Päewaleht/1939/12/17/Kindral J. Laidoneri kõne
Kaaskodanikud! Üheks suuremaks viimase aja sündmuseks meie riigi ja rahva elus oli vastastikuse abistamise pakti sõlmimine N. Liiduga, Juba selle pakti sõlmimise ajal ja eriti peale seda. kui tuli leping ellu viia, tekkisid sisemaal — ja veel rohkem väljaspool riigi piire — kõiksugused kuulujutud seoses selle lepingu sõlmimise ja elluviimisega. Suurem osa neist kuulujuttudest ja sõnumitelt ei vastanud tõele ja nende sisu oli pahatahtlik meile ja eriti pahatahtlik meie vahekordade korraldamiseks N. Liiduga. Nüüd, ninu külaskäigu puhul Moskvasse, on jällegi levinenud samasuguseid ebaõigeid, isegi täiesti valekuuldusi sisemaal kui ka välismaal. Viimaseid levitatakse välismaal ajalehtede ja veel rohkem raadio kaudu. Niisuguse kõmu tegemise puhul mina tahaksin teile, kaaskodanikud, jutustada ja selgitada, kui ebaõiged ja meie Higile pahatahtlikud on niisugused kuulujutud ja valeteated.
| ||||||||||||||
Eestile ei ole N. Liidu poolt esitatud mingeid nõudmisi
Nõukogude Liidu juhid avaldasid soovi, et meie kõvendaksime jõudumööda oma riigikaitset. - Selleks võime N. Liidult saada materiaalset abi
Sõjavägede ülemjuhataja vastuvõtt Moskvas oli avameelne, otsekohene, sõbralik ja kõigi rahvusvaheliste viisakuse ja lahkuse kommete kohane
Kindral J. Laidoneri kõne raadios, mis lükkab ümber kõik rahvusvahelised ja kohalikud kõmujutud
Mina sain juba oktoobrikuus kutse külastada Moskvat ja siis võtsin ka selle kutse vastu. Sellest teatati omal ajal ka ajalehtedes. Ma ei saanud aga siis sinna sõita, sest kodus oli väga palju tööd just vastastikuse abistamise lepingu elluviimisega. Juba varem leppisime kokku, et mina sõidan Moskvasse 7. detsembriks, ja nii see ka toimus minu vastuvõtt N. Liidu pealinnas sündis kõigi rahvusvaheliste viisakuse ja lahkuse kommete kohaselt. Aga juba esimesest päevast, alates, kokku puutudes N. Liidu juhtivate tegelastega, eesotsas N. Liidu rahvaste juhi Staliniga, N. Liidu rahvakomissaride nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari M Molotoviga kaitse rahvakomissari marssal Vorošiloviga ja paljude teiste N. Liidu tegelastega, muutus minu ja minu kaaslaste vahekord nendega otseselt sõbralikuks. See avameelne, otsekohene sõbralik vahekord kestis kõikidel meie kokkupuutumistel kuni minu ärasõiduni.
Enne minu lahkumist Moskvast võttis mind veel kord vastu lahkumisvisiidiga härra Stalin. Selle kokkusaamise juures, nagu juba teada vastavatest telegrammidest, viibis meie poolt meie Moskva saadik härra Rei ja N. Liidu juhtivatest tegelastest rahvakomissaride nõukogu esimees ja välisasjade rahvakomissar härra Molotov ja kaitse rahvakomissar marssal Vorošilov. Jutuajamine kestis kaunis kaua —tund aega — ja selle kokkusaamise kohta liiguvad nüüd mitte ainult meil Eestis, vaid veel rohkem välismaal, kõige pöörasemad kuulujutud. Arusaadavalt kui kahe riigi juhtivad tegelased vestlevad üksteisega pikemat aega, siis nad muidugi ei raagi ainult ilusast ilmast, vaid niisugusel jutuajamisel loomulikult puudutatakse mõlemale riigile mitmeid tähtsaid küsimusi. Üht võin kindlasti ja otsekoheselt tõendada, et ei minule, ei ka minu kaudu Eesti vabariigile, ei ole N. Liidu tegelaste poolt esitatud mingeid nõudmisi.
Ei avaldatud isegi vähematki soovi, mida oleks võinud kaudselt tõlgitseda nõudmisena. Mina omalt poolt sellel jutuajamisel tõstsin küll üles mõned küsimused, mis puudutasid vastastikuse abistamise lepingu elluviimist, täitmist ja rakendamist ja ma võin täie rahuldusega kinnitada, et kõikide minu poolt üles tõstetud küsimuste peale oli vastus otse¬selt jaatav. Sellest, kaaskodanikud, niiele, et kõik kuulujutud igasugustest nõudmistest meie vastu, väljaspool vastastikuse abistamise lepingu piire, on alusetud, lihtsalt väljamõeldud, ja ma ütleks rohkem — otseselt valed.
Üleeile olevat üks välismaa raadiojaam üle annud teateid, mida mina küli isiklikult ei kuulnud, sest et ma sel päeval üldse raadiot ei kuulnud — Moskvas olevat minu kaudu Eestile esitatud nõudmine, et Eesti peaks koos N. Liiduga sõtta astuma Soome vastu ja et vastasel korral sunnitakse meid oma kaitsejõude vähendama või likvideerima. Need on jällegi täiesti valeteated. Meie poolt N. Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingu artikkel 1. on ette nähtud meie sõjaline väljaastumine koos N. Liiduga ainult otsese kallaletungi või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral mingi Euroopa suurriigi poolt. See on lepingu, selge mõte ja N. Liidu juhtivad tegelased on kogu aeg alla kriipsutanud kindlat tahet täpselt kinni pidada lepingust, ja sama tahet kriipsutati alla ka samade vastutavate isikute poolt mitmel korral minu viibimise ajal Moskvas. Võin veel kord kindlalt öelda: ei mingit nõudmist ega isegi soovi ei ole Soome suhtes minu kaudu Eestile esitatud Moskvas.
Sama absurdne ja meile pahatahtlik on teade sellest, nagu oleks N. Liidu vastutavad juhid nõudnud meie kaitsejõudude — sõjaväe või kaitseliidu — vahendamist.
Just ümberpöördult, jutuajamistel mitmel korral selgus, et N. Liidu juhtivad tegelased näevad heal meelel, et meie oma kaitsejõude jõudu mööda püüame kõvendada. Viimastel jutuajamistel saime otsese ja kindla lubaduse, et N. Liit annab meile selles suhtes materiaalset kaasabi, nagu see on ette nähtud vastastikuses abistamise lepingus.
Meie saame aru, et on välismaal ringkondi, kes heameelega ei näe meie vahekordade korraldamist N. Liiduga ja — veel rohkem — kes ehk näeksid heal meelel, et kogu Baltimere idakaldad muutuksid veristeks sõja tallermaadeks.
Sellega võime ka seletada kõiki neid valeteateid, mida on levitatud ja mida levitatakse võib-olla ka tulevikus.
Võimud ja isikud, kes seda teevad, ei jaa peatuma ka kõige absurdsemate ebatõdede ees- Ma toon ainult ühe näite. Kui mitmel korral on juba meie raadiokuulajad, kes kuulavad välismaade saateid, kuulnud teateid selle üle, et N. Vene ristleja „Kirov" peale üht sõjalist kokkupõrget Soome rannas olevat toodud Tallinna parandusele ja paigutatud meie sadamas dokki. Viimane teade oli, et ta siin on juba parandatud ja uuesti välja sõitnud. Kogu Tallinna elanikkond on aga tunnistajaks selles, et ristleja „Kirov" ühes N. Liidu teiste sõjalaevadega tuli siia 15. oktoobril meile külaskäiguks ja lahkus siit mõni päev hiljem. Sel ajal veel mingisugust sõda N. Liidu ja Soome vahet ei olnud ja pärast seda ei ole keegi Tallinna elanikest ristlejat "Kirovit" näinud. Kõige absurdsem selle juures on veel see, et ristleja „Kirov" on nii suur laev, mis ei mahugi meie dokki. Sõjaaeg on juba selleks, et sõdivad pooled ära kasutavad kõiksuguseid valimata abinõusid oma vastase kahjustamiseks ja oma kasuks. Selle läbi loomulikult saavad kannatada ka mittesõdivad riigid ja rahvad ja meie, Eesti vabariik, saatuse sunnil võime sattuda suurte poliitiliste sündmuste keerisesse ega ole ime, et ka meie vastu lastakse lendu kõiksuguseid ebaõigeid teateid.
Aga lugupeetud kaaskodanikud, kõiki neid teateid, mida kuulete nii sõnas, kirjas kui ka raadio kaudu, võtke neid teateid eestlasele omase külma¬verelise kriitikaga ja jääge selle juures täiesti rahulikuks.
Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja — mis veel tähtsam — meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõjakeerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga.
Suur Euroopa sõda Saksamaa ja Lääne suurriikide vahel ei o1e strateegilises mõttes veel alanud. Külmas on ränk majanduslik sõda, käimas on närvide ja propaganda sõda. Selle kõige all kannatame juba ka meie, aga keegi ei või ette öelda, kuidas tegelikult algavad kokkupõrked miljoniliste jõudude vahel. Veel vähem võib ette näha kuidas ja kui kaua sõda kestab ja kuidas või kelle kahjuks ta lõpeb. Ma lõpetan oma lühikese raadiovestluse mõtteavaldusega, mida jubu paaril korral olen väljendanud. Meie elame üle väga ju väga tõsiseid aegu. Meie tunneme juba suure sõja raskusi. Kindlasti tulevikus need raskused kasvavad. Aga meil ei ole mingisugust põhjust kaotada oma sisemist rahu ja külma verd.
Vaatame julgelt vastu tulevikule.
Vaatame julgelt vastu ka sõja raskustele, teades, et mittesõdiva riigi ja rahva seisukord on võrratult parem kui nende riikide seisukord, kelle maa on muutunud otseseks sõjatallermaaks. Aga üht tahan teile, kaaskodanikud, veel meele tuletada: Korraldame ja kõvendame oma sisemist korda, oma kaitsevõimet jn kaitsejõudusid. Kogu Euroopa riikide ja rahvuste tulevik on küll tume ja keegi ei oska ette ütelda, mida saatus meilt nõuab. Peame olema alati valmis oma riigi ja rahva kaitseks. Kordan veel - ajad on küllalt tõsised. Äga meil ei ole mingisugust põhjust iseäraliseks kartuseks, veel vähem hädaldamiseks.
Rahulikult ju külmavereliselt teeme igaüks oma tööd, täidame igaüks omi kohustusi, ja see on parimaks pandiks, et meie rasked ajad üle elame rahus. Soovin kõigile külma verd, rahulikku meeleolu omas töös ja tegevuses.