Oblomov/teine jagu/VIII

←VII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

IX→

EPUB

VIII

Kogu see päev sai Oblomovile suureks pettumuste päevaks. Ta veetis selle Olga tädi seltsis, kes oli väga tark ja viisakas naisterahvas, alati ilusasti riides, alati uues siidkleidis, mis istus nagu selga valatud, kaelas ikka elegantne pitskrae; ka tanu oli maitsekalt tehtud ja paelad koketselt valitud ligi viiekümneaastast, kuid alles värsket nägu raamima. Keti otsas rippus tal kuldlornjett.

Tema žestid ja hoiakud ilmutasid väärikust; üpris osavalt oskas ta end kalli salliga drapeerida, nii õigel ajal küünarnukki tikitud padjale toetada, nii suursuguselt sohval aset võtta. Kunagi ei nähtud teda töötamas: küürutamine, õmblemine, tühiste asjadega tegelemine ei sobinud tema näo ega auväärse kujuga. Käsudki teenritele ja toatüdrukutele andis ta mokaotsast, lühidalt ja kuivalt.

Mõnikord ta luges, aga ei kirjutanud kunagi, kõneles hästi, kuid enamasti ikka prantsuse keelt. Ta pani küll kohe tähele, et Oblomov ei väljenda end prantsuse keeles mitte päris vabalt, ja seepärast võttis ta juba järgmisel korral vene keele tarvitusele.

Ta ei unistanud ega targutanud jutuvestmisel; tundus, nagu oleks tal peas kindel piirijoon, millest mõistus kunagi üle ei lähe. Kõigest oli näha, et tunne, igasugune sümpaatia, kaasa arvatud armastus, etendas või oli etendanud tema elus kõigi teiste elementidega võrdset osa, kuna teiste naiste puhul võib kohe märgata, et armastus räägib kõigis eluküsimustes otsustavalt kaasa, kui mitte just tegudes, siis ometi sõnades, ja et kõigel muul on vaid kõrvaline tähtsus, ainult niipalju, kui armastus ruumi jätab.

Sellel naisel oli esiplaanil elamisoskus, enesevalitsemine, mõtte ja tahte, tahte ja teostuse tasakaalus hoidmine. Võimatu oli teda ootamatult, ettevalmistamatuna tabada; ta oli nagu valvas vaenlane, kelle ootav pilk on pidevalt sinu poole suunatud, varitse teda kui palju tahes.

Tema elemendiks oli seltskond ning seepärast käis iga tema mõtte, iga sõna ja liigutuse eel ikka delikaatsus ja ettevaatlikkus.

Kellelegi ei avaldanud ta oma südame salajasemaid tundeid, kellelegi ei usaldanud ta oma hingesaladusi; tal ei paistnud olevat head sõbrannat, mõnda vanaeite, kellega ta oleks kohvitassi juures sosistanud. Ainult parun von Langwageniga oli ta sagedasti kahekesi; mõnikord jäi see südaööni istuma, kuid enamasti ikka Olga juuresolekul; ja siis olid nad ka peamiselt vait, ainult et kuidagi tähtsalt ja targalt vait, nagu teaksid nad midagi, mida teised ei tea; aga see oli ka kõik.

Nähtavasti meeldis neile koos olla — see oli ainuke järeldus, mida võis teha neid istumas nähes; tädi kohtles parunit samuti nagu kõiki teisi: lahkelt ja vastutulelikult, aga ikka rahulikult ja ühteviisi.

Kurjad keeled oleksid heal meelel juhust kasutanud ja teinud vihjeid omaaegsest sõprusest, üheskoos ettevõetud välismaareisist; kuid tädi suhtumises parunisse polnud märgata salajase sümpaatia varjugi, see oleks ometi pidanud välja paistma.

Parun oli seejuures Olga väikese mõisa hooldaja; mõis oli mingi ettevõtte puhul panti pandud, ja pandituks ta jäigi.

Parun protsessis, teiste sõnadega sundis üht ametnikku pabereid kirjutama, luges neid läbi lornjeti, kirjutas neile alla ja saatis sama ametnikuga ametiasutustesse, andes ise samal ajal tutvuste kaudu asjale soovitud käigu. Ta avaldas lootust, et protsess varsti õnnelikult lõpeb. See tegi lõpu kurjadele kuulujuttudele ja parunit harjuti majas nägema kui sugulast.

Parun oli viiekümnenda eluaasta lävel, kuid nägi väga hea välja, ainult et ta värvis vurrusid ja lonkas pisut teist jalga. Ta oli pedantselt viisakas, ei suitsetanud kunagi daamide juuresolekul, ei tõstnud jalga üle põlve ja laitis valjult noori mehi, kes seltskonnas rahumeeli tugitooli seljakile laskusid ning põlved ja saapad nina kõrgusele tõstsid. Parunil olid toaski kindad käes, ainult söögiajaks võttis ta nad ära.

Riides oli ta uusima moe järgi ja nööpaugus kandis ta mitut ordenilinti. Tal oli tõld ja ta hoidis kangesti oma hobuseid: enne tõldaminekut tegi ta kõigepealt tiiru ümber sõiduki, vaatas hobuseriistad üle, kontrollis kapjugi, mõnikord võttis koguni valge rätiku taskust ja tõmbas üle sapsu või selja, et näha, kas hobused on hästi harjatud.

Tuttavaid võttis ta heatahtlikult viisaka naeratusega vastu, võõraid esiotsa külmalt; aga kui võõrast oli talle tutvustatud, sulas külmus samuti naeratuseks ja tutvustatu võis edaspidigi seda naeratust arvestada.

Kõige üle vahetas ta mõtteid: rääkis ühesuguse selge arusaamisega küll voorusest, küll elukallidusest, teadustest ja seltskonnast; oma arvamusi avaldas ta selgetes, korrektsetes lausetes, just nagu ütleks ta mõtteteri üles, mis ammu olemas, mõnda õpperaamatusse kirja pandud ja üldise käsiraamatuna käiku lastud.

Olga vahekord tädiga oli siiani olnud väga lihtne ja rahulik: õrnuses ei läinud nad kunagi üle mõõdukuse piiri, nagu nende vahele ka kunagi pahameele varju ei laskunud.

See tuli osalt Olga tädi Marja Mihhailovna iseloomust, osalt ka sellest, et kummalgi polnud vähematki põhjust teisiti käituda. Tädil ei tulnud mõttessegi Olgalt midagi niisugust nõuda, mis Olga tahtmistele risti vastu oleks käinud; ja Olgal ei tulnud uneski mõtet tädi soove täitmata jätta või tema nõuannet mitte kuulda võtta.

Ja mispuhul need soovid avaldusid? Rõivaste valikul, soengu tegemisel või näiteks küsimuse puhul, kas minna Prantsuse Teatrisse või Ooperisse.

Olga kuulas sõna just niipalju, kui tädi oma soove avaldas või nõu andis, ja mitte rohkem, ning tädi avaldas oma soove kuivuseni mõõdukalt ja mitte kunagi rohkem, kui tädi õigused seda lubasid.

Vahekord oli nii ilmetu, et võimatu oli kindlaks leha, kas tädil üldse on pretensioone Olga kuulekuse ja erilise õrnuse suhtes või kas Olgale on üldse loomukohane tädi sõna kuulata ja tema vastu erilist õrnust tunda.

Selle-eest võis esimesel pilgul kohe aru saada, kui neid koos nähti, et nad on tädi ja õetütar, mitte aga ema ja laps.

„Ma lähen poodi, kas sa vajad midagi?“ küsib tädi.

„Jah, ma tante, ma pean lilla kleidi ümber vahetama,“ vastab Olga, ja nad sõidavad üheskoos; või: „Ei, ma tante,“ vastab Olga, „ma käisin hiljuti.“

Tädi võtab tal kummastki palgest kahe sõrmega kinni ja suudleb otsaette, kuna Olga annab tädi käele suud, mispeale üks ära sõidab, teine aga koju jääb.

„Võtame siis jälle sellesama suvila?“ ütleb tädi, mitte küsivalt ega kinnitavalt, vaid nagu arutaks ta omaette, suutmata otsusele jõuda.

„Jah, see on väga hea,“ arvab Olga.

Ja võetaksegi sama suvila.

Aga kui Olga ütleb:

„Ah, ma tante, kas see mets ja liiv pole teile veel igavaks läinud? Võiks parem kusagile mujale vaadata.“

„Eks vaatame,“ ütleb tädi.

„Olenka, lähme teatrisse,“ ütleb tädi, „tükk aega juba pasundatakse sellest näidendist.“

„Hea meelega,“ vastab Olga, kuid ilma, et ta püüaks kangesti meeldida või alandlikku meelt ilmutada.

Mõnikord nad isegi vaidlevad pisut.

„Mine ikka, ma chère, ega siis rohelised lindid sulle ei hakka!“ ütleb tädi. „Võta helekollased!“

„Ah, ma tante, juba kuuendat korda helekollased, lõpuks saab ometi villand.“

„Noh, võta siis pensée.“

„Aga kuidas need teile meeldivad?“

Tädi silmitseb ja raputab aeglaselt pead.

„Tee, mis tahad, ma chère, aga mina võtaksin sinu asemel küll pensée või helekollased.“

„Ei, ma tante, ma võtan siiski need,“ ütleb Olga leebelt ja võtabki need, mis talle meeldisid.

Olga ei küsinud tädilt nõu nagu autoriteedilt, kelle arvamus on seaduseks, vaid ainult nii, nagu ta oleks seda küsinud ükskõik millise kogenuma inimese käest.

„Ma tante, kas olete seda raamatut lugenud — mis ta on?“ küsis ta.

„Oh, jäledus!“ vastas tädi raamatut eemale lükates; kuid ta ei peitnud seda ära ega teinud midagi, et Olga seda raamatut ei loeks.

Ja Olgal ei tulnud siis ka mõttesse seda raamatut lugema hakata. Kui nad mõlemad kahtlesid, küsiti nõu parun Langwagenilt või Stolzilt, kui see kohal oli, ja raamat loeti läbi või jäeti lugemata nende otsuse kohaselt.

„Ma chère Olga,“ ütles tädi teinekord. „Selle noormehe kohta, kes sulle Zavadskite pool aina tähelepanu osutab, räägiti mulle eile midagi, üht õige rumalat lugu.“

Muud midagi. Tehku Olga pärast, mis ise tahab: rääkigu või ärgu rääkigu selle noormehega.

Oblomovi majjailmumisel ei tekkinud mingeid küsimusi, ei tädi, parun ega Stolz ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Viimane tahtis oma sõpra just niisuguses majas tutvustada, kus ollakse kõiges pisut pedant, kus pole mõeldav peale lõunat väikest uinakut teha, kus pole sünnis isegi jalga üle põlve tõsta ja kus peab olema tipp-topp riides, kus peab meeles pidama, mida sa räägid — ühesõnaga, kus ei tohi tukkuma jääda ega ennast lõdvaks lasta ning kus alati käib elav ja ajakohane jutt.

Peale selle mõtles Stolz, et kui Oblomovi unisesse ellu tuua noor, sümpaatne, arukas, elav ja pisut pilkehimuline naisolend, siis on see niisama hea kui tuua hämarasse tuppa lamp, mis heidab igasse nurka ühtlast valgust, annab mõne pügala sooja juurde ja teeb kogu toa rõõmsamaks.

See oli kõik, mida Stolz oma sõpra Olgale tutvustades tahtis saavutada. Ta ei aimanud, et süütab tulevärgi; veel vähem aimasid seda Olga ja Oblomov.

Ilja Iljitš istus kombekalt paar tundi tädi seltsis, ilma et ta kordagi jalga üle põlve oleks tõstnud, ning ajas ilusti maast ja ilmast juttu, paaril korral nihutas ta isegi jalapingi osavasti tädi jalgade alla.

Tuli parun, naeratas Oblomovile viisakalt ja surus tal lahkesti kätt.

Oblomov käitus veel kombekamalt ning kõik kolm jäid üksteisega väga rahule.

Toanurka vestlema jäämises või Oblomovi ja Olga ühistes jalutuskäikudes nägi tädi… või õigemini — ta ei näinud neis üldse midagi.

Jalutada mõne noormehega, mõne moealbiga, see on teine asi; tädi poleks ka siis midagi öelnud, oleks aga talle omase taktitundega asjad teisiti seadnud: ta oleks ise nendega kord või paar ühes läinud või oleks mõne teise kolmandaks kaasa saatnud, ja nõnda oleksid jalutuskäigud iseenesest ära jäänud.

Kuid jalutada „musjöö Oblomoviga“, istuda temaga saalinurgas või rõdul… mis sellest siis on? Oblomov on üle kolmekümne: tema ei hakka ometi neiule kärbseid pähe ajama või mine tea mis raamatuid andma… See ei tulnud küll kellelgi mõttesse…

Pealegi oli tädi kuulnud, kuidas Stolz ärasõidu eel Olgale ütles, et ta ei laseks Oblomovit niisama tukkuda, keelaks tal magada, kiusaks teda, sunniks vägisi, saadaks teda üht-teist õiendama — ühesõnaga, kamandaks teda. Tädilgi oli ta palunud Oblomovit silmas pidada, teda sagedasti külla kutsuda, teda jalutama viia, väljasõitudele kaasa võtta ja igatepidi teda liikuma panna, kui ta ei peaks välismaale sõitma.

Olga ei tulnud nähtavale, kuni Oblomov tädi seltsis istus, ning aeg muudkui venis. Oblomov tundis jälle külmade ja kuumade hoogude vaheldumist. Nüüd juba aimas ta Olga muutuse põhjust. See muutus oli talle miskipärast raskem taluda kui eelmine.

Eelmise eksisammu puhul oli tal olnud hirm ja häbi, nüüd aga oli raske ja piinlik, kõle ja nukker tunne rõhus rinda nagu rõske, vihmase ilmaga. Ta oli Olgale märku andnud, et ta aimab neiu armastust, ja see aimus võis ju vale olla. Siis oli see tõepoolest haavamine, mida vaevalt parandada saab. Ja kui ei olnudki vale, siis ometi taktitundetu! Küll on ta ikka narr!

Ta võis minema peletada tunde, mis arglikult koputas noorele neitsisüdamele, laskudes kergelt ja ettevaatlikult nagu linnuke oksale: võõras hääl, krabin — ja juba ta lendab ära.

Oblomov ootas südamevärinaga Olga lõunaletulekut: mida ja kuidas ta räägib, mismoodi talle otsa vaatab…

Olga tuli, ja Oblomov ei jõudnud teda nähes küllalt imestada: vaevalt tundis ta Olga ära. Neiul oli teine nägu, häälgi oli teine.

Kordagi ei ilmunud ta huultele noor, naiivne, peaaegu lapselik naeratus, kordagi ei vaadanud ta enam avalalt, pärani silmil, millest võis lugeda küsimust, arusaamatust või lihtsameelset uudishimu; nagu poleks tal enam tarvis olnud midagi küsida, midagi teada, millegi üle imestada!

See pilk ei jälginud enam Oblomovit. Neiu vaatas, nagu teaks ja tunneks ta seda meest juba ammu, nagu ei tähendaks ta temale üldse midagi, nii nagu parungi: ühesõnaga, nagu oleks juba aasta nende viimasest kohtumisest möödas ja nagu oleks ta vahepeal aasta võrra küpsemaks saanud.

Polnud ka valjust ega eilset pahameelt; Olga naljatas ja naeriski ning vastas hoolikalt ka nendele küsimustele, mille peale ta varem poleks midagi kostnud. Nähtavasti oli ta nõuks võtnud sundida end seda tegema, mida teisedki teevad ja mida ta varemalt poleks teinud. Ei olnud enam seda vabadust, seda sundimatut olekut, mis lubas avaldada kõike, mis iganes mõttes liikus. Kuhu see kõik äkki kadus?

Pärast lõunat astus Oblomov tema juurde ja küsis, kas ta tahaks jalutama tulla. Talle vastamata pöördus Olga küsimusega tädi poole:

„Ehk läheksime jalutama?“

„Siin lähedal võiks ju kõndida,“ arvas tädi. „Lase mulle päevavari tuua!“

Ja nad läksid kõik koos. Käidi loiult, vahiti kaugusse, Peterburi poole, kõnniti metsani ja tuldi rõdule tagasi.

„Nähtavasti ei ole teil täna tuju laulda? Ma ei julge paludagi,“ ütles Oblomov, lootes, et ehk kaob ometi see sunnitud olek ja tuleb tagasi rõõmus meel, ehk vilksatab mõneski sõnas või naeratuses, kas või lauluski avameelsuse, lapselikkuse ja usalduse kiir.

„Palav on,“ tähendas tädi.

„Oh, mis sest, ma proovin,“ ütles Olga ja laulis ühe romansi.

Oblomov kuulas ja ei uskunud oma kõrvu.

See polnud Olga hääl: kuhu oli jäänud kirglik kõla?

Olga laulis nii puhtalt, nii õigesti ja sealjuures ometi nii… nii… nagu laulavad kõik neiud, kui neid palutakse seltskonnas laulda: innutult. Ta ei pannud laulusse hinge ja kuulajal ei liikunud ainuski närv.

Tegi ta nalja, mängis silmakirjaks, või oli ta pahane? Võimatu oli midagi aimata: ta vaatas lahkelt, rääkis heal meelel, kuid rääkis nõnda, nagu ta lauliski… nagu kõik teised… Mis see ometi tähendas?

Tee pakkumist ootamata võttis Oblomov oma kübara ja jättis jumalaga.

„Tulge sagedamini,“ ütles tädi, „äripäeviti me oleme alati üksi, kui teil ainult igav ei hakka; aga pühapäeviti on meil ikka keegi külas, siis on lõbusam.“

Parun tõusis viisakalt ja kummardas.

Olga noogutas Oblomovile nagu vanale tuttavale, ja kui Oblomov minema hakkas, pöördus ta akna poole ja vahtis välja, kuulates ükskõikselt lahkuja kaugenevaid samme.

Need kaks tundi ja järgnevad kolm-neli päeva, kõige rohkem nädal, avaldasid neiule sügavat mõju, viisid teda tükk maad edasi. Ainult naistel on võime nii ruttu areneda, hingejõudude igakülgset õitsengut saavutada.

Nagu oleks ta elutarkust ammutanud mitte iga päevaga, vaid iga tunniga. Ja iga vähemagi, vaevalt tähelepandava sündmuse või kogemuse silmapilk, mis mehe nina eest linnuna mööda vilksatab, selle tabab neiu seletamatu kiirusega: ta jälgib selle lendu kaugusse, ja lennu sünnitatud kõverjoon jääb kustumatu märgina, näpunäitena, õppetunnina ta mällu.

Seal, kus mees vajaks pealkirjaga märgistatud verstaposti, on neiule küllalt möödasahisevast tuulehingusest, kõrvaga vaevu tabatavast õhupuhangust.

Mispärast, mis põhjusel ilmub neiu näole, mis alles eelmisel nädalal oli nii muretu ja lausa naerma-ajavalt naiivne, äkki tõsise mõtte kurd? Ja mis mõte see on? Millest? Näib, nagu peituks selles mõttes kõik, kogu meeste loogika, teoreetiline ja kogemuslik filosoofia, kogu elusüsteem.

Cousin, kes hiljuti noorukesest tütarlapsest lahkus, tuleb kursuse lõppedes, pagunid õlgadel, tagasi ja tõttab tema juurde, kavatsedes talle jälle õlale patsutada, kätest kinni hoides virru lüüa, mööda toole ja sohvasid karelda… kuid muutub tüdrukule lähemalt näkku vaadates araks, taandub hämmastunult ja taipab, et tema on alles poisike, kuna tütarlapsest on saanud naine!

Millest see tuleb? Ons midagi juhtunud? Draama? Mõni suur sündmus? Mõni uudis, millest kogu linn räägib?

Ei maman, ei mon oncle, ei ma tante, ei hoidja ega toatüdruk — keegi ei tea midagi. Millal see pidigi juhtuma: ta oli tantsinud paar masurkat, mõne kontratantsu, pea hakkas miskipärast valutama: ei saanud öösi magada…

Siis on see kõik jälle möödas; ainult näkku on sugenenud midagi uut: neiu vaatab teisiti, ei naera enam valjusti, ei söö korraga tervet pirni ära, ei räägi enam, „kuidas neil pansionis oli“… Ka tema on kursuse lõpetanud.

Teisel-kolmandal päeval oli Oblomovil nagu sel cousin’ilgi raske Olgat ära tunda, ja ta vaatas neiule pelglikult otsa; Olga vaatas vastu, ainult et nüüd ilma uudishimuta ja helluseta, vaid lihtsalt, nii nagu kõik teisedki.

„Mis tal ometi on? Mida ta praegu mõtleb, mida tunneb?“ piinles Oblomov küsimuste käes. „Jumala eest, mitte ei saa aru!“

Kuidas ta pidigi aru saama, et neiuga oli toimunud see, mis toimub mehega kahekümne viie aasta jooksul kahekümne viie professori ja mitme raamatukogu abiga, maailmas ümberkolamise, mõnikord koguni hinge kõlbla aroomi, mõttevärskuse ja juuste kulumise hinnaga, see tähendab, et ta oli astunud teadlikku ellu. Ja sinna astumine toimus tal nii kergelt ja valutult.

„Ei, see on raske, igav!“ otsustas Oblomov. „Kolin Viiburi linnajakku, hakkan tööle, loen, sõidan Oblomovkasse… ihuüksi!“ lisas ta sügava nukrusega. „Ilma temata! Jumalaga, mu paradiis, mu vaikne hele elupaleus!“

Oblomov ei läinud külla ei neljandal ega viiendal päeval; ei lugenud ega kirjutanud, mõtles minna jalutama, läkski välja tolmusele teele, edasi aga oleks tulnud ülesmäge minna.

„Mis lõbu see palavaga on!“ ütles ta endamisi, haigutas ja keeras koju tagasi, heitis sohvale ja langes raskesse unne, nagu ta oli vahel uinunud Gorohhovaja uulitsa majas, oma tolmuses ja allalastud kardinatega toas.

Unenäod olid segased. Oblomov ärkas — laud oli kaetud, laual botvinja ja šnitsel. Zahhar seisis ja vahtis uniselt aknast välja; teises toas kolistas Anisja taldrikutega.

Oblomov sõi kõhu täis ja istus akna alla. Igav, mõttetu elu, aina üksi! Jälle ei taha midagi ega kuhugi!

„Näete, härra, vaadake, naabritelt toodi kassipoeg, ehk tahate endale? Eile küsisite,“ ütles Anisja, kes mõtles härra meelt lahutada, ja pani kassipoja talle sülle.

Oblomov hakkas kassipoega silitama: kassipojast hoolimata oli igav!

„Zahhar!“ ütles ta.

„Mis te soovite?“ kostis Zahhar loiult vastu.

„Ma kolin vist linna,“ ütles Oblomov.

„Kuskohta? Põle ju korterit.“

„Viiburi linnajakku.“

„Mis mõttega me kolime, ühest suvilast teise?“ vastas Zahhar. „Mis uudis meid sääl ootab? Mihhei Andreitš või?“

„Siin pole mugav…“

„Aga kui veel kolima peab! Issake! Juba siin on rassimist üle jõu; ja mitte ei leia kaht tassi ja põrandaharja üles; kui Mihhei Andreitš põle sinna viind, siis vaata, et ongi kadund.“

Oblomov oli vait. Zahhar läks välja ja tuli varsti tagasi, tirides sumadani ja reisikotti.

„Kuhu see panna? Müüks õige maha või?“ küsis ta, tonksates sumadani jalaga.

„Mine ikka, oled sa arust ära? Ma sõidan ju varsti välismaale,“ ütles Oblomov pahaselt.

„Välismaale?“ kordas Zahhar muiates. „Kas sa kuule, või välismaale!“

„Mis siin imestada on? Sõidan ära, ja rahu majas… Mul on passki juba käes,“ ütles Oblomov.

„Aga kes teil seal saapad jalast ää tõmbab?“ küsis Zahhar pilkavalt. „Mõni tüdruk või? Te jääte sääl ilma minuta jänni.“

Ta muigas jälle, nii et ta põskhabe ja kulmud kahele poole laiali nihkusid.

„Muud sa ei tee kui räägid rumalusi! Mine ja vii see välja!“ vastas Oblomov pahaselt.

Järgmisel päeval enne kella kümmet, niipea kui Oblomov unest ärkas, tõi Zahhar talle teed ja ütles, et ta saanud saiapagari juures preiliga kokku.

„Missuguse preiliga?“ küsis Oblomov.

„Misukesega? Ikka Iljinskite omaga, Olga Sergejevnaga.“

„Noh?“ küsis Oblomov kärsitult.

„Noh, saatis terviseid, küsis, kas olete terve ja mis te teete?“

„Ja mis sina ütlesid?“

„Ütlesin, et terve, jah, ja et mis tal ikke võib olla…“ vastas Zahhar.

„Mis sa topid oma rumalaid arvamusi vahele?“ noomis Oblomov. „Mis tal ikka võib olla… Kust sina tead, mis mul viga võib olla? Noh, ja mis veel?“

„Küsis, kus te eile lõunat sõite.“

„Ja sina…“

„Ütlesin, et kodu, ja et õhtust sõite ka kodu… „Ah ta sööb siis õhtust ka?“ küsis tema. „Kõigest kaks kanapoega keeras kinni,“ vastasin mina…“

„Toh-man!“ käratas Oblomov.

„Mispärast tohman? On see siis vale või?“ ütles Zahhar. „Ma võin kondidki ette näidata…“

„Tõesti tohman!“ kordas Oblomov. „Noh, ja mis tema ütles?“

„Muigas. Ja küsis siis, et miks nii vähe.“

„Sa oled tohmanite tohman!“ kinnitas Oblomov. „Miks sa veel seda ei rääkinud, et sa mulle särgi pahempidi selga ajad?“

„Ei küsitud, sellepärast ei rääkind,“ vastas Zahhar.

„Mis ta veel küsis?“

„Küsis, mis te päevad otsa teete?“

„Noh, ja sina?“

„Ma ütlesin, et ei tee midagi, muudkui lesib.“

„Ah!“ ütles Oblomov sügava pahameelega ja surus rusikad vastu meelekohti. „Kasi minema!“ lisas ta ähvardavalt. „Kui sa veel julged minu kohta niisuguseid rumalusi rääkida, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen! On aga õel tüüp!“

„Mis ma pean siis tegema, vanuigi veel valetama hakkama?“ kaitses end Zahhar.

„Kasi välja!“ kordas Ilja Iljitš.

Sõimamine ei teinud Zahharile midagi, kui ainult isand ei hakkaks „haledaid sõnu“ rääkima.

„Ma ütlesin veel, et te tahate Viiburi poole pääle kolida,“ teatas ta lõpetuseks.

„Mine juba!“ kärgatas Oblomov.

Zahhar läks ja ohkas nii, et kogu eestuba kajas, kuna Oblomov hakkas teed jooma.

Ta jõi tee ära, kringlite ja saiade suurest tagavarast sõi ta aga ainult ühe, kartes jälle Zahhari taktitut keelt. Siis pani ta sigari põlema ja istus laua äärde, avas ühe raamatu, luges ühe lehekülje ja tahtis lehte pöörata, kuid lehed olid lahti lõikamata.

Ta käristas sõrmega lehed lahti: nõnda jäid lehtede servad sakiliseks, kusjuures raamat oli võõras, Stolzi oma, kes armastas kõiges nii kindlat ja igavat korda, et jumal hoia, eriti raamatute puhul. Paberid, pliiatsid, kõik kribu-krabu pidi seisma täpselt nii, nagu tema pani.

Oleks pidanud võtma luunoa, kuid seda ei olnud; oleks võinud ka lauanuga küsida, kuid Oblomov arvas paremaks raamatu oma paika tagasi panna ja sohvale minna; aga niipea kui ta käe tikitud padjale toetas, et end mugavamini pikutama sättida, astus Zahhar tuppa.

„Preilid palusid teid minna, noh, sinna… mis ta nüüd oligi!…“ teatas ta.

„Miks sa siis kohe ei öelnud, kahe tunni eest?“ küsis Oblomov läbematult.

„Te ajasite ju välja, ei last rääkida…“ vastas Zahhar.

„Sa ajad mind hauda, Zahhar!“ hüüdis Oblomov pateetiliselt.

„Noh, ikke üks ja sama!“ mõtles Zahhar, pööras vasakpoolse habemepuhma härra poole ja põrnitses seina. „Torkab jälle mõne sõna… nagu enne!“

„Kuhu ma pean minema?“ küsis Oblomov.

„Sinna, noh… teate… mis ta nüüd on… Aeda või…“

„Parki?“ küsis Oblomov.

„Jajah, just parki, „pisut jalutama, kui sobib, ma ootan sääl“…“

„Riided!“

Oblomov jooksis kogu pargi läbi, otsis hekkide tagant ja lehtlatest, aga Olgat ei olnud. Siis läks ta sinna puiesteele, kus oli toimunud nende kõnelus, ja leidis neiu pingilt istumast, selle paiga lähedalt, kus ta oli sirelioksa murdnud ja pärast maha visanud.

„Ma mõtlesin, et te ei tulegi,“ ütles Olga lahkelt.

„Otsisin teid tükk aega mööda parki,“ vastas Oblomov.

„Ma teadsin, et te hakkate otsima, ja istusin meelega siia puiesteele, arvasin, et siit te tulete ikka läbi.“

Oblomov pidi küsima: „Miks te seda arvasite?“, kuid vaatas talle otsa ja jättis küsimata.

Neiu nägu oli muutunud, see polnud endine, nagu siis, kui nad viimati siin jalutasid, vaid selline nagu viimasel kohtumisel, mis oli Oblomovi südame nii rahutuks teinud. Ta lahkuski oli tagasihoidlik, ja ta ilme oli üpris keskendunud, üpris kindel; Oblomov mõistis, et võimatu oleks veel mõistatamiste, vihjete ja naiivsete küsimustega mängida, et see lapselikult rõõmus silmapilk on läbi elatud.

Mõndagi, mis oli jäänud sõnades avaldamata ja milleni oleks võinud jõuda mõne kelmika küsimusega, oli nende vahel otsustatud ilma sõnadeta, ilma selgitusteta, jumal teab, mis kombel, ja enam ei saanud selle tooni juurde tagasi pöörduda.

„Miks teid nii kaua näha pole olnud?“ küsis Olga.

Oblomov ei vastanud. Ta oleks tahtnud kuidagi kaude neiule mõista anda, et nende vahekorra saladuslik ilu on juba kadunud, et see mõtlik keskendatus, millega neiu end kui pilvega ümbritseb, see endassesulgumine paneb tema, Oblomovi, raskesse seisukorda, sest tema ei tea, kuidas olla ja mis teha.

Kuid ta teadis, et vähemgi vihje sinnapoole toob neiu silmi imestava pilgu, muudab pealegi ta käitumise jahedaks ja kustutab võib-olla sellegi väikese sümpaatiasädeme, mille tema ise kohe alguses oli oma ettevaatamatusega summutanud. See säde tuleks tasa ja targu uuesti loitele puhuda; aga kuidas seda teha, seda Oblomov ei teadnud.

Ta aimas ähmaselt, et neiu on suureks sirgunud, temast peaaegu suuremakski, et lapseliku usalduse juurde ei pääse enam tagasi, et nende ees on Rubicon ja et kaotatud õnn seisab juba teisel kaldal: peab üle astuma.

Aga kuidas? Mis saab, kui ta astub üksi üle?

Neiu mõistis selgemini kui Oblomov ise, mis mehe hinges toimub, ja seepärast oli ülekaal tema poolel. Vabalt vaatas ta mehe südamesse, nägi, kuidas selle põhjas tärkas tunne, kuidas see kääris ja välja tungis: nägi, et naiselikku kavalust, kelmikust ja edvistamist — neid Sonetška sõjariistu — oleks asjatu Oblomovi vastu tarvitusele võtta, sest võitlust pole üldse ette näha.

Ta nägi ka seda, et kuigi tema on noorem, langeb selles sümpaatias ometi pearaskus tema õlgadele, et mehelt võib oodata ainult sügavat tunnet, armunult laiska alistumist, igavest kokkukõlamist neiu iga südamelöögiga, kuid mitte liikuvat tahet või aktiivset mõtet.

Silmapilguga oli neiul enda võim Oblomovi üle teada, ja talle meeldis see teed näitava tähe, valguskiire osa, mille heledus langeb uinuva järve pinnale ja helgib sealt vastu. Selles kahevõitluses oli ta mitmeti võinud oma üleolekust võidurõõmu tunda.

Selles komöödias või tragöödias, nii nagu olud kujunevad, on kummalgi tegelasel enamasti ikka ühesugune osa — piinaja või piinatava oma.

Nagu iga naine valitsevas, seega piinaja rollis, ei suutnud Olgagi loobuda lõbust Oblomoviga pisut kassi kombel mängida, kuigi ta tegi seda teistest vähem ja mitte nii teadlikult; mõnikord laskis ta oma tunnetel välguna või ootamatu tujuna sähvatada, siis aga keskendus ta äkki jälle ja sulgus enesesse; kuid enamasti ja peamiselt püüdis ta Oblomovit edasi lükata, edasi liikuma panna, sest ta teadis, et Oblomov ei astu ise sammugi, vaid jääb liikumatult sinna paigale, kuhu tema ta seisma jätab.

„Te olite tegevuses?“ küsis neiu, kuna ta ise läbi kanvaatüki midagi välja õmbles.

„Vastaksin, et olin, aga see pagana Zahhar!“ ägas Oblomovi süda rinnas.

„Jah, ma lugesin üht-teist,“ vastas ta hooletul toonil.

„Mida, kas romaani?“ küsis Olga ja vaatas talle otsa, et näha, mis näo ta valetamisel teeb.

„Ei, ma ei loe peaaegu üldse romaane,“ vastas Oblomov rahulikult, „ma lugesin „Avastuste ja leiutiste ajalugu“.“

„Jumalale tänu, et ma täna ühegi lehekülje läbi vaatasin,“ mõtles ta ise.

„Kas vene keeles?“ küsis neiu.

„Ei, inglise keeles.“

„Ah teie loete inglise keelt?“

„Vaevaliselt, aga siiski loen… Kas teie käisite ehk vahepeal linnas?“ küsis Oblomov selleks, et juttu raamatutelt mujale viia.

„Ei käinud, ma olin kogu aeg kodus. Ma teen ikka siin oma tööd, sellel puiesteel.“

„Ah ikka siin?“

„Jah, mulle meeldib see puiestee väga, ma olen teile tänulik, et te seda mulle näitasite: siin ei käi peaaegu keegi…“

„Mina ei näidanud seda teile,“ ütles Oblomov vahele, „mäletate, me saime siin juhtumisi kokku.“

„Jah, õige küll.“

Nad olid tükk aega vait.

„Teil on odraiva ära kadunud?“ küsis Olga ja vaatas Oblomovile otse paremasse silma.

Oblomov punastas.

„Jah, jumal tänatud, ära kadus,“ ütles ta.

„Kui silm kipitama hakkab, niisutage valge viinaga,“ jätkas neiu, „siis odraiva ei tule. Hoidja õpetas mulle seda.“

„Miks ta ikka neist odraivadest räägib?“ mõtles Oblomov.

„Ja õhtust ärge sööge,“ lisas neiu tõsiselt juurde.

„Zahhar!“ kihvatas Oblomovil vihane hüüd kurgus.

„Niipea kui paar korda tublisti õhtust süüa,“ jätkas neiu, pilku töölt tõstmata, „ja kaks-kolm päeva lamada, eriti selili, tuleb kohe odraiva.“

„Toh-man!“ möirgas Oblomov sisimas Zahhari peale.

„Mis te seal teete?“ küsis ta, et teist juttu teha.

„Kellapaela,“ vastas neiu, laotas kanvaa laiali ja näitas mustrit, „parunile. Eks ole ilus?“

„Jah, väga ilus, väga kena kiri. Kas see on sirelioks?“

„Vist… küll,“ vastas neiu hooletul toonil. „Valisin umbropsu, mis kätte puutus…“ Ja kergelt punastades pani ta kanvaa kiiresti kokku.

„Aga igavaks läheb, kui see nõnda edasi kestab ja kui temast mingit selgust ei saa,“ mõtles Oblomov, „mõni teine, näiteks Stolz, saaks kõik kätte, aga mina ei oska.“

Ta muutus tusaseks ja vaatas roidunult ringi. Olga vaatas talle otsa ja pani siis näputöö korvi.

„Lähme puude varju,“ ütles ta ja andis korvi Oblomovile kanda, ise aga avas päevavarju, kohendas kleiti ja hakkas minema. „Miks te rõõmsas tujus ei ole?“ küsis ta.

„Ei tea, Olga Sergejevna. Mille üle ma peaksin rõõmustama? Ja kuidas?“

„Tehke tööd, käige inimestega rohkem läbi.“

„Tööd teha? Tööd võib siis teha, kui on eesmärk. Mis eesmärki mul on? Ei ole ju.“

„Eesmärk elada.“

„Kui ei tea, milleks sa elad, siis elad kuidagiviisi, päevast päeva; rõõmustad, et päev on möödas, et öö on käes, ja süvened uneski igavesse küsimusse, milleks sa oled elanud selle päeva ja milleks sa elad homme?“

Olga kuulas vaikides, tõsisel pilgul; kortsus kulmud ilmutasid validust, huulte kõverdumises roomas maona nagu umbusk või halvakspanu…

„Milleks elanud?“ kordas ta. „Kas võib siis kellegi olemasolu asjatu olla?“

„Võib küll. Näiteks minu oma,“ ütles Oblomov.

„Teie ei tea siis veel tänini, kus on teie elu eesmärk?“ küsis neiu seisma jäädes. „Ma ei usu seda: teie räägite iseenda peale laimujuttu, muidu ei oleks te üldse elamist väärt…“

„Ma olen juba sellest verstapostist möödas, kus eesmärk olema pidi, ja ees pole enam midagi.“

Oblomov ohkas ja neiu naeratas.

„Mitte midagi?“ küsis Olga nüüd korraga elevalt, rõõmsalt naerdes, nagu ei usuks ta teda ja nagu peaks Oblomovil tema teada veel midagi ees olema.

„Naerge,“ jätkas Oblomov, „aga paraku on see nii!“

Neiu läks vaikides ette ja kõndis, pea kumaras.

„Milleks või kellele ma elan?“ rääkis Oblomov tema järel käies. „Mida peaksin ma otsima, millele suunama oma mõtted ja tahte? Eluõilmed on pudenenud, ainult okkad on järel.“

Nad kõndisid tasahilju; neiu kuulas hajameelselt, murdis mööda minnes sirelioksa ja ulatas Oblomovile.

„Mis see on?“ küsis Oblomov kohkunult.

„Näete ju — oks.“

„Mis oks?“ küsis Oblomov ja vahtis pärani silmil neiule otsa.

„Sirelioks.“

„Ma tean… aga mis ta tähendab?“

„Eluõilmeid ja…“

Oblomov jäi seisma, neiu ka.

„Ja?…“ kordas Oblomov küsivalt.

„Minu pahameelt,“ ütles Olga ning vaatas keskendunud pilgul otse mehele silma, kuna ta naeratus ütles, et ta teab, mis ta teeb.

Läbipaistmatuse pilv tema ümbert oli hajunud. Nüüd oli ta pilk kõnekas ja arusaadav. Ta oleks nagu meelega raamatul teatava lehekülje lahti löönud ja lubanud Oblomovil keelatud kohta lugeda.

„Tähendab, ma võin siis loota…“ ütles Oblomov, äkki rõõmust punastades.

„Kõike! Ainult et…“

Neiu jäi vait.

Oblomovil tuli nagu uus elu sisse. Nüüd ei tundnud neiu omakorda teda ära: ähmane, unine ilme muutus seletatuks, silmad läksid lahti, palgeil mängles puna; mõtted pääsesid liikuma; silmis välkus iha ja tahe. Nüüd luges Olga tema näoilme tummast mängust, et ainsa silmapilguga on Oblomovi elule tekkinud eesmärk.

„Elu, elu avaneb mulle uuesti,“ rääkis Oblomov nagu jampsides, „ma näen teda teie silmis, teie naeratuses, selles oksas, „Casta diva’s“… siin on kõik olemas…“

Neiu raputas pead.

„Ei, mitte kõik… ainult pool.“

„Parem pool.“

„Võib-olla,“ vastas Olga.

„Kus on siis teine pool? Mis on veel peale selle?“

„Otsige!“

„Milleks?“ „Et mitte kaotada esimest poolt,“ ütles Olga, ulatas talle käe ja nad läksid koos koju.

Kord heitis Oblomov vargsi joovastunud pilke neiule, tema peale, pihale ja lokkidele, kord surus käes sirelioksa.

„See kõik on minu! Minu!“ kinnitas ta mõttes ja ei uskunud isegi oma sõnu.

„Ega te nüüd Viiburi linnajakku ei koli?“ küsis Olga, kui Oblomov asutas end koju minema.

Oblomov hakkas naerma ja ei nimetanudki enam Zahhari tohmaniks.