Mahtra sõda/5
5.
Parun Herbert Heidegg nägi herra Gottlieb Lustigi ja preili Juliette Marchand’i õhtulauas. Ta raputas kooliherral kui oma wanal tuttawal, kes paar minutit enne prantslast tuppa astus, sõbralikult kätt ja oli talle mõnda naljatawat küsimist ette panemas, kui preili Marchand ukse wahele ilmus. Mõlemad herrad, kes ukse ees seisiwad, astusiwad weidi kõrwale. Noor parun tutwustas ennast koolipreiliga sedamaid ise — üliwiisakalt, aga wilult, nagu tema kui majaherra poja seisupaik seda „teeniwa inimese“ kohta nõudis. Tema ees seisis umbes kahekümnenelja-aastane, täidlase pikkusega sale naisterahwas lihtsas tõmmupruunis kodukleidis, mis ta walgete, peenele näole weel kahwatuma jume andis; iseäranis neiu kaunis kõrge, imekenaste wõlwitud otsaesine kumendas süsimustade juukste raamist nagu tükk helewalget marmori wälja. Kuid ukse-esine polnud küllalt walge ja teretamine oli liig lühike ja pealiskaudne, kui et Herbert prantslase wälimusest selle silmapilguga täidlast pilti oleks wõinud saada.
Preili Marchand kumardas kergelt proua ja herra poole ning wõttis wagusi temale määratud paigal, Ada ja Kuno wahel, istet, kuna kooliherra Lustig tema pahemal käel, Kuno ja Raimundi wahel, istus. Need paigad oliwad laua alumisel poolel. Ülewal istus wana parun laua otsas, proua tema paremal käel ning Herbert ja Adelheid mamma wastas. Niihästi herra Lustig kui ka preili Marchand oliwad parun Herberti kaugemad wastasistujad. Lauda walgustasiwad heledaste kaks suurt, mitmeharulist hõbedast küünlalühtrit.
Alles siin, täielisemal walgustusel, wõis noor parun uue koolipreili nägu selgemalt näha, ja kui ta tema poole, keset jutuwestmist ema ja isaga, esimese tunnistawa pilgu saatis, jäi sõna ta suus seisatama ja ta silm wõera naisterahwa näo peal peatama; ta lõpetas oma lause alles, kui parun selle lõpetamist talle meelde tuletas. Nüüd hakkas Herbert sagedamine koolipreili poole waatama, kuna ta jutt seda wõrd kasinamaks ja teiste jutu pealtkuulamine hooletumaks sai.
Herbertil oli ühe imeliku tundmusega tegemist. Ta hingest kerkis küsimine üles: kus oled sa seda nägu juba näinud? Ta waatas uueste neiu peale, ja pidi kostma, et see nägu talle wõeras on. Aga kui ta siis jälle waatas ja silmad ruttu mujale pööras, et järele mõtelda, pööras tundmus, et ta seda nägu juba ennem näinud, seda tungiwamalt tagasi. See imelik mäng kordas end mitu ja mitu korda. Herbert mõtles järele, kas preili Marchand’il wahest kogemata sarnadust mõne tema tuttawaga ei ole. Ta ei leidnud ühtegi, kelle kohta see arwamine oleks wõinud käia. Wõi oli ta seda wõi selle sarnast nägu kuskil pildi peal näinud? Aga kus? Asjata murdis ta ka selle üle pead. Ja kui ta siis uueste prantslase nägu proowis, raputas ta oma eksituse üle pead, sest see nägu oli talle tundmata, täieste tundmata…
Raimundi otsuse Juliette Marchand’i wälimuse kohta leidis Herbert õige olewat: neiu oli ilus. Ta oli aga weel enam, palju enam kui seda, mida ilusaks kutsutakse. Ilus tawalise määra järele ei olnudki ta nii wäga, kui seda, mis ta näole selle äraseletamata saladuslise mõnu andis, mis kõige suuremal kenadusel wõib puududa. See mõnu tuli nähtawale igas näopööramises, silmawaatamises, suuliigutamises, selles olekus, kuda ta istus, kätt tõstis wõi rääkis… Ja Raimundil oli ka õigus, et tal ilusad silmad ja sinakad juuksed olla. Need oliwad tõeste haruldased kenad mustad silmad, mis nagu kaks imelampi seda tõsist, walget nägu walgustasiwad, ja tulepaistel oli neiu juukstel tõeste nagu kerge tõmmu-sinakas läige.
Noorel parunil tekkis korraga tungiw soow põue, preili Marchand’iga mõnda sõna wahetada, tema healt kuulda saada. Ta ootas kärsitusega, kuni tähelepandaw takt wanemate wastu, kes temaga kõnelesiwad, nii kaugele täidetud on, et teeniwaid inimesi jutust osawõtmisele wõiks tõmmata. Seks oli waja, et jutuajamine herraste seas rohkemat aega oleks kestnud ja et pikem waheaeg oleks kätte jõudnud. See silmapilk jõudis ka wiimaks kätte. Aga et oma sisemisest tungist mitte märku anda, tarwitas Herbert kaudset teed: ta pööras oma esimese küsimusega Gottlieb Lustigi poole.
See wäiklane, suure peaga, alati waikiw herra pööras oma läikiwad prilliklaasid, mille taga pisikesed silmad peidus oliwad, mille karwa ükski inimene ei tundnud, tähele pannes noore paruni poole ja wastas selle pealiskaudse küsimuse wõimalikult wäheste sõnadega ära, et siis jälle oma taldreku peale maha waadata. Herbert tegi wiisakuse pärast weel teise küsimusega katset, ja kui ta selle peale niisama korrapäralise kui lühikese kostuse saanud, pööras ta wäikese waheaja järele koolipreili poole.
„Teie kodu on Schweitsis, preili Marchand?“
„Ja, paruni herra, Genfis.“
Neiu kõneles kerge Schweitsi murdega Saksa keelt. Aga mitte see ei pannud küsijat kuulatama, waid heal, mis talle teisest laua-otsast kõrwa puutus. Ka see madal, pehme heal, mis mõne suurema kella metalliheli meelde tuletas, pani Herbertile ühe küsimuse ette: kus oled sa seda healt enne kuulnud? Ja ta pidi pikema järelmõtlemise järele ka siin kostma: ei kuskil, ehk ta sulle küll tuttaw on.
„Genfis?“ kordas ta siis. „Oo, ma tunnen seda kena linna sinawa järwe, rohelise jõe ääres. Ma käisin minewal suwel Teie ilusat kodumaad waatamas. Mul oli raske sealt lahkuda. Ma poleks uskunud, et mägestikul inimese kohta nii nõiduw mõju on.“
„Teie armastate loodust, paruni herra?“
Jälle see madal, kumisew kellaheal — jälle see tungiw tundmus: sa oled seda wõi niisugust kuminat enne kuulnud!
„Ja, preili Marchand! See tähendab, ma õppisin loodust alles Teie mägedel, järwedel, Teie orgudes ja kuristikkudes armastama. Ma luuletasin Rigi otsas oma esimese salmiku — muidugi päikese tõusmise üle.“
„Teie luuletate?“
„Harilikult mitte!“ naeris Herbert. „See oli mu esimene ja wiimane katse. Mu sõbrad hoiatasiwad mind halwale teele sattumise eest… Aga kudas Teile meie maal meeldib, preili Marchand?“
„Looduse poolest?“
„Oh, ei! Meie kõhn loodus ei wõi Teile meeldida.“
„Siiski, paruni herra! Loodus on ikka huwitaw, ilmugu ta missugusel näol tahtes. Ka kõige kõhnem loodus pakub uudist, pakub midagi, mis tähelepanemise- ja armastusewäärt on.“
„Rõemustan, et meie loodus Teie silmas armu leiab,“ wastas Herbert. „Aga minu küsimine oli üleüldisem.“
„Kas mulle maa ja rahwas meeldiwad?“
„Ja, preili Marchand. Ma kuulen nimelt laste käest, et Teie meie rahwa keelt õppida. Sellest järeldan ma, et Teil nõu on kauemaks ajaks meie maale jääda.“
„Ei,“ wastas Juliette, „seks otstarbeks ei õpi ma mitte Eesti keelt. Mulle meeldis see keel ta kena, pehme kõla poolest, ja teiseks tahaksin ma rahwaga, kelle seas ma elan, tema oma keeles kõneleda.“
„Teid huwitab meie rahwas?“
„Mind huwitab iga rahwas, paruni herra, — ma wõiksin peaaegu öelda, iga inimene.“
Wanemad herrased waatasiwad üksteise otsa. Need oliwad pool naeratawad pilgud, mis ütlesiwad: igal koolipreilil oma weidrused! Parun Herbert imestas selle wastuse üle ka, aga ta pilk ei naeratanud.
„Hm,“ ütles ta, „ma usun, et ilmas palju igawaid rahwaid ja palju igawaid inimesi on. Pealegi ei wõi meie siin rahwast rääkida, kui Teie meie talupoegi mõtlete; rahwas, kellel kõik seisused on, wõib ju selle mitmekesisuse läbi mõnda huwitawat pakkuda, iseäranis tema haritud liigid. Need inimesed aga, kes siin Eesti keelt räägiwad, on kõik ühe seisuse liikmed — talupojad, ja pealegi wäga igawad talupojad.“
„Selle kohta on mul teine arwamine.“
Paruni-proua Heidegg heitis pilgu mehe peale. Preili Marchand’i wastus ei meeldinud talle nähtawalt.
„Ja missugune, preili Marchand?“ küsis Herbert.
„Ma näen, et need talupojad wäga wirgad töölised on — juba see huwitab mind.“
„Wõi wirgad!“ hakkas wana parun suure healega naerma. „Ja, ja, preili Marchand, ma näen juba, kui ekslikkudele otsustele naisterahwad oma liig pealiskaudsete tähelpanekute järele jõuawad! Wõi meie talupojad wirgad! Eestlase laiskus on ju otse wanasõnaks saanud!“
„Aga ma näen ju, et nad wara ja hilja tööl on ja ka öösist tööd raskeks ei põlga? Ja seejuures on nad siiski nii weriwaesed! Minu kodumaal ei ole tööpäew mitte nii pikk, öösine töö on tundmata, ja talupoeg elab mitu korda jõukamalt, hoolimata sellest, et tal tasasest põllust suur puudus on.“
„Kas Teie oma kodumaa põlluolusid tunnete?“ küsis parun Heidegg.
„Natuke. Minu isal oli suurem piima- ja juustu-asjandus maal, enne kui meie linna elama asusime.“
„Teie nimetasite öösist tööd, preili Marchand,“ wõttis parun Herbert sõna, „ja mõtlete seega wist meie rehepeksmist. Aga see ei ole mitte alaline töö, waid ajutine, möödaminew, ilma milleta me läbi ei saa… Ja mille järele otsustate, et meie talupoeg nii wäga waene on?“
„Ma otsustan seda nende elumajade, riiete ja toidu järele. Ma pole nii wiletsaid urtsikuid, nii halbu ihukatteid ja nii musta leiba kuskil mujal näinud… Ma arwasin, et see, mida paar töömeest seal wäljas sõiwad, turwas on. Aga see oli, nagu lapsed mulle ütlesiwad, leib.“
Kuno ja Ada hakkasiwad laginal naerma, ja kinnitasiwad, et preili Marchand teomeeste leiba tõeste turwaks pidanud. Preili lasknud omale tükikese seda leiba anda, maitsnud teda ja — jäänudki oma arwamise juurde, et see mitte leib ei olla.
„Teie waatate wäljamaalase silmaga meie olude peale, preili Marchand,“ ütles Herbert nagu wabandawa lahkusega. „Kas Te kuskil Wenemaa mõisas olete wiibinud?“
„Ei.“
„Sellepärast! Muidu otsustaksite teisiti.“
„Aga Teie, paruni herra, olite Wenemaal?“
„Ka mitte. Aga sealsed olud on mulle kirjelduste järele tuttawad.“
„Kui meie talupoeg nii waene on,“ ütles wana parun täie suuga, kus juures ta pikad wurrud elawalt üles ja alla kõikusiwad, „siis tuleb see kõik tema laiskusest, hooletusest ja tuimusest. Tuimus on laiskuse kõrwal eestlase teine peatundemärk, tema teine rahwusewiga.“
Wiisakalt ja wagusaste nagu kunagi kostis koolipreili:
„See ei ole mitte hästi arusaadaw, paruni herra. Ma olen lugenud, et Eesti rahwal kõrge wäärtusega rahwaluule olewat, muu seas suur rahwa-epos, mis tuuma poolest teiste Põhjamaa rahwuste kuulsatest lugulauludest sugugi taha ei jääwat. Sellest selgub, et Eesti rahwal ärgas waim peab olema, wõi wähemast kord oli. Kas ma eksin, paruni herra?“
„Oma talupoegade luuletustest ei tea ma tõeste midagi!“ naeris wana parun. „Ma arwan, need on enamiste küla-rätseppade ja wanade naiste tehtud.“
Selle nalja üle naersiwad proua ja kõik lapsed.
„Aga nende luule-and ei tee neid mitte wirgemaks ega terasemaks,“ lisas parun Rüdiger juurde. „Näete juba nende nägudest, mis waimu lapsed nad on.“
Juliette Marchand tahtis midagi kosta, aga juba tegi parun teist juttu. Näis, kui kahetseks ta, et ta säherduste asjade üle naisterahwaga nii kaua mõtteid wahetanud, pealegi ‚teeniwa‘ naisterahwaga. Ja et proua uuest jutuainest nii elawa õhinaga kinni hakkas, ilmutas ainult, et ka tema senist waidlust kõlbmataks pidanud. Muidugi oli jutuajamiseks nüüd niisugune aine walitud, et koolipreili sellest osa ei wõinud wõtta.
Warsti seepeale tõusti lauast, ja kui preili Marchand oma küsimise peale, kas teda weel waja on, proualt eitawa wastuse sai, lahkus ta ühes herra Lustigiga seltskonnast.
Waewalt oliwad mõlemad uksest wäljas, kui Raimund Herberti ette astus, käed wahelite rinna peale pani ja asjatundja iseteadwusega tasa küsis:
„Kas mul ei olnud õigus, et ta ilus on?“
„Ja, mu poiss!“ wastas Herbert niisama tasa.
„Ja kas ta juuksed ei ole tulepaistel sinawad?“
„Sul on teraw silm, Raimund!“
„Ta meeldib siis sulle?“
„Meeldib? Seda ei tea ma weel mitte,“ kostis Herbert mõttes, nagu kaugele eemale waatawa pilguga.
Ta pani käe poisi õlale ja jalutas temaga pikkamisi wanemate järele teistesse ruumidesse.
Paruni-proua näis tusane olewat.
„Neil prantslastel on näotu wiis ennast seltskonnas üles pidada,“ ütles ta saalis istet wõttes. „Nad wõtawad wahel omale julguse ja wabaduse, et seda päris piinlik on näha ja kuulda.“
„Kuis nii?“ küsis Herbert, mamma leentooli taha seisma jäädes.
„Kas sa seda ise praegu ei näinud? Naisterahwas, kes herradega waidlema läheb, pealegi oma peremehega —“
„Ja asjade üle, millest ta midagi ei tea,“ lisas parun Rüdiger niisama laitwalt juurde.
„See on ju ilmkuulmata!“
„Aga preili Marchand’il on oma arwamised —“ püüdis Herbert lepitada.
„Arwamised! Arwamised! Naisterahwastel awalikkude asjade üle arwamised!“ naeris wana herra pilkawalt. „Ma ei mõista, mis jaoks minu lastekaswatajal arwamisi waja on!“
„Ma tahtsin öelda, et preili Marchand minu küsimuste peale ainult otsekoheselt wastas,“ püüdis Herbert seletada. „Ma küsisin temalt, kudas tal meie maal meeldida, ja tema awaldas seeüle oma mõtteid. Et ta seda otsekoheselt tegi, just see oli mulle meele järele.“
„Ta näib weidi ninatark olewat ja ennast asjade sisse segawat, mis temasse ei puutu,“ pahandas proua edasi.
„Mamma, sinu otsus on minu meelest liig kare,“ tähendas noor parun. „Minu arust on preili Marchand’il ainult terane waim ja lahtine silm kõige kohta, mis teda piirab, ja need omadused ei ole halwad, iseäranis mitte lastekaswataja juures. Minu arwates mõjub niisugune kaswataja laste kohta palju erutawamalt kui mõni tuim, eluta õpemasin, nagu wana paks preili Ritter oli.“
„Noh, preili Ritter ei teinud meie lapsi mitte tuimaks, nagu näed!“
„Jumalale tänu, et ta seda ei suutnud!“ naeris Herbert.
„Poiss, poiss,“ ähwardas parun Rüdiger poega sõrmega. „Sa tuled wäljamaalt — mulle tuleb peaaegu kahtlus peale, et sa mõne ‚moodsa aate‘ salaja üle piiri wedasid.“
„Jumal hoidku, papa! Ma räägin ainult, mis igaühel käega katsuda on. Oma wanast kindlast alalhoidlisest mõttesihist pole ma tolli wõrdki taganenud… Ja nüüd head ööd, mamma, head ööd, papa! Ma tunnen juba tubliste reisiwäsimust.“
Ta andis mõlemale sund, suudles ka lapsi ja läks oma tuppa. Aga ehk ta küll tõeste wäsinud ja unine oli, istus ta siiski weel sängi wastas olewa wäikese, madala diwani peale, pani sigari suitsema, sirutas enese wälja ja hakkas sigari sinistele suitsurõngastele, mis lae poole keerlesiwad, järele wahtima.
Imelik! Igast rõngakesest paistis talle üks nägu wastu, esiotsa tuhmilt, segaselt, siis suurenedes, selginedes, lõppeks aga jälle nagu udu sisse kadudes. Aga ta ilmus jälle, ilmus ikka jälle ja — kadus niisamati…
Herbert wõttis riided seljast, puges sängi ja kustutas küünla ära. Pilkane pimedus walitses toas. Ta arwas nüüd oma äritatud meelte pettemängu lõppewat. Ta eksis. See walge, tõsine nägu nende põhjata sügawate mustade silmadega seisis ta ees, ja ta põuest kerkis jälle see tungiw, sundiw küsimine üles: kus oled sa seda nägu enne näinud? — —
Preili Juliette Marchand oli sel ajal oma wäikeses kambris weel ärkwal. See oli kena puhas toakene, mida ta oma käsi paljude wäikeste asjakestega ehtinud, asjakestega, mis tal kui kodumaa ja lapsepõlwe mälestused kallid oliwad: nurgas wäikese püstriiuli peal isa ja ema, wendade ja õdede päewapildid kirjude konnakarpidega ehitud raamikestes ning mitmed algupäralised iluasjakesed; sohwa ja mõlema leentooli peal oma tehtud pitsikattekesed, põrandal waibakesed jne. Kerge, peenike lõhn, nagu lilleõilmetest, heljus läbi ruumi.
Preili Marchand istus teise leentooli peal, oli pea kaugele tagaspidi ajanud, käed kukla taha risti pannud ning wahtis mõttes ühe pooluimase sügisese kärbse poole, kes seal walge aknariide külles roomas.
Korraga tõusis ta üles ja awas ukse. Ta oli lühikesi, tippiwaid sammusid kuulnud. Ta tundis neid. Nõnda kõndis Tohwer läbi pika eeskoja. Wana toapoiss läheneski uksele, millest lai walgusetriip poolwalgustatud eeskotta paistis.
„Tohwer!“
„Ja, wreilen.“
„Kas magama lähete?“
„Ja, wreilen.“
„Kas wõiksite weel wiieks minutiks minu juurde tulla?“
„Kui wreilen soowiwad!“
Tohwer kõneles koolipreiliga Saksa keelt. Ta oli uhke, et ta kellegiga Saksa keelt wõis kõneleda. Kolmkümmend aastat oli ta seda keelt õppinud, raudse hoolega õppinud, iseäranis nooremal eal, ja siiski ei suutnud ta parunit ning selle perekonda nii kaugele saada, et need teda ta wirkuse wilja oleksiwad maitsta lasknud ja teda Saksa keeli käskudega auustanud. Nad näitasiwad kõik nagu kadedad olewat, et toapoiss sedasama keelt kõneleb, mis nemadki, ja alandasiwad teda alati selle wa’ laia „moakeelega“, mida nad iga talupojaga rääkisiwad. Kord oli Tohwer parunit otsekohe palunud, temaga Saksa keelt kõneleda, ta oskawat seda ju selgeste; kuid parun oli ta armetumal wiisil wälja naernud ja öelnud, siis pidada ta ju edespidi iga röhkiwa harjaslinnuga Saksa keelt kõnelema — need mõista seda weel paremine kui Tohwer… Ja proua oli talle Saksa keele õppimise omal ajal otsekohe ära keelanud.
Arwaste oli siis waesel toapoisil mahti oma kallist wara tarwitada, ja ta püüdis wiimasel ajal ainult sellest tröösti leida, et ta toa-Maiele korrapäralist Saksa keele õpetust jagas. Et aga tema Saksa keel halb ei wõinud olla, selgus juba sellest, et see Prantsuse preili peaaegu igast lausest aru sai. Kui tänulik oli ta selle eest tema wastu!
Tohwer astus koolipreili kambrisse. Mõnda käsku oodates jäi ta ukse juurde seisma.
„Istuge, Tohwer! Istuge sinna minu wastu!“
‚Waata‘, mõtles Tohwer, ‚see on ainus peenem inimene, kes minust sellepärast lugu peab, et ma Saksa keelt oskan‘… Ja kohmetuse ning uhkuse wahel waakudes toetas ta oma wäikese keha tooli ääre peale.
„Tohwer, Teie olete ometi eestlane?“ algas preili Marchand, sulenoaga oma roosakarwalisi küüsi wiilides.
„Mina? Ei, wreilen.“
„Kudas? Teie ei ole mitte eestlane?“
„Ei! Ma räägin ju Saksa keelt… Minu wanemad oliwad eestlased.“
„Teie wanemad oliwad eestlased ja Teie mitte? Sellest ei saa ma aru!“
„Ja — kuda wreilen siis arwawad? Eestlased on talupojad — mina pole aga mitte talupoeg, ma olen paruni teener, ja ma räägin Saksa keelt.“
Preili Marchand naeratas. Ta hakkas mõistma: eestlane tähendas siin maal talupoega ja talupoeg tähendas eestlast. See oli ju oma eest õpetlik, aga enda küsimusega oli ta mujale sihtinud.
„Ma tahtsin teada saada, Tohwer, kas Teie siin maal olete üles kaswanud ja rahwast täieste tunnete.“
„Muidugi, wreilen.“
„Ja armastate seda rahwast?“
See oli keeruline küsimus. Tohwer nihutas ennast sinna-tänna ja wahtis nagu abi-paluwalt preili otsa, kelle süsimustad silmad teda tooli külge kinni naelutasiwad. Ta ei saanud sellest küsimisest aru.
„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada, Tohwer,“ ütles koolipreili lahke, julgustawa pilguga. „Kas arwate, et meie mõisa talupoegade käsi hästi wõi halwaste käib? On nad rikkad wõi waesed? On nad õnnelikud wõi õnnetumad? On neil wähe wõi palju tööd? On nad oma eluga rahul wõi soowiwad paremat?“
Tohwri näo üle lendas nagu walguse-paiste — ta mõistis. Aga enne kui wastas, waatas ta argselt ringi ja näis ukse poole kuulatawat.
„Ei, wreilen,“ sosistas ta ettepoole sirutatud kaelaga, „nad pole rikkad, ega ole õnnelikud, ega ole oma eluga rahul! Nende elu on ju koera-elu!…“
„Miks nii?“
„Raske töö — haganane leib — witsad.“
„Kas see igas mõisas nii on?“
„Nii, kuda herra juhtub olema. Kus hea herra, seal wähem witsu. Ka töö olla mõnes mõisas kergem, aga mitte palju. Rikkaid talupoegi ma ei tunne.“
„Kas nende põllud nii sandid on?“ küsis preili Marchand.
„Ega nad head ole,“ kostis Tohwer, „ja nad ei saa neid korralikult harida.“
„Miks mitte?“
„Sest et mõisa töö aja ära wõtab.“
„Siis teewad nemad mõisale enam tööd kui iseenesele? Kas mõis neile nii head palka maksab?“
Tohwer wahtis laial silmal koolipreili otsa; ta ei saanud neist küsimustest jällegi hästi aru.
„Palka? Nad ei saa mõisalt kopikatki palka,“ ütles ta siis.
„Kuidas? Nad teewad mõisale ilma palgata tööd?“
„Ja, wreilen! Mõisale peawad nad tööd tegema, ja kes neile selle eest palka maksab!“
„Peawad? Kudas nii — peawad? Minu teada ei ole siit maa talupojad enam pärisorjad.“
„Aga nad elawad mõisniku maa peal ja peawad selle eest mõisale tööd tegema.“
„Kas nad selle eest mitte renti ei maksa?“
„Ja, wreilen, tööga maksawad nad ju renti.“
„Mitte rahaga?“
„Kust talupoeg nii palju raha wõtab! Ja kes siis mõisa töö ära teeks!“
„Kas talupoegade rent siis nii kõrge on? See tähendab — kas neil selle rendi eest nii palju tööd on teha?“
„Kui palju?“
„Et nad oma põllud hooldusesse peawad jätma?“
„Ja, wreilen,“ ütles Tohwer, jälle kartlikult ukse poole wahtides ja oma healt sosinaks muutes. „Minu kadunud wanemad ütlesiwad alati, et pärisorjus nii kibe pole olnudki kui praegune teoorjus. Töö olnud kergem ja talupojad saanud mõnes kohas palju paremine süüa kui nüüd… Aga — palun wäga, et wreilen minu küsimust pahaks ei paneks — miks wreilen nende asjade järele nii wäga päriwad?“
Juliette naeratas. Ta oli wana toapoisi imestamist oma küsimiste üle juba ammugi märganud ja leidis selle põhjendatud olewat. Sest mis oli temal, parun Heideggi laste kaswatajal, X. mõisa talupoegadega, nende töö ja eluga tegemist? Nii wõis Tohwer oma seisupaigalt küsida, ja Juliette mõistis seda seisupaika.
„Ma tahan Teile öelda, mispärast ma neist asjadest osa wõtan,“ wastas ta, kuna ta mustad, läikiwad silmad mõttes küünlatule sisse wahtisiwad. „Ma olin waewalt mõne päewa siin mõisas elanud, kui mind üks kole sündmus nii wäga ehmatas, et ma haigeks jäin. Siin pekseti inimesi. Neid pekseti nii, et nende südant-lõhestawat walukisa igaüks mõisas kuulda wõis! See läks mulle südamesse, Tohwer. Mul oli hale meel nendest, keda pekseti, ja kui ma kuulsin, et siin talupoegi üleüldse peksetakse, iga wähema kui süü eest peksetakse, siis oli mul hale meel kõigist teie talupoegadest. Minu kaastundmus kaswas aga weel, kui ma nägin, et siin ühelgi muul nendest hale meel ei ole, et neid põlatakse — sellest hoolimata põlatakse, et nad nii wiletsates majades elawad, nii musta leiba sööwad, nii jämedas riides käiwad ja nii rasket tööd teewad. Ma pole säherdusi asju enne näinud, Tohwer!“
Ta oli pikkamisi ja selgeste, iga tähtsama sõna peale rõhku pannes, kõnelenud, et toapoiss oma puudulise Saksa keele mõistmisega tema seletusest aru saaks. Tohwer sai ka tõeste preili kõne sisust aru, waatas aga siiski niisuguse näoga rääkija peale, kui seisaks ta mõne mõistatuse ees. Imelik saks, see uus koolipreili! Preili Ritter kuulis tihti pealegi talupoegade peksukisa, aga wõi ta sellest midagi wälja tegi, ehk kellegi käest küsima läks, kuda talurahwa käsi käib!… Tohwril enesel ei olnud ka mitte just kiwi põues ligemise häda kohta; ta oli siin mõisas oma pika teenistuse-aja jooksul juba asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegiwad ja ta käe salaja rusikasse ajasiwad, sest ülekohus oli wahel liig karjuw. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal mahti ei ole, makswaid olusid teistsugustega wõrrelda. Ta hakkab loomulikuks pidama, mille üle ta muidu imestaks ja wõerastaks, ta saab tuimaks ja osawõtmataks häda kohta, millel lõppu ei ole ja mis igal pool ühesugune on; awalik ülekohus kaotab tema silmas wiimaks oma kareda näo… Seepärast imestas Tohwer selle wõera naisterahwa üle, kes asjade pärast ärewusesse sattus, mida siin keegi waewaks ei wõtnud tähelegi panna, millest peened inimesed, iseäranis „saksad,“ hea kombe pärast rääkidagi ei tihkanud…
„Teie käest, Tohwer, palusin ma sellepärast õpetust, et Teie oma seisuse poolest kumbki ei ole — ei talupoeg ega mõisnik,“ rääkis preili Marchand edasi. „Teie ei saa siis ühte liig wäga kiitma, ega teist laitma… Kas Teie ei wõiks mulle lähemalt seletada, kui suur see töö on, mida talupoeg rendi asemel mõisnikule peab tegema?“
Toapoiss lõi kartlikuks. Ta pilk ei riiwanud nüüd mitte ainult ust, waid wilksas ka mööda toaseinu üles.
„Ega wreilen ometi sakstele ütle, et meie neist asjadest siin oleme rääkinud?“ küsis ta argse, kohmetanud naeratamisega.
„Kas neid asju siis salajas peetakse?“ imestas preili. „Ma usun, igaüks teab, kui palju talupojad mõisale tööd teewad?“
„Õige küll, wreilen, õige küll, aga — mis parem, on parem!“
„Kui Teie omale sellest paha kardate, siis muidugi täidan Teie soowi,“ wastas Juliette ruttu.
Tohwer tõmmas oma tooli weidi ligemale.
„Ma wõin ju wreilenile mõndagi rääkida,“ sosistas ta pika kaelaga, „aga kõige parem oleks, kui ma Teile teine kord herra kirjutustoast wakuraamatu tooksin — ma tean, kus ta seal seisab.“
„Wakuraamatu — mis see on?“
„Seal on sees, kui palju umbes talupoegadel kohtade eest mõisa tööd on teha ja maksusid maksta, kui ka sellest seadusest enam kinni ei peeta.“
„Teie tahate mulle seda raamatut ilma herra teadmata tuua? Ei, Tohwer, seda ma ei soowi. Kui ma teda peaksin lugeda himustama, siis palun teda ise parunilt. Seda puhku saab sellest küllalt, kui mulle umbkaudu teada annate, kui raske töökoorm talude peal seisab. Mina olen põllumehe tütar ja saan Teie seletustest wististe aru.“
Tohwer tegi siis, mida ta oma konariku, paindumata Saksa keelega teha wõis. Appi tuli talle see, et ta majanduslisi asju, nagu alaline maainimene kunagi, kaunis hästi tundis ja et preili niihästi ta keelest kui ka ta seletuste ainest nii kergeste aru sai. Ta andis oma terasele kuulatajale kõige pealt wäikese ülewaate kõigi tööpäewade üle, mis teatawa suurusega talu rentnik aasta jooksul mõisa peab tegema, kujutas töö liikisid, ühe ja teise töö raskust, tööpäewa pikkust wõi jaotöö umbkaudset suurust. Siis kirjeldas ta talurahwa koduseid töösid mõisa jaoks, ning jõudis wiimaks kõiksugu maksude juurde mõisa, walla, kiriku ja posti heaks, mis talupojal wilja ja kõiksugu tarbeasjade kujul õiendada oli.
Näituseks wõttis ta ühe X. mõisa kuuepäewa koha, millel umbes 18 tündrimaad keskmise headusega krunti. Preili Marchand kuulis, et säherduse koha rentnik terwe aasta läbi igapäew ühe töölise hobusega ja teise ilma hobuseta mõisa töösse pidada saatma. Neid nimetatawat „teomeheks“ ja „waimuks“. Neid kahte inimest olla peremehel üksnes mõisa töö tarwis ülewal pidada, muidugi ka hobust wõi hobuseid, mida teine tööline tarwitab. Siis järgnes pikk rida töösid, mille tegemiseks weel ühte, kahte ja rohkem abitöölisi nõutakse, osalt jala, osalt hobusega. Neid töösid kutsutawat „abiteoks.“ Peremees pidada seks weel „abiwaimud“ wälja saatma; aga ka peremees ise ja perenaenegi astuda teatawateks töödeks, mis rutulist ärategemist wõi paremat oskamist nõuawad, mõisa orjusesse. Abiteoks loetawat: külwipäewad, sõnnikuweo-päewad, äestamise-päewad, heinapäewad, lõikusepäewad, korrapäewad, lambaniidu-, linaharimise-, killawoori-, wiinaköögi- ja weel mõned päewad.
„Kui palju need tööpäewad aasta kohta umbes wälja teewad?“ küsis Juliette.
„Kui ma õiete mälestan, siis tuleb hobusepäewi umbes kolm sada ja jalapäewi ligi kolm ja pool sada — kokku siis kaugelt peale kuue saja päewa.“
„Ja see pole weel mitte kõik, mida mõis talupojalt nõuab?“
„Oh ei,“ naeratas Tohwer. „Sügisel ja talwel, mil wälised tööd puhkawad ja mil ka taluinimene suwisest ja sügisesest raskusest hinge tahaks tagasi tõmmata, hakaku naisterahwad tuliste koduseid töösid mõisa tarbeks tegema. Seal on umbes wiisteistkümmend leisikat linu lõugutada ja ropsida, siis kaheksa naela linu kõige peenemaks lõngaks kedrada ja kangaks kududa, ehk selle asemel kakskümmend naela willu kraasida, kedrada ja riideks teha, ehk ka kakskümmend naela takku kedrada ja kududa… Ja nüüd jõuame maksude juurde, wreilen.“
„Maksude juurde? Teie pole weel lõpul?“
„Ei. Talupoeg peab mõisale weel kõigist oma põllusaakidest, loomadest ja kätetöödest osa andma. Seal on kõige pealt „kümnuse-wili“: kaks tündrit rukkid, kaks odre, kaks kaeru, ka nelikümmend leisikat heinu. Siis toob talupoeg mõisa weel ühe lamba, keda „kohtulambaks“ nimetatakse, kaks „kohtukana“ ja kaks „kohtuane,“ kolmkümmend „kohtumuna,“ ühe neljawakase „kohtukoti“, kolm naela „töömargalõngu,“ peened kui hing, oma linadest kedratud, mitu kütkeköit, mitu paari saunawihtu, nelikümmend leisikat õlgi ja wiis sülda „adrasüllapuid“… Aga nüüd on weel kroonule „pearaha“ maksta. Selle maksab mõis wälja, kuid talupoeg teeb selle eest mõisale 38 jalapäewa“…
Tohwer seletas siis, et teopäewade arw ja maksude suurus iga kuuepäewa-koha pealt mitte just ühesugune ei olla, waid maapinna headuse järele wähe kõikuda. Wäikematel taludel olewat muidugi seda wõrd kasinam töö- ja maksukoorm kanda, kui neil wähem krunti on, kus juures ka jälle maa headus otsust tegewat. Ja lõppeks ei olewat töö ja maksude paljus ka kõikides mõisates mitte ühetaoline, waid siin suurem, seal wähem.
Juliette arusaamist takistasiwad kõik need wõerad mõedud ja asjanimed, mis toapoiss talle ette luges, aga ta jõudis ometi sellele selgusele, et talupoeg maatüki eest, mis temal, ta perekonnal ja perel waewalt hinge sees hoiab, mõisa terwe töö peab ära tegema, nii et herral palga eest ainust töölist waja pole pidada, ja et talupoeg peale selle weel oma pisukesest sissetulekust peab aitama mõisnikku toidu, ihukatte ja tarbeasjade poolest ülewal pidada.
„See on ometi kõik?“ küsis ta. „Wõi leiate ehk weelgi midagi?“
„Ja, wreilen,“ wastas Tohwer. „Need oliwad talupoja kohused mõisa wastu. Aga tal on ka weel awalikka maksusid. Walla magasiaita annab ta mõne mõedu talwe- ja suwewilja, siis kiriku-õpetajale igast wiljast üheksa karnitsat, koorma puid, naela linu, ühe kana, heinu ja peergusid. Ka köster saab naela linu, mõne karnitsa rukkid ja odre ning heinu… Talupoeg aitab siis weel posthobused toita, kellega saksad üksi sõidawad, nimelt siis, kui halwa tee pärast oma hobuseid ei raatsi tarwitada. Postijaama on tal moona wiia kaks wakka kaeru ja kaheksa leisikat heinu… Niisama peawad talupojad mõisa wahimehe oma kulul ülewal — sellesama, kes neile tallis witsanuhtlust annab.“
„Aga ütelge, Tohwer, mis jääb siis talupojale enesele üle?“
„Haganane leib, millele tulega ligi ei tohi minna,“ naeratas toapoiss.
„Mis see tähendab?“
„Muidu põleb leib ära, nagu turwas.“
Preili Marchand mõistis: ta ise oli ju seda leiba turwaga wõrrelnud.
„Aga kui talupoeg mõisa niipalju päewi teeb,“ küsis ta hirmunud näoga, „kust wõtab ta siis weel üleüldse aega oma põldude harimiseks, lõikuseks, heinategemiseks, rehepeksmiseks ja nõnda edasi?“
Tohwer kehitas õlasid. „Wõtku, kust tahab! Kes selle järele küsib! Eks ole sellega wilets küllalt! Ilusa ilmaga ole kõige perega mõisa heinamaal ja lõikusewäljal — oma hein kõrbeb päikese käes ära wõi jääb wihma kätte ja wili pudeneb maha. Ainult wahete-wahel, kas wõi pühapäewal, wõib talupoeg kibedal tööajal ka iseenese peale mõtelda. Mõisapäewad peawad aga tehtud ja kõik maksud õiendatud olema.“
Preili Marchand oli üles tõusnud. Ta kõndis mõne korra edasi-tagasi üle toa ja awas siis ühe akna, millest ta natukene aega wälja waatas.
„Tohwer, see on ju pärisorjus, nagu ma selle üle raamatutest olen lugenud!“ pööras ta korraga wana teenri poole.
„Meie kutsume seda teoorjuseks.“ kostis see, ka üles tõustes.
„Ja teie talupojad on sellega rahul? Nad ei kaeba riigiwalitsusele?“
„Jumal hoidku, wreilen, kes meil kaebada tohib! Ja kuhu talupoja kaebtus ulatab? Kui kaebab, saab witsu. Kõik ta kohtumõistjad on mõisnikud. Mine nüüd mõisniku juurde mõisniku peale kaebama!“
„Teil on muidugi ka ilma maata inimesi?“ küsis koolipreili, kui ta natuke aega ristis kätega sügawas mõttes seisnud. „Kudas nende elukord on?“
„Jah, meil on neid küllalt!“ wastas Tohwer ohates. „Wiimasel kahel-, kolmelkümnel aastal on mõisnikud hulga-kaupa talusid, mõnes kohas terwed külad, ära häwitanud, et maid mõisale wõtta. Oli maata inimesi juba wanast palju, siis on neid nüüd weelgi juurde siginenud. Need inimesed orjawad talupoega ja orjawad mõisat kah. Pole nad taludes sulaste wõi tüdrukutena kindlas teenistuses, waid on neil kuskil oma wäike urtsik, siis teewad nad selle ilma maata urtsiku eest mõisa jälle päewi — mees ühe päewa nädalas aasta ümber, naine kaks päewa nädalas Jüripäewast Mihklipäewani. Niisama peawad talusulaste naised, ehk nad küll mõisalt midagi ei saa, mitte ulualustki, nimetatud määral päewi tegema. Ja seejuures ei saa nad tööpäewal mõisast süüagi — igaühel olgu oma leiwakott kaasas. Peale selle on neil naistel mõisale weel kolm naela linu ehk kaheksa naela takku lõngaks kedrada.“
„Sel lool on siis arusaadaw, et Teie rikkaid talupoegi ei tunne,“ ütles Juliette kurwa naeratamisega. „See on maa, kus ainult mõisnik rikas on.“
„Jõukaid inimesi on meil alama rahwa seas ka,“ tähendas Tohwer, kes igapidi õiglane püüdis olla. „Need pole aga lihtsad talupidajad, waid kõrtsmikud, möldrid ja mõned teised äriajajad ning aidamehed ja muud sundijad mõisas, kes oma palgale ja moonale peremehe warandusest salaja lisa on mõistnud muretseda.“
„Weel üks küsimus, Tohwer: kudas teil koolidega lugu on? Kas käiwad lapsed koolis ja kes peab koolid ülewal — mõisnik wõi talupoeg?“
„Koolidest ei tea ma palju jutustada,“ ütles Tohwer kõrwatagust sügades. „Meie wallas kooli ei ole, paljudes naabriwaldades ka mitte. Neid olla aga siin ja seal, kus hea herra on, ja seal saab koolmeister muidugi wist osalt mõisast moona, kui tal pisut maad ei ole.“
„Siis kaswawad lapsed teil täieste ilma õpetuseta üles?“
„Enamiste jah. Hädawaewalt õpiwad terasemad lugema. Kirjutada ei osta peaaegu keegi. Mina ise õppisin paruni laste käest natukene waresejalgu tegema, ja olen seda tarkust siis mõnele mõisateenijale edasi õpetanud.“
„Ma tänan Teid, Tohwer, ja ei taha Teie öörahu kauemine raisata,“ ütles koolipreili, kuna ta käe kergeste toapoisi õlale pani. „Mind rõemustab ka, et Teil hea süda rinnas tuksub, sest muidu poleks Te mulle oma rahwa häda nii selgeste wõinud silma ette maalida. Minge puhkama, Tohwer!“
Kui Juliette üksinda oli, hakkas ta jälle mõttes ühest seinast teise kõndima. Enne seda pani ta akna kinni, sest külma-wärin käis tal üle ihu. Ta mõtles selle peale, mida ta praegu siin kuulnud, ning selle peale, mida ka poole tunni eest õhtulauas pidanud kuulma. Temale oli arusaamata, kuda neil külluses elawatel, õnnelikkudel inimestel, kelle seas armastus, wiisakus ja soe osawõtmine üksteise kohta nii selgeste nähtawale tuli, nende wiletsate wastu seal wäljas, kellelt nad oma külluse, oma terwe ainelise õnne saiwad, muud tundmust üle ei jäänud kui südameta põlgtus, halastamata pilkamine. Laiskust, tuimust, hooletust heitsiwad neile need ette, kes kõike nende ihujõudu oma tuluks tarwitasiwad, neile selle eest mitte waimuwalgustki ei andnud, waid neid iga wähema kui eksimise eest kõige häbistawama nuhtluse alla mõistsiwad… Tema, Juliette, ei olnud politikaga ega muude awalikkude asjadega kunagi lähemalt tegemist teinud, ta ei tunnistanud ennast ühegi partei alla ega hoidnud ühegi kindlaste ärapiiratud püüdesihi poole. Ta oli lihtsalt inimene, kellel lahtised silmad ja wastuwõtlik süda. Seepärast otsustas ta asjade üle, mida ta siin poolteise nädala jooksul näinud ja kuulnud, ainult oma inimliku ja isikliku tundmuse järele. Tal kõmises ikka weel kõrwas see südant-lõhestaw walukisa, mis teda teatawat õhtul mõisa puiestikus kahwatama ja wärisema pannud, ja tal seisiwad nende ohwrite näod ikka weel meeles, kellele ta oma kaastundmuse-õhinas püüdnud läheneda. Nagu peksetud koer oli tüdruk, keda ainult sellepärast nuheldud, et tööwäsimus ta silmad pooleks minutiks kinni sulgunud, tema, Juliette, kätele suud andnud — ainult selle kaastundliku pilgu pärast, mis temale selle wõera silmast wastu lendas. Ja meeles oli Juliette’l ka selle hiiglasuuruse töömehe waade täis meeleheitlikku häbi ja lepitamata wiha, mille ta selle mehe laste peale heitnud, kes teda praegu kui kõige suuremat kurjategijat, nagu tigedat looma piitsutada lasknud — ainult selle eest, et tal inimlik süda põues olnud, mis awalikku toorust hukka mõistnud. Sest toatüdruk Mai, Päärna õde, oli Juliette’le Tohwri abil teatawal õhtul jutustanud, mispärast tema wenda ja seda töötüdrukut peksetud. Koolipreili oli Maie näinud nutwat, ta kurbtuse põhjuse järele pärinud ja nii kõik teada saanud. Need oliwad paar tumedat päewa ja ööd, mis wõeras naisterahwas selle Eestimaa mõisa katuse all seepeale mööda saatnud. Alatasa helises kole karjumine ta kõrwus, alatasa seisiwad mõlemad näod ta silma ees, ning unes ilmusiwad nad talle weel mitu korda kohutawamal tujul…
Kuna preili Marchand nõnda edasi-tagasi kõndis ning õhtuse jutuajamise peale söögilauas tagasi mõtles, pidi ta eneselt wõerastades küsima, miks ka see noormees, kes kauemat aega wabamal maal wiibinud ja sealseid olusid näinud, siinse talupoja eest ainust kaitswat wõi wabandawat sõna ei kulutanud, kui ta oma isa ülekohtust otsust tema kohta kuulis. Ei, ta oli koguni weel märkusi teinud, kui poleks talupoja töö nii raske, kui seda arwatakse! Puudus neil kõigil siis ülepea arusaamine töö raskuse kohta, wõi puudus neil inimlik süda ligemise wastu?
Juliette ei leidnud wastust. Ta otsustas neid küsimusi uurima hakata. Ka weel teisele otsusele jõudis ta täna õhtu: ta tahtis wõimalikuks teha kord külasse minna ja pilgukest Eesti talupoja elumajasse, ta perekonda ja kodusesse elusse heita. Ta leidis sellest otsusest nii palju erutust ja huwitust, et ta mõnel ajal magama ei maldanud jääda.