Meie jõulud/Jõulu nimi ja pikkus
Jõulu nimi ja pikkus.
Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi; suurem neist kahest ometi esimene, juba sellegi pärast, et ta pühitsemine on palju pikem kui teisel. Soomlanegi tunnistab jõulu nii-ütelda pühade peremeheks, väites, „joulu jaloin juhlista“. Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi Kristuse sünniaastast; juba põhjamaa paganad pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.
Jõul kuulub seega paganlikkude põhjamaa rahvaste pühade, mitte eriliste eesti vanade pühade hulka. Juba nimi jõul ei põlvne eesti keelest, vaid see on eestlastel ühine soomlaste ja skandinaavia rahvastega. Soomlased kutsuvad seda püha joulu, skandinaavia rahvad aga jul. Sõna leidub isegi inglise keeles, kus ta kuulub Yule, vanemas kujus geol. Nüüdses inglise keeles kannab jõul nime Christmas. Palju keeli tuletab nende pühade nimega Kristuse sündimist meelde, nagu venelaste Рождество = sündimine, prantslaste noël, ladina tüvest natale = sünnipäev; sakslastel Weinachten = pühad ööd.
Jõulu sõna algupärast tähendust on kaua otsitud, ilma et seda oleks leitud. Vanemal ajal tuletati jõulu esmalt sõnast Julius (= Julius Caesar), siis sõnast hjul = ratas[1]. Ratta tähenduse kohta seletati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Sellest seletusest loobuti juba mõne aja eest, sest see seletus oli liig otsitud.
J. Jung teab, norralased austanud valgusejumalat Juuli[2]. See jumal ei leia ometi alust norra mütoloogias. Küll on tõsi, et norralased, samuti muudki skandinaavlased jõulu ajal pidasid püha, aga nad ei pidanud seda jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis jul’i nime. Missugusel põhjusel skandinaavlased seda püha nimetasid „jul’iks“, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata.
Mõned õpetlased on tuletanud jõulu ladinakeelsest sõnast joculus = nali, kuid ka see seletus ei taba naela pea pihta; pealegi puudub rooma rahva naabrite keeltes sellekohase sõna tarvitamine jõulu jaoks. Kuigi me jõulu algupärast tähendust ei tunne, jääb niipalju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna jul on tähendanud mingisugust talvist püha; Feilberg arvab rõõmust püha[3].
Pärnu pool nimetatakse jõulu nalja ja rõõmu pühaks, millel üks püüab teist üle trumbata naljategemisega[4]. Oletatakse, et soomlased ja eestlased juba enne viikingiaega selle sõna laenanud skandinaavlastelt[5].
Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, aga kas ka sisu, see on iseküsimus. Vanad eestlasedki pühitsesid kesktalvel mingisugust püha; missugust ja mida moodi, sellest ei tea kõnelda ükski ajaraamat. Tõsiasjaks jääb, et esivanemad jõulu nimega omandasid osa skandinaavlaste jõulupühitsemise kombeidki, sest palju meie jõulukombeid langeb ühte skandinaavlaste omadega. Osa jõulukombeid oli kas enne jõuludega tutvumist juba arenenud, või jälle, kui esivanematel tõesti puudus selleaegne oma püha, arenes see alles pärast skandinaavlaste jõulu vastuvõtmist.
Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.
Kui ka jaanipäeva algus tagasi ulatub paganusse, ei ole jaanipäev ometi arenenud nii pikaks piduks kui jõul. Suvine aeg on tööaeg, sel puhul ei või raisata aega — iga tund kaalub kulda; talv takistab väljas tööd tegemast ehk võimaldab teha väga vähe; talv sunnib inimesi aega veetma toas, elama suvisest saagist; talv annab mahti pidutseda, nimelt pikemalt pidutseda. Vanade rahvaste jõulud ei kestnud nii lühikest aega kui meie päevil. Vanal ajal algasid jõulud juba toomapäevaga; see päev esines nagu jõululaupäevana, see päev helistas sisse pühad. Jõulud ise kestsid nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev kõige oma vahelise ajaga moodustasid jõulupühi. Soome rahvasõna määrab jõuluaega järgmisi: „Hyvä Tuomas joulun tuopi, hyvä Nuutti pojes viepi“. Teisal Soomes arvatakse jõuluaega ometi palju pikemaks, nimelt kahe kuu pikkuseks: Kristuse tulemise pühast küünlapäevani (Kotiseutu 1914, nr. 12). Vanad sakslased määrasid jõulude alguse nigulapäevale, 6. detsembrile, lõpu aga kolmekuningapäevale.
Aja jooksul kujunesid uusaasta ja kolmekuningapäev enam omaette pühiks, aga rahva suus säilitasid nad jõulu nime edasi: uusaastat kutsuti uueks jõuluks, kolmekuningapäeva aga kolmandaks jõuluks, ka jõulusabaks.
Pärisjõulude ehk vanade jõulude ajaks arvati Eestis päevi jõululaupäevast uusaasta laupäevani, uute jõulude aega aga uusaastast kolmekuningapäevani, ka nuudipäevani.
Eestis nimetatakse jõulu ka talvistepühadeks, talistepühadeks, muidugi sellepärast, et need pühad talve peale langevad. See nimi on vastukohaks suvistepühadele, millist nime kannab nelipühi sagedasti. Setumaal on talvistepühadest tehtud talsipüha. Viimast nime tarvitatakse seal rohkesti. Talsipüha kuulub setudel õnnelikkude päevade hulka. Aga mitte ainult Setumaal ei tunta talsipüha, vaid ka Setumaa lähedastes naaberkihelkondades, nagu Räpinas, Vastseliinas, Rõuges jne. Seal kandis on seega pühade vana eestipärane nimi säilinud. Eesti lõunanaabrid nimetavad pühi samuti talvisteks: ziemas svētki.
Muistsete eestlaste kodanlised jõulud ületasid kaugelt kirikujõulude pikkuse.
Hiiumaal ei lepita kuuaegsete jõuludega, vaid nende kestust pikendatakse umbes kolmeks kuuks, nagu sellekohane Käinast üleskirjutatud salm määrab[6]:
Andrus aus-mees annab Jõulud,
Toomas toores[7] mees toob Jõulud,
Peeter pitk mees peab Jõulud.
Andruse päini antaks Jõulud,
Tooma päini toodaks Jõulud,
Peetri päini peedaks Jõulud,
Vastla päini viidaks Jõulud.
Jõulude algus seega andresepäeval ja lõpp vastlapäeval. Saaremaal peeti jõulu viimseks pühaks küünlapäeva; aega küünlapäevani kutsuti pühade vaheks[8]. Jõulu mõiste sulab siin ühte umbes talvise aja mõistega. Muidugi kõneldakse igapäevases elus jõulukuust. Ühel ega teisel juhtumil ei väljendata pühade nii pikka kestust ega pühitsemist.
Jõulust peale arvasid esivanemad nii aega:
Kuus kukke = küünlapäevani, mil kukele enam süüa ei antud.
Seitse sikku = maarjapäevani, mil siga ennast ise pidi toitma.
Kaheksa karjalasku, mil kari metsa lasti.
Kümme kündi, mil künd pidi algama.
Teisal lisatakse veel juurde: üksteist jürini.
Meie kirikki pühitseb jõulu eelaega. Kirikukellad teretavad jõulusid juba kas novembri lõpul või esimestel detsembri päevadel esimese advendiga, Kristuse tulemise pühaga, millele järgneb veel kolm, mis kõik ette valmistavad jõulude vastu. Seega kestavad kiriklikud jõuludki kogu-ulatuses enam kui kuu aega.
Esimesel kristluse ajal pühitseti jõulupühadena kogu nädal, hiljemini lühendati püha neljaks päevaks. Rootsi kuningas arvas jõulu kolmanda ja neljanda päeva pühitsemist asjatuks, määrates 4. oktoobril 1772 pühitsemiseks ainult kaks päeva. Varemalt Rootsist juba lahutatud Eestit ei riivanud see seadus; hiljemini võttis meiegi kirik selle seaduse omaks. 1832. aasta kirikuseadus kirjutas ette jõuluks ainult kaks päeva jumalateenistust pidada. Kohati võõral maal on jõulud üheks päevaks lühendatud, Venemaal praegu koguni kaotatud. Meie talurahvas peab paiguti ikka veel kolmest jõulupäevast kinni, kui ka kolmanda, viimase päeva pühitsemine kaugeltki esimese ja teise päeva pühitsemiseni ei ulatu, vaid enam poolpüha kuju omandab. Eesti riigivalitsus on ametlikult kolm päeva jõulunormiks määranud.