Mahtra sõda/30
30.
Enne kui Mahtra mässus 2. juunil 1858 surma saanud talupoegi maha matma hakati, küsib Eestimaa kirikliku walitsuse esimees, kindral-superintendent Rein ametliku kirja läbi kuberneri herra von Grünewaldi käest järele, kudas neid surnuid tuleks matta, kas harilikul wiisil wõi kui enesetapjaid. Kuberner käsib neid kiriklikkude kombele järele matta, kuid ilma kellade helistamiseta.
See lookene kujutab kohaliste waimulikkude ja ilmalikkude wõimude kristlikku seisukohta talupoegade kohta, kes uue seaduse tegijate ja kuulutajate eksituste pärast kah eksitustesse sattusiwad, ning oma waimupimeduses, milles nad hariduse puudusel elasiwad, tegusid korda saatsiwad, mida nad sedamaid kõige liigutawamal wiisil kahetsesiwad. Enesetapjate kilda taheti inimesi lugeda, kes õigust ja tõde otsides kurja teinud, aga seda kurja oma eluga juba tasunud! Ilma wiimase inimliku auuta taheti neid jätta, kelle kohta nende hingekarjane kohtu ees ise tunnistuse andnud, et nad auusad ja kombelikult laituseta inimesed olnud!
Riigi peawalitsuses mõeldi Mahtra ja teiste rahutuste üle, mis Eestimaal 1858. aasta suwel ette tuliwad, märksa teisiti. Seal arwati, et neil nähtustel loomulikumad põhjused on, kui see, et Eestimaa wagune, wirk talupoeg korraga üleannetuse pärast seadusele, mida ta alati nii wäga auustanud, wastu tahtis hakata. Need põhjused selgusiwad ka peagi. Tahtes wõi tahtmata pidi Eestimaa rüütelkond oma osa süüd enda peale wõtma. Uus seaduseraamat oli ju rüütelkonna ettepanekute põhjal ja tema kaasabil kokku seatud, ning need ettepanekud oliwad osalt wigased ja puudulikud. Seda pidi rüütelkonna peamees krahw Keyserling Keisrile ise tunnistama, kui ta pärast rahutusi, 12. juulil 1858, Peterhofis Aleksander II. ees käis rahutuste üle aru andmas. Ja need wead ja puudused oliwad nii sügawad, et Keiser rüütelkonnale sedamaid käsu pidi andma, täiendusi ja parandusi wiibimata käsile wõtta, mis ka sündis.
Talupoegade rahutused Eestimaal, iseäranis Mahtra werised sündmused, ei jäänud siis ilma tulusate tagajärgedeta.
Juba 2. septembril selsamal aastal kutsuti erakorraline maapäew kokku, kus uue talurahwa-seaduse puudused ja tumedused läbiwaatamisele ja parandamisele wõeti, nii palju kui rüütelkonna tuttaw majandusline seisupaik talurahwa kohta seda lubas. Rüütelkond seadis täiendawad määrused uue seaduseraamatu tarwis kokku ja pani need riigiwalitsusele ette. Iseäralisi kergendusi neis uutes määrustes talurahwale ei tehtud; palju enam korraldati ja kindlustati sisu ja kuju poolest mõnda painduwat seadusepunkti ning heideti niisugused wälja, mida wõimata täita.
Rüütelkonna poolt walmistatud „täiendawate määruste“ projekt läks esialgseks läbikatsumiseks ühe pealinnas asuwa komisjoni kätte, käis siis Läänemere-komiteest läbi ja kinnitati 23. jaanuaril 1859 Kõigekõrgemalt poolt kolme aasta peale ajutiseks seaduseks. Pärast seda aega pikendati nende määruste makswust kuue aasta peale, aga nad on mõne wähese muutusega kuni tänapäewani jõuusse jäänud.
Tähtjas oli uutes määrustes, et talumaade wahetamist mõisamaade wastu märksa raskendati, et mõlemate maaliikide üksteisest lahutamine lihtsamal ja kiirendatud wiisil, ilma mõetmiseta, ette pidi wõetama ja et maa ning talupoja töö hinda mitte enam wilja mõedu järele ei tahetud määrata, waid wilja raskuse järele.
„Täiendawate määruste“ sisu on lühidelt järgmine:
Iga mõisaomanik on kohustatud ühes wallatalitaja ja selle abimehega mõisamaa ja talumaa wahele, kus need üksteisega kokku puutuwad, selgeste nähtawate märkide ülesseadmise läbi kindlat piiri panema; see töö peab kuni 1. oktobrini 1859 lõpetatud olema[1]. Talitajad ja nende abimehed peawad kohalikusse kihelkonna-kohtusse tunnistuse andma, et rajamärkide läbi äramääratud talumaad niisama palju on, kui talupoegade käes 9. juulil 1846 seda maad oli.
Seega oli uue talurahwa-seaduse määrus, mille järele mõisa- ja talumaid kümne aasta jooksul üle pidi mõedetama ja uueste hinnatama, enne kui kergendatud teoorjus maksma wõis hakata, ümber lükatud. Sest see töö poleks mitte kümne aastaga tehtud olnud, ei ka mitte kahekümne ja kolmekümne aastaga, mis juba sellest selgub, et poolteise aasta pärast, 1859. aasta suwel, 555 mõisast ainult 8 mõedetud ja hinnatud oliwad! Sellest wõib arwata, kui kauaks talurahwas weel „wana seaduse“ peale oleks pidanud „wanduma.“
Edasi on „täiendawates määrustes“ öeldud:
Iga mõisaomanik peab kihelkonna-kohtule seletuse andma, kas ta teo-orjuse täielise lõpetuse puhul talumaa kuuendat osa enese woli ja tarwitamise alla soowib jätta. Soowib ta seda, siis peab ta kohe need rendimaad üles andma, mis tema waba woli alla peawad jääma. Rent nende omale jäetud kruntide pealt ei tohi mõisa terwe talumaa rendi suuruse kuuendast osast üle ulatada. — Tahab mõisnik mõisamaad talumaa wastu ümber wahetada, siis peab üks hindamise-komisjon wahetatawad krundid mõisnikkude kreditkassa hindamise-wiisi järele nende wäärtust mööda ära määrama.
Ka rendilepingute tegemine mõisniku ja talupoja wahel seati uuele alusele:
Iga mõisnik on kohustatud nõndanimetatud „laagriraamatut“ pidama, millesse ta kõigi oma renditalude kohta käiwad renditingimised sisse kirjutab ja mille ta kihelkonnakohtule kinnitamiseks ette peab panema. Laagriraamatus peawad ülewal seisma: esiteks, kõik üleüldised renditingimised, mis kõigi talude kohta ühtlaselt käiwad, ning, teiseks, kõik iseäralised tingimised, mis iga üksiku talu kohta käiwad. Wiimased tingimised on igale rendikontrahile aluseks ja nad peawad laagriraamatus iga talu jaoks iseäralise poogna peale üles tähendatud olema. Laagriraamatutes olgu siis weel kõik taludele määratud tarwituse-lubad, kui ka iga krundi peal olewad endised harilikud orjused ülewal. Kõigi kruntide rent on rukki wäärtuse järele määrata, kus juures selle raskus mõedupuuks wõetakse.
Põhjeneb rendikontraht teo-orjuse peal, siis peawad harilikud nädala-tööpäewad abiteopäewadest lahus üles tähendatud olema; iga nädala kohta olgu päewade arw ära määratud ning suwe- ja talwepäewad seisku üksteisest lahus. Abiteo kohta olgu selgeste ära tähendatud: mitu päewa igalt rentnikult nõutakse, missuguse töö tarwis ja mil aasta-ajal. Abiteoks nimetatakse üleüldse ainult neid töösid, mida teatawatel aegadel tehtakse ja mis nimepidi üles on antud. — Talurentnik saab mõisniku käest selle poolt allakirjutatud kontrahi, milles kõik tingimised sees peawad seisma, mis laagriraamatus ülewal on, kui ka need, mis seal mitte ülewal ei ole wõi mis rentniku isiku kohta käiwad. Kontraht on kihelkonna-kohtu kinnitada.
Laagriraamatutes ülestähendatud teo-orjuse määruste kohta peab mõisnik oma allkirjaga tunnistama, et need määrused endistest harilikkudest orjuse-tingimistest üle ei ulata. Endisteks harilikkudeks orjuse-määrusteks arwatakse aga neid, mida teataw rentnik, kes renti teoorjusega tasus, ühel aastal wiimasest neljast aastast kuni 23. aprillini 1858 täitis. Kui ühe talu orjust on kergendatud ja kergendatud orjus rohkem kui kolm aastat on kestnud, siis arwatakse seda endiseks harilikuks orjuseks. Endiseid harilise orjuse määrasid peetakse kõige kõrgemamateks ja neid ei tohita kõrgendada.
Ehk see uus teo-orjuse määrus küll talurahwaseaduse 127. paragrahwi, sellesama, mis rahwa seas nii õnnetumat segadust sünnitas, kõrwale heitis, taheti temast siisgi weel sel mõttel kinni pidada, et ta üleüldiselt kõige kõrgema teo-orjuse mõedupuuks pidi jääma. Iga mõisnik pidi erawiisil, oma auu peale, rüütelkonna peamehele kirjaliku kinnituse saatma, et tema talupoegadest keegi oma koha eest rohkem ei orja, kui talurahwa-seaduse 127. punktis kõige kõrgema orjuse-määrana ette on kirjutatud.
Lõppeks sai orjuse-rentnik õiguse, oma kontrahti esimesel kolmel aastal pärast selle tegemist üles öelda ja kohast lahkuda, ilma rendiaja lõppu ära ootamata. Tühjaks jäänud talukohta pidi mõisnik ise ainult kolm aastat oma käes pidada tohtima; pärast seda oli ta kohustatud talu igal hinnal raha- ehk wiljarendi peale andma. — Ühe hilisema määruse järele ei tohi rendikontrahtisid lühema aja peale teha kui kuue aasta peale.
Et maa ja orjuse wäärtust rukki mõedu asemel tema raskuse järele hakati määrama, sellest tuli talupojale ennem kahju kui kasu, ehk küll orjust wähe kõrgemine hinnati. Teatawa raskusega rukki hind oli nimelt märksa madalam määratud, kui turuhind oli[2]. Ühes tööhinnaga tõsteti siis ka rendihinda. Maksis näit mõedupuuks wõetud talu, millel 9 dess. keskmist põldu, 400 ruutsülda aiamaad jne., uue määra järele ainult 123 rbl. 86 kop. hõb. renti, siis maksis ta rukki turuhinna järele umbes 155 rbl. Selle koha eest tehtawa orjuse wäärtus üksi oli uue määra järele 78 rbl. 87 kop., tõepoolest aga, rukki turuhinna järele, 97 rbl. 87 kop. Jäi orjuse-rentnik mõisapäewi wõlgu ja tasus neid wiljaga, siis pidi ta nende eest märksa kallimalt maksma.
Nõnda oliwad mõisnikud ka siin oma tulusid mõistnud tähele panna. Siiski tõiwad täiendawad määrused oma jao selgust ja kindlust uue seaduse nõrkadesse ja kõikuwatesse kohtadesse. —
Talurahwa wabastamine mõisnikkude meelewalla alt on sest ajast saadik märksa edenenud. Kõik põhjalikumad sammud selleks, iseäranis wiimastel aastakümnetel, on riigiwalitsuse eestwõttel astutud, kuna mõisnikkude mõju maa seaduseandmise kohta alatasa kahandati. Teadagi, et need uuendused sagedaste sakste tahtmise wastu teoks saiwad ja rüütelkonna ning walitsuse-kohtade wahel palju õerumist sünnitasiwad.
Lähem uuendus oli uus passiseadus. Mõisnikud oliwad 1856. aasta talurahwaseaduses talupojale küll ühe käega wärawa wabamaks liikumiseks awanud, teise käega ta aga jälle nii kokku tõmmanud, et ainult suure hädaga wahelt wälja wõis peaseda. Talupoeg tohtis teise walda, teise kubermangu, terwesse Wene riiki saada, aga nii rasketel tingimistel, et lubast wähe kasu oli. Muidugi soowiti rahwast sel kombel kodukohas kinni hoida, et mõisnikul odawatest tööjõududest puudust ei oleks. Kõigist neist kitsendustest hoolimata algas aga Eestimaal 1860. aastast peale rõhuwate elutingimiste tõttu suur wäljarändamise-tuhing, nagu seda endine Liiwimaa mõisnik herra von S. parun Heideggi pidul ette kuulutanud. Enamiste kiputi ja mindi Samara kubermangu. See tuhing ähwardas nii suureks ja ägedaks minna, et walitsus, kõiksugu korratusi kartes, rahwast awalikult hoiatama pidi. Ühtlasi pandi aga Peterburis rahwa alalisi kaebtusi seeüle tähele, et mõisnikud oma kulul wäljarändamist ja üleüldse waba liikumist talurahwaseaduse sellekohaste punktide põhjal liiaste kitsendada. Need kaebtused aitasiwad uue passiseaduse sünnitada, mille projekti kindral-kuberner würst Suworow sisemiste asjade ministri ülesandel walmistas ja mis aastal 1863 kinnitati ning maksma pandi. Uus seadus andis talurahwale praeguse laialise liikumise-woli.
Aastal 1865 keelati mõisnikkudele, kogukondadele ja politseile ära, talupojale ilma kohtu mõistmiseta, s. o., kodust ihunuhtlust anda.
Juba aastal 1866 järgnes uus maakogukonna-seadlus. See wabastas walla ja tema omawalitsuse mõisaherra eestkostmise ja meelewalla alt. Mõisapolitsei wõimupiirisid kitsendati. Ta walitsus ulatas edespidi üksnes mõisamaa üle, kui talle ka seda puhku weel ülewaatuse-õigus wallapolitsei kohta jäi. — Selsamal aastal ilmusiwad — jällegi ülempoolse nõudmise tõttu — nõndanimetatud kahjutasumäärused. Nende läbi kinnitati talupoegadele eesõigused nende käes olewate talude kohta rendi uuenduse ja ostu puhul ning määrati neile sealt lahkumise korraks maa arenduse ja paranduse eest kahjutasu.
Kaks aastat hiljem, 1868, lõpetati Eestimaal teoorjus lõpulikult ära. Ka see sündis riigiwalitsuse rõhumisel. Liiwimaa rüütelkond oli oma maapäewal 1865 otsuseks pidanud tegema, kõiki orjuse- ja segarendi-kontrahtisid Jüripäewaks 1868 lõpetada ning uute tegemist ära keelata. Riigiwalitsus tahtis seda ka Eestimaa rüütelkonnalt nõuda. Kindralkuberner krahw Schuwalow andis Eestimaa rüütelkonna peamehele parun A. von der Pahlenile teada, et tal nõu olewat Eestimaa maapäewale warsti teo-orjuse lõpetamise nõuet ette panna. Seda teatas parun v. d. Pahlen 1865. a. maapäewale ning pani sellele ühtlasi ette, et Eestimaa rüütelkond ise, ilma riigiwalitsuse asemiku waheletulekuta, teo-orjuse lõpetamise käsile wõtaks ning selle lõpu-tähtajaks 23. aprilli 1868 määraks. Ettepanek wõeti muudetud kujul wastu. „Et riigiwalitsuselt põhjust ära wõtta, meie waba edenemise külge wägiwaldselt kätt panna“ — nii oli maapäewa otsuse põhjenduses öeldud — „wolitab rüütelkond rüütelkonna peameest, riigiwalitsusele teatama, et teo-orjus Eestimaal kolme aasta jooksul saab lõpetatud olema; selle aja järele jäägu riigiwalitsuse otsustada, kas siis weel teo-orjuse kaotamiseks lõpu-termini on waja määrata.“ Et aga paljudes mõisates teo-orjuse lõpetamist pikale püüti wenitada, siis andis uus kindralkuberner kindral-adjutant Albedinski Keisri wolitusel käsu, et teo-orjus Jüripäewaks 1868 tingimata kõigis Eestimaa mõisates lõpetatud peab olema ja et teo-orjuse kontrahid, kus neid pärast seda aega weel peaks olema, riigiwõimu läbi tühisteks tunnistatakse. Nõnda kadus teo-orjus kui seaduslik sisseseade Eestimaalt.
Rüütelkonna wõimule maa walitsuses andis tugewa hoobi talurahwa-asjade komisjoni ärakaotamine aastal 1893. Kuna 1856. a. talurahwa-seaduse järele selles komisjonis rüütelkonna ja walitsuse poolt ühepalju liikmeid pidi olema, saiwad rüütlid täiendawate määruste järele ülewõimu oma kätte — kolm nende asemikku oli kahe walitsuse-ametniku wastas. Sisemiste asjade ministri käsul pandi 1886 wanem seadlus jälle maksma, hoolimata rüütelkonna wasturääkimisest; 1893 kaotati aga see komisjon hoopis ära ning seati tema asemele kubermangu-walitsuse talurahwa-asjade osakond, milles üksainus mõisnik, rüütelkonna peamees, seitsme walitsuse-ametniku wastas istub.
Niihästi uues talurahwa-seaduses eneses, kui ka täiendawates määrustes muudeti aja jooksul mõndagi punkti, millest siin mööda wõime minna.
Tähtsaid muutusi tõi aga Eestimaa oludesse suur kohtute-uuendus aastal 1889, mille eel politsei-uuendamine aasta ennemalt oli käinud. Seni oli mõisnik ja ikka jälle mõisnik talupoja kohtumõistja olnud. Erapooletumast õigusemõistmisest, iseäranis, kui talupojal mõisniku wastu asju oli ajada, wõis ainult harukordadel, juhtumisi, juttu olla. Kohtute muutmine peastis talupoja mõisniku kohtuliku wägiwalla alt ja tõi talle erapooletumad õigusemõistjad — erapooletumad, sest et neil õigusemõistmise juures iseenese ega oma seisuse tulusid tähele pole panna.
Nõnda on rüütlitel nende meelewald talupoegade üle tükk-tükilt käest maha pudenenud; nad walitsewad nende üle ainult oma majanduslise ülewõimu läbi weel — kui maapinna peremehed ja tööandjad. Kaua on nad maa ja rahwa üle piirita meelewallaga otsustanud, kuni kõige uuema ajani seisiwad nad kõige seaduseandmise, kõigi uuenduste eesotsas; ilma nende soowide ja ettepanekute tähelpanemiseta ei tehtud midagi. Alles paaril wiimasel aastakümnel on neid tahapoole rõhutud ja maa ning rahwa saatus rohkem riigiwalitsuse kätte nihkunud.
Kõigist seadustest ja seadlustest, uuendustest ja parandustest, mis Eestimaa talurahwa oludes 1795. a. saadik ette on wõetud, käib nagu punane pael see nähtus läbi, et rüütlite enamus kristliku ligimese-armastuse wõi kaastundliku haleduse pärast talupoja heaks midagi pole ette wõtnud. Mis nad teinud, seda tegiwad nad kas oma aineliste tulude pärast, wõi nad andsiwad ülemalt poolt tulewale mõjule ja sundusele järele. Peaaegu iga uuendust alustas ja juhtis kartus, et riigi walitsus oma käe wahele pistab ja midagi ette wõtab, mis rüütlite tulusid kahjustab. Talurahwa tulud on rüütlite südamed ikka külmaks jätnud. Oli nende seas sooje südameid, siis oliwad need walged kaarnad mustade hulgas.