Miks rahva juurdekasv väike?

Lühiandmed
Pealkiri: Miks rahva juurdekasv väike?
Allikas: Uus Eesti, 1. detsember 1936, nr. 326, lk. 2.

Praeguse sündivuse ja surevuse juures on 200. a. Eestis ainult 861.000 elanikku. ― Et rahva väljasuremist ära hoida, tuleks tõsta sündimiste arvu aastas 24.000 kuni 25.000-le. ― Laste surevus on meil väga suur.

muuda

Eesti Eugeenika ja Genealoogia seltsi koosolekul esmaspäeval [30. novembril 1936] seltskondlikus majas, Tallinnas, kõneles riigi statistika keskbüroo üldbüroo juhataja H. Reiman rahvaarvu vähese juurdekasvu põhjustest.

Käsitades seda teemat väitis kõneleja, et kuigi meil praegu tegemist numbrilise (1500―2000) inimeste juurdekasvuga, on meie rahva n.n. eluvõime indeks ometi sellane, et sunnib juurdekasvust kõnelema kui fiktiivsest arvust.

Eelpool toodud väidet tõestas referent rohkete näidetega statistika vallast. Kui jaotame kogu rahva kolme ossa: arvates esimesse 0―15-aastased, teisse 15―30-aastased [!] ja kolmandasse üle 50-aastased, siis vaadeldes esimese osa suhet kolmanda osaga saamegi rahva eluvõime indeksi. 1934. aastal oli Eestis kuni 15 aasta vanuseid 23,3 prots. ja üle 50 aasta vanuseid ― 24,2 prots. rahvaarvust. Neist protsendilistest arvudest saame eluvõime indeksina arvu 0,96. Rahva arv kasvab siis, kui eluvõime indeks on suurem kui 1, püsib endisel tasemel, kui indeks on võrdne ühega, ning kahaneb, kui see indeks on väiksem kui üks.

Samane olukord nagu meil, valitseb ka mitmes teises Euroopa riigis. Nii seisab tulevikus rahvaarvu kahanemine ees Inglismaal, Austrias, Norras, Rootsis, Saksas j. t. riikides. Seevastu näitab rahvaarv juurdekasvu ― ning võrdlemisi suurt ― Poolas ja Ukrainas, vähemat Itaalias ja Hollandis.

Kuni 1945. a. võib meie rahva arv kasvada ― saavutades siis oma maksimumini ― 1.135.000 inimesega. Sealt edasi jatkuks juba kahanemine, mille tagajärjel rahva arv 1955. aastaks oleks 1.118.000, 1960. a. ― 1.101.000 ning 2000. aastal 861.000 inimest.

Et seda vältida, peaksime sündivust tõstma praegu 32 prots. võrra, s. t. praeguse 17.000―18.000 sündimise pealt aastas 24.000―25.000-le.

Olukorra parandamiseks on olemas kolm teed ― ja need oleksid sündivuse tõstmine, surevuse vähendamine ning sisserändamise küsimus.

Statistilised andmed näitavad, et eestlase keskmiseks elueaks on 56 aastat. Kui võtta eraldi aga mehed ja naised, saaksmie keskmiseks elueaks meestel 53 ja naistel 59 astat. See eluaastate arv on madalam kui paljudes teistes riikides.

Millest tingitud meie võrdlemisi madal eluiga? Referendi väites on siin mitmed põhjused. Ühena neist meinis ta meie ebasoodsat maastikku. Meil on olemas veel küllalt soid. Nende kuivendamine, mis ka praegu käimas, mõjub surevuse vähendamisele. Teiseks põhjuseks on madal elustandard ja soovida jätvad tervishoidlikud tingimused. Surevust aitab vähendada jõukus ja hariduslik tõus.

Sündides on meie imikud elujõulised.

Surevuse vähendamiseks tuleb kontrollida ka tervislikke töötingimusi vabrikutes, mis tihti jätavad palju soovida. Ka alkoholi tarvitamine ei jäta mõju avaldamata eluea lühendamisele ja rahva arvu vähenemisele.

Rahva tuleviku kindlustamiseks on aga kõige olulisem sündivus. Kõrge selle protsent meie rahva juures pole ju kunagi olnud, kuid 50 aastat tagasi oli see ikkagi hoopis suurem.

Sündivuse vähesuse põhjused on sõltuvad, nagu näitavad seda statistilised andmed, majanduslikust konjunktuurist; vähenenud on sündivus ka seetõttu, et meie maa hakkab linnastuma. Üheks tähtsaks põhjuseks on aga vastava kihi elunõuete kasvamine, teatav ebakindlus tuleviku suhtes ja sotsiaalse tõusu tung.

Vaadeldes sündivust üksikute rahvastikukihtide juures, saame järgmised arvud: Sündivuse arv peremeeste-põllumeeste juures on 16,4 promilli (16,4 last 1000 inim. kohta), väikeettevõtete omanike juures on see arv 17,1, tööliste ja teenijate juures 17,6, põllutööliste ja popside juures 27,5 jne.

Referent väitis, et nagu kõnelevad andmed, on sündivuse vähenemine kasvamas ajast, mil naised enam on lülitatud eluprotsessi. Selle mõju on olnud negatiivne. Sündivus on vähenemas ajast, mil meie naised asusid ametitesse. Nii on linnades lasteta naisi 49 prots., maal ― 37,5 prots.

Lõppeks küsimus, kas kõik need põhjused on välditavad? Referendi arvates tuleb kõrvaldada rida majanduslikke ja sotsiaalseid põhjusi, et tuua neisse arvudesse meile vajalikku parandust.