Oblomov/teine jagu/IV

←III

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

V→

EPUB

IV

Ehk küll aeg oli juba hilisevõitu, jõudsid nad siiski veel mõningaid asjugi ajada; siis kutsus Stolz ühe kullakaevanduse omaniku nendega koos lõunat sööma, ja selle suvilasse sõitsid nad ka pärast teed jooma, kus nad suure seltskonna eest leidsid, nii et Oblomov sattus täielikust üksindusest korraga rahvamurdu. Koju tulid nad alles hilja öösel.

Teisel ja kolmandal päeval sündis samuti ja nõnda lipsas terve nädal tähelepandamatult mööda. Oblomov protesteeris, kaebas, vaidles, kuid ta veeti kaasa ja ta käis igal pool, kus käis tema sõber.

Ükskord öösel koju tulles hakkas see siia-sinna rabelemine Oblomovile iseäranis vastu.

„Päev otsa ei saa saapaid jalast,“ urises ta, öökuube selga ajades. „Jalad tulitavad! Mulle ei meeldi see teie Peterburi-elu,“ jätkas ta sohvale heites.

„Mis siis sulle meeldib?“ küsis Stolz.

„Teistsugune elu kui see.“

„Ja mis nimelt sulle siin ei meeldi?“

„Mitte miski. See igavene võidujooks, igavene näruste kirekeste mäng, eriti ahnus, üksteise teelt kõrvaletrügimine, laim ja tagarääkimine, vastastikku müksude jagamine, üksteise mõõtmine pealaest jalatallani; kui kuulad, millest räägitakse, hakkab pea ringi käima, võid lolliks minna. Pealtnäha päris targad inimesed, kõigil nii auväärsed näod peas, aga muud ei kuule kui; „Sellele anti seda, see sai renti.“ — „Armas aeg, mille eest?“ hüüab keegi. „See mängis eile klubis kogu oma vara maha, see sai kolmsada tuhat puhast!“ Igav, igav, igav!… Kuhu jääb inimene? Inimene oma tervikluses? Kuhu on ta jäänud, kuidas on ta tühja-tähja peale killustunud?“

„Miski peab ju ometi seltskonda ja ühiskonda huvitama,“ ütles Stolz, „igaühel omad huvid. Selleks see elu on…“

„Seltskond, ühiskond! Tõepoolest, Andrei, sa saadad mind vististi ainult selleks sinna seltskonda ja ühiskonda, et mul sinnakuulumise isu täiesti ära kaoks. Elu: ah see on siis elu? Mida sealt leida on: mõistuse või südame huvisid? Otsi keskpunkti, mille ümber seal kõik keerleb; seda pole, pole midagi sügavat, mis eluliselt kedagi puudutaks. Nad kõik on surnud, magajad, veel hullemad kui mina, need seltskonna ja ühiskonna liikmed! Mis juhib nende elu? Jah, nemad ei põõna, vaid sõeluvad iga päev siia-sinna nagu kärbsed, aga mis mõte sel on? Astud saali ja ei jõua ära imestada, kui sümmeetriliselt istuvad külalised laua ümber, kui rahulikult ja tõsiselt nad istuvad — mängivad kaarte! Pole midagi öelda — nii tähtis eluülesanne! Suurepärane eeskuju sellele, kes mõtte liikumist otsib! Kas need pole siis surnud? Kas need ei maga kogu oma elu niiviisi istudes maha? Mille poolest mina rohkem süüdi olen, kui ma omas kodus laman ja oma pead kaardisilmadega ja -soldatitega ei vaeva?“

„See on kõik vana jutt, sellest on juba tuhat korda räägitud,“ tähendas Stolz. „Kas midagi uuemat ei ole?“

„Ja meie noorsoo eliit, mida teeb tema? Kas temagi ei maga tantsides või Nevski prospektil jalutades ja sõites? Iga päev segatakse päevi nagu kaarte! Aga vaata, missuguse uhkuse, kuulmatu tähtsuse ja peletava pilguga vaadatakse kõiki neid, kes pole nende moodi riides, kellel pole nende nime ega seisust. Ja need õnnetud arvavad, et nemad seisavad massist kõrgemal: „Meie ju teenime seal, kus keegi peale meie ei teeni; meie istume teatris esimeses reas, meie käime vürst N. juures ballil, kuhu teisi ei lasta…“ Saavad aga omavahel kokku, siis tõmbavad ninad täis ja kaklevad kui metsalised! On need siis elavad inimesed, ärkvelolijad? Ja mitte ainult noorsugu: vaata täiskasvanuid! Tulevad kokku, kostitavad üksteist: ei lahkust, ei südamlikkust ega vastastikust sümpaatiat! Käiakse lõunal või piduõhtul nagu ametis, külmalt, rõõmu tundmata, ainult selleks, et oma koka või saaliga uhkustada ja salamahti üksteise üle naerda, üksteisele jalga ette panna. Tunaeile ei teadnud ma, kuhu lõunalauas silmi panna, roni või laua alla, kui hakati äraolijaid tükkideks kiskuma: üks on rumal, teine alatu, kolmas varas, neljas naeruväärne! Täielik puretamine! Rääkides vahitakse üksteisele silma niisuguse näoga, et „astu ainult uksest välja, ja kohe tehakse sinuga samuti“. Mistarvis nad üldse kokku tulevad, kui nad on nii sallimatud? Mistarvis nad nii kõvasti üksteisel kätt suruvad? Ei puhtsüdamlikku naeru ega sümpaatianatukest! Jahitakse ainult suurt aukraadi või kuulsat nime. „Minu pool käis see ja see, mina ise aga käisin selle ja selle pool,“ kiideldakse pärast… Mis elu see on? Mina ei taha seda. Mida ma sealt õpin, mida ma sealt leian?“

„Tead, Ilja?“ ütles Stolz. „Sa arutad nagu mõni vanaaja inimene: omaaegsetes raamatutes on see kõik kirjas. Siiski, ka see on hea: vähemalt sa arutad, ei maga. Noh, mis veel? Jätka!“

„Mis siin jätkata? Vaata ise: kellelgi pole värsket, tervet näojumet.“

„See on kliimast,“ tähendas Stolz vahele. „Sinu nägu on samuti roidunud, kuigi sina ei jookse ringi, vaid aina lamad.“

„Kellelgi pole selget, rahulikku pilku,“ jätkas Oblomov. „Kõiki on nakatanud mingi piinav mure või tusk, kõik otsivad haiglaselt midagi. Ja kui see oleks veel tõe pärast või enese ja teiste õnne pärast — ei, näod kahvatavad sellepärast, et seltsimees on elus ette jõudnud. Ühel on mureks: peab homme ametiasutusse minema, asi venib juba viiendat aastat, vastane pool kipub võitu saama, ja nõnda haub ta viis aastat peas ühtainust mõtet, ühtainust soovi: teist jalust maha lüüa ja tema langusele oma heakäekäiku rajada. Viis aastat käia, istuda ja õhata kuskil vastuvõtutoas — see on siis elu paleus ja eesmärk! Teine piinleb sellepärast, et peab iga päev ametis käima ja seal kella viieni istuma, kuna kolmas ohkab sügavalt, sest temal pole niisugust õnne kuskilt võtta…“

„Sa oled mõttetark, Ilja,“ ütles Stolz. „Kõik muretsevad, ainult sinule pole midagi vaja!“

„Tead, see kollase näoga ja prillidega härra,“ jätkas Oblomov, „usutles mind, kas ma olen lugenud selle ja selle rahvasaadiku kõnet, ja tegi suured silmad, kui ma ütlesin, et ma lehti ei loe. Ja siis hakkas ta Louis-Philippe’ist rääkima, just nagu oleks see tema lihane isa. Siis kukkus pärima, mis mina arvan: miks Prantsuse saadik Roomast lahkus? Mis mõte sel on — kogu elu pühendada igapäevaste ilmauudiste kogumisele ja nädal otsa neid pasundada, kuni himu otsa saab? Täna saadab Mohammed-Ali laeva Konstantinoopolisse, ja tema murrab oma vaest pead, et mispärast? Homme läheb don Carlosel midagi viltu, ja tema on suures ärevuses! Siin kaevatakse kanalit, seal saadetakse väesalk Lähis-Idasse: appi, tuli lahti! Mees on näost ära, jookseb, karjub, nagu tuleks sõjavägi tema enda kallale. Arutatakse ja kaalutakse risti ja põiki, aga endal on igav — see ei huvitagi neid; karjumisest paistab läbi surmauni! See kõik on ju neile kõrvaline, nad on võõra asja eest väljas. Oma õiget tööd ei ole, siis killustavad end sinna-tänna ja neist ei saa õieti kuhugi. Selle universaalsuse all peitub täielik tühjus ja osavõtmatus. Aga tagasihoidlikku tööelu valida, seda teed käia, sügavaid jälgi enesest järele jätta — see on tüütu, see ei paista silma, seal ei aita see kõigeteadmine ja seal ei saa puru silma puistata.“

„Jah, Ilja, meie pole endid killustanud. Kus on siis meie tagasihoidlik tööelu?“ küsis Stolz.

Oblomov jäi korraks vait.

„Las ma lõpetan… oma plaani,“ ütles ta. „Tühja nendega!“ lisas ta tusaselt juurde. „Mina neid ei puutu, ei otsi midagi; ma ei leia ainult, et see oleks normaalne elu. Ei, see ei ole elu, vaid normaalsuse moonutamine, kõrvalekaldumine eluideaalist, mille loodus on inimesele eesmärgiks seadnud…“

„Missugune on siis see normaalne, ideaalne elu?“

Oblomov ei vastanud.

„Noh, ütle, missugusena sa oma elu planeeriksid?“ käis Stolz peale.

„See plaan on mul juba tehtud.“

„Ja kuidas see välja näeb? Ole hea, räägi!“

„Plaan…“ kordas Oblomov, pööras end selili ja vahtis lakke. „Läheksin maale…“

„Mis sind takistab?“

„Plaan pole veel valmis… Pealegi ei tahaks ma üksi sõita, vaid naisega kahekesi…“

„Ahah! Või nõnda! Noh, õnn kaasa! Mis sa siis ootad? Veel kolm-neli aastat, ja siis ei tule sulle enam keegi…“

„Mis teha, see on saatus!“ õhkas Oblomov. „Sissetulekud ei luba.“

„Armas aeg! Aga Oblomovka? Kolmsada hinge!“

„Mis siis? Millest me naisega elame?“

„Millest te kahekesi elate!“

„Aga kui tulevad lapsed…“

„Lapsed kasvavad suureks, hakkavad end ise ülal pidama; peab ainult oskama neid suunata.“

„Ei, mistarvis aadlikke käsitöölisteks teha,“ katkestas Oblomov teda kuivalt. „Ja kui lapsed kõrvale jätta, ega siis ka kahekesi ei olda! See on niisama jutt, et naisega kahekesi; tegelikult aga tuleb sulle, niipea kui sa naise võtad, igasuguseid mutikesi majasse. Vaata ükskõik missugust perekonda: sugulased ja ka mitte sugulased, mitte ka majapidajad — kui nad sinu juures ei ela, tulevad nad ometi iga päev kohvi jooma, lõunat sööma… Kuidas sa kolmesaja hingega niisugust pansioni toidad?…“

„Noh, hea küll; ütleme, et sulle kingitakse veel kolmsada tuhat, mis sa siis teeksid?“ küsis Stolz suurest uudishimust aetuna.

„Kõik kohe panka,“ ütles Oblomov, „ja elaksin protsentidest.“

„Pangaprotsent on madal; miks mitte kuhugi ettevõttesse, kas või meie omasse?“

„Ei, Andrei, mind sa alt ei vea.“

„Noo, sa ei usaldaks mind?“

„Mitte mingi hinna eest; mitte, et ma sind ei usaldaks, aga mine tea, mis juhtub: tuleb krahh, ja mina olen puupaljas. Pangaga on teine lugu.“

„Noh, hea küll; mis sa siis teeksid?“

„Ma asuksin uude, mugavaks ehitatud majja elama… Ümberringi elaksid head naabrid, sina näiteks… Ei-ei, sina ju paigal ei püsi…“

„Kas sina siis püsiksid kogu aeg paigal? Ei sõidaks kuhugi?“

„Mitte mingi hinna eest!“

„Milleks siis igale poole raudteid ja laevaühendusi rajatakse, kui eluideaal on paigalistumine? Esitame projekti, Ilja, et kõik pandaks seisma; meie ei hakka kuhugi sõitma.“

„Ilma meietagi on sõitjaid küllalt; kas on vähe mõisavalitsejaid, asjaajajaid, kaupmehi, ametnikke ja muidureisijaid, kellel pole oma kodu? Las need sõidavad!“

„Aga kes siis sina oled?“

Oblomov ei vastanud.

„Missugusesse ühiskonnakihti sa ennast arvad?“

„Küsi Zahhari käest,“ ütles Oblomov.

Stolz täitis täpselt Oblomovi käsu.

„Zahhar!“ hüüdis ta.

Zahhar tuli, silmad unised.

„Kes seal lamab?“ küsis Stolz.

Zahhar oleks nagu alles nüüd ärganud ning vaatas nägu kõrvale pöörates umbusklikult Stolzi ja siis Oblomovit.

„Kes? Kas te ise ei näe?“

„Ei näe,“ vastas Stolz.

„Mis nali see siis on? See on ju härra, Ilja Iljitš.“

Stolz muigas.

„Hea küll, mine!“

„Härra!“ kordas Stolz ja hakkas laginal naerma.

„Noh, džentelmen,“ parandas Oblomov tusaselt.

„Ei-ei, sina oled härra!“ naeris Stolz ikka veel.

„Mis vahe seal on?“ küsis Oblomov. „Džentelmen on samuti härra.“

„Džentelmen on niisugune härra,“ seletas Stolz, „kes ise endale sukad jalga tõmbab ja saapad jalast ära võtab.“

„Jah, inglane teeb seda küll, sest temal pole nii palju teenreid, aga venelane…“

„Tutvusta nüüd edasi oma eluideaali… Noh, head sõbrad ümberringi; ja mis veel? Kuidas sa päeva mööda saadaksid?“

„Jahah, tõuseksin hommikul üles,“ alustas Oblomov, kuna ta käed kukla alla pani ja ta näol rahuilme maad võttis: mõttes oligi ta juba oma mõisas. „Ilm on ilus, taevas sinisest sinisem, mitte ühtki pilvelaju,“ pajatas ta. „Plaani järgi on rõdu ühel majaküljel vastu hommikut, kus on rohuaed ja viljaväljad; teine on küla poole. Naise ärkamist oodates paneksin hommikukuue selga ja läheksin aeda jalutama, värsket õhku hingama; sealt leiaksin aedniku eest; me kastaksime üheskoos lilli, pügaksime põõsaid ja puid. Ma teen naisele lillekimbu. Siis lähen vanni või jõkke suplema; ja kui ma koju jõuan, on rõdu uks juba lahti; naisel on pluus seljas, kerge tanu peas, mis on iga silmapilk valmis sealt maha libisema… Ta juba ootab mind. „Tee on valmis,“ ütleb ta. Missugune suudlus! Missugune tee! Kui mugav tugitool! Istun lauda; laual on kuivikud, rõõsk koor, värske või…“

„Ja siis?“

„Siis panen laheda kuue või jaki selga, võtan naisel piha ümbert kinni, ja nõnda kaome kahekesi lõputusse varjulisse puiestikku; astume vaikselt, unistades, sõnatult või kuuldavalt mõeldes, lugedes õnne silmapilke nagu tuiksoone tuksumist; kuulatame, kuidas süda tuikab ja peatub; otsime loodusest kaasakõlamist… ja jõuame tähelepandamatult jõekaldale, nurme äärde… Jõgi virvendab kergelt, vili lainetab tuuleõhu käes, ilm on palav… istume lootsikusse, naine sõuab, õige tasakesi aeru liigutades…“

„Sa oled ju luuletaja!“ ütles Stolz vahele.

„Jah, luuletaja elus, sest elu ongi luule. Kes käsib inimestel teda moonutada!… Pärast võib veel triiphoonesse minna,“ jätkas Oblomov, kaasakistuna enda visandatud õnneideaalist.

Ta ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatud pilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida:

„Vaatame virsikuid, viinamarju, ütleme, mida neist lauale tuua; siis tuleme tuppa, võtame pisut einet, ootame võõraid… Naisele tuuakse kelleltki Maria Petrovnalt kiri ühes raamatu või nootidega, saadetakse ananass kingituseks, või on mul endal triiphoones mõni imesuur arbuus küpseks saanud — selle saadan mõnele sõbrale homseks lõunaks, kuhu ma ka ise lähen… Köögis käib sel ajal kibe töö… lumivalge põlle ja mütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli paneb tulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopib tainast, kord viskab vett välja… noad aina täksivad… hakitakse maitserohelist peeneks… tehakse jäätist… Enne lõunat on mõnus kööki sisse astuda, mõnel kastrulil kaant kergitada ja nuusutada, vaadata, kuidas pirukaid rullitakse, koort klopitakse. Pärast heidan kušetile; naine loeb mõnda uut raamatut ette; peame vahepeal pausi, vaidleme… Ja siis tulevad võõrad, näiteks sina oma naisega…“

„Tohoh, sa võtad minulegi naise?“

„Tingimata! Veel paar-kolm sõpra, ikka ühed ja samad inimesed. Alustame uuesti eile poolelijäänud juttu; järgnevad naljatlused, siis ilmekas vaikimine, mõtlikkus — mitte kaotatud koha ega senatiasja pärast, vaid rahuldatud soovide täiusest, meeliskletakse olemismõnust… Seal ei kuule vahutavi sui peetud laimukõnesid puuduva külalise kohta ega näe sulle enesele heidetud pilke, mis tõotavad sulle sedasama, niipea kui sa uksest välja jõuad. Keda sa ei salli, kes pole hea, sellega sa koos leivatükki soolatopsi ei kasta. Kaasvestlejate silmis näed sümpaatiat, nalja puhul kuuled puhtsüdamlikku, ja mitte tigedat naeru… Kõik on aus ja aval! Mis silmis ja sõnades, see ka südames! Pärast lõunat joome rõdul moka kohvi, suitsetame havanna sigarit…“

„Sa kirjeldad mulle sedasama, mis oli isade ja vanaisade ajal.“

„Ei, mitte sedasama,“ vastas Oblomov peaaegu haavunult. „Kus see siis sama on? Kas minu naine hakkaks moosi keetma või seeni sisse tegema? Kas ta hakkaks lõngavihte lugema või linast riiet mõõtma? Kas ta peksaks tüdrukuid vastu nägu? Sa kuuled ju: noodid, raamatud, klaver, uhke mööbel.“

„Noh, aga sina ise?“

„Mina ise ei loeks enam mulluseid lehti, ei sõidaks enam vanaaegses kohmakas tõllas, ei sööks nuudleid ega hane, vaid õpetaksin koka välja Inglise klubis või saadiku juures.“

„Noh, ja siis?“

„Siis, niipea kui päevapalavus väheneb, saadaksime teemasina ja maiustised vankriga kasesalusse või niidetud heinamaale, laotaksime vaibad saadude vahele maha ning mõnuleksime seal seni, kuni tuleb aeg kaljasuppi ja biifsteeki maitsta. Mehed tulevad niidult, vikatid õlal; mööda veereb heinakoorem, varjates hobust ja vankrit; heinakoorma otsast paistab talumehe lilletatud müts ja lapse peake; kari naisi tuleb paljajalu, kisa ja käraga, sirbid käes… Äkki silmavad nad härraseid, jäävad vait ja kummardavad sügavasti. Üks nendest, kellel on päevitunud kael ja käed küünarnukini paljad, lööb arglikult pilgu maha, aga silmad on kelmikad, ja õige vähe, ainult moe pärast kaitseb ta end härra õrnuste vastu, ise aga ujub õnnes… pst! — et naine seda ei näeks, jumal hoidku!“

Oblomov ja Stolz lagistasid mõlemad naerda.

„Ilm läheb rõskeks,“ lõpetas Oblomov, „pime on ja udu vajub nagu kummutatud meri rukkipõllu kohale; hobused väristavad sapse ja trambivad: aeg on koju minna… Koduakendes põlevad juba tuled; köögis täksivad viied noad; seenepann, kotletid, marjad… siis muusika… Casta diva… Casta diva!“ laulis Oblomov. „Ei saa ükskõikselt „Casta diva“ peale mõelda.“ ütles ta, kui ta oli kavatiini alguse meelde tuletanud, „kui südamest see naine nutab! Kui suur kurbus avaldub neis helides!… Ja keegi ümberringi ei tea midagi… Tema üksi… Saladus rõhub teda, ta usaldab saladuse kuule…“

„Sa armastad seda aariat? See teeb mulle rõõmu; Olga Iljinskaja laulab seda võrratult. Ma tutvustan sind talle — kus on alles hääl ja laul! Ja kui võluv laps ta ise on! Võib-olla ma olen küll erapoolik, ta on minu nõrkuseks… Aga… ära kaldu kõrvale, ära kaldu kõrvale, jutusta edasi!“

„Nojah,“ jätkas Oblomov, „mis siis veel?… Ongi kõik! Võõrad kaovad tiibhoonesse ja paviljonidesse, homme aga läheb igaüks oma teed: kes õngitsema, kes jahile, kes niisama omaette istuma…“

„Lihtsalt niisama, nii et midagi pole käes?“ küsis Stolz.

„Mis sa siis tahaksid? Noh, ütleme, et ninarätik on kaasas. Sina ei tahaks nõnda elada, mis? Kas see pole elu?“

„Ja elu lõpuni nõnda?“ küsis Stolz.

„Kuni pea läheb halliks, kuni kirstu kaas kinni pannakse. See just on elu!“

„Ei, see ei ole elu!“

„Miks ei ole? Mis sellel viga on? Mõtle ometi, sa ei näeks ainustki kahvatut kannatajanägu, sul poleks mingit muret, sa ei kuuleks ühtki küsimust, mis puudutaks senatit, börsi, aktsiaid, aruandeid, vastuvõttu ministri juures, aukraade või kostiraha suurendamist. Iga jutt oleks meelepärane! Kunagi poleks vaja ühest korterist teise kolida — juba see üksi on midagi väärt! Ja see ei ole siis elu?“

„See ei ole elu!“ kordas Stolz kangekaelselt.

„Mis see siis sinu arvates on?“

„See on… (Stolz jäi mõtlema, kuidas seda elu nimetada.)… Mingisugune… oblomovlus,“ ütles ta viimaks.

„Ob-lo-mov-lus,“ kordas Ilja Iljitš pikkamisi, imestades selle imeliku sõna üle ja rõhutades igat silpi eraldi. „Ob-lo-mov-lus?“

Kummalise pilguga vaatas ta ainiti Stolzile otsa.

„Kus on siis sinu eluideaal? Mis ei ole siis mitte oblomovlus?“ küsis ta arglikult, ilma õhinata. „Kas ei püüa siis kõik sinnapoole, millest mina unistan? Kallis aeg!“ lisas ta julgemalt juurde. „Kas ei ole teie jooksmise, kirgede, kaubitsemise ja poliitika eesmärgiks samuti rahu kättevõitmine, püüd jõuda sellele kaotatud paradiisile ligemale?“

„Ka see utoopia on sul oblomovlik,“ vastas Stolz.

„Kõik otsivad puhkust ja rahu,“ kaitses end Oblomov.

„Mitte kõik. Kümme aastat tagasi ei otsinud ka sina seda.“

„Mida ma siis otsisin?“ küsis Oblomov kõheldes ja püüdis mõttes minevikku sukelduda.

„Mõtle, tuleta meelde! Kus on su raamatud, tõlked?“

„Zahhar on nad kuhugi ära pannud,“ vastas Oblomov. „Küllap nad kuskil nurgas vedelevad.“

„Nurgas!“ ütles Stolz etteheitvalt. „Sealsamas nurgas vedeleb ka sinu kavatsus „teenida niikaua, kui jõudu jätkub, sest Venemaale on lõpmatute varaallikate läbitöötamiseks vaja käsi ja päid (sinu enda sõnad); töötada, et oleks magusam puhata, aga puhata — see tähendab teist, ilusamat elu elada, kunstniku ja luuletaja elu“. Kõik need kavatsused on Zahhar samuti kuskile nurka ladunud? Mäletad, sa tahtsid pärast õppimist võõraid maid näha, et seeläbi oma kodumaad paremini tunda ja rohkem armastada? „Kogu elu on mõte ja töö,“ kinnitasid sa siis, „olgugi märkamatu, silmapaistmatu töö, kuid igal juhul katkestamatu, ja surra tuleb teadmisega, et sa oled oma kohust täitnud.“ Jah, ja kus nurgas see sul vedeleb?“

„Ah… jaa…“ ütles Oblomov, Stolzi juttu kasvava ärevusega jälgides, „ma mäletan küll, ma vististi… tõepoolest… Jah, muidugi,“ ütles ta, kui talle korraga minevik meelde tuli, „me pidime ju sinuga koos, Andrei, kõigepealt Euroopa risti ja põigiti läbi sõitma, siis Šveitsis jalgsi rändama, Vesuuvil päkki praadima, Herculaneumis ära käima. Läksime päris jaburaks! Küll sai siis rumalusi räägitud!…“

„Rumalusi?“ kordas Stolz etteheitvalt. „Kas ei olnud sina see, kes Raffaeli madonnade gravüüre, Correggio „Ööd“ ja Belvedere Apollot vaadates pisarsilmil rääkis: „Mu jumal! Kas meil ei lähe siis kunagi korda nende teoste algupärandeid näha või jahmunult tummaks jääda, et seisad Michelangelo ja Tiziani teoste ees ning tallad Rooma pinda? Kas me peame tõesti oma elu nii ära elama, et me ei näegi mirte, küpresse ja pomerantse nende kodumaal, vaid ainult triiphoones? Ja ei hinga kunagi Itaalia õhku ega joobu tema taeva sinast?“ Ja veel palju suurepäraseid tulevärke lasksid sa siis oma peast lendu! Rumalused!“

„Jajah, ma mäletan!“ ütles Oblomov läinud aega meelde tuletades. „Sa võtsid mul veel käest kinni ja ütlesid: anname tõotuse mitte enne surra, kui me seda kõike oleme näinud…“

„Mul on meeles,“ jätkas Stolz, „kuidas sa tõid mulle kord nimepäevaks Say tõlke ja pühendasid mulle; see tõlge on mul praegugi alles. Ja kuidas sa end matemaatikaõpetajaga luku taha panid, sest sa tahtsid tingimata selgusele jõuda, milleks sa pead teadma ringe ja ruute; kuid poolel teel lõid sa käega ega saanudki teada. Hakkasid inglise keelt õppima, aga… ei õppinud ära! Kui mina plaanitsesin välismaale sõita, et Saksamaa ülikoole näha, ja sind kaasa kutsusin, kargasid sa püsti, kaelustasid mind ja andsid mulle pühalikult käe: „Ma olen sinuga, Andrei, ja tulen sinuga igale poole!“ — Ka need on sinu sõnad. Sa oled alati olnud natuke näitleja. Ja mis nüüd, Ilja? Mina olen juba kaks korda välismaal käinud, olen istunud siin ammutatud põhjatu tarkusega alandlikult Bonni, Jena ja Erlangeni ülikooli pinkidel ja tunnen nüüd Euroopat kui oma mõisat. Noh, ütlemegi, et reisimine on luksus, mitte igaüks ei või seda endale lubada ega peagi seda tegema, aga Venemaa? Ma olen ka Venemaa risti ja põigiti läbi käinud. Ma teen tööd…“

„Küll sina ka kunagi töötegemise jätad…“ tähendas Oblomov.

„Ei jäta kunagi! Mispärast?“

„Kui su kapital kahekordseks kasvab,“ ütles Oblomov.

„Ei jäta isegi siis mitte, kui ta neljakordseks kasvab.“

„Milleks sa üldse rähkled,“ ütles Oblomov üürikese vaikimise järel, „kui sa ei kavatse end varanduslikult kindlustada, et siis üksildusse tõmbuda ja puhata?“

„Külaoblomovlus!“ ütles Stolz.

„Või kui sa ei püüa teenistuse kaudu seltskondlikku positsiooni ja tähtsust kätte võita, et lõpuks auväärses tegevusetuses teenitud rahupõlve maitsta…“

„Peterburi oblomovlus!“ vastas Stolz.

„Millal sa siis elada mõtled?“ ütles Oblomov, pahanedes Stolzi sõnadest. „Mispärast sa siis eluaeg vaeva näed?“

„Töö enese pärast, mitte millegi muu pärast. Töö on elu vorm ja sisu, algolemus ja eesmärk, vähemalt on see minu eluga nõnda. Sina oled töö oma elust kõrvaldanud: ja mis on see elu? Ma katsun sind jalule upitada, võib-olla viimast korda. Ja kui sa siis jälle hakkad siin ühes Tarantjevite ja Aleksejevitega istuma, siis oled sa kadunud, oled iseeneselegi koormaks. Kas nüüd või mitte kunagi!“ ütles Stolz otsustavalt.

Oblomov kuulas ja vahtis teda äreval pilgul. Sõber oleks nagu hoidnud peeglit tema ees, ja ta kohkus, oma nägu ära tundes.

„Ära siuna mind, Andrei, parem aita, tõepoolest!“ ütles ta ohates. „Ma piinlen isegi selle pärast, ja kui sa mind näiteks tänagi oleksid vaadanud ja kuulanud, kuidas ma enesele hauda kaevan ja enda pärast pisaraid valan, siis ei tuleks etteheiteid üle su huulte. Ma tean, ma saan väga hästi aru, aga mul pole tahtejõudu, ma ei jaksa. Anna mulle osa oma tahtest ja mõistusest ning vii mind, kuhu tahad. Sinuga tulen ma ehk kaasa, aga üksi ma paigast ei liigu. Sul on õigus: kas nüüd või mitte kunagi! Aasta pärast on juba hilja!“

„Oled see tõesti sina, Ilja?“ küsis Andrei. „Ma mäletan sind kõhna, elava poisina, kui sa iga päev Pretšistenka ja Kudrino vahet käisid; seal aiakeses… ega sa pole veel neid kahte õde unustanud? Mäletad sa Rousseau’d, Schillerit, Goethet ja Byronit, mida sa neile koju kätte viisid, ja võtsid neilt ära Genlisi ja Cottini romaanid… suurustasid nende ees, tahtsid nende maitset parandada.“

Oblomov kargas asemelt üles.

„Ah see on sul ka meeles, Andrei? Jah, muidugi! Ma unistasin nendega koos, sosistasin tulevikuõnnest, tegin plaane, hellitasin mõtteid… ja tundeid, sinu eest salaja, et sa mind ei naeraks. Sinnapaika suri see kõik ja pole enam kunagi kordunud! Ja kuhu see kõik jäi, miks ta kustus? Ma ei mõista! Mu elus pole ju torme ega vapustusi olnud; ma pole midagi kaotanud, mingi koorem ei vaeva mu südametunnistust: see on puhas nagu klaas; ükski valus hoop pole mu enesearmastust tapnud, ja ometi on kõik kadunud, jumal teab, miks!“

Ta ohkas.

„Tead, Andrei, minu elus pole kunagi mingit leeki, ei päästvat ega purustavat, loitma löönud. Mu elu pole olnud hommiku sarnane, kus kord-korralt puhkevad kõik värvid, pole olnud tuli, mis heleneb pärast päevaks, nagu see on olnud kõigil teistel, mis leegitseb palavalt, pannes keskpäeva säras kõik elama ja liikuma, et siis ikka vaiksemaks ja kahvatumaks muutuda, kuni õhtuks kõik loomulikult vaibub ja kustub. Ei, minu elu algaski kustumisega. See on imelik, aga nii see on! Esimesest teadvuse silmapilgust tundsin ma, et ma kustun. Hakkasin kustuma kantseleis pabereid kirjutades: kustusin raamatutõdesid lugedes, millega ma ei osanud elus midagi peale hakata; kustusin sõprade seltsis, kuulates nende arutlusi, keelepeksu, mõnamist, nende külma, tigedat loba ja räuskamist ning nähes nende sõprust, mida püüti mõttetult, ilma mingit sümpaatiat tundmata kooskäimistega alal hoida; kustusin ja raiskasin end Miina pärast: kulutasin tema peale üle poole oma sissetulekust, uskudes, et armastan teda; kustusin igava ja laisa lonkimisega Nevski prospektil, pesukarunahka kasukate ja piiberkraede keskel; kustusin piduõhtutel ja vastuvõttudel, kus mulle kui rahuldavale väimehekandidaadile lahkust osutati; kustusin ja raiskasin oma elu ja mõistust pisiasjade peale, kolides linnast suvilasse ja sealt tagasi Gorohhovaja uulitsasse, pidades kevadet ennekõike austrite ja merivähkide laualeilmumise ajaks, sügist ja talve — koduste vastuvõttude ajaks, suve — vabas õhus pidutsemise ajaks ja kogu elu — laisaks ja rahulikuks suikumiseks, nagu tegid seda kõik teisedki… Isegi enesearmastus, mille peale see kulus? Et tellida kuulsalt rätsepalt rõivaid! Et saada küllakutset lugupeetavasse majja! Et vürst P. mul kätt suruks! Ja ometi on enesearmastus elu sool. Kuhu ta on jäänud? Kas ei mõistnud ma seda elu või ei kõlba ta kuhugi, ja paremat ma pole näinud ega tundnud, sest et keegi pole mulle seda näidanud. Sina tulid ja läksid jälle — nagu sabatäht: särasid ja kadusid; mina aga unustasin kõik ja kustusin…“

Stolz ei vastanud enam Oblomovi jutule hoolimatu pilkega. Ta kuulas ja oli süngelt vait.

„Sa ütlesid enne, et mu nägu ei ole päris värske, vaid roidunud,“ jätkas Oblomov. „Jah, ma olen vana, viledaks kulunud kuub, ja seda mitte kliima või töö pärast, vaid sellepärast, et kaksteist aastat lämbus minus valgus, mis otsis väljapääsu, kuid põletas vaid seestpoolt oma vanglat, ei pääsenud välja ning kustus. Kaksteist aastat on möödas, armas Andrei, — ja ma ei tahtnudki enam ärgata.“

„Miks sa pole end lahti kiskunud, põgenenud, miks sa oled end vaikides hukutanud?“ küsis Stolz läbematult.

„Kuhu?“

„Kuhu? Kas või oma talupoegadega koos Volga äärde: sealgi on rohkem liikumist, on omad huvid, on eesmärk ja töö. Mina oleksin Siberisse sõitnud, või Sitkasse.“

„Missuguseid kangeid ravikuure sa ikka soovitad!“ tähendas Oblomov nukralt. „Ega siis mina üksi ole! Vaata: Mihhailov, Petrov, Semjonov, Aleksejev, Stepanov… ei jõua üles lugedagi: meid on leegion.“

Stolz vaikis tükk aega selle pihtimuse mõjul. Lõpuks ta ohkas.

„Jah, palju vett on vahepeal merre voolanud!“ ütles ta. „Ma ei jäta sind nõnda siia, viin su siit ära, esiteks välismaale, siis oma mõisa: lähed veidi kõhnemaks, jätad nukrutsemise ja siis otsime sulle ka töö…“

„Jah, sõidame siit ära!“ ägas Oblomov.

„Homme hakkame välispassi nõutama ja siis reisi vastu sättima… Ma ei anna sulle rahu, kas kuuled, Ilja?“

„Sul ikka homme ja homme!“ nurises Oblomov, kes nüüd nagu pilvist maha sadas.

„Ah sina ei tahaks seda „homse varna visata, mida saab täna teha“? Või kohe nii kärsitu! Täna on hilja…“ ütles Stolz, „aga kahe nädala pärast oleme juba teab kus maal.“

„No kuule, vennas, kahe nädala pärast, heldene aeg, nii äkki siis?“ ütles Oblomov. „Enne peab kõik hästi läbi mõtlema ja ette valmistama… Reisivankri peaks tellima… kolme kuu pärast ehk…“

„Leidsid asja… reisivanker! Piirini sõidame posthobustega või siis laevaga Lüübekisse, kuidas hõlpsamini saab; ja seal on juba mitmes paigas raudteed.“

„Aga korter, ja Zahhar, ja Oblomovka? See kõik tahab ju ometi korraldada?“ kaitses end Oblomov.

„Oblomovlus, oblomovlus!“ ütles Stolz naerdes, võttis küünla, soovis Oblomovile head ööd ja läks magama. „Kas nüüd või mitte kunagi — pea meeles!“ lisas ta veel lävelt Oblomovi poole pöördudes ja kadus siis ukse taha.