Noored hinged/12
12.
Aino tõttas pimedat kõrwalist uulitsat mööda edasi; ta kartis inimestele wastu minna, iseäranis tuttawaid trehwata. Järsku seisis aga Muhem tema ees, kergitas teretades mütsi ja küsis, kas ta teda saata ei wõi. Neiu tormas sõnalausumata temast mööda. Noormees waatas küsiwalt ja umbusaldusega temale järele. Niisugusena polnud ta teda weel kunagi näinud. Ikka imelikumaks muutus see neiu. Aino pääle awaldas aga Muhemi wastutulek kainestawat mõju: ta sai oma pisaratest wõitu, milleks ka wärske külm õhk kaasa aitas. Mõttes jäi ta uulitsal seisma ja waatas enese ümber, nagu tahaks ta küsida: „Mis nüüd saab?“ Suure tormi järele püüdis ta kõigest sellest aru saada, mis sündinud oli. Ta tundis häbi enese ees. Missuguse kindlusega ta Kulno juurde sisse oli astunud, et temale kõik ütelda, riiukinnast talle näkku wisata. Tema lähenemised tahtis ta külmalt ja kõrgilt tagasi lükata, sest kõige parem sidumise abinõu on ikkagi armuta eemaletõukamine. Ja millega kõik lõppes! Noormees tahtis teda weel kord suudleda ja tal polnud jõudu wastu panna, ta unustas wastupanemise suutuks ära. Ja need lollid pisarad! Neiu mõtles tänuga nooremehe pääle, et see nendest rääkima oli hakanud, ainult see läbi tuli talle weel kõik õigel ajal meelde. Kui hää, et ta ära jooksis ja millegi pääle tähelepanemist ei pööranud, mõtelgu Kulno temast mis tahes!
Aino ei olnud enesega sugugi rahul. Ta polnud ju kõike ära ütelda saanud, mis tal mõttes mõlkus. Ta oli tahtnud nooremehele sõnu rääkida, mis temale haawu oleksiwad löönud. Teiste sarnaseks tahtis ta teda tembeldeda, kellest ta naljatades mööda oli läinud. Selle asemel oli ta teda teistest ära eraldanud. Ta oli tahtnud öelda: „Minus on rohkem, kui et ma ainult mänguasjaks wõin olla.“ Noormees oli aga ilma neid sõnu kuulmata, tema mõtteid mõistes wastanud: „Teies on wähe, kui et Te pääle mängimise muud pakkuda suudate“. See kõik tegi meele tusaseks, südame haigeks. Ta oleks tahtnud näidata, et lugu nõnda pole, et noormees eksinud on. Ta oleks tahtnud teda sundida oma sõnu tagasi wõtma, neid kahetsema panna. Ja mis siis? küsis neiu iseeneselt. Siis läheksin ma temast mööda, nagu teistestki, wastas ta. Kas ma aga lähen? ja nüüd kahtles ta selle juures.
Nõnda tusasel meelel oma mõtteid korutades oli ta Maasika korteri juurde jõudnud. Ta astus ilma mõtlemata sisse. Hilda luges jällegi oma kirjasid. See äritas Ainot weel rohkem. Seletamata pahameel, isegi wiha tõusis tal selle wäikese hää naesterahwa wastu, kes niisuguse südamerahuga ainult oma minewikule elas. Aino sai tema pääle kadedaks. Missugune õigus on Hildal niisuguse rahu pääle, kuna tema kuude kaupa waewlema peab ja ette ära näha ei suuda, millal see kõik mööda läheb! Ja nüüd tõusis tal tung neid kibeduse ja walunoolesid, mis ta nooremehe tarwis oli walmistanud ja kelle pihta ta neid ära polnud suutnud lasta, Hilda hingesse paisata. Wibu oli pingule tõmmatud, häda sellele, kes ees seisis.
„Ikka weel loed sa neid kirjasid“, ütles Aino kärsitult. „Wiska nad minema, häwita nad ära, ma ei wõi neid kannatada.“
„Sa oled täna jälle halwas tujus“, wastas Hilda.
„Ja sina teed ta weel halwemaks“, wastas Aino järsult
„Mispärast tuled sa siis siia?“
„Kuhu pean ma siis minema?“
„Sinna, kus sul parem on.“
„Nagu oleks mul paika, kus mul parem on. Kui sa ometi neid kirjasid ei loeks. Nad teewad mind närwiliseks. Ikka üks ja seesama! Et sa ükskord ometi nendest ära ei tüdine.“
„Lase mind ometi nõnda elada, nagu see mulle hää on, mina pole sind ial milleski takistada ega segada püüdnud. Ma pole wiimasel ajal sinu hingessegi tungida katsunud ehk ma seda küll nii wäga tahan. Ja minu kirjad! Sina ei saa sellest ometi mitte aru.“
„Mina saan sellest wäga hästi aru, aga just sina oled see, kes mitte millestki aru ei saa. Sulle waletatakse ükskõik mida ette ja sina aga usud ja unistad sellest terwe oma eluaja.“
„Waletatakse?“ küsis Hilda ja tema näole ilmus kahwatusewari.
„Muidugi waletatakse“, wastas Aino weel suurema hooga ja tundis sääl juures kibedat häädmeelt, et ta sõnad mõjunud oliwad. „Ütle ometi ise, kui sul weel natukenegi mõistust pääs on, kas wõib keegi niisugust mõtteta rumalust uskuda: Sina kannatad aastate kaupa puudust, sagedasti peaaegu nälga, saadad wiimased kopikad temale, et ta õppida wõiks ja unistad tulewast elust, kus Te kahekesi üheskoos olete. Tema wõtab sinu näljakopikad külma rahuga wastu, elab, wõib olla, lahedasti, lõpetab ülikooli, astub ilusasse teenistusesse. Warsti saadab ta aga sinu raha ära ja mõtle ometi — isegi protsendid on korralikult juurde lisatud. Aga see polnudki ta oma raha, seda oli ta muidugi oma tulewase äiapapa käest saanud. Ja siis see kiri: „Ma armastan sind nii sügawasti, nii pühalt ja süütalt, et see meie puutumata tundmuste haawamine oleks, kui meie abielusse astuksime. Jääme igawesti nõnda, nagu praegugi. Mõtleme Koidu ja Ämariku pääle ja unistame õitsewast noorusest, mis me rinnas elab.“ Sülitada tahaksin ma niisuguste sõnade pääle. Mitte tundmused pole neid rääkinud, waid silmakirjalik olek ja argtus, sest tõerääkimiseks polnud tal julgust. Ja ta wõis seda, sest ta teadis, et sina kõik usud. Sa usud ju seda kindlamini, mida wähem sa sellest mõistusega aru saad. Miks ei saatnud sa talle tema protsentisid ja kas wõi kõike raha tagasi ja ei ütelnud: „Seda olen ma armastusest teinud, kui sul armastust mulle wastu anda ei ole, siis pole mulle midagi waja…“
Aino rääkis ikka weel edasi ja ei pannud omas ärituses tähelegi, et Hilda juba nutma oli hakanud. Ta surus sellesama põlle oma silmade ette, mis Karli pisarad enesesse oli imenud. Korraga peatas Aino. Ta pääst wälgatas midagi läbi, mis sõnadele silmapilk lõpu tegi. Mistarwis oli ta seda kõike rääkinud? Et teda õpetada, targemaks teha? Wõi tahtis ta teda lihtsalt piinata? Ja korraga kõngutas ta kurwa naeratusega enese üle pääd. Ta tahtis teistele haiget teha, sest et tal omal rinnas walud weerlesiwad. Ja miks oli ta selleks oma hää Hilda wälja walinud? Kas sellepärast, et tema kõige lähemal seisis, et ta tema walusid tundis? Ja halemeel sai tal sellest wäikesest nuuksudes tuksuwast kehast. Nüüd tuli talle ka see meelde, kudas ta natukese aja eest nooremehe juurest wälja oli tormanud, et oma pisaraid warjata, nendest wõitu saada. Uuesti tundusiwad nad tema pakitsewas rinnas ja kippusiwad üles poole.
„Mispärast haawad sa mind? Mis olen ma sulle teinud?“ hakkas Hilda rääkima ja waatas märgade silmadega oma noore sõbranna pääle. „Mis pean ma siis tegema? Tema oli ainuke, kes mind tähele pani, kellegile teisele pole ma ialgi silma puutunud. Ja kui mu hinges nii palju palawust loitis, et mu süda ära tahtis kõrweda, et ma terwet ilma oleks wõinud soendada, teda igatsedes oma rinnale suruda, siis ei olnud ka teda enam minul. Ma mõtlesin teda hoolekandmise, alanduse ja armastusega siduda, muid abinõusid pole mul ju. Ja mul on hää meel, et keegi ilmas on olnud, kes minu hinge soojust ja õrnust on tarwitanud, teda mult wastu wõtnud. Ma olin õnnelik, kui ma neid andeid wõisin lahke käega wälja jagada. Nüüd on sellest ainult ilus mälestus järele jäänud. Kellele teen ma selle mäletamisega kurja? Kas sinule?…“
Kui Aino seda kurba, waikset häält kuulis, sõbranna kõhna kogu silmitses, mis ootamisest ja ihkamisest niisuguseks oli jäänud, ja tema paluwatesse silmadesse waatas, siis ei suutnud ta ennast enam pidada.
„Ainult hääd oled sa teinud“, ütles ta, „ja sellepärast ehk ongi see nõnda. Mul on omal walus ja ma tahaksin, et ka keegi teine minuga üheskoos kannataks, nõnda oleks kergem. Aga keegi ei kannata, ei taha minu walust midagi teada. Ma olen üksi…“
Ta surus käed kõwasti silmade ette, nagu tahaks ta pisaraid tagasi hoida, kuid need pugesiwad kangekaelselt sinihallikatest wälja, nagu oleksiwad need juba ääreni täis.
„Aino! Minu kallis Aino!“ hüüdis Hilda tema juurde rutates, kuna tema hääles nagu hirmust wärisew walu ühes rõõmuga kõlas. Jumalukene! Aino nutab ja tema ei tea mispärast! Aino kannatab ja tema walab oma walu pärast pisaraid! Mis tähendab aga tema walu? See on juba wanaks jäänud, haawad on kinni pahkunud, ainult sügawuses kusagil tuksatab aeg ajalt palaw pakitsew hoog, kui haawakohtasid liig karedalt katsutakse. Miks pidi aga Hilda weel oma wanu walusid meelde tuletama kui Aino oma uutega tema ette astus? Ja kui Hilda weel selle pääle mõtles, et nüüd see ammuoodatud silmapilk kätte on jõudnud, kus sõbranna hing talle jälle täiesti awaneb, siis tundis ta, et Aino pisaratest nagu palaw lõunatuul tema pääle puhus ja tema pisarad silmapilk ära kuiwatas.
„Mis on sinuga juhtunud?“ küsis Hilda, kuna ta kätega Aino pool kangekaelseid juukseid silitas. „Kas sa mulle rääkida ei wõi? Enne rääkisid sa kõik ja siis ei nutnud sa ialgi.“
Ta katsus Ainol käsi silmade eest ära wõtta. See laskis seda sündida.
„Sa ei tohi enam nutta, muidu hakkan mina ka uuesti“, rääkis Hilda. Ta istus Aino juurde ja wõttis tema kätest kinni. See waatas suuril silmil oma sõbranna mureliku näo pääle, kuna silmadesse ikka uued ja uued pisarad paisusiwad ja palesid mööda alla poole jooksiwad, nagu mängiksiwad nad „kulli“, mis juures nad üksteist naljatades taga ajawad.
„Mis on nad sulle küll teinud“, rääkis Hilda. „Nõnda pole see weel ialgi olnud.“
Ta püüdis Aino palesid ära kuiwatada. See hakkas pikkamisi, esiteks lapse wiisil tihkudes, rääkima, kuna sõnad wiimaks woolawaks ojaks muutusiwad, mille kaldal Hilda lainete wulinal kuulates istus. Wulinast kõlas nooruse tundmuste lõkendaw lõõm, haawatud enesetunde kibe piin ja waikimata tung kõik jälle hääks teha.
„Ja nemad ei taha minu Ainot“, hüüdis Hilda wiimaks kurwa imestusega. „Ah need mehed, mehed! Sa oled neile liig hää.“
„Ja liig rumal“, lisas Aino kurwalt juurde, kuna ta ise millegi üle naeratada püüdis.
„Rumal?“ küsis Hilda arusaamatuses. „Mis ajast saadik mehed naeste juurest mõistust on hakanud otsima? Sääl räägiwad nad ju ainult südamest, hingest…“
„Ma ei tea, kuid nõnda ütles ta mulle. Ja mul oli walus ning hää.“
Aino waatas laial pilgul tühjusesse, nagu näeks ta sääl tundmata, kuid ihaldatud ja aimatud tõde oma ees seiswat.
„Ja nüüd?“ küsis Hilda.
„Nüüd tahaksin ma siit ära, kusagile kaugele“, wastas Aino ja ta häälest kostis tume unistus oodatawa tulewiku järele.
„Ja miks ei lähe sa? Ma andsin sulle juba suwel nõu.“
„Sa tead ju, et emal raha wähe on, peaaegu kõik on otsas ja wäike maja ei anna ka midagi.“
„Aga natuke wõid ometi ema käest saada?“ küsis Hilda.
„Natuke, wõib olla, jah.“
„Mina annaksin ka ja nõnda saaksid ehk läbi.“
„Sina? Aga sul pole ju omalgi.“
„Kas sa ei mäleta, et sa alles mõne silmapilgu eest teatud rahast rääkisid: see on mul ju kõik alles.“
„See raha, mis Bernhard saatis?“ küsis Aino kohkunult, kuna ta rinnas walusat pistet tundis. Pidi tema ise seda raha tarwitama, mille pärast ta Hildale hiljuti etteheiteid oli teinud? Ta näris piinlikus mõttes oma huult.
„Ja mispärast mitte?“ wastas Hilda. „Unustame seda, mis olnud on. Minu minewik ei pea sinu tulewikule põigiti tee pääle ette astuma“, lisas Hilda juurde, kui ta Aino näolt piinlikku tunnet luges. See tahtis midagi wastupuiklewat öelda, kuid magus lootus surus need sõnad tagasi ja kuuldawale tuli:
„Sa oled hää.“
Kui sõbrannad täna lahkusiwad, oliwad mõlemad rõõmsad; hõisata oleksiwad nad tahtnud. Nii kerge, kerge oli rinnas! Hilda oli Aino omale tagasi wõitnud, kuna wiimane sellest unistas, kudas ta wäljamaale sõidab ja mis ta sääl tegema saab. Kui ta wiimaste kuude pääle tagasi waatas ja selle üle järele mõtles, mis ta läbi oli elanud — ja see näis talle nüüd korraga palju kergem olewat, sündmused oliwad nagu kaugele seljataha maha jäänud, — siis tundus talle, nagu oleks ta uimastatud meeltega arusaamatuses ümber eksinud. Kudas oli ta ometi need unistused, mis teda pääle gümnasiumi lõpetamist Peterburisse oliwad ajanud, nii kergesti ära unustanud? Neid oli ometi nii palju, et nende teokstegemine mitmeaastalist wäsimata tööd nõudis. Oli ta jõud otsa lõppenud? Kes oli ta raugema pannud? Ja nüüd nägi ta korraga kahte musta silma. Oliwad need selles süüdi? Nendesse silmadesse waadates arwas Aino häält ja sõnu kuulwat, mis talle wärina pääle ajasiwad ja nüüd tundis ta korraga enesel weel küllalt jõudu olewat. Ja ka oma unistusi polnud ta unustanud, nad kerkisiwad weel täiemal ja kindlamal kujul silmade ette.
Järgmised päewad läksiwad ärasõiduks ette walmistades ruttu mööda. Aino oli endist wiisi rõõmus ja walmistas Hildale õnnelikka silmapilkusid. See hakkas jälle tema suurest ja iseäralisest tulewikust unistama. Ka Ainole enesele rääkis ta sellest; see naeris ainult.
Kui Aino Muhemiga pärast seda kokku sai, kus ta Kulno juurest tulles temast sõnalausumata mööda oli läinud, naeris ta talle juba eemalt wastu ja pakkus teretamiseks kätt. See waatas imestanult neiu pääle. Mis pidi see küll tähendama? Ükskord läheb ta temast kui postist mööda, nüüd on ta lahkus ise!
Ka Lillakaga oli Aino wiimasel ajal kõnelenud, mis seda wäga imestama pani. Aino ei saanud isegi selgesti aru, miks ta seda tegi. Tahtis ta sellega wäikse neiu ees oma wäljamaale sõitmisega uhkustada? Wististi mitte. Palju enam seisiwad tal Kulno sõnad meeles, mis selle pääle tähendasiwad, nagu wõiks tema, Aino, Lillaka pääle armukade olla. Ta püüdis tegelikult iseenesele tõendada, et noormees eksinud on. See wast oli pääpõhjus, miks ta Lillaka wastu haruldast lahkust üles näitas.
Kulnoga kokku puutudes oli Aino tõsine, sõnakehw ja tagasihoidlik.
„Teie sõita wäljamaale“, ütles ükskord Kulno.
„Kes ütles?“
„Neiu Lillak.“
„Mis siis?“ küsis Aino pool wäljakutsuwalt.
„Ei midagi… niisama“, wastas Kulno tõsiselt ja küsis: „Mis Te sääl teha tahate?“
„Eks näe… Elada, nagu kõik.“
„Kas sääl kõik elawad?“
„Ma lähen ju ainult elawaid otsima.“
„Kas Te aga neid leiate?“
„Kui ei, siis tulen kodumaale surema.“
„Aga kui jah?“
„Siis tulen tagasi ja toon elu kaasa.“
„Wõi nii.“
Nad andsiwad üksteisele kätt ja läksiwad. Natukese aja pärast waatasiwad nad aga korraga tagasi ja hakkasiwad selle pääle iseeneses naerma, kuid kumbki ei ulatanud teise naeru nägema. Ainult mõlemad tegiwad enesele tagasiwaatamise pärast etteheiteid.