Prohwet Maltswet/12
12.
1860. aasta kewadel ja suwel tärkas Tallinnamaa talurahwa seas paiguti nagu õhust püitud jutt liikuma, et kroonu kusgil kaugel riigi nurgas inimestele, kes sinna tahaksiwad elama asuda, maad jagada — maksuta wõi niihästi kui maksuta. Kuulu järele pidi ka weel prii küit ja majapidamise sisseseadeks raha abi antama. Esmalt heljus nimi „Saratohw“ õhus ja weeres huultel, siis tuli „Samara“ juurde ja neid nimetati ühe hingega, siis jäeti esimene kõrwale ja suudes helises enamisti wiimane igal healetoonil.
Jutt pidi Liiwimaalt sisse imbinud olema — ehk seda küll keegi õieti ei teadnud tõendada, sest mõne aasta eest oli sealt, iseäranis Tartu maakonnast rahwast neisse Wolga kubermangudesse wälja rännanud. Et jutud tol ajal pikkamisi käisiwad, polnud ime, sest talupoeg elas kotis, ja et säherdused jutud pikkamisi käisiwad, oli weel wähem ime, sest et saks laskis nad õhust kinni püida ja ära surmata ja kui talle keegi kurjategija kätte juhtus, kes loomakest elusalt edasi püidis wiia, see sai „aagrehi keretäie.“
Kuid iga suud sulguda ei läinud tal ometi korda. Jutt elas, liikus ja sütitas. Oi, kuda ta sütitas! Nagu säde kuiwa põhu sisse sajab.
Kni inimesele ling kaela ümber on tõmmatud, nii et tal sinine surm silma ees tantsib ja kui kusgilt käsi wälja sirgub silmust lõdwendada tõotades — kes siis kaela sellele käele rõemu röögatamisega wastu ei ulataks!
Maksuta wõi wähese maksu eest maad! See oli ju priiuse kuulutus! See oli ju orjapõlwest peasemise tõotus! See oli põrgust taewasse minek! Sest mitte ainult ei pidanud talupoeg seal tööst, mille palk nälg oli, lahti saama, waid ka saksast, sellest oma peremehest, kes näljale ka weel peksu juurde lisas!
Saratohw! Samara! — Samara! Saratohw!
Kus need imemaad õieti on, seda ei teadnud muidugi keegi. Aga nende nimed oliwad nii magusad, nagu pilli heal kõlasiwad nad kõrwus ja waese ärakägistatud talupoja silma ette kerkis midagi maapealse Eedeni sarnast üles — maa kus süia saab, maa, kus saksa pole!
Kas jutt ka õige on? Kas tast pool osagi õige on? Ja kui on — kuda siis saksa küisist sinna peaseda?
Lähem asi oli muidugi wastuse nõutamine nende küsimiste peale.
Eestimaa uus talurahwa seadus laiendas talupoja liikumise wabadust; wiimane wõis nüid kui ta mõisniku ja kogukonna wastu oma kohused täitnud, kui ta kumbagile wõlgu ei olnud ja saksale oma talu, peremehele oma teenistuse määratud ajal üles oli ütelnud, ühest kubermangust teise rännata, milleks tal kuberneri käest pass oli paluda. Aga kui paljud tundsiwad siis seda seadust! Lihtlabane kirja-oskamatus pani seaduse raamatule rahwa kohta seitse pitseri peale, kuna teda sagedasti rahwa eest ka warjul hoiti. Ja kui teda keegi tundisgi, siis ütles niisugune enesele õigusega: Seadused on talupojale, mitte saksale. Millal on saks seadustest hoolinud! Kui ta neist wägiwaldselt üle ei astu, siis teeb ta seda konksudega. Ja neist ei ole tal kunagi puudust. Seadus isegi on konksusid täis; kui talupoeg neid ei leia, küllap mõisnik nad parajal pilgul wälja nuusib. Muu seas tuli selle peale mõtelda, et tee passi saamiseni mõisniku kaudu käis. Ega kuberner muidu passi anna, kui talupojal kohalise saksa ja muude ametikohtade poolt „õiged kirjad“ ette pole näidata. Sealjuures wõidi siis konksutada, nii palju kui kulus!
Seaduses enesesgi oli wäljarändamisele mõnus pais pandud, mis liikumise-wabadusest hea osa ilusti tagasi wõttis: ühest kogukonnast wõis saja hinge pealt ainult wiis teise kubermangu asuda.
Hakati siis kiki-kõrwul kuulama, uurima, teateid koguma. Järwamaalt, Madise kihelkonnast, oliwad mõned mehed salaja Tartus käinud Saratowi ja Samara juttude kohta selgust nõutamas. Need tuliwad kinnitustega tagasi, et lugu õige olewat: maad antawat. Iseäranis teadis seda Männiku Aadu Orgmetsalt tõendada, kes hiljuti Tartust tagasi jõudnud. Mitmed Tartu kaupmehed, isegi need, kes kohtuherradega sõbrad — jutustas Männiku peremees — olla rääkinud, et mindagu aga teele, maad ei keeletawad ja minemist ei wõidawat ka mitte keelata, ei peremehele, ei sulasele. Kes takistusi tegewat, langeda koguni suure trahwi alla. Maad antawat terwelt 15 tiinu iga hinge peale, ning weel nii kallist maad, mis rammutamata iga aasta head wilja kannab…
Tähendas keegi Männiku peremehele, et talupoeg seaduse järele mõisale aegsasti üles peab andma, kui ta wallast tahab wälja minna; peremees Jakobi päewa, teenija inimene Mardi päewa ajal, siis sai Männiku wana õige pahaseks ja wastas, et tema seda paremini teadwat, oma teated olla ta ametlikust kohast saanud, ja lisas juurde, et need mehed, kes kohtuherrade juures käinud, wõida nüid rahwast wäljarändamiseks üles hakata kirjutama. Nimekirjad tulla Samara kroonumaade walitsusesse saata, kes siis selle eest muretseda, et rahwas takistamata kroonu kulul kodumaalt wälja wõib rännata.
No see kõdistas alles kõrwu! Wabadus päris käpuga katsuda! Ei wõinud saks peremeest keelata kohta sügise käest ära andmast, ei peremees sulast kibedal tööajal minema panemast! Ja Jumala muidu saad päratu lahmaku maad kätte, mis Kanaanist palju tagasi ei anna! Ega muud, kui waja katset teha!
Katsetegijad oliwad salk noori mehi Orgmetsast, kes keset kibedat heina-aega kätte wõtsiwad ja Tallinna poole teele läksiwad, et kuberneri käest wäljarändamiseks passisid nõutada. Mehed oliwad talwetee walinud, mis Madise kiriku kaudu üle Kilwandu soo Alawere peale wälja läheb — osalt sellepärast, et see tee lühem oli, osalt ka, et teisi noori mehi, keda suures Kilwandu soos[1] mitmest wallast koos oli heina tegemas, kaasa kutsuda. Nende käik palawal tööajal, kuna rahwas igal pool wikati ja reha külles higistas, äratas muidugi imetlewat tähelpanemist, ja kaasalisi nad wist palju ei wõitnud. Kuid see nende head tuju ei rikkunud. Rõemsalt, noor rind heade lootustega täidetud, rändasiwad mehed hullates ja nalja heites kauge kubermangu-linna poole edasi.
Arusaadawa põnewusega jäiwad teised kodumail nende käigu lõppu ja tagajärgesid ära ootama.
Mõne päewa pärast kuuldusgi, et poisid linnast tagasi jõudnud, aga paraku mitte nii rõemsalt, nagu nad läinud. Öösel — kas rõhutud meele pärast wõi juhtumisi — öösel oliwad nad Kilwandu niitudest läbi pugenud, ilma inimestega kokku puutumata, ja kui nende peale kodus pärimistega tormi jooksti, andsiwad nad hoopis longus wastuseid.
Kuberneri herra wõtnud neid wäga karmilt wastu. Ta noominud mehi mõrudasti, et kuda nad wõinud kibedal tööajal hulkuma minna ja mõisa- ning peremehe päewad wõlgu jätta — kurjaks eesmärgiks teistele. Mingu aga kanna pealt koju tagasi, palugu oma rasket eksitust leiwawanematelt andeks ja tasugu wõlg ära. Muidu — aagreht ja witsad!
See oli külm weejuga esimese õhina peale. Ta mõjus nõnda, et asi esiotsa pisut soiku jäi. Kuid mitte kauaks. Käis ju kuberneri wastus ainult teeniwate inimeste kohta, kes ilma ülesütlemiseta leiwawanemate juurest tahtsiwad lahkuda. Paned aga seadust tähele ja ajad asja, kuda kord ja kohus, siis pidi ju hoopis teine otsus oodata olema, siis ei wõinud kuberner arwatawasti passi keelata. Waja siis seaduslisel teel katset korrata.
Nõnda tuli siis, et Jakobi päewa ajal 1860. palju Tallinnamaa taluperemehi oma kohad ülesse ütlesiwad ja Samarasse rändamise wastu endid ette hakkasiwad walmistama. Nagu raputaw tuulehoog käis üle maa. Wäljarändamise-liikumine oli käes — mõisnikkude suureks ehmatuseks ja wihaks. Seda liikumist oliwad saksad kartusega ette näinud ja seepärast uue talurahwa seaduse harutamise puhul kõigest hingest liikumise-wabaduse laiendamise wastu seisnud, mis aga walitsuse ja wabameelsemate wajutusel ometi määruseks sai. Kõige lihtsam abi wäljarändamise wastu oleks muidugi talupoegade töö- ja maksukoormate kergendamine olnud, aga sellest ei tahtnud mõisnik enne ega pärast midagi kuulda — niikaua mitte, kui järelandmatu wajadus talle sunduse peale pani.
Madise kihelkonnast oli Männiku wana, Orgmetsa jõukam peremees, uuesti Tartus käinud selgust otsimas, temaga seltsis ka weel mõned teised, nagu Kuriso metsawaht Aadu. Sõnumid, mis nad tõiwad, oliwad jälle head. Metsawahi Aadu pidi koguni „tähtsad Wene keeli kirjad“ kaasa toonud olewat, mis asja niihästi kui kindlaks tegewat. Ja nende kirjade peale toetades hakkas ta salamahti wäljarändamise-himulisi üles kirjutama, mille eest ta waewapalgaks ka wäikest maksu wõttis.
Aga mees tegi arwe ilma saksata.
Tema mehike oli üks neist wähestest, kes saksa ka seadusealuseks ja seadusetäitjaks pidasiwad.
Aadu toimetus oli haagikohtunikule, kes üsna ligidal, Ahula mõisas, elas, ninasse torganud, ja see mõisnikkude ametlik hirmukepikandja sirutas küined sedamaid Aadukese järele wälja. Metsawaht kutsuti tuttawa peksukohtu ette, kus ta oma Tartu sõidu ja rahwa üleskirjutamise üle aru pidi andma. Iseäranis püidis kohtunik, herra von Grünewald, metsawahi käest wälja pingutada, kes rahwale Tartus kurja wäljarändamise-nõu annab, ja kus need tähtsad kirjad olla, mis Aadu Tartust kaasa olewat toonud.
Aadu salgas. Hoolimata kõigist ähwardustest. Asi otsustati seda puhku seega, et metsawaht käsu sai, kardetawad kirjad nädala jooksul haagikohtuniku kätte wiia, muidu langeda ta nuhtluse alla. Et aga Aadu, wahwa mees, käsu täitmata jättis, siis astus haagikohtunik sammu edasi ja pani metsawahi majas läbiotsimise toime. Haagikohtunik mitme mõisast kaasa wõetud mehega ilmus sinna, pani maja wahi alla ning otsis kõik nurgad ja urkad, kõik kastid ja kirstud läbi. Uute pitsituste ja ähwarduste peale oli Aadu tähendanud, et ta kirjad naise kätte andnud, kui Tartust koju tulnud. Naine aga kostis, ei tema mälestawat, kuhu ta nad pistnud. Läbiotsimine jäi tagajärjeta. Pika noomimine järele andis ametnik Aadule weel neli päewa aega kirju kohtusse tuua; ei tegewat ta seda mitte, siis oodata teda kui rahwa eksitajat ja petjat ihunuhtlus.
See imeline mees aga kutsus ennem hirmukohtuniku wiha enese wastu wälja, kui inimesed üles andis, kes tema läbi rahwale teed juhatanud mõisniku rõhumise alt peasemiseks, ta tõmmas enesele ennem werise karistuse kaela, kui seda arwatawat peasemise-teed sakste asemikule ja kasude kaitsjale ilmutas. Ja see saladus, mida ta nii waprasti warjas, need kallid kirjad, mida ta hoidis nagu oma hinge õnnistust? Need ei olnud muud kui paar pisikest paberilipakat, mille peale mõned Tartu ja Samara linna uulitsanimed ja majanumbrid üles tähendatud — inimeste adressid, kelle käest wäljarändajad oma ettewõtteks head nõu ja juhatust pidiwad saama! Nii wäga kartis talupoeg saksa ka siis, kui ta enese seaduslikul teel teadis olewat, nii kindlasti uskus ta tema wägiwalla sisse, mis ühestgi õigusest ei hooli, kui aga midagi märgata on, mis saksa tuludele wastu käib.
Et Aadu ka wiimaseks tähtajaks oma saladuslisi kirju kohtuniku kätte ei wiinud, siis oli ta saatuse-kell löönud. Temale mõisteti wiiskümmend hoopi. Kuid seega polnud asi weel lõpnud. Südi mees pani karistusele wastu. Wiha ülekohtuse nuhtluse üle ajas ta niikaugele, et ta haagikohtu peksuhoones priitahtliselt peksupingile ei heitnud. Seda loeti muidugi awalikuks wastuhakkamiseks. Karistusealune wiidi uuesti kohtu-laua ette ja mõisteti talle weel wiiskümmend hoopi juurde. Siis nüliti ja pureti ta ihu saja hirmsa löögiga ära. Ehk küll Adu umbes kolmekümne-aastane ülitugew ja terwe mees oli, pigistasiwad koledad hoobid tal siisgi nii kange walukisa kurgust, et ta oma heale mõneks ajaks kaotas.
Et haagikohtunikul tõe poolest wähematgi seaduslikku õigust ei olnud wäljarändamist keelata ja rändamise-himulisi taga kiusata, selgub loost, et kroonu poolt Samara kubermangus sel ajal tõesti maad sisserändajatele anti ja asunikka sinna soowiti. Seda maad oli terwelt 3 miljoni desjatini. Ta oli mõne aja eest ärajagamiseks üle mõedetud ja ära hinnatud. Küll ei antud maad maksuta ega saanud asujad kroonu käest mingit abi, aga see arwamine mõnes kohas rahwa seas, mida ametikohad seletuste teel igatahes ümber wõisiwad lükata, ei teinud wäljarändamist, liiategi selle paljast nõu, weel mitte seadusewastaliseks. Pealegi oli Balti kubermangudest, iseäranis Liiwimaalt, Samarasse juba wiie aasta eest, enne weel, kui asumiseks antaw maa ära oli määratud, ning hiljem, talupoegi keelamata elama asunud. Alus, mille peal algaw wäljarändamise-liikumine põhjenes, oli siis täiesti kindel, nii et haagikohtunikul mingit õigust ei olnud metsawahi Aadud rahwa eksitajana ja petjana wastutusele wõtta.
Aga saksad teadsiwad, mis nad tegiwad. Kui ka Samarast maksuta asumaad saada ei olnud ja sisserändajatele kroonu poolt rahalist ja muud ainelist toetust ei antud, siis oliwad asumise-tingimised, Balti teoorjuse-oludega wõrreldes, ometi niisugused, et sakstel paljude maksu- ja tööturjade kaotamist karta oli. Wäljarändamise-liikumine wõis Eestimaa orjapidajate kukrule, tööjõudude wähendamist soendades, hädaohtu tuua. Samara kubermangus anti maad põlisele rendile, kas kogukondade (külade) wõi perekondade peale, ning rent oli iga 15 desjatini eest, mis hinge kohta wälja mõedeti, ainult 6 ja 7 rbl. aastas. Et maa elamiseks kõlbuline oli, seda näitasiwad seal olewad suured Saksa asundused, kus ligi 100,000 Saksa kolonisti elas, suuremalt osalt priskesti. Kui ka need juba kauema aja eest ja weel parematel tingimistel sinna oliwad asunud, siis rändas neid nüidgi weel sisse, ja Eesti talupoega ei wõinud ju mitte enam hellitatud ja tööpõlgajaks pidada, kui sakslast.
Kuda oliwad selle wastu rendi-olud Eestimaal! Wiletsa maa eest, karjamaaga läbisegi, oli 4, 6 kuni 8 rbl. ühe desjatini eest raha renti maksta ja teo-orjust weel juurde teha! Ehk kus selle töö ots, kui terwe rent ainult orjusega ära oli tasuda! Nälgiw talupoeg, kes omal ainult hagana leiwaga hinge hädawaewalt sees pidas, pidi enesele ju lihtsalt ütlema: Hullem kui siin ei wõi mu põlw kusgil enam olla, küll aga wõib ta parem olla, ja kui ka ainult seda wõrt, et mõisa kepid mu kurnatud selja peal enam ei tantsi.
Muidugi wõisiwad mõisnikule ainult need talupojad wäljarändamise teel kaotsi minna, kes kuidagi nii palju ainelist jõudu kokku suutsiwad kraapida, et pikka teekonda Wolga äärde omal kulul ette wõtta ja endale seal kõige tarwilisemaid elama hakkamise-abinõusid muretseda. Ja neid ei wõinud liiga palju olla. Aga mõisniku tasku-tulud on, nagu tuttaw, ime-õrnad. Ja miks ei pidanud ta neid ka kahju eest kaitsma, kui see tal ta piiramata meelewalla pärast talupoja üle nii kerge oli! —
Metsik nuhtlus, mille ohwriks waene metsawahi Aadu saanud, kohutas wäljarändamise-himulised tema ümbruses nii wäga ära, et nad oma eesiwõtjat, kes sängis enda lõhki wemmeldatud ihu põetas, waatama ja trööstimagi ei julgenud minna, kartes, et nemad kui tema-meelelised kurja tegijad sellesama saatuse osaliseks wõiksiwad saada. Kartus polnudki põhjendamata, sest haagikohtunikud siin ja mujal, kui ka mõisnikud üleüldse, lasksiwad kõwasti kõiki walwata, kelle poolt nad wäljarändamise-mõtte liigutamist kuidagi arwasiwad wõi aimasiwad. Awalikult, paljude ja mitmete kuuldes ei tohitud asja enam nimetadagi.
Aga ka weel teisi rattaid oli mõisnikkudel liikumise wasta käima panna: papid ja sulemehed. Esimesed kollitasiwad rahwast kantslitelt, teised ajalehe weergudes wäljarändamise eest. Saratowist ja Samarast maaliti piltisid, mis ihu karwad püsti pidiwad ajawa, kuna kallist kodumaad bengaali-tulega õrnalt walgustati. Armas, kallis maa-rahwas — kuda ta wõis ometi nii sõge ja pöörane olla, walelikka ja petiseid uskudes, kodumaa pühale pinnale selga pöörata tahtes, kus armulikud mõisawanemad ja kõrged ülemad ööd ja päewad töös oliwad, et rahwa elupõlwe parandada ja kohendada, ehk see juba muidugi hea küll oli, parem kui kusgil mujal! Mitte kellegi muu, kui kalli maarahwa enese ja tema õnne pärast tulla teda wäljarändamise eest hoiatada — sakstel ja kirikherradel jooksta süda haleduse pärast werd, teades, mis saatus talupoegi Samaras ootab. Nad minna hirmsale wiletsusele ja otseteed näljasurmale wastu…
Üks hea saks, kellele Tallinnamaa talupoegi ähwardaw õnnetus wist unerahu ei andnud, oli Samara kubermangus ümber rännanud ja awaldas oma tumedad tähelpanemised Tallinna Saksa lehes. Kirjas joonistati Samara asunikkude oludest maal, milles mõndagi asjalikku tõtt, aga palju rohkem läbipaistwa sihiga liialdust leidus, iseäranis kui seda silmas pidada, missugustes oludes talupoeg kodumaal elas. Ja ruttu trükkis sakste näpu järele keksiw „Perno Postimees“ mitmest numbrist läbi ulatawa kollitamise-kirja nime all „Samara peegel“ kalli maarahwa kasuks ära. Kuna Saksa lehe kiri tooni poolest asjalik-kaine, ja pealetükkimata püiab olla, kukub „isa Jannsen,“ ülemate soowi mõistes, kirjale juurde lisatud pikkades märkustes oma wäntsakal ja wängel wiisil waeseid talupoegi, keda karjuw häda kodust lihtsalt põgenema ajab, pilkama ja narritama. „Samara, jah Samara, see on ma, kuhho meie hing iggatseb! Oh, et pea jubba seal olleksime, sedda õnne maitsmas! Pissut waewa, paljo õnne, kerge tö ja rohke saak!“ Nende sõnadega juhitakse saksa kiri, keda ustawaks ja õiglaseks meheks nimetatakse, muu seas sisse, tõmmatakse siis „Samara-haigust,“ mis inimestel „pea ümber käima“ pannud, ja osatakse neid, kes arwawad, et saksad neile, keda nad wälja rändamast keelawad, mitte head ei soowi, waid et neil talupoegi tarwis on ja nad neid sellepärast tagasi tahawad pidada. „Siin tahtwad teised meie higgist uhkest ellada ja rikkad olla, agga mis seal (Samaras) teme, on keik meie oma!“ laseb Jannsen pilgates talupoega öelda, nagu oleks mõte, et saks talupoja higist elab, weider wale! Selle „rahwamehe“ seisupaik rahwa häda kohta tuleb saksa kirjale lõpumärkuseks juurde lisatud sõnades weel kord kumawalt nähtawale, kus muu seas seisab: „Meie polle middagit mailma tonud, ei wi siit ka midagi ära, ja meie hauaks on Jummala ma iggalpool hea küllalt; siiski ikka weel armsam ommal maal, kus meie wannematte wannemad hingawad“…
Muudkui ole aga rahul, sest ega sa maailmast midagi ära ei wii, et omale paremat põlwe ja rohkem leiba otsid!
Ühel ajal Saksa lehe Samara kirjaga trükib „Perno Postimees“ weel pika pilkelaulu nime all „Õnne-ma kirri“ ära, milles läilal lora- ja trallilaulu toonil parema elupõlwe-igatsejaid — kõige pealt muidugi wäljarändamise-himulisi — witsutatakse. —
Kuid kõik keelud, karistused ja muud sakste poolt weerema pandud rattad ei keelanud, et wäljarändamise-mõte edasi elas, salaja seda mõjuwamalt laiali lagunes ja peagi, kõigist takistustest ja weristest nuhtlustest hoolimata, teoks sai. Nende Tallinnamaa talupoegade arw, kes, kodumaa orjatolmu pastlatelt raputades, Wolga kubermangudesse wälja rändasiwad, ei olnud mitte just rohke. Aga warsti tuli uus woolus, ja see wiis wihastel baronitel jälle ohtrama hulga alati-sõeratwaid töö- ja maksu jõudusid ära — seekord — teise riiginurka. —
Tähelepanemisewäärt oli nüid usumehe Maltsweti seisupaik selle wäljarändamise-liikumise kohta.
Maltswet oli wäljarändamise wastu.
Nagu ta 1858. aastal talupojade põhjendatud põllurahutuste wastu seisis ja seega mõisnikkude asja ajas, sõitles ta 1860 ka Samarasse asumise wastu ja aitas jälle sakste purjedesse tuult puhuda. Tahtes wõi tahtmata.
Liikumise kohta, mis mitte tema koguduse rüpes algust ei wõtnud, waid terasemate, hakkajamate „ilmalaste“ seas, oli see „waimulik rahwamees“ esimesel silmapilgul nagu kohmetu, ilma kindla arwamiseta. Tuhing näitas talle midagi olewat, mida ta hästi ei mõistnud, mis tema silmaringist wälja käis. Ja teisiti ei wõinud see ollagi. Tema waade ilmalikkude asjade peale ei seisnud mitte ainult tagurlise aja üleüldise mõju all, waid ka kõige kitsamas usulises kammitsas. Tema usulise õpetuse järele, mis ju ka kõigi ilmalikkude, kõigi ihulikkude asjade kohta kui ainus seadus pidi maksma, wõis ainult Jumal oma lapsi, kui need tarwilise täiuseni patust pööranud, paremale ilmalikule põlwele wiia, ja oodatawasti pidi see mõne ime läbi sündima. Siin aga tahtsiwad inimesed, patused inimesed, omale ise elukergendust nõutada! See ei wõinud õige olla. See käis ju tema õpetuse wastu! Ta mõtles järele. Ja seal torkas talle weel midagi meelde. Midagi wäga inimlikku. Ta tundis enese rahwa — tema arwates rahwa parema osa — eesotsas seiswat, rahwa juhataja, nõuandja, tema prohweti olewat, kes Jumalaga otsekoheses ühenduses seisis. Ja tähtjas liikumine, nagu wäljarändamise-liikumine, ei tulnud mitte tema poolt! Ta algas koguni weel tema usust eemal seiswate, ärkamata hingede seast! Wõis ta säherdust liikumist õigeks tunnistada, ilma oma mõjule rahwa seas, oma juhataja-meelewallale kahju tegemata? Ei! Ja niipea kui ta sellele selgusele jõudnud, oli ka ta otsus kindel, wäljarändamise wastu seisupaika wõtta, liikumise wastu wõitlust alustada. Pidi ta ju ka kartma, et äge tuhing tema karja kaasa kisub, kui ta mitte aegsasti wahele ei astu.
Jah, oleks mõte Maltsweti enese poolt tulnud!
Teine tubakas kohe!
Eks ta siis oleks kui jumalik ilmutus õige ja hea olnud.
Ja kui Maltswet näeb, et tuhing ta karja tõesti ähwardab kaasa kiskuda, hoolimata tema wõimsast keelust ja hoiatusest, ja kui ta aru saab, et wäljakannatamata elukord rahwast põgenemisele sunnib, siis laseb ta mõtte enesest wälja minna — kui ka iseäralisel warjatud wiisil kellegi wahe-inimese kaudu — ja nüid on wäljarändamine Jumala tahtmine, Jumala käsk, ja seega õige ja hea! —
Mõni päew pärast metsawahi Aadu peksmist ilmus „lugeja papa,“ nagu Maltswetti tema usulapsed kutsusiwad, mõne aja takka jälle Orgmetsa walda, kus peale teiste tema koguduse liikmete ka ta wenna Malts’i perekond — poeg ja kaks tütart — rendikoha peal elas, kuna nende isa Purdi mõisas walitseja-ametit pidas. Maltswetti oli Samara liikumine Orgmetsa ja üleüldse Järwamaale kutsunud. Nii pea, kui ta wenna talusse sisse astunud, kogus sinna mõni kümmekonda tema järelkäijaid kokku, sest kõmin prohweti tulekust oli tuulekiirusega läbi küla jooksnud. Siin tuli siis Maltsweti olek ja arwamine wäljarändamise küsimuses huwitawal wiisil ilmsiks.[2]
Tawalisel kombel pidas ta oma usulastele, kes rõemlikul ärewusel ta ümber istusiwad, kõigepealt jumalateenistust, neile oma sõnaka suu läbi rohkesti hingemanna jagades. Lugemisele ja palwetamisele lisas usumees lõppeks pika manitsuse-kõne wälja rändamise asjus juurde. Osawasti mõistis ta usulisi ja tegelik-ainelisi põhjuseid, mis wäljarändamise wastu kõnelesiwad, kokku põimida ja neist mõjuwa hoiatuse wõeralemaale minemise wastu siduda — ettewõtte wastu, mis mitte Jumala tahtmises ei wõiwat olla, sest et ta selleks mingit märku pole andnud. Seepärast ärgu keegi tema usu poole hoidjatest ja selle seadusi pühaks pidajatest Samara teekonda ette wõtku. Meie esiwanemad olla siin maal Jumala tahtmisel elanud ja oma igapäewast leiba saanud, ka meie pidada siia jääma, ja kes wõiwat siis teada, mis meid wõeral maal ootab, kas elu seal mitte weel rängem ja leib haganasem ei olewat. Kes teab, kas mitte paharetil nõu ei ole, meid puhtale usule äratatud tallekesi selle tuhina läbi, mis rahwa seas walitseb, lahku ajada ja laiale pilduda! Kui Jumalal nõu olla, oma lapsi teise paremasse elupaika wiia, siis ei jätwat ta seda parajal ajal mitte ilmutamata, ja siis wõidawat julge meelega ja rõõmsa südamega teele minna, sest siis wiiwat tee Kanaani poole, mitte kuhugile tumedasse tundmatusse ilmanurka. Wäga wõimalik, et taewane isa patust pöörmata ilmalapsi nende karistuseks kuhugile laseb minna, kus neil palju kannatada saab olema. Meie aga jääme Kõigewägewama käsku ootama.
Seepeale läks rahwas koju, jutustab Gustaw Malts. Mõned aga jäiwad weel pikemalt juttu westma, nimelt minu kasuwend Juhan Paju ja õnnetu ärapeksetud metsawaht Aadu, kes seekord ka meile oli tulnud, ehk ta küll Maltsweti ususeltsi liige ei olnud.
Kui meie nüid ilusal õhtul — oli augusti-kuu lõpp — neljakesi õues aida silla peal istusime, küsisin mina Aadu käest: „Miks su heal nõnda ära on, et sa rääkida ei saa?“ Aadu wastas, et walukisa ta heale ära ajanud. Selle peale küsis Maltswet: „Wõi sina see õnnetu oledgi, kes nii raskesti nuhelda sai!“ Ja kui Aadu kohutawa loo ära jutustanud, küsis Maltswet, et kas see siis ka õige on tema arwates, nõnda äkitselt oma isade maad maha jätta ja wõeralemaale hulkuma minna, kus kõik tundmata, ja kas see siis ka kindel on, et Saratowis ja Samaras kroonu maad rahwale antakse.
Aadu wastus oli muidugi ainult, et Tartus seda räägitud ja nõu antud maad waatama minna. Seda tahtwat tema ka edaspidi teha, sest siin edasi elada olla tal wõimata.
Seega lõppes jutt ja Aadu läks koju.
Nüid algas meie eneste wahel arupidamine. Mina küsisin, kas meie siis ikka peame, üks põlw teise järele selle orjuse sisse jääma, mis meil praegu käes, ja kus mitte niigi palju wabadust ei ole, et oma tahtmise järele kusagilt paremat elukorda wõid kuulata ja reisida, ilma et sellel nii kurwad tagajärjed oleksiwad, nagu mehe kohta, kes praegu siit ära läks.
Selle peale kostis wana, kui ta tüki aega mõttes olnud: Wõida ju ka see aeg tulla, kus meie oma praeguse kodu maha jätame ja kuhugile maale läheme, kus wabam ja lahedam oleks elada, aga kus oleks seda maad ja paika leida? Minu kasuwend, meie kolmas seltsiline, jõuka peremehe poeg ja ainus warapärija, kes senini waikides pealt kuulanud, ütles seepeale kindlasti:
„Mina seie ei jää, saagu elukohta kust saab! Mis elu see siin on, kus meil iga ühe käsi niisamuti wõib käia, nagu õnnetuma Aaduga! Ka minul oli nõu, maasaamise lugu kuulama minna, nüid ei usalda enam teekonda ette wõtta. Aga ette wõetud peab see saama.“
Et aeg juba hiline oli, läks ka see meie seltsiline ära. Meie kahekesi aga jutustasime edasi raskest ajast, rahwa rändamisetuhinast ja Samara lagendikkudest, millede kohta meil kumbalgi suuremat teadmist ei olnud, muud kui et rahwa hoiatajad seda maad wäga laitsiwad.
Wiimaks juhtisin mina jutu Krimmi poolsaare peale. Ma olin hiljuti „Perno Postimeest“ lugenud, et Krimmi tatarlasi tuhandate kaupa Krimmist ära läinud Türgimaale, endi lambakarjasid, wiljawäljasid ja wiinamarja-aedu kõik jättes, mis nüid muidugi kroonu päralt jääwad. Kas ei oleks wast see meile sünnis paik elamiseks?
Elawa põnewusega küsis see peale Maltswet: „Kus kohas Wenemaal on siis see Krimmi poolsaar?“
Seda küsimist pole imeks panna, sest Maltswet ei teadnud ju maailma maadest, ei ligemalt ei kaugemalt, midagi rohkem, kui iga teinegi selleaegne Eesti talutaat.
Ega minulgi maadeteadust just palju olnud, aga just sel ajal oliwad meie esimesed õperaamatud ilmunud — „Kooli-raamat,“ 7 jagu, ja ühtlasi wäikene Eesti keeli „Eropamaa kaart,“ hind 25 kop. Nendest olin ma siis natuke geografiat omandanud ja wõisin onule seletada, et Krimmi poolsaar Wene riigi lõunapoolses otsas, Musta mere sees on, kus hiljuti raske sõda oli, kus peale hea wilja ka wiinamarjad ja melonid kaswawad, mida ma kord endi mõisa triiphoones „üsna ilmsi“ olin näinud, kuna ma kuulsaist ja kallitest wiinamarjadest ning wiina-mägedest, mis Kanaanimaal olnud, pühakirjast palju olin lugenud.
Ma puistasin siis kõik oma teaduse-wara, mida mul Krimmi kohta suurt midagi ei olnud, Maltswetile wälja. Ma ei teadnud unesgi aimata, et neil, nagu kõrwalise jutuna ette toodud awaldustel nii tõsised tagajärjed pidiwad olema, mis nii wõimsasti ühte osa meie rahwast ja mind ennast pidiwad puutuma.
Waikides ja sügawates mõtetes kuulas Maltswet minu juttu pealt.
Wiimaks kohmas ta, habet silitades, et wõida ju wõimalik olla, et seal meie tulewane elupaik saab olema, kuid selle üle otsustada Jumal.
Siis keelas ta minule kõwasti ära, sellest asjast ühelegi rääkimast, mitte oma kõige ustawamale sõbralegi. Säherdune jutt ei tohtida wälja laguneda ega uusi segadusi sünnitada. Mulle endale wõida see õnnetust tuua, nagu metsawahi Aadu lugu seda hoiatades näidata.
Ettewaatlik kinnitas Maltswet alati säherduste asjade juures olla, selle sõna peale toetades, mis Kristus oma jüngritele ütles: „Olge mõistlikud kui ussid ja wagurad kui tuikesed.“
Tema kõwa keeld ja terwe olek paniwad mind mõtlema. Selle taga oli midagi. Ma märkasin selgesti, et Maltsweti peas midagi idanema löönud, mingi iseäralik mõte ja nõu. Arwatawasti käis see wäljarändamise ja Krimmi kohta. Aga mida ta just mõtles ja kuda ta seda oma peas plaanitses, see jäi tema saladuseks.
Nüid rändas Maltswet paigast paika oma usulisi waatamas, õpetamas ja neid kõige õhinaga kinnitamas, et keegi neist Samarasse rändamise tuhinast osa ei wõtaks. Aga tasa ja targu lisas ta suud mööda juba juurde, et meie siit maalt wahest ikka ära rändame, aga mitte nüid, waid siis, kui seks paras aeg tuleb, mida Jumal ilmutamata ei jäta.
Warsti oli igal pool jutt lahti, et Maltswet oma usulistele kõwasti ära keelanud, wäljarändamise-liikumistest osa wõtta. Muidugi meeldis see sakstele üliwäga ja nii mõnesgi mõisas, kus Maltswetti enne narriks ja kelmiks sõimatud, kiideti teda nüüd mõistlikuks ja ausaks meheks, ning ruttu oli tal jälle luba käes, rahwa seas ringi käia ja palwe- ning lugemise-koosolekuid pidada! Maltsweti usk oli korraga — kui ka lühikeseks ajaks — jälle lubatud usuks tõusnud!
- ↑ Harjumaa rajal, Alawere ja Rawila waldade piirkonnas, 18 wersta Orgmetsast, umbes 12 w. Madise kirikust. Siin oli ka Orgmetsa walla heinamaa: näitus, kui kaugel talupoeg omale heina pidi tegemas käima!
- ↑ G. Maltsi, Maltsweti wennapoja käsikirja järele: „Ajalugu Maltsweti usust ja Krimmi rändamisest.“