Oblomov/neljas jagu/VI
←V
|
Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VII→
|
VI
Kahe tunni pärast tuligi Stolz.
„Mis sul viga on? Küll sa oled muutunud, nii paks ja kahvatu! Oled sa haige?“ küsis Stolz.
„Tervis on kehv, Andrei,“ vastas Oblomov teda kaelustades, „vasak jalg kipub ikka ära surema.“
„Ja kui jõle su elamine on!“ ütles Stolz ringi vaadates, „miks sa oma öökuube kord ometi ära ei viska? Lapp lapi otsas kinni!“
„Harjumus, Andrei, kahju lahkuda.“
„Aga voodivaip ja kardinad…“ jätkas Stolz, „on see ka harjumus? On sul kahju neid närusid uute vastu vahetada? Armas aeg, kuidas sa võid selles voodis üldse magada? Mis sinuga lahti on?“
Stolz vaatas ainiti Oblomovit, siis jälle aknakardinaid ja voodit…
„Ei midagi,“ vastas Oblomov kohmetult, „sa tead ju, ma pole oma toa sisustusele kunagi väga suurt rõhku pannud… Hakkame parem lõunat sööma. Hei, Zahhar! Kata ruttu laud ära! Noh, kas tulid kauaks? Ja kust sa tuled?“
„Arva ära, kes ma olen ja kust ma tulen,“ ütles Stolz, „sina ei kuule ju siin suure ilma kohta midagi.“
Oblomov vaatas uudishimulikult sõbrale otsa ja jäi ootama, mida see ütleb.
„Kus Olga on?“ küsis ta.
„Noo, sa polegi unustanud? Ma mõtlesin, et sa unustad,“ ütles Stolz.
„Ei, Andrei, kas saab siis teda unustada? See tähendaks unustada, et ma olen kord elanud, paradiisis olnud… Nüüd aga — näed ise!…“ Ta ohkas. „Aga kus ta on?“
„Oma mõisas, juhib majapidamist.“
„Tädiga koos?“ küsis Oblomov.
„Jah, ja mehega.“
„On ta siis mehel?“ küsis Oblomov silmi pärani ajades.
„Miks sa ära kohkusid? Ikka mälestused või?…“ küsis Stolz vaikselt, peaaegu õrnalt.
„Oh ei, jumal sinuga!“ ütles Oblomov tõrjuvalt, kui ta enesevalitsuse tagasi sai. „Ma ei kohkunud, vaid imestasin ainult; ma ei tea, miks see mind vapustas. Kas ammu juba? On ta õnnelik? Räägi, jumala pärast! Mul on tunne, et sa võtsid raske koorma mu südamelt! Kuigi sa kinnitasid, et ta olevat mulle andeks andnud, aga tead… ma ei olnud rahulik! Ikka näris miski mu südant… Armas Andrei, ma olen sulle nii tänulik!“
Oblomov oli südamest rõõmus, ta lausa hüples sohval ja läks nii elevile, et Stolz vaatas teda heal meelel ja koguni liigutatult.
„Kui hea sa oled, Ilja!“ ütles ta. „Sinu süda oli tõesti teda väärt. Ma räägin talle seda.“
„Ei, ei, ära räägi midagi!“ ütles Oblomov vahele „Ta võiks mind tundetuks pidada, et ma tema mehelemineku üle rõõmutsen.“
„Kas siis rõõm ei ole tunne, pealegi veel egoismist vaba tunne? Sa rõõmutsed ju ainult tema õnne üle.“
„Jah, see on tõsi!“ ütles Oblomov jälle vahele. „Jumal teab, mis ma kokku jahvatan… Aga kes on siis see õnnelik? Seda ma ei küsinudki.“
„Kes?“ kordas Stolz. „Kas sa seda siis ise ei aima, Ilja?“
Oblomovi pilk jäi äkki liikumatult sõbra näol peatuma: ta ilme kivines korraks ja jume kadus.
„Ega ometi… sina?“ küsis ta siis.
„Jälle kohkusid ära! Mispärast ometi?“ küsis Stolz naerma hakates.
„Ära tee nalja, Andrei, räägi tõtt!“ ütles Oblomov ärevalt.
„Jumala eest, ma ei tee nalja! Juba teist aastat olen ma Olgaga abielus.“
Vähehaaval kadus jahmatus Oblomovi näolt ja selle asemele tuli leplik mõtlikkus; ta ei tõstnud veel silmi, kuid tema mõtlikkus muutus peagi vaikseks ja sügavaks rõõmuks, ja kui ta viimaks pilgu Stolzi poole pööras, oli see hardunud ja pisarais pilk.
„Armas Andrei!“ ütles ta sõpra kallistades. „Armas Olga… Sergejevna!“ lisas ta siis, vaimustust maha surudes. „Teid on jumal ise paari pannud! Jumal küll, kui õnnelik ma olen! Ütle siis talle…“
„Ütlen, et paremat Oblomovit ma ei tea!“ ütles Stolz väga liigutatult vahele.
„Ei, ütle talle, tuleta talle meelde, et mina kohtasin teda ainult selleks, et teda õigele teele juhtida, ja et ma õnnistan seda kohtumist, ja õnnistan teda ka tema uuel eluteel! Kui teda oleks kosinud mõni teine…“ lisas ta hirmunult, „aga nüüd ei punasta ma oma osa pärast, ei kahetse seda; mu hingelt langes raske koorem, seal on jälle selge ja ma olen õnnelik. Mu jumal, ma tänan sind!“
Jälle kippus ta meeleliigutusest sohval peaaegu hüplema; kord tulid pisarad silma, kord tükkis naer peale.
„Zahhar, olgu lõunaks vahuveini!“ hüüdis ta, unustades, et tal pole krossigi hinge taga.
„Ma räägin Olgale, kõik viimseni!“ lubas Stolz. „Pole ime, et ta ei suuda sind unustada. Jah, sa olid teda väärt: su süda on sügav nagu kaev!“
Zahhari pea tuli ukse vahelt nähtavale.
„Olge head, tulge siia,“ ütles ta härrale silma pilgutades.
„Mis seal on?“ küsis Oblomov kärsitult. „Mine välja!“
„Olge head, raha!“ sosistas Zahhar.
Oblomov jäi äkki vait.
„Noh, pole siis vaja!“ sosistas ta ukse vahelt vastu. „Ütle, et unustasid, ei jõudnud! Mine!… Ei, tule siia!“ ütles ta valjusti. „Tead sa uudist, Zahhar? Soovi õnne: Andrei Ivanõtš on abiellunud!“
„Oh, isake! Andis jumal niikauaks elupäevi, et seda rõõmu kuulda sain! Soovime õnne, Andrei Ivanõtš; andku jumal teile palju aastaid ja palju lapsi! Oh taevake, seda rõõmu küll!“
Zahhar kummardas, naeratas, kähises ja nohises. Stolz võttis taskust paberraha ja andis selle talle.
„Säh, võta, osta endale uus kuub,“ ütles ta, „vaata ometi, sa näed välja nagu kerjus.“
„Kelle te võtsite, isake?“ küsis Zahhar, kuna ta ise Stolzi kätt püüdis suudelda.
„Olga Sergejevna — mäletad ju?“ ütles Oblomov.
„Iljinskite preili? Taevake! Nii tore preili! Ilja Iljitš sõimas mind, vana peni, tookord asja eest! Olen süüdi, tegin pattu: mina ajasin kõik härra peale. Mina rääkisingi Iljinski rahvale, mitte Nikita! Ja näe, tuli laimujutt välja! Oh issake, oh jumaluke…“ kordas ta eestuppa minnes.
„Olga kutsub sind oma mõisasse; sinu armastus on jahtunud, pole sulle enam ohtlik: sa ei lähe armukadedaks. Sõidame sinna!“
Oblomov ohkas.
„Ei, Andrei,“ ütles ta, „armastust ja armukadedust ma ei karda, aga teile ma siiski ei tule.“
„Mida sa siis kardad?“
„Kardan kadedust: teie õnn oleks mulle peegliks, kust ma näeksin oma kibedat, raisatud elu, aga teisiti ma elama ei hakka, ei suuda.“
„Mine ikka, kallis Ilja! Sa hakkad tahtmatagi samuti elama, nagu su ümbruses elatakse. Hakkad majapidamisega tegelema, arvet pidama, lugema, muusikat kuulama! Kui ilusaks on läinud Olga hääl! Mäletad „Casta diva’t“?“
Oblomov vehkis käega, et Stolz ei tuletaks seda meelde.
„Sõidame!“ käis Stolz peale. „Olga tahab seda, ta ei jäta enne järele. Mina väsin, aga tema mitte. See on selline tuli, selline elu, et sellest ajuti minulegi küllalt saab. Su hinges hakkab jälle minevik liikuma. Tuleb meelde park, sirelioks, saad natukeseks ajaks elu sisse…“
„Ei, Andrei, ei, ära tuleta meelde, ära puuduta seda, jumala pärast!“ ütles Oblomov tõsiselt. „See teeb mulle valu, ja mitte rõõmu. Mälestused on kas suur luule — kui nad on elava õnne mälestused — või kõrvetav valu — kui nad puudutavad kuivanud haavu… Räägime millestki muust. Ah jaa, ma pole sind veel selle vaeva eest tänanud, mis sa mu mõisas oled minu eest näinud. Sõber! Mina ei suuda, ei jaksa! Otsi tänu omaenda südamest või oma õnnest — Olgast… Olga Sergejevnast, mina aga… mina ei suuda sind küllalt tänada! Anna andeks, et ma pole sind sest vaevast tänini vabastanud. Aga varsti tuleb kevad, siis lähen tingimata Oblomovkasse…“
„Tead sa ka, mis Oblomovkas tehakse? Sa ei tunne teda äragi!“ ütles Stolz. „Ma ei hakanud sulle kirjutama, sest sa ei vasta ju kirjadele. Sild on valmis, maja suvest peale katuse all. Seesmise ehitustöö eest pead juba ise muretsema, oma maitse järgi — seda ma enda peale ei võta. Tööd juhatab uus valitseja, minu valitud mees. Vaatasid sa aruandes väljaminekuid?…“
Oblomov vaikis.
„Sa pole aruannet lugenudki?“ küsis Stolz talle otsa vaadates. „Kus ta on?“
„Oota, pärast lõunat otsin üles; peab Zahhari käest küsima…“
„Ah, Ilja, Ilja! Ei tea, kas nutta või naerda.“
„Pärast lõunat otsime üles. Nüüd hakkame sööma!“
Stolz istus nina krimpsutades lauda. Talle tuli eeliapäev meelde: austrid, ananassid, nepid; nüüd aga nägi ta jämedat laudlina; äädika- ja õlikaravinidel olid korkide asemel paberitropid peal; kummagi taldrikul oli suur rukkileivakäär; kahvlitel olid harud murtud. Oblomovile toodi kalasuppi, Stolzile tangusuppi kanalihaga; pärast tuli kõva keel ja siis lambapraad. Juurde toodi punast veini. Stolz valas endale pool klaasi, maitses, pani klaasi lauale tagasi ega puudutanud seda enam. Ilja Iljitš jõi kaks sõstralehenapsi ja hakkas ahnelt lambaliha sööma.
„Vein ei kõlba kuhugi!“ ütles Stolz.
„Vabanda, polnud aega üle jõe minna,“ vastas Oblomov. „Tahad ehk sõstralehenapsi? Väga hea, Andrei, proovi ka!“
Ta valas endale veel ühe pitsi ja jõi ära.
Stolz vaatas teda imestunult, kuid vaikis.
„Agafja Matvejevna laseb sõstralehtede peal tõmmata: tubli naisterahvas!“ rääkis Oblomov, pisut juba purju jäädes. „Mina ei tea tõepoolest, kuidas ma maal ilma temata läbi saan: teist niisugust perenaist küll ei leia.“
Stolz kuulas teda kergelt kortsus kulmul.
„Mis sa arvad, kes seda kõike valmistab? Anisja? Oh ei!“ jätkas Oblomov. „Anisja hoolitseb kanapoegade eest, kastab kapsaid ja peseb põrandaid; aga kõik see on Agafja Matvejevna tehtud.“
Stolz ei söönud lambaliha ega kohupiimakäkke, pani kahvli kõrvale ja vaatas, millise isuga Oblomov seda toitu sõi.
„Nüüd sa enam minu seljas pahempidi särki ei näe,“ rääkis Oblomov edasi, kuna ta ise isukalt konte lutsis, „tema valvab kõige järele, tema näeb kõike; mul pole enam ühtki nõelumata sukka — ja kõik teeb tema ise. Ja millist kohvi ta veel keedab! Pärast lõunat lasen sulle tuua.“
Stolz kuulas vaikides, mureliku näoga.
„Vend kolis tal siit ära, mõtleb naist võtma hakata; majapidamine pole enam nii suur nagu enne. Aga enne, tead, kuidas töö perenaise käes edenes! Hommikust õhtuni oli ta lennus — turule ja kaubahoovi… Tead, mis ma sulle ütlen,“ jätkas Oblomov juba pehmel keelel, „anna mulle kaks-kolm tuhat, siis ma ei hakkaks sulle keelt ja lambaliha pakkuma; laseks terve sammakala lauale tuua, ja forelle, esimese sordi fileed! Ilma kokatagi teeks Agafja Matvejevna imet, jajah!“
Ta jõi veel ühe napsi.
„Joo, Andrei, proovi, tõepoolest: suurepärane naps! Olga Sergejevna ei oska sulle niisugust valmistada. — Ta laulab küll „Casta diva’t“, aga niisugust napsi valmistada ei oska! Ega niisugust seenepirukat kanalihaga! Niisugust nagu siin küpsetati mõnikord ainult Oblomovkas! Ja see on ka hea, et seda ei küpseta mulle mõni kokk: see pätsib pirukat jumal teab missuguste kätega; Agafja Matvejevna aga on puhtus ise!“
Stolz kuulas tähelepanelikult, kikkis kõrvu.
„Käed olid tal enne valged,“ jätkas tunduvalt joobnud Oblomov, „kas või anna suud! Nüüd on küll karedaks läinud, sest ta teeb ju kõik ise! Ise tärgeldab minu särgidki!“ ütles ta härdalt, peaaegu pisarsilmil. „Jumala eest, ma ise nägin! Mõne teise eest ei hoolitse oma nainegi nii hästi, jumala eest! Suurepärane naisterahvas, see Agafja Matvejevna! Ääh, Andrei! Koli Olga Sergejevnaga ka siia, üüri endale siin suvemaja: oleks tore elu küll! Jooksime metsa all teed, eeliapäeval läheksime Püssirohuvabrikute juurde aasale; vanker toidumoona ja teemasinaga sõidaks järele. Laotaksime vaibad rohu peale, pikutaksime seal! Agafja Matvejevna õpetaks ka Olga Sergejevnale majapidamist, ta võiks õpetada küll! Ainult praegu on lugu kehvaks läinud: vend kolis ära; aga kui meile jääks kolm-neli tuhat, siis laseksin ma sulle, tead, missugused kalkunid lauale panna…“
„Sa saad ju minu käest viis!“ ütles Stolz äkki. „Kuhu sa selle kõik paned?“
„Aga võlg?“ lipsas Oblomovil suust.
Stolz kargas püsti.
„Võlg?“ kordas ta. „Mis võlg?“
Ja nagu kuri koolmeister vaatas ta peitupugevale õpilasele otsa.
Oblomov jäi korrapealt vait. Stolz istus tema juurde sohvale.
„Kellele sa võlgu oled?“ küsis ta.
Oblomov muutus kainemaks, sai aru tagasi.
„Mitte kellelegi, ma valetasin,“ ütles ta.
„Ei, sa valetad praegu, ja üpris saamatult. Mis võlad sul on? Mis on sinuga juhtunud, Ilja? Jajaa! Seda siis tähendabki see lambaliha ja hapu vein! Sul pole raha! Kuhu sa oma raha paned?“
„Ma olen tõepoolest… perenaisele… natuke toidu eest… võlgu…“ ütles Oblomov..
„Lambaliha ja keele eest! Ilja, räägi, mis siin sünnib? Mis lugu see on: vend kolis ära, majapidamine läks kehvaks… Siin on midagi korrast ära. Palju sa võlgu oled?“
„Kümme tuhat… võlakirja põhjal…“ sosistas Oblomov.
Stolz kargas üles ja istus uuesti.
„Kümme tuhat? Perenaisele? Toidu eest?“ kordas ta kohkunult.
„Jah, sai liiga palju ostetud, ma elasin laialt… Mäletad, virsikud, ananassid… nõnda see võlg tuligi…“ pomises Oblomov. „Aga mis sellest rääkida!“
Stolz ei vastanud. Ta mõtles: „Vend kolis ära, majapidamine läks kehvaks — ja nõnda on see tõepoolest: nii lage, vaene, räpane on siin! Mis inimene see perenaine küll on? Oblomov kiidab teda! Ta hoolitseb Oblomovi eest; Oblomov räägib temast suure õhinaga…“
Äkki tõtt tabades läks Stolz näost kahvatuks. Ta tundis külmavärinaid.
„Ilja!“ küsis ta. „See naine… kes ta sulle on?“
Kuid Oblomov oli pea lauale pannud ja tukkus.
„See naine koorib teda, teeb ta puupaljaks… see on igapäevane lugu, aga ma lihtsalt ei tulnud selle mõtte peale!“ arutas Stolz endamisi.
Ta tõusis ja avas ruttu perenaise toa ukse, nii et see teda nähes ehmus ja pillas lusika maha, millega ta kohvi oli seganud.
„Mul on vaja teiega rääkida,“ ütles Stolz viisakalt.
„Olge head, astuge võõrastetuppa, ma tulen kohe,“ vastas perenaine arglikult.
Ja rätikut kaela heites astus ta Stolzi järel võõrastetuppa, kus ta sohva äärele istus. Salli ei olnud tal enam ümber võtta, ja nõnda püüdis ta oma käsi rätiku alla peita.
„Kas Ilja Iljitš andis teile võlakirja?“ küsis Stolz.
„Ei,“ vastas naine nüri imestusega, „härra pole mulle mingit kirja andnud.“
„Kuidas nii, teil pole mingit kirja?“
„Mina pole mingit kirja näinud!“ kinnitas naine ikka nüri imestusega…
„Võlakirja?“ kordas Stolz.
Naine mõtles natuke.
„Ehk te räägiksite vennaksega,“ ütles ta, „aga mina pole mingit kirja näinud.“
„On ta loll või kelm?“ mõtles Stolz.
„Aga kas Ilja Iljitš on teile võlgu?“ küsis ta.
Naine vaatas talle nürilt otsa, siis selgis ta ilme veidi, ilmutades koguni ärevust. Talle tulid meelde panditud pärlid, hõbeasjad ja mantel ning ta arvas, et Stolz sellest võlast räägib, aga ta mõistus ei võtnud kuidagi kinni, mismoodi see teatavaks on saanud; tema ise polnud ju Oblomovile sõnagi lausunud, isegi Anisjale mitte, kellele ta muidu iga kopika kohta aru andis.
„Kui palju ta teile võlgu on?“ küsis Stolz murelikult.
„Mitte midagi! Mitte kopikatki!“
„Varjab minu eest, häbeneb, see ahne loom, liiakasuvõtja!“ mõtles Stolz. „Aga küll ma talt kõik kätte saan!“
„Aga need kümme tuhat?“ ütles Stolz.
„Mis kümme tuhat?“ küsis naine äreva imestusega.
„Ilja Iljitš on teile võlakirja põhjal kümme tuhat rubla võlgu — kas on või ei ole?“ küsis Stolz.
„Härra pole mulle midagi võlgu. Paastu ajal oli lihunikule kaksteist ja pool rubla võlgu, aga see on juba kolme nädala eest ära makstud; ja koore eest on piimanaisele ka makstud — nii et võlga ei ole.“
„Kas teil siis seda dokumenti ei olegi?“
Naine vaatas nürilt mehe otsa.
„Ehk räägiksite vennaksega,“ vastas ta, „ta elab üle uulitsa Zamõkalovi majas, näe, seal, keldripealne maja.“
„Ei, lubage, et ma räägin teiega,“ ütles Stolz kindlalt. „Ilja Iljitš arvab, et tema on teile võlgu, ja mitte teie vennale…“
„Ta ei ole minule võlgu,“ vastas naine, „aga seda, et ma hõbeasjad, pärled ja karusnahavoodriga mantli panti viisin, seda tegin ma iseenda pärast. Ostsin endale ja Mašale kingad ja Vanjale särgiriiet, osa maksin keeduvilja eest poodi ka… Ilja Iljitši peale ei läinud sealt kopikatki.“
Stolz vaatas ja kuulas naist ning püüdis tema sõnade mõttest aru saada. Paistis, et tema üksi aimas ligilähedaselt Agafja Matvejevna saladust, ja seni hoolimatu, peaaegu põlglik pilk, millega ta naist oli mõõtnud, muutus tahtmatult uudishimulikuks, isegi osavõtlikuks.
Ta aimas ähmaselt pärlikee ja hõbeasjade pantimise näol toodud ohvri salajast tähendust, kuid ta ei olnud kindel, kas see ohver oli toodud puhtast kiindumusest või lootuses sellest edaspidi mõnesugust kasu saada.
Stolz ei teadnud, kas ta pidi Ilja pärast kurvastama või rõõmustama. Oli selge, et Ilja sellele naisele võlgu ei ole ja et see võlg on „vennakse“ kelmistükk; kuid peale selle selgus veel nii mõndagi muud… Mida tähendab pärlikee ja hõbeasjade pantimine?
„Nii et teil ei ole nõudmisi Ilja Iljitši vastu?“ küsis Stolz.
„Ehk võtaksite vaevaks vennaksega rääkida,“ vastas naine monotoonselt, „nüüd peaks ta juba kodus olema.“
„Teie ütlete, et Ilja Iljitš ei ole teile võlgu?“
„Mitte kopikatki, tõesti mitte, jumala tõsi!“ vastas naine pühapildi poole vaadates ja risti ette lüües.
„Kas te olete valmis seda ka tunnistajate kuuldes kinnitama?“
„Kõigi kuuldes, kas või pihil! Aga et ma pärled ja hõbeasjad panti panin, siis seda tegin ma oma kulude katteks…“
„Väga hea!“ ütles Stolz vahele. „Homme tulen ma oma kahe tuttavaga teie poole; ehk olete siis nii lahke ja kordate seda ka nende kuuldes?“
„Te võiksite parem vennaksega rääkida,“ kordas naine, „mina pole ju korralikult riideski… ma olen kõik see aeg köögis, pole hea, kui võõrad näevad: vaatavad viltu.“
„Sest pole midagi, mitte kõige vähematki! Teie vennaksega räägin ma aga pärast seda, kui teie olete paberile alla kirjutanud…“
„Kirjutamisega ma küll enam toime ei tule…“
„Siin pole ju palju kirjutada, kõigest paar rida!“
„Ei, ärge seda minu käest nõudke; las parem Vanja kirjutab: tema teeb ilusti puhtalt…“
„Ei, ärge nüüd ajage vastu,“ tingis Stolz, „kui te sellele paberile alla ei kirjuta, siis tähendab see, et Ilja Iljitš on teile kümme tuhat rubla võlgu.“
„Ei, härra pole mulle midagi võlgu, mitte kopikatki,“ kinnitas naine. „Jumala eest!“
„Sel juhul peate küll paberile alla kirjutama. Jumalaga, homseni!“
„Parem, kui te homme vennakse poolt läbi läheksite…“ ütles naine veel Stolzi välja saates, „näe, seal nurga peal, üle uulitsa.“
„Ei, ja ma palun teid ka vennaksele sellest enne mitte sõnagi rääkida, kuni ma tulen, muidu teeb see Ilja Iljitšile palju paha…“
„Ma ei ütle talle siis midagi!“ ütles perenaine sõnakuulelikult.