Oblomov/neljas jagu/VIII

←VII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

IX→

EPUB

VIII

Stolz ei käinud mitu aastat Peterburis. Ainult ühe korra sõitis ta Olga mõisa ja ka Oblomovkat üle vaatama. Ilja Iljitš sai temalt kirja, milles Stolz manitses teda maale sõitma ja kordaseatud mõisat oma kätte võtma; Stolz ise aga sõitis Olga Sergejevnaga Krimmi lõunaranda, ja seda kahel põhjusel: oma äriasjade pärast Odessas ja naise tervise pärast, mis oli sünnituse järel korrast ära.

Mere äärde, vaiksesse kohta asusid nad elama. Nende maja oli väike ja lihtne. Nii nagu selle välisel kujundusel, nii oli ka sisseseadel oma eriline ilme, mis vastas omanike ideedele ja maitsele. Palju varandust olid nad tulles kaasa toonud, teist nii palju saadeti neile Vene- või välismaalt järele — küll pakke, küll kirste ja koormaid.

Mugavuse armastaja oleks vististi õlgu kehitanud, nähes mööbli mitmestiilsust, igivanu maale, käteta või jalgadeta raidkujusid, vahel isegi halbu, kuid mälestuste tõttu kalleid gravüüre ja muud kribu-krabu. Ainult asjatundja silmad oleksid ehk nii mõnelgi juhul ahnusest põlema süttinud, vaadates üht või teist pilti või koltunud lehtedega raamatut, vana portselani, kive ja münte.

Kuid selle eri aegadest pärineva mööbli ja nende piltide keskel, kõige selle kribu-krabu keskel, millel polnud teiste silmis erilist tähtsust, mis aga neile kahele tähendas mõnd õnnelikku tundi või mälestusväärset silmapilku, selles raamatute ja nootide meres oli ometi sooja elu hõngu, mis ergutas mõistust ja ilumeelt; kõiges oli tunda ärksat mõtet või säras sealt vastu inimese kätetöö ilu, nii nagu säras ümberringi looduse igavene ilu.

Siin olid oma paiga leidnud ka Andrei isa kõrge kirjutuspult ja seemisnahksed kindad, ning nurgas kivide, merikarpide, linnutopiste, mitmesuguste savi- ja kaubaproovide kapi kõrval rippus vana õliriidest vihmamantel. Kõige selle hulgas läikis aukohal Erard’i kullaga inkrusteeritud tiibklaver.

Kogu maja kattis maast katuseni viinapuude, luuderohu ja mirtide lehestik. Rõdult paistis meri, teiselt poolt — tee linna.

Seal ootas Olga Andreid, kui see oli asju ajama sõitnud, ja tõttas teda nähes alla, jooksis läbi toreda lilleaia ja mööda pikka paplialleed mehele vastu ning langes ta rinnale ikka rõõmust hõõguvi põsi ja säravi silmi, ikka kärsitu õnneõhinaga, ehk küll nende abiellumisest oli möödas enam kui üks või kaks aastat.

Stolzi suhtumine armastusse ja abielusse oli ehk liialdatult originaalne, kuid igatahes iseseisev. Ka siin leidis ta sõltumatu ja tema enda arvates lihtsa tee: aga kui raske vaatlemise, kannatuse ja vaeva kooli pidi ta enne läbi tegema, et neid „lihtsaid samme“ astuda!

Isalt oli ta õppinud kõigele elus, ka kõige tühisematele asjadele, tõsiselt vaatama; ta oleks ehk isalt õppinud ka pedantset valjust, mis sakslaste vaadetega ja iga elusammuga, muu hulgas ka abieluga, kaasas käib.

Vana Stolzi elu oli raiutud kõigi silme ette nagu mõni tabel kivist käsulauale, ja seal polnud enam midagi mõistatada. Kuid ema laulud ja õrn sosin, kirevalt mitmepalgeline vürstimaja, ülikool, raamatud ja seltskond — see kõik oli kallutanud Andreid isa kavatsetud elurööbastest kõrvale; vene elu oli vedanud oma nähtamatuid jooni, ja värvitust tabelist sai suur hele pilt.

Andrei ei pannud tundeid pedantsuse kütkesse ja andis mõttekujutustele koguni kitsendamata vabaduse, hoidudes ainult kaotamast „pinda jalge alt“, ehk ta küll kainenedes oma saksa loomuse tõttu või mõnel muul põhjusel ikka nendest mingi järelduse tegi ja mingi elutarkuse raasukese omandas.

Ta oli füüsiliselt erk, sest ta oli vaimult erk. Poisikesepõlves oli ta rõõmus ja vallatu, ja kui ta ei vallatanud, siis ajas ta isa juhatusel asju. Kunagi polnud tal mahti unistustes laiali valguda. Tema kujutlusvõime oli raiskamata, süda rikkumata: nii ühe kui teise puhtuse ja neitsilikkuse eest oli muretsenud ema.

Noores eas hoidis ta loomusunniliselt oma jõudu värskena, siis märkas ta peagi, et see värskus sünnitab erksust ja head tuju, et ta annab selle mehelikkuse, milles hing peab karastuma, kui ta ei taha kahvatada elu palge ees, ükskõik, missugune see elu ka oleks, kui ta ei taha elu võtta nagu rasket iket või risti, vaid üksnes kohust, ja kui ta tahab eluvõitluses väärikalt vastu pidada.

Palju mõttetööd oli ta pühendanud südamele ja tema kummalistele seadustele. Jälgides tahtlikult või tahtmatultki, kuidas ilu kujutlusvõimele mõju avaldab, kuidas mulje tundeks saab, nähes enda ümber tunnete esmaseid märke, heitlust ja lõppu, jõudis ta ellu süvenedes ajapikku järeldusele, et armastus on see Archimedese kang, mis paneb kogu maailma liikuma, et see kätkeb samavõrd üleüldist ümberlükkamatut tõde ja headust, kuivõrd tema mittemõistmine ja tema kuritarvitamine kätkeb valet ja halba. Mis on hea? Mis kuri? Kus on piir nende vahel?

Kaaludes küsimust: mis on vale?, liikusid tema vaimusilma eest mööda nüüdse ja ammumöödunud aja kirevad näokatted. Naerusui, vahel ka punastades või kulmu kortsutades, vaatles ta armukangelaste ja -kangelannade lõpmatut rida: raudkinnastega don Quijotesid ja nende südamedaame, kes ka viiekümneaastase lahusoleku järel teineteisele truuks jäid; roosa näoga ja lihtsameelsete pungsilmadega karjaseid ja nende Chloesid tallekeste keskel.

Tema ette ilmusid puuderdatud parukate ja pitsidega ehitud markiid, kelle silmis virvendas mõistus ning huultel liiderlik naeratus; siis tulid Wertherid, kes ennast maha lasevad, üles poovad või ära kägistavad; siis närvetud neitsid oma igaveste armastuspisaratega ja kloostrieluga, siis — hiljutiste kangelaste vurrudega näod, pilgus metsik lõõm, nii naiivsed kui ka teadlikud don Juanid ja tarkpead, kes värisevad armastuses kahtlustamisegi ees, kuid jumaldavad salaja oma peremamslit… kõik, kõik!

Kaaludes küsimust: mis on tõde?, otsis ta lähedalt ja kaugelt, otsis nii kujutlusvõime kui ka silmadega näiteid lihtsast, ausast, kuid sügavast ja lahutamatust vahekorrast naistega, aga ei leidnud; kui see mõnikord näiski nõnda, siis see tõesti ainult näis, ning ta pidi heietama kurbi mõtteid ja meeltki heitma.

„Nähtavasti ei ole seda head tema täiuslikul kujul,“ mõtles ta, „või on südamed, mis niisuguse armastuse valgust tunnevad, liiga häbelikud; nad kardavad ja jäävad varju, püüdmata tarkpeadega võistelda; võib-olla on neil viimastest kahju ja nad annavad neile oma õnne nimel andeks, et need kohase pinna puudumisel õnnelille porri tallavad, nii et ta ei saa juuri sügavale ajada ega puuks sirguda, mis eluaeg varju annaks.“

Ta vaatas abielusid, vaatas mehi ja nägi nende suhtumises oma naistesse sfinksi mõistatust, aina mõistmatust ja poolikust; ja ometi ei murdnud needsamad mehed oma pead keeruliste küsimuste kallal, vaid käisid oma abieluteed nii rahulikul ja iseteadlikul sammul, nagu polekski neil midagi lahendada ega otsida.

„Ehk on neil õigus? Võib-olla pole tõesti rohkemat vajagi,“ mõtles ta endas kaheldes, kui ta nägi, kuidas mõned mehed armastuse nagu abielu aabitsa või viisakuskombe kähku ära õpivad, just nagu oleks see lihtsalt kummardus seltskonda astudes — ja siis ruttu asja juurde!

Kärsitult heidavad nad oma õlult elukevade; ja nii mõnigi vaatab pärast eluaeg oma naise peale viltu, nagu kahetsedes oma kunagist rumalust — armastust.

Teiste südamest ei lahku armastus vahel raugapõlveski, kuid nende näolt ei lahku ka kunagi saatürinaeratus…

Lõpuks — suurem hulk astub abiellu, nagu asuks ta mõisat pidama, et sellest kasu lõigata: naine toob korra majja — ta on perenaine, laste ema, nende kasvataja ja õpetaja; armastust aga vaadatakse nõnda, nagu vaatab praktilise meelega peremees oma majale paremat asupaika, niisiis harjub ta sellega silmapilk ega pane seda siis enam elu lõpuni tähele.

„Mis see siis on: looduseseadustes ettenähtud, kaasasündinud võimetus või ettevalmistuse, kasvatuse puudus?…“ küsis ta eneselt. „Kus on siis see sümpaatia, mis ei kaota kunagi oma loomulikku veetlust, mis ei ehi end veiderdajahilpudega, mis teiseneb, kuid ei kustu? Missugune on selle kõiges tuikava ja kõike täitva elumahla, eluõnne loomulik värv ja jume?“

Ta vaatas selgeltnägija pilgul kaugele ette, ning sealt paistis talle nagu läbi udu ta tunnete ideaalkuju ja sellega koos naine, tema enda värvidega ehitud, tema enda õilmitsusest särav — lihtne, kuid puhas ja selge kuju.

„Unistus, unistus!“ ütles ta muiates ja kainenedes oma ärevil ulamõtetest. Kuid vastu tema enda tahtmist elas see unistuste kuju tema mälestuses edasi.

Algul nägi ta selles kujus üleüldist tulevikunaist; pärast aga, kui ta täiskasvanud ja küpseks saanud Olga õidepuhkenud, küllusliku ilu kõrval märkas ka tema jõudu, mis oli eluks valmis ning mis janunes elu mõistmist ja eluvõitlust, kui ta nägi kõiki oma unistuses kujutletud andeid ja omadusi, ärkas ta südames ammune, peaaegu ununud armastuse kehastus, ja selles kujus nägi ta nüüdsest peale Olgat, nägi kaugel ees võimalust, et nende sümpaatias sünnib see tõde, ilma veiderdajahilpudeta ja armastuse kuritarvituseta.

Ehk ta küll armastuse ja abielu küsimustega ei mänginud ega nendega seoses kõrvalisi asju — raha, tutvusi, teenistuskohti — ei kaalunud, pidi ta ometi selle üle järele mõtlema, kuidas tema tänini nii püsimatu väline tegevus hakkab sobima seesmise, perekondliku eluga, kuidas saab reisi- ja ärimehest kodune perekonnainimene. Kui ta sellest ringijooksmisest rahuneb, millega täidab ta siis oma koduse elu? Laste kasvatamine ja õpetamine, nende ellusuunamine pole muidugi kerge ega tühine ülesanne, kuid sinnamaale kulub veel palju aega, ja mis hakkab ta seni tegema?

Need küsimused tegid talle juba ammu tihtilugu muret ja seepärast ei muutunud vallaspõli talle raskeks; tal ei tulnud pähegi, et ta ilu lähedusest südame kiiremat tuikamist tundes peaks abieluköidikud kaela võtma. Seepärast ei pannud ta Olgatki noore neiuna tõsisemalt tähele, vaatas teda ainult kui armast last, kellest võib palju loota; temaga naljatades heitis ta nagu muuseas tema ahnelt vastuvõtlikku ajusse mõne uue, julge mõtte või tabava elulise tähelepaneku, millega ta midagi mõtlemata või aimamata edendas tema hinges erksat sündmuste mõistmist ja õigeid vaateid, kuna ta seejärel nii Olga kui ka oma juhuslikud õpetused unustas.

Ajuti aga, nähes neiu mõtlemises välgatavat üsnagi harukordseid tahke — nähes, et temas pole midagi võltsi ja et ta ei otsi üldist austust, et tema tunded tulevad ja lahkuvad lihtsalt ja loomulikult, et ta ei kasuta võõraid mõtteid, vaid üksnes omi, ning teeb seda ütlemata julgelt, värskelt ja kindlalt, — imestas ta, kust on Olga küll kõik selle võtnud, ega tundnud enam oma põgusaid õpetusi ja märkusi ära.

Kui ta juba siis oleks oma tähelepanu Olgale kinnitanud, oleks ta taibanud, et neiu kõnnib oma rada peaaegu üksi, et tädi pealiskaudne järelevalve hoiab teda ainult äärmuste eest, kusjuures ta on muidu vaba üleliigsest hooldamisest — seitsme hoidja, vanaema ja tädi autoriteedist, nendest suguvõsa, perekonna ja seisuse pärimustest, vananenud vaadetest, kommetest ja tarkusesõnadest; et teda ei veeta vägisi mööda tallatud teed, vaid ta astub uut rada, mille ta peab omaenda meele ja mõistusega rajama.

Loodus polnud teda millestki ilma jätnud; tädi ei juhtinud despootlikult tema tahet ja mõistust, ning Olga mõistis ja aimas elust nii mõndagi, targu vaadates ja tähelepanelikult kuulates… mõistis muuseas ka oma sõbra sõnu ja nõuandeid…

Stolzil polnud sellest aimugi; ta ootas neiust palju, kuid seda alles kauges tulevikus, nii et oma eluseltsilist ta temas näha ei osanud.

Olga aga ei lasknudki oma enesessesulgunud häbelikkuses kaua aega endast midagi märgata; alles välismaal, pärast tema piinavat seesmist võitlust avastas Stolz oma imestuseks, missuguseks lihtsuse, jõu ja loomulikkuse kehastuseks oli arenenud see vahepeal ununenud paljutõotav laps. Järk-järgult avanes Stolzi pilgule neiu hinge lõpmatu sügavus, mida temal tuli täitma asuda ja mis ei saanud kunagi täis.

Algul pidi Stolz sõdima Olga loomuse elavusega, pidi kärpima tema noorusekärsitust, suruma tema tuhinad kindlatesse piiridesse, andma elule rahuliku vooluvõimaluse, ja sedagi ajutiselt: niipea kui mees usaldavalt silmad sulges, tõusis uus torm, elu uhkas jälle allikana, kõlas rahutu mõtte ja äreva südame uus küsimus; pidi vaigistama kujutluste ägedust, taltsutama või äratama enesearmastust. Ja kui Olga mõne nähtuse puhul mõttesse jäi, ulatas Stolz talle kähku võtme selle avamiseks.

Usk juhusesse ja illusioonide udu kadusid elust. Avarana ja heledana kumas kaugus ja nagu selgest veest paistis sealt vastu iga kivi, veeuuris ja puhas põhi.

„Ma olen õnnelik!“ sosistas Olga, heites tänuliku pilgu üle möödunud elu ja silmitsedes tulevikku; talle tuli oma neiupõlve õnneunistus meelde, mida ta Šveitsis oli näinud, see unelev siniöö, ja ta nägi, et see unistus lehvib kui vari tema elu kohal.

„Mis eest on see mulle osaks saanud?“ mõtles ta alandlikult. See pani teda mõtlema, mõnikord kartis ta koguni, et see õnn katkeb.

Aastad kadusid, aga nemad ei väsinud elamast. Algas vaikus, tuhinad vaibusid; elu kõverteed muutusid arusaadavaks, neid taluti vapralt ja kannatlikult, ja elu ei jäänud neis selle pärast seisma.

Olga oli elu tõsise mõistmiseni kasvanud; kaks olemist, tema ja Andrei oma, olid voolanud ühtekokku; meeletute kirgede möll polnud enam võimalik: neis valitses rahu ja kooskõla.

Paistab, nagu oleks võidud nüüd teenitud rahus magama uinuda ja õndsust maitsta, nagu seda teevad kõrvenurkade elanikud, kes kolm korda päevas kokku saavad, ühe ja sama jutu juures haigutavad, elu tuimalt maha tukuvad, hommikust õhtuni vaevlevad, kuna kõik on juba mõeldud, räägitud ja tehtud, kuna pole enam midagi rääkida ega teha, ja „niisugune see ilmaelu kord juba on“.

Pealtnäha elasid nemad nagu teisedki. Tõusid vara üles, kuigi mitte koidu ajal; armastasid kaua teelauas istuda, mõnikord nagu ei viitsinudki rääkida, ja pärast läks kumbki oma nurka; või töötasid nad koos, sõid lõunat, käisid põlde vaatamas, tegid muusikat… nii nagu teisedki, nii nagu Oblomovgi sellest unistas.

Aga nemad ei tundnud tuima tukkumist ega nukrust; nemad ei veetnud oma päevi igavlevas ükskõiksuses; nende pilk ega sõna polnud kunagi loid; neil jätkus juttu, ja sageli oli see koguni äge.

Tubadest kostsid nende kõlavad hääled, olid aedagi kuulda; või nad jutustasid teineteisele vaikselt, just nagu oma unistuste mustrit joonistades, mingi mulje esimest virvendust, mingi mõtte kujunemist, hinge vaevu kuuldavat sosinat — kõike seda, mida on kõnes nii raske edasi anda…

Nende vaikiminegi oli mõnikord unistav õnn, mida omal ajal igatses Oblomov, või endamisi juurdlemine nende lõpmatute küsimuste kallal, mida neil teineteise puhul tuli lahendada…

Looduse särav ja igavesti uus ilu viis nad sagedasti sõnatusse imetlusse. Nende tundlikud hinged ei suutnud selle iluga lihtsalt harjuda: maa, taevas ja meri — kõik erutas nende ilumeelt, ja vaikides istusid nad teineteise kõrval, vaatasid ühise pilgu ja ühise hingega seda loomingu sära, mõistes teineteist ilma sõnadetagi.

Nad ei võtnud kunagi hommikut ükskõikselt vastu ega vajunud tuimalt lõunamaa sooja tähisöö pilkasusse. Neid hoidis ärkvel mõtte alatine liikumine, hinge alatine erksus ja tarvidus kahekesi koos mõelda, tunda, rääkida!…

Kuid mis oli nende tuliste vaidluste, vaiksete kõneluste, kooslugemiste ja pikkade jalutuskäikude sisu?

Kõik. Juba välismaal oli Stolz harjunud kahekesi töötama ja lugema: nüüd, nelja silma all Olgaga, mõtleski ta temaga koos. Hädavaevalt jõudis ta Olga väsitavalt kärsitutele mõtetele ja kavatsustele järele.

Küsimus, mida Stolz perekonnas tegema hakkab, oli juba vaibunud, iseenesest vastuse leidnud. Ta pidi Olga ka oma töösse ja ärielusse pühendama, sest elus, kus puudub liikumine, oleks Olga lämbunud nagu õhupuuduses.

Ühtki kompanii äritehingut, ühtki ehitust ega asja nende oma mõisas või Oblomovkas ei võetud ette ilma Olga teadmata või osavõtuta. Ühtki kirja ei saadetud ära ilma talle ette lugemata; ükski mõte, veel vähem tegu, ei läinud tema kõrvust mööda; ta teadis kõike ja kõik huvitas teda, kuna see Stolzi huvitas.

Algul talitas Stolz nõnda sellepärast, et võimatu oli Olga eest midagi varjata: kirjutati kirja, peeti volinikuga või ettevõtjatega nõu — ikka sündis see Olga juuresolekul, tema silme all; pärast tegi Stolz seda juba harjumusest ning lõpuks sai see talle tarviduseks.

Olga tähendused, nõuanded, heakskiitmine või mahalaitmine olid Stolzile vajalikuks kontrolliks: ta märkas, et Olga saab asjadest niisama hästi aru kui tema isegi ning et ta kaalub ja arutleb vähemalt niisama hästi… Zahhar, kes avastas samuti oma naise võimekuse, tundis end haavatud olevat, ja sama tunnevad paljud teisedki — kuid Stolz oli õnnelik!

Siis veel koos lugemine ja õppimine — see mõistuse igavene toitmine, tema lõpmatu arendamine! Olga oli kade iga raamatu, iga ajakirjaartikli pärast, mida Stolz talle ei näidanud; ta vihastas tõsiselt või tundis end haavatuna, kui mees arvas heaks talle midagi sellepärast näitamata jätta, et see oli tema arvates liiga tõsine, igav või arusaamatu; siis nimetas Olga seda väikluseks, labasuseks, mahajäämuseks, meest aga „vanaks saksa parukaks“. Sel põhjusel tuli nende vahel ägedaid ja ärritavaid tülisidki ette.

Olga vihastas, Stolz aga naeris, Olga vihastas veel enam ning leppis alles siis, kui mees naljatamise jättis ja temaga oma mõtteid, teadmisi või lugemust jagas. Lõpuks jäi nii, et kõike, mida Stolzil oli tarvis või mida ta tahtis teada või lugeda, oli ka naisel tarvis.

Stolz ei tüüdanud teda teaduslike oskussõnadega, mis oleksid võimaldanud rumalaimat uhkustamist — uhkustamist „õpetatud naisega“. Kui Olga sõnapruugis oleks avaldunud mõni sõna või väike vihjegi niisugusele pretensioonikusele, oleks Stolz häbenenud seda rohkem kui nüri pilku või teadmatust igapäevase teadusliku küsimuse puhul, mis naiste praeguse kasvatuse tõttu on neile alles kättesaamatu. Stolz soovis, ja Olga seda enam, et midagi ei jääks Olgale kättesaamatuks — just nimelt tema arusaamisele, ja mitte teadmusele.

Ta ei tutvustanud Olgale tabeleid ega arvusid, vaid rääkis kõigest, luges palju ja ei hoidunud pedantselt isegi mõnest majandusalasest teooriast või sotsioloogia ja filosoofia küsimusest; ta rääkis tuliselt ja kaasakiskuvalt, just nagu manades Olga silme ette teaduste lõpmatut värvikat pilti, üksikasjad unusid hiljemini, kuid Olga vastuvõtlikus ajus ei tuhmunud kunagi joonis, ei kadunud värvid ega kustunud tuli, millega Stolz oli oma loodud kosmost valgustanud.

Stolz värises uhkusest ja õnnest, kui ta märkas, et selle tule säde pärast Olga silmis välgatas, et tema avaldatud mõte naise jutust vastu kajas, kui ta selle mõtte oli oma teadmusele ja arusaamisele vastavalt omaks võtnud ja ümber töötanud, nii et see vaatas nüüd tema sõnadest vastu naiseliku nõtkuse ilus, ilma kuivuse ja puisuseta; eriti aga rõõmustas Stolzi, kui mõni räägitud, loetud või kavandatud viljakandev mõte langes pärlina naise heledasse elupõhja.

Nagu mõtleja, nagu kunstnik kudus ta naisele mõttekat elusisu, ja mitte kunagi elus, ei oma õppeajal ega oma rasketel silmapilkudel, kus tuli eluga võidelda, tema silmustest välja rabelda ning ennast mehisuse katsetes karastada, — mitte kunagi polnud ta veel millessegi nõnda süvenenud kui nüüd oma sõbranna lakkamatu, vulkaanilise vaimutöö edendamisse.

„Kui õnnelik ma olen!“ ütles Stolz enesele ja unistas tulevikuaastatest, kus mesikuud on juba möödas.

Kauguses naeratas talle juba uus kuju: see polnud enam egoistlik Olga, kirglikult armastav naine, ka mitte lapsi hoidev ema, kes närtsib lõpuks ilmetus ja tarbetus elus; ei, see oli üks teine, ülev, peaaegu mõeldamatu…

Talle viirastus loov ema, kes võtab osa uue, õnneliku rahvapõlve kõlblast ja ühiskondlikust elust.

Murelikult mõtles ta, kas Olgal jätkub selleks tahet ja jõudu… ning aitas tal kärsitult elu vallutada ja varuda uut mehisust igaks uueks elulahinguks: nimelt nüüd pidi seda tegema, kus nad olid alles noored ja tugevad, kus elu oli neid säästnud või kus ta hoobid ei tundunud veel ränkadena, kus mured uppusid ikka alles armastusse.

Tulid küll tumedad päevad, kuid mitte kauaks. Halb õnn äriasjades, suurema rahasumma kaotus — see kõik puudutas neid vähe. See tähendas ainult uusi sekeldusi ja ärasõitmisi, pärast aga ununes ruttu.

Tädi surm tõi Olgale kibedaid, südamest tulevaid pisaraid ja heitis pooleks aastaks varju tema elule.

Kõige teravamat hirmu ja igavest muret põhjustasid laste haigeksjäämised, aga niipea kui hädaoht oli möödas, pöördus õnn tagasi.

Stolzi kõige suurem mure oli Olga tervis: pärast mahasaamist oli naine kaua põdur, ja ehk ta küll terveks sai, ei kadunud mehe kartus. Hirmsamat muret ta ei tundnud.

„Kui õnnelik ma olen!“ kinnitas Olga endamisi oma elu vaadeldes ja vajus mõnikord selle äratundmise järel sügavalt mõttesse… eriti viimasel ajal, pärast kolmandat-neljandat abieluaastat.

Inimene on imelik! Mida täielikum oli Olga õnn, seda mõtlikumaks ja koguni… kartlikumaks ta muutus. Ta hakkas end hoolega jälgima ja märkas, et teda ajab segadusse elu vaikus, selle seismajäämine õnnelikul ajal. Vägisi peletas ta oma südamest need mõtted ja kiirendas elu samme, otsis palavikuliselt kära-müra, liikumist ja muret, läks mehega koos linna, katsus käia seltskonnas, inimeste hulgas, kuid mitte kauaks.

Seltskonna tühisus riivas teda, ja ta ruttas koju varju, et heita hingelt seda rasket ja võõrast mõju, ning sukeldus uuesti koduse elu väikestesse muredesse, istus päevad läbi lastetoas, võttis enda kanda lapsi kasvatava ema kohused või süvenes ühes Andreiga lugemisse, „tõsiste ja igavate“ küsimuste arutlustesse, või nad lugesid luuletajaid ja plaanitsesid koos Itaalia-reisi.

Ta kartis langeda meeleolusse, mis sarnanes Oblomovi ükskõiksusega. Aga kuidas ta ka ei püüdnud oma hinge nendest perioodilise tarretuse silmapilkudest, vaimu uinakutest ärkvele raputada, ometi hiilis aeg-ajalt tema juurde too alguse õnneunistus, ümbritses teda siniööga ja mähkis unne, siis tuli jälle mõtteseisak, just nagu puhkus elamisest, kuni kordus jälle… hingeline segadus, kartus, tusk, mingi tume nukrus, mingid segased, udused küsimused rahutus ajus.

Olga kuulatas teraselt, uuris ennast, kuid ei avastanud midagi, ei osanud seletada, mida ta hing ajuti otsib ja nõuab, mida ta — hirmus öeldagi — veel igatseb, just nagu oleks tal siiani elus vähe õnne olnud, just nagu oleks ta sellest väsinud ja nõuaks uusi, mõeldamatuid elamusi, vaataks ei tea kui kaugele ette…

„Mis see on?“ mõtles ta hirmuga. „On siis mõeldav ja vajalik veel midagi soovida? Kuhu veel minna? Mitte kuhugi! Edasi ei ole teed… Kas tõesti ei ole, kas siis eluring on juba täis? Ja see siin ongi kõik, kõik?…“ päris tema hing ja jättis vastuse ette ütlemata… ning jahmunult vaatas Olga ringi, nagu kartes, et keegi võiks tema hingesosinat kuulda… Tema pilk küsitles taevast, merd ja metsa… vastust ei tulnud kusagilt: oli vaid avarus, sügavus ja pimedus.

Loodus rääkis ikka ühte ja sama; Olga nägi selles ikka lakkamatut, kuid üksluist elu voolamist, millel pole algust ega lõppu.

Ta teadis, kelle poole peaks oma hingehädadega pöörduma ja kust ta saaks vastuse, aga — missuguse? Mis siis, kui see on vaid viljatu mõistuse nurin või, mis veel halvem — naiseliku sümpaatia tundmiseks võimetu südame janu! Jumaluke! Tema, Olga, on mehe ebajumal — südametu, kalk, mitte millegagi rahule jääva mõistusega ebajumal! Mis temast niimoodi saab? Kas tõesti mõni sinisukk? Kuidas ta küll oma troonilt langeb, kui need uued, mõeldamatud, kuid kindlasti mehele tuntud kannatused ilmsiks tulevad!

Ta hoidus mehe eest kõrvale, vabandas end väljamõeldud haigusega, kui ta pilk vastu ta enda tahtmist kaotas sametise pehmuse ning oli kuidagi kuiv ja põletav, kui nägu varjutas raske pilv ja kui ta kõigest püüdmisest hoolimata ei suutnud end naeratama või rääkima sundida, kuulates ükskõikselt poliitikailma värskemaid uudiseid, selgitusi teaduse kõige uuema saavutuse kohta või kujutava kunsti viimase loomingulise sammu kohta.

Seejuures ei tahtnud ta nutta ega tundnud ootamatuid värinaid nagu tookord, kui ta närvid mängisid, kui ta naiselikud impulsid ärkasid ja endast märku andsid. Ei, see polnud sama!

„Mis see siis on?“ küsis ta endalt meeleheitel, kui tal hakkas igav, kui ta äkki kõige vastu ükskõikseks muutus, oli see siis ilusal, uneleval õhtul, lapsekiigu juures või koguni mehe õrnuste ja kõneluste ajal.

Äkki jäi ta vait ja nagu kivines, siis hakkas ta silmakirjaliku elevusega midagi tegema, et oma kummalist häda varjata, või vabandas end peavaluga ja läks magama.

Kuid raske oli end Stolzi terava pilgu eest varjata: Olga teadis seda ja valmistus sisimas selleks kõneluseks samasuguse hirmuga ette, nagu ta kord oma mineviku pihtimisele oli valmistunud. See silmapilk jõudiski kätte.

Nad jalutasid kord õhtul paplipuiesteel, Olga naaldus mehe õla vastu ja vaikis. Teda piinas tundmatu tuju, ja ükskõik millest mees rääkima hakkas, vastas tema ikka paari sõnaga.

„Hoidja rääkis, et Olenka köhib öösi. Kas ei peaks homme arsti kutsuma?“ küsis Stolz.

„Ma andsin talle sooja jooki ja jätan ta homme jalutuskäigult koju, eks siis näe!“ vastas Olga ühetooniliselt.

Nad jõudsid puiestee lõppu.

„Miks sa oma sõbranna Sonetška kirjale ei vastanud?“ küsis Stolz. „Ma ootasin tükk aega, pidin posti viimisega peaaegu hiljaks jääma. See on sul juba kolmas vastamata kiri.“

„Jah, ma tahaksin ta võimalikult ruttu ära unustada…“ ütles naine ja jäi vait.

„Ma saatsin Bitšurinile sinu poolt tervisi,“ hakkas Andrei jälle rääkima, „ta on ju sinusse armunud, ja võib-olla on see talle väikeseks lohutuseks selle õnnetuse puhul, et ta nisu õigel ajal pärale ei jõua.“

Olga naeratas kuivalt.

„Sellest sa juba rääkisid,“ ütles ta ükskõikselt.

„Mis sul on, oled sa unine või?“ küsis Andrei.

Mitte esimest korda ei tuksatanud Olga süda ärevalt, niipea kui algasid küsimused, mis tõest kaugel ei olnud.

„Ei ole veel,“ vastas ta tehtud elavusega. „Mis siis?“

„Oled haige?“ küsis mees jälle.

„Ei. Miks sa seda arvad?“

„Noh, siis on sul igav!“

Olga surus mõlema käega tugevasti mehe õlga.

„Ei ole, ei ole!“ ütles ta teeseldult muretul toonil, millest ometi nagu tüdimus läbi kõlas.

Andrei viis ta puiesteelt kõrvale ja pööras näoga vastu kuuvalget.

„Vaata mulle otsa!“ ütles ta ja vaatas naisele ainiti silma.

„Võiks arvata, et sa oled… õnnetu! Nii kummaline pilk on sul täna, ja sugugi mitte ainult täna… Mis sul on, Olga?“

Kätt naise piha ümber pannes juhtis ta teda uuesti puiesteele.

„Tead, mina olen… nälginud!“ ütles Olga ja püüdis naerda.

„Ära valeta, ära valeta! Ma ei kannata seda!“ ütles Andrei teeseldud valjusega.

„Õnnetu!“ kordas Olga etteheitvalt ja jäi puiesteel seisma. „Jah, võib-olla sellepärast õnnetu… et liiga õnnelik!“ lõpetas ta nii õrna ja pehme häälevarjundiga, et mees pidi teda suudlema.

Olga sai julgust juurde. Mehe kerge, naljatlev arvamine, et ta on võib-olla õnnetu, tõukas teda ootamatult avameelsusele.

„Mul pole igav, ei võigi olla: sa tead seda isegi ja sa ei usu oma sõnu; haige ma ka ei ole, vaid… mu meel on… kurb… vahetevahel… nii on lugu, sa kole inimene, kelle eest ei saa peitu pugeda! Jah, meel on kurb, ja ma ei tea, miks.“

Ta pani oma pea mehe õlale.

„Ah nii! Miks siis?“ küsis Stolz tasa ja kummardus naise poole.

„Ei tea,“ vastas naine.

„Peab ju ometi põhjus olema; kui see pole minus või sinu ümbruses, siis on see sinus endas. Teinekord tähendab niisugune kurbus mõne haiguse algust… Oled sa terve?“

„Jah, see võib olla,“ vastas Olga tõsiselt, „midagi sellist ta on, ehk ma küll ise midagi ei tunne. Sa näed ju, kuidas ma söön, jalutan, magan, töötan. Aga äkki tuleb raskemeelsus peale, nagu mingi tüdimus… mul on tunne, nagu poleks elu… nagu poleks elus veel kõike olemas… Ah ei, ära parem kuulagi: see kõik on nii tühine…“

„Räägi, räägi!“ käis Stolz elavalt peale. „Noh — su elus poleks nagu kõike: mis veel?“

„Mõnikord ma nagu kardan,“ jätkas naine, „et see ehk muutub… lõpeb… ei tea isegi! Või piinlen rumala mõtte käes: mis siis veel tuleb?… Ja see õnn… kogu elu…“ rääkis ta kord-korralt ikka tasemini, häbenedes oma probleeme, „…kõik need rõõmud ja mured… see loodus,“ sosistas ta, „kõik kisub mind veel kuhugi; ma ei ole veel rahul… Jumal küll, mul on häbi nende rumaluste… nende unistuste pärast… Sa ära pane tähele, ära hooli…“ ütles ta hellitaval, paluval häälel. „See nukrus läheb varsti üle, küllap ma olen siis jälle heas ja selges meeleolus, nagu ma juba praegugi olen!“

Ta surus end areldi ja õrnalt mehe vastu, häbenedes tõepoolest oma „rumalusi“ ja paludes nagu nende pärast andeks.

Kaua päris mees ja kaua vastas naine nagu haige arstile: rääkis kurbuse sümptoomidest, jutustas tumedatest küsimustest, kirjeldas oma hingesegadust ja seda, kuidas see lõpuks kaob, — rääkis kõik, kõik ära, mida ta suutis meelde tuletada ja tähele panna.

Vaikides kõndis Stolz puiesteel, pea rinnal, süvenedes ärevust ja nõutust tundes kogu mõttejõuga naise segasesse ülestunnistusse.

Olga vaatas talle silma, kuid ei näinud midagi, ja kui nad juba kolmat korda puiestee lõppu jõudsid, ei lasknud Olga meest tagasi pöörduda, vaid viis ta nüüd omakorda lagedale, kus ta talle kuuvalgel küsivalt otsa vaatas.

„Mis sa mõtled?“ küsis ta areldi. „Naerad minu rumaluste üle, eks? See kurbus on väga rumal, on ju?“

Andrei vaikis.

„Miks sa vaikid?“ küsis naine kärsitult.

„Sina ise vaikisid liiga kaua, kuigi sa pidid ammu märkama, et ma sind murega jälgin. Lase siis nüüd ka mul vaikida ja mõelda. See ülesanne, mis sa mulle andsid, pole sugugi kerge.“

„Nüüd hakkad sina mõtlema ja mina piinlema, et mida sa küll üksi välja mõtled. Ilmaaegu ma üldse rääkisin sulle!“ ütles Olga. „Jutusta parem midagi…“

„Mida ma pean sulle ütlema?“ küsis Andrei mõtlikult. „Võib-olla on siin tegemist sinu närvilisusega: siis otsustab arst, ja mitte mina, mis sul viga on. Homme peab arsti kutsuma… Aga kui see ei ole nii…“ alustas ta ja jäi siis mõttesse.

„Mis siis, kui see nii ei ole, — räägi!“ käis Olga kärsitult peale.

Stolz astus mõttes edasi.

„Kuule ometi!“ ütles naine ja raputas mehe kätt.

„Võib-olla on see liiga rikkalik kujutlusvõime: sa oled hirmus elav… aga võib ka olla, et sa oled sinnamaani valminud…“ rääkis Andrei poolihääli, peaaegu iseendale.

„Andrei, ole hea, räägi nii, et ma kuulen! Ma ei kannata, kui sa endamisi pomised,“ kaebas Olga. „Ma rääkisin sulle teab mis rumalusi, ja sina lased kohe pea longu ja pomised omaette! Ma hakkan sind siin pimedas kartma…“

„Ei tea, mis öelda… „nukrus tuleb peale, mingid küsimused rikuvad rahu“: mida siit välja lugeda? Me räägime sellest teine kord veel, ja eks me siis näe: ehk peame jälle hakkama meres suplemas käima…“

„Aga sa ütlesid omaette: „kui aga… ehk oled… sinnamaani valminud…“ Mida sa selle all mõtlesid?“ küsis Olga.

„Ma mõtlesin…“ vastas mees pikkamisi ja järele mõeldes, usaldamata isegi oma mõtteid ja nagu häbenedes seda juttu, „…vaata… elus on silmapilke… see tähendab, sel juhul, kui siin pole tegu mingi närvirikkega, kui sa oled täiesti terve, siis… oled sa võib-olla sinnamaani valminud, jõudnud sellesse elujärku, kus areng jääb seisma… kus pole enam mõistatusi, kus kõik on selge…“

„Sa tahad vist öelda, et ma olen vanaks jäänud?“ küsis Olga elavalt vahele. „Katsu sa!“ Ta hääl kõlas ähvardavalt. „Ma olen alles noor ja tugev,“ lisas ta end sirgu ajades.

Stolz hakkas naerma.

„Ära karda,“ ütles ta, „sul on nähtavasti eeldusi mitte kunagi vananeda! Ei, see on midagi muud… vanaduses hakkab jõud kahanema ja siis loobutakse eluga võitlemast. Ei, sinu nukrus ja tusk — kui ta üldse on see, mida mina arvan, — on ennemini jõu avaldus… Elava ja tundliku mõistuse otsingud tungivad mõnikord sinnapoole igapäevase elu piire, ei saa sealt muidugi vastust, ja siis tulebki nukrus… ajutine rahulolematus eluga… See on hinge nukrus, kes küsib elult tema saladusi… Ja kui see nii on, siis pole see rumalus.“

Olga ohkas, aga sedakorda nähtavasti heast meelest, et hädaoht on möödas ja et ta mehe silmis ei lange, vaid hoopis vastupidi…

„Aga ma olen ju õnnelik; minu mõistus pole tegevuseta; ma ei unista; mu elu on mitmekesine — mis siis veel? Milleks tulevad need küsimused?“ ütles ta. „See on haigus, mingi paine…“

„Jah, võib-olla paine pimedale ja nõrgale mõistusele, mis pole selleks ette valmistatud. See nukrus ja need küsimused on ehk nii mõneltki aru röövinud; teised peavad neid sõgedateks viirastusteks, mõistuse jampsimiseks…“

„Õnn voolab üle ääre, tahaks nii väga elada… aga äkki tuleb segama see meelekibedus…“

„Ahaa, see on tasu Prometheuse tule eest! Sa ei pea seda nukrust mitte ainult kannatama, vaid ka armastama, neid kahtlusi ja küsimusi austama: need on kuhjaga üliküllus, elu luksuskaup, ja need tulevad enamasti ikka õnne tipul, kui ei ole materiaalseid soove; nad ei sünni igapäevase elu keskel: mures ja puuduses ei tule nad meelde; rahvahulgad käivad oma teed ja neile on see kahtluste udu, see küsimuste vaev tundmatu… Kes aga nendega õigel ajal kokku puutub, sellele pole nad purustavaks raskuseks, vaid teretulnud külalisteks.“

„Aga neist ei saa jagu: nad teevad meele tusaseks ja ükskõikseks… peaaegu kõige vastu,“ ütles Olga kõheldes.

„Mitte kauaks! Ja siis nad koguni värskendavad elutungi,“ seletas Stolz. „Nad viivad su kuristiku kaldale, kust ei tule vastust, ning sunnivad sind jälle ja veel suurema armastusega elu vaatama. Nad kutsuvad võitlusse läbiproovitud jõud, nähtavasti selleks, et neid mitte uinuda lasta…“

„Mingi udu ja viirastuste pärast piinelda!“ kurtis Olga. „Kõik on selge, ja äkki jookseb elust nagu õnnetuse vari üle! Kas selle vastu pole abi?“

„Miks ei ole: elu ise on pidemeks! Aga kui ta seda ei ole, siis on ka ilma nende küsimusteta kole elada.“

„Mis siis teha? Alla anda ja kurbust tunda?“

„Mitte midagi,“ vastas Stolz, „varuda kindlust ja kannatust ning käia visalt oma teed edasi. Sina ja mina ei ole titaanid,“ jätkas ta Olga piha ümbert kinni võttes, „meie ei lähe ühes Manfredite ja Faustidega hulljulgelt mässuliste küsimuste vastu sõtta, meie ei võta nende väljakutset vastu, vaid langetame pea ja elame alandlikult raske silmapilgu üle — pärast seda naeratab jälle elu ja õnn ning…“

„Aga kui nad enam kunagi rahu ei anna: kui kurbus hakkab ikka rohkem ja rohkem painama?“ küsis Olga.

„Mis siis? Võtame ta siis vastu kui elu uue olemisviisi… Aga ei, seda ei tule, seda ei või meiega sündida! See pole sinu kurbus, see on kogu inimsoo kurbus. Sinule langes sellest üksainus piisk… See kõik on siis hirmus, kui inimene kisub end elust lahti… kui pole pidet. Aga meil… Annaks jumal, et su kurbus oleks see, milleks mina teda pean, ja mitte mõne haiguse tundemärk… see oleks halvem. See oleks mure, mille ees ma kaitsetult ja jõuetult maha langen… Aga see — kas siis mingi udu, nukrus, mingid kahtlused ja küsimused saavad hävitada meie õndsust, meie…“

Ta ei jõudnud lõpetada, sest Olga viskus kui meeletu ta rinnale; põimides käsi ümber mehe kaela, tardus ta silmapilguks nagu bakhant kireunustusse.

„Ei mingi udu, ega nukrus, ega haigus, ega… surmgi!“ sosistas ta joovastunult, sest jälle oli ta õnnelik, rahunenud ja rõõmus. Tal oli tunne, et ta pole oma meest kunagi nii kirglikult armastanud kui praegu.

„Vaata ette, et saatus su nurinat ei kuuleks,“ lõpetas Stolz ebauskliku manitsusega, mida sosistas talle õrn ettenägelikkus, „ja sind tänamatuks ei peaks! Talle ei meeldi see, kui tema andidest ei osata lugu pidada. Siiani oled sa alles elu tundma õppinud, kuid temaga peab ka jõudu proovima… Kannata pisut, küll tuleb seegi aeg, kus võitlus läheb lahti, algab mure ja töö… ja algab tingimata — siis pole aega nende küsimustega tegemist teha… Hoia selleks oma jõudu!“ lisas ta tasakesi, peaaegu iseenesele, vastuseks naise kirglikule tuhinale. Tema sõnad kõlasid nukralt, just nagu näeks ta juba kauguses seda muret ja tööd.

Mehe nukrast häälest vapustatuna jäi Olga vait. Ta uskus Andreid täielikult ja uskus ka tema häält. Stolzi mõtlikkus ja keskendatus hakkas tallegi külge, ja ta süvenes endasse.

Mehe käsivarrele toetudes jalutas ta masinlikult puiesteel edasi-tagasi ja vaikis visalt. Kartlikult vaatas ta mehe osutatud kaugusse, sinna ellu, kus Andrei ütluse järgi pidid algama katsumused, kus ootasid mure ja töö.

Talle ilmus nüüd teine nägemus, ja mitte see siniöö, avanes teine elukülg, mitte pilvitu ja pühapäevane vaikses maakohas, otsatu külluse keskel temaga kahekesi…

Ei, kauguses nägi ta pikas rodus kaotusi, pisaratega pestud loobumisi, vältimatuid ohvreid, nägi elu täis paastumist, tegevusetusest sündinud tujude paratamatut mahasalgamist, hädaldamist ja oigamist seni veel tundmatute, uute tunnete mõjul; nägi haigusi, tööde nurjaminekut, mehe surma…

Ta värises ja tundis nõrkust, kuid vaatas ometi vapra uudishimuga seda uut elu, silmitses teda hirmuga ja proovis oma tugevust… Ainult armastus jäi talle selleski uneluses ikka ustavaks, valvas truu vahina ka uut elu, kuigi ka tema polnud enam endine!

Tal puudus kuum hingus, puudus siniöö ja mahe kiirgus; aastate tagant pidi praegune armastus paistma lapsemänguna selle kauge armastusega võrreldes, mille võttis enda kanda too sügav ja ähvardav elu. Seal ei kuulnud suudlusi, naeru ega unistusevärinaga räägitud sõnu looduse ja elu pidupäevadel metsasalus, kus kasvasid ümberringi lilled… Kõik see oli „närtsinud ja möödas“.

Aga närtsimatu ja hävimatu armastus kumas tugevamini nende nägudelt vastu, nagu elu enese jõud — helkis ühise kurbuse silmapilgul nende tummalt ja aeglaselt vahetatud ühises kannatusepilgus, tagasihoitud pisarates ja lämmatatud nuuksetes, kõneles kaasa lõputul vastupidamisel ühistele eluvaevadele…

Olga küsimustesse ja udusesse nukrusse, mis tal aeg-ajalt külas käis, sugenes tasahilju teisi, kaugeid, kuid selgeid, kindlapiirilisi ja ähvardavaid nägemusi…

Mehe rahustava ja lõpmatut usaldust äratava jutu mõjul puhkas ta nii oma kummalisest, paljudele tundmatust nukrusest kui ka tuleviku kurjakuulutavatest nägemustest ning astus vapralt edasi.

Pärast „udu“ tuli selge hommik ühes ema ja perenaise muredega; siin meelitas enda poole lilleaed ja väli, seal mehe töötuba. Aga ta ei mänginud muretult lõbu tundes elamist, vaid elas — salajase ärksa mõttega, valmistus ette, ootas…

Ikka kõrgemale ja kõrgemale jõudis ta… Andrei teadis, et tema kunagine unistus naisest ja abikaasast on kättesaamatu paleus, kuid ta oli õnnelik ka selle kahvatu vastuhelgi üle, mida ta Olgas nägi: ta polnud seda kunagi lootnud.

Samal ajal pidi ta ka ise pidevalt, peaaegu eluaeg kandma suurt hoolt selle eest, et oma mehelikku väärtust ennastarmastava ja uhke Olga silmis endisel kõrgusel hoida, ja seda mitte labase armukadeduse pärast, vaid selleks, et elukristall ei tumestuks; aga see oleks võinud juhtuda, kui Olga usk temasse oleks vähegi kõikuma löönud.

Paljude naiste puhul pole seda sugugi vaja: on nad kord juba mehel, võtavad nad allaheitlikult vastu niihästi mehe head kui ka halvad omadused, lepivad tingimusteta neile määratud positsiooni ja õhkkonnaga või alistuvad niisama alandlikult esimesele juhuslikule kiindumusele, pidades võimatuks või mõttetuks sellele vastu panna: „Ju see on saatus, kirg, naine on nõrk olend,“ jne., jne.…

Isegi kui mees on mõistuse, selle nõidusliku mehejõu poolest kõigist teistest peajagu üle, uhkustavad naised selle väärtomadusega nagu mõne kalli kaelaehtega, seda küll ainult sel juhul, kui see mõistus on pime nende armetute naiselike kelmistükkide suhtes. Kui ta aga julgeb nende väiklast veiderdamist, nende kavalat, tühist ja vahel ka pahelist olemust läbi näha, siis muutub see mõistus neile tüliks ja takistuseks.

Olga ei tundnud seda pimesi saatusele alistumise loogikat ega mõistnud naiste kirekesi ja kiindumusi. Oli ta kord tunnustanud valitud mehe inimlikku väärikust ja õigusi tema enese suhtes, siis uskus ta meest ja armastaski selle pärast; kui aga usk kadus, siis kadus ka armastus, nagu see sündis Oblomovi puhul.

Kuid tookord oli ta samm alles kõhklev, tahe kõikuv; ta oli alles hakanud elu vaatlema ja tema üle mõtlema, oli alles teadlikuks saanud oma mõistuse ja iseloomu olemusest ning korjas alles materjali; loomistöö oli veel algamata, elurajad aimamata.

Andreid ei uskunud ta enam pimesi, vaid teadlikult; Andreis kehastus tema meheliku täiuse ideaal. Mida rohkem ja teadlikumalt ta teda usaldas, seda raskem oli Andreil samale kõrgusele püsima jääda, et olla tema mõistuse, südame ja ka unistuste kangelaseks. Ja ta usaldas meest nõnda, et ei tunnustanud enese ja tema vahel ühtki vahemeest ega vaheastet peale jumala.

Seepärast poleks ta ka seda talunud, kui Andrei kord tunnustatud väärtused oleksid juuksekarvagi võrra madalamaks osutunud; iga valetoon mehe iseloomus või mõttelaadis oleks toonud vapustava lahkheli. Varisev õnnetempel oleks Olga oma rusude alla matnud, või kui ta jõud oleks alles jäänud, siis oleks ta jälle otsima hakanud…

Aga ei, sellised naised kahte korda ei eksi… Pärast niisuguse usu ja armastuse kadumist oleks uuestisünd võimatu.

Stolz oli väga õnnelik oma sisuka ja vaheldusrikka elu üle, kus õitses närtsimatu kevad, ning ta haris, hoidis ja hellitas teda hoolega, innukalt ja agaralt, üksnes siis kerkis hingepõhjast hirm, kui tal meelde tuli, et Olga oli kord olnud hukkumisest juuksekarva kaugusel, et see etteaimatud tee — nende elud, mis voolasid ühtekokku, — oleks võinud hargneda, et kogenematus eluteel oleks võinud lasta hukatuslikul eksitusel teoks saada, et Oblomov…

Värin läbis teda. Uuhh! Olga selles elus, mida oleks talle valmistanud Oblomov! Elus, mis poleks olnud muud kui roomamine ühest päevast teise, ja Olga selle keskel — mõisaprouana, oma laste hoidjana, perenaisena, ja muud mitte midagi!

Kõik küsimused ja kahtlused, kogu palavikuline elutung oleks kulunud majapidamismuredele, pühade ootamisele, võõraste vastuvõtmisele, perekondlikele pidudele, sünnipäevadele, ristsetele, mehe apaatiale ja unele!

Abielu oleks olnud ainult vorm, aga mitte sisu, abinõu, aga mitte eesmärk; ta oleks olnud ainult lahedaks, muutumatuks raamiks võõruskäikudele, külaliste vastuvõtmisele, lõunasöökidele, piduõhtutele ja tühjale lobisemisele!…

Kuidas oleks Olga seda elu talunud? Algul oleks ta rabelnud, otsides ja aimates elusaladust, siis piinelnud ja nutnud, lõpuks kõigega harjunud, paksuks läinud, söönud, maganud ja nürinenud…

Ei, nõnda poleks see tema puhul läinud: Olga oleks nutnud, piinelnud, kiduma hakanud ja surnud — armastava, hea, kuid jõuetu mehe kaenlas… Vaene Olga!

Aga kui tuli ei kustu, kui elu ei sure, kui jõud peab vastu ja nõuab vabadust, kui ta lehvitab tiibu nagu teravasilmne tugev emakotkas, keda on üürikeseks vangistanud nõrgad käed, ja sööstab kõrgele kaljule, kus ta näeb isakotkast, kes on veel tugevam ja teravasilmsem kui tema ise?… Vaene Ilja!

„Vaene Ilja!“ ütles Andrei kord kuuldavalt, kui ta minevikule mõtles.

Seda nime kuuldes laskis Olga käed koos õmblustööga rüppe langeda, tõstis pea ja vajus sügavalt mõttesse. Nime hüüdmine oli mälestused ellu äratanud.

„Kuidas ta elab?“ küsis ta mõne aja pärast. „Kas seda siis tõesti teada ei saa?“

Andrei kehitas õlgu.

„Võiks mõelda, nagu me elaksime alles sel ajal, kus posti polnud olemas,“ ütles ta, „kus inimesed lahkudes teineteist kadunuks pidasid ja tõesti ka jäädavalt kadusid.“

„Sa võiksid veel mõnele oma sõbrale kirjutada: saaks vähemalt teada…“

„Me ei saaks midagi muud teada kui ainult seda, mida me juba teame: et ta on elus ja terve, elab sealsamas korteris, ja seda tean ma ilma sõpradetagi. Aga kuidas ta elab, kas ta on oma eluga rahul, kas ta on hingeliselt juba surnud või hingitseb veel elusäde — seda ükski kõrvaline inimene teada ei saa…“

„Ah, ära räägi nõnda, Andrei: hirmus ja valus on seda kuulda! Ma tahaksin nii väga teada, aga ma kardan…“

Olgal oli nutt varaks.

„Kevadel sõidame Peterburi, siis näeme ise…“

„Mis sest kasu on, et näeme, peab tegema kõik, et…“

„Kas ma siis pole teinud? Olen ma teda vähe manitsenud, tema asju ajanud ja korraldanud — kui ta selle peale vähemalt vastakski! Kokku saades on ta kõigega päri, aga niipea kui ta silmist lased — jumalaga: magab jälle! Jända nagu joodikuga!“

„Mis sa siis lased teda silmist?“ küsis Olga kärsitult. „Temaga peab otsustavalt talitama: kaasa võtma, tõlda panema ja maale viima. Me asume ju nüüd oma mõisa elama; ja tema on sealsamas lähedal… me võtame ta kaasa…“

„No siis on meil alles mure kaelas!“ arutas Andrei toas edasi-tagasi käies. „Ja lõppu sel ei tule!“

„On see sulle raske?“ küsis Olga. „See on uudis! Esimest korda kuulen sind selle mure pärast nurisevat.“

„Ma ei nurise,“ vastas Andrei, „ma ainult arutan.“

„Ja miks sa niimoodi arutad? Sa oled iseendale tunnistanud, et see on tüütu ja tülikas, eks ole?“

Olga vaatas uurivalt mehele otsa. Mees raputas pead.

„Mitte tülikas, vaid kasutu: seda olen ma küll vahel mõelnud.“

„Ära räägi, ära räägi nii!“ peatas teda Olga. „Ma mõtlen siis jälle päev läbi sellele ja kurvastan nagu mineval nädalal. Kui su sõprus on kustunud, siis pead sa ligimesearmastuse pärast selle mure enda peale võtma. Ja kui sina oled tüdinud, siis lähen mina üksi, ja ilma temata ma ära ei tule: minu palved liigutavad teda; ma tunnen, et hakkan kibedasti nutma, kui ma teda hukkununa, surnuna näen! Võib-olla pisarad…“

„Äratavad ta ellu — arvad või?“ küsis Andrei vahele.

„Ei, aktiivsesse ellu mitte, aga nad sunnivad teda vähemalt enda ümber pilku heitma ja oma elu mingil määral paremaks muutma. Ta ei jää sinna mülkasse, vaid tuleb endasuguste hulka, meie juurde. Niipea kui ma tol korral sinna läksin, ärkas ta silmapilk ja tundis häbi…“

„Kas sa teda viimati endiselt ei armasta?“ küsis Andrei naljatoonil.

„Ei!“ vastas Olga tõsiselt ja mõtlikult, nagu vaataks ta tagasi minevikku. „Ma ei armasta teda endiselt, aga temas on midagi, mida ma armastan, millele ma olen nähtavasti truuks jäänud ja jäängi, mitte nagu teised, kes…“

„Kes need teised on? Ütle, sa mürgine madu, hammusta, nõela: kas mina või? Eksid! Kui sa tõtt tahad teada, siis mina õpetasin sindki teda armastama, ja vähe puudus, et oleksin asja õnneliku lõpuni viinud. Ilma minuta oleksid sa teda märkamata temast möödunud. Mina seletasin sulle, et tal pole vähem mõistust kui teistel, ainult et see on maha maetud, lämbumas kõiksugu prahi all ja magab laisaund. Tahad, ma ütlen sulle, miks ta ikka veel sulle kallis on ja miks sa teda armastad?“

Olga noogutas nõusolevalt.

„Sellepärast, et tal on midagi, mis on kallim kui mõistus: aus, ustav süda! See on tema loomuse kuld; rikkumatult on ta selle elust läbi kandnud. Ta kukkus, kui teda tõugati, jahtus, uinus viimaks löödult ja pettununa magama, kui ta elujõu kaduma laskis minna; aga ausust ja ustavust ta ei kaotanud. Tema süda pole andnud ainustki valetooni, mingit poriplekki pole talle külge jäänud. Mingi ehitud vale ei avatle teda ja miski ei kalluta teda eksiteele; tema ümber võib lainetada kurjuse ja alatuse meri, kogu maailm võib lasta end mürgitada või nurjupidi pöörata, aga Oblomov ei hakka kunagi puuslikke kummardama, tema hing jääb ikka puhtaks, selgeks, ausaks… See on läbipaistev, kristalne hing; niisuguseid inimesi on vähe; nad on haruldased; nad on pärlid rahva hulgas! Tema südant ei saa ära osta; teda võib alati ja igal pool usaldada. See ongi see, millele sa oled truuks jäänud ja mille pärast tema eest hoolitsemine pole mulle kunagi raske. Ma olen tundma õppinud paljusid väärt inimesi, aga nii lihtsat, selget ja puhast südant pole ma näinud, ma olen paljusid armastanud, aga mitte kedagi nii kindlalt ja palavalt kui Oblomovit. Kui oled teda kord tundma õppinud, siis ei saa teda armastamata olla. On see nii? Olen ma õieti aimanud?“

Olga vaikis, pilk õmblustööl. Andrei jäi mõtlema.

„Kas see siis polegi kõik? Mis veel? Ah jaa!“ lisas ta siis elavalt ja lõbusalt. „See läks hoopis meelest… tuviõrnus…“

Olga hakkas naerma, pani õmblustöö ruttu kõrvale, jooksis Andrei juurde, võttis tal kaela ümbert kinni, vaatas talle mõni aeg säraval pilgul otse silma ja jäi siis pead mehe õla vastu toetades mõttesse. Tema mälus elustus Oblomovi tasane, mõtlik nägu, tema õrn vaade, tema alandlikkus, siis tema haledalt häbelik naeratus, millega ta oli lahkumisel Olga etteheidetele vastanud… ja Olgal hakkas temast nii kahju, tal oli tema pärast nii valus…

„Sa ei jäta teda hooletusse, ei ütle temast lahti?“ küsis ta, hoides käsi ikka veel mehe kaela ümber.

„Mitte kunagi! Või olgu siis, et meie vahel äkki kuristik avaneb või müür kerkib…“

Olga suudles meest.

„Ja kui Peterburi jõuame, võtad mind kaasa?“

Andrei vaikis.

„Eks? Jah?“ nõudis naine tungivalt vastust.

„Kuule, Olga,“ ütles Andrei ja püüdis naise käsi kaela ümbert lahti võtta, „enne tuleb siiski…“

„Ei, ütle jah, luba seda, muidu ma sind rahule ei jäta!“

„Võib ju ka,“ vastas Andrei, „aga mitte esimesel, vaid teisel korral; ma tean, mis sinuga sünnib, kui sa tema…“

„Ära räägi, ära räägi!…“ ütles Olga vahele. „Jah, sa võtad mind kaasa, ja kahekesi ajame kõik joonde. Üksi sa ei oska, ei taha!“

„Olgu peale; aga sa rikud oma tuju, ja võib-olla tükiks ajaks,“ ütles Andrei, kes polnud päris rahul, et Olga temalt nõusoleku välja pressis.

„Pea meeles,“ lõpetas Olga, istudes oma kohale tagasi, „sa taganed ainult siis, kui avaneb kuristik või kerkib müür teie vahele. Ma ei unusta seda lubadust.“