawad nad wõeriti.“

„Aga nad ütlewad, et sina wõeriti õpetad!“

„Näidaku mulle seda kirjast!“

„Küll nad näitawad, kui küsima lähed! Kes on kuuld, et kirjatundjad kirjast ei wõi näidata, et nad kirja järele õpetawad!“

„Jah, nad wõiwad mõnda kirja-sõna kawalusega walesti seletada — seda nad wõiwad, need wariserid, need hundid lambanaha sees!“

„Aga nad ütlewad, et sina kirja walesti seletad!“

„Ütelgu! Kes laimaja suu kinni paneb! Aga mina ütlen teile: Kel kõrwad on, see kuuleb, mis Waim kogudusele ütleb, ja kel silmad on, see näeb, mis kirja põlewa tähtedega ülesse on pandud! Jumal ei lase ennast pilgata: tõde tõuseb, wale wajub!“

Lõhmusel kerkis jälle wastus keele peale, aga sel silmapilgul asusiwad kuumad sõrmed tugewa pitsitusega ta käeramme ümbert kinni ja kiskusiwad ta tagasi; ja kui ta ümber waatas, puutus ta pilk kahe sinise tähega kokku, mis palawa palwe sees keesiwad, ja ta kõrwa tõusis tulise hingeõhu seest sosin: „Jäta järele, Taawet, — jäta minu hinge pärast järele!“

Ühtlasi oli rahwa seast nurisewat üminat kuulda, mis küll ainult sellepärast hurjutawateks sõnadeks ei paisunud, et riiwatu inimene, kes prohwediga julges waidlema minna, majaperemehe ja Maltsweti sõbra lähem sugulane oli.

Taawet astus tagasi ja waikis — mitte selle ähwardawa sumina sunnil, mitte nende naelutawate pilkude pärast, mis teda usklikkude hulgast tabasiwad — ei, sellele üleannetumale inimesele tegi alati nalja, niisuguseid enese wastu wihale äritada — ta waikis selle soowil, kes teda oma „hinge pärast“ palunud waikida, ehk ta küll palwe põhjendust ei mõistnud.

Maltsweti otsaesist tumestas kerge pilw, mis aga ruttu kadus, kui ta rahwa meeletuju kohta täielisele selgusele jõudnud. Seal polnud nähtawalt ühtegi, kes selle ilmaliku inimese uskmatuseni ulatawat kahtlemist oleks tahtnud toetada.

„Meie wõime siis, kallid sõbrad, nüid edasi minna ja järele waadata, mis pühakiri sealiha söömise kohta ütleb,“ wõttis Juhan Leinberg waba ja rahulise healega, nagu poleks midagi sündinud, jälle sõna. „Enne lubage mulle paar sõna seletuseks, mis mulle praegu meelde tuliwad. Teie ärge arwake mitte, et mina see olen, kes teile uusi seadusi peale tahab panna, kes teile midagi käsib ja keelab. Mina ei ole mitte teie seadusetegija, mitte teie käskija ja keelaja. Mina ei ole muud midagi, kui teenäitaja, seaduste ülesotsija ja nende meeletuletaja. Seadused ise on kõik juba ammugi antud ja kirja pandud, ja nende andja on Looja ise, ja nende ülespanijad tema endised wäljawalitud sulased. Kes teist ei taha, see ärgu kuulaku minu sõnu, see elagu endist elu edasi, see ehtigu oma patust ihu igapäew kas wõi kulla ja purpuriga ja söögu loomade hingesi ja roojast liha nii palju kui süda soowib! Aga katsugu ta siis ka Jumalaga ja tema püha wihaga toime saada! Minu kohus on täidetud, kui ma teile ütlen: See ja see on kirja järele patt, seda ja seda on seadus ära keelanud, — ja Jumal ei aita seda, kes pattu teeb, ja Jumal karistab seda, kes tema seadustest üle astub! Ma ütlen teile weel kord: Ärgu keegi minu sõnadest minu õpetusi otsigu, waid teadku igaüks, et ma üksnes Kõigewägewama seadusi, tema käskusi ja keeldusi õpetan ja teie oma hingede kasuks nende täitmist soowitan.“

„Aga Piiblis on weel palju seadusi, mis ei täideta; miks sa neid koa meele ei tuleta ja nende täitmist ei nõua? Eks õpeta meid koa ohwerdama ja poastuma!“…

See nöökaw hüie tuli kellegi teise kärnase oina suust, kes nii wäike oli, et ta lambakarja sisse sootuks ära kadus, nii et ainult healt kuuldi, mis nagu põrandalt, inimeste jalust, kostis.

Kuid usklikkude kogu ei lasknud oma apostlit teist korda eksitada. Nüid ei olnud wiha-awaldamisel enam takistawat pidet — wäike küirakas rättsepp karjuti sedamaid tummaks, keegi waga naine wajutas talle koguni käe suu peale, ning waga naise weel wagam mees lubas tal küiru „tagant ette“ lükata, kui ta weel kord katsuks oma „kasimata lõugu liigutada“.

Maltswet tegi, nagu ei oleks ta hüidest aru saanud, ja kui rahwa waigistuse-wadin waikinud, astus ta kohe asja juurde. Ta lõi silmad mõttes kambri lae poole ja hakkas selge, tugewa healega peast lugema:

„Ja Jehowa rääkis Moosese ja Aaroni wastu, ja ütles neile: Rääkige Israeli laste wastu ja ütelge: Need on need elajad, mis teie peate sööma kõigist lojustest, mis maa peal. Kõik, mis lojuste seast, kel sõrad, ja kelle sõrad ühest lahti ja mis mäletseb mälu, seda peate teie sööma. Aga seda ei pea teie mitte sööma neist, mis mäletsewad mälu ehk kel sõrad, ei kameli, sest ta mäletseb küll mälu, aga sõrge ei ole temal, see olgu teile roojane; ega mäerotti, sest ta mäletseb küll mälu, aga sõrge ei ole temal, see olgu teile roojane; ega jänest, sest ta mäletseb küll mälu, aga sõrge ei ole temal, see olgu teile roojane; ega siga, sest temal on küll sõrad, ja sõrad ühest lahti, aga mälu ei mäletse ta mitte, see olgu teile roojane. Nende lihast ei pea teie mitte sööma ega nenda raipesse puutuma, need olgu teile roojased…

„Nõnda on kirjutud kolmandas Moosese raamatus, üheteistkümnemas peatükis, esimesest kuni kaheksanda salmini,“ lisas Maltswet, silmi jälle maha lüies ja rahwakogu peale heites, juurde, „ja ma küsin teie käest, kas wõib üks käsuõpetus selgema sõnaga ülespandud olla kui see siin? Teie ärge ütelge mitte: Kuidas see siis on? Siiasaadik oleme sealiha söönud, ja meie esiwanemad on sealiha söönud, ja taewane isa on seda sündida lasknud, ja nüid korraga ei tohi meie mitte enam sealiha süia! Sest mõtelge ometi, kui kaua ei lasknud Jumal maailma pattude sees elada, enne kui ta oma poja saatis teda peastma ja lunastama, ja kui kõrgele ei lasknud ta weel waremal ajal inimesesoo kuritegude kuhja tõusta, enne kui ta hirmsa nuhtlusega ilmus ja kõik, mis elas, wee-uputuse alla mattis! Jumal on kannatlik. Ta lepib patustega kaua, ta ootab, et nad meelepööramisele ärkaksid, ta ootab aastasadasid, aga siis sirutab ta korraga oma karistawa käe wälja ja kutsub nad oma kohtulaua ette, ja ma ütlen teile, see päew on ligidal, kus ta jälle kord ilmub nagu waras öösel, ja meilt aru nõuab meie tegude kohta…“

See oli nüid keegi uskliku karja hallist hulgast, keegi tudisewa peaga hall taadike, kes prohwedi kõnet omakorda wahele-hüidega eksitas ja temale sügaw-tõsise näo ja tooniga küsimise ette pani:

„Kas need tõesti kõik põrgu lähewad, kes jänese- ja sealiha sööwad?“

„Kui nad meelt ei pööra — küll wist,“ tuli lahke wastus Maltsweti suust.

„Soo — soo,“ ütles wana Hiire-Jaagup rõemsa näoga, „küll siis põrgu sakstest kubiseb, sakstest ja kirikupappidest, sest ega taluinimesed jäneseid söö ja sigu koa wähe, aga woat’ saksad!“

Wikerpuuri lühike, tasane mökitamine sai rahwa jalust jälle kuuldawaks, kuna kentsakas wanarauk aru pidades oma tudisewat pead wäänas ja siis uue küsimisega maha sai:

„Kas sina ise, waga pojuke, sealiha ei söö?“

„Ei söö,“ wastas Maltswet tõsiselt ja rahuga. „Ma põle sealiha ilmasgi armastanud süia, ka siis mitte, kui ma weel ei teadnud, et ta roojane toit on ristiinimesele; minu kõht ei wõtnud sealiha wasta, see ei läinud mul suust alla, — just kui oleks mu hing mind käskinud keelatud roale wastu panna.“

„Nojah, kellele sealiha ei meki, eks sel ole, Jumal tänatud, kerge teda söömata jätta ja teisi söömast keelata,“ arwas wanamees heasüdamliselt, nähtawalt ilma millegi torkamise tahtmiseta.

Siisgi oli Maltsweti healel lõikawam kõla, kui ta seepeale juurde lisas:

„Aga ma sõin enne heameelega werileiba, ja mul oli wahel himu napsu wiina järele, ja ka piibust tundsin kord lõbu, aga kui ma kirjast lugesin ja ise oma waimus aru sain, et see mitte õige ei ole, mis ma teen, siis tegin ma enese neist himudest wägise lahti ja matsin nad maha, sest öeldud on, et kui sinu silm sind wihastab, siis kisu tema wälja ja heida enesest ära. See oli mul niisama raske, nagu igal inimesel, kes mõnest harjunud kombest lahti lööb. Aga usk annab jõudu ja usk teeb imet. Kes teitest usus kindel on, sellel pole ka raske armsaks saanud himusid maha jätta, kui Jumal seda käsib ja kui teie ära olete näinud, et nad kuradist on tulnud.“

Nüid ei wõtnud enam keegi sõna; palwemees pööras mingi ilmaliku küsimisega majaperemehe poole, ja rahwas hakkas pikkamisi suuremast ruumist wälja tungima.

Maltswetil oli aga pikemaks ajaks weel jumalagajätmisega tööd. Ta pidi mitmeid kümneid käsa pigistama. Need, kes tema lugemisest iseäranis waimustatud oliwad, need, kes arwasiwad tema käe puutumisest endale õnnistust kaasa saawat, need, kes enestele oma arwatawa tähtsuse järele kohuseks pidasiwad, kuulust meest ainult käeandmisega jumalaga jätta, ja lõppeks need, kes pärast teiste ees kiidelda tahtsiwad, et niisugune mees neile kätt andnud — kõik need käisiwad wooris Maltsweti eest läbi ja sirutasiwad talle ahnitsedes ja wõisteldes käed wastu.

Kui tuba juba weidi lahedamaks tühinenud, walgus rahwas ka kambrist wälja, ja sinna jäiwad peale Maltsweti ja pererahwa ainult weel wiimase lähemad omaksed, noor usumees Tõnu-Peetri Madis ja Tongi mölder, Kiisa Mihkli wana hea tuttaw. Pererahwa omakste seast oli aga wäimees Taawet praegu ka üle läwe lahkumas. Aadu Wikerpuur ootas teda toas.

„Sa lähed juba, Taawet?“ küsis noorik.

„Mis ma’s weel ootan? Ega mu kodu siin ole!“

Õige küll, ega tema mehe kodu siin ole, kus kõik ta peale wõeriti waataksiwad, kus tema pärast häbi tuntaks!… Ja Anu ise tundis südamekergendust teda minema nähes; ta sai kartusest lahti, et õnnetu mees uuesti kalli Jumala sulasega waidlema läheks, ja sai häbist lahti, selle jumalakartmata joodiku kõrwal prohwedi ees seista.

Nagu oleks patune tema mõtetest aru saanud, lisas Taawet üle õla juurde:

„Sina jääd muidugi seie… No woata! Mis mina’s sulle ja teistele risuks jääksin!… Ole rõemus, et lähen.“

„Ma — ma aitan emal süia teha —“

„Jää aga emale abiks süia tegema,“ ütles Taawet juba teisel pool läwe, „ega mul selle wasta midagi ole, ja kui aega jätkub, siis paluge kõik koos koa minu waese hinge eest…“

Anu astus talle tuppa järele. Ilma tema pilkamist tähele panemata, sosistas ta kikiwarbul tema kõrwa poole:

„Eks sa’s jäta Maltsweti papaga koa jumalaga!… Muidu nii imelik ää minna… Ega te’s wihased ole!“…

Ja tema walju wastust kartes tõstis ta mõlemad käed paludes mehe suu ette ja sisistas suuga.

„Ei mina teda kumardama ega koapama lähe,“ wastas Lõhmus soowitud tasadusega, „neid halpisi oli siin ilma minuta juba küll, ja eks sina küiruta siis ta ees meie mõlemate eest… Üle ukse head õhtat wõin aga kõigile soowida, koa noore prohwedile…“

Ja kuna ta seda tegi, asus ta käega Wikerpuuri lühikese kaela ümbert kinni, ja mõlemad kobisiwad toast wälja. Anu kuulis Lõhmust weel wäljas naerwat:

„Tota mul nüid heategijat, keda hakka austama! Puistab sõnu, tühje sõnu, nagu teisedgi, muud kui natuke libedamini. Austa inimest, kes sulle head teeb! Tehku Maltswet mulle head, küll ma teda siis austan!“

Ja õnnetu naine kuulis läbi ukse-augu weel, kuda õues kaks warest raagus kase otsas kraaksuma hakkasiwad, ja ta meelest oli, kui kiidaksiwad need tiiwustatud kaabakad tema hukkaläinud mehe trotsiwaid sõnu taga.

… „puistab sõnu, tühje sõnu…“

„Krrae! Krrae!“

… „tehku Maltswet mulle head…“

„Krrae! Krrae! Krrae!“…

Siis polnud enam midagi kuulda.

Pilkane pime, waikiw öö piilus nagu must hirmutus ukse-august sisse. Nagu waritsew waenlane, kes nisu sekka umbrohtu tahab külwata…