2
Noored hinged
A. H. Tammsaare
4

3.

Oma sõbranna Hilda Maasika juurde sisse astudes, leidis Aino selle, nagu see sagedasti ette tuli, oma wanu kirjasid lugemast. Koolilaste kirjutuseraamatud, mida ta parandama oli hakanud, ootasiwad korda. Paar tükki oli Hilda nendest läbi waadanud, siis aga oliwad kirjad teda oma juurde tõmbanud.

„Ma segan sind?“ küsis Aino.

„Ei, astu aga sisse.“

„Aga sa loed ju.“

„Seda wõin ma ju teine kord niisamuti teha“.

„Tõsi ta on, elu on pikk ja kirjad ei jookse eest ära.“

Selle pääle ei wastanud Hilda midagi. Nii mitu korda oli ta Ainoga sarnaseid mõtteid wahetanud, kui see teda kirjade lugemise juures eksitas.

„Aga wanemaks lähewad nad“, lisas Aino natukese aja pärast juurde ja istus tooli pääle. Nende sõnade juures tuksatas midagi Hilda näos ja ta wastas mõttes:

„Kõik läheb wanemaks.“

Ja tõepoolest kõik läks wanemaks, ta tundis seda. Ligi kaks aastat oli ta Bernhardi kirjasid lugenud. Ta mäletas peaaegu iga kirja sisu, nii pea kui ta selle kuupäewa ja aastaarwu pääle silmad heitis. Ja ikka weel luges ta neid kirjasid uuesti, püüdis säält iga wiimase märkuse, wähemagi joone omaseks teha. Kirjade lugemine ei äratanud teda enam nõnda, nagu waremalt, kus tal süda kiiremalt tuksuma hakkas, paled lõkendama, silmad särama lõiwad. Nüüd leidis ta kirjadest teatawat rahu, haigete haawade silitamist ja see oli nii hää. Kirjad oliwad terwe tema minewik, muud ei mäletanud ta möödaläinud päewadest nähtawasti midagi, ei tahtnudki mäletada. Olewikku armastas ta sellepärast, et tal kirjadesse minewik paigale oli pandud, tulewik polnud talle juba ammugi enam meelde tulnud. Aeg oli kahe aasta jooksul, kus Hilda oma kirjasid luges, nii mõnegi uue jälje tema näo, terwe tema olewuse pääle wajutanud. Seda wõisiwad aga ainult teised tähele panna, Hilda oma silmad oliwad selleks pimedad.

Pool käsikaudu pani ta kirjad sahtlisse tagasi ja lükkas selle kinni. Siis tegi ta ühe kirjutuseraamatu lahti ja hakkas seda parandama.

„Miks sa ennem ei tulnud?“ küsis ta Ainolt.

„Mispärast pidin ma siis ennem tulema?“ küsis see wastu.

„Karl oli siin; ta läks natukese aja eest ära, ütles, et ta sind wäga harwa näeb.“

„Mina näen teda niisama harwa, see wõib teda trööstida“, naljatas Aino. Hilda waatas uuriwalt, küsiwalt oma pruunide silmadega rääkija pääle, kuna ta oma õhukesed huuled kõwemini kokku wajutas. Tema otsaesisel liikus paar wäikest kortsu.

„Sa oled wiimasel ajal iseäraliseks muutunud“, tähendas Hilda.

„Seda on mulle juba mitu korda öeldud.“

„Kes ütles?“

„Üks ja teine, kuidas juhtub.“

„Ja mis sa ise arwad?“

„Minu arwamine pole siin sugugi tähtjas.“

Aino tundis, — ta ei teadnud isegi millest — et Hilda tema ümber nagu nägemata wõrku wälja püüab heita, teda luurab ja parajat silmapilku ootab, kus ta teda milleski tabada wõiks. Sellepärast asus talle halb tundmus rinda ja ta ei saanud kudagi nõnda olla, nagu harilikult. Tal tõusis tahtmine oma sõbrannale sõnu öelda, mis teda torkama, haawama pidiwad, et see läbi rutemini teada saada, mille pääl see paha aimdus põhjenes.

„Ma tahaksin sinu käest midagi küsida“, ütles Hilda wähese waikimise järele.

„Ja mispärast sa seda ei tee?“

„Sa wast pole tujus.“

„Ma olen ikka tujus, ainult halb on mõnikord mu tuju.“

„Seda ma just kardangi.“

„Aga ehk saab ta siis paremaks.“

„Wõib olla. Ma tahaksin nimelt teada, mis sa herra Raismikust pead?“

„Ah Karlist? Mis pean ma temast pidama, kudas seda öelda…“

„Kas ta meeldib sulle?“

„Meeldib.“

„Wäga?“

„Ah, seda ma ei tea kui wäga, aga ta meeldib. Mispärast see sind huwitab?“

„Sellepärast, et see herra Raismikku huwitab.“

Aino waatas uuriwalt sõbranna silma, et ära aimata, kui palju see juba terwest asjast teab. Ta otsustas esialgselt wõimalikult tagasihoidlik olla.

„Huwitab see teda?“ küsis ta.

„Ma arwan, sest ta räägib nii sagedasti sinust. Waremalt ei teinud ta seda ialgi ehk kui ta seda tegi, siis sündis see teisel wiisil. Sellest kõigest järeldan ma midagi. Ja tead, sääl juures poeb mul salahirm hingesse, ma ei tea isegi mispärast. Mulle meeldib ta ka: ta on nii tõsine, mehine.“

„Ah nii!“ ütles Aino iseäralisel toonil wahele. „Waat’ milles see konks seisab: Karl huwitab sind!“

„Nõnda pole see mitte, nagu sina praegu mõtled“, rääkis Hilda kiiremalt ja wähe kõrgendatud häälel. „Ma mõistan, mis sa ütelda tahad. Aga lugu on teisiti. Herra Raismik on nii tõsine, tubli ja otsekohene. Kui ta midagi omale pähe wõtab, siis on ta kõige hingega selle juures. Ja wisalt peab ta sellest kinni. Nüüd mõtlen ma: mis siis, kui niisugune mees kedagi armastama hakkab?“

„Siis armastab ta kõigest hingest“, ütles Aino.

„See’p see ongi, mida ma kardan.“

„Mis on sääl siis karta?“

„Temast wõib õnnetu inimene saada.“

„Ka siis, kui teda wastu armastatakse?“

„Mitte siis. Kuid kes suudab kõigest hingest armastajat küllalt wastu armastada!“

„Niisugusel hullumeelsel on ükskõik, kas teda üleüldse wastu armastatakse wõi mitte, sest tema ei saa ju enam millestki aru, ta on täitsa pime.“

Hilda luges nendest sõnadest oma tundmuste haawamist wälja. Ka tema oli kõigest hingest armastanud ja pidas oma tundmustest weel praegu kindlasti kinni, kuid hullumeelseks ja pimedaks ei tahtnud ta ennast sellepärast kudagi pidada. Aino aga ei mõtelnud oma sõnade juures sugugi Hilda pääle, waid tema oma minewikulood kerkisiwad tal silmade ette ja neid polnudki nii wäga wähe.

„Sinuga on täna raske rääkida“, ütles Hilda.

„Meie lähme liig raskete küsimuste kallale,“ wastas Aino: „Ma olen oma tundmuste üle wäga wähe järele mõtelnud, mul pole selleks põhjust olnud. Ka on palju parem midagi tunda, kui selle üle pääd murda.“

„Mina ei saa aga muidu läbi, iseäranis wiimasel ajal. Ja kui ma herra Raismikku näen ja teda sinust kuulen rääkiwat, siis tõuseb terwe rida küsimusi mulle pähe. Ma panen teid kahekesi kõrwu, wõrdlen ja silmitsen teid mõttes ning arwan pääd wangutades: te olete kaks kardetawat wastast.“

„Nüüd hakkad sa ehk wiimaks ka minu eest kartma?“ küsis Aino naeratades.

„Imelik, ma ei tea isegi, miks see nii on, kuid sinu eest pole ma ialgi weel muretsenud. Ma arwan ikka: küllap sina juba läbi saad.“

„Nii siis pead sa mind nendest kahest wastasest tugewamaks?“

„Ma ei tea, aga kui ma herra Raismiku pääle waatan, siis mõtlen ma alati: kuidas ta küll enesega toime peaks saama. Tema tugewus ja tüsedus just ongi see, mis mind iseäranis mõtlema paneb. Ta wast ehk on liig tugew, ei paendu, — murdub.“

Aino kuulas warjatud põnewusega sõbranna harutusi. Ka tema ise oli niisuguste mõtete pääle tulnud. Kuid tema pääs kippus weel midagi muud maad wõtma, nimelt kartus: Karl wõiks mitte ainult iseennast, waid ka teisi oma tüseduses ja paendumatuses murda. Kui ta aga selle juures küsis: keda teisi? siis ei kartnud Aino mitte iseenese eest; ta uskus kõikumatalt oma wõimu sisse.

„Kas ta sinule midagi pole rääkinud?“ küsis Hilda natukese aja pärast.

Ainol oli piinlik seisukord. Mis pidi ta tegema? Pidi ta kõik ära rääkima? Aga kas Karl sellega rahul on? Wälgukiirusel sähwatasiwad need mõtted neiu pääst läbi.

„Mitte midagi iseäralikku, aga me lobiseme ju harilikult kõiksuguste asjade üle“, ütles ta teisel silmapilgul. See wastus ei rahustanud Hildat. Ta tundis, et Aino täna kõike otsekoheselt ära ei räägi, nagu ta seda waremalt oli teinud. Mispärast pidi see nõnda olema? Kust oli see pööre tulnud? Terwe rida wäikseid romanisid seisis Ainol seljataga ja nende kõikide juures oli Hilda täieline kaasteadja. Mis sundis teda nüüd salgama? Millest tekkis usalduse puudus? Hilda oleks tahtnud aga endist wiisi Ainole kõige lähedamaks jääda. Tal käis alati walus hoog südamest läbi, kui ta selle pääle mõtles, et tema asemel wast ehk keegi teine Aino usalduse osaliseks wõiks saada. Ehk ta küll Ainost kümmekond aastaid wanem oli, teda sagedasti emana awitanud ja toetanud, siiski oli oskanud ta temale alati ka sõbrannaks jääda. Ja armastama oli õppinud ta oma noort kaaslast — juba siis, kui ta teda weel naljatades käte pääl kiigutada jõudis. Ta oli alati sellest unistanud, et Ainost midagi iseäralikku peab saama. Wiimasel ajal kus tal oma tulewikust enam midagi loota ei olnud, ihkas ta weel rohkem Aino suure, iseäralise tulewiku järele. Sellest lootis ta enesele oma saatuse eest nagu tasu ja rõõmu. Ja miks ei jõua see oodataw silmapilk ükskord ometi kätte? Kas ei ole weel paras aeg? Aga Aino on juba ammugi täiskaswanud inimese omadusi awaldanud! Hilda arwates oliwad nad isegi liig wara nähtawale tulnud. Nüüd seisab ta kõige puhkewamas nooruses. Millal wõiks weel parajam aeg tulla? Wõi ei tulegi ta? Aga Aino kaswas ikka weel, Hilda tundis seda. Kui ta juba waremalt tema kui omasuguse täiskaswanud inimesega oli sunnitud ümber käima, siis pidi ta nüüd tema arusaamise ja inimeste tundmise üle sagedasti imestama. Hilda arwas aimates tundma, nagu tõuseks see õitsew noorus temast üle, kõrgemale; warsti läheneb silmapilk, kus ta teda waewalt mõistab, temast aru saab. See tundmus oli walus, kuid ka rõõmu-ärataw. Nõnda wõib tulewikult midagi loota, ainult nõnda maksab elada. Silmitses Hilda aga oma sõbranna wälimust, pani tema paenduwaid, siiski nagu kärsituid ja ootamata liigutusi tähele, siis ei wõinud ta oma hingest kudagi salajat wärinat tagasi hoida. Sellesama tundmuse jättis ka Aino naer järele: nii muretalt, peaaegu lapselikult, isegi kergemeelselt kõlas ta. Ja ometi teadis Hilda, et tema sõbranna olewus waewalt selle naeruga kokkukõlas seisab. See naer oli kui ilus meelitaw näokate, oli kui awatelew kerge muusik, mis hinge esiteks naljatades kaasa kisub, et pärast teda arusaamata ja aimamata tõsiduse piinaga pigistada. Naljataw muusik waibub peagi ära ja tema warjult tuleb kindel, tugew rütmus kuuldawale, kuid ikka weel näed lapselikult, poolkergemeelselt naeratawaid huuli.

Hildale kippus tundmus rinda, nagu jõuaks ka tema oma sõbrannaga sinnamaale, kus ta ainult tema kõlawat naeru kuuleb, kuna ta naeru warjul peituwast sisemisest ilmast enam midagi teada ei saa, nagu ta seda mitme teise juures tähele oli pannud. Ja mida suuremaks see tundmus paisus, seda kergemeelsemalt ähwardas Aino naer kõlama hakata ja seda rohkem pani ta Hilda hinge wärisema. Midagi ütlemata kallist näis tema käest ära libisewat, oli ju Aino tal ainuke, kelle pääle ta kui täiesti oma inimese pääle waatas. Ikka üksiklasemaks muutus ta oma elukäigul; eemalt haigutas kõrbe wastu. Ainult Karl Raismikuga näis wiimasel ajal lähenemist tunda olewat, mille põhjust ta arwamisi seletada püüdis. Ta oleks tahtnud sellele tõsisele nooremehele nii hää meelega abiks olla ehk ta küll niisuguse mõtte juures tahtmatalt naeratama pidi, kui ta oma wäikese kuju nooremehe tugewa keha kõrwale seadis. Milles wõiks ta küll sellele hiiglasele abiks olla? Aimdusena tekkis talle tundmus rinda, nagu oleks Aino ja Raismiku wahel saatusest juba midagi ette ära määratud. Nad näisiwad wastandid olema, mis määramata jõuga üksteise poole tungiwad. Kuid see kõik seisis tumeda loori taga. Miks ei suutnud tema silm sellest läbi tungida? Wõi oli juba see silmapilk kätte jõudnud, kus Hilda enam Ainot ja tema ümbrust ei tunne, sellest aru ei saa? See mõte tegi teda rahutuks. Ta tahtis aru saada, kuigi ta selleks oma rahu puhkama peaks saatma ja endisel wiisil hinge ja pää kõdunewast suikumisest üles raputama.

„Kuule, ütle, ega sa temaga niisamuti ei mängi, nagu sa mitme teisega enne oled teinud?“ küsis Hilda, kui ta asjata oli katsunud oma mõtetega kirjutuseraamatu poole pöörata.

„Ma pole ialgi mänginud, õigem — ma mängin alati, kui mängida tahetakse. Aga kudas peaksin ma Karliga mängima, tema seda ju ei mõista.“

„Sina suudad seda kõikidele õpetada, selles olen ma kindel. Ma sean ennast mõnikord meesterahwaste kohale ja siis rõõmustan ma, et ma naesterahwas olen.“

„Mina selle wastu olen nii mõnigi kord seda kahetsenud.“

„Mitte nõnda pole see mõeldud. Ma ei tahaks sellepärast meesterahwas olla, et ma sinusugustega kokku puutumist kardetawaks pean“, seletas Hilda.

„Mis ajast saadik sina mulle oled hakanud meelitusi ütlema?“ küsis Aino tõsiselt. „Wõi peab sellest kudagi teisiti aru saama?“

Ta hääl kõlas etteheitwalt, olgugi et ta ise aru sai, kui kohatu see praegu oli, aga ta ei saanud sellest imelikust tusasest tundmusest lahti, mis talle juba algusest saadik rinda puges. Ta oli selleks siia rutanud, et Hildaga lõbusalt, muretalt lobiseda ja naerda, wõi temaga üheskoos mõne küsimuse üle oma noort pääd murda, nagu ta seda tegema oli harjunud; see aga tuli mõni teab missuguste poolsalajate asjadega temale wastu. Ka ei meeldinud see Ainole, et Hilda Karli eest nõnda muretsewat näis, teda nii nõrgaks ja wäetiks pidas, nagu ei suudaks ta ise enese eest hää seista. Niisugust meest ei wõinud Aino ialgi kannatada. Karli arwas ta aga teistsugusena tundwat. Mehe eest, kes kõikide raskuste pääle waatamata omal jõul ülikoolini oli tunginud ja sääl juba õppimisega lõpule hakkas jõudma, ei olnud tema arwates kellegil waja muretseda, sest see wõiks teda ainult alandada nii hästi iseenese kui ka teiste silmis.

Hilda tundis, et ta oma ütelusega asja halwemaks oli teinud. Talle tuli korraga meelde, et ta tänini tõepoolest Ainole weel kunagi oma arwamist tema ilu ja mõju kohta meesterahwaste pääle polnud awaldanud.

Mõlematel sõbrannadel asus piinlik tundmus rinda. Kumbki nendest ei tahtnud niisugust wahekorda, siiski tekkis ta nagu kiuste. Nad oleksiwad tahtnud wastastikku midagi öelda, mis tusase oleku korraga ära kaotab, aga asjata otsisiwad nad nõutawate sõnade järele. Ja ometi oli Aino sellega waremalt alati toime saanud, kui nende wahele midagi tumedat oli tekkinud. Niisugune tumedus oli tänini harilikult ikka naeru ja naljatamistega lõppenud. Seda lootsiwad sõbrannad ka nüüd, kui mitte enne, siis järgmisel kokkupuutumisel. Nad oliwad üksteisele liig tarwilikud, kui et nende wahekord kauemaks ajaks nõnda wõis jääda. Niisuguses lootuses lahkusiwad sõbrannad.

„Lähed sa koju?“ küsis Hilda kätt andes.

„Ei“, wastas Aino.

„Kuhu siis?“

„Ei tea, hulkuma.“

„Wõin ma kaasa tulla?“

„Jää juba parem koju, sul on töö teha, ja päälegi, ega me täna midagi mõistlikku ei räägi, ma tunnen seda.“

Nõnda läks Aino üksi. Ta sammus esiteks otstarbeta uulitsat mööda edasi. Wiimaste päewade sündmuste üle järele mõeldes ja wastutulejate nägusid silmitsedes, mis täna iseäranis töntsid ja tuimad näisiwad olewat, muutus ta tuju weel halwemaks. Tähelepanematalt oli ta sinna jõudnud, kus hoowiwärawast sisse pöörates tee Kulno juurde wiis, ilma mõtlemata läks ta üle hoowi ja sammus teisele korrale, kus ta ukse pääle koputas. Alles nüüd märkas ta, mis ta teinud ja peaaegu kahetses ta oma tegu. Sel silmapilgul awati aga uks ja kui Aino sisse tahtis astuda, wastas talle poolämarikust toast teenija naesterahwa hääl:

„Tudengi herrat ei ole kodus, on wälja läinud.“

Sõnalausumata tuli Aino trepist alla tagasi ja ta tusk sai weel tuntawamaks. Jälle oli ta uulitsal. Korraga nägi ta Karli omale wastu tulewat ja rinda lehwis kergendaw tuul. Üksikluse tundmus, mis maad oli wõtnud, taganes eemale. Aga ka Karl näis tusane olewat. Ta tahtis warsti edasi minna.

„Kas sa mind saata ei taha?“ küsis Aino.

„Ma wast olen ehk tüliks,“ wastas see ja ta hääl kõlas kurwalt ja kibedalt. See tõi Ainole Hilda sõnad meelde ja korraga tõusis tal tung selle suure ja tugewa mehe wastu hää olla, tema häält lahkeks teha, iseäranis sellepärast, et ta nõnda ka iseenese tusast lootis wõitu saawat.

„Mis sa ometi räägid!“ ütles neiu. „Oled sa mulle mõnikord tüliks olnud? Tule parem ühes ja sellega on asi korras.“

Ta wõttis nooremehe käe alt kinni ja wedas teda enesega kaasa ning sel tublil põhjamaa karul polnud jõudu talle wastu panna. Ja kumbki nendest ei imestanud selle üle. Mis aga noortmeest sundis oma wõimuka kaaslase silmi otsima ja nendesse widewiku tumedusel üles poole wahtiwatesse sügawustesse pilku heitma, oli see, et temal käe alt kinni wõeti; seda ei olnud Aino ialgi enne teinud. Ka temal enesel tuli see ootamata; alles pärast-poole pani ta seda tähele. Warsti pöörasiwad nad linnast wälja ja kui nad tüki aja pärast tähtede silmapilgutuste saatel koju poole tuliwad, siis oliwad nad mõlemad hääs tujus. Aino oli palju naernud ja lobisenud, kuna noormees tema häält ja naeru kuulas.

„Mis sa wiimasel ajal oled teinud?“ küsis neiu.

„Mitte midagi,“ wastas Karl.

„Miks nii?“

„Ei tea, lihtsalt nii.“

„Ma kuulsin juba midagi selle kohta.“

„Sina kuulsid juba? Mida siis?“

„Et see mitte lihtsalt nii ei ole. Neiu Maasik rääkis.“ Nooremehe rinnas tuksatas. Mis wõis see küll rääkinud olla?

„Millal?“ küsis ta.

„Täna. Sina käia wiimasel ajal wäga sagedasti tema pool ja tema on sinust wäga hääs arwamises.“

Nende sõnade pääle waatas noormees latritule walgusel neiule küsiwalt näosse. Neiule tegi see aga teatud wiisil lõbu, et ta nooremehe niisugusesse hingelisesse seisukorda wõis panna. Iseäraline tung tõukas teda weel kaugemale minema. Selleks andis wististe see tusane tundmus, mida ta Hilda juurest kaasa oli toonud, iseäralist hoogu.

„Ja mina läksin temaga riidu,“ rääkis Aino edasi.

„Riidu?“

„Mitte just riidu, aga nii natukene.“

„Mispärast?“

„Ma ei tea, aga ma ei sallinud teda täna, ta rääkis liig palju sinust.“

Wiimased sõnad tegiwad nooremehe keeletuks. Mis pidi see kõik tähendama? Pidi siin armukadedusega tegemist olema? Aga seda ei suutnud ta kudagi uskuda. On see Aino poolt kuri naljatus? Ka seda ei saanud Karl wõimalikuks pidada. Selleks arwas ta Ainot liig hästi tundwat.

Neiul oli aga oma sõnadest hää meel. Ta tahtis katsuda, mis ta selle tõsise mehega pääle wõib hakata. Ka oli tal sala tung kellegile teisele niisamasugust tuska sünnitada, nagu ta seda ise täna tundnud oli, kuna ta weel praegugi kõike seda polnud suutnud ära unustada. Jätised oliwad alles hingepõhjas järele ja need ajasiwad ka teistele haiget tegema. Selle kõige juures tuli Ainole meelde, et ta Kulnot kodust polnud leidnud ja tal oli, nagu maksaks ta temale sellega tema äraolekut kätte, kui ta kellegile teisele piina sünnitab.

„Miks sa waikid?“ küsis Aino natukese aja pärast.

„Mis peaksin ma siis tegema? Ma ei mõista midagi wastata, ei saa aru.“

„Selle üle peab järele mõtlema,“ ütles neiu nagu õpetades. Siis tuli tal aga korraga meelde, mis ta Hildale järelemõtlemisest oli rääkinud.

„Lood on kirjud,“ sõnas Aino enne lahkumist. Ka Karl näis selles arwamises olewat, kui ta neiule käe andis. Mis tarwis oli Aino seda talle rääkinud? Mispärast ei wõinud ta seda omale pidada? Ja millega ta küll walmis ei saanud! Karlil oli kokku saades halb meeleolu. Aino häwitas selle käe alt kinni wõtmisega, ainukese puutumisega jäljetult ära. Ja nüüd, kus noorelmehel kõige roosilisem tuju on, kus ta meel rõõmust ja õnnest hõiskab, oli neiul waja ainult paar tumedat lauset öelda, ja rinnas on tumedam ning pahem kui kunagi enne. Üksipäinis uulitsaid mööda ümber hulkudes ei osanud noormees midagi muud teha, kui kordas aegajalt „Aino, Aino.“ Neiu rinnas aga wiskles ja wäänles midagi ja see tegi haiget ning walusat lõbu. Rinnas idanes kannatus; ainuke häämeel oli, et ta ka teisi kannatama wõis panna. Nõnda ei tundnud ta ennast üksinda olewat. Kannatus urgitses hinge sügawusest küsimusi ülesse, mida neiu enne kunagi polnud aimanud. Ja raske oli nende küsimuste pääle wastust leida.