Minu sõbrad/Saare wana.

Minu sõbrad
Ernst Enno

Saare wana.


Üks hädalaliblekene, niisugune wäike, helehaljas, kollase ladwaäärega, peenike nagu kirme. Siis teine, niisamasugune. Siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal. Kõik hädalalibled, üks pikem, teine lühem, kokku aga kui meri, haljas meri täis helkjat läiki.

Üks liblekene nikutab pääd, ruttu, nagu ei oleks temal aega; teine kohe järele, siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise järele — ja nõnda sünniwad lained helkjasse haljusesse, hädalamerele, lained, mis ei laksu. Kui nad üksteise jälgil jooksewad, luitunud kuhjade kui rahnude, wettinud küünide kui kaljude ümber mängiwad, ei kuule muud kui kõhinat, niisugust weidrat kõhinat, mida tuul üle luha metsa ei kanna, liiati weel Wõltsjärwele, mille lai pind kaugel loodes sügisepäikse paistel hiilgab kui sula hõbe.

See on sügisene luht, see on hädalategemise aeg ja kõhin liblede laul, nagu oleks küllalt elatud, küllalt kuu poolteise wältusel.

Missugune wiletsus! Kuule, kuidas mets, lai mõisa laan laulab! Kuule, kuidas Wõltsjärw kohiseb! See on laul. Sügawal metsas kõnnib mühin ja naerab, — naerab ja puistab wallatades terwed wirnad kõigeilusamaid lehti sügisele rüppe, naerab ja pillab oma jäädawuse tundes, kuhu sügise ega talw ligi ei pääse, naerab ja pillab laane otsata jõuu külluses, mis kõike suudab kaitsta, mis ennast metsa, mõisametsa lapseks nimetab. Laial järwel hõiskawad lained tuulte wabas lennus, hõiskawad wabaduse laulu, ja kuigi pakane neid järwe südamesse tagasi pigistab, tõmbab wesi enesele süllapaksuse kasuka selga ja naerab, et jää raksub ja laiad lõhed aurawad. See on laul.

Aga mis puutub külaluha hädalasse mõisametsa jõud ehk järwe kütkendamata sügawus. Mõlemad on siit kaugel. Siin upub kõik iseenesesse. Isegi luhalaugel oja, kes sulisedes metsast tuleb, jääb kõhelema, ei taha nagu järwe minna, waikib, tahaks nagu madalate pajupõõsate ja lepapuhmaste warjul hädalalibledele, sügiselastele, kes kewadet näinud ega suweõrnust maitsnud pole, midagi jutustada, midagi wabastawat, rõõmustawat, karastuseks anda ja — nagu kardab. Siisgi näis nagu oleksiwad hädalibled tema lähedal pikemad, helk wähem kurb. Aga ka sääl tundub üksi oma laulu, nagu wihmapisarate jahedat nõrgumist, nagu nägemata udu, mis õhtul paistma hakkab ja nii iselaadi walgelt kui lina luhale wajub, nagu mõtleks ta surma pääle.

Missugune wiletsus! Mistarwis üks niisugune wäike liblekene nii Jumala muidu weel laia luha waewaks sündisgi? Eks ole luhapinnal muret isegi, küllalt kadunud lootusi ja nüüd weel need? Küsi! See on ju külaluht, kes teab, et tal palju peremehi on; need tulewad ja wõtawad: need ei taha midagi armust. See on külaluht, kes teab, et temal pääle peremeeste weel palju manujaid on, kes ka midagi tahawad saada, midagi omakohast. Need on, kes teist nahka nõuawad. Ja omas otsata helduses wõtab luht oma wiimase jõuu kokku ja sünnitab terwe mere täie rohuliblesid weel hilja sügise — nii hädalaliblekesed hädalaliblekestele rõõmuks, nii wiletsus wiletsusele toetuseks. Oo, seda luhta: nii tasa ja targu, nii hästi palju õieti wiletsat hädalat, et talu waewa ära ei arwa tasuwat perega wälja tulla heinale.

Sellepärast siis üks hädalaliblekene, niisugune wäike helehaljas, koltunud ladwaäärega peenikene nagu kirme. Siis teine, niisamasugune. Siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal. Kõik hädalalibled üks pikem, teine lühem, kokku aga kui meri, haljas meri täis helkjat läiki — raudheina hädalalibled Roowi luhas ümberkaudsetele kõrwulistele, Palu, Weere, Soo, Mõtsa, Räbä ja Jumal teab kõik missugustele teistele tarekeste elanikkudele ja maalapikeste pidajatele rõõmuks. Palul oma lehmakondikene, Weerel oma lambatallekene, Mõtsal oma hobuserootsukenegi, — kõik eluloomakesed, kes kõik hamba alla tahawad salwa. Kui ei anna, ei jäe rahule; ehk kuigi, siis jäädawalt. Sest sünnib laul, mis südant liigutab. Möögab lehmakondikene, määgab lambatallekene, hirnab hobuserootsukene. Kust sa saad! Talul palju loomi, kulub enesele ära. Mõisast kõneldagi. Muudkui armas luht awita. Siisgi mitte nii lihtsalt. Enne mine tee päiwi, aita siin, aita sääl, rühma mis kondid walutawad, — ja siis alles sügisel wõid wikati ja reha selga wõtta ja luhta minna — heinale.

Heinale! Seda huikamist ja hõiskamist, seda linnulaulu ja lillelõhna, metsakaja ja pilliheli! Oo, heinaaeg on ilu ja rõõmu aeg! Siin luisatakse wikatit: winn, wõnn, wett, wätt! ja niidetakse ikka siuh säuh! Sääl jälle riibutakse. Riided helendawad päikse käes; tüdrukutel walged pihikud ja punased seelikud, heledad rätikud sügawasti silmade pääl, et päike liiga suudlema ei pääseks; poisid aina walged. Siin jälle weetakse saadusid kokku, sääl jälle luuakse kuhja: rihad ja wiglad aina käiwad ja walged warred helgiwad. Igal pool nalja sõna, lõbus meel. Ja kui siis päike puhkele läheb, ei tunne keegi weel wäsimust. Siin kostab laul, sääl hüüab pill — ja läbi noore suweöö kõnniwad ilu ja rõõm käsikäes, naeratawad Koit ja Ämarik ning wärske heina lõhn täidab õhku.

See on heinaaeg.

Kõrwulise heinaaeg! Taewake! Roowi luhas kilkawad üksi kajakad kõrgel õhus nii haledasti, wahete wahel kostub kullikisa, oja ääres lepa ehk paju otsast windi wile, kuuldub ka kaugelt mõne karjapoisi pasunaheligi ära, aga — tühja neistgi: waikus nagu kurwem weel, kõik nii jahe. Ja päike paistab nagu oleks temal kahju, kahju kõigest, mis ta wälja meelitanud.

Kõnnid ja waatad. Midagi igatsewat liigub su ümber, tugib su südamesse. Sa unustad päikse paiste, järwe läiklemise, kauge metsa kolletawa ilu, oja naeratuse ja jääd mõtlema, mõtlema nagu iseenese sisse, otsid nagu teed iseoma aluste juurde, nii päris tahtmata, ilma et surma just meelde tuleksgi. Tunned, nagu oleksid haige ja ometi mitte; see on nii imelik, hää ja magus, läheksid kuhugi küüni, heidaksid heinte sisse, magaksid ja kuuleksid pool unes, kuidas wihma sajaks ja sajaks ja — ei tahaksgi enam üles tõusta, tahaksid ainult kuulatada, kuulatada. —

Wikati luiskamine. Kes sääl siis juba platsis on?

"Oo, Saare Wana, kas päris heinal wõi?"

"Noh, iks..."

"Tere kah! Ei ole kaua enam teid näinud."

"Tere Jumalime..."

"Kuidas käsi ka käib?"

"Niisammuti iks..."

"Kas jääb ka wikati ette midagi?"

"Noh, iks..."

Tao kui räni: ainult mõned sädemed.

Saare Wanal oli silmapilk, kus ligi ei pääse.

On silmapilkusid kus isemeelikult waikid, nagu harilikus elupiiris ei wiibi, ei usu, et, mis läinud, enam tagasi ei tule, ei usu, et tulewik enam ei too, mis sa igatsenud, — silmapilkusid, kus tunned, et teised seadused walitsewad, seadused, mille järele kõik wõimalik on, kõik, millest siin ilma jäänud, käes on, muud kui waiki ja maitse kõike iseeneses. Näib siis, nagu oleksid sa kaugel ära kõikidest soowidest, kõikidest muredest, kõik sulle üks ta puhas, oled nagu inimene, kes kõigega rahul, oma kohust täidab nii harjunud kombel, nagu ei ripuks su süda millegi küljes, sest sa seisad ju püsti kõige sees, mis sa tahad, wõtad, mis meeldib, ühesõnaga oled oma kuningas omas riigis, oled oma looja omas ilmas. Ja inimesed, kellel neid silmapilke liiga palju on, nendega ei oska inimesed midagi pääle hakata; ei suuda neid wald wäärata, ega kõrge kroonu mõistlikuks nuhelda. Üks nimetab neid tossikesteks, teine puupäädeks, kolmas tuisupäädeks, neljas — nii kuidas tuju ja põhjus juhtub olema, kõigeparemal korral aga unistajateks. Ja mida enam neil sarnaseid silmapilke, seda enam tehtakse neile liiga; ja mida enam neile liiga tehtakse, seda enam silmapilke, kus nad ennast oma südame tagukambri tammise ukse taha tagasi tõmbawad. Neist ei saada aru. Ainult mõni hää perenaene, mõni hää peremees, kes ise sarnastele ehk elu andnud ja nendes siis nii palju iseendast märkawad, elawatundelisemad, peenesüdamelisemad, õrnemad, need mõistawad neid ja harilikult on siis ka nende käes see wõti, mis unistaja südame tammise ukse lahti wõtab ja nii mõndagi imestuseks nähtawale toob.

Saare Wana oli üks õnnelikkumatest unistajatest, sest temal ei olnud sarnaseid silmapilke liiga sagedasti, iseäranis töö juures ehk asjatalitusel mitte. Tema unistas sääl, kus wõis. Ja kus ta just istus, kas trepi wõi muldre weere pääl, kas toas toolil ehk wäljas kiwi ehk kannu otsas, kas lõukal ehk tareläwel ja oma piipu suitsetas nii käsipõsikile, mõlemad küünarnukad põlwede pääl, korrapäraliselt ikka enese ette süllitades, kui tal just meelest ära oli läinud, kus ta istus, siis ei oleks keegi arwata wõinud, et ta unistas, päris lahtiste silmadega, suitsewa suuga, täie aruga, enesel hall pää otsas. Aga siis oli ka silmapilk, kus puhati, kõik puhkasiwad. Ja mistarwis igaüks oma aega tarwitas, see oli tema oma asi. Wõis ehk ainult ütelda: küll tobutab piipu. See'p see wist oligi ka puhkamise ajal: piip mattis kõik oma suitsu sisse. Ja Saare Wana oli Saare Wana ja jäigi ikka ainult Saare Wanaks nii kaugele kui mälu ulatab. Ei liignime, ega juttu, mookamist ega sosistamist tema kohta terwes külas.

Wõib ju ka olla, et teda tema alaline tõsidus kaitses ja pääasi: kindel sõna õigel kohal. Seesama liikumata nägu alati! Wana rummkaape alt waatasiwad üksi elawad silmad wälja, nagu kaks hallikat halli põdrasamblaga palistatud raendikul. Nendes silmades sätendas nii tihti naer, mis ka siis häälele rõõmsa tooni andis, aga hallid kulmud jäiwad seks, mis nad oliwad, liikumata, ja naer ei eksinud palju kunagi näo pääle ära. Kaape jättis harilikult mõne wao otsapõllult näha. Nina ning lõug tüsedad, tunnismärgid, et siin wisadusega tegemist, wisadusega, mis ei küsi. Nina alt algas habemekannistik, ümbritses piibutõmbamisest ja wanadusest wormist wäljawajunud suud, kattis siis lõuga, poolt põske ja lõppes mõlemal pool meele kohal halliwõitu juukstele maad andes. Nägu, aga siisgi mitte nagu kaalikas ümarik, nagu külatänawas tihti näha, ei, waid piklikuks surutud, — muidugi kõik nii esialgne töö, nii suurest laastust ära löödud.

Saare Wanale ei tehtud ka kunagi liiga. Ei olnud kuskilt nagu hakkamist. Ja juhtusgi keegi pilkesõnaga tulema, kohe kuuldus hääli: jäta wanainimene rahule, ega ta sul ees ei ole. Saare Wana aga istus ja kuulas, istus ja suitsetas, suitsetas ja elas omas riigis, nagu ei puutuks see temasse, mis tema ümber sündis, nii nagu istutakse ja särasilmil enese ette üksisilmi waadatakse ja — unistatakse. Ja siis oli silmapilk, kus ta nii sõnawaene oli, et jäta aga rahule.

Juhtus isa siis küsima:

"Mess sul wa Saare Wana onte om? Ei kõnele täämbä midägi enäm!"

Siis ta wastas üksisõnu:

"Oh, lase olla pääle, süda nigu walutas."

Siis wahetasiwad isa ja ema pilkusid ja ütlesiwad üksteisele salakesi:

"Ei saa iks wist wiil ärä unetada."

Sarnane oli wahel Saare Wana: Tao kui räni; ainult mõned sädemed.

Kas ta aga emale ja isale niisama räniks oli, ei tea, sest nii kaugele kui mälu ulatab, elas ta Saare kõrwulisena. Kui abi waja oli, saadeti ikka Saare Wanale sõna. Ja ta tuli ikka. Sai aga ka igakord hobust, kui otsima tuli, sai ka luba hädalat teha, sai ka oma tingitud päewapalga. Talwel raius ta tihti hagu, ka meil. Juhtus mõnikord ka, et ta isaga kaua juttu ajas ja midagi pikalt ja laialt seletas. Kui ma siis ligemale tulin ja asja tegin, ütles isa:

"Erni, mine õge kae, kas noil hobestel redelin hainu om wiil...?"

Ja ma jätsin nad rahule.

Ka nüüd lasksin ta rahulikult edasi niita, astusin sammu seitse sulendiku kaldale, kus lepa põõsas kaswas, waatasin wee keerlemist ja kurdlemist ja sulistasin oma mõtteid ojaga seltsis, sulistasin ja küsisin, mis Saare Wana niisugune wäike hädalaliblekene tundub olema. Ja ma leidsin teise, niisamasuguse, siis kolmanda, neljanda, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal laial kodumaal. Kõik hädalalibled, üks noorem, teine wanem, kokku terwe mere täis halle mehi, nagu halle päiwi, terwe rahwas. Üks püüab, temal näib aega olewat, teine niisama, kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — kõik nad püüawad, neil näib kõigil aega olewat. Ja nende püüetest sünniwad lained, mis ei laksu, mis üksi unistawad ja püüawad, sest neil näib aega olewat. Mis nad ootawad? Nad ootawad oma õigust ja sünnitawad igawese halli muretee oma õiguse poole. Ja sääl hallil mureteel? Sääl nad weerewad kui hallid kaljurahnud, tasutsemata templikiwid aegamööda, sääl hõõrduwad kõik, et raasukesed, mis nende küljest maha pudenewad, sillutuse looksiwad wäiksele, ägedale salgale, julgele templiehitajate hulgale, weerewad ja pudenewad, et ise kord kalliskiwidena toreda ehituse aineks olla ja oma otstarbekohasusest ülenemist leida hingeliselt ja waimliselt, ehk aastasadade pikusel hallil mureteel oma õiguse poole käies kui hallid päewad lugemata üksteise kõrwal, lugemata üksteise järele elusaladusest tulles, surmasaladusesse minnes otsata nagu oja, mis ainult kewadel üle kallaste tõuseb, kohiseb ja sulendikku suuremaks murrab, perwi lõhub ja luhta niisutab. Muidu aga natukene paisumist, natukene alanemist, nii kuidas juhtub, kord paisudes enam, kord kahanedes wähem kohinat. Ja juhtub põua ajal, et muud ei kuule kui põhja pääl sügawal lugades nirin — muud midagi. Ja siis tuleb ehk mõnelgi wõimsal tuju minna ja wäiksele minejale paisu ette panna, et kõik jäädawalt waikiks. Ja siis —?

"Mess te sääl Riian opite, Erni!"

Saare Wana pani wikati lepapõõsa pääle, jäi minu kõrwale seisma, otsis tubaku kotti, et piibule uut jõudu anda, ise aga ei waadanud mulle otsagi.

"Mina õpin kunsti inimese sisemist nägu näha."

"Inemise sisemist nägu..." osatas Saare Wana.

"Meil, inimestel, ei ole mitte üksainukene nägu, see, mida meie peseda ja puhastada wõime, mis ühel niisugune, teisel teistsugune, nii kudas Jumal seda kellegile kaswada lasknud. Meil on nähtawa warjul weel nägemata. Nii kuidas see nägemata on, nii ka inimene tõepoolest. Nägemata pääle on kirjutatud, mis igaühe südames seisab. Kes seda nägemata nägu näha suudab, sel on terwe inimene peo pääl, ei oma hääd, ega oma kurja saa ta siis enam warjata."

"Wai siss toda kunssi opid..."

Saare Wana koputas pahema käe pöidla küüne wastu piibupää seest tubakutuha wälja, wõttis siis luitunud heinakõrre, sest piip oli kinni. Siis istus ta maha.

"Wai siss toda kunssi opid. Mia mõtli iks, et sust mõni ahwukaad pidi saama."

"Ei, Saare Wana, ma ei taha ametit, mis inimeste jonnist ja halbtusest leiba wõtab."

Saare Wana katsus, kas piip lahe.

"Põh. — Siss opetaja?"

"Õpetajaks ka mitte. Meie poisid ei tohi kantslis toda ütelda, mis nad tunnewad ja mõtlewad. Nad jääwad hingeliselt haigeks."

Saare Wana toppis piipu tubakut.

"Siss tohter?"

"Nuu peässe jälle sarnatses saama, et käsi ei wärise, kui nad inemist lõikawa. Noile peat joht üitskõik olema, kas täl elläij iin om, wai inemine."

"Kulle reotut!"

Esimesed matsud ja wabastaw suits tõuseb üles.

"No sul iks ton sääduse asjan tiidmist om?"

"On ikka! Kes siis selle ilma ajal päris ilma läbi saab: Tuldakse muidu päris nina pääl taikari lööma."

"No siss sa ka tiiät, et tu wäega kallis asi om kaitsa toda, kellele ülekohut tettäs."

"Eks ikka küll."

"No siss sa ka tiiät, et inemistele kirjä ärä seletädä wäega kallis asi om."

"On. Aga..."

"Noist tohtrist mina küll midägi ei peä. Kui naa edimätse kõrraga õige rohu annasse, siss wiil, aga lasesse enne massa — siss wast. Koe, wa Weere Simmu tiiät? Mass tiikrite enne oma rubla wiiskümmend kolm tengä ära edimätse rohu iist, es awita kedägi. Siss kirjut tõsele tõse rohu. Mass jälle tiikrite säedsekümment tengä — ei parembat kedagi. Tskoe! Läits siss wa Sahka Jebu manu Pühaste külla, tu tei wiina pääle ja terwe kui midägi. Noid reotuid kõnelda! Aga tu sääduse asi om iks kallis asi küll!"

Küntakse maad harilikult kaks hobust ees, küntakse ka ühega, Saare Wana ränisse ei hakanud ader, pane kas neli ette. Temal oli ja jäi oma arwamine. Ja ta oskas sind weel pääle kauba nii peenikeselt nöögata: mis sina ka elust tead. Saa aga aru. Muidugi, kui ta midagi kuulis, mis temale tõesti meeldis, nagu arwamised taewakehade kokkupõrkamisest, suurtest pikksilmadest, millega nii palju tähti taewa pääl näha on, et aru ei ole, siis ta kuulatas ja kuulatas ja imes piipu, nokutas nagu nõuus olles pääd — aga lõpuks ikka:

"Om iks suure küll nuu Jumala luudasja, ehk mess siss Jummal massas, kui inemine kõik tiiäs ja oles."

Niisugune oli Saare Wana.

"Ei tea, mis tu seadus sullegi kunagi andnud on!"

Ma torkasin nii hää õnne pääle, nagu harilikult torgatakse, kui enam ei tea, mis ütelda, wõi olla. Ja nagu sagedasti nii trehwas just see piste südant.

"Säädus om säädus," ütles Saare Wana tõsiselt ja sülgas, "aga noide rikaste ja sakste käen om wägi: nemä hoiasse säädust kinni. Tuu'p tu asi om."

Midagi walusat tundus tema tõsiduses, kui ta nagu hinge tagasi tõmmates mõtetesse wajus. Minu meelest oli, nagu läheks tammine uks lahti ja ma näeksin sinna tahakambri, kus Saare Wana elas, kui ta omas ilmas wiibis. Sinna oli nagu suur ülekohus kirjutatud, mis ei unune, mis närib ja närib hauani. Midagi umbusklikku järgnes, kui ta mulle nagu kaaludes otsa waatas, aga uks läks siiski lahti nii wiiwitades, nagu sünnitaks awamine waewa, nii tunnistades, kas maksab wõi mitte. Siis aga käisiwad sõnad nagu kiwid üksteise wastu rasedalt langedes.

"Sa tiiät jo toda Räbä tare aset Tiidu taka. Kaiw om wiil prõlla alali, ahjuase kah. Tu olli minu tare. Mina ehiti tõse. Sa toda ei mäletä. Sinu esä es ole tol ajal wiil Köödsä kõrtsingi. Räbä tare maalapike es ole muud kui wesine lohk rämpsu täis, mõisa mõtsa ja külä puustusemaa wahel. Kae, kes tolle wesitse lohu põllus täit? Kes täst willämaa tei? Mia, mia wedäsi endä perän lohu mulda täis. Lätsi krahwi manu, ütli, armuline krahwihärrä, ole teid iks orjanu kah, armuline krahwihärrä, ei ole halba sõna saanu. Mõtli õge armulise härrä käest pallelda, agu luppas armuline krahwihärrä tolle lohu Tiidu takast mulle tare asemes. Siss tahtse kah pallelda, et kui mulle armuline krahwihärrä mõtsast kah ladwaotsakesi tarekese jaos annas. Krahw oli wa hää miis, naarat ja küsse, mes mia tolle räbäga tii. Mia muud kui pallessi edesi. And siss ja mia olli Räbä tare peremiis. Endä perän wedäsi ladwajupikese manu. Esi ehiti. Endä perän wedäsi lohu mulda täis, tei willä pääle, wili kaswi, et kõik imetiwä."

Saare Wana häälest tundus seda iseteadwust, mis peremehel on, kui ta oma nurmenõlwal kõnnib ja wälja waatab ning ta ütlema peab, et Jumal tema kätetööd on õnnistanud.

"Nii ellime wa Leenaga mõne hää aasta ärä. Temä puhkas nüid joba peatselt aasta mulla põrmun. Jummal ülenda tema henge ja alanda temä pattu. Kae, krahw ajas talud krunti ja müüs ära. Mia jäi wagawusi sinna samma. Wa Warsa Mihkel olli tol ajal wallawanemb. Tare ase jäi küla karjamaa sisse. Wa Mihkel ütel: Kui tahat oma tarre jääda, massa wallale renti. Mia seleti: Krahw kinkse, kost mia toda renti massa. Siss wällä, wii oma tare kohes tahad. Oles krahwigi manu lännu, ta olli aga mõisa ka joba ära müünu, ja wastne härrä es ütle asjast midagi tiidwät. Käesi ma no siss kohtugi wahet, käesi nii mõnegi härrä jutul, kes Rõngu lähiksen om. Seletiwä, et kui krahw kohekile üles om tähendanu, et Räbä tare üten maaga minu om, siss wast mõisa müügi ehk talude müügi kontradin. Käesi siss kohtu wahet, lätsi üte härrä tähega sillakohtusaksa manu. Ei kedägi. Käesi edesi tagasi, seni kui wastse kohtu tulliwa. Es saa noistgi midägi."

Saare Wana peatas. Mina aga seisin mõttes Räbä kaewu ees, mis ikka weel kinni ei ole wajunud, nagu ootaks ka tema, et oma peremehe kord ikka weel tagasi saab.

"Nüüd mia iks mõtle: kui nuu wastse kohtu tulliwa, wiidi kõik paberi ärä Riia liina. Kui nüid saas noid paberit säält wälja otsi. Müügikondratidest jäi iks üits kohtu pääle, ja mia saas tare aseme tagasi."

"Kunas see asi siis oli?"

"Saab iks oma nelikümmend aastat ärä."

Missugune unistus! Nelikümmend aastat ootab ta oma õiguse pääle! Nelikümmend aastat usub ja loodab ta, et krahw teda meeles pidi pidama, kui ta talusid ja mõisat müüs, teda, ühte talu luhas kaswawat raudheina juurt! Nelikümmend aastat ei jäta ta arwamist, et wikati jälgil sügise rüpes weel hädala liblest lihaw ja kõwa raudhein kaswab ja pehme walge kiudude-pää ühe seemne teise järele tuulde wõib saata, seemneks niisamasugustele raudheinajuurtele külaluhas! Missugune unistus! Ja temal näib ikka weel aega olewat, ikka weel lootust! Suureks kaswas Saare Wana minu silmade ees, imestamise wäärt suureks. Isegi haua ääres, tulewik kõigil pime ja lootuseta, kui sügisene öö, pilkane pime, nii et ühtegi tähte ei näe, ja tema loodab, nagu oleks temal aega küllalt. Ja ma sain aru, et unistus wahel nagu kaljurahn wõib olla südame tagakambri tammitse ukse taga, unistus, mis muud midagi enesesse ei lase, kui üksi iseennast ja oma halli ootamist. Ja sarnane unistus teeb inimese kõwaks kui räni: tao aga, ainult mõned sädemed: Säädus om säädus! Just nagu hammaste kirin.

Siiski tõde jääb tõeks, nii silmapilkline tõde. Pidin wastama, mis harilikult wastatakse:

"See on liiga hilja!"

"Ei ole. Säädus jääb sääduses. Käisi mia kah Riiangi ärä. Imelik olli küll sääl Riian. Massin sõitse õkwa suure klaaskatuse alla. Mia astse wagunist wällä. Mõtli esi: kes tiid, kudas wõõran liinan wõõra rahwaga õiges saad, ei oska nende kiilt. Olli no kuulu, et Riian meie rahwast joba tuhandit om. Mõtli: küll iks mõne lewwän, kes mõne ahwukaadi manu juhatas. Wahtse wiil toda klaaskatust: olli tõne weider iks küll, katus peris aknaruutest. Wahtse tõist wiil: kuule, keägi teretas: Tere kah, küläweli. Kae, miis terätas. Mia küsse, kas temä kah Riia liina kohtuasjun tullu om. Temä koste, jah, olla tullu, minewät nüüd mõnda ahwukaadi otsma. Olli lahke miis. Mia seleti oma asja ärä. Temä ütel: tule pääle üten, es siss näe, mes ahwukaad ütles. Temä oma arwaten ei olewat asi sugugi keeruline, ahwukaad minewät Riia lossi, wõtab paberi wällä ja kõik om kõrran. Tuu miis tund säädust. Mia lätsi üten."

Saare Wana jutustas. Waimusilmade ette kerkis tahtmata kurb pilt. Sääl keset rahwakihawat waksali seisab halliwatiga mees, pastlad jalas, leiwakott käes, rummkaabu pääs. Saare Wana Riia waksalis! Muud kui waatab ja imestab. Kaua silmitseb teda pikk kõheldane lihtsas riides linnamees. Ta tunnistab oma ohwrit. Siis heidab ta silmuse wälja. Ja Saare Wana süda nii rõõmu täis. Juba Stakelni jaamast pääle ei ole ta muud kuulnud kui Läti keelt. Süda läks ehk juba päris külmaks. Nüüd imestus ja tänulik meel. Leidis oma mehe. Nad lähewad. Ja ta peab maksma! Aga ta maksab ses kindlas teadmises, et tal warsti enam tarwis ei ole kõrwuline olla, warsti oma räbä kätte saab, kus kaew praegu weel alali on. Ja ta sõidab koju tagasi, taskud tühjad. Aga unistus näitab teed, kuidas jälle palgijupikesi saada, kuidas elu uuesti alata.

Ja nüüdgi ta küll ootab.

"Noh, kas aitas?"

"Minewäl suwel wiil käisigi."

"Pääle Leena surma?"

"Egas kadunu enne minnä es oles lasnu."

Naer kippus pääle, kurb naer. Aga wanamees kõneles edasi, pistis käe põue, tõmbas jälle tagasi, nagu kaaluks ta, kas maksab; pistis jälle põue ja tõmbas tagasi, aga seda korda mitte tühjalt. Midagi wana, higist kollaseks läinud, rätiku sisse mässitud tuli nähtawale. Nii hellalt näpitses ta kompsu ümber, pööras teda siia ja sinna ja harutas teda, kuni wana, igawesti kollaseks seisnud tähelapikene wanamehe näppude wahel seisis. Siis ulatas ta paberi minu kätte.

"Mess sääl kirjutettu om?"

Mina tunnistasin.

"Kas om Saksa keeli?"

"Om."

Jumaluke, lihtne täht herra nii ja nii käest, herrale nii ja nii, et see nii lahke oleks ja Saare Wana asja läbi waataks.

Ma tõlkisin sõnasõnalt.

Saare Wana waatas mulle terawasti silmi.

Mul kippus nutt pääle. Aga kes teab, mis tema nägi. Sõnalausumata wõttis ta tähe, mässis rätiku sisse tagasi ja pistis jälle põue.

"Ärä sa, Erni, tõestele ütle. Tõse nakasse naarma. Mes neil teedä waja, kas mul mõnda paberit om, wai ei ole. Riia ahwukaat kirjut endäle ärä. Temä ütel: see olla õge tähtjas paper, sest wõewat kinni nakata. Ega sa säädust iks nii ei tunne kui tu."

"Egas sa onte ei usu..."

Saare Wana tõusis kähku üles, wõttis wikati ja läks jälle niitma.

"Õtak nakas kätte jõudma, waja kähku tetä."

Kähku! Mispärast? Lehmakondikese pärast? Ei. Usaldus puudus. Ma olin küll käe tema pühaduse külge pannud, oma hoolimata käe. Mul oli tundmus, nagu oleks parem olnud, kui ma tähe sisse mõtte oleksin pannud, mis wanamehe sügise toreda päiksepaistega oleks täitnud. Aga nüüd oli see hilja! Ta ei usu. Aga täna ta ei usu, ei usu homme, ei usu aasta, ei usu kaks: ta ootab. Ega mina sääduse asja iks nii ei tunne kui tuu. Aga siis: magusasse mõttesse jääb koht, kus unistuseeie nii peeneks läheb, et sõlme heita tarwis oleks, kust alati nii kui purde kaudu üle tuleb minna: temä ütel, wast om temäl õigus. Mõru on elu isegi, minu tilka lisaks sinna weel tarwis oli!

Nagu jahe hakkas. Ma tõusin üles, hüüdsin Jumalaga! ja kõndisin edasi, uupi Wõltsjärwe läikiwa pinna poole läbi hädalamere, kõndisin ja midagi igatsewat liikus mu ümber, tungis mu südamesse. Ja ma unustasin päiksepaiste, järwe läiklemise, kauge metsa kolletawa ilu, oja naeratuse ja jäin mõtlema, wajusin nagu iseenese sisse, otsisin teed wälja neist hädalalibledest nagu põgenedes ja ei näinud muud kui hädalaliblesid, ühed külaluhas, teised mõisaluhas, kõik raudheina hädalalibled lugemata üksteise kõrwal, üks pikem, teine lühem, kokku aga kui igawene hall muretee oma õiguse poole, kus nad kõik kui kaljurahnud, tasutsemata templikiwid aegamööda weerewad ja hõõrduwad, ja nende turjal käib wäike unistajate salk, kes mahalangenud raasukestest sillutust loowad, sillutust uhke templi poole, kus kõik weerejad ja minejad kord aineks oleksiwad ja oma otstarbekohasusest ülenemist hingeliselt ja waimliselt leiaksiwad. Oo, seda aastasadade pikka, halli mureteed, oo, neid lugemata halle päiwi, lugemata üksteise järele elusaladusest tulles, surmasaladusesse minnes kui rahwas, otsata nagu oja, mis ehk ainult kewadel üle kallaste tõuseb, kohiseb ja sulendikka suuremaks murrab, perwi lõhub. Muidu aga natukene paisumist, natukene alanemist, nii kuidas juhtub, kord paisudes enam kohinat, kord kahanedes wähem. Ja juhtub põuaajal, et muud ei kuule kui põhja pääl sügawal lugades — nirin, muud midagi. Siis tuleb ehk mõnel wõimsal tuju minna ja waiksele minejale paisu ette panna, et kõik jäädawalt waikiks. Ja siis—?

Siis ma istusin ajalehe toimetuses. Oli õhtupoolik ja aega enam kui harilikult. Wesi oli üle kallaste tõusnud, pais oli järele andnud. Siis oli nagu heinaaeg järgnenud, kõrwuliste heinaaeg, werine nõudmine. Aga see oli ainult nii, nagu oleks alles wikatit luiskama hakatud, õieti hilja sügise, ja korraga järgnes küpse külm, mis mõnegi heinaloleja ära wõttis ja mõnelegi weermed selga jättis, sest nad läksiwad mõisaluhta, ja külaluht pidi tagasi andma, mis mõisaluhast wõetud. Astus wa' kodupoolne tuttaw sisse uudiseid külakostiks tuues.

"Kas karistuse salk Rõngus ka käis?"

"Es käi. Rannun küll."

"Aga kui Rõngu oleks tulnud? Kes siis küll nööri oleks näinud?"

"Nööriwäärilisi sääl ei ole?"

"Mis meie nüüd süüst harutame: kes meie süü mõiste järele kunagi küsinud on!"

"Parki oles mõni iks saanu."

"Koosolekuid ju sääl ei peetud?"

"Sääl iks olliwa kah kuun iks käenu... Rõngu ma ei tiiä. Aga sääl ja sääl tõesen wallan."

Nii ajasime tükk aega juttu. Ja kui ma sõbrale käe ulatasin ja jälle üksi mõtteid mõlgutades tööd nokitsesin ja seletustest seda otsisin, mis wäikse mehe hingesse walgust heidaks, tõusis tahtmata pilt silmade ette, mis nii tõenäitlik näis, et tahtmata ligemalt silmitsema jäin...

Suur koosolek. Maamehed kõik kõhetlase noore mehikese kihutuse kõnet kuulamas. Waimline paljajalgne meeste keskel, kes oma põllulappi enam armastawad, kui oma hinge. Ma waatan tüsedaid nägusid, kas mõnda tuttawat hulgas ei näe. Oo! kes see sääl nurgas on?! Saare Wana! Astun rõõmsas ärewuses ligemale.

Oo, Saare Wana, kas ka platsis wõi?

Noh iks...

Tere kah. Ei ole kaua enam üksteist näinud!

Tere, jumalime...

Kuidas käsi ka käib?

Niisammuti iks.

Mess siss sina ka sest asjast arwat?

Mes ma täst arwa...

Ütleb ja sülitab.

Täna ka kinni! mõtlen mina imestades.

Siis on kihutusekõne otsas, algab küsimiste kostmine. Saare Wana tungib teiste wahelt kõnetooli juurde ja ütleb juhatajale midagi õieti tõsiselt, käega kindlaid liigutusi tehes, nagu tahaks ta ütelda: Täna peab minu päew olema. Siis tuleb ta rahulikult minu kõrwale tagasi. Juhataja wõtab jälle sõna ja küsib, kas kellegil midagi küsida on ja jätkab siis ise, et tema käest küsitud, kas täna mitte Saare Wana asja ka kõne alla ei wõeta. Ja wastab siis jälle ise, et Saare Wana wõõra walla liige on, ei ole tema asja harutamiseks siin mitte õige koht. Kui tema walla mehed tahawad, siis pidagu ise koosolek ära ja harutagu oma küsimisi. Rõngu wald olewat muidugi ajast maha jäänud. Kui krahw mõnele maad kinkis ja wald selle pärast käest ära wõttis, siis on see täitsa nende oma asi. Muidu aga arwab ta, et siin üksikute inimeste ülekohut harutada ei maksa, kus ometi terwe maata rahwa asi ees on; kui maajaotamine käsile wõetakse, siis saab igaüks oma jao, ei jää siis ka küsijagi mitte ilma.

Saare Wana sülitab ja ütleb:

Iks siisama lori.

Kas sa siis juba mõnda korda siin oled! küsin mina.

Olen, aga ikka ei wõeta minu asja ette.

Mis kõneleja muidu ütleb?

Aab sia löri suust wällä. Mia ei taha kellegi jaotust, ei talu, ega mõisa küllest midägi, mia tahas oma kätte. Kõik olgu sääduse järgi; ega sisski ilma sääduseta ei saa, kui nemä ka ennast ja kuradi ahilade panesse.

Kas Riiast tulli midägi?

Sõnalausumata pöörab Saare Wana mulle selja ja kaob. Mina aga waatan temale kaua järele ja näen, kuidas ta Räbä tare poole läheb, aherwarre pääle maha istub, piipu tõmbab ja unistab, oma paberit waatab, hoolsasti jälle põue pistab, siis kaewu juurde läheb ja järele katsub, kas salwed juba liiga ära ei ole mädanenud, näen, kuidas ta käib ja toimetab, nagu oleks ta omas kodus ja ei pane tähelegi kuidas walge, kondine käsi tema pääd silitab, temale midagi kõrwa sisse sosistada katsub, tasa hilju tema pääd silitab, nagu lapsel, keda ta kaua on otsinud ja kellel nüüd aeg on magama heita...

Hääd ööd! Seadus jääb seaduseks...