Mahtra sõda/8
8.
Kubja-Pritsu luhtaläinud kosjakäik, weel enam aga Huntaugu Miina äkiline kadumine sünnitasiwad terwes wallas muidugi kõige suuremat tähelpanemist. Kui kadunud pruuti terwes külas asjata otsitud, oli peigmees isamehega kirudes ja sajatades Huntaugult ära sõitnud, kohkunud wanemaid kõige suurema mure sisse maha jättes.
Muidugi algas uurimine ja järelkuulamine teisel päewal uueste, polnud aga mitte parema tagajärjega. Paar inimest oliwad Miinat õhtu külawainul kiirel sammul näinud minewat, aga nad polnud temalt küsinud, kuhu ta läheb, ning külas polnud ta üheski talus sees käinud. Huntaugu Mihkel andis asja wiimaks talitajale teada. Aga ka selle uurimine ei toonud mingit selgust. Miina jäi kadunuks, nagu oleks ta maa alla wajunud. Kõige suuremat südamewalu kannatas Huntaugu perenaine. Ta nuttis ööd ja päewad, süüdistas ennast ja oma meest waljuse pärast, mis nende lapse põgenema ajanud, ja kujutas omale juba salajas silma ette, kuda Miina surnukeha kusagilt jõest wõi järwest leitakse ja koju kantakse.
Õnneks oliwad kõik kartused põhjuseta. Ühel heal päewal tuli Mihkli ja Wiiu wanem tütar Mari, kes naabriwallas ühel kolme-päewa talunikul mehel oli, hobusega Huntaugule. Wiiu tõttas talle punaseks nutetud silmadega wastu ja hüüdis juba eemalt pisarate läbi lämmatatud healega:
„Mari, meil on suur õnnetus sündind! Meie Miina on mitmendat päewa kadund.“
Mari aga ei ehmatanud selle sõnumi üle sugugi, ta suu ümber tuksus koguni nagu tagasihoitud naermine.
„Kes käsib tüdrukut niisukesele mehele minema sundida, keda ta ei salli!“ wastas noor naine, hobust aia külge kinni sidudes. „Jah, nüüd, kus ta putku pani, on teil wesi ahjus!“
„Sina tead siis, mispärast ta kadund on?“
„Tean kõik.“
„Kust sa seda tead?“
„Miina enese käest!“
Huntaugu eide wana, kolletanud näo üle lendas lai rõemuläige.
„Mari, kulla pai laps, siis sa tead ju, kus meie Miina on! Teil on ta! Mu süda nagu aimas seda, ja täna tahtsingi jalad selga wõtta ja Teie poole teele minna.“
„Oleksid seda juba poar päewa warem wõind aimata,“ naeris Mari. „Kuhu ta Teie arust siis mujale pidi minemagi kui oma õe juure! Jah, Miina on meil, ja terwe pealegi!“
„Jumalale tänu!“ hüüdis eit käsi risti pannes. „Mihkel, Mihkel!“ pööras ta siis toa poole. „Meie Miina on leitud, wanamees, meie Miina elab ja on terwe!“
Warsti pistis Huntaugu peremees oma tõsise, mureliku näo toa-uksest wälja, nägi oma wanemat tütart ning tuli ruttu wälja. Eit seletas talle mõne lendawa sõnaga ära, mida ta ise praegu teada saanud. Seepeale wiidi külaline, kes wanematel nagu raske kiwi südame pealt wõtnud, sooja tuppa.
„Kuule, toat,“ algas seal noor perenaine pool-naljatawa tõrelemisega. „Kas see koa mehe tegu on, et oma lihast last wägise meest sunnid wõtma, keda ta silma otsas ei salli! On sul Miina mehele-panemisega ülepea nii suur häda? Ta on ju su ainus laps kodus! Annad ta ära, jääd päris wõeraste inimestega. Kas sul armastust oma lapse wastu südames polegi?“
Mihkel wahtis kohmetanud näoga maha.
„Kas temal minu wasta armastust on?“ torises ta surutud healega. „Kui ta oma isa peale oleks mõteld, siis põleks ta salaja putku pand. Ta teadis wäga hästi, mis kasu ma sellest soan, kui Prits mulle wäimeheks tuleb.“
„Ma tean, ma tean,“ wastas Mari, „parun luband sulle suurema ja parema koha anda, aga tahtsid sa oma last siis selle wäikese kasu eest ära müüa? Kas tead, toat, ma oleksin Miina asemel just niisama teind ja koa redusse joost!“
„Miks sa teda siis nüüd koju ei toond?“ küsis Mihkel.
„Ta ei tuld! Ta ei tule enne koju, kui isa ja ema kindla sõna annawad, et nad teda Pritsule ei pane. Just seda sõna tulin talle wiima.“
„Ta ei tule koju?“ kordas Mihkel urisedes, kuna ta silm wihaseks hakkas minema. „Ta peab tulema, wõi muidu lasen talitajat teda wägise tuua! Seda ta ometi peaks teadma!“
„No noh, no noh, isa! Kelle häbi see on, kui seda teed! Siis näitaks ju külalapsed sõrmega su peale ja naeraks: ‚Näe, kus isa on, kes tütart kohtuga tahab mehele panna!…“
„Naergu,“ wihastas Huntaugu wanamees, „kelle häbi see on, et laps wanema sõna ei kuula! Kas mina pean lapsele järele andma, wõi laps minule?“
Mitmepäewane piin tütre saatuse pärast oli eide südame hoopis pehmeks teinud. Ta heitis täieste Mari kilda ja püüdis palumisega kangekaelse wanamehe kohta mõjuda.
„Toat, anna seekordki weel järele!“ ütles ta meelitades. „Käsi laps koju tulla, jätame ta mõneks ajaks rahule, mõelgu ise küpselt järele, kas tahab Pritsule minna wõi mitte, anname talle mõne kuugi aega, ja küsime siis uueste järele. Wõib ka olla, et Prits teda nüüd enam ei taha soadagi. Ta oli tema peale hirmus wihane, kui siit ära läks. Tahab ta teda aga ikka weel, noh, siis katsugu edespidi uueste õnne!“
„Emal on õigus,“ lisas Mari juurde. „Kõige parem on, et Teie temale aega annaks asja üle järele mõtelda. Wägise ei soa teda ometi mitte papi juure wedada! Ta jooseks uueste ära, ja siis on wõimalik, et Teie teda enam näha ei soagi… Kas teate, mis nägu tal oli, kui ta meile hommiku sisse astus, pikast teest wäsind ja nutmisest roidund? Ma ei tund teda peaaegu äragi. Oli nagu hauast tõust. Wahtis mu otsa nagu tagaaetud jänes, ei soand tükil ajal sõna suust, waid nuuksus aga mu kaela ümber… Ma hakkasin teist pisut tõrelema, et ta niisukese lapsetembu ära teind ja wanemate juurest ära joost, aga siis hüüdis ta, enesel silmad nagu tuld täis: ‚Wägise ei lase ma ennast Pritsule panna, kas wõetagu mu hing!‘ Ja siis palus Peetrit ja mind, et meie teda mõneks päewaks wasta wõtaks ja pärast tema eest wanemate juures paluks. Peeter pidi Teile kohe teatust soatma, et Miina meil on, aga mina ütlesin: ‚Las’ nad poar päewa tütre järele nutawad, küll nad siis talle kergemine andeks annawad!“
Huntaugu Mihkel oli tütre pärast ka tõeste mures olnud, rohkem, kui ta oli wälja paista lasknud; aga nüüd, kus ta teadis, et Miinal midagi wiga polnud, et ta elus ja terwe oli, polnud mitte kerge wanamehe wiha üle wõitu saada, pealegi teda andeksandmisele meelitada. Ema ja tütar pidiwad temaga kaua, kaua rääkima, kõik põhjused ette tooma, mis näitasiwad, et siin ainult heaga midagi on korba saata, mitte wägiwallaga, ja teda kaua paluma, isegi pisaraid walama, enne kui ta sugu järele hakkas andma ning wiimaks porisedes hüüdis:
„Hea küll, ta wõib koju tulla ja ma tahan talle paar kuud arupidamise-aega anda. Peaks Prits teda aga weel tahtma ja parun peab minu wasta oma sõna, siis ei aita enam midagi — ma wiin ta kas wõi wägise kirikherra juure. Paneb ta palju wasta, noh, siis teadku, et tal hea keretäis soolas on, ja ma lasen talle kas wallakohtus ehk mõisatallis hulga rahwa ees õpetust anda, mis tal eluilmas meelest ei lähe.“
Naised pidiwad sellegi järelandmisega leppima. Nad lootsiwad, et ehk aeg asju harutab. Oli ju uuest seadusest kuulda, mis talurahwale kõiksugu häid õigusi anda ja mis warsti pidada tulema. Kes teab, ehk saab isa siis uue hea talu ilma Pritsu eestkostmiseta! Mari hakkas seda lootust ka isale seletama, ja Mihkel, kes oma tulewast wäimeest ainult nende tulude pärast armastas, mis ta tema läbi arwas kätte saawat, laskis ennast tõeste natuke rahustada.
Mari sõitis wiimaks isa tõotusega ära, et ta tütre jälle wastu wõtab, teda seda puhku mitte ei karista ja et ta temale mõne aja aega annab otsusele jõuda, kas ta kubjale tahab minna wõi mitte.
Juba järgmisel päewal tuli Miina isamajasse tagasi. Wist oli ta kõik need päewad ja ööd Pritsu kosjaõhtust saadik nutnud, sest ta silmad oliwad punased ja punsunud ning ta priske nägu kahwatu, nagu oleks, ta tõbewoodist üles tõusnud. Kuna ema teda pool-warjatud õrnusega wastu wõttis — ta kartis seda iseäranis taadile näidata — oli Mihkli kulm kortsus ja üks kiuslik sõna teise järele lendas tütrele lähematel päewadel wastu pead. Suurem riid jäi ainult seepärast tulemata, et Miina poolt sõnagi wastu ei öelnud ja ka ema ennast iga wastuse eest hoidis, mis wanameest oleks wõinud äritada. —
Mihkel ootas, et nüüd, kus igaüks Miina tagasitulekust teadis, Kubja-Prits Huntaugule ilmuks wõi teda Pärtlile laseks kutsuda. Ei sündinud aga ühte ega teist. Wist oli Pritsu wiha ja häbi nurjaläinud kosjakäigu üle, misläbi ta terwe walla pilkamise alla sattunud, nii suur, et ta Huntaugu rahwaga enam tegemistki ei tahtnud teha. Selle arwamise kohta sai Mihkel warsti Pritsu isa läbi kinnituse. Ta juhtus Pärtli Jaaniga ühel päewal külatänawal kokku. Mees ei tahtnud üleaedse teretustki wastu wõtta. Kui Huntaugu wanamees temaga siiski juttu tegi, ütles Pärtli Jaan läbi hammaste irisedes:
„Tõmma enesel enne seelik seljast maha, kui meestega tuled reakima! Teiste lapsi ilma ees häbisse soata — kas see mõni mehetemp on?“
„Nagu mina seda oleks taht!“ püüdis Mihkel ennast wabandada. „Kas mina teadsin, et tüdruk punuma paneb? Kas ma Pritsule nõuu ei and, enne tüdrukuga puhast kaupa teha ja siis wiinadega tulla! Aga nad on poar nädalat enne riius, ja siis tuleb kosja!“
„Mis eest sina’s isa oled! Tead küll, mis sa minu ja Pritsu wasta Pärtlil tõotasid: ‚tüdruk peab minu sõna kuulma, wõite selle peale julged olla!‘… Säh sulle sõnakuulmist! Jooseb ära, ja kui redust wälja tuleb, tehakse weel pai pealegi! Mina oleks oma lapsele nahatäie and, et ta seda uneski meeles oleks pidand!“
„Ega see nahatäis talle weel kingitud ole,“ kaitses ennast Huntaugu wanamees. „Mina arwan aga, et niisukeses asjas parem heaga wõib läbi soada kui pahaga. Hinge ei wõi ma tal ju wõtta — sest ei soaks Prits koa mitte kasu. Olen tüdrukule aega and järel mõtelda ja meelt parandada. Kui Prits teda maha jätta ei taha — tulgu ja püüdku temaga reakida; ma usun, tüdruku meel soab nüüd pehmem olema kui enne ilmaski, kui aga poiss oma asja mõistlikult oskab seletada.“
„Ei ma usu, et mu poeg ennast narriks tuleb tegema!“ wastas Pärtli Jaan kõrgilt. „Nagu temasugusel mehel tüdrukutest puudu on, keda sünniks wõtta! Tal neid iga sõrme jaoks tosin! Huntaugu Miina wõib Uuetoa teomeeest oodata — see talle koa weel liiga hea!“
Ütles ja pööras Mihklile selja.
Pärtli peremehe meelepaha järele wõis Huntaugu Mihkel kergeste otsustada, kui suur poja enese wiha selle häbi pärast wõis olla, mille alla ta Miina süü läbi sattunud. Mihkel ei pannud siis ka kauemine imeks, et Prits enam Huntaugul oma nägu ei näidanud. Kui ta temale paar nädalat hiljem kiriku juures wastu tuli, pööras kubjas näo kõrwale ja sammus, nagu ta isa kord külatänawal, üleaedsest teretamata mööda. Ka Prits kandis, nagu näha, just Miina isa peale suurt wiha.
Mihkli arwates oli Prits oma kosjanõuu jäädawalt warna riputanud. Et temal, Mihklil, sel lool mõisast weel midagi loota oleks, tahtis kahtlane olla, sest kättemaksmise pärast tegi kubjas seal muidugi kõik, mis wõis, et parun oma lubadused tagasi wõtaks. Huntaugu taadi meelemõrudus seeüle polnud mitte wähene, ja seda andis ta tütrele ja naisele — sest ka wiimast pidas ta süüdlaseks — sagedaste küllalt maitsta.
Aga ehk küll Miina kodus palju sai kannatada, täitis ta põue siiski iseäraline julgustaw rahulolemine: wõis ta ju nüüd lootma hakata, et ta wastumeelsest kosilasest tõeste lahti saanud, et ta julge ettewõte, tema eest ära põgeneda, mitte asjataks ei jäänud; ning see lootus tõi teise weel parema kaasa: Wõllamäe Päärn wõis temale aegamööda jälle lähenema hakata. Miina uskus nimelt Päärna tubliduse ja mehisuse sisse nii wäga, et ta ialgi tõsiselt ei kartnud, kui peaks Päärn kauemaks ajaks praeguse seisukorra sisse jääma, kui ei antaks talle mõisast wiimaks siiski ta isa talu wõi mõni muu koht kätte, nii et ta ennast iseseiswaks wõiks teha. Parun oli talle ju öelnud, et kui ta meelt parandab ja sundijatele enam wastu ei hakka, siis olla tal lootusi Wõllamäele peremeheks saada. Wahest annab aga ka — nii harutas noor neiu oma mõtteid edasi — Huntaugu wana aegamööda järele ja wõtab Päärna kui tugewa, usina ja hoolsa poisi wiimaks siiski koduwäiks wastu…
Oh, seda rõemu, mis Uuetoa saunakeses walitses, kui Miina ühel õhtul pärast oma tagasitulekut salaja sinna ilmus! See rõem ei awaldanud ennast mitte sõnade, waid üksnes poja ja ema silmade läbi. Need waatasiwad nii täis tänulikku liigutust noore tüdruku peale, et sellele rinda tundmus asus, kui oleks ta oma põgenemisega Jumal teab kui suure wägiteo ära teinud. Wiiel minutil ei lausunud ükski sõna. Nad surusiwad ainult tummalt üksteise käsi. Wiimaks ütles Päärn healega, millesse ta wägise pahast nurinat püüdis panna:
„Ise noor tütarlaps, aga päris kasaka-hing rinnus! Kas inimesel aru peas: jooseb wanemate majast wasta ööd ära ja kaob kui tina tuhka! Kas sa selle peale sugugi ei mõeld, kui hulga inimestele sa niisukese tembuga muret teed! Ma usun, nad keegi ei soand öösel nahka silma peale, niisama kui meiegi!“
„Jah, oleks sa kuuld, kuda Pearn asemel ähkis ja puhkis — nagu haige oli teine!“ kõneles sauna-eit. „Ja kas tead koa, et ta sind üks öö salaja käis otsimaski?“
„Kus siis?“ küsis Miina punastades ja naeratades.
„Mis sest nüüd weel pärida ja harutada!“ lõi noormees käega, kuna ta häbelikult ja ühtlasi pahaselt nurka wahtis. „Käisin kord nalja pärast metsast läbi — see oli kõik… Peaasi on nüüd, et elad ja terwe oled.“
„Kus Te arwasite mind õieti olewat?“ päris Miina, keda see lugu nähtawalt huwitas, et ka Päärn teda otsimas käinud. „Kui sa metsas käisid, siis mõtlesid mind wahest mõnes oksas kõlkuwat?“
Poja asemel kostis ema: Esiotsa ei olla nad ehmatuse pärast ühte ega teist teadnud arwata; siis aga, kui Miina juba kaks, kolm päewa ära olnud, ilma et teda kuskilt oleks leitud, tulnud neile mõlemale korraga mõte: kuhu ta mujale wõinud minna kui õe juurde! „Pane tähele,“ öelnud Päärn emale, „sealt ta ükskord ikka wälja tuleb!“ Ja see lootus aidanud nende mõlemate muret waigistada…
Miina saatis Uuetoa saunas õnneliku tunni mööda. Ilma et ta Päärnaga tulewiku üle sõnagi oleks kõnelenud, tundsiwad mõlemad siiski iseäralist kergust ja lõbu südames: kardetaw wastane oli ju ära wõidetud! Nad arwasiwad Pritsu loomust nii palju tundwat, et otsustada wõisiwad: selle mehe uhkus ei luba teda enam tüdruku peale mõtelda, kes talle nii häbistawa ninanipsu mängis! Selle julgustawa lootusega lahkusiwad nad üksteisest…
Paraku eksisiwad nad aga Prits Walkmanni loomuse, wõi ehk ka tema tundmuste kohta Miina wastu. Sest mõni nädal hiljem sündis midagi, mis tunnistas, et Prits seda tüdrukut weel mitte polnud unustanud. Sellest andis ta Miina isale üsna ootamata wiisil märku.
Huntaugu waimupoiss tõi peremehele ühel laupäewa-õhtul mõisast teate, kubjas oodata teda täna õhtu kõrtsis, tal olla temaga midagi läbi rääkida. Mihkel ajas silmad pärani, ootamata kutset kuuldes. Wiiu waatas tütre otsa, ja see läks näost walgeks. Peremees aga tõmmas warsti parema kasukatüki selga — wäljas walitses juba ammugi kõwa tali — ja läks kõrtsi.
Kubjas oligi juba seal. Naeratawa näoga tõttas ta Huntaugu peremehele wastu. Tema punetawast näost selgus, et ta omale topsist head tuju nõutanud. Ta oli jalatallast pealaeni lahke mees. Kui ta Mihklile kätt andnud, nagu poleks nende sõprust iganes kõige wähemgi pilwekene tumestanud, wiis ta tema sedamaid leti kõrwal olewasse wäikesesse tuppa, kus kõrtsmik harilikult oma paremaid sõpru ja mõisateenijaid laskis istuda.
Nad oliwad siin üsna üksina. Prits küsis sedamaid poole toopi wiina wälja… Mihkli imestus kaswas iga silmapilguga…
„Huntaugu wana,“ algas Prits, Mihklile käega õla peale lüües. „Kaks nii mõistlikku meest, nagu meie oleme, ei peaks üksteisega ninawingu pidama. Kas mõistad?“
„Mõistan küll,“ wastas Mihkel, aga „wõi see minu poolt tuli!“
„Ega sinagi just ilmasüüta ole — oled natuke wa’ nartsu-moodi mehikene, aga kas tead — unustame ära, mis möödas on! Mul omal koa süüd — seda näen alles nüüd… Siin minu käpp, Huntaugu wana, lepime ära ja püüame edespidi targemad olla“…
Mihkel wõttis walge peaga poisi käe tõrkumata wastu. Ta näole ilmus imestuse kõrwale nüüd weel lai meelehea. Nähtawalt tundis ta ennast hästi kõdistatud olewat, et leppimine Pritsu poolt tuli, ja weel nii südamelikul wiisil.
Nad jõiwad kordamisi üksteise terwiseks ja paniwad siis piibud tossama. Prits pööras seepeale jutu kohe soowitud sihi poole.
„Mul on tüdrukust kahju,“ ütles ta otsekoheselt, kuna ta kollakad silmad laua peal põlewa raswaküünla leegikese sisse wahtisiwad. „Ma hakkan nüüd alles tundma, et mul temast kahju on. Ptüi kurat, et me nii lolliste peale hakkasime!“
„Lolliste neh,“ wastas Huntaugu wana. „Sa oleks pidand aega andma, tüdrukut meelitama, talle rohkem ligi toppima“…
„Jah, kahju läbi soab inimene targaks! Aga nüüd, toat, on mul teine nõu, kui tütart mulle weel tahad anda.“
„Milla mina teda sulle olen keeland! Ütlesin ju su isale, et tulgu Prits ja hakaku otsast peale!“
„Hakkangi otsast peale!“ hüüdis kubjas läikiwate silmadega. „Ja mitte enam pahaga, mitte enam nii rüsinal, waid pikkamisi ja heaga — aina heaga.“
Ja nüüd seletas ta oma uue plaani lähemalt ära. Ta tahta Miinale kewadeni aega anda. Selle aja sees püüda ta temale aga wiisakalt, alandlikult, sõbrustades ja meelitades läheneda. Olla waja, et nad sagedamine kokku saaksiwad, olgu Huntaugul, olgu Pärtlil, olgu teistes tuttawates taludes ehk mõisas. Jõulu teisel pühal olewat Pärtlil tema wanema wenna pulmad. Ärgu Mihkel terwe perekonnaga tulemata jäägu, — kutse saada ta warsti. Ainult ühte asja olla tingimata waja: Mihkel pidada oma mehesõna peale tõotama, et ta ühtegi teist kosilast Huntaugul enne wastu ei wõta, kui asjad tema, Pritsu, ja Miina wahel ühte wõi teist wiisi selged on.
Selle lootuse andis Mihkel ilma lähema mõtlemiseta.
„Muret pead koa kandma, et ema minu nõuus on,“ kinnitas Prits weel.
„Ta oli sinu nõuus ja soab ka edespidi olema!“ hüüdis wanamees kõmisewa kindlusega.
Ja nüüd wiinutati ja piibutati ja tõotati ja kinnitati kuni poole ööni. Ikka ja ikka jälle tuli wisa kosilane oma tõendusega, et ta Miinast jätta ei wõiwat, tüdruk olla temale nii südamesse kaswanud, et ta öösel enam unerahu ei leidwat. Rusikaga laua peale lüües seletas ta, et ennem oma pea kaotab, kui sellest naisest ilma jääb. Ja kas tema ei olla mees, keda iga tüdruk wastu wõiks wõtta? Mida olla ta Miinale teinud, et see teda nagu katku kartwat? Ta tahta teda kui kullatükki kalliks pidada, kõik ta soowid täita, teda emanda auu sisse tõsta, teda hellitada nagu saksa last… Ja seejuures sattus ta wiina ja tundmuste mõjul wiimaks nii ärda tuju sisse, et wesi mehikesel silma tuli.
Oliwad mõlemad üsna „dobra“ mehed, kui wiimaks kõrtsist lahkusiwad. Prits saatis tulewast äia weel tüki maad küla poole, enne kui mõisa poole tagasi pööras. —
Hirmuga märkas Miina, et Huntaugul sellest õhtust peale endised tuuled puhuma hakkasiwad. Isa ei tikkunud talle küll mitte enam ähwardustega peale, oli karedate sõnadega ülepea kasinam kui enne; aga kus ta iganes märku wõis anda, et ta tütre kohta oma endistest plaanidest ja nõuetest kinni peab, seal ei jätnud ta seda tegemata.
Juba hakati jälle Pärtli rahwaga läbi käima, pealegi elawamalt kui enne; juba ilmus Prits jälle laupäewa- wõi pühapäewa-õhtutel Huntaugule külaliseks; juba sigines isale jälle sagedamine wiinapudelid koiku taha nurka…
Pritsu oleku üle ei olnud Miinal just kurta. Ta oli tema wastu wäga sõbralik, wäga wiisakas, peaaegu alandlik, ei rääkinud ialgi oma luhta läinud kosjakäigust ega Miina põgenemisest, ei puudutanud ülepea ainuma sõnagagi oma ettewõtte kordamist, mis tal ju kahtlemata nõuuks pidi olema. Sest tema naljatawat tõendust, ta ei sallida, et üleaedsete seas tühjade asjade pärast pahaseid nägusid nähtakse, — sõnad mis ta oma esimesel külaskäigul awaldas, — seda Miina ei uskunud.
Nii mindi siis ka jõulu teisel pühal Pärtlile pulma. Miina oli — peigmehe soowil — pool wägise pruuttüdrukuks kutsutud — tema peiupoisiks oli muidugi Prits. Seal söödi ja joodi ja tantsiti ning pingutati sõprusele ikka kõwemad witsad ümber. Kubja sõprade poolt mõisteti asja ka tihti nõnda toimetada, et Miina ja Prits nende kodus kokku saiwad. Nii oli siis Pritsu ettewõte kõigiti õigetele rööbastele seatud ja pidi tema arwates wiimaks eesmärgile weerema.
Aga kui wisa kosilane enesele mõne kuu pärast küsimuse ette pani, kui jõudsaste ta wanger sõitnud ja kas eesmärk mitte juba paistma ei hakka, siis pidi ta käe rusikasse tõmmama ning tunnistama, et ta ikka ühe koha peal paigal seisab. Sel tüdrukul pidi saatan ise ihus asuma! Mitte ainust sooja pilku polnud ta kõige selle aja sees tema peale heitnud. Endist otsekohest waenu ei awaldanud ta mitte enam tema wastu, karedaid wõi põlastawaid sõnu ta enam ei tarwitanud, aga niisama kindlaste tõrkus ta ka iga õrnuse ja soojuse wastu Pritsu poolt, ja oskas ta peale nii külma, kalki tuult puhuda lasta, et waesel poisil wahel wihapisarad silma tungisiwad.