Lühiandmed
Autor: Friedrich Robert Faehlmann
Pealkiri: Piibu jutt
Kirjastaja: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 1989
Ilmumiskoht: Tallinn
Allikas: Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd.

Jaan.


Tere, mu vennike Mihkel! Kuidas su käbalad käivad?
Kas on rukis ju küps? Mis siis su naisuke teeb?
Kas on ilm su meelest? Eks hommiku tuul oleks parem?
Merest kisub ta vett, hommikust kuiva veel saaks.
Aga, vennike Mihkel, alati nosukest imed,
Kõhtu ei täida suits, kukru ta tühjendab küll.


Mihkel.


Ära sa, vennike, naera, lase mu piibuke rahul!
Kõigile oma au, piibuke, sinule ka.
Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab,
inimeste õnn viirab ja mängib mu ees,
alasti näitab maailma ilu piibuke mulle,
kutsub tagasi veel kadunud rõõmu ja head;
näitab lootust ka mulle tõusta kõrgele sinna —
sinna, kus looja ees patune halastust saab.


Jaan.


Palju, vennike Mihkel, oled sa tõotand ja pakkund,
vastaku piibuke nüüd, mis sa mull’ lubasid kõik.
Mis siis inimeste õnnest piibuke ütleb?


Mihkel.


Ta on piibu suits. Näe, kui ta rõngasse a’ab,
nüüd ta keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle —
aga natuke tuult — otsas on suits nii kui õnn.


Jaan.

Mis sa, mu vennike, küll maailma sõpradest mõtled?


Mihkel.


Nad on piibu suits. Kui on mu piibuke täis,
küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber;
kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits.
õigete sõprade kuju oled sa, piibuke, ise —
õitsegu minul õnn, kurvastus vaevaku mind,
ei must piibuke lahku, õnne ta õpetab kandma,
kurvastuses ta kinnitust annab ja nõu.
Nõnda mu tuvike oli, keda ma hoidsin ja kaitsin,
päeval mu mõte ta, unes ta paistis mu ees.
Põlvekene, küll sul rõõmu oli ja vaeva,
leidnud olin ma kõik, aga mul puudus ka kõik.
Otsisin tasakesi, peidetud põõsaste varjus,
kus mu tuvike käis, üksi ja mõtete sees.
Kuni mu nime ma kuulin ta lillede-huuledest kostma,
kohe siis lennates langesin kaela ma tall’ —
ja nüüd oli mu käes, mis leidsin ja otsisin ammu,
lilled õitsesid mul, taevas elasin nüüd.
Küll on mõnigi talv ju puhunud üle ta haua,
ikka mu tuvike veel armas ja kallis mul on.
Ikka mu süda veel naerab, kui tuletab piibuke meelde
mõnda kadunud head — kadunud? igavest head!


Jaan.


Kuida su piibuke sulle näitab taevagi tõusta?
Teine korda küll läks — seda mul tähenda veel.


Mihkel.


Juba piibuke kustub. Näe, kus viimane suits veel
üle katuse seal tõusis ja kadudes läks.
Kõrgele tõuseb ta sinna, kus siravad tähtede astmed. —
Jumalaga! vii mõnele tervisi mult!
Sinna sa, hingeke, tõttad, päästetud ilma vaevast,
et mu ihuke siin tuhka ja põrmu küll jääb.


Jaan.


Selle riistapuu nõuan, ehk müüksin viimase iva;
andeks! piibuke, mis teadmata laitsin ma sind.