Palavik/Kui mustavad udud

Palavik
Heiti Talvik
KUI MUSTAVAD UDUD

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.