Pikad sammud/1
1.
Heinrich käis mööda tuba edasi-tagasi ja ootas. Kui ta uuri taskust wälja wõttis, siis nägi ta, et määratud silmapilk alles poole tunni pärast kätte jõuab, kuid ta ootas siisgi. Ta katsus pääle lõunat natuke magada, aga ei saanud. Teistel päewadel tegi ta seda aga nii hää meelega.
Akna alla seisma jäädes waatas ta hoowi pääle wälja. Sääl oli juba widewik; peenikest wihma rabises wastu akent.
Hoow oli tühi ja waikne. Ainult aegajalt tuli mõni must kogu tumedast korteri-uksest wälja ja kadus wärawate taha, wõi tuli säält nähtawale ja kadus kusagile pimedasse urkasse. Mida kauem Heinrich oodates akna all seisis, kõrwadega koridoris igat wähematgi liikumist tähele pannes, ja hoowi pääle waatas, seda pimedamaks muutus sääl ja seda salalikumaks saiwad sääl liikuwad kujud.
Suwel soojaga oli hoowis kisa ja kära: lapsed mängisiwad siin. Nuteti, naereti, riieldi, sõimati ja aeti magusasti juttu. Ülewalt aknatest waatasiwad mitmed paarid selgeid ja suuri lapsesilmi alla mängijate pääle. Ka need oleksiwad tahtnud all olla. Mis teadsiwad nemad sellest, et neil puhtamad riided seljas oliwad, kui kisatsejatel mängijatel hoowi pääl. Mängides oleksiwad wõinud nad riiete poolest peagi teiste sarnaseks saada. Aken oli aga kõrge ja järelwaataja wali — nii pidiwad laste silmad ainult waatamisega leppima.
All kostsiwad sammud.
„Ta tuleb“, wärises Heinrichi südames.
Sammud tuliwad treppi mööda ülesse. Liig julged ja tugewad oliwad nad oodatawa kohta.
Kopp, kopp, kopp!
„Kes sääl on?“ hüüdis Heinrich, ehk ta küll juba koputamisest koputaja ära tundis.
„Tee lahti… mina ise“.
„Wõtaks saatan sind! Mis sa jälle otsid siit? Eila oli sinu päew; miks sa siis ei tulnud?“
„Ei saanud“.
„Täna ei saa aga mina, mul on wõõrad“.
„Wõõrad? Sinul wõõrad? Naisterahwad wõi meesterahwad?“
„See pole sinu asi“.
„Tee lahti, mul on uudist“.
Heinrich astus ukse juurde ja keeras selle lukust lahti.
„Aga et sa silmapilk jälle ära lähed“, ütles ta sisseastujale.
„Tere kõige päält; siin on mu käsi, katsu kui soe“.
„Hää küll, aga mis sa tahad?“
„Kus su wõõrad on?“
„Ma ei tea, ma ootan neid“.
„Ah nii, aga mina tahtsin sind jalutama kutsuda. Pagana hull ilm on: wilu ja sajab, uulitsad on porised ja libedad“.
„Sul on jälle halb tuju?“
„Uu! Tead — siit maalt“. Otto tõmbas nende sõnade juures sõrmega üle kõri. „Kas sul wast midagi pole mulle lugeda anda, midagi rumalust — Mark Twaini wõi Schopenhaueri? Zola’st olen ma tüdinenud. Juba kuu aega loen teda“.
Heinrich kuulas kärsitult sõbra sõnu päält. Ta kartis, et iga silmapilk kerged sammud alt trepi päält kostma ja uksele lähenema wõiwad hakata. Mis pidi ta tegema? Wiimaks ütles ta otsekoheselt:
„Tead, ma ootan iga silmapilk külalist ja teda ei tahaks ma sinule näidata. See on saladus. Sellepärast tahaksin ma sinust wõimalikult ruttu lahti saada“.
„Soo, wõi nii? Ma mõistan. Millal sa nii kaugele oled jõudnud? Hakkad minule järele tulema?“
„Mitte midagi selle sarnast. Sa tunned ju mind“.
„Ei, sellest küljest ei tunne ma sind mitte nii wäga“.
Rääkija näis mõne asja üle järele mõtlema. Siis ütles ta:
„Kuule, mina jään nii kauaks sinu juurde, kui ta tuleb“.
„Oled sa hull?“
„Mitte sugugi. Niipea kui keegi koputab ja see koputaja tema on, siis lähen ma lipsti perenaise tuppa ja säält teisest uksest wälja. Perenaine on ju kodus?“
„Jah, ja tütar ka“.
„See ei huwita mind. Oled nõus?“
„Ükskõik. Kuid räägime tasakesti, muidu ta wast kuuleb, hakkab kartma ja ei tule“.
Heinrich rääkis seda nii puhtasüdamliselt — isegi hääl wärises tal natuke, — et Otto naerma hakkas.
„Ta on küüned õige sügawasse wajutanud“, ütles ta.
„Mitte liiga“, wastas Heinrich niisamuti naeratades. Kuid selles oli midagi sunnitud ja piinlikku. Ta hakkas mööda tuba jällegi edasi-tagasi käima, komistas aga Otto jalgade pääle, kes nad istudes wälja oli sirutanud.
„On sul jälle uued püksid, et sa oma jalad siruli hoiad?“ küsis Heinrich pilkawalt. Otto ei wastanud selle pääle midagi. Mõlemad waikisiwad.
„Sul on siisgi hää, parem kui minul“, lausus Otto natukese aja pärast. „Su tuba on küll wäikene, nii et mu jalad uksest wälja ulatawad, kui ma nad sirewile ajan, kuid ta on siisgi sinu enese päralt; minul on tubasid rohkem, aga üksgi pole nendest minu“.
„Sotsialistlised kirjanikud pole sinu pääle nähtawasti sugugi mõjunud“, wastas Heinrich, „asjata kandsid neid minu juurest koju ja säält tagasi. Wõi tahad sa naist wõtma hakata?“
„Istu, ära käi! Ma ei taha su sammusid kuulda. Mitte midagi ei taha ma kuulda. Oleme wagased, see on pimedas kõige parem“.
Nad waikisiwad jällegi. Teisel pool ust kõrwal tuas käis keegi pehmete sammudega.
Kopp, kopp, kopp!
„Sisse“.
Uks läks lahti; nõrk walgus wilksas ukse wahelt pimedasse tuppa.
„Oh minu aeg! Teie pimedas? kas lamp kuiw on?“ küsis emand Martin.
„Ei ole“, wastas Otto.
„Heldene aeg! See olete teie, herra Leiser. Mina pidasin teid herra Orisoo’ks. Miks te lampi põlema ei pane? Ei mina pimedas tuas wõi olla. Ka ööd läbi põleb mul wäike lamp“.
„Te kardate oma teistpoolt?“ küsis Otto.
„Ah, mis temast karta, ega tema kusagile saa, haiglane ka weel teine“.
„Hakkab ära surema“, tähendas Otto.
„Mis te nõnda räägite, herra Leiser. Ta on ja minu mees. Jumala koormat peab hää meelega kandma“.
Selle pääle ei wastanud nooredmehed midagi. Nad teadsiwad, kui raske on siis emand Martini jutu lõppu ära oodata, kui ta kord oma mehest rääkima hakkab. Juba mitu korda oli ta seda teinud, kuid ta oli walmis jällegi oma jutustust kordama. Ta hakkas igakord säält pääle, kus ta mees alles terwe oli. Silmis helkis tal õnnelik naeratus, kui ta oma poegadest ja tütardest rääkis, kes sel ajal oliwad sündinud ja kelledest ainult üks weel järel oli. Siis lähenes ta pikkamisi sellele silmapilgule, kus mees ära halwati. Pisarad jooksiwad tal mööda palgeid maha. Kui ta aga kõiki seda waewa ja raskust kujutas, mis ta kaheksa aasta jooksul ära oli pidanud kannatama, siis kuiwasiwad endised pisarad ära ja nende asemele asusiwad teised. Need näisiwad karjuma: „Millal lõpeme meie otsa?“ Kuid üksgi ei wastanud selle pääle, isegi Jumal taewas mitte, keda emand Martin nii sagedasti meelde tuletas. Mees elas halwatult endist wiisi edasi. Emand Martini silmad aga pugesiwad ikka enam pääluu sisse, paled läksiwad ikka enam kortsu.
Et nooredmehed waikisiwad, siis lõpetas emand peagi jutu ja läks oma tuppa tagasi, kuna ta enne järele katsus, kas ehk lamp siisgi wast mitte kuiw ei ole.
„Abielu-õnn“, sõnas Otto, kui emand Martin ära oli läinud.
„Ihkad sa ta järele?“ küsis Heinrich.
„Wara on alles. Abielu-õnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on“.
„Halwatult?“
„Ja, wanaduses on rawitsejat waja“.
„Mängi parem wiiulit“.
„Aga kui tema kuuleb ja kartma lööb?“
„Ükskõik“, ütles Heinrich niisuguse häälega, nagu oleks tal täiesti ükspuhas, kas oodataw tuleb wõi ei.
„Juba nii ruttu ükskõik. Minu juures kestab siisgi kauemini“.
Nende sõnade juures tõusis Otto üles ja wõttis wiiuli kastist wälja. Ta sai sellega käsikaudu wäga hästi toime, sest siin tuas oli ta niisama kodus, nagu korteri omanikgi. Enne aga kui ta mängima sai hakata, tõmbas Heinrich tikust tule ülesse ja waatas kella.
„Ta ei tule enam“, sõnas ta rahulikult.
„Tähendab — korw“.
Heinrich istus sõnalausumata aseme pääle ja waatas pimeda akna poole, mille ruutude wastu wihmatibad krabisesiwad. Eemalt linna kohalt paistis tume kuma ja kostis tume mürin, mis kohinaks muutus. See rääkis elust.
„Mis ma mängin?“
„Ükskõik, mängi ainult. Pane aga enne häälewähendaja pääle. Tasa, pehmesti, unistawalt… Me oleme ju pimedas“.
Otto hakkas mängima. Heinrich istus, käed rinna pääl, kuulas — ja ei kuulnud. Tema kõrwad otsisiwad midagi muud. Nad tungisiwad läbi ukse koridori, säält trepile, alla pimeda hoowi pääle, wärawast wälja uulitsale ja tahtsiwad säält kõikide käijate hulgas üheainsa sammusid üles leida. Otto aga mängis wahetpidamata. Ta otsis pehmeid, kurbi toonisid, jooksis poolhäälte kaupa üles ja alla, igatsedes, küsides.
„Magad sa juba?“ küsis ta wiimaks.
„Ei“, wastas Heinrich.
Ja nüüd kõlas Chopini „Leinamarss“. Seda kuulis ka Heinrich.
„Matad sa kedagi?“ küsis ta.
„Lähen matusele. Waata, mis kell on, ehk on juba aeg“.
„Kell on kuus“, ütles Heinrich pääle waatamist.
„Siis on aeg, ma pean minema“.
„Ma tulen ka“.
„Ei, ka minul on oma saladused“.
„Ah nii! Lähed sa temaga ühes matusele?“
„Jah. Me matame seda maha, mis poolteist aastat on elanud“.
„Aga kudas tema selle pääle waatab?“
„Ma ei tea, aga — see on ju ükskõik. Mina ei taha enam. Läks ja laulis“. Otto lõi pimedas käega.
„See on abielu-õnne eelmäng, sissejuhatus“.
„Jah, mis teha. Mu süda on täitsa rahul. Ma ei ole teda petnud. Ta teadis enne kõik“.
„Ka seda, et see nii ruttu mööda läheb?“
„Ka seda“.
„Ja siisgi tuli ta?“
„Siisgi. Ta elas nähtawasti ainult minust. Ta wõib ju peagi teiste juurde minna, kuid ka siis saab ta minu oma olema“.
„Aga kui see ainult sinu arwamine on? Kui ta ialgi täitsa sinu oma pole olnud?“
„Ükskõik. Kuid — niisugusel korral oleks tahtnud mina ka teda petta“.
„Kätte maksta?“
„Jah“.
Nooredmehed waikisiwad natuke aega.
„On ta noor?“ küsis Heinrich siis.
„Jah, ja ilus ka“.
„Ainult harimata?“
„Ei wõi ütelda, kuid — nii, nagu harilikult ikka“.
„Siis oled sa teda wististi petnud. Sa rääkisid talle asjadest, millest tal aimugi ei olnud. Roosiliseks wärwisid sa kõik, ja noorus armastab roosilist, wärwilist. Sa awasid ta ees uue ilma, said tema ees selle ilma loojaks. Jumalaks hakkas ta sind pidama ja mis oleks, mida mitte jumalale ei ohwerdataks?“
Heinrich rääkis neid sõnu nagu iseenesele, ühetooniliselt, waikselt.
„Mis sellest, kui ta aga häämeelega ohwerdas“.
„Jumalatele toodakse ohwrit alati häämeelega. Ja mida kurjem jumal, seda suurem ohwer“.
Wiimaseid sõnu ei kuulanud Otto, sest ta oli wiiuli kastipanemisega ametis. Ka hakati sel silmapilgul alumisel korral pasunat puhuma.
„Sul on uued naabrid“, ütles Otto.
„Uued naabrid ja uued lood“, wastas Heinrich. „Ka ülewal tuas on uued elanikud“.
„Ja ka need mängiwad?“
„Jah… lõõtsmoorikut tõmbawad ja tantsiwad“.
„Igawuse pärast“.
„Ei… lõbu pärast“.
„Ja sina wõid seda lõbu kaasa maitsta: all mängitakse, ülewal mängitakse ja sina ise mängid. Aga mina pean siisgi minema. Ka mind ootab mäng“.
„Ainult — kurbmäng“.
„Kes teab. Raske on otsustada, millal mäng kurb wõi rõõmus on… Siin on mu käsi, keera uks lukust lahti, ma lähen. Homme tulen ma jälle, siis on mul rohkem aega“.
„Ma tulen ka, hulgun, kuni naabrid oma armsaid lugusid mängiwad. Linn on suur, üksteisele me tüliks ei ole“.
Nende sõnade juures ajas Heinrich palitu selga, kalossid jalga ja nad läksiwad wälja. Hoowi pääl oli pime ja porine; wihm tibas endist wiisi.
Lähemal uulitsanurgal andsiwad nad üksteisele kätt ja lahkusiwad. Otto läks kiirel sammul, tõtates minema. Heinrich astus pikkamisi edasi, tumedaid, nagu läbi udu paistwaid tulesid silmitsedes, ja wihmatibade krabisemist kuulates, mis wihmawarju pääle langesiwad. See kõik oli üksluine ja rõhuw. Heinrichi meeleolu muutus weel raskemaks. Hulgana tõusis mõtteid ta pääs elule. Mispärast ei tulnud ta täna? Aga ta lubas ju kindlasti. Läks ta kusagile mujale? Kuhu wõis ta minna? Tulematajäämise põhjusid mitmel korral ja igatpidi läbi harutades ei jõudnud ta siisgi mingisugusele kindlale otsusele. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles, kudas ta temale kokkusaamiseks kirjutama peab, silmas ta naisterahwa kuju, kes kärmeste üle uulitsa läks ja lähemasse põikuulitsasse ära kadus.
„Tema“, käis Heinrichi pääst mõte läbi. Terwes kehas tundis ta walusat kahtlusepistet. Ta kiirendas oma käiku. Peagi oli ta sellessamas põikuulitsas, kuhu naisterahwa kuju ära oli kadunud. Ta nägi teda tükk maad enese ees edasi ruttama. Heinrich arwas seda käiku tundma: kerge, poolkõikuw, paenduw. See oli seesama käik, mida ta mõni aeg tagasi esimest korda tähele oli pannud. Siis ruttas ta käijale järele, et temale näosse, silmadesse waadata. Nüüd tundis ta, nagu sammuksiwad need kerged jalad tema keha mööda edasi. Palawad jäljed jäiwad järele. Ja mida rohkem ta käijat silmitses, seda enam kiirendas ta oma sammusid, et talle lähemale jõuda. Korraga arwas ta ennast eksiwat. Niisugust ülijakki ja pääkatet polnud ta Olgal ialgi näinud. Mispärast kandis ta niisugust ülikonda? Tahtis ta ennast tundmataks teha? Korraga wähendas noormees tõttamist. Ta tahtis naisterahwale silmnäos järele minna. Ja nüüd wajutas ta wihmawarju enam pää ligi, et walgust oma näolt eemale tõrjuda. Nii sammusiwad nad. Naisterahwas ruttas kärmesti edasi. Ta süda peksis kartusest, et mitte mõni tuttaw talle wastu ei tuleks; selleks otsis ta kõige kõrwalisemad uulitsad wälja. Noormees piinles kahtluses, kas ta naisterahwa õigesti ära on tundnud wõi eksib ta. Ja päälegi: kui ta tõesti tema on, kuhu läheb ta siis niisuguses ülikonnas? Warsti jõudsiwad nad „Kolme kuradi“ juurde. Naisterahwas peatas, waatas ümber ja kadus sinna. Heinrich jäi seisma, ootama. Ta ei julgenud edasi astuda, nagu kardaks ta see läbi midagi hirmsat tõde awanema. Ta ei tahtnud aga ka siit ära minna, sest ta otsis oma aimdustele, mis rinnas walusat piina sünnitasiwad, tõendusi. Ligi kolm tundi käis ta kui waras mööda ümberkaudseid uulitsaid ja pidas „Kolme kuradit“ silmas. Sinna läks inimesi sisse ja säält tuli neid wälja, kuid oodataw ei ilmunud.
Niiske ja wilu oli. Wihm rabises endist wiisi wastu wihmawarju. Niiskus näis kuni luudeni, hingeni tungima ja pani selle wärisema. Süda muutus raskeks tombuks, mis pikkamisi, kuid kindlasti allapoole wajus. Kui ta wiimast korda „Kolmest kuradist“ mööda läks ja ülesse akende poole waatas, siis oli, nagu näeks ta kardinaga kinnikaetud walgustatud akna taga hõõgawaid huuli kokku liituma ja nagu kuuleks ta klaaside kõlinat. Klaaside kõlin oli talle wõeras, kuid huuled — neid tundis ta.