Palavik/Karidel
Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.
Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too
Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!
Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.
Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.
Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.
Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.
Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.
Nüüd me hundame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel' ei too...“
Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
hundavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.