Oh, ma vaene Tarto liin
| ||||||||||||||||||
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Mes sündi nüüd siin minoga,
- perätu ma ole siin,
- kes võib mo pääle kaeda?
- Mo patt mulle tegi seda,
- et mul johtu nii suur häda,
- seda peä nüüd tundma siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Mes mul olli enne vaja,
- kui mul käsi häste käüs:
- torre koa, torre maja,
- suure aida, vilja täüs,
- kalli kooli, keriku,
- ilusast kik ehitu,
- olli mino sisen siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Ma olli väega kuuluss liin
- üle kige Liivamaa:
- kik nee kalli asja siin
- mino sisen olliva;
- akadeemi säeti,
- suure kohto mõisteti
- enne mino sisen siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Viljakaup mul olli hää,
- rohke olli mino mõõt,
- võisi torrest elada;
- egämeess tei patotööd.
- Rohkeste ma sisse sai,
- kasinast ma välja möi,
- napist müüdi õlu, viin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui laadapäivä olliva,
- sis neid siin küll peeti,
- maarahvass kokko tulliva,
- kaupa sisse veeti,
- et torre olli kävvä tääl
- mo egä mehel turu pääl;
- ent kos om see nüüd enämb siin?
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Merelaiv es ole mitt'
- mo all nätä eäl tääl.
- Es hooli ma sest midägit,
- küll raha toodi lavva pääl',
- es või ma mitte käivata,
- küll raha toodi laivata
- õtse kodo sisse siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Nee kõrgest optu prohvesri,
- tudendi akadeemi pääl
- kui ka nee ausa assesri
- ja kik nee kohtut käüjä tääl —
- nee mito mõnda ausat meest,
- nee sööva ikess raha eest,
- kohald väega kallist siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Ma kaiba omma kalestust:
- armota ma ole siin,
- es tunne omma õnnetust.
- Kambri neile kallist müüsi,
- võti niida kui ma tuusi
- raha neide käest siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Mo meelde, nätse, tuleb nüüd,
- sest ma kaiba väega tääl
- ning tunnist' üless mino süüd
- ülihallest henne pääl',
- et nii kalk ma neile olli.
- Seeperäst venäline tulli,
- riis mo käest kik ärä siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kohald kõrgiss lätsi ma,
- viimäte siin eläden.
- Elli ilma peljota
- torrest, suurest vallaten,
- es mõtle mina joht see pääl',
- et pidi sündmä mulle sääl
- ütsik häda, vaiv ning piin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Hirmsast palot venäline
- mõne ajastag' mo maad.
- Sis ma naari ütelden:
- näts, nüüd oma palga saat,
- las palota, ma pake säält,
- küll linna liinan hoidass tääl.
- Ent mida sündi mulle siin!
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Papi rööksvä kantsli pääl,
- et häda saab mul tulema,
- ent panni seda naaruss tääl,
- es nakka joht vaamb olema;
- papi röökmi' tõtess jäi,
- häda minno kätte sai,
- häda sündi minol siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui mo alla tulli tänn'
- kuri väkev vainlane,
- ülihirmuss venäline
- olli väega vihane,
- mito pombi sisse heit,
- niida mo ta väärdä väit,
- hirmuss häda olli siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Tuli-tõrv mul lasti sisse,
- tükimürrin ning pombi hääl,
- hoone, rahva ütelise
- põrut, lei kik maha tääl,
- rahvass pages Toomi pääl',
- es lövvä armo henel sääl,
- näts', see olli hirmuss piin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui jo kuud kats vasta panti,
- vägi tapelden mustass jäi,
- sis liin täile ärä anti;
- niida ta minno kätte sai,
- Rootsi väki sis paljass riis
- ning neid Narva alla viis,
- et halle olli nätä siin,
- oh, ma vaene Tarto liin.
- Liina rahvass jäivä siia,
- osast kodaniko ning raat,
- sest nemä neide meeld es tiiä,
- mes vaiva neile peräst saat;
- tegi neile võõrust tääl,
- kuts kik saksa tantso pääl
- kanti juvva mõdo, viin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui nüüd rahvass sedä nägi,
- mõtel niida mõni meess:
- melless ta neil' seda tegi,
- ent ta esi seda tees,
- et nii saije nätä sääl,
- kes tull' torrest tantso pääl',
- et ta panti tähele siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kuri kavval venäline,
- saksu kui ta varra nägi,
- pand sis liina värjä kinni,
- paljo liiga rahval' tegi:
- käsu tema välja and,
- vahi rahva perrä pand,
- vangin pidi rahvast siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Palot, kõrvet rahvast vaest
- kui üts türann kunagi,
- es armatse joht meest ei naist
- knuudiga neid lahoti.
- Et küll anti tälle raha,
- siski nülg ta neide naha
- ärä neide säljäst siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Hirmuss häda see olli nätä,
- halle om sest kirjota,
- mes ta rahval võtt siin tetä,
- võtt neid perän kiusata,
- mõnda süüd ta neile and,
- Tarto raadi lülli pand —
- esänd Kropp ning Moresin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui ta sedä kuulda sai,
- et Roots pallav pääle paist,
- sis ta Vennemaale vei,
- kik see liina rahvast väest,
- esändä ning emändä
- ülihallest ikiva
- Venemaale minnen siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Neide hää kik liina jäi.
- Mes neil vaesil olli veel,
- see kik tema kätte sai.
- Seega rahul es ole veel tääl,
- väki temä välja lähät
- riisma ärä meie maad,
- läbi aije kik laane siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kui kik maa jo paljass aije
- ning hääd rahvast ärä riis,
- sis ta henel kirjä sai,
- kumb teda sis siist ärä viis,
- paloti sis liin ning maa
- lagedass kik tulega,
- pilli minno ümbre siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- See om hirmuss halle asi,
- es ma mõtle joht see pääl',
- et venäleise vägi
- mo häetämä pidi tääl.
- Sest et kange mina olli,
- siski müüri ning ka valli
- kik ta ümbre heidet siin.
- Oh. ma vaene Tarto liin!
- Mino illuss, torre nägo,
- mino kalli keriku,
- mino kalliss karv ning tego,
- mo koa, mino pööningo —
- kik om maha sadanu,
- õtse ärä mädänu,
- niida saisa ma nüüd siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Mo kraavi omma täüdetu,
- neist müürist, vallist, rundlist täüs,
- nee sinna sisse heidetu,
- sääl nüüdiki küll veelik näüss,
- neid püssirohi pillass tääl
- uulitside ning kraavi pääl,
- et hirmuss om kik nätä siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Oh, sa ausa rahva sugu,
- kee mo otsa näiva tääl,
- pange kirja mino lugu
- egä oma keele pääl,
- mes mul Venne viha tennu,
- kui ma ole hukka lännu
- ning kui olli enne siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!
- Kirjotage aja, kuud,
- kun mul ots om tulnu tääl,
- et see peräntullev sugu
- võiss sest lug'da kirja pääl:
- Anno tuhat säitsesada
- pääle katessa sündi seda,
- otse Margret-päiväl siin
- sai ma hukka, Tarto liin.
- Kes mo otsa kaeb päält,
- pango seda tähele,
- jätko kurjust maha tääl,
- võtko õppust henele,
- käängo ümbre patust hendä,
- et ei saa ka mitte niida
- hukka otse minnä siin,
- kui ma vaene Tarto liin.
- Armass Reval, Pernau, Riig',
- võtke minost oppust ka,
- ärge võtke, mes om liig,
- kige neide asjuga,
- jätke maha kõrgistust,
- armastage alandust!
- Ei saa teie hukka siin,
- kui ma vaene Tarto liin.
- Om teid Jummal hoidnu veel,
- olgo see iks teie hool,
- usutav kui teie meel
- om oma kuninga pool,
- nee oma noore verega
- nüüd teie eest om sõdaman,
- et teie ei saa hukka siin,
- kui ma vaene Tarto liin.
- Oh, oless mul see õnn veel,
- kui teil om, mo veli, nüüd,
- kitäss Jumalat mo meel,
- ning ei teesi enämb süüd!
- Ent nüüd om mööda armuaig,
- seeperäst jää ma õtse vaik,
- kivihunnik ma ole siin.
- Oh, ma vaene Tarto liin!