Meie jõulud/Toomapäev ja jõulu ootus

Meie jõulud
Matthias Johann Eisen

Toomapäev ja jõulu ootus.

Toomapäev on nagu jõulu sissehelistav kirikukell. Toomapäeval algavad täiel hool jõuluettevalmistused. Hiius öeldakse, et sel päeval avab Jumal taevaväravad. Niisama kuuleb Hiius kõnekäändu:

Toomas toores mees toob jõulud,
Nuut hiivapulk viib jõulud[1].

Toomaga mõeldakse siin muidugi toomapäeva 21. detsembril ja Nuudiga nuudi- ehk hiivaknuudipäeva 7. jaanuaril. „Toores mees Toomas“ kannab rahvasuus veel mitu muud nime, nagu must Toomas, tahma-Toomas, nõgi-Toomas, aga ka püha Toomas, maajumal Toomas, Toone Toomas, katku Toomas ja katkujumal Toomas. Toomapäeva hüütakse ka nõgikukepäevaks, nõgikikkapäevaks, tahmapäevaks[2]. Lapsed ootavad toomapäeva lauldes:

Tule, tule, Toomake,
jõua, jõua, jõuluke,
jõulud aga jooksvad lauda mööda,
vana sea selga mööda,
kirju kitse külge mööda[3].

Tooma tuleku ja jõulutoomise soovi avaldatakse ka järgmiste sõnadega:

Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta![4]

Mustjalas käisid toomapäeval „jõulutoomad“, kes meelde tuletasid, et kolme päeva pärast on jõulud. Neid külalisi kostitati õllega[5].

Toomapäev võib täie õigusega kanda musta Tooma, tahma-Tooma nime, sest sel päeval algab majades suur puhastamine, pühkimine, koristamine, küürimine. Kõik tolm, tahm, pühkmed koristatakse majast välja, isegi kerist puistatakse; kividelt puhastatakse tahm küljest ja katkiste kivide asemele pannakse uued. Pestakse ka pesu, küüritakse laudu, lühidalt — püütakse maja jõuluks täiesti seada korda. Magadiskotid viiakse õue, niisama magadisriided, kus neid tuulutatakse ja kus kottidesse uusi õlgi või heinu pannakse.

Toomapäeval pestud pesu saab hästi valgeks[6], kuna tooma- ja kolmekuningapäeva vahelise pesu külge pühib Toomas käed. Kõige niisuguse puhastuse pärast on tekkinud kõnekäänd, et toomapäeval „aetakse must Toomas välja“. On maja puhastatud ja koristatud, võib jõul oma valgusega sisse tulla.

Tartumaal kujutati vanasti musta Toomast isikuna. Võnnu kihelkonnas valmistati niisama Tooma kuju kui muil juhustel metsiku ehk hernehirmutise kuju. Tooma jaoks võeti vana ahjuluud, vana ree peris ja tahmunud, tolmunud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha. Keha köideti ree perisega pealt kinni ja Toomas oligi valmis. Toomapäeval maeti Toomas maha. Haud oli varem valmis kaevatud. Toomapäeval võeti kratimoeline Toomas, kanti haua äärele, visati hauda, pillati mulda peale. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei maeta, Toomas hauast välja poeb ja majad tahma, tolmu ja mustusse uputab. Aga kui mingisugune loom või inimene läks üle Tooma haua, pääses Toomas hauast välja tuppa edasi pidama tahma- ja tolmuvalitsust[7].

Harglas kõneldakse Tooma kolmest mustast tütrest. Üks neist saab mehele toomapäeval, teine kolmekuningapäeval, kolmas tinnusepäeval. Mustade tütarde mehelesaamise järele valgeneb aeg[8].

Noarootslased peavad toomapäeval „väikest jõulu“. „See oli nii suur püha, et sel ööl veskigi jäi iseenesest seisma. Nii püha see oli, et ühtki tööd ei saadud teha[9]. „Väikest jõulu“ tunnevad soomlased ja skandinaavlased, eestlaste sekka see vanemal ajal ei tunginud. Soomlaste ja skandinaavlaste väike jõul ei lange ikka toomapäevale, vaid enamasti nädal või varem jõulueelsele ajale. Eestis tuletavad meie päevil koolide ennejõulused jõulupuud väikest jõulu meelde. Ometi ei ole Eestis veel viisiks saanud sel puhul väikse jõulu nime tarvitada. Venemaal pühitsesid tsaariajal Soomest ja Rootsist pärit olevad isikud väikest jõulu vana jõulu ajal, s. o. 12 päeva enne uut jõulu. Väiksegi jõulu ajal põletati jõulupuud.

Toomapäev nõudis vanasti enesele pühapäeva õigust; mõnesuguseid töid ei tohitud teha. Toomapäeval töötegijate kohta öeldakse: „Toomas tulivihane!“ Kord õmmelnud naine lapsele särki, hakanud seljas särki mõõtma; laps ajanud pea selga; nii jäänudki[10]. Ketramine oli kõvasti keeldud; vokid peideti vanasti riiete alla või viidi kuhugi varjule ja jäidki sinna jõululõpuni. Karjas viidi vokid koguni põllule, vastasel korral kardeti pahu vaime[11]. Risti ja Madise kihelkonnas lubati naiste näputöist kotinõelumist[12]. Veskirattad ei tohi liikuda, — muidu müristab suvel palju.

Jõuluvorstide valmistamine langeb peaasjalikult toomapäevale, niisama jõuluõlle keetmine. Enne toomapäeva vaadati taevast; punane taevas ennustas jõuluvorstide õnnestumist[13]. Mõnes kohas algas õlle valmistamine juba toomapäeva poole öö ajal, seega pimedas. Valitses ju usk, et võõras silm ei tohi näha jõuluõlle vee viimist, sest seesugusel puhul ei hakanud õlletegijate arvates õlu käärima. Toomapäeval käima pandud õlut tohiti juua alles jõuluõhtul[14]. Saaremaal keeldi öösi tuld üles võtta kartes, et niisugusel puhul loomad palju lõõtsutavad[15]. Tarvastus nõuti vanasti, et iga hurtsikut pirdudega valgustataks hingede eemalehirmutamiseks. Ülepea tekitanud hinged sel puhul seal kõige suuremat hirmu[16].

Toomapäeva paiku käis peremees veskil. Kui peremees viljakotid reele ladus, vaatas perenaine hoolsalt järele, et kottide suud oleksid ikka ree eesmise otsa poole. Kui suud oleksid ree tagumise otsa poole, kardeti, et teel kirikupapp vastu tuleb ja viljakotid ära võtab. Peale selle kardeti veel, et niisugusel puhul veskilt jõuluks jahu kätte ei saa[17].

Jõule oodatakse kaua; on nad ju nii-ütelda pühade pühad, ülemad kui kõik muud pühad. Kuuldakse sagedasti väidet: jõulud tulevad härgadega, lähevad hoostega[18]. Ehk ka:

Tuleb kui härra (saks),
istub kui isand,
kaob kui kerjaja!

Vanemad inimesed arvestavad aegsasti: mardist kuus nädalat jõulu; lapsed aga arvestavad päevi. Jõulukuu alguses öeldakse Võrumaal: Jõulud on Riias! Öeldakse ka: Jõulud juba mäe taga! Jõulud juba kopli veeres! Jõulud värava taga! Jõulud ukse ees! Jõulud ukse taga! Võru pool arvatakse: talsipüha jo sendseperähn![19]. Puhjas öeldakse: Jõulud tulevad Ängo küla poolt, õlekood seljas[20].

Alatskivil öeldakse:

Jõuaksid need jõulukesed,
nika-näka näärikesed,
siis saaks matsu moka peale,
kinderkonti keele peale[21].

Toomapäevast peale algas majas eriline suur ettevalmistamine ehk etus jõulude vastuvõtmiseks; Pärnu-Jaagupis juba nädal enne jõulu. Kõige enam jõupingutust nõudvaks päevaks kujunes jõululaupäev, eriti naisväele. Juba kukelaulust tõusti üles, et jõulutöödega aegsasti jõuda lõpule. Peale igapäevaste tööde langes jõululaupäevale veel hulk ettevalmistustöid, kui neid varemini ei olnud tehtud. Põltsamaal toodi laupäeva hommikul juba pimedas metsast heinu koju, et suvel oleks ilus heinaaeg[22].

Kohati tapeti siga juba varemini, kohati alles jõululaupäeval, eriti kui põrsatapp tuli päevakorrale. Pärast seatapmist algas soolikate puhastamine, pudrukeetmine, vorstivalmistamine. Aga niisama sundis taga talu naisväge leivasõtkumine ja -küpsetamine. Ei unustatud ka anumate pesemist ja leelisega ja liivaga majariistade puhastamist, magadiskotipõhkude vahetust, ja kus laudpõrand olemas, mida vanasti ometi harukorral leidus, selle küürimine[23]. Kõik need ja veel mõned muud tööd tegid naisväele kurja kubjast kogu jõululaupäeva.

Meesväelgi tuli hoolitseda jõulude vastuvõtte eest. Hommikul vara mindi heinamaalt loomade jaoks heinu tooma, peale selle hoolitseti jõulukütuse eest, aga niisama kõige muu eest, mida jõuluajal tarvitati. Kõik tarvilikud ained pidid olema käepärast võtta, et kallil pühade ajal kohaletoomisega mitte aega viita. Sedaviisi kulus jõululaupäev toimingutes, nagu oleks ta tunnipikkune.

Paldiski pool tarvitatud söögiajal tihti puunuge. Neid valmistatud laastudest. Enne jõulu teinud lapsed neid hoolsasti, sest vanadega ei arvatud sobivaks jõulusid vastu võtta[24]. Peremehel oli igatahes lihalõikamisel terasnuga. Kahvliteks tarvitati sõrmi.

Enne jõulu ja uusaastat pidi tingimata saunas käidama. Ridalas näit. arvati, et muidu jäädakse kogu tulevaks aastaks roojaseks[25]. Lõuna-Pärnumaal käidi kohati juba toomapäeval või paar päeva enne jõulu saunas, mujal kohati jõulureedel, nagu Pärnu-Jaagupis[26], Pilistveres[27], Pühalepas[28]. Varal keeldi laupäeval käia[29]. Üldine saunaskäimisaeg langes ometi jõululaupäevale. Aga selgi päeval vaheldus aeg hommiku, lõuna ja õhtu vahel. Abjas pandi vihtlemise jaoks ahi küdema, kui kukk teist korda laulnud; valge valul pidid kõik perelised juba vihelnud ja puhtad riided selga pannud olema[30]. Lääne-Nigulas pidi koidul viheldama; veel varemini, kell 12 öösi viheldes võidi tulevast peigu või pruuti näha[31]. Mustjalas arvati, et vaja enne jõuluõhtut vihelda; kui lõunaks kell 12 ei tulda vihtlemiselt tagasi, jäädakse hiljaks suviste töödega[32]. Paljudes kohtades nõuti, lõunaks oldagu vihtlemisega valmis. Vormsis[33] ja Reigis[34] määrati vihtlemis-ajaks kell 1. Saardes pandi lõuna ajal saunast tulles pühapäevarõivad selga[35]. Vändra pool ei mindud tulevalgel enam sauna, sest nii hiline saunaskäik ei tähendanud head. Sauna mindi ometi pärast õlgede toomist[36].

Leidus ka kohti, kus alles jõuluõhtul sauna mindi ja pärast vihtlemist kohe jõulused puhtad rõivad selga pandi, mida päevaajal tööd tehes oleks võidud kuidagiviisi määrida. Teisal ei viheldud sellepärast õhtul, et kardeti, vanapagan võiks õhtul vee vereks, isegi Jeesuse vereks moondada[37]. Ennast hästi puhtaks pesijast arvati Toris, et sellele ei tulevat aasta jooksul kurje mõtteid[38].

Viimase vihtleja äratuleku järele visati kerisele leili ja vaadati, kas veel pesuvett olemas, sest inimeste äramineku järele arvati veel vaime, hingesid vihtlema tulevat[39], Lõuna-Eestis aga Maarja oma last pesema[40].

Mingisuguse ainult korra mulle silma puutunud, seega kahtlase teate järgi pidi sauna minnes kaks särki kaasa võetama, üks enese, teine saunas asuva vaimu jaoks. Särgi saanud vaim arvati inimest kogu aasta kaitsvat kõige kurja eest; ei antud särki, võis mitteandja kogu aasta halba loota[41].

Räpinas löödi saunast lahkudes lävesse rist ja öeldi: „Maarja astku asemele, Joosep jäägu jälile!“[42]

Antslas täideti jõuluks veepanged, et vesi edaspidi otsa ei lõpeks[43].

Lihula pool tõusti jõululaupäeva hommikul varakult üles ja riietuti võidu; kõige virgem riietuma on kogu suve tööle virgem ja usinam. Riietuse järele jooksid noored võidu ahjuesisele kivile, kus siis karates lauldi:

Kivi kindus, pae paksus,
kõik pastlad paksuks!

Niisugune kivile jooks ja laul loodeti tegevat pastlad tugevaks ja vastupidavaks[44].

Mõnes kohas Võrumaal pesti jõululaupäeval pesu, et linad hästi pikad kasvaksid[45].

Jõululaupäeval lõpetati töö aegsasti, paljudes kohtades poole päeva ajal, Väike-Maarjas kella 12 ajal[46], Ristil lõuna kella 1 ajal[47], Hallistes, Abjas kella 3 ajal[48], Märjamaal aga kella 6 ajal[49]. Kella 6 ajal oli õues igatahes raske tööd teha.

Ülepea jäeti jõululaupäeval tegemata kõik tööd, mis jõuludega kuidagi ühenduses ei seisnud.

Pärnu pool tehti lastele jõulude saabumine teatavaks Kristuse tulemise pühaga. Neli nädalat Kristuse tulemise aega pidasid vanemad suures aus: loeti sagedasti Kristuse tulemise laule ja pühapäeviti jutlust. Lapsed pidid sel ajal eriti sõnakuulelikud olema, suuremad lapsed lugema ja laule pähe õppima. Laste tähtsamaks tööks arvati enne jõulu toa valgustamist: põlevat pirdu ahjulõukas pidi sagedasti „nuuskama“, s. o. põlenud sütt maha murdma ja otsalõpnud pirde uute vastu vahetama. Enne tulemis-aega hoolitses valguse eest vahel ätt või memm; nüüd võisid nad paremini valmistuda kalli aja vastu. Kui lapsed muutusid hooletuks, juhiti nende tähelepanu kukkedele ja kanadele, kes kalli aja pärast enam rõõmustuvad ja kõõrutavad ning Taevaisale tänu avaldavad, kes Jeesuslapse kinkinud; nii peavad, öeldi, lapsed nüüd sõnakuulmisega Jeesuslast rõõmustama.

Lastele öeldi, et jõulud tulevad valge hobusega. Lapsed käisid tihti õues valge hobusega möödasõitjat vaatamas, lootes, et see ehk toob juba jõulud. Juhtus tütarlaps möödasõitvat valget hobust nägema, pani ta käe juustele, et juuksed pikaks kasvaksid[50].

Jõuluks esitatakse lastele tihti küsimus: kas mõistad lugeda? L.-Nigulas viiakse lapsed jõululaupäeval sauna, kus pahad saavad vitsu[51]. Laisad lapsed kartsid vanasti jõulu tulekut. Vallatuid ja lugema õppida mittetahtvaid lapsi ähvardati jõuluks panna sealauta. Ähvardati küll, aga harva pandi. Kõigiti avaldas ähvardus laste kohta oma jagu mõju: sealauta minemiseks puudus igaühel himu. Keilas räägitakse, seal söönud kord siga lauta viidud väikse lapse ära[52].

Mitteõppijaid ja vallatuid pandi märssi sõlmi tallama. See sündis nii: märss või karss riputati jõuluõhtul rehe lakke, märssi külimitt ja poiss külimittu tallama. Ümmargune külimitt hoidis märssi lahti, poisi raskus vajutas sõlmed kõvasti kinni[53]. Kolga-Jaanis pandi lugema mitte õppinud lapsi jõuluõhtul ahjunurka, luud peos[54].

  1. EVR 24, 12.
  2. Eisen, EM II 50; Kallas, KrMr 76.
  3. E 8° 6, 93.
  4. E V 57.
  5. E 65353.
  6. H II 17, 318.
  7. E 23570; Eisen, EM II 51.
  8. H IV 3, 951 (3).
  9. ERA, Rootsi I, 194.
  10. E 29566 < Võrumaa.
  11. E 65472 (4).
  12. EVR 29, 93 (4).
  13. E 75627.
  14. E 8° VIII, 7.
  15. EKS 4° 5, 345 (16).
  16. H III 25, 168 (13).
  17. E 65969 (1) < Tallinna.
  18. E IX 47.
  19. E 64425.
  20. E 75400.
  21. E 75780.
  22. E 74485.
  23. E 65317.
  24. E 67925.
  25. E 65368 (4).
  26. E 65161 (1).
  27. E 65432 (3).
  28. E 65437 (1).
  29. E 75180.
  30. E 65133 (4).
  31. E 65300 (3).
  32. E 65141 (1).
  33. E 65475 (1).
  34. E 65413 (1).
  35. E 65233 (1).
  36. E 67995.
  37. E 65070 (2) < Halliste; E 72610.
  38. E 65911.
  39. E 8° 6, 17.
  40. E 68463 < Valga.
  41. E 72778.
  42. E 71595.
  43. E 68420.
  44. E 65342 (1).
  45. E 75224.
  46. E 68057.
  47. E 67708.
  48. E 65209 (1).
  49. E 65849 (1).
  50. E 65911.
  51. E 65299.
  52. E 67732.
  53. E 70812 < Tartu.
  54. E 75067.