Oblomov/kolmas jagu/V
←IV
|
Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VI→
|
V
Oblomov ei teadnud, mis näoga ta Olga ette ilmub, mida talle ütleb või mida ütleb neiu, ning ta otsustas kesknädalal tema poole sõitmata jätta ja kokkusaamise pühapäevale edasi lükata, kui on palju külalisi, nii et nad kahekesi rääkida ei saa.
Rahva rumalaid jutte ei tahtnud ta Olgale rääkida, kartes teda selle parandamatu pahega ärritada, aga üldse mitte midagi rääkida oleks ka raske: ta ei mõista Olgaga silmakirjatseda; Olga saab kindlasti tema käest kõik kätte, ükskõik mida ta ka kõige salajasemates südameurgastes tahaks varjata.
Sellele otsusele jõudes rahunes ta mõnevõrra ja kirjutas naabermõisnikule, oma volinikule, teise kirja, millele ta palus ruttu vastata, ja kui võimalik, siis rahuldavalt.
Siis hakkas ta arutlema, kuidas seda pikka ja talumatult igavat ülehommet mööda saata, mis oleks võinud otsast otsani täidetud olla Olga lähedusega, kahe hinge nähtamatu vestlusega ja Olga lauluga. Et see Zahhar pidi ka nii kohatul ajal tema meelerahu rikkuma!
Oblomov otsustas lõunaks Ivan Gerassimovitši poole minna, et see talumatu päev mööduks nii tähelepandamatult kui saab. Küllap ta pühapäevaks jõuab juba midagi valmis mõelda, ja väga võimalik, et seks ajaks saabub maalt ka vastus.
Jõudis kätte ülehomme.
Teda äratas koera keti otsas karglemine ja pöörane haukumine. Keegi tuli hoovi, küsis kedagi. Kojamees kutsus Zahhari välja. Zahhar tõi Oblomovile linnapostist kirja.
„Iljinskaja preili käest,“ ütles ta.
„Kust sina seda tead?“ küsis Oblomov pahaselt. „Valetad!“
„Kui suvitamas olime, tulid temalt ikka niisugused kirjad,“ kinnitas Zahhar.
„On ta terve? Mis see tähendab?“ mõtles Oblomov kirja avades.
„Ma ei taha kesknädalat oodata (kirjutas Olga): mul on nii igav, kui ma Teiega tükil ajal pole kokku saanud; nii et ootan Teid kindlasti homme kell kolm Suveaias.“
Ja see oli kõik.
Jälle kippus hingepõhjast tõusma ärevus, jälle hakkas Oblomov mure pärast vähkrema; kuidas ta peab Olgaga rääkima, mis näo tema ees tegema?
„Ei oska, ei saa,“ ütles ta, „mine küsi Stolzilt!“
Kuid ta rahustas end lõpuks sellega, et vististi tuleb Olga koos tädiga või mõne teise daamiga, näiteks Marja Semjonovnaga, kes Olgat väga armastab ja teda alati nii imetleval pilgul vaatab. Nende juuresolekul lootis ta oma hämmeldust kuidagi varjata ning valmistus olema jutukas ja armastusväärne.
„Ja just lõunaks — leidis ka paraja aja!“ mõtles Oblomov ja läks laiskust ületades Suveaia poole.
Vaevalt jõudis ta pikale puiesteele keerata, kui ta nägi pingilt tõusvat looritatud naist, kes talle vastu ruttas.
Olgaks ei saanud ta teda kuidagi pidada: üksinda! Võimatu! Olga ei julgeks seda, ja ta poleks leidnud ka ettekäänet kodunt välja tulla.
Siiski… kõnnak oli nagu tema oma: nii kergelt ja kärmelt libisesid jalad, nagu polekski neid teineteise ette tõstetud, nagu oleksid nad ise liikunud; ja pea ja kael olid samamoodi pisut ettepoole kumaras, nagu otsiks ta midagi oma jalge eest.
Mõni teine mees oleks neiu kübara või rõivaste järgi ära tundnud, aga Oblomov ei teadnud pärast seda, kui ta oli Olgaga kogu hommikupoole koos olnud, kunagi öelda, missugune kübar või kleit Olgal oli.
Aias ei olnud peaaegu kedagi; üks elatanud härra kõndis käbedalt: tegi nähtavasti tervistavat jalutuskäiku; siis olid seal veel kaks daami… ei, mitte daami, vaid naist, ja hoidja kahe lapsega, kelle näod olid külmast sinised.
Lehestik oli hõredaks jäänud ja paistis läbi; varesed kraaksusid vastikult puude otsas. Aga ilm oli selge ja ilus, ja kui paksult riides olla, siis ka soe.
Looriga naine tuli ikka lähemale ja lähemale…
„Tema!“ ütles Oblomov ja jäi kohkunult seisma, uskumata oma silmi.
„Kuidas, sina? Mis sul arus on?“ küsis ta ja võttis neiul käest kinni.
„Mul on nii hea meel, et sa tulid!“ ütles Olga, jättes ta küsimusele vastuse võlgu. „Ma mõtlesin, et sa ei tulegi, hakkasin juba kartma!“
„Kuidas sa siia said, mismoodi sa tulid?“ päris Oblomov ähmiga.
„Jäta; mis sest asja, mis sa küsid? See on igav! Tahtsin sind näha ja tulin, muud midagi!“
Olga surus kõvasti Oblomovi kätt ning vaatas rõõmsalt ja muretult talle otsa, tundes avalikult ja varjamatult lõbu saatuselt varastatud silmapilgust, nii et Oblomovil hakkas lausa kade meel, kuna tema ei suutnud neiu vallatut meeleolu jagada. Aga oma murelikkusest hoolimata ei saanud ta silmapilgukski sellesse süveneda, nähes neiu nägu, kus puudus täna see harilik keskendunud mõte, mis mängis tema kulmudega ja suubus otsmiku kurdu; täna polnud neiu näos seda kummalist küpsust, mis muidu Oblomovit ikka kohmetuks tegi.
Niisugusel silmapilgul hõõgas ta nägu lapselikku usaldust saatuse, õnne ja Oblomovi vastu… Ta oli väga armas.
„Ah, ma olen nii rõõmus! Nii rõõmus!“ kordas Olga naeratades ja vaatas Oblomovile otsa. „Ma mõtlesin, et ma täna sind ei näegi. Eile tuli mul korraga niisugune nukrus peale — ma ei tea, millest, ja siis ma kirjutasingi. Oli sul hea meel?“
Neiu vaatas talle näkku.
„Miks sa täna nii mossis oled? Ja nii vait? Sa ei rõõmustagi? Ma mõtlesin, et sa kaotad rõõmu pärast aru, aga sa justkui magad! Ärgake üles, armuline härra, Olga räägib teiega!“
Etteheitvalt lükkas neiu ta endast eemale.
„Oled sa haige? Mis sul viga on?“ päris ta.
„Ei, ma olen terve ja õnnelik,“ vastas Oblomov kähku, et lugu tema hingesaladuste püüdmiseni ei läheks. „Mind ajas ainult see ärevusse, et sa niimoodi üksi…“
„See on juba minu mure,“ ütles Olga kärsitult. „Kas oleks parem, kui ma tante oleks kaasa tulnud?“
„Oleks küll, Olga…“
„Oleksin ma seda teadnud, ma oleksin teda palunud,“ ütles Olga haavunult ja laskis mehe käe lahti. „Ma arvasin, et sul ei ole suuremat õnne kui minuga kahekesi olla.“
„Ei ole ega saagi olla!“ vastas Oblomov. „Aga kuidas sa siiski üksi…“
„Mis seda nii kaua arutada, räägime parem millestki muust,“ ütles neiu muretult. „Ah, kuule!… Ma tahtsin midagi öelda, aga unustasin nüüd ära…“
„Kas ehk seda, kuidas sa üksi siia tulid?“ päris Oblomov, vahtides rahutult ringi.
„Oh ei! Sul ikka sama jutt! Kas see sind ära ei tüüta? Mida ma tahtsingi öelda… Noh, ükskõik, küll ta meelde tuleb. Ah, kui ilus siin on: lehed on juba langenud, feuilles d’automne — mäletad Hugo’d? Näed, päike tuli, Neeva peal… Lähme Neevale paadiga sõitma…“
„Mine ikka! Jumal hoidku! Niisuguse külmaga, mul on ainult vateeritud palitu seljas!…“
„Mul on ka ainult vateeritud kostüüm. See nüüd mõni häda! Lähme, lähme!“
Olga jooksis ees ja vedas Oblomovit järel. See punnis vastu ja torises. Ometi pidi ta lootsikusse istuma ja sõitma.
„Kuidas sa üksi said tulla?“ ajas Oblomov ikka ärevalt peale.
„Pean ma ütlema, kuidas?“ õrritas neiu kelmikalt, kui nad keset jõge olid jõudnud. „Nüüd võib seda teha, sa ei pääse siit kuhugi, muidu oleksid ära jooksnud…“
„Mis siis on?“ küsis Oblomov hirmuga.
„Kas sa homme tuled meile?“ küsis Olga vastuse asemel.
„Oh jumal küll!“ mõtles Oblomov. „Nagu oleks ta mu mõtteid lugenud, et ma ei tahtnud minna.“
„Tulen,“ vastas ta kuuldavalt.
„Juba hommikul, terveks päevaks?“
Oblomov kohmetus.
„Noh, siis ma ei ütle,“ teatas neiu.
„Tulen, terveks päevaks.“
„Tead…“ alustas Olga tõsiselt, „ma kutsusin su täna selleks välja, et sulle öelda…“
„Mida?“ küsis Oblomov hirmuga.
„Et sa… homme meile tuleksid…“
„Sa armas jumal küll!“ ütles Oblomov nüüd kannatamatult. „Kuidas sa siia sattusid?“
„Siia?“ kordas neiu hajameelselt. „Kuidas ma sattusin? Niisama… tulin… Oota nüüd… aga mis sellest ikka rääkida!“
Olga võttis peoga vett ja viskas mehele näkku. Oblomov võpatas, krimpsutas nägu, aga Olga naeris.
„Kui külm vesi, käsi on nagu jää! Jumaluke! Kui tore siin on ja kui lõbus!“ jätkas neiu ringi vaadates. „Homme tuleme jälle sõitma, ainult et otse kodunt…“
„Kas sa täna ei tulnud otse kodunt? Kust sa siis tulid?“ küsis Oblomov ruttu.
„Ärist,“ vastas Olga.
„Mis ärist?“
„Kuidas?… Ma ütlesin juba aias…“
„Ei öelnud,“ ütles Oblomov kärsitult.
„Ei öelnud? Imelik! Siis ma unustasin! Ma läksin kodunt teenriga välja… kullassepa juurde…“
„Jah?“
„Jah, ja siis… Mis kirik see on?“ küsis ta äkki paadimehelt ja näitas kaugusse.
„Misuke? See sääl või?“ küsis paadimees.
„Smolnõi,“ ütles Oblomov kärsitult. „Noh, ja siis sa läksid ärisse, ja seal?…“
„Seal… on ilusaid asju!… Ah, missugust käevõru ma seal nägin!“
„Jutt ei ole praegu käevõrust,“ ütles Oblomov vahele. „Mis edasi sai?“
„Ei saanud midagi,“ vastas neiu hajameelselt ja vaatles huviga ümbrust.
„Kuhu teener jäi?“ kangutas Oblomov.
„Läks koju,“ vastas neiu mokaotsast, vahtides hoolega teisel kaldal olevaid maju.
„Aga sina?“ küsis Oblomov.
„Kui ilus seal on! Kas me ei võiks sinna sõita?“ küsis neiu ja näitas päevavarjuga teisele kaldale. „Sa ju elad seal!“
„Jah.“
„Mis uulitsas, näita!“
„Kuidas sai teener koju minna?“ küsis Oblomov.
„Läks,“ vastas Olga ükskõikselt, „ma saatsin ta käevõru tooma. Tema läks koju, ja mina tulin siia.“
„Miks sa siis nõnda tegid?“ küsis Oblomov pärani silmil.
Ta tegi kohkunud näo ja neiu tegi samasuguse vastu.
„Räägi tõsiselt, Olga, aitab juba naljatamisest!“
„Ma ei naljata, nii see tõesti oli!“ ütles Olga rahulikult. „Ma unustasin käevõru meelega koju, aga ma tante palus mind ärisse minna. Sina ei mõtleks iialgi midagi niisugust välja!“ lisas ta uhkelt, nagu oleks ta jumal teab mida korda saatnud.
„Aga kui teener tagasi tuleb?“ küsis Oblomov.
„Ma käskisin öelda, et ta ootaks mind, et ma lähen teise ärisse, ise aga lippasin Suveaeda…“
„Aga kui Marja Mihhailovna küsib, kus äris sa käisid?“
„Siis ütlen, et käisin õmbleja juures.“
„Aga kui ta õmblejalt küsib?“
„Aga kui Neeva äkki kõik merre jookseb, kui lootsik ümber läheb, kui Morskaja uulits ja meie maja maa alla vajuvad, kui sina mind äkki enam ei armasta…“ ütles Olga ja viskas talle jälle vett näkku.
„Teener on kindlasti juba tagasi ja ootab…“ ütles Oblomov nägu pühkides. „Hei, paadimees, sõua kaldale!“
„Pole vaja, pole vaja!“ keelas neiu.
„Kaldale! Teener on juba tagasi!“ kordas Oblomov.
„Olgu! Pole vaja!“
Kuid Oblomov sai oma tahtmise, ja peagi kõndisid nad mööda Suveaeda — Oblomov kiirustades, Olga pikkamisi, toetudes tema käsivarrele.
„Mis sa ruttad?“ küsis neiu. „Oota ometi, ma tahan veel sinuga koos olla!“
Olga käis veel tasemini, surus end Oblomovi õla vastu ja vahtis talle lähedalt näkku, Oblomov aga rääkis kohmakalt ja igavalt kohusest, kohustustest. Neiu kuulas hajameelselt, rauge naeratusega, pea kumaras, vahtides maha või siis jälle mehele lähedalt näkku, ning mõtles ise muid asju.
„Kuule, Olga,“ alustas Oblomov viimaks pühalikult, „kuigi mind ähvardab oht enese vastu pahameelt äratada ja sinu etteheidete osaliseks saada, pean ma ometi sulle selge sõnaga ütlema, et me oleme liiga kaugele läinud. Minu kohus on sulle seda ütelda.“
„Mida?“ küsis Olga kärsitult.
„Et me teeme väga halvasti, kui me salaja kokku saame.“
„Sa rääkisid seda juba suvel,“ vastas neiu mõtlikult.
„Jah, aga siis olin ma nii kiindunud: ühe käega tõrjusin, teisega hoidsin kinni. Sina usaldasid mind ja mina… just nagu võrgutasin sind. Siis oli tunne alles värske…“
„Aga nüüd pole ta enam värske ja sina hakkad juba igavust tundma…“
„Ah ei, Olga! Sa oled ülekohtune! Oli värske, ütlen ma, ja seepärast polnud seda aega ega võimalust, et meelemõistusele tulla. Mind piinab südametunnistus: sa oled noor, tunned vähe ilma ja inimesi, ja pealegi oled sa nii puhas, armastad nii pühalt, et sul mõttessegi ei tule, kui rängalt meid mõlemaid hukka mõistetakse selle eest, mis me teeme, — iseäranis mind.“
„Mida me siis teeme?“ küsis neiu seisma jäädes.
„Mida? Sa petad tädi, tuled salaja kodunt ära, saad meesterahvaga nelja silma all kokku… Eks proovi kord seda pühapäeval külaliste kuuldes rääkida…“
„Miks mitte?“ vastas neiu rahulikult. „Ma võin proovida…“
„Küll sa siis näed,“ jätkas Oblomov, „et tädil hakkab halb, et daamid põgenevad, mehed aga vahivad kelmikalt ja häbematult sulle otsa…“
Neiu jäi mõtlema.
„Aga meie oleme ju peigmees ja mõrsja,“ ütles ta siis.
„Jajah, armas Olga,“ ütles Oblomov tema käsi surudes, „seda enam me peame valvel olema, seda rohkem on vaja ettevaatust igal sammul. Avalikult ja uhkelt, rahva silma all tahaksin ma sinuga mööda sedasama puiesteed käe alt kinni käia, aga mitte salaja; nii et kõigi pilgud aukartuses sinul peatuma jääksid, mitte aga kelmikalt ja häbematult; kellegi peas ei tohi tekkida kahtlust, et kas sina, uhke neiu, pole mitte ülepeakaela, häbi ja kasvatust unustades armunud ning au vastu eksinud…“
„Ma pole häbi, kasvatust ega au unustanud,“ vastas Olga uhkelt ja tõmbas oma käe Oblomovi kaenla alt ära.
„Ma tean, ma tean, mu süütu ingel, ega mina seda ei arva, vaid ilm ja inimesed, ja nemad ei anna sulle seda kunagi andeks. Jumala pärast, katsu aru saada, mida ma tahan! Mina tahaksin, et sa ka seltskonna silmis oleksid niisama puhas ja laitmatu, nagu sa seda tegelikult oled…“
Olga astus mõttes edasi.
„Katsu mõista, milleks ma seda sulle räägin: sina saad õnnetuks ja ainult minu peale langeb vastutus selle eest. Öeldakse, et mina avatlesin, varjasin meelega sinu eest kuristikku. Sa oled minu seltsis rahulik ja puutumata, aga kas sa saad teisi seda uskuma panna? Kes seda usub?“
„See on tõsi,“ ütles Olga, ja värin läbis ta keha. „Kuule,“ lisas ta otsustavalt, „räägime tädile kõik ära, ja las ta annab meile homme oma õnnistuse…“
Oblomov kahvatas.
„Mis sul on?“ küsis neiu.
„Kannata, Olga: milleks nii väga rutata?…“ ütles Oblomov kähku.
Aga endal värisesid huuled.
„Kas see polnud mitte sina, kes paar nädalat tagasi mind kiirustas?“ küsis neiu ning vaatas asjalikult ja tähelepanelikult talle otsa.
„Jah, aga ma ei mõelnud seekord ettevalmistuste peale, ja neid on nii palju!“ ütles Oblomov ohates. „Ootame maalt kirja ära.“
„Milleks seda kirja oodata? Kas see või teine vastus võib siis sinu kavatsust muuta?“ küsis Olga ja vaatas teda veel tähelepanelikumalt.
„No on mõte! Ei, aga sedagi on tarvis, et kõike läbi mõtelda; tädile peab ju ütlema, millal on pulmad. Ega me temaga armastusest ei räägi, vaid teistest asjadest, milleks ma pole praegu sugugi ette valmistatud.“
„Noh, ütleme siis, kui kirja saad, ja siis saavad kõik teada, et me oleme peigmees ja mõrsja, ja siis me võime iga päev kohtuda. Mul on igav,“ lisas ta. „See pikk ooteaeg piinab mind; kõik märkavad seda, usutavad mind, teevad kavalaid tähendusi sinu kohta… Mul on sellest juba villand!…“
„Teevad minu kohta tähendusi?“ sai Oblomov suurivaevu öelda.
„Jah, tänu Sonetškale.“
„Näed nüüd, näed? Sa ei kuulanud mind seekord, said vihaseks.“
„Mis näed nüüd? Ma ei näe midagi, näen ainult seda, et sa oled arg… Mina neid tähendusi ei karda.“
„Mitte arg, vaid ettevaatlik… Aga lähme siit ära, jumala pärast, Olga; näed, sealt tuleb tõld! Äkki on tuttavad? Oh! Ihu lööb üleni märjaks!… Lähme, lähme!“ ütles Oblomov hirmunult, nii et hirm ka neiule külge hakkas.
„Jah, lähme ruttu,“ sosistas ta kiiruga.
Ja peaaegu joostes, sõnagi lausumata läksid nad puiestee lõpuni; Oblomov vahtis ärevalt ringi, Olga käis langetatud päi ja loor näo ees.
„Siis homme!“ ütles Olga, kui nad selle äri juurde jõudsid, kus teener ootas.
„Ei, parem ülehomme… või ei — reedel või laupäeval…“ ütles Oblomov.
„Miks siis?“
„Tead, Olga… ma loodan ikka, et ehk saan seks ajaks maalt kirja.“
„Võib-olla. Aga tule homme niisama, lõunale, kas kuuled?“
„Jah, jah, hea küll, hea küll!“ ütles Oblomov kärsitult, mispeale neiu ärisse sisse astus.
„Ah jumal küll, või niikaugel on siis asi! Missugune koorem on mulle korraga kaela langenud! Mis ma pean nüüd tegema? Sonetška! Zahhar! Moejüngrid!…“