Mustlastest
| ||||||||
Meie riigis on olemas terve rahvus, kes tööd pelgab ja omale ülespidamist soetab pettuse, varguse ja kerjamise teel. Need on mustlased. Nad otsivad maamehe kusagilt kõrvalisemast maanurgast üles, asuvad tema ümber niikaua kuni nad tema just kui hüpnotiseerivad. Tagajärg on see, et külamees vahetab oma terve hobuse mustlase tiisikushaige setuka vastu, veel mustlasele 500 marka lisaks andes. Märkab mees oma eksitust kohe, siis lepib mustlane paremal juhusel ehk veel sellega, et 500 marka jääb temale „kahjutasuks" ja vahetab hobuse tagasi, külameest enne veel läbisõimates, teine kord veel mehe pea peal oma piitsa varre tugevust proovides. Kannatada saanud külamees, põrutusest toibudes, tuleb teisel päeval politseile kaebama, mis mustlased temaga teinud. Tarvis on mustlasi ülekuulata, aga neid pole enam leida, nad on juba ei tea kuhu kadunud. Juurdlus rändab politseiasutusi mööda, aga mustlasi kätte ei saa ja neid võib, kui mitte õnnelik juhus abiks ei tule, lõpmatuseni otsida. Viimaks läheb korda kedagi neist mõne tembu pealt tabada ja kohtuniku kätte toimetada. Hea on, kui asi suurem, sest kautsjoni mittemaksmisel, mida mustlasel harilikult ei ole, pannakse ta kohe kinni. Petis on oma palga saanud. Juhtub aga nii, et mustlane peale kohtuotsust veel vabadusse jääb ja täitmisleht alles pärast välja saadetakse, siis on mustlane juba jälle kadunud ja algab uus otsimine. Kui seda postikulu, mis mustlastesse puutuva kirjavahetuse läbi tekkinud, üles arvata, siis tuleks õige suur summa välja. Üleriikliste otsimiskirjade järele on väheste eranditega kõik mustlased tagaotsitavad. Suurema hulga kohta on: elukoht teatada. See on nõue, mida võimata täita, sest et mustlasel oleks kindel elukoht, see on niisama haruldaseks nähtuseks, kui valge vares. Peale enese tuleb mustlastel ka oma hobuseid ülespidada. Keegi ei ole aga veel kuulnud, et mustlane oleks heina teinud, või heina ostnud. Suvisel ajal söödab tema oma hobuseid talumehe viljas, tarvitades selleks rohkem öösist aega ja talvel nende heintega, mis ta talumehe küünist või kuhjast jõuab varastada.
Kust mustlased on läbi läinud, seal on tingimata kanad, seapõrsad jne. kadunud. Mustlastel on harilikult suurem edu vähem arenenud ja vaesema rahvakihi juures, mustlane ei tunne halastust — viimase viib tema ära, kui aga kätte saab. Mustlased laotavad külgehakkavaid haigusi laiali. Need Susanna ja Loviise pojad on suuremalt jaolt kodakondsuseta. Peatuslubal on näidatud, et lubatud elada ainult seal ja seal. Mustlane ei lase aga ennast selle läbi eksitada, vaid rändab julgelt saaki otsides kõik kohad läbi, selle juures igalpool enesest mälestusi järele jättes. Puutub viimaks keelatud kohal politseinikuga kokku, tehakse protokoll, kuid mustlane ei tunne oma rahu selle läbi sugugi rikutud olevat, sest kui ükskord karistuse määrus tuleb, siis on mustlane juba ammu teise kohta läinud ja algab jällegi tema otsimine. Paber rändab ühest asutusest teise — mustlane ühelt laadalt teise. Nagu kerilaua harud. Tuleks viibimata leida abinõusid, et mustlastele nende praegust elukutset vastumeelseks teha, et selle läbi neid sundida põllu- ehk muule tööle hakkama.