Lühiandmed
Autor: Otto Wilhelm Masing
Pealkiri: Päts
Ilmumisaasta: 1821
Ilmumiskoht: Marahwa Näddala-Leht 1821, nr. 3, lk. 22–24; nr. 4, lk. 25–27
Allikas: Sõnarine I, 1989

Vändra metsas Pärnumaal
lasti vana karu maha;
pojad jäivad emast maha,
võeti, viidi turule,
Pärnu linna kaubale.
Juhtus karutantsitaja
parajast’ seal olema,
ja ta vana tantsikaru
ramm ja vana olema;
see siis õstis[1] karupojad,
õpetas neid istuma,
kübaraga tantsima
ja mõnda tempu tegema.
Ametid kõik kätte antud,
rõngad ninasõõrme pantud,
läksid peremehega
mööda maad siis tantsima;
ja et mõistsid tantsu lüüa,
oli peremehel süüa,
kes, kui rängast’ võttis viina,
vaestel’ liiast’ tegi piina.

Oli mees end väsitand
ja kuhja juurde venitand,
karud vaia külge köitnud,
selili end maha heitnud.
Päev ju oli alla läinud,
karud olid palju käinud,
küllalte ka tantsitud
ja tantsitajast malgatud,
aga olid eineta
ja veel alles jootmata.

Ütles päts: „Mis vaene lugu
sul ja mul, kes karu sugu! —
Päästame nüüd ennast lahti,
läki ära salamahti!“ —

„Kuhu pääsed, vennikene,
nina väga hellakene!
Rõngas sõõrmist läbi lä’eb,
kus ta seisab, las ta jääb!“ —

„Ei ma seda mitte taha,
sõõrmed mina kisun maha:
kodumaile tahan jõuda,
oma suguvõsa nõuda.
Mul ju küll mu hädast häbi,
sõõrmed nüüd ma kisun läbi:
kodu lähen tantsima
ja oma kunsti näitama.
Seal mull’ kõik mu vastu tõtvad,
kõik mind lahkest’ vastu võtvad:
tädid, onud, lelled, tutvad,
need kõik minu vastu rutvad.“

Vändramaale jõudis päts,
alles oli vana mets,
alles mitmed mesipuud,
keda noorelt oli tundnud,
neile andis hellast’ suud.
„Kus mu tädid? Kus mu tutvad? —
Juba pojad kaua nutvad,
nahk ju ammust nülitud
ja nahkurile müüetud! —

Kes mull’ annab sõnumid,
kus ma leian omaksid? —
Vanad on kõik hävinud,
uus põlv taga sündinud“ —

Teised karud olid nõudnud
teada, kes see koju jõudnud;
ja kui kuulsid, see on päts,
mõmises kõik Vändra mets:
„Päts, kes võõral maal on käinud,
imet kuulnud, imet näinud,
Kuramaal ja Poolas olnud —
päts on jälle koju tulnud.“
Mõmisesid emased:
„Võib sest saada peiukest,
kel jumal andnud tütrekest.
Ei ta ole asjata
täna tulnud passita.
Miks ta muidu oleks tulnud,
kui ta seda poleks tundnud,
et siin meie metsanukas
karu tütred pole hukas?“

Hakkasid siis lakkuma
ja tütrekesi harima:
silitasid nende karvu,
pidasid ka kangest’ arvu:
kuida pätsi võrku püüda,
väimeheks teda hüüda.

Pätsil olid kallid päevad,
isad, emad, tädid näevad,
päts on väga priske mees,
kel hambad suus ja rammu sees.
Kus siis härga murreti
ehk valmist kaera leieti,
sinna pätsi paluti
ja paremat tall’ anneti.

Juhtusid siis pidud seal
vanal otil, mustal karul,
oli siis ka pätski seal
teiste karudega varul;
rääkis, mis ta ilmas näinud,
mitmed maad ta läbi käinud;
kuida Pohla karusugu,
kellest väga peetaks’ lugu,
tark ja veider tantsimas,
vedupulka vedamas,
kukerpalli, ratast löömas,
kükiteles pohle söömas.

Suud ja silmad lahti peas,
kuulis pätsi igamees.
Viimaks igatsesid näha,
kuida pohla tantsi teha:
palusid siis pätsikest,
et tantsiks ehk ka natikest.

Päts siis tõusis tantsima
ja tantsilugu joruma.
Püstijalgel keha käänas,
liikmeid imelikult väänas;
käppe välja sirutas,
laiali neid laotas;
pani kord neid rinde peale,
kõrd neid seadis puusa peale.
Hüüdsid kõik, kes olid seal:
„Vaata imet ilma peal!“ —

Päts, kui lõppes tantsimast,
kummardas neid pohla viisi;
soovis head ööd kõigile
ja ruttas kodu rahule.
Kõik, kes õigla’mad seal olid,
ütlid: „Päts on kallis mees!
Ei ta taha kiidelda,
ei rumalamaid põlata.“
Aga olid teised seal,
kes vana viisi armastasid,
targaks ennast arvasid
ja targemaid ka vihkasid:
need siis pahandasid meelt,
pruukisid ka oma keelt;
tegid hirmus suure kära,
läksid murdsid pätsi ära.


Seda igal ajal nähtud,
et sel ikka vaeva tehtud,
kes kui targem tõega
rahvast püüdnud valgusta’.

  1. ostis